Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

No mina ei tea. Seisan ukseavas, täistaldadel, käsi püsti, puudutan 179ga ära. Loogiline on, et mingi 10 cm lühem puudutab ss kikivarvul ära. Tead, sa tule homme peale kooli meile. xD Vaatame, kuidas ulatud. xD

Btw, radika koosolekule võid ka homme pärast 8dat tulla... V nh, vaadata,. kas me veel seal. Peale seitsmendat hakkame Ailiga kokku tõstma. Ta tahaks sind näha.

*naerab* Oled jah silmakirjalik.

Ja Hanna, ära hirmuta. xD Kogu aeg närin küüsi. Selle looga eriti... ei ole nii hea vastukaja kui korteril.

*ja naerab veel* (Selle peale, et Ahti meespeategelane, kellesse armuda. )

Pärast*

Mul mingid ülipikad käed ja sõrmed ka.

Pärast kaheksandat on koosolek, aga pärast seitsmendat panete kokku radika? Kus see loogika on? Aga eks ma piilun siis jap. Aili klassis, right?

Mina lähen pärast seitsmendat, hakkame kokku panema. Aga sul Nuki 8 tunni aeg. Ja SINU jaoks algab koosolek pärast 8dat siis.

Ja noh... sa nagu Loore. Ma arvan, et Loore peaks ka oma küünte-sõrmedega olema paarkend senti lühem, et küünitada.

Janekil on tavalised näpud.

Kust tead, et mul Nuki? Aga Aili võib mu sealt ära küsida vabalt. Ah ei.. töö on..

Mul küüned on olematud. Kitarr = No nails.

Mai tea, kuskilt meeles, et teil pärast meid.

Me paneme siin kogu aeg kooliteemalist off-topicut ma vaatan.

Mul olenevad küüned päevast.

Hmm.. Siis jah.

Sinu teema, siin võib.

Mul ka tegelikult. Vahemikus reedest teisipäevani on nad isegi olemas.

Aga teistel igav lugeda äkki.

And I should care, because...?

...I care?

Niii. Ma siin ka lõpuks jõudsin loetud.

See, et ta paks on, on ok. Aga siis ju kaklust ei tule. Ahti vajutab talle mööda lõugu ja ega ta rohkem suurt midagi teha ei jõua. Damn. Aga siis verd palun. (AAA) Oh, Janar lükkab Ahti autoalla, kõik kohad on verd täis. Mis selle tüdruku nimi oli? *Kerib.* Oh jumal te olete liiga palju komminud. Ühesõnaga see tsikk, Anett äkki, ulub ja ulub. Aga Janar on kaval ja lavastab selle nagu õnnetuse ja siis Anett nutab tema õlal. Neist saab paar. Kõik Anetti sõbrad vaatavad teda veidralt, sest ta käib mingi paksuga. Aga Janar on ull äss ja siis nad magavad ja Janar võtab selle linti ja saadab igalepoole. Kõigi arvutitesse. Jah.

Kell on palju, andke mulle andeks.

Aa ei osa oli jah hea. Mulle meeldib, et ta selline ebameeldiv on ja mulle ei meeldi. See Janar.

Oi ei. Janaril on mingi kaval plaan. Ta ei arvesta midagi valesti, tal on kõik liigagi hoolikalt läbi mõeldud. Ta eesmärk pole Anett ära sebida, tal on midagi palju õelamat plaanis. Küll te näete.

*naerab südamest*

Hello.

10. Osa

Ahti:

Näperdan oma taskuslebavat telefoni ja hoian end vaos, et mitte taaskord kella vaadata. Küll Anett tuleb, küll ta tuleb...

Ma ei teagi, kas loota, et ma neil midagi ära rikkusin või mitte. Tüdruku hääl oli telefonis nii pinges... Nagu ta ei tahaks minuga rääkida, oleks heameelega oma Janariga... Surun hambad kokku ning virutan erilise jõuta kõnnitee äärekivi pihta.

Muidugi ma ei saa iga Anetti liigutust jälgida; ega seda, kellega ta suhtleb, kuid siiski... Ta on viimasel ajal nii kaugeks jäänud. Oma... Janariga.

