Noh... Ma naersin selle peale istumise koha peal. xD Hea mõte. Kui kunagi nende vahel kaklusstseen tuleb...
Ja kriisiolukordades ei mõelda eriti selgelt.
Ja noh... hirm ja... *kehitab õlgu*
vahel ei tule niivõrd loogiline lahendus pähegi.
+ sellisel juhul ei oleks üldse põnev jutt ju.
Aga kuna ma täna kodus ja nii ilus päikesepaisteline pühapäev, saate uue osa. :)
16. Osa
Anett:Vean end kuidagimoodi koju, peas keerlemas kõiksugu mõtted. Mida Janar oma viimaste sõnadega ütles? Mida ma kahetsen?
Avan välisukse jõulisemalt kui kavatsetud ning astun esikusse. Mida see poiss endast arvab? Et ta on nii sarmikas, et lõhub pikaajalisi suhteid vaid suudluse ja paari karmima sõnaga? Mul tuleb kananahk ihule, kui Janari suudlused meenuvad. Kui neid saabki suudlusteks nimetada. Nagu ta poleks kordagi enne... õõõh.
Väristan õlgu.
Musti jookseb mulle saba liputades vastu ning ma kummardun, et teda kõrva tagant sügada. Tema elu on nii kerge: sööd, magad, lased ennast kratsida. Lähen, Musti käekõrval, kööki ning vaatan ohates pliidi ees askeldavat isa.
„Tead, bor¹ pole ainus purgisupp, mis poes saada on,“ teatan talle pommuudise.
„Ma tean, ma tean... aga kui sa oled juba bor¹ikeetmises sellisele levelile jõudnud, kus mina praegu olen, siis sa enam ei raatsikski midagi muud teha,“ teatab ta tüdinud häälel. Teen endale mõtteis märkuse, et bor¹i-naljadel on lõpp.
Üldse paistab kõigel lõpp olevat.
Söön vaikides bor¹i ning ka isa tundub olevat liiga omas maailmas, et mind tähele panna. Midagi tööl? Võttis ema ühendust? Kuna mul pole niikuinii energiat isa hingeelu lahtiharutamiseks, söön oma supi kiirelt ära ning kaon köögist.
Trambin üles oma tuppa ning ei lükka Mustit tagasi koridorri, kui ta siseneda üritab. Olen kahe kiire sammuga arvuti juures ning lülitan selle käima. Istun raskelt arvutitoolile ning lükkan selle lauast eemale, et ma sellega end keerutada saaksin.
„Tead, Musti...“ ütlen mõtlikult tema poole pöördudes.
„Me muretseme sulle truu ja armsa bernardinna. Ja siis te saate oma idülliliste elude lõpuni vaadata meie elutoa sohval telekat ja oma lapsi imetada... Ja mina vaatan teid kogu selle aja armastavalt ja olen suurepärane perenaine kahekümne koeraga.“ Musti peidab oma silmad käppade alla ning ma ohkan.
„Ja Ahti teeb teile igapärastlõunaseid massaa¹ikuure,“ lisan alistunult. Musti haugatab.
Väike äraostetav kergestimõjutatav reetlik armastusväärne koer.
Login end MSNi sisse kindla plaaniga Janarile blokk peale panna. Järgmine samm on telefonist kõikide asitõendite kustutamine ja ülejärgmine Janari eksistentsi unustamine.
Mõtlen valuga tagasi päevadele, mil me niisama pargipingil vedelesime ja juttu rääkisime; või kuidas ta esimest korda kaitses ära värava... Mis sellest toredast pontsakast poisist sai? Isegi tema välimus pole sama püsinud.
Vaatan kulmu kortsutades arvutiekraanile ning hingan sügavalt sisse. Operatsioon
„Hüvasti Janar“ alaku nüüd...
Kuid mu süda vajub taas saapasäärde, kui näen, et ta on mulle juba kirjutada jõudnud. Pigistan silmad tugevasti kinni ning hingan sügavalt sisse.
Lugeda... mitte lugeda, selles on küsimus.
Olen juba vestlusakent sulgemas, kui uudishimu minust võitu saab. No tõesti, mida halba see lugemine mulle teha saab? Tõsiselt!
