Pole viissada aastat siin käinud ja tore on näha, et ikka aktiivne
. Äge oli vaadata enda lugusid, kuigi mu maitsed on natukene muutunud, etc =)! Esitan siis teile ühe enda loomingulise loo =). Eks natukene on ette ka kirjutad ja vaikselt kirjutan ka edasi =). Loodan, et teile meeldib =)
-----------------------
Päike paistab, mis valmistab paljudelt tohutuid rõõme. Muidugi Toomasele see ei valmista, sest tema istub autos, mis on palav nagu sain, rääkimata sellest mürast mis auto valmistab. Parema meelega magaks ta praegu kodus oma pehmes voodis ja võibolla poole mõttega naudiks linnulaulu. Või nüüd peaks ütlema, et tema vanas kodus? Toomas oli praegu kolimas oma uude koju, millele ta oli 100 % protestinud. See ikkagi tähendab, et kõikide oma vanade sõpradega hüvasti ja elu praktiliselt otsast pihta. Toomas oli 15 ja pidi kohe varsti kaheksandasse klassi minema. Meie tegelane ei ole Eesti päritoluga, vaid puhas Ameeriklane. Ägedam on see, et nad läksidsuht ühest ameerikast teise otsa.
“Peame me ikka minema sinna vä?” küsis Toomas, viies pilgu poolenisti mampsile, kes ees istus.
“Ei kullakene, me kohe pöörame umber ja lähme tagasi…” vastas ema irooniaga, mille peale poiss tegi veel mossilikuma näo. Ta vaatas aknast välja ja mõtles, kui kaua aega on tal järgi, millal ta oma elu elama hakkab… Umbes 2 ja pool aastat. Võibolla vähem, sest gümnaasiumi ta raudselt ei lähe!
Toomas viskas lõpuks pilgu aknast välja ja pidi pea-aegu südame rabanduse saama. Kiiresti sulistas ta suust välja “Kas siia surnuaeda me tulemegi elama?” ta viis pilgu kiiresti vanematele.
“Jah kallikene, siia samma!” lausus ema oma pojale vastuseks, ise hakates end meikima, sest ta pidi ju uutele naabritele hea esmamulje jätma!
“Isa, ma ei teadnudki, et su uus töökoht on surnuaias? Pole ime, et su alluvuses hakkab olema oma viissada inimest!” ütles Toomas oma teeseldud säravusega. Isa köhatas selle peale ja viskas pilgu emale, kes kerge ohkega lausus.
“Tom, jäätisest jääd ilma!” ega sellest talle ei piisanud. Ta viskas lisaks pilgu taha ja tõstis näpu püsti.
„Ema, sul on huulepulk üle huule,” alustas poiss oma protesti, mille peale tema ema kiiresti pilgu peeglisse pistis „Ega ma mingi viie aastane pole, kellele see asi mõjuks... Kaua teil aega võtab, et see teile kohale jõuaks? Ma olen juba viisteist!”
Ema vaatas oma pojale otsa ja lausus „Olgu, siis terve järgmised kaks nädalat ei saa internetti!” lausus ema mõjuvama asja, muidugi kaasa andis ka terava pilgu.
Poiss pidi vanduma, kui loll ta oli. Oleks ta ainult okei öelnud, siis oleks ta kergelt läbi saanud, aga muidugi tema ego ütles midagi vahele, mis läks nüüd palju maksma.
„Kuidas ma peaksin oma vanade sõpradega suhtlema siis?” pööritas poiss silmi, samas kergelt vihane olles.
„Lihtne, sa ei suhtle! Otsid uued sõbrad! Ega meil esimene nädal nii või naa internetti pole!” lausus ema kerge muigega ja jätkas meikimist.
„Isa, kuna sa töötad surnuaias, siis ma tahan valget kirstu ja pane palju komme kirstu, sest siis ussid lähevad esmalt kommide kallale!” lausus poiss kiiresti oma isale.
Isa ohkas ja lausus oma madala häälega: „Toomas...Küll sa uued sõbrad leiad, kellega sa saad väljas t¹illida!”
„Ütleb isa, kes on töömanjakk ja kellel ei olnud ennem erilisi sõpru...” mille peale kiiresti mõlemad vihase pilgu saatsid „Olgu, olgu... ma olen vait!” ütles poiss kiiresti ja ohkas.
Nii see laada liikus edasi mööda tänavaid, kuni nad jäid ühe natuke uhkema maja ees seisma. Poiss viis pilgu aknast välja ja lausus „See uhkem maja küll mind ära ei osta. Vana oli tuttavam ja mõnusam...” muidugi poiss oli ekspert virisemises. Isa vastas aga „Küll ära harjud, viripill!”
