Random pealkiri, aga sobib jutuga.
Igatahes, pikkpikk tutvustus tuleb. Ja lingine.
Ja lõpuks saab juttu ka.
Soovitan kõik lingid läbi vaadata, muidu jääb pool asja puudu. ^^
Mu ülitore toanaaber näitas mulle
seda videot. See tüüp seal on
Charlie McDonnell ja ta on awesome. (: Hiljuti pani ta YouTube'i üles oma uue projekti,
Sons Of Admiralsi video. Vot
selle. Selles videos on lisaks temale veel kolm hämmastavat [see sõna ei ei kõla üldse nii hästi kui 'amazing', mille ma peaaegu automaatselt siia kirjutanud oleksin] briti muusikut:
1) Alex Day ehk
nerimon 2)
Eddplant 3) Tom Milsom ehk
hexachordalJa siis sattusin ma Alexi kanalile ja leidsin sealt kaks videot:
selle ja
selle [teise video puhul on olulised just 14 esimest sekundit].
Mu geisensor hakkas muidugi KOHE tööle.
Ja niimoodi ta valmis sai.
Mõlemad videod on ilusti jutus sees ka. ^^
Selle pika jutu lõpuks veel üks link:
üks Sons Of Admiralsi pilt. Vasakult Charlie, Edd, Alex ja Tom, kui kellelgi veel küsimus tekkis.
Alexi ja Tomi poos tekitab minus tahtmise valjusti SQUEEEEE! kisada.
Igatahes. Nüüd tuleb jutt ka.
Enjoy!
*************************************************************
Ukse tagantkätt kinni löönud, vajus Charlie diivanile lamama. Tema korterikaaslane Alex istus laua ääres, lõuga kätele toetades, üks kõrvaklapp oma õigel kohal ning teine tema kollase särgi taustal kõikumas, ning silmitses pingsalt oma sülervuti ekraani.
„Hei, Alex,“ sõnas Charlie väsinult.
„Hei, Charlie,“ vastas Alex monotoonselt ja pead tõstmata, mille peale Charlie pilgu uuesti tema poole pööras.
„Mida sa vaatad?“ küsis ta lõpuks, liiga laisk, et end püsti ajada.
„Vanu videosid,“ ütles Alex vastuseks. Õrn punetus, mis järsku tema näole tekkis, ei jäänud Charlie'l märkamata, ning tema uudishimu ajas ta uuesti jalgele, kuigi ainus, mida noormees tol hetkel teha tahtis, oli magada. Alex nägi enda kohta veidralt häbelik välja.
Tema Apple'is mängis video temast ning korterikaaslaste ühisest sõbrast Tomist. See oli üks totter laul ripsmetest, mille nad kunagi teinud olid. Tom oli küll paar kuud tagasi Birminghami kolinud, aga ta käis tihti Londonis, et oma sõpradega koos olla. Eriti Alexiga, kellega nad väga lähedased olid.
„Ja sa vaatad seda, sest...?“ küsis Charlie segadusse sattunult. Ta polnud toda klippi juba mitu aastat näinud ning nii palju kui ta teadis, polnud ka Alex seda vaadanud. Nüüd oli Alex näost juba päris punane ning pani video seisma.
„Me jalutasime täna Londoni peal, meenutasime vanu aegu,“ ütles ta ebamääraselt. Charlie kergitas kulme, kuid Alex keeldus suud uuesti avamast.
Tõepoolest, ta oli Toimga jalutamas käinud, kuid ta ei olnud valmis sellest Charlie'le rääkima. Tõsi, Charlie oli üks tema parimatest sõpradest, aga kõik pidi veidike settima. Ta lasi päeval toimunul oma silme eest läbi joosta.
*
Alex ja Tom said kokku ühe väikese poe ees, kus müüdi maailma parimaid suhkrukringleid. See oli nende traditsiooniline kohtumispaik. Alex oli küll kindel, et tema kombinatsioon sinisest särgist, mustast jakist ja lilladest teksapükstest paneb ta Tomi sinise juuksepahmaka kõrval silma paistma, kuid kui Tom tema juurde jõudis, hakkas Alex naerma. Ilma eelneva kokkuleppimiseta oli Tom selga tõmmanud lilla T-särgi, sellest pisut tumedama pusa, sinise tagi ja hallid teksad. Tema pusa kapuuts varjas suurema osa tema erksinistest juustest, jättes tuka siiski paistma.
„Ma pean täna väga paljudele inimestele ütlema, et ma ei ole su poiss-sõber,“ ütles ta naerdes, pannes ka Alexi turtsatama. Viimane ulatas viimase tüki oma suhkrukringlist Tomile, mille too tema sõrmede vahelt hammastega ära sikutas.
„Atäff,“ kostis tema suust, samal ajal kui ta saiakest neelamiseks piisavalt peeneks mäluda üritas. Seejärel otsustasid nad parki minna.
„See tädi vaatas meid veidralt,“ sõnas Alex, kui üks mööduv vanadaam kahte noormeest halvustavalt silmitses ning omaette midagi kuuldamatut pobises.
