Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

ma lugesin juba siis kui keegi kommenteerinud veel polnud aga haige on see et ma vist eksisin kui ma ütlesin et mustist juttu eiu tule rohkem :D
Meeeeldis väga :) uut

Murtagh - Sul on õigus. Parandan ära millagi. ;D

bbrit. - *itsitab* Mustil on suht kandev roll selles loos.

EITC. - Remo on poiss. Ja seltskond oli suurem kui kolm inimest, üritasin seda nimedega väljendada. Ega neil teistel nimedel erilist tähtsust polegi.

Tärru. - kunagi homme.

Hanna, need on saatelaused.

Panen tarka.

Ja me tegime seda mängu mingi kaks minti tunni lõpust ainult.

Me pool tundi.

Mul mingi targa tunne. Veider.

7. Osa

Anett:

Märts. Seesuurepärane, kevadehõnguline, lillehõnguline, sitahõnguline kuu, kuigi mina võin end uhkusega tituleerida inimeseks, kes koristab vähemalt oma koera kaka ära... kui ma seda näen. Muidu... okei. Natukene süüd on ka minul. Kuid see on looduslik sõnnik, et rohi vohama hakkaks.

Midaiganes.

Janaril on homme sünnipäev ja ma ei ole välja mõelnud, mida selle puhul teha. Õnnitlen kindlasti... aga midagi muud? Lihtsalt tavaline palju õnne, aasta täis... Võiks kirjutada luuletuse... aga ma ei tea, ei julge. Pärast hakkab naerma.

Isegi Ahtil kisuvad suunurgad mu luuletusi lugedes ülesse, kuigi ta väidab tõsimeeli, et tegu on siira heameelega selle üle, et ma end luuletamise alal täiustan. Tegelikult tahaks ta öelda, et kullake, tee seda, mis sulle istub.

Otsustan tavalise sünnipäevaõnnitluse kasuks. Tavaline sünnipäevaõnnitlus + mingisugused random ela hästi, naera kõvasti, soovid.

Seda muidugi juhul kui me homme kokku ei saa.

Kokkusaamine. Hammustan huulde.

Ta on juba ammu vihjeid teinud, aga ma pole kindel. Samas... kaks kuud... Ma tunnen teda. Vähemalt piisavalt hästi, et teada – ta ei ole ohtlik või mida iganes. Ta on täiesti tavaline poiss, kellega mul hea klapp on.

Ja kohtumine... Ma põen. Mis siis saab kui me kohtume ja ma talle päriselus ei meeldigi...? Sellisest sõprusest oleks kahju loobuda. Hammustan seekord ülahuulde ning trummeldan sõrmedega kirjutuslaual.

All heliseb uksekell ning kui maja sees on endiselt hirmvaikne, välja arvatud Musti haukumine, ajan ma end toolilt püsti. Heidan pilgu peeglisse ning veendun, et kõik on tipp-topp ja jooksen esimesele korrusele.

Enne minu kohalejõudmist jõuab kell veel korra heliseda. Avan siis ukse ning läbiligunenud Ahti, Raimo ning Liisa komberdavad sisse. Kergitan kulmi ning astun eest ära, et nad end märgadest riietest vabastada saaksid.

Tunnen oma keha vastas kerget survet ning vaatan alla – Musti on ka mu sõpru tervitama tulnud. Ta haugatab paar korda, kuid hoiab distantsi. Talle ei meeldi millegipärast vesi. Isegi vannitamine on igavene õudusunenägu.

Külalised riputavad oma joped üksteisest kaugele nagisse ning Liisa teeb kindlaks, et võimalikult suur jope pind oleks vaba juurdepääsevale õhule.

Ahti vajutab mu suule kiire suudluse ning läheb kööki, utsitades Mustit kaasa minema. Koer lähebki, saba õhus siia-sinna tilpnemas. Mina saan ta nii kergelt vaid õue ja sööma. Otsustan, et järgmine kord kui teda pesta on vaja, kutsun Ahti külla.

„Tõid eile joogid ära?“ pärib Raimo minust möödudes ning elutoa diivanile potsatades. Noogutan ning jätan nad Liisaga kahekesi.

Ahti on köögis ametis taldrikute laualevõtmisega ning ma aitan tal pitsat tükkideks jaotada. Võtan külmkapist ka coca-cola ning kui Ahti seda kahtlevalt seirab, müksan teda kergelt. „Isa on kodus. Vaevalt sa ta silmis nii heas nimekirjas enam oleks kui ta sind, karsklase musternäidist, joomast tabaks.“

„Ptrläh,“ ajab noormees keele välja. „Ma olen ta imetletute nimekirjas nii kõrgel, et isegi peale drastilist langust olen ma number üks. Ära muretse,“ seletab ta rõõmsalt, samal ajal kummardudes, et Mustit paitada.

„Ma muutun armukadedaks nii,“ hoiatan poissi näpuga susates.

„Armukadedus on seksikas,“ arvab Ahti selle peale, kuid ta ajab end sellegipoolest sirgu ning tõmbab mu ühe käega õrnalt enda vastu. Musti niutsatab, kuid järgmisel hetkel on tal oma koonuga meie jalge vahele asja.

Ohkame kui ühest suust.

