Any moment, everything can change...

UUUUT , MEGAHEA ^^

Ja ma leidsin jälle selle jutu üles See läks vahepeal kuhugili kaduma mäletan ja ma ei leidnudki seda ülesse kuni siiani!
Väga hea jutt, kuigi jah natukene häirisid need kohad, kus see Tyler natuke Edwardi moodi käitus, aga muidu on kõik okey.
Ning nagu ma kahjuks näen ei ole viimasel ajal siia midagi kirjutanud ja ma loodan kogu südamest, st sa selle koleda kombe nüüd maha jätad ja hakkad siia kohe midagi kirjutama. See on lausa kuridegu kui nii põneva koha pealt pooleli jäetakse.

Hommikul ärgates üritasin meelde tuletada eelmise päeva sündmusi ning esimesena meenus mulle Satan. Noh, kui mingi mees üldse mu südame röövinud on, siis on see tema , naeratasin endamisi ja muutusin siis tõsiseks. Äkki meenus see, kuidas me olime Tyleriga tülitsenud mingi tühise asja pärast ja ta oli mind maha pannes öelnud, et räägib minuga kolme päeva pärast alles... Tal olevat mingi töövärk kusagil tundmatus linnas teha... Ohkasin ja ajasin end voodist välja
Ma ei saa aru, miks ta nii pöördesse läks sellest, et David mind nii pikalt vaatas... Mismõttes ta on ohtlik ja nõme ning silmakirjalik??? Mis kurat siin linnas toimub? mõtisklesin vaikselt hambaid pestes. Kuuldes aga alt kolistamist, jooksin alla.
"Iss!!!!" karjusin ja lendasin tumedapäisele mehele selga. Kerge kallistus ja siis lükkasin veekeetja sisse.
"Kuule, seda et teeme nüüd nii, et sünnipäevaks saan E46? Siin on mingid Bemmihullud kõik. Mulle nii meeldib!" sõnasin kiirelt ja keerutasin ringi, et hommikusööki valmistada. Hetkeks isale otsa vaadates muigasin, "Okei, nali."
Isa aga oli mõttesse jäänud
"Noh, arvestades seda, et sa oled hea õppimisega, teed kõik asjad ära, kohe kui sulle öeldakse ja load on sul kah olemas... Miks ka mitte?"
Mul vist läksid silmad ebaloomulikult suureks ja järgmisel hetkel olin tal uuesti kaelas kinni
"Päriselt? Aitäh, aitäh, aitäh!!! Ma armastan sind!"
Isa vaid naeris ja vastas
"Jajaa... Aga mina pean nüüd su ema töö juures korraks käima. Soovid kusagile minna, viskan ära su?"
"Jap, natuke linnast välja. Ma sain tutvuse kaudu jälle hobuse kellega sõita..."
Isa noogutas, võttis autovõtmed ja astus uksest poole "No lähme siis"

***
Jalutasin vaikselt tuttava hoone poole, isa oli mu teeotsas maha pannud ja siis edasi sõitnud. Juba kaugelt märkasin, et treiler oli kadunud ja ainuke auto, mis maja ees seisis oli Davidi oma. Hmm... Davidiga kahekesi... Väga hea, saabki küsimustele vastuseid veidike Mind tervitas maja ees haukuv Šoti lambakoer, kohe ilmus kusagilt välja ka David.
"Tsauuuuuuu!" karjus ta naerdes "Ära lase Mistyl ennast segada, ta on jube sõber tegelikult. Aga mul on sulle üks uudis."
"Hmm. No ma kuulan"
"Tim tõi eile kaks noort, kes on üsna vähe sadulas käinud. Teen ettepaneku, et võtame maastikule nemad ja laseme Saatanal puhata, kuna see märatses eile boksis ning ta esimene parem jalg on veidi hell..."
Nõustusin koheselt ja olles korraks käinud täku boksi juures, teda tervitanud ja suhkrut andnud, liikusin David'i juhatusel kimli mära poole.
"Saa tuttavaks Sundance'iga" ning poiss ulatas mulle ratsmed. Vau, ta on nii tubli olnud, et mõlemad hobused sadulasse pannud... Astusin vaikselt tallist välja ja vaatasin kuidas ta mulle järgnes, talutades enda järgi musta ruuna.
"Ja tema on meie enda Coca Cola. Ära küsi kustkohast nii tobe nimi tulnud on" Istusime mõlemad sadulasse ning võtsime suuna teeraja poole.