Äkki oleks õige aeg pidada plaani mõnekuuliseks pausiks? Et mina saaksin kergemini hingata, et tema saaks vabam olla..? Raputan enda peale vihaselt pead. Ma ei saa olla selline kontrollifriik. Ma pean Anetti uskuma... Ma ei saa eeldada, et ta kogu oma tähelepanu mulle pühendaks.

Ei saa, ei saa, ei saa.

Pealegi, ega minagi kakskümmend neli seitse tema küljes rippunud. Alles nüüd, kus tal Janar tekkis. Kas see siis tähendab, et ma ise olen silmakirjalik? Et ei pannud enne tähelegi, mis mul oli? Kuid nüüd ma ju panin! Nüüd ma tean.

Vaatan kella. Ta hakkas juba umbes kakskümmend minutit tagasi tulema. Varsti on ta siin... Ja siis ma saan teada, mis toimus ja mis toimub.

Silmitsen just igatsevalt läbi R-Kioski vaateakna ilutsevat Tehnikamaailma ja mõtlen, kas see endale soetada või ei, kui märkan silmanurgast kiiresti lähenevat helerohelise tuulejope ja tuhmblondide juustega tüdrukut.

Ajan end sirgu ning kaalun parajasti, kas naeratust näole kiskuda või ei, kui piinatud ilmega Anett sõnatult minu juurde astub ning mu ümbert tugevalt kinni võtab. Ta surub oma pea mu rinnale ning ma võtan ka temast ettevaatlikult kinni.

Kas Janariga juhtus midagi...? Kas see näru tegi talle midagi...? Sunnin end normaalses rütmis hingama ning silun tüdruku juukseid. Mõned ümberringi sagivad inimesed saadavad meile küll mõne kergelt muigvel pilgu, kuid mul ükskõik, sest kui see värdjas minu Anettile midagi tegi...

Seisame niimoodi, kivistunult, veel paarkümmend sekundit ja siis Anetti haare lõdveneb. Astun tast sammu eemale ning vaatan talle ta kätest kinni võttes tungivalt silma. Tüdruk pöörab näo ära.

Ma ei taha reageerida, niisiis hoian enda näo passivsena ning mõtted kontrolli all. Anett pigistab mul üht kätt ning hakkab Vabadussamba suunas kõndima.

„Kuidas siis oli?“ küsin talt lõpuks.

„Ma ei tea...“ Anett laseb mul käest lahti ning potsatab ühele astmele istuma. Vaatan kergitatud kulmudega tema õhukest seelikut ning musta kivi. Tüdruku mõtted peavad tõesti hajevil olema, kui ta niimoodi ükskõikselt mustusesse istub.

Ilus seelik muidu.

Istun tema kõrvale ning panen silmad kõvasti kinni. Sorry, mamps.

„See nagu... polnud päris see, mis ma ootasin,“ jätkab tüdruk oma õhukesi kindaid käest võttes ning neid sõrmitsedes. Olen vait ning lasen tal jätkata. Ära tee mingeid järeldusi, on ainus asi, mida ma endale mõtteis pidevalt kordan.

„Ta nagu... Janar nagu...“ Anett peatub jälle. „Ta pole nagu mina ja sina...“

Kergitan taaskord kulmi. Kas tal on vaimseid probleeme? Hammustan põske. Ära tee mingeid järeldusi, meenutan endale rangelt. Peaks mingisuguse trahvi sisse viima. Kõige mõjuvam oleks Anetti lahkuminekul mitte suudelda, kuid sellega karistaksin ma ka teda.

„Ta on nagu... paks. Mitte niimoodi, et natukene lodev siit ja natukene lodev sealt...“ Tüdruk peatub ning ma silmitsen üllatunult oma tossuninasid. Noh... sellist asja ma just eriti ei oodanud, kuid...

Ja siis mulle jõuab kohale. Järelikult pole Janarist mulle mingisugust vastast. Ei saa olla. Ja viis, kuidas Anett seda praegu ütles... Ettevaatlikult... nagu peaks rääkima, aga ei tahaks ka... Ta ei taha Janariga suhelda.

Ma eeldan.

Ei mingeid eeldamisi.

Sellegipoolest 1:0 Ahti kasuks.

Ja nüüd on mul ka süümekad, et ma niimoodi vaesest poisist mõtlesin...