„Ma ei ole tema poiss!“ hüüdis Tom üle õla ning mõlemad naersid. „Kas me näeme siis tõesti täna nii geid välja? Keegi pole meid kunagi niimoodi vaadanud. Kas asi on mu uues jakis?“ Sujuva, peaaegu refleksseks muutunud liigutusega silus ta oma sinise tuka eest ära ning kergitas Alexi poole kulme.
„Ma pean ütlema, et see teeb su väga seksikaks,“ sõnas Alex naerdes. „Aga ma ei ütleks, et sa gei oled.“
„Sa ei näe meid kahte koos. Meil on pilti vaja,“ vastas Tom ning tema silmad hüplesid mööda tänavat. „Fotoputka! Jah, me läheme!“ ütles ta järsku ning haaras Alexil käest, et tal kuhugi põgeneda ei õnnestuks. Alex tugevdas oma haaret Tomi sõrmede ümber ning kiirustas temaga kaasa.
Noormehed sisenesid kabiini ning istusid pingile. „Nii, poseeri,“ ütles Tom ning haaras Alexil ümbert kinni. Alex kergitas veidi üllatunult kulme – kuigi Tom ei olnud füüsilise kontaktiga tavaliselt kitsi, oli see midagi uut. Siiski ei hoidnud ta end tagasi ning pani ühe käe ümber Tomi piha ning surus oma põse vastu sõbra oma. Pärast esimest välgatust tõmbus Tom hetkeks eemale, et siis Alexile sülle potsatada. Alex põimis naerdes oma käed ümber Tomi ning toetas lõua tema õlale. Kui seegi poos jäädvustatud sai, istus Tom taas Alexi kõrvale. Alex, kes otse ette vaatas, ei näinud, mida Tom täpselt tegi, kuid kui pilt tehtud sai, nihkus ta sõbra poole ning põrkas põsega vastu noormehe huuli. Mõlemad punastasid veidi, kuid siis pani Tom oma pea Alexi õlale ning ka neljas pilt sai tehtud. Seejärel astusid nad kabiinist välja
„Ei, me ei ole geid,“ ütles Tom naerdes, kui oli pildiriba veidi aega silmitsenud. „Absoluutselt mitte. Tahad ka koopiat?“
Alex silmitses pilte üle Tomi õla. „Tahan küll,“ ütles ta varjamatult muiates.
Kui kumbki oli fotod oma rahakoti vahele toimetanud, küsis Tom:
„Pitsa?“
„Oojaa,“ sõnas Alex otsekohe vastuseks. Pitsa söömine oli veel üks tema ja Tomi traditsioone. Nad kõndisid mööda kõnniteed kõrvuti, möödujaid tähele panemata, kuid mõlemad tundsid võõristavaid pilke oma seljal. Tom heitis Alexi poole lõbusaid pilke, kuni ühest noortekambast kostis halvakspanevat hüüet:
„Peded!“
Alex naeratas järsku kuratlikult ja haaras Tomil ümbert kinni, teades, et tollel pole selle vastu midagi – nad said piisavalt hästi läbi, et selliseid totrusi teha. Tom ehmus küll veidi, kuid siis tabas Alexi pilgu ning pani muiates oma käe samuti ümber Alexi piha, täpselt püksivärvli kohale. Niimoodi kõndisid nad pitsabaarini. Alles ukse ees lasi Tom õrnalt õhetades Alexi ümbert lahti ning avas ukse.
Nad ostsid pepperonipitsa ning jätkasid oma teekonda pargi poole. Sinna oli vaid paarsada meetrit ning mõne minuti pärast istusid nad juba kiikedel, pitsakarp nende vahel maas.
„Mäletad seda ripsmete laulu?“ küsis Tom järsku, pärast mõnd vaikset minutit.
„
If you put on mascara, your eyelashes stretch farther than they would if they had nothing on...“ laulis Alex esimese meelde tulnud rea. „Muidugi mäletan. Miks sa küsid?“
„See oli viimane kord, kui me nii geilt käitusime nagu täna,“ ütles Tom muiates. „Vanad head ajad. Hakkasingi seda taga igatsema.“
Alex muigas. „Sa igatsesid minuga homode mängimist?“
„Midagi sinnapoole,“ sõnas Tom ning pistis viimase pitsatüki suhu. Selle alla neelanud, lisas ta punastades: „Tegelikult igatsen ma üleüldiselt sinuga koos olemist. Birmingham on surmigav... Londonis on kõik mu sõbrad.“
Alex silmitses teda, pea viltu. Tom oli tõsiseks muutunud ning Alex tahtis teda taas naeratama panna. „Tule siia,“ ütles ta lõpuks, siiralt naeratades. Tom istus talle kaksiratsi sülle ning pani oma käed ümber tema kaela.