Auto korralikult maja kõrvale autoteele aetud, tulid kõik autost välja. Isa sirutas ennast, ema vaatas kiiresti viimast korda ennest peeglist ja Toomas... Toomas oli ikka veel autos.
„Kobi välja, ma tahan auto lukku panna!” lausus mees muigega. „Arvad, et keegi tahab ka su laadat vä?” ta ajas end autost välja ja viis pilgu suhteliselt tühjale tänavale. Mitte midagi erilist ei olnud seal, pigem surnuaed. Perekond järgmisena sisenes majja. Kõik oli juba suhteliselt valmis, sest vanemad olid juba varem ära kolid ja kõik muu läks müügiks.
„Kena, või mis?” küsis ema oma mehelt.
„Oeh, siia tahakski jääda!” lausus mees kerge muigega ja ajas end esimesena diivanile pikali ja hakkas telerit vaatama.
„Toomas, sinu tuba on ülevalt kolmas tuba... Tee seal mis tahad,” mille peale ema läks ühines mehega pärast pikka sõitu. Toomas ainult pööritas silmi ja põgenes teisele korrusele, et mitte oma musitavaid vanemaid näha. Juba nägigi ta kolmanda toa ust. Kõndinud ukse juurde, avas ta selle ja vaatas sisse. Tundus suhteliselt väikene tuba. Talle meeldis väikesed toad, sest seal sai salakaval olla. Esimesena ta uuris kiiresti paar kappi. Ta pidi otsustama, kuhu ta hakkab salajased asjad panema, millest vanemad ei tohi teada saada, nagu näiteks porno ajakirjad. Eelmises majas oli tal hea asukoht nendi jaoks. Ta uuris sinna ja tänna, kuid kuskil ei tundunud hea koht olevat. Tundub, et vanemad on mõelnud sellele, et poisil ei oleks palju kohti, kuhu asju peita. Silmi pööritades otsustas ta, et peab võtma vana triki kasutusele. Ta avas ukse, tormas trepi juurde ja karjus „Paps, mamps! Ma võin ju toas asjad sättida nii, kuidas ise tahan?” mille peale tuli tema tahetud vastus: „Aga muidugi! Sinu tuba ju!”
Võiduka muigega tormas ta jälle oma tuppa ja pani ukse kinni ja ka lukku. Ta ajas korra kükil ja uuris põrandat. Tundus sile kraam. Kiiresti avas ta uuesti luku, läks uude kööki ja tõmbas tüki seepi sealt ja siis ka lapi puhastamiseks. Tagasi oma tuppa läinud ja ukse lukku pannud, seebitas ta kapi liikumiskohad ära ja lükkas kapid oma tahetud asendisse. Ta irvitas kergelt ja jättis ühe kappi nurka täiesti horisontaalselt viltu, nii et sinna jäi tühi nurk. Kõige ägedam oli see, et see kapp oli suhteliselt laest maani ja maast ei olnud pragu, mis tähendab, et ei saanud kapi taha vaadata.
Nüüd tuli see kõige valusam pala, mille peale isa oleks ta maha löönud. Kapi materjal oli nii pagus ja nii pehme lõigata, et kergest noast piisas. Ta lõikas kapi suhteliselt kõige alla nurka ühe nelinurkse sirge augu. Muidugi tõmbas ta joonlauaga õrnalt ette. Muidugi ta ka ei jätnud selle auguks. Praeguseks võttis ta kiirelt koti, tegi lahti ja toppis kõik asjad, millest keegi ei tohtinud teada august läbi. Nüüd uuris ta iga nurga alt, ega ometi ei oleks võimalik piiluda kapi taha, et neid asju näha. Rahul olles, enda tulemusega, võttis ta ühe kleeplindi ja natukene jamas sellega tükiga, mis ta välja oli tõmmanud. Natukese aja-pärast pani ta tüki tagasi sinna augu ette ja vaatas, et kleeplindiga saaks kiiresti tüki augu eest ära tõmmata. Ilusa eduga tõmbas ta liivapaberi välja ja lihvis kohas ära, et ei oleks august aru saada ja tõesti, lõpuks ei olnud sellest aru saada. Rahuloleva pilguga viskas ta kingakarbid veel heaks juhuks augule ette ja vajus voodisse pikali. Kõik tema salajased asjad peidetud, nüüd võib puhata ja rahul olla. Ta oli selle triki ise leiutanud ja paljud tema vanad klassikaaslased õppisid temalt selle triki, et oma vanematelt asju ära peita.
Ilma, et aru saanud, magas ta varsti oma voodis, taipamata, mis homne päev võib talle tuua. See on ju kõigest tema uue loo algus, või mis?