Lizzie lugu 18.Osa

Okei, mõtlesin ka siis ühe järjeka teha ja siia ülesse panna,
Kriitikat,

---------------------------------------

Lizzie lugu

"Eiiiii" karjus, Lizzie. "Miks just mina ??" karjust tüdruk täiest kõrist haigla palatis, kui talle oli teatatud et tema ainus, parim ja maalimas kõige hoolivam inimene oli lahkunud siit ilmast. Lizzie oli kaotanud oma isa. Inimese kes oli tal veel ainukene siin Eestis. Lizzie nuttis nii et pisarad lahmasid tal silmadest välja. "Rahunege," ütles hella häälega Dr. Dicota "Lihtsalt, rahunege, kindlasti on teil keegi lähedane veel" Lizzie vaatas talle hullunud näoga otsa " Kas te arvate et ma nutan enda pärast ?! EI Ma kaotasin oma, isa , inimese kes on minu eest üksi hoolitsenud 16 aastat, 13, neist täiesti üksinda