Nimeta lugu

Minu jutt siis, mida ma olen mõelnud kaua kaua postitada.
Ma ei osanud seda kuhugi kategooriasse paigutada, sest see on segu armastusest, põnevusest ja draamast. Siiski panin ta armastuse teemasse, sest algus on siia sobivam, ma arvan.
Lugege ja avaldage oma arvamust, sest see on mulle kõige tähtsam. Olgu positiivne või negatiivne, siis ma tean, et peaksin äkki lõpetama kirjutamise.
Ja mu lool puudub nimi, ma tean. Ma pean selle üle veel mõtlema.

Kollane takso peatus inimtühjal New Yorki tänaval. Viiendal avenüül. Taksost astus välja naine, seljas pikk maani ulatuv must kleit, ees tumedad päikeseprillid ja kaelas kaunis pärlikee. Käes kohvitops ja croissant, liikus ta vaateakende poole. Ta kallutas veidi pead. Ta võis sealt näha enese peegelpilti. Waitin’ round the bend, my huckleberry friend, ümisesin ma omaette.
"Mida sa teed?"
"Ah? Ma ajasin su üles?"
"Ei. Aga kell on pool viis!"
"Sa oled seda vähemalt sada korda näinud. Palun mine magama."
"Jah."
Tüdruku sügavad lasuriit sinised silmad olid teleri külge klammerdunud nagu magnetid. Magnetid, mida on võimatu lahutada. Magnetid, mille külgetõmbe jõud on suurem, kui mis tahes muu jõud. Magnetid, mida ei saa lahutada.

---

Ma igatsen Seattle. Ma igatsen oma kodu Queen Anne Hill`is. Ma igatsen oma roosi värvi tuba, seda tüütult kriuksuvat kiiktooli ja tahmast pliiti, mille vastu ma ennast ikka ja jälle ära määrisin. Ma igatsesin pühapäeva hommikust köögist tulevat pannikoogi lõhna. Ma igatsesin isegi vihma ja neid lõputuid praamisõite. Ma igatsesin, kõike. What a cliche!

Takso peatus 73. tänaval asuva maja ees. Madsion`i ja Viienda avenüü vahel. Tere tulemast koju, mõtles tüdruk ja vaatas auto aknast välja. See kõik pidi olema tegelikult ideaalne. See oligi, ideaalne. Lihtsalt, mitte igaühe jaoks. Kahe magamistoaga katusekorter Manhattanil, jalutuskäigu kaugusel Central Park`ist.

Lifti uksed avanesid ja mulle avanes imeline vaatepilt. Nii avar ja valgusküllane. Seinad,
mille värv oli viidud valge piirimaile kumasid siiski läbi siidist aprikoosi -ja virsikukarva värvitooni. Ustest paremale poole jäi suur elutuba koos söögitoaga, vasakule poole magamistoad tualettruumidega. Korteri keskel asetses köök, kuhu pääses läbi söögitoa.

Elutuba, mida valgustasid kolm suurt akendepaari oli tõeliselt soe ja hubane. Kõikjal oli kasutatud tammepuitu ja rikkalikult klaasi, mis andis ruumile veelgi valgust juurte. Akende ees rippusid pikad pooleldi läbipaistvad valged siidkardinad, mille vahelt kumas läbi ere hommikupäike. Toas oli tunda mahedat lillelõhna - nartsissid, mille bukett kaunistas madalat diivanilauda.

"Kuidas sulle meeldib? Ma tahtsin, et sinu tulekuks oleks kõik valmis."
"See on tore," lausus Elizabeth ja istus diivanile, mida katsid mitmed punakas-oranžides toonides padjad.
"Kas sa enda tuba ei tahagi näha?"
"Ikka jah."
"Tule siis. See on kohe vasakut kätt."

Tõmbasin praokil oleva ukse lahti. Tuba oli L-kujuline ja seinu kattis pastellne hele beež värv. Tervet lääne seina asendas maast laeni aken, mille ees rippusid sarnased kardinad nagu elutoas, erinevuseks oli vaid peenike lillemuster. Lükkasin kardina veidi eest ja avasin akna. Mu tuba oli vaatega Central Park`ile. See ei ole reaalne, mõtlesin ma ja vaatasin ringi. Akna all asetsev voodi oli kaetud roosilise lapitekiga, täpselt nagu minu Seattle toas. See oli päris.. armas. Minu toa mööbel oli heledam kui elutoas ja kerge punaka varjundiga. Voodi kõrval olev sein oli värvitud valgeks ja seal rippus foto Uluru`st päikesetõusul. See oli isa tehtud.

"Liz?"
"Jah?"
"Kas sulle meeldib. Kui sa tahad, sa võid midagi ringi tõsta. See on sinu tuba."
"Mhm. See on okei."
"Kallis, me saime endale suurepärase korteri Manhattanil! Meil on vaatega korter upper east side`l. Mida ma veel tegema peaksin?"
"Kas ma palusin sul üldse midagi teha?"
"Ma lasen meie kohvrid üles tuua. Muide, su vannituba ja garderoob on seal, kui sa veel vaadanud ei ole."

Ma ei olnud vaadanud, veel. Paremat kätt jäid minu isiklik vannituba ja garderoob. Istusin voodi jalutsis seisvale piklikule puidust pingile. See oli umbes sama kõrge nagu voodi, võibolla veidi madalam. Hingasin sügavalt sisse. Kõik on hästi, laususin ma endale ja lükkasin jalad pingi alla. Seal oli väike punutud korv mõningate ajakirjade ja minu lemmik raamatutega. Tõmbasin korvist välja "Bella Toscana" ja asetasin selle voodile. Oli aeg teha tutvust oma uue hiigelsuure garderoobi ja isikliku vannitoaga.

---

Me jääme hiljaks, kui palju kordi olin ma seda tänase õhtu jooksul juba kuulnud. Ma tean!
"Ma olen valmis," hüüdis Lizzie tõmmates jalga kingad ja peale musta värvi boolero.

Umbes poole tunni pärast jõudsid nad 70. tänava ja Madisoni vahel asuva Westwoodi galerii ette. Westwoodi vähiliidu heategevus oksjon, võis siltidelt lugeda. Välklampide sähvatuste saatel kõndisid nad galeriisse sisse.
"Bonjour!"
"Tere ema," lausus Vanessa külmalt.
"Ja minu lemmik lapselaps! Küll sa oled kaunis Elizabeth!" tervitas ta teda hella kallistusega.
"Vanaema," kilkas Liz märksa rõõmsamalt, kui ta ema.
"Sa ju tead, kuidas ma seda sõna vihkan."
"Jaja. Beth!"
"Sarah!"
"Sa oled vanaema, lepi sellega!" lausus Vanessa.
"Lepi ise sellega, kui sul kord lapselapsed on. Kas me võiksime palun edasi minna?"
"See on hea mõte," jätkas Liz.
"Rääkige mulle, kas te olete ennast nüüdseks sisse seadnud? Kas korter meeldib?"
"Ema sa tead, et see on jumalik. Elizabethi toast avaneb lihtsalt imeline vaade! Ja selle nädalaga oleme me üsna palju jõudnud. Osa kaste on veel Seattle`s, aga need peaksid üsna pea kohale jõudma."
"Ja Elizabeth?"
"Ja mida?"
"Ma ei kuule, et sulle korter meeldiks."
"Jah. See on väga ilus."
"Vanessa Roberts?" tuli kuuldavale küsiv hääl nende selja tagant. "Uskumatu!"
"Marissa!"
"Kuidas sul läheb? Ja mida sa New Yorkis teed?"
"Hästi. Ma alles kolisin siia. Aga sul endal?"
"Hästi, hästi. Miks sa mulle teada ei andnud, et sa tagasi New Yorkis oled?"
"See.. oli üsna äkiline otsus. Me saabusime alles nädal tagasi ja.. las ma tutvustan sulle, Elizabeth, minu tütar. Ja minu ema, Beth."
"Rõõm kohtuda!" lausus Marissa.
"Minul samuti," vastas Liz.
"Sa oled nii suureks kasvanud. Viimati, kui ma sind nägin olid sa.. kolmene?"
"Tõsi," vastas Vanessa.
"Kui sul mõni päev aega on, siis helista mulle kindlasti. Ma tahaksin heameelega sinuga rääkida."
"See oleks tore."

Peale taaskohtumist liikusime me oksjoni saali ja istusime oma kohtadele. See ei olnudki nii igav nagu ma ennist oodanud olin. Tegelikult oli see isegi üsna lõbus. Oksjonil figureerisid peamiselt maalid ja mõned üksikud skulptuurid. Ka minu kunstiarmastajast vanaema soetas endale ühe eelmisest sajandist pärit teose. Kogu saadud tulu läks Lenox Hill` haigla onkoloogia osakonna toetuseks.

Peale oksjonit ei pidanud ma seal enam kaua olema, laua taga istuma ja naeratama. Siinkohal oli mu ema mõistlik ja lubas mul lahkuda, et ma ei peaks kuulma nende pikki vestluseid haigla arendamise teemadel.