„Kas see on siis seksikas?“ pärin Ahtist eemale astudes ning koera elutoa poole utsitades. Ahti naerab ning kehitab õlgu. „Oma perverssel moel, jah, on küll.“

Muigan, kuid tõsinen kohe kui mulle meenub homse päeva dilemma. Piilun vargsi Ahti poole. Me leppisime kokku, et ma hoian teda oma suhtlemisest Janariga kursis... Ja kohtumiseperspektiiv on asi, millest ta kindlasti teada tahaks... Kui ma talle alles pärast kohtumist asjast räägin, võib sellest veel mõni tuli võrsuda.

Kortsutan kulmu. Neid tülisid on Janari pärast juba nii palju olnud...

Aga ma ju püüan oma aega jagada. Ma püüan ka teistega olla, Ahtiga väljaskäimiseks aega saada. Ma püüan end arvuti tagant ära saada ning ma püüan kõigest väest iga kord kui telefon heliseb, selle juurde mitte joosta.

Ma üritan, tõesti üritan.

„Nonii, kõik on valmis!“ teatab Ahti taldrikuid ühte kätte ning pitsasid teise võttes. Kõhklen sekundi murdosa, kuid sirutan käe, et teda peatada. Ahti vaatab mind küsivalt üle oma vasaku õla.

„Mm... Seda et... Janar... Ta tahab kohtuda.“ Nagu alati, räägin ma toimuvast otse. Ilma keerutamata ja asju pehmendamata on neid asju palju parem ajada. Vähemalt pärast seda kui ta ükskord närvi läks ja mulle ütles, et kui ma kardan öelda, et Janar on mulle tähtsam kui tema, võime me oma suhte koheselt lõpetatuks tunnistada.

Liisa soovitas mul kord Janariga suhtlemine lõpetada... kuid ma ei suuda. Janar pole ju süüdi selles, mis meil Ahtiga toimub. Võib-olla on armukadedushoogudel mõni muu põhjendus, kuid kõige loogilisem neist on Janar.

Ahti pöördub aeglaselt minu poole. Ta paneb asjad tagasi köögilauale ning jääb mind ootavalt vaatama. Kui ma midagi ei ütle, avab ta lõpuks ise suu. „Ja kas sa kavatsed minna?“ küsib ta pealtnäha ükskõiksel toonil.

Kas ma kavatsen minna...

„Ma... ei tea. Tal on homme sünnipäev ja talle meeldiks kui ma temaga sel puhul kuhugi sööma läheksin...“ Ahtile silma vaatamine on hetkel paganama raske. Eriti nüüd, kus ta silmad on nagu pilud ning ma näen selgelt, kuidas ta oma rahulikku olekut säilitada üritab.

„Noh, eks see on sinu otsus... Aitäh, et mulle ütlesid, muud midagi,“ ütleb ta taas taldrikuid kätte võttes. Vaatan abitult, kuidas ta elutoa poole kõndima hakkab.

„Palun, ärme tülitse selle pärast,“ ütlen vaikselt.

Ahti noogutab, kuid kõnnib edasi.

Järsku on mul nii raske olla...

Oh pliispliispliis et nad kohtuksid ja pliispliispliis, et Janar poleks siis sitapea. (AAA)

Ja mulle meeldib nimi Janek rohkem (kuigi see meenutab mulle mingit Lasna gängstat) sest ma tean üht Janarit, kes on sitapea.

UUT!


PS! Kuidas vene läks?

Mulle ka ei meeldi see nimi Janar. Ma ei tea miks.
Aga jutt mulle meeldib :)
Vägaväga..
uut!

Mulle meeldib Janar rohkem... xD
Ahti... on suur poiss, saab hakkama.

Ja vene läks... 7/14st. XD Sain töö kätte ja veel tükk aega oli juhe koos, et midaasja. See tahab kontrolltöö olla w... Ja 3. XD

See oli see viimane? Ma sain nelja selle koguni. Õps mainis muidugi, et see oli 7 klassi tasemel ja rikkus mu hea tuju sellega ära, aga pohh.

Tahaks ka viiekuust õde või venda.

ma jälle lugesin siis kui keegi kommenteerinud ei olnud
aga ma mäletan seda et hea oli ja ma tahaks uut
lühike oli ka

käro - lucky you. Meil tuleb nüüd kolmanda perioodi lõpuks saada venes hinne välja. Esmaspäeval konve pärast tundi pole, reedel kiri sõbrale, esmaspäeval pärast seda 40 sõna/väljendit hindele ja reedel kohe vinitelnõi peale töö. Täna oli lugemiskontroll... midagi aru ei saanud.

EITC - vahepeal toodi kohutavalt vigu välja. (Grammatikavigu.) Aga see pinnapealsus... ma arvan, et ma SUUDAKS asja põhjalikumalt kirjutada, vähemalt Janeki osa, aga ma ei taha, et te nii ruttu aru saaksite tast. Ja Anett... ma kardan ta tundeid korralikumalt kirjutada. Ses suhtes ma sitt kirjanik... Johtun sellest, kuidas end ise tunnen. Et vahepeal võib jah... sp pinnapealne jääda. Ja lühikesed osad... näää. Alati sellised old

bbrit. - sul mingi 24/7 surveillance minu juttudel?

Meil oli ka see lugemisjura. Kahe sain.

EITC. - Oli see nüüd hea v halb kommentaar...?

käro. - õnne.

ei ma lihtsalt satun lugema kui keegi ei loe, aga ma olen empsi tööarvutis ja ma ei viitsi sisse logida ;D

Tänud.

Kaks kolme oli, ülejäänd kahed. targad oleme. Reaal siiski, me peamegi keeltes sakkima.

bbrit. - hah.

käro - jeah... oleks humanitaaridel sama põhjendus.. XD

Paras teile.