***
Me ei teinud eriti pikka tiiru, kuna hobused on veel üsna noored ning väha sõidetud. Viskasime nad samasse koplisse, kus olin näinud esmakordselt Saatanat ning istusime ise sinna samasse. David näris väga armsalt rohukõrt ja mina vahtisin lihtsalt taamal möllavaid hobuseid. Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin
"Mis värk sinu ja Tyleriga on?"
Rohukõrs seisatas
"Meil... Meil on ametialased erimeelsused, kui nii võib öelda..." noormees vaatas mulle otsa ja naeratas kõveralt. "Lisaks sellele leiab Tyler, et mina olen süüdi selles, et üks naine ta maha jättis." nüüd naeris David juba laginal.
"Ametialased?"
Nojah, mis ameti? Mina ei tea küll, et Tyler tööl käiks...
Mees tõsines "Teeme nii, et ärme seekord sellest räägi."
Ma vist nägin väga pettunud välja, kuna ta vahetas kiiresti teemat.
"Kuule, aga ma viskan su linna ära, teeks ühe kohvi ka...?"
Muigasin ja unustasin end korraks talle otsa vaatama. Damn, ma eksisin, tal on sinised silmad... Hmm... Mnjaa... Seejärel raputasin pead
"Tead, täna ei mängi välja... Lubasin isale üht asja..."
David noogutas ja tõusis.
"Selge siis, teinekord ma sind ära ei lase enne, kui ühe kohvi minuga oled teinud."
Naersin ning ajasin end tema eeskujul püsti. Auto poole liikudes nõustusin ettepanekuga. Tyler tapab mu ära... Istusin Bemmi ja tundsin, et mul on probleem... Tyler, David. David, Tyler. Tyler, Tyler, David, David... Damn...


Ma üritan kirjutamisemaailma naasta Andestage, kui järg pole jutu vääriline, aga ma pean harjuma alles

oeh, ma mõtlesin et see jutt jääbki pooleli.
vägahea, et sa Tylerit vampiiriks ei teinud siis :)
super jutt, uut osa

Lõpuks! Ma võtsin ennast kokku Hinnake mu pingutust Ja ei pane tähele, et lühike on xD