Kõndisin saalist välja ja otsustasin heita pilgu galeriisse. Enne ei olnud mul selleks võimalust olnud, kuna me jõudsime kohale üsna viimasel minutil. Hiilisin märkamatult galerii uksest sisse ja jäin seisatama ühe postmodernistliku teose ees. Mulle ei meeldinud see, kohe üldse mitte.

"Te ei tohiks siin olla."
Tüdruk võpatas ja pööras ringi.
"Ma ei teadnud, et siin veel keegi on."
"Vabandust. Ma ei tahtnud sind ehmatada," lausus võõras.
Elizabeth vaatas võõrale otsa. Tal olid lühikesed pruunid lainelised juuksed ja sinised silmad. Ta seisis seal mustas ülikonnas ja nägi välja väga kena.
"Ma olen Ryan," lausus võõras.
"Elizabeth," ulatas tüdruk talle käe.
"Ilus nimi, Elizabeth."
"Aitäh."
"Sulle meeldib see?"
"No, ma ei valinud seda, aga.."
"Ma pidasin silmas maali," naeratas ta.
Tüdruk muigas kergelt ning pööras seejärel pea maali suunas.
"Ausalt öeldes, ei," vastas ta.
"Aga milline sulle meeldib? Siin olevatest? Kõige rohkem?"
Tüdruk mõtles hetke ja vaatas ringi.
"Ma arvan, et see seal," viitas ta maalile vastas seinas.
"Sulle meeldib New York?"
"Jah," vastas tüdruk vähe usutavalt.
"Miks?"
"Sest see linn ei maga kunagi.. Ma nagu sobituksin siia."
Ryan vaatas tüdrukule otsa ja naeratas.
"Ma arvasin hetkeks, et sa valetad, aga sulle tõesti meeldib New York."
Nad seisid mõlemad Westwoodi galeriis ja vaatasid süüvinult kunstiteost, mis vähem kui tund aega tagasi oksjonil viieteistkümne miljoni eest maha oli müüdud.
"Sul on hea maitse."
"Arvad nii?"
"Sa valisid muide välja kõige kallima teose siit."
"Ma peaksin tegelikult minema."
"Oota! Ma tegin enne nalja, sa võid siin olla küll."
"Eh.. aga ma pean tõepoolest minema."
"Kas ma tohin sind vähemalt saata?"
"Ikka."
Elizabeth võttis garderoobist oma boolero ja seejärel jalutasid nad galeriist välja.
Ma olin mõelnud koju jalutada, kui ta äkitselt mulle limusiini ukse avas.
"See?"
"Palun."
"Sa saadad mind sellega koju?"
"On sul midagi selle vastu?"
"No," muigas ta veidi irooniliselt, "ma ei tea."
Ryan vaatas talle küsivalt otsa. Palun?
"Seitsmekümne kolmas tänav, Madisoni ja Park avenüü vahel," lausus ta lõpuks veidi kõhklevalt.
Ei kulunud palju aega, kui nad kohale jõudsid. Autojuht avas ukse ja Elizabeth astus välja.
"Aitäh sõidu eest."
"Aitäh sulle," lausus Ryan. "Head ööd."
"Head ööd."

Sest see linn ei maga kunagi. Ehk peavad mu sõnad paika ja ma tõesti sobitun siia, mõtlesin ma ja vaatasin läbi aknaklaasi tuledes linna, mis ei maganud.

Ma isegi ei tea miks, aga mulle nii nii väga hakkas see lugu meeldima praegu.
Erilist kriitikat mul ausalt öeldes ei ole, ainult kuskil seal üleval pool, kui nad selle vanaemaga kokku said, siis ajasid otsekõned mind natuke segadusse.
"Sa ju tead, kuidas ma seda sõna vihkan."
"Jaja. Beth!"
"Sarah!"
"Sa oled vanaema, lepi sellega!" lausus Vanessa.
Ma ei saanud eriti aru, et kes see Sarah veel oli seal ?
Aga jah, siiski ootan huviga uut osa.

Bee kirjutas:

Ma isegi ei tea miks, aga mulle nii nii väga hakkas see lugu meeldima praegu.
Erilist kriitikat mul ausalt öeldes ei ole, ainult kuskil seal üleval pool, kui nad selle vanaemaga kokku said, siis ajasid otsekõned mind natuke segadusse.
"Sa ju tead, kuidas ma seda sõna vihkan."
"Jaja. Beth!"
"Sarah!"
"Sa oled vanaema, lepi sellega!" lausus Vanessa.
Ma ei saanud eriti aru, et kes see Sarah veel oli seal ?
Aga jah, siiski ootan huviga uut osa.

Aitäh! :)

Lisan siia väikese selgituse:
"Sa ju tead, kuidas ma seda sõna vihkan." - vanema, kelle nimi on Sarah Beth ning eelistab, et teda Sarah`ks kutsutakse
"Jaja. Beth!" - Elizabeth
"Sarah!" - vanaema
"Sa oled vanaema, lepi sellega!" lausus Vanessa.

2. osa
New York

"Ema! Kas sa laenasid mu musti kingi?"
"Ei."
"Ma ei leia midagi üles!"
"See ei oleks nii, kui sa oma asjad lõpuks lahti pakiksid. See on meie uus kodu, palun harju sellega."
"Nagu ma oleksin seda tahtnud."

Esimene koolipäev, mõtlesin ma. Ma annaks kõik, et ma ei peaks seda tegema. Vaatasin peeglisse. Ma ei olnud kunagi selline välja näinud - eneses kahtlev, nii ebakindel. Kes see tüdruk on? Mitte see sama Elizabeth Roberts, keda ma seitseteist aastat tundnud olin.
Ja nüüd muretsesin ma veel oma riietuse pärast. Uskusin siiski, et ma olin teinud õige valiku. Tumesinised kitsad teksad, mustad kontsakingad ja klassikaline poolpikkade varrukatega valge triiksärk. Tõmbasin veel selga tumedate triipudega beeži bleiseri ja haarasin voodilt oma lemmiku musta Marc Jacobsi käekoti. Tõmbasin oma pikad veidi lokkis juuksed hobusesabast lahti ja ma olin valmis minema.
Veerandtunnise jalutuskäigu pärast jõudsin ma kooli juurte. Koolimaja meenutas välimuselt pigem mõnd kunstimuuseumi kui haridusasutust. Eleanor Caddell Brearley High School`i nime kandev neljakorruseline ehitis mõjus ülimalt suursugusena. Neoklassitsistlikus stiilis hoone seinad olid laotud suurtest punastest siledatest tellistest; fassaadi hele marmorist keskosa meenutas kreeka templi otsakülge, kus kerkis esile sammastik, mida ülal kroonis kolmnurkne viil; akna- ja ukseavasid ilusatsid samuti marmorist reljeefsed kaunistused.

Kõndisin mööda heledaid trepiastmeid üles ja läksin sisse. Sekretäri kantselei leidmine ei olnud kuigi raske. See asus kohe peaukse kõrval. Käisin sealt läbi, et saada oma tunniplaan ja viimased dokumendid. Ajalugu, see oli mu esimene tund. Klass 101. Hästi, see on kerge. Koolimaja koridorid olid rahvast täist, kuid kõik oli vaiksem, kui ma harjunud olin. Kõik käitusid rahulikumalt kui minu eelmises koolis. Ei mingisugust lärmi või kära. Rahu.