„Mina igatsen sind ka. Sa ei kujuta ette, kuidas ma neid nädalalõppe ootan, kui sa siia tuled,“ ütles Alex talle vaikselt. „Sa oled üks mu kõige paremaid sõpru. Ma ei saa kellegagi nii hästi läbi kui sinuga.“
Tom naeratas armsalt ning keeras pea viltu. „Alati saab paremini,“ ütles ta vaikselt. Enne kui Alexile kohale jõudis, mida see tähendas, vajutas Tom oma huuled Alexi omadele. Viimane võpatas, kuid ei tõmbunud eemale. Miski temas tahtis Tomi veel lähemale tõmmata ja niimoodi istuma jäädagi. Ta polnud küll kunagi Tomi vastu midagi enamat tundnud kui sõprust, kuid nüüd, kui Tom oli asjad sammu kaugemale viinud, tundis Alex, et nii meeldib talle isegi rohkem. Ta põimis oma käed ümber Tomi õblukese keha ning ei mõelnud enam ümbritsevale.
Ka Tom oli muu maailma unustanud. Alates nende viimasest kohtumisest oli ta pidevalt Alexile mõelnud ning jõudnud järeldusele, et tema parim sõber on natuke rohkem kui parim sõber. Ja nüüd istus ta sellesama parima sõbra süles, suudles teda ja ei kohanud eemaletõukamist ega halvakspanu. Ta tundis, kuidas kõik tema sisemuses järsku kergeks muutus ning õhust tuli puudu. See oli veel parem, kui ta unistada oleks osanud.
Pärast mitut minutit tõmbus Tom ettevaatlikult eemale ja vaatas Alexile pikalt otsa. Kumbki ei söandanud midagi öelda. Nii istusid nad teineteist vaadates veel pikalt.
„Kui kaua sa seda teha oled tahtnud?“ küsis Alex lõpuks. Tom vajus mõttesse, pilku Alexi silmadelt pööramata. „Teadlikult eelmisest korrast, kui me kokku saime. Alateadlikult... ma ei kujuta ette, kui kaua,“ ütles ta lõpuks ning naeratas. Ka Alexi suunurgad kerkisid ülespoole. Ta jälgis Tomi, kes näris oma alahuult ning näis pingsalt mõtlevat. „Mis on?“ küsis Alex lõpuks, kui Tomi nägu juba piinatuks muutus.
„Ma pean sult midagi küsima, aga ma kardan,“ vastas Tom nii vaikselt kui võimalik.
„Ära karda. Ma olen su parim sõber, mäletad?“ küsis Alex naeratades. Tom lasi oma alahuule lahti ja ütles nüüd valjemalt:
„Selles asi ongi, Alex. Ma tahtsin küsida...“ Tom neelatas ja haaras ühe Alexi kätest. Seda oma pihkude vahel hoides jätkas ta: „...et mis saab, kui sellest enam ei piisa. Kui ma sind päris endale tahan.“
Alex vaikis veidi. Mõnes mõttes oli ta aimanud, et Tomi mõtted selles suunas tüürivad. Pilku maha suunates vajus ta mõttesse. Mida tal kaotada oli? Tom oli kõik, mida Alex endale vajas. Juba varem oli neil hea teineteise kaisus magada, kallistada ja lihtsalt omavahel olla. See pisike samm, mida Alex astumas oli, teeks asjad vaid ametlikuks. See oli tema Tom, seesama siniste juustega rõõmurull, olgugi et rulli ta väga ei meenutanud, ja kui Alex vaid tahaks, võiks Tom olla tema ja ei kellegi teise oma. Alex mõtles ühele Tomi kunagisele tüdruksõbrale ning kujutluspilt sellest, kuidas Tom
tema ümbert kinni hoiaks,
teda suudleks,
teda endale tahaks, tegi talle ootamatult haiget. Seega vaatas ta uuesti Tomile otsa ning ütles:
„Siis saad sa mu päris endale.“ Ning Alex suudles oma vastset kallimat uuesti.
*
Alexi meenutuse katkestas uksekell. Alex ajas end püsti ning avas ukse. Vaatepilt pani ta otsemaid naeratama – seal seisis Tom, kes talle enda säravat naeratust näitas. Alex kallistas teda tugevalt.
„Tohin ma ööseks siia jääda?“ küsis Tom temalt vaikselt.
„Muidugi tohid,“ vastas Alex ning lihtsalt vaatas Tomi veidi aega. Ta oli vägagi teadlik Charlie'st, kes neid vaatas, kuid järsku teda isegi ei huvitanud enam. Ta haaras Tomi näo enda käte vahele ning suudles teda õrnalt. Ta võis vaid ette kujutada, mis nägu Charlie parajasti tegi, kui ta vaid naeratas ning haaras suudluse lõppedes Tomil käest.
„Charlie, see on mu poiss Tom,“ tutvustas ta Tomi Charlie'le, nagu poleks nad kunagi kohtunud, ning hammustas huulde.
„No läks teil ikka aega. Ma mõtlesin, et te ei jõuagi selleni,“ ütles Charlie, hakkas naerma ning astus lähemale, et sõpru kallistada.
****************************************************************
Nonii. Rääkige nüüd valjusti.
P.S. Varsti vast kirjutan midagi veel... Mu praegust teist ajaviidet arvestades midagi jalkateemalist ehk.
EDIT: Haha, typod on nii toredad.
Aga 'one-shit' on natuke halb asi.
Ma muudan selle 'one-shotiks', naguolema peaks.