Paar päeva läks märkamatult, talli ma ei olnud küll jõudnud ning ka David ei olnud ühendust võtnud, mis tundus muidugi kummaline, kuid ega mul eriti polnud aega sellele mõelda. Perekonnaga olin kõvasti aega veetnud ja Mattiga kolasime mööda autoplatse, et mulle autot leida. Ma ei tea kustkohast mu vanemad selle raha võtavad, aga eile ostsid nad Mattile Nissan Skyline R34'a. Ma hakkan temalt seda laenama, kohe kindlasti. Matt on tegelikult lahe suur vend. Ilus kah, pole ime, et tal naisi niipalju on. Ükspäev ilmus mingi blondiiniga koju. Nõme tsikk oli, ajudeta täielikult. Mõttetu tibi noh. Okei-okei, ma ei lähe närvi. Aga ma ikka tahan, et mu suur vend normaalse naise leiaks.
Igatahes hommikul olin just jõudnud paar võileiba teha ja lauda istuda, kui helises telefon. Ekraanil säras nimi Tyler.
"Hei!"
"Tsau!"
"Mis teed?"
"Kuule, ma siin võtan hoogu, et trenni minna. David peaks järgi tulema mulle. Mis ise?"
Minu üllatuseks naeris Tyler õelalt.
"David sulle küll järgi ei tule. Ta on hõivatud muude tegemistega. Viskan su ise talli ära?"
Midagi tema hääles tõrjus mind eemale. Tekkis tunne, et ma ei taha teda näha.
"Ei, kuule ma helistan sulle õhtul, okei?"
Tundus, et ta küll ei olnud rahul, kuid ta nõustus. Tüüp lõpetas kõne ja mina naasin söömise juurde. Mismõttes David hõivatud on? Kust Tyler seda teadma peaks, mida David teeb... Võtsin vastu otsuse, et lähen ühistranspordiga ja jooksin üles arvutisse bussiaegu vaatama. Tuli välja, et järgmine buss läheb veerand tunni pärast, seega viskasin dressika peale ja hakkasin liikuma. Tee peal juurdlesin ikkagi selle üle, mida Tyler mõelnud oli.
Buss ei maksnud õnneks eriti palju ja peatus oli üsna selle tee lähedal, kust peaks maanteelt talli poole keerama. Seega õnneks ei pidanud kaua kõndima, ma kartsin hullemat.
Talli juurde jõudes nägin esmalt Timi, kellelt küsisin, kus David on. Mul jäi nägemata murelik läige mehe silmades, kui ta vastas, et toas magab. Võtsin siis suuna toa poole, kuna ma tõesti tahtsin teada, mida Tyler mõtles. Kööki astudes oli loomulikult küsimus, et kus Davidi tuba on Õnneks Tim oli mulle järgnenud ja ütles, et trepist üles ja paremale.
Kõndsin siis vaikselt trepist üles ja astusin kikivarvul tuppa. Kummaline oli seal olla, nii võõras kuidagi. Muidugi, sa oled esimest korda siin ju, lollakas. Tuba oli pime, kaardinad olid ette tõmmatud ja põrandal oli must vaip, millel seisis laud. Laua peal oli valge laptop, mis oli kinni ja paar paberit. Laua vastas oli voodi, David oli näoga seina poole. Astusin vaikselt poisi suunas ja raputasin teda õlast.
"Hei..."
Ta vastas sama pehmelt, kuid ei pööranud nägu minu poole.
"Tsau... Mis sa siin teed?"
"Ma tulin trenni. Tyler ütles, et sa oled hõivatud-..."
Voodist tuli turtsatus.
"Istu parem."
Vaatasin ringi ja märkasin tooli, tõmbasin selle voodile lähemale ja istusin. David Keeras ja tõusis voodinajale istuli, mille peale ma neelatasin. Poisi nägu oli paistes, üks silm sinine ja huul lõhki. Kuna tal särki seljas ei olnud ja tekk maha nihkus, nägin, et ta rindkere ümber oli valge side.
"Mis juhtus?" küsisin kohkunult.
"Tyler, kes muu. Väidetavalt ma näpin tema tüdrukut... Tuli lihtsalt kallale koos Baltiga"
Peitsin pea kätesse.
"Anna andeks. Ma ei ole tema tüdruk ju!"
"Sina ei ole süüdi. Ja ma kohe kindlasti ei lõpeta sinuga suhtlemist seetõttu. Millal me siis kohvi jooma lähme?"
Naeratasin, kuigi pisarad tükkisid silma ja ei tõstnud pead. Poiss nihkus mulle lähemale ja sõnas
"Hei, ära nuta. Mina ju ei nuta."
Vastasin talle otsa vaadates ja muiates, et tal hea öelda, mehed ju ei nutagi ja pühkisin pisarad ära. Järsku vaatas David oma läpakat.
"Hei, mul on üks hea film, Big Stan. Vaatame?"
Nõustusin ja otsustasin, et helistan pärast Tylerile ja sõiman ta läbi.


Tadaa Kuidas oli?

Tyler on niiii armukade tegelt see on veits armas isegi , aga kedagi läbi ta küll selle pärast peksma ei peaks
Aga kõik muu on lihtsalt super

uut ootan :)

Aga, kus uus osa on?!

Mulle meeldis;)
Tyler on nagu jumala nunnu:)
Cat'i venda võiks ka rohkem sees olla.
Muidu jumala hea
Ja UUT!

*Peidab pea maa alla.* Ma tean, ma võiks seda edasi kirjutada... Ma peaks õigemini... Aga. Ma lihtsalt pole viitsinud Ma arvan, loodan õigemini, et selle järgmise nädala jooksul ma võtan end kokku ja kirjutan siia uue osa Kui keegi seda üldse veel loeb...

Ja uut osa ei tulegi?
Pole aus..

Sellega on nüüd selline asi, et uus osa võib tulla, aga ei pruugi Ma tegelen praegu ühe jutuga, mida ma kirjutan arvutisse ja siis on mõtted koguaeg seal. Ma peaks selle jutu kunagi siin läbi lugema ja vaatama, kas tekib veel mingi idee... Loodetavasti tekib :)