Ta astus ettevaatlikult klassiuksest sisse. Õpetaja tundis ta koheselt ära, kui uue õpilase.
"Elizabeth Roberts?"
"Jah," vastas tüdruk.
"Tere tulemast! Sinu paberid?"
Elizabeth ulatas õpetajale sekretäri käest saadud paberilehe.
"Nii. Siin on meie kursuseplaan. Teises pingis on üks vaba koht, sa võid istet võtta."
Seda ta ka tegi. Ta istus akna poolsemale kohale ja asetas oma asjad lauale. Kuuldes enda tagant sosistamist ja kerget naeru, ei teinud ta sellest välja.
"Hei!" lasus lõpuks üks tüdruku hääl tema tagant kolmandast pingist.
Elizabeth pööras end ringi ja vaatas tüdrukule otsa. "Hei."
"Sa oled uus tüdruk, Elizabeth?"
"Lizzie."
"Mina olen Jen," tutvustas tüdruk ennast.
Jeni nimeline tüdruk oli ilus. Tal olid õlgadeni ulatuvad ronk mustad veidi lokkis juuksed ja sinakas hallid silmad. Keha ehituselt oli ta sale, märgatavalt treenitud kehaga, umbes meeter kuuskümmend viis pikk, päevitunud jumega. Tal olid jalas liibuvad, läikivad mustad retuusid, seljas värviline trükimustriga pluus ja selle peal hall vest. Ümber pea oli tal põimitud kullatoonis juukseehe. Ta oli ülevoolavalt rõõmsa hääletooniga ja veidi hipilik. Sealjuures väga armas.
"Ja mina olen Sonja," lausus tüdruk, kes istus tema kõrval.
Täielik vastand temale. Ta oli samuti ilus, omamoodi, kuid palju madalama hääletooniga ja süngema ilmega. Ta oli hirmuäratavalt peenike, pikka kasvu, lühikeste sirgete blondide juuste, tuka ja sügav hallide silmadega tüdruk. Tal oli seljas pikkade varrukatega valge triiksärk, selle peal pikk must lips, peal must nahktagi ja jalas kitsad mustad teksad ning põlvini ulatuvad kõrge kontsaga saapad.
Tema ilmest kumas läbi viha, kuid mitte sõge viha vaid viha, mis oli kasvanud kurbuseks. Ta küll naeratas, kuid see naeratus sarnanes pigem piinavale agooniale enne nutma puhkemist. Mul oli raske talle otsa vaadata.
"Alustame tunniga," lausus õpetaja, kui tunnikell oli helisenud.
"Head uut kooliaasta algust teile kõigile, aga nüüd ajaloo juurte," alustas ka kiirelt, "Avage õpikud leheküljelt kaksteist. Lugege läbi kuni.."
"Preili Ford," lausus ta, kui klassiuks avanes ja sisse astus üks tüdruk.
Tüdruk nägi välja veidi cheerleader`i tüüpi, kuid seda ta kohe kindlasti ei olnud. Ta nägi selleks, et olla mõni ergutustüdruk liiga stiilne välja. Ta oli pikka kasvu, pikkade laineliste blondide juuste ja sinakas hallikate silmadega nagu Jen. Ta kandis veidi ülespoole põlvi ulatuvat tumesinist seelikut, tumedaid sukki ja sinise-valge triibulist lühikest triiksärki, mida kaunistas väike siidsall ümber tema kaela.
Tal olid jalas kõrge kontsaga tumesinised Gucci kingad ja õlal kaugele ära tuntav punane Louis Vuittoni käekott. Mul olid kodus kapis samasugused Gucci kingad. Nüüd võisin ma kindel olla, et Sonja jalas olnud saapad kuulusid Jimmy Choo`le ja Jeni kott Fendile. Ta on raudselt see "it" girl, mõtlesin ma.
"Hilineme?"
"Vabandust," lausus ta.
"Istu oma kohale."
"Sa oleksid võinud mainida, et sa ei ole üksi," lisas ta veel, kui tüdruku järel sisenesid klassi kaks poissi.
Klass hakkas veidi sahisema, kuid see heli vaibus peagi.
"Olgu see esimene ja viimane kord! Lugege läbi leheküljed kaksteist kuni seitseteist. Leheküljel..."
Ma ei kuulnud enam, mida õpetaja ütles, kuna mul oli piisavalt palju tegemist muude asjadega. Blondide juustega tüdruk istus tühjale kohale minu kõrval. Kuid mitte tema ei olnud see, kelle jälgimisega ma ametis olin. Ryan. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. See oli tõesti tema. Võõras Westwoodi galeriist. Mõlemad posid istusid uksepoolsemasse ritta, kuid eraldi kohtadele. Ma pöörasin pea tagasi oma õpiku suunas.

"Lizzie?" hüüdis Jen koridoris.
Elizabeth pööras pea hüüdja suunas ja jäi seisma.
"Hei! Lizzie eks?"
"Jah."
"Sa siis vahetasid kooli?" alustas Jen väga otsekohese küsimusega.
"Nojah."
"Kust sa tuled?"
"Seattle`st."
"Tõsiselt? Washingtonist? See on päris kaugel."
"Jen, kuule..!" Tuli nende juurte üks poiss. Elizabeth tundis ta koheselt ära.
Ryan.
"Elizabeth?"
"Hei!"
"Te tunnete üksteist?"
"Jah," vastas poiss ja naeratas.
"Lahe. Aga sa tahtsid midagi rääkida...?"
"Pärast. See võib oodata."
"Olgu."
"Hiljem näeme," lausus ta ja läks.
"Ega sa ei pahanda, kui ma sind korraks üksi jätan? Saame pärast mate klassi juures kokku."
"Mhm."
Millise klassi juures? Juba oli ta läinud. Tore. Võtsin kotist välja kokkumurtud tunniplaani lehe. 206/B. B?
Jõudsin teisele korrusele. Loomulikult oli see vale klass. Kunst, mitte matemaatika.
"Kena materjal!" hüüdsid ühed tüübid, kes olid Elizabethi märganud.
"Ole vait!" lausus üks poiss ja astus tüdrukule ligi. "Eksinud?"
"Jah," vastas tüdruk. "Ma otsin matemaatika klassi."
"206 B?"
"Jah."
"Okei. A on humanitaar klassid, lääne tiivas. B on reaalained ja need on idatiivas. Tule," lausus ta.
See oli sama poiss, kes oli Ryani ja tolle blondi tüdrukuga tundi hilinenud. Ta jäi hästi silma, kuna oli teistest erinev. Igas mõttes. Süngem nagu Sonja, kuid samas oli tema naeratuses midagi kavalat, mis Sonjal täielikult puudus. Ta nägi välja väga kena, isegi ahvatlev. Tema pilgus oli midagi sarnast Ryani omale, kuid ta silmad olid kirgas hallid, millest kumas läbi õrnalt sinist tooni. Ta juuksed olid musta värvi ja.. need silmad. Need silmad olid nii erilised. Lisaks tugevad näojooned, kõrged põsesarnad ja ilus naeratus. Tegelikult ta ei naeratanud, mitte otseselt, kuid miski tema ilmes tõi esile sellise hoiaku.
Alles nüüd märkasin ma, et ta oli üleni mustas. Tumedad püksid, must triiksärk, must pintsak. Sealt see sünge olek tuligi, mõtlesin ma. Kuid hoolimata süngest hoiakust oli tema hääletoon rahulik ja madal.
"Uus?" küsis ta, kui nad matemaatika klassi poole kõndisid.
"Jah."
"Vana?"
"Seitseteist," lausus tüdruk vastates küsimusele nagu muuseas ja olles hüpnotiseeritud poisi silmadesse.
Poiss jäi hetkeks seisma ja muigas kavalalt. Alles nüüd, kui ta tüdrukule otsa vaatas suutis Elizabeth oli pilgu kõrvale pöörata.
"Lizzie! Ma juba mõtlesin kuhu sa kadusid," lausus Jen, kui nad klassi juurte jõudsid.
"Ta sattus kunsti klassi."
"Oh, minu viga. Ma unustasin."
"Pole midagi."
Tüdruk vaatas jällegi poisile otsa ja lausus lõpuks. "Aitäh."
"Ole lahke."
"Hello ladies!"
"Hei!"
See oli see blond tüdruk.
"Anna andeks, et ma ennast enne ei tutvustanud," lausus ta naeratades, "Mina olen Carrie. Sina oled Elizabeth?"
"Lizzie, sobib, hästi."
"Õigus, Lizzie. Ryan mainis, et ta teab sind. Ja kuna me läheme täna õhtul Marquee`sse, siis ma mõtlesin, et sa võiksid ka tulla."
"Aitäh, aga, ei," vastas Elizabeth ettevaatlikult.
"Sa pead tulema," lausus Jen. "Sa oled uus ja saad siis kõigiga tuttavaks. Palun. See on lõbus."
"Ma.."
"Tõsiselt. Sulle meeldib see, ma luban," kinnitas Carrie.
"No hästi siis. Täna õhtul?"
"Jah!"
Sel hetkel helises tunnikell. Kõndisin Jeni ja Carrie järel klassi ning otsisin pingsalt vabu kohti.
"Sa võid minu kõrvale istuda," lausus poiss, kes mind ennist siia oli juhatanud.
Ma noogutasin ja järgnesin talle. Ta istus keskmises reas, praktiliselt klassi keskel. Hetkel, mil ma tema kõrval istet võtsin, tundsin ülejäänud klassis viibivate õpilaste pilke minu ja tema peal. See kõik kestis hetkeni, mil õpetaja klassi jõudis. Ainsad, kes ei vahtinud olid Carrie ja Jen.
"Ära tee välja," lausus poiss sosistades.
"Ma üritan."
Umbes pool tunnist oli möödunud, kui keegi mu seljale koputas. Pöörasin pea teisele poole, kus mulle ulatati väikene paberileht. "See on sulle," lausus tumedapäine tüdruk naeratades.
Võtsin valge kokkuvolditud paberi ja avasin selle. Sinna oli kirjutatud järgmist:
On sul peale tunde plaane? Tuled meiega poodidesse? C&J
Võtsin sinise pastaka ja kirjutasin vastu:
Ei ole, tulen. L.
Ja saatsin kirja tagasi.
Ei möödunud minutitki, kui mu lauale maandus valge paberipallike. No mis nüüd? mõtlesin ma. Harutasin kokku kärtsutatud paberilehe lahti:
Kas sa oled see uus tüdruk?
Oli sinna lohaka käekirjaga kirjutatud. Kes ma siis veel olen, kui sa mind ei tunne? Come on, mis mõtet on selline kiri mu lauale visata? Vaatasin kortsus paberilehte mossis pilguga.
"Järgmine kiri?" küsis Daniel.
"Jah," vastas Elizabeth vaikselt.
Vaatasin, kuidas ta pilgu kirjakesele heitis ja siis selle enda kätte võttis ja prügikasti heitis.