„Ah...soo,“ venitan aeglaselt. Tegelikult ma ei näe, mis siin nii väga muretseda on. Paks, siis paks... Mina ei saa sinna midagi parata, Anett samuti mitte. „Mis sa siis nagu... oli tore?“ küsin ääri-veeri.

Anett kehitab õlgu ning vaatab üles minu poole. „Ma arvan, et ma pean temaga lihtsalt ära harjuma... Ta oli natukene... imelik. Käitumiselt. Nagu... mingisugune barjäär oleks olnud. Kuid samas... Ma ei tea.“ Anett kehitab õlgu. „Samas oli hetki, kus see hakkas sulama... Ma usun, et paari järgneva korraga saame rohkem sina peale...“

Paari järgmise korraga...

„Ma lihtsalt loodan, et mu suhtumine väga kardinaalselt muutunud pole...“ pomiseb ta vaikselt. „Tegelikult ma tunnen end nii süüdi, et ma temasse üldse eelarvamustega suhtun praegu, kui ma teda nii hästi tunnen...“

Hingan järsult sisse. „Anett... Sa ei tunne teda. Inimesed on netis hoopis teine- teistsugused, kui päris elus. Igasugused emotsioonid ja julged väljaütlemised... Päriselus hakkab sul tema uus tundmaõppimine.“

Tüdruk noogutab ning vaatab hajameelselt meie ees kõrguva kiriku poole. „Sul on õigus... Ausalt öeldes ma ei tea ise ka veel, mida sellest kohtumisest arvata...“

Üritan teha kaastundlikku nägu, kuid minu õnneks ta ei vaata minu poole – ma ei usu, et see grimass kuigi veenev on. Ma pole ohus, ma pole ohus, MA POLE OHUS!

Tõmban Anetti endale lähemale ning panen oma käe ümber tema õlgade. Surun ta pealaele ühe kiire suudluse ning loen mõtteis sekundeid, millal taas erka ja tujutõstjat armastusväärset poiss-sõpra mängida. Mitte, et ma seda poleks, kuid vahel on isiklik õnn üle kõigi teiste omast.

Ja ma tunnen end praegu kindlamini kui viimase paari kuu jooksul.

Vahest ehk mitte nii kindlalt kui enne Janari meie ellu tulekut, kuid piisavalt kindlalt. Kõike muud veel jõuab.

Tärru. - Kus ta Janarile kaasa tundis??? Saa terveks. ;D

EITC - Mina vaatan selliseid armsaid paarikesi alati muigega. Ja vabadussammas... aplju ikka vahid seda? Ja siis ma kujutasin ette, kui nad kallistasid, et nad on seal bussijaama juures... kus trollid lähevad.
Ja positiivseid kommentaare saavad vaid armastusjutud?
Ah teid kunstimõistjaid.

LAIA RINGI KÜSIMUS!
Kulmi või kulme kergitama?? Ma ei tea mitte kunagi, kumb on õige.

*naerab*
Palun väga! (:
Mida Anett selle Janariga tegema peaks hakkama?

Lase fantaasial lennata. Mind täitsa huvitaks, mida jubedat sa silmas pead.

U muutub e'ks.. Kulme kergitama.

Siiiiiis. Ma täna pikajutumees pole. Mulle meeldib Ahti nüüd. Silmakirjalik olen. Whoops.
Aga ta on nunnu ja siuke.. nunnu. Samad ta ongi omakasupüüdlik ja selline isekas natuke ja see teeb temast mitte-ideaalse peategelase niiet temasse võib ära armuda.
Aga sind tundes keerad sa midagi raudselt perse. Aga see on hea, sest siis hakkab kõigil arvatavasti Ahtist kahju ja siis me saame halada ja värki.
Ja siis lõpuks on nad ikkagi koos. Happy end. Eks? (A)

Ma võin uhkelt öelda, et ma pole veel seda vabadussammast näinudki.

Ja Snell on see, kus lütseumi rebased ujuma pidid kell viis hommikul, eks? Ja siis seal vesi nii must, et pardid ka ei uju..

Minu teadmised pealinna kohta.

uut!!

tublii,uuuus osa
jess ,
mneeldis,
:)