J. says:Ma tahaksin sulle veelkord toonitada, kui pettunud ma su teguviisis olen. Ja ma tahaksin öelda, et see, mis nüüd saama hakkab, ei olnud mul plaanis... sa ise tõid selle kaela. Mul ei jää nüüd enam midagi muud üle. Mul on kahju.
J. says:Ma armastan sind ja ma tean, et ka sina tunned minu vastu sama. Kuid see tähendab, et sinu käitumine oli veelgi kohutavam. Mul on sulle raske andestada, kuid ma luban, et ajapikku saan ma sellega hakkama. Muidugi vajan ma selles sinu abi.
J. says:Mida ma tahan, on, et sa oma tundeid mu vastu tunnistaksid ja selle pirtsutamise lõpetaksid. Ja siinkohal tulevadki mängu need vahendid, mille kasutamine mulle ääretult valus on, kuna ma tean, et need teevad haiget ka sulle.
J. says:Sinu valu on ka minu valu. Armastajad jagavad seda kõike.
J. says:Ära pane seda vestlusakent ilma reageerimata kinni. Vasta mulle, kallis. Sest kui sa seda ei tee... Sa armastad väga Ahtit, oma sõpru, oma isa, oma koera... isegi oma õde ja ema, kuigi te enam koos ei ole. Ja mul on vahendeid sinu motiveerimiseks läbi nende.
J. says:Armastuse eest ei ole võimalik põgeneda.
J. says:Kui sa online’i tuleksid, saaksin ma sulle saata ühe video... Mis läheb internetti üles juhul kui sa minu tingimustega ei nõustu ja/või rikud meie peagi valmivat kokkulepet.
J. says:Ootan, musi.
Neelatan ning lükkan tooli lauast eemale, endal süda puperdamas. Mida kuradit ta nüüd üritab?! Paanika minus kasvab iga sekundiga ning ma ei suuda end kuidagimoodi rahunema sundida.
Minu mõistlik pool ütleb mulle, et pole midagi karta. Siin pole midagi karta. Ta lihtsalt blufib, ta lihtsalt blufib... aga kui ei blufi?
Üritan hingamist kogu hinna eest normi saada. Mu pihud pigistavad tugevalt tooli käetugesid ning mu sõrmenukid on sellest pingutusest valged. Musti on minu kõrval püsti tõusnud ning niutsub vaikselt.
Mässin oma parema käe toe saamiseks tema kuklakarvadesse ning pigistan. Musti niutsub veelkord, kuid ma ei suuda end haaret lõdvemaks laskma sundida.
Neelatan veel viimast korda ning võtan ette oma kontaktlisti. Ma blokeerin seal kõik potentsiaalsed rääkimahakkajad ning lähen online’i. Ilma sõnagi lausumata saadab Janar mulle selle video.
Mu peopesad on niisked ning ma vaatan kasvava õudusega, kuidas fail end aeglaselt minu arvutisse laeb. Pisarad voolavad mööda mu nägu, kui ma lõpuks faili avan ning selle vaatamiseks viimaseid ettevalmistavaid hingetõmbeid teen.
Mu süda läheb pahaks, kui ma loen selle sissejuhatust: „Armsaimale J.-lt.“ Ja siis tuleb kogu kümneminutiline film.
Vaatan abitu raevuga, kuidas me Ahtiga minu voodil suudleme ning üksteisele hellusi kõrva sosistame. Häält küll pole, kuid ma tean; tegu on ühe kõige intiimsema osaga minu elust. Mu haare Musti karvades tugevneb veelgi ning koer laseb kuuldavale pika ulguva haugatuse.
Ma ei pane seda tähelegi.
Kaader muutub, nagu vahepealt oleks paar minutit välja lõigatud ning ma pööran pilgu ekraanilt. Mu suletud laugude alt hakkavad voolama hääletud pisarad ning ma lasen lõpuks omaeti Mustist lahti, sest kogu mu keha väriseb selle lohutamatu nutu käes.
Janaril on lindi peal minu ja Ahti... ma ei suuda seda asja isegi välja mõelda. Veel vähem öelda.
Panen video ristist kinni ning peidan näo oma kätesse. Musti, see tobe koer, on oma pea jälle minu põlvedele sokutanud. Lükkan ta jõhkralt minema.