Järgmised kaks tundi, milleks olid kirjandus ja inglise keel möödusid nagu koolitunnid ikka. Mulle isegi tundus nagu oleksin ma päris maailmas, mitte siin New Yorgis. Pärast neljandat tundi oli söögivahetund ja me läksime Jeni ja Carriega sööklasse, mis meenutas pigem kohvikut kui koolisööklat. Võtsin endale ühe värske salati ja virsiku ning istusime seejärel tühja laua taha, mis asus hoovis.
"Hästi vastasid," lausus meist üks möödaminev poiss koos oma kambaga. See oli sama poiss, kelle kirja Daniel oli prügikasti visanud.
"Jamh."
"James on täielik tropp," lausus Jen.
"Ära tee välja lihtsalt."
"Ei teegi."
"Kuulge.. kas siin koolis on ka sellist jaotamist? Või noh.."
"Mingis mõttes ikka," vastas Jen, "aga me ei tee kellelegi liiga."
"Ja me ei hammusta."
"Üldiselt," naeris Jen.

Mulle tundub, et siin linnas on kõigil igaühe kohta mõni mahlakas lugu rääkida. Kui tõenäoline on, et sa kohtad klassiõde, kes on juhtumisi New Yorgi suurkirjastuse omaniku tütar ning kes on maailma mõjukamate meeste top 50`s ja kelle ema on ajakirja Runway peatoimetaja ning LA`s asuva produktsiooni firma üks asutajatest ja praegustest omanikest. Lapsepõlv Los Angeleses, koolitee, mis sai alguse New Yorgi parimast eliitkoolist. Ilmselgelt pole vaja mainida tema kaunist välimust, gurmaanlust Viienda avenüü poodide või Vouge ajakirja suhtes. Sest siis tuleb ta sulle vastu ja ütleb „Tere, mina olen Carrie Ford! Rõõm kohtuda,“ ning naeratab sulle meeldivalt ning lehvitab nagu naabritüdruk üle tänava. Mõne minuti pärast räägib ta oma „nooruse ea“ hulludest tegudest, kus ta jõi ennast tequilast üle jõe asuvasse Hobokeni. Seal juures on ta praegu seitsmeteist aastane.
Lugusid ei jätku vaid inimeste vaid ka paikade kohta, mida siin NY on vähemalt sama palju kui inimesi. Hästi, see ei vasta ilmselgelt tõele, aga sellegi poolest olen ma vaimustatud sellest linnast. New Yorgi süda on Manhattani saar, mis on võitnud ka minu südame. Saart, mida piirab ühelt poolt lai Hudsoni jõgi ja teiselt poolt kitsam East River on täis salapära ja seiklusi. Carrie ja Jennifer tutvustasid mind kõigepealt kõige tüüpilisemate kuid väärikate turistimagnetitega, mida ma olin siiani näinud vaid pildialbumites. Empire State Building, raudteejaam keset Manhattanit – Grand Central Station, Chrysler Building, New Yorgi börsihoone, Times Square, MET ja Central Park. Carrie jagas mulle suurel hulgal soovitusi kus ma peaksin ja kus ma ei peaks shoppama ja aadressid oma lemmik butiikidele-neid tal jagub! Lisaks sellele sain ma kuhjaga viiteid hubastele kohvinurkadele, baaridele, restoranidele ja klubidele. Meie lõpppeatuseks oli staten island ferry.

"Hei! Kas sul tänaseks plaane on?" küsis ema.
"Ei."
"Kas sa täna õhtul peole lähed?"
"Ei."
"Lizzie kallis, miks sa niiviisi käitud? See ei ole sinu moodi."
"Võib olla sa lihtsalt ei tea, milline ma tegelikult olen."
"Loomulikult. Täpsusta siis palun. Varem said sa kõigiga suurepäraselt läbi. Sulle meeldisid peod."
"Enam mitte."
"Ma tean, kui raske see sinu jaoks on, aga mida rohkem sa ennast nelja seina vahele aheldad, seda enam sa üksi jääd. Inimesed hakkavad mõtlema, et sul on midagi varjata. Sa pead suhtlema ja.."
"Seda räägid sina!"
Väljas oli hakanud hämarduma, tegelikult oli juba üsna pime, suhteliselt. Ma vaatasin ikka oma toa aknast välja ja mõtlesin. Seda kõike oli liiga palju ja ma ei suutnud oma mõtteid mitte kuidagi koondada.
Tüdruku mõttelõnga peatas ema, kes õrnalt ta uksele koputas.
"Sind oodatakse."
"Mida?"
"Sind oodatakse all. Paistab, et sa ikkagi pidid kuskile minema."
"Ah.."
"Tee siis kiiresti eks," lausus ta ja tõmbas ukse kinni.
Tore. Järjest paremaks läheb. Ma ju ei öelnud neile, kus ma elan.
For my luck. Ma olin paar tundi tagasi pesemast tulnud ja juuksed ära kuivatanud.
Tõmbasin t-särgi seljast ära ja alustasin kastides tuhnimisega. Ma ei leidnud seda, mida otsinud olin. Tegelikult ei leidnud ma midagi, mitte midagi. Suunasin pilgu garderoobi. Seal rippusid kõik minu kleidid ühes rivis. Ema, mõtlesin ma. Haarasin musta kleidi, mida ma olin otsinud. Tõmbasin jalga tumedad sukad, mille tegid eriliseks vertikaalsed pool läbipaistvad triibud. Ühest kastist leidsin mustad terava nina ja kõrge kontsaga kingad.

Elizabeth astus 73. tänaval asuvast majast välja nii kiiresti kui võimalik. Tal kulus selleks vaid kolmveerand tundi. Seljas must mini kleit. Bandoo lõikelise ülaosaga, kuid õlapaelte ja lühikeste õhkõrnast siidist pool läbipaistvate õlgu katvate varrukatega. Taljeosa istus kui valatult, et seal lihtsalt pidi olema kasutatud korsetti. Kleidi ala osa oli kaunist kohevast ja kihiliselt tüllist, mida oli palju, kui mitte liiga palju, et mõjuda baleriinilikult, vaid lihtsalt üli naiselikult ja eriliselt sobilikult õhtu jaoks New York City`s.
Ta pruunid kirsipuu karva toonis juuksed helkisid linna tuledes ja tema sinakas-hallikas-hõbeda tooni värvitud silmad tõid esile tema malbe ja rahuliku näoilme. Ta oli ilus. Kaunis selle sõna igas mõttes. Ta ei olnud tüüpiline piits peenike null suuruses või kaunilt kurvikas tüdruk. Ta oli eriline. Tema välimus oli silmatorkav. Silmad, olid need, millest ei saanud peale tema kauni keha samuti mööda vaadata. Need olid nii õrnad, kuid samas võis nendesse sügavamal vaatamisel näha metsikust nagu vaadates mõne kiskja silmadesse. Temas oli ühteaegu peidus nii ingel kui ka ägedust täis röövloom.
Ta naeratas metsikult sõbralikult sohvrile, kui see talle limusiini ukse avas.
"Vabandust, et mul nii kaua läks."
"Sa tead, kuidas meid ootama panna," lausus Jen naerdes. "You look hot!"
Peale Jeni ootasid teda limusiinis Ryan, Carrie ja Sonja, kes kolmekesi ühel istmel istusid. Elizabeth istus Jeni ja Dan`i vahele kohe ukse kõrval. Temast paremal istusid veel kaks poissi, keda ta ei tundnud.
"Meil oli lõbus, sind oodata," olid Carrie sõnad, kes oli ülevoolavalt heas tujus.
"Saage tuttavaks," jätkas Carrie, "Tema, see kaunitar on Elizabeth, Elizabeth - Nate ja Jonah."
Nad tervitasid üksteist ja Jonah nimeline poiss, kes istus Elizabethile lähemal ulatas talle klaasi shampusega, mida teised juba viimased tund aega nautinud olid. Selle peale avas Dan pauguga uue pudeli ning valas kõigi klaasid uuesti täis.
"Seega.. " alustas ta, "räägi endast Elizabeth."
"Mida täpsemalt? Daniel."
Daniel muigas selle peale.
"Jäta ta rahule eks," lausus Carrie.
Daniel tõstis käed üles.
"You know," lausus Carrie. Jen kergitas veidi kulmu ja võttis uue lonksu oma klaasist.
"Plaanid?" küsis Jonah.
"Usual. Mõtlen end täis juua ja uue tüdrukuga tutvust teha," vastas Dan.
Kõik hakkasid naerma. Ainult Sonja jõllitas Elizabethi kahtlaselt, kuid tüdruk ei teinud sellest väljagi.
"Usu mind, midagi sellist pole sa veel näinud," lausus Dan Elizabethile kõrva sosistades.
"Sa oled New Yorgis," lõi Jonah Elizabethiga klaase kokku.
Mulle tundus, et seni kuni me Marquee`ni jõudsime oli Daniel jõudnud avada veel vähemalt ühe pudeli. Kõigil oli ääretult lõbus. Ma olin kõige paremini jutule saanud Jonah`ga. Ta oli tõeliselt tore ja sõbralik. Ma sain teada, et tema ja Nate on vennad. Nad olid tegelikult tõepoolest sarnased. Neil mõlemal olid hästi lühikesed helepruunid juuksed ja pruunid silmad. Nate oli erinevalt Jonah`st palju vaoshoitum.
Klubi ette jõudes ja limost väljudes nägin, milline rahvamass sinna ette kogunenud oli. Jonah oli eelnevalt maininud, et tegu on kinnise üritusega, kuid kõigele vaatamata üritavad paljud mitte-kutsutud sisse saada.
Tundsin äkitselt, kuidas Ryan oma sõrmed läbi minu omade põimis ja minust kõvasti kinni hoidis.
"Sa oled nii pisike meil ju," lausus ta naeratades ja me sulandusime rahvamassi.
Ei kulunud just palju aega, kui nad kõik klubis sees olid ja tumedatel nahkdiivanitel oma kokteile nautisid. Vasakut kätt laua taga istusid diivanil Ryan, Elizabeth, Daniel ja Jennifer. Nende vastas istusid Carrie, Sonja, Jonah ja Nathan.
Dan ei andnud Elizabethile kuidagi rahu ja tüdruk vaatas igatsevalt Jeni poole, kui ta neile uusi jooke tooma läks. Talle tundus, et Jen oli ainukene, kes Danile, mida korraliku vastu öelda osakas. Sest hetkel tüütas Dan tüdrukut igas mõttes ning tuues lagedale kõiksugu kahemõttelisi kommentaare.
"Millised mehed sulle meeldivad?" oli tema järgmine küsimus, mis kordus juba kolmandat korda. Ta oli purjus.
Selle peale tõusis Elizabeth püsti ning läks otsejoones Jenile järgi.
"Oota," oli kuulda Dan`i suust, kui ta üritas tüdruku käes kinni haarata.
"Lõpeta!" käratas Ryan ja tõmbas Danieli Elizabethist eemale. "On ka tüdrukuid, kes suudavad sulle vastu panna."
"Tead sa mõnda?" naeris Dan ennast püsti ajades.
See oli piinlik.

