you're alive? [one-shot]

Läksin igapäevast posti teeäärest võtma, kui nägin Teda mu majast mööda sõitvat. Ta vaatas auto aknast mulle järgi ning sõitis edasi. Ma ei tunne teda, ma ei tea ta nimegi. Ma ei tea temast mitte midagi. Kuid mul on selline tunne, nagu ma teaks teda terve oma elu.
Ta elab siit paar kvartalit edasi. Ta sõidab igapäev mu majast mööda. See on piin. See tunne, mis mul tekib, kui ta siit alati mööda sõidab, see on nii tugev.
Alati, kui ta mind näeb, ta vaatab mind, jälgib. Täpselt nagu mina teda. Meid kumbagi nagu ei häiriks see. Kuid ikkagi, me pole üksteisega isegi tutvust teind. Me isegi pole üritanud üksteisega rääkida. Ei tea, kas ta tunneb samasugust tõmmet, kui mina. Seda teab ainult tema. Või vaatab ta mind aind sellepärast, et ma ise teda vahin? Võimalik.
Taaskord, ühel päeval, nägin ma teda. Nägin teda linnas, kus ta mingisuguste naistega semmis. Ta naeris seal. Ta oli õnnelik. Ja mina tola, jäin teda vahtima. Ma ei suutnud kunagi temalt silmi ära saada. Ta oli nii perfektne. Ta juuksed. Ta kõnnak ning ta silmad, kui ta mind vaatab. Aaah.
Need naised näitasid minu poole näpuga ning naersid. Nägin, kuidas Ta minu poole vaatas. Ja ikka, ma ei pööranud pilku ära. Ma ei suutnud. Ma olin nagu neetud, kui tema platsis oli.
Ta pööras ka kohe oma pilgu ära, tagasi neile ja nad lahkusid. Ma jäin loomulikult neile totralt järgi vaatama, kui nad lahkusid. Ma nagu ei suutnud sellele tundele vastu hakata.
Õhtul, kui läksin prügi viima, nägin teda oma koeraga seal samas lähedal pargis jalutamas. Jälle ma tardusin. Ma jälgisin tema kaunist kõnnakut. Ta lasi oma koera lahti, kes jooksis mööda parki ringi. Tema aga istus pingile, kus ta naeris. Tahaks seal praegu olla. Tahaks temaga rääkida. Tahaks kõike seda kogeda, mida temagi. Ja ma otsustasingi end kokku võtta ning minna sinna. Ma olen juba mitu kuud niiviisi olnud. Ka tema, kes pole minult pilku saanud. Ma ei tea mis see on, või mis nüüd saama hakkab, kuid ma pean kuulma ära ta hääle. See on ainuke asi, mida ma kõige enam tahaks.
Läksin vaikselt pargi poole. Tõmbasin korra veel hinge ning läksin tema ette.
"Tere!" sõnasin talle, üritades naeratada. Ta noogutas ning näitas käega pingile, et ma võin istuda. Seda ma tegin.
"Mis sind siia toob?" küsis ta, pilku oma koeral hoides ning siiani naerdes. Aah, ta hääl on jumalik. Täiesti gorgeous. Kust tuleb selline täiuslik mees küll.
"Tahtsin juttu teha," alustasin ma, vaadates siiani tema täiuslikku näoehitust, tema naeru.
"Ja millest kena neiu rääkida tahab?" küsis ta mult, minu poole enda näo pöörates. See oli jumalik hetk. See, et ta vaatas täpselt mulle silma. Hingasin sisse tema hingeõhku.
"Ma..Ma olen sind tähele pannud," sõnasin. Ta koer tuli tema juurde. Ta silitas oma koera valget karva, mis oli puhevil ja pehme. Ta oli oma koeraga nii õnnelik.
"Ma sind ka. Veidrad olukorrad eks?" naeratas ta mulle ning tegeles edasi oma koeraga. Ma muigasin. Loomulikult, et veidrad olukorrad on need olnud. Kuid miks pole ta ise minuga juttu teinud? Ma tundsin, et ma tunnen ta vastu midagi. See tunne on juba pea kuu, kaks kuud selline olnud.
"Olen tähelepannud, et sa oled mind jälginud," ütles ta kohe otse välja. Mul kadus näolt naeratus. Ma ei teadnud, kas tunda piinlikkust või naeratada talle.
"Ja sina mind," vastasin selle peale. Veeretasin üht kivi jalaga edasi tagasi, kuni ta peatas mu tegevuse. Ta lükkas oma jalaga mu kivi eemale. Ta vaatas mulle otsa. Ta oli tõsine.
"Tahaks teada, miks sa üldse mind jälgind oled?" küsis ta tõsiselt, pilk minul, mitte koeral enam.
"Ma ei teagi.. Midagi seestpoolt ei lase seda mitte teha," vastasin pilku maha surudes. Ta näoilme muutus. See oli kuidagi.. üllatunud.
"Ja mis sa sellega öelda tahad?" küsis ta kohe, tahtes ruttu teada vastust. Ta nagu ootaks, et saaks ise juba rääkima hakata. Tundus, et ka tal oli midagi öelda.
"Mingi eriline tunne valdab mind, kui sind näen.." ütlesin ma vaikselt, pilku tagasi temale viies.
"Oh ei.." vastas ta ohates ning viis pilgu tagasi oma koerale. Ja nüüd ma automaatselt hirmutasingi ta ära jah. Olen ikka loll küll.
"Tead.." sõnas ta järsku, vaadates jälle mulle silma. Vaatasin küsiva näoga talle otsa.
"Kas sa ei tunne mind ära?" oli ta küsimus. Ta oli pinges. Ta ootas nii väga seda vastust. Ma tõesti ei tundnud teda ära. Mul polnud vähimatki aimu, kes ta olla võiks. Ma raputasin pead.
"Ma olen.. Kevin," rõhutas ta viimast sõna, et ma teda kuuleks. Mul jäi karp lahti. Kohe otseses mõttes. See ei saanud olla tema, lihtsalt ei saanud.
"Aga..kuidas? Mu vend on surnud," imestasin ma. Ma olin shokis.
"Ei. Ma ei surnud. Ma pidin ennast peitma. Ma ei tohiks praegugi siin sinuga rääkida ja sellepärast ma seda ka ennem ei teinud, kuni sa tulid ise," rääkis ta rahulikult ja selgelt, et ma selle uudisega kohaneks.
"Kolisin selleks siia, et näha, kuidas sa elad! Kuid ma ei tohtinud sinuga kontakti luua. Sa tead, mis probleemid mul olid ju, mäletad?" seletas ta edasi. Mul oli siiani suu ammuli. Ma vaid noogutasin. Mulle ei jõudnud siiamaani kohale, et mu vend on elus. Ta nägi kedagi meile lähemale tulevat ning sõnas:"Ma pean minema! Vabandust, loodan et näeme veel.." sõnas ta kurvalt ning lahkus. Haaras oma koera ning kadus. Nägin, et see mees kes eemalt oli tema poole tulnud, kadus kohe, kui Kevin lahkus. Ma olin segaduses.
Oli mitu päeva möödas. Ma ei näinud teda enam. Ta oli haihtunud.
"Kas ma tõesti olin kogu see aeg armunud oma venda?"

vot see lugu oli HEA! tõsiselt. selline puänt lõpus, et ahh, lahe!
mulle kohutavalt meeldis. kuigi vahepeal oli paar grammatilist viga ning üks lause tundus veidi imelik.
väga awsome. (Y)