Viha Janari vastu paisub iga hetkega, kuid ma ei suuda ühtegi mõtet sõnastada. Kõik on nagu üks hiiglaslik virr-varr, kui kogu mu elu kokku kukkuvat tundub.
Janar ütles, et see läheb internetti üles... Hingan katkendlikult ning vaatan arvuti kõrval ilutsevale pildile endast ja Ahtist. Kuidas me tema sünnipäeval kiiktooli tukkuma jäime ning meist, mõlemil suu ammuli, pilti tehti. Me näeme siin nii tobedad välja, aga ma armastan seda pilti.
Libistan sõrme üle miniatuurse Ahti.
Ma ei saa seda Ahtile teha. See häbi... See oleks lihtsalt kohutav.
Ja ta ütles, et tal on viise ka teiste mulle kallite inimeste kahjustamiseks.
’net. says:Mida sa tahad.
J. says:Sind.
’net. says:Ja sa arvad, et selline asi kindlustab sulle minu?
J. says:Muidugi. Kui sa just ei taha riskida kahjuga, mis ma olen võimeline sinu lähedastele tegema... Su käed on seotud. Sa ei saa teha mitte midagi. Kui sa kellelegi ütled, läheb see asi internetti üles, ja juhtub palju muid halbu asju.
J. says:Kuid ära muretse. Nii kaua kuni me üksteisel olemas oleme, saab kõik hästi minema. (:
Mu kõhus keerab, kui ma seda loen ning kõik, mis ma hetkel tahaksin, on surra. Ja et Janar sureks, aeglasesse ja piinarikkasse surma. Ma tahaksin ise olla see, kes talle selle aeglase ja piinarikka surma põhjustab...
J. says:
Kokkuvõtlikult. Me hakkame käima, oleme nagu üks armas paar kunagi. Käime kinos, õues jalutamas... Me teeme kõike seda, mida sa Ahtiga tegid. KÕIKE, mõistad?
J. says:
Ja kui mulle midagi ei meeldi, hakkab sul halvasti minema.
J. says:
Aga ma nüüd lähen, vajan oma ilu-und. Ja sul on täna õhtul kindlasti tegemist – Ahti maha jätta ja mida kõike veel.
J. (L) Anett says:
Austa mind ka oma MSNi nimega, kullake.
J. (L) Anett says:
Head ööd. (K)Ja ta on offline. Vaatan veel mitu minutit tummalt seda ekraani, kuid Musti niutsumine mu reaalsusesse toob. Vaatan läbi pisarais silmade koera poole ning tunnen soovi talle jalaga virutada. Mis õigusega on temal nii lihtne elu?!
Mida kuradit ma nüüd tegema peaksin?!
Mu pilk langeb arvutikasti peal olevale veebikaamerale ning ma tunnen, kuidas mul südame alt külmaks läheb. Tõusen püsti ning tirin selle arvuti tagant ära. Ma koondan kogu oma viha sellesse ühte viskesse ning järgmisel hetkel tabab veebikaamera valju raksakaga seina ning kukub maha.
Ühes tükis, raisk.
Vihast pimestatuna torman selle juurde, võtan selle juhtmest kinni ning hakkan seda nuttes vastu seina peksma.
Kuradi. Esimene löök.
Vastik. Teine löök.
Perseajust. Kolmas lööks.
Hiina. Neljas löök.
Vidin. Viies löök.
Veebikaamera lendab juhtme otsast ning ma vajun nuttes põrandale. Kusagilt kaugelt kuulen, kuidas see kuramuse koeranäru lõugab ning ma võtan juba juhtme kõvemini kätte, et talle koht kätte näidata, kui mu toa uks avaneb.
Vaatan oma pisaralapilise näoga üles, isa vihasesse näkku, kelle ilme küll sekundi murdosa jooksul leebub.
Ta astub ettevaatlikult edasi, lükkab jalaga eemale veebikaamera jäänused ning kükitab minu juurde. Ta on siin nii ettevaatlik ja hädas näoga, et ma hakkan veel rohkem nutma. Ma viskan oma juhtme teise toa nurka ning poen isa lohutavasse kaissu.
Pealkiri: Re: Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!) 
14/2/2010, 12:37
aga Ahti võiks sellest teada saada ja siis Janari maha lüüa 