Istusime Jeni ja Carriega baarileti ääres ning ajasime juttu.
"Ta siis ei meeldi sulle?" küsis Carrie.
"Ei ei, mitte seda," vastas Elizabeth.
"Mida siis?" muigas Jen.
"Ta pole eriti minu tüüp."
"Ahsoo. Sulle ei meeldi siis sellised."
"Sellised?" küsis Elizabeth.
"Ah kuule, ma teen nalja," hakkas ta naerma.
"Ära teda kuula. Ta ongi selline, ekstsentriline," sõnas Carrie kuulates meie juttu.
"Tegelikult ei saa ma mitte millestki aru,“ lausus Elizabeth, „mis selle Danieliga siis on?“
"Lits mees, vaat mis on," lausus Jen.
"Ahah. Saan aru."
"Usu mind, ei saanud ja sa ei tahagi teada," lisas Carrie.
„Ma arvan, et ma tahan teada.“
Carrie ja Jen vahetasid pilke, mille peale lahkus Jen seltskonnast ning läks tagasi teiste juurte.
„Liz vaata... Sonjal ja Ryanil on oma ajalugu.“
„Hästi. Aga kuidas see Danieli puudutab? Ja kas Sonja ei ole Jonahga koos?“
„Nad on koos, aga... ma ei tea. Sonja ei räägi sellest eriti midagi. Nad on koos, aga samas ei ole ka. Enne suve oli Sonja Ryaniga. Nad olid täiuslik paar.“
„Sonja oli Ryaniga?“
„Mhm.“
„Aga Ryan ja Daniel?“
„Ryan ja Daniel on tegelikult poolvennad. Oled sa kuulnud nime William Firth?“
„Firth? Kas sa mõtled seda ärimeest, naftamagnaadi onupoeg? Ta elas mitu aastat itaalias, peale seda oli mingisugune rahapesu skandaal ja ta kolis seejärel Ameerikasse tagasi. Ma mäletan seda lugu, kõik lehed kirjutasid sellest.“
„Just. Dani ja Ryani isa. Danieli ema Natalie suri sünnitusel ja William abiellus uue naisega.“
"Ryani emaga?"
"Jah. Eva. Dan ei saa temaga absoluutselt läbi ega Ryaniga. Nad on alati omavahel rivaalitsenud ja..."
"Ja?"
"Ma räägin seda sulle ainult sellepärast, et sa ettevaatlik oleksid. Jen ja keegi teine ei tea seda. Niiet ma palun sind tõesti. See jutt jääb meievahele, hästi?"
"Olgu."
"Nagu ma ütlesin olid Sonja ja Ryan paar. Nad olid koos olnud, viis kuud vist. Ryan armus temasse koheselt, aga Sonja hoidis alguses distantsi. Aga, kui nad lõpuks kokku said, oli näha, et nad armastasid üksteist tõeliselt. See oli... ma ei ole kedagi nii noorelt teineteisele pühendumas näinud. Kuid siis oli see pidu. Danieli sünnipäeva pidu, peale kooli lõppu Hamptonis. Peale seda oli Sonja nädal aega kadunud. Lõpuks ta helistas mulle ja tahtis kokku saada. Mul on siiamaani silme ees see pilt, kuidas ta välja nägi. Ma ei tea, kuidas ja kas Dan tegi talle midagi, aga... Sonja ütles ainult, et ta oli Danieliga maganud, kuid Ryan oli sellest mingil moel teada saanud ja nad läksid suure tüliga lahku. Minu teada pole Ryan temaga mitte ühtegi sõna sellest ajast saadik vahetanud. Kuulujutud räägivad, et Sonja jäi rasedaks, aga see on vale. Aga igatahes... ma arvan, et sa saad nüüd aru, miks ma palun sul Danist eemale hoida ja, miks Sonja on selline nagu ta on. Ta on sinu peale lihtsalt armukade. Ryani pärast.“
„Ma saan aru, miks Sonja selline on. Ma mäletan, kui ma teda esimest korda nägin. Ta oli nii...“
„Räsitud, kurb, vihane?“
„Jah. Aga ma ei saa aru, miks Daniel nii käitub, kui ta Ryanile nii tegi.“
"Et miks Dan sinust nii huvitatud on."
"Nojah."
"Ma ei tea mis tal viga on. Midagi sellist ei olnud varem. Ma mõtlen, et nad pole Ryaniga kunagi sõbrad olnud, aga ta ei ole kunagi ka selline olnud. Ta on naistemees alati olnud, aga normaalsuse piires. Äkitselt ta lihtsalt muutus. Kõik tüdrukud, kellest Ryan vähegi huvitus pidi ta saama. See on täiesti haiglane.
Ma rääkisin seda sulle su enda pärast. Mulle tundub, et sa meeldid Ryanile, ma ei tea kuidas vastupidi aga ole lihtsalt ettevaatlik. Ära provotseeri teda ja hoia temast eemale. Daniel pole mees, kellega jamada."
"Hirmutasin su päris ära või mis?" küsis Carrie, kui oli oma joogile lõpu peale teinud.
"Ei," vastas Elizabeth.
"Tee nüüd rõõmsam nägu ja tule lähme teise juurte. Ja tee nägu nagu sa ei teaks midagi."
"Ma ei teagi," laususin ta ja tegi lõpu ka oma joogile.
"Mida sa jood üldse?" küsis Carrie.
"Mojitot."
"Hm.. hea valik."

Läksime tagasi oma laua juurte. Ühel diivanil istusid Sonja, Jen, Nate ja Jonah, teisel Ryan, Dan ja üks uus tüdruk, keda ma ei tundnud.
"Hei, meile ruumi polegi?" küsis Carrie, kes tegi endale koheselt ruumi Dani ja Ryani vahele.
"Tule siia," lausus Ryan.
Elizabeth vaatas hetkeks Carriele otsa, kuid too ei teinud teist nägugi. Seejärel istus ta ettevaatlikult Ryani põlvele ja edasine õhtu jätkus alkoholi, jutu ja naeru seltsis.
"Ega ma liiga raske ei ole?"
"Nalja teed? Sa oled nagu ususulg."
"Jaja, räägi nüüd."
Tõusin püsti ja tahtsin minna wc-sse, kuid ümber nurga koridori jõudes nägin Jeni ja Nate üksteise embuses wc ust blokeerimas. Otsustasin otsa ringi pöörata ning tahtsin tagasi meie laua juurte minna, kui ma Ryaniga teel kokku põrkasin.
"Wow. See käis kiiresti," naeris poiss.
"Tegelikult on see sissepääs kinni."
"Mis mõttes?"
"Ou," suunas Ryan oma pilgu koridori poole, "Jen ja Nate.. hmm.. Nojah, nii ma arvasingi, aga ei olnud kindel. Ära siis kellelegi räägi eks," sosistas ta.
"Miks?" küsis Elizabeth
"Üllatav, et sa ei tea."
"Ei tea mida?"
"Nate ja Carrie läksid umbes... kaks nädalat tagasi lahku."
"Päriselt? Ma arvasin, et Carrie ja Jen on nagu parimad sõbrannad."
"Paistab, et nende sõprus on ülehinnatud,“ lausus ta veidi irooniliselt, "ahjaa.. tahad ma viin su koju?"
"Sa lähed juba ära?"
"Jah. Mul on vaja üks asi veel korda ajada. Aga kui sa tahad võid sa jääda. Carrie viib su kindlasti koju."
"Ma arvan, et ma tulen sinuga."
"Okei. Lähme siis. Muide, teine wc on seal. Ma ootan sind väljas."

"Tänan, et mind koju viid," lausus Elizabeth, kui nad limusiinis istusid.
"See on juba teine kord."
"Tõsi."
"Sa oled nii ilus," lausus Ryan ja libistas pilguga üle Elizabethi.
Elizabeth punastas veidi ja lõi pilgu maha.
"Me oleme kohal," lausus Elizabeth kerge ohkega, kui nad tema maja ette jõudsid.
Ryan nihkus tüdrukule veidi lähemale ja tegi talle õrnalt põsele musi. Tema huuled jõudsid aegamisi üha lähemale Elizabethi omadele, kuid sel hetkel lausus tüdruk: „Ma pean minema.“
Mu pea käis kergelt ringi, ma ei saanud aru, kas see oli alkoholist, tema suudlustest või mõlemast.
"Sa.."
"Ma pean minema."
"Ma tean."
"Head ööd," laususin ma ja astusin limusiinist välja.
"Head ööd."

Issand, ma olen vist armunud.
Sellesse juttu.
Täitsa lõpp.
Ma pole tükk aega midagi nii head lugenud.
Täitsa jube.
Okei, ma rahunen maha nüüd.
KIIRESTI UUT!

Nii hea, et teile meeldib.
Aga kriitikat?


"Hei!" hüüdis Jen, kui Elizabeth majast välja astus.
"Hei! Mida sina siin teed?"
"Mõtlesin, et läheme koos kooli, kui sul midagi selle vastu ei ole."
"Ei ole," vastas Elizabeth, „elad sa siinkandis?“
„Ei. Aga see jääb mulle tee peale.“
„Olgu.“
"Noh, kuidas tunne on? Sa oled päris hästi seltskonda suladunud."
"Jah," oli Elizabeth üsna napisõnaline. "Tegelikult on mul väga hea meel, sest kogu see asi on mulle nii uus."
"Sa sobitud siia väga hästi."
"Aitäh."
„On kõik korras? Sa olid viimati kuidagi... avatum.“
„Jah. Ei. Me peame ühest asjast rääkima.“
"Jah. Milles asi?"
"Sina ja Nate."
"Mina ja Nate? Mis meiega on?"
"Ma nägin teid Marquees."
„Ja siis?“
„Suudlemas.“
"Oh.."
"Kas te olete koos või mis?"
"Palun ära Carriele räägi."
"Muidugi ei räägi. Ma tahan, et sa seda ise teeksid."
"Lizzie ma ei saa. Ta ei saaks aru."
"Ma tean, et nad olid varem Natega koos. Aga ta oleks veel rohkem löödud, kui kuuleks seda kelleltki teiselt."
"Ülekõige maailmas vihkan ma valetamist, aga.. ma tean, et ma teen nii valesti kui vähegi võimalik, aga ma ei taha teda kaotada."
"Carrie saab ju varem või hiljem teada."
"Ta ei mõistaks."
"Ta ei mõistaks, kui ta seda kellegi teise käest kuuleb. Ta saab ju kunagi ikka teada."
"Keegi teine ei tea."
"Ryan teab."
"Ryan ei räägi."
"Aga.."
"Palun ära räägi sellest Carriele. Ma palun sind."
"Olgu," ohkas Elizabeth, "aga palun ära sega mind sellesse rohkem."
"Ma luban. Aitäh sulle."
Nad olid jõudnud kooli juurde, kui Elizabeth küsis: „Mul tuli meelde, et ma pidin sinult küsima Ryani aadressi. Sa tead kus ta elab?“
"Park Avenue seitsesada.. kaks vist. Ma ei ole kindel, aga see on 74. tänava nurgal. Sa leiad üles."
"Olgu."
"Miks sul seda vaja on... ja kuhu te klubist kadusite?"
"Ryan viis mu koju ja ma pean temaga rääkima."
"Teie vahel on midagi?" muigas Jen.
"Ei. Ma tahan temaga lihtsalt rääkida."
"Okei. Kas teda täna koolis ei ole?“
„Ma ei tea, aga meil pole vist ühtegi tundi koos. Ma käin sealt peale tunde läbi.“
„Olgu. Hiljem näeme.“
„Seeya!“

Kui viimase tunni lõpukell helises, lippasin koolimajast välja ja ei kulunud palju aega, kui ma 74. tänava nurgal asuva kortermaja ette jõudsin. Uksehoidja juhatas mind õigesse suunda ja ma sõitsin liftiga üles. Liftiuksed avanesid ja ma astusin edasi. Nii valgusküllane ja avar.
Elizabeth vaatas ringi ega saanud pilku mitte üheltki detaililt – korter oli kujundatud inglise barokk ja georgian-stiilis. Tumedad puitpõrandad ja seinapaneelid, laest rippumas kroonlühter, tiffany lambikesed kapipeastel, ornamentidega kaunistatud kamina sims, täispuit mööbel, lillemotiivid kangastel, samet padjad tugitoolis, marmorist diivanilaud, hiiglaslik portselanist vaas täis valgeid liiliaid, seina täis raamaturiiuleid, akna all tume tiibklaver..
"Tere Elizabeth!"
"Daniel!" võpatas tüdruk, "vabanda, et ma niiviisi sisse tulin, aga.."
"Ära muretse. Tule edasi ja võta istet."
"Aitäh. Tegelikult tulin ma Ryani juurte."
"Ta peaks varsti jõudma. Võin ma sulle midagi pakkuda?" küsis ta, kui ta oli endale viski klaasi valanud.
"Ei aitäh."
Daniel istus Elizabethi kõrvale diivanile ja vaatas talle sügavalt silma, just kui loodaks sealt midagi välja lugeda. Tüdruku pilk oli aga muutumatu ja kindel.
"Niisiis.. ta meeldib sulle?"
"Ryan? Ta on tore poiss."
"Mh," naeris ta, "seda ta on, aga ma ei mõelnud seda."
"Ma tean."
"Dan," tuli kuuldavale hääl nende selja tagant.
"Ryan hei! Vaata, kes meile külla tuli," lausus Daniel. „kas pole mitte tore?“
"Ma märkasin."
"Ma jätan teid siis omavahele," sõnas ta ja lahkus klaas näpus.
Hetkeks tekkis piinlik vaikuse moment, kuid Ryan katkestas selle.
"Ma ei oodanud sind, aga tore sind näha."
"Vabanda, et ma etteteatamata tulin."
"Ära vabanda. Sul oli mingisugune jutt?"
"Jah. See tähendab, et.." ei osanud tüdruk enam midagi öelda.
"Et me peaksime rääkima."
"Jah."
"Mida see siis tähendab?"
"Mida see tähendab?" kordas Elizabeth Ryani sõnu.
"Sinu jaoks."
"Ryan... ma ei tea. Mulle meeldiks kui me oleksime sõbrad ja ma ei tahaks seda ära rikkuda."
Ryan vaatas hetkeks Elizabethile otsa ja hingas seejärel kergendatult.
"Olgu siis," muigasin Elizabeth.
"Vabanda! Ma ei mõelnud nii, ausalt! Kas ma solvasin sind? Palun vabandust. Ma tõesti ei.."
"Ei, ei," katkestas Elizabeth, "kõik on korras. Ma sain aru."
"Ma arvan, et ma peaksin siiski selgitama. Asi on selles, et sa meeldid mulle väga. Sa oled... wow, vapustavalt ilus. Aga samas oled sa ka esimene tüdruk, kellega ma saan olla aus. Ma mõtlen, et ma saan sinuga rääkida, olla mina ise ja see on kuramuse fantastiline."
Elizabeth hakkas naerma.
„Aitäh.“
„Ja see suudlus...“
„Sa ei pea midagi ütlema. Unustame selle. Ja mulle meeldiks väga, kui me saaksime sõbrad olla.“
„Tule... ma tutvustan sulle maja.“

Aeg möödus kiiresti. Kõik muutus lihtsamaks. Paremaks. Ma ei tundnud ennast enam võõra tüdrukuna võõras linnas. Ma naeratasin. Mul olid maailma parimad sõbrad ja ma tundsin, et minuga on kõik korras. Üle pika aja tundsin ma, et elu läheb paremaks.

Ma ei kujutaks ennast enam ette ilma Carrie ja Ryanita. Ryanist on saanud üks mu parimaid sõpru, kes mul kunagi olnud on. Temaga oli nii lihtne rääkida ja mulle tundub, et tema tunneb nii samuti. Lisaks sellele, kui väga ma teda sõbrana armastan ja kui palju ta mind toetanud on, on totaalne tüdrukute lemmik. See on lausa naeruväärne. Ta ei taha seda ise küll tunnistada, aga kui me linnas jalutame, näen ma üsna tihti naisterahvaid talle silma tegemas ja kuulen muigavaid-magusaid hääli meie selja tagant – nagu misasja?

Aeg möödus tegelikult üha kiiremini. Nädalatest said kuud, möödus sügis, vaheaeg, tänupühad ja kätte jõudis detsembrikuu keskpaik. Ma olin lubanud jõuludeks Seattle sõita. Olin pileti juba oktoobri alguses ära ostnud, sest jõulude ajal on kõik lennud broneeritud ja lootus New Yorgist Seattle jõuda oleks siis üsna närune. Aastavahetuseks plaanisin ma aga tagasi New Yorki tulla. Ma lihtsalt pidin siis siin olema. Ma olin Carriele lubanud, et tulen kindlasti Plazzasse aastavahetuse peole.

Numb and broken, Here I stand alone, Wondering what were... Mida? Olen ma enesetapja kalduvustega või? Lülitasin ma äratuskella välja, mis mängis Killswitch Engage`i "Rose of Sharyn`it".
Ajasin ennast voodis istukile ja mõtlesin, et järjekordne koolipäev. Oleks ometi vaheaeg. Tõusin püsti ja avasin kardinad. Taevas oli vahelduv, hetkeks tuli päike välja ja vajus siis jälle pilve taha peitu. Käisin pesemas ja panin end seejärel riidesse.
Kööki minnes tundsin veidrat lõhna. See oli.. pudru. Jah pudru. Ema oli valmis teinud pudru ja värske puuvilja salati.
"Hommikust!"
"Hommik! Mul on kõht nii tühi."
"Väga hea. Ma tegin palju süüa."
"Ma näen jah. See on üllatav. Kas sa tööle hiljaks ei jää?" vaatas Lizzie teda kahtlustava pilguga.
"Ei jää. Mul algas puhkus."
"Ahjaa."
"Ma lähen toon täna su piletid ära."
"Aitäh."
"Kas sul tänaseks plaane on?"
"Ma ei tea."
"Ma mõtlesin, et võiksime koos sööma minna."
"Olgu. Mul on kuus tundi ainult."
"Tuled sa koju või saame kuskil kokku?"
"Ma arvan, et ma tulen koju ja siis lähme."
"Teeme nii. Aga söö nüüd, muidu jääd sina hiljaks."

Tunnid möödusid kiiresti ja peagi oli koolipäev läbi. Kõndisime Carriega mööda koridori trepi suunas.
"Mata on õudne," lausus ta, "kuidas sa sellest aru saad?"
"Tead ma mõtlesin, et.. Carrie mis on?"
Pöörasin pead ja nägin sama mida Carriegi. Jen ja Nate istusid hoovis, poiss hoidis tüdrukult õrnalt ümbert kinni ja suudles teda suule.
"Carrie.. mul on nii kahju. Ma tean, et sina ja Nate.."
"Lähme."
"Kas sa..?"
"LÄHME!" lausus ta ägestudes.
"Okei."
Kõndisime vaikides koolimajast välja. Carrie ei lausunud sõnagi enne, kui me minu majani jõudsime.
"Kuidas ta saab mulle nii teha?"
"Ta ei tahtnud sulle haiget teha, ta ei teeks seda kunagi," üritasin ma asja parandada, teades, et se on mõttetu.
"Ma teadsin ju kogu aeg, et midagi on. Ma ei uskunud lihtsalt."
"Tahad sa kuhugi minna? Et mõtteid mujale saada."
"Ei. Ma lähen koju."
"Carrie.. helista, kui midagi on eks."
"Mhm," noogutas ta, "homme näeme."
Vähemalt nüüd ta teab, mõtlesin ma.

Sa kirjutad nii teistmoodi. Alguses oli see väga harjumatu ja ma kavatsesin pärast esimest osa kohe selle kallla õiendama hakata, aga kui ma olin ka järgnevad osad ära lugenud mu arvamus muutus.
Ma ei ole sellega veel harjunud. Kaugeltki mitte, aga see tekitab sellise võlumise tunde, nagu see oleks muinasjutt, kurb ja tõsine ja ilus ja rõõmus. Nagu võlumine.
Ja kui seda lugeda tekib tunne nagu oleksid muinasjutu sees...
pärast juttu tekib tunne nagu peaks sosistama ja hästi rahulik olema...
Seal peol kus talle selgitati igasuguseid armukolmnurki ja suhteid oli minu jaoks infot korraga liiga palju, uued nimed ja topelt-või isegi enam suhted- ning kõike korraga lihtsalt ei jõudnud hoomata.
See, et otsekõnel saatelauseli ei ole on selle jutu juures enamasti ikka hea, aga mõnes kohas võiks ikka natuke rohkem selgitusi olla. muidu muutub asi liiga segaseks.
Uut palun.

Oeh jah.
Nagu ma juba mainisin, siis ma olen armunud.
Kiiresti edasi!

quoten endast üleval pool olevaid inimesi ja oooootan uuuuut

Palun uut
*suured-suured kutsusilmad*

ulme , kui mõnuuuusss jutt :)

Olen sõnatu. Midagi nii head pole ma ei tea mis ajast lugenud... polegi vist kunagi. Teised jutud ei tundugi enam nii head, peale selle lugemist. Ootan suure huviga uut osa, i need to know what's happening.

Liiga hea :)

Kuna uut osa saaks?
Lihtsalt SUPER!!!

No uut palun

Palun väga vabandust, et nii pikk paus on tekkinud. Ma luban nüüd järjepidevalt kirjutada.
Siit tuleb siis n-ö jõulu osa. Ma loodan, et teile meeldib. Igatahes uue aasta esimestel päevadel tuleb järgmine peatükk uue aasta peost ja värki särki.


“Palun lõpeta see kella vahtimine,” lausus Ryan, “tõsiselt.”
“Miks me pidime sellega tulema? Ma oleksin jala palju kiiremini jõudnud.”
Ryan vaatas Elizabethile otsa nagu ootaks ta vastust.
„Kuule, näita mulle korraks,“ lausus ta haarates Elizabethi telefoni oma kätte.
„Mida sa teed?“
„Sa ei saa seda enne lennuki peale minekut tagasi.“
„Sa teed nalja või?“
„Ei.“
„Ryan, jäta!“ üritas ta telefoni tagasi saada, kuid Ryan ei mõelnudki seda talle tagasi anda.
„Siis kui sa lennukile lähed. Ära mossita, me oleme kohal.“

Lifti uksed avanesid ja Elizabeth ei suutnud oma silmi uskuda. Carrie kodu, mis oli alati olnud kaunis, nägi nüüd välja nagu pühade ehtes palee, mis säras jõulutuledes ja küünla kumas. Kogu ruum oli kaunistatud punastes, tumerohelistes ja kuldsetes toonides, kõikjal rippusid jõuluehted, jõulumunad särasid ehitud kuusepuu küljes ja toas oli magus jõuhõng. See oli ühtaegu armas ja traditsiooniline kuid samas uudselt stiilipuhas ja elegantne.
„Mistletoe,“ lausus Ryan, „kiss me?“
Elizabeth kallutas võrgutavalt pead ja lausus seejärel: „unusta ära!“
„Näed! Ma sain su naerma.“
„Kas see on..?“ ei suutnud Elizabeth oma silmi uskuda. Akende äärte oli seatud väike lava ja seal samas Carrie elutoas kõlas jõulumuusika the Pierces esituses ja neile omases võtmes.
„Elizabeth!“ kilkas Carrie, kes märkas neid Ryaniga sisenemas. Ta haaras Elizabethil ümbert kinni, „Häid jõule!“
„Häid jõule!“ soovisid nad üksteisele.
„Carrie, see on imeline!“ ei suutnud Elizabeth ennast tagasi hoida, „see on nii armas ja nii stiilne.“
„Ma tean.“
„Ja sul on lava.“
„Ma tean,“ naeris Carrie, „tulge edasi. Mulle meeldib su kleit.“
„Ma tean,“ naeris Elizabeth. „Kas see on.. Rachel Zoe?“
„Mhm,“ noogutas Carrie

„Ole lahke,“ lausus Ryan ulatades Elizabethile klaasi shampusega.
„Aitäh.“
„Kas sa enam ei kahetse, et sa tulid?“
„Ei. Kuniks ma lennukile jõuan.“
„Elizabeth, Ryan, hei!“
„Hei Nate!“ lausus Ryan. „Üksi?“
„Jah. Või ei. Ella ja Jonah... on kuskil siin,“ naeris ta. „Siin ta ongi!“
„Hei Ella!“
„Hei!“
„Tantsime?“ küsis Ryan pöördudes Ella poole.
„Ma just jõudsin, aga... minugipoolest.“
„Mm... alati tahetud,“ haaras ta Ellal käest ja nad suundusid tantsupõrandale.
„Ega sa Jeni pole näinud?“ küsis Nate, kui nad Elizabethiga kahekesi jäid.
„Ei,“ vastas Elizabeth klaasist lonksu võttes.
„Elizabeth kuule...“
„Nate!“ hüüdis Carrie, „mul on nii hea meel, et sa jõudsid.“
Nate noogutas, kuid ei vastanud midagi.
„Liz ega sa ei pahanda, kui ma ta hetkeks röövin?“
„Sugugi mitte,“ raputas Elizabeth pead.
„Tore. Tule, Nate!“
Üksi. Lõbus!

Elizabeth istus baari ääres ja mõtles pingsalt sellele, kuidas ta on juba Seattles ning naudib koduselt rahulikke jõule. Kuid ära ta siit ei saanud, veel mitte. Mõned tunnid veel.
“Tere! Mina olen Sebastian,” lausus üks meesterahvas, kes tema kõrvale istus.
Mees oli kena, pikka kasvu, lühikeste tumedate juuste ja siniste silmadega.
“Elizabeth,” vastas tüdruk ja ulatas talle käe.
“Meeldiv. Kas sa teadsid, et Elizabeth tähendab itaalia keeles jumalannat.”
“Ei tähenda,” lausus Elizabeth ja hammustas oliivi, “ja see tuleb heebrea keelest, mitte itaalia.”
Ta libistas tiku tagasi klaasi ja oli valmis lahkuma.
"Oota! Kas ma sulle joogi võin välja teha?“
„Aitäh, aga ma just lõpetasin ühe.“
„Siis veel üks? Martini?“
Elizabeth mõtles hetkeks ja lausus seejärel: "Üks jook. Sa võid mind senikaua veenda, miks ma peaksin jääma või... mida iganes.".
„Tore,“ naeratas Sebastian.
Mehe naeratuses oli midagi äärmiselt tuttavat ja meeldivat, kuid Elizabeth tajus Sebastiani särava naeratuse taga ka kõhedusttekitavat kuid pööraselt pead pööritama panevat lõbujanu.

"Seb?" tuli kuuldavale küsiv hääl Elizabethi ja Sebastiani selja tagant.
"Dan! Hei!" hüüdis Sebastian.
"Mida sina siin teed?" küsis Daniel.
"Tulin jõuluks koju."
"Te tunnete üksteist?" küsis Elizabeth, olles veidi segaduses.
"Muidugi. Me oleme Daniga... vanad tuttavad," muigas Sebastian.
"Tõsi," vastas Daniel.
„The pieces don't fit here anymore... ma armastan seda lugu,” ümises Elizabeth.

"Kas tohib tantsima paluda?" küsisid Sebastian ja Daniel üheaegselt.
„Absoluutselt!“ naeris Elizabeth. „aga ma ei tea, kumb teist mind tantsima viib.“
Sebastian ulatas käe Elizabethile, millest tüdruk kinni haaras.
Sebastian keerutas tüdruku kerge liigutusega enda suunas ja võttis tal seejärel ümbert kinni.
„Äh. See lugu lõppes ära. See oli nii lühike.“
„Sa oled purjus,“ naeris Sebastian.
„Natukene. Eh, see lugu läheb edasi ju!“
„Jah. See oli kõigest paus.“
„Sa oled ilus,“ lausus Sebastian ja tegi Elizabethi põsele musi, mille peale Elizabeth teda õrnalt suudle suudles.
„Vabanda.. ma olen tõesti purjus,“ vabandas Elizabeth.
Sebastian muigas ja vaatas kavala pilguga baarileti poole, kus nad ennist istunud olid. Daniel jälgis neid tähelepaneliku pilguga.
„Miks sa vabandad? Sa oled imeline. Aga ma arvan, et tema ajad sa küll armukadedusest hulluks.“
„Kelle? Danieli? Nalja teed?“
„Ei. Sa piinad teda.“
Elizabeth pööras pilgu hetkeks Danieli suunas, kuid nägi seejärel Jenniferi seal samas seismas. Elizabeth hüüdis tema nime, kuid Jen ei teinud väljagi. Ta pilk oli kinnistunud ning ta ei kuulnud enda ümber toimuvat. Elizabeth üritas näha seda, mida Jen nii pingsalt jälgis, kuid Sebastian seisis tal otse ees.
„Kõik korras?“ küsis Sebastian.
„Jah. Vabanda, ma pean minema...“
„Olgu..“
„Jen!“ hüüdis Elizabeth uuesti.
Seekord kuulis Jen teda. Tema silmad oli suured ja ta oli nutma puhkemas.
„Mis..?“
Elizabeth vaatas akna suunas ja nägi, kuidas Carrie ja Nate suudlesid.
„Ma.. pean minema,“ lausus Jen.
„Ei, oota! See ei tähenda ju veel midagi.“
„Elizabeth, sa ei mõista. Vahet ei ole mida see tähendab. Tal on olemas alati plaan b ja kui see ei toimi siis plaan c ja plaan d. Saad aru? Ta saab alati mida ta tahab. Kui kaua ta üldsegi teab?“
„Jen..“
„Kui kaua?“
„Ta nägi sind Natega koolis suudlemas. Paar nädalat tagasi.“
„Tore.“
„Ei, ei ole tore. Anna andeks. Ma oleksin pidanud...“
„Ei oleks sa midagi. Mida sa üldse...? Sa pidid ju Seattles olema.“
„Carrie... oh..“
„Loomulikult. Sellepärast olidki uued kutsed.“
„Pidu pidi toimuma kahekümne teisel,“ lausus Elizabeth.
„Jah. Nii see töötab. Alati.“
„Ära mine. Räägi temaga.“
Jennifer naeratas õrnalt ja lausus: „Sa ju tead väga hästi, miks ma pean minema. Häid jõule Elizabeth.“
„Häid jõule,“ lausus Elizabeth.

„Sina tahtsid lahku minna,“ lausus Nate vaikselt, kui Elizabeth nende poole kõndis.
„Liz!“ oli Carrie üllatunud.
„Palun lõpeta see ära,“ lausus Elizabeth.
„Mis ära?“
„Jen lahkus äsja.“
„Mida?“ küsis Nate. „Sa teed nalja või?“
„Ei.“
„Carrie, mida kuradit?“
„See oli alles algus. Ma ei teadnud, et ta nii õrnake on.“
„Ta ei ole,“ vastas Elziabeth. „Ta sai aru.“
Carrie pööritas silmi.
„Millal ta läks? Nüüd?“ küsis Nate, kelle näol võis märgata meeleheite tunnuseid.
Elizabeth noogutas ja Nate jooksis seejärel ukse poole.
„Miks sa nii teed?“
"Sul on veel palju õppida."
Ta puudutas õrnalt Elizabethi õlga. „Sa peaksid minema. Me ei tahaks, et sa lennust maha jääd.“
„Ma võtan oma mantli,“ lausus Elizabeth.
„Liz!“
„Jah?“
„Häid jõule!“
„Häid jõule Carrie!“

23 :45

Lõpuks ometi on see läbi, vähemalt mõneks ajaks.
Vaatasin lennuki aknast välja, kuidas tuledes New York City minu selja taha jäi. Mõtlesin hetkeks kõigele sellele, mis viimase nelja kuu jooksul oli juhtunudi. Ma vajasin aega, et sellest välja saada ja järele mõelda. Mis oleks parem paik, kui kodune ja lumine Seattle?





Head uut aastat teile kõigile ka minu poolt! :)

OOOOH nii hea, palun anna andeks, et ma varem ei kommenteerinud, aga palunpalunpalun kirjuta edasi! see on lihtsalt parim järjekas, mida ma kunagi lugenud olen!

I NEED NEW ONE! NOW!! Lihtsalt peab jumaldama.

quoten endast ees olevaid

Niii hea, hakkasin ka lugema.
Ootan uut =)

Super jutt!!! (Otsekõnede juures võiks olla natukerohkem selgitusi, aga muidu ülihästi kirjutatud) Palun ära jäta seda pooleli, nagu enamuste juttudega juhtub. Tahaks uut osa

Supersupersuper hea!
Sa vist ei kirjuta seda edasi jah? :S Aga ma loeks seda meeleldi edasi, kui tuleb veel osi !

Kriitika koha pealt siis et liiga palju otsekÃĩne. Aga edu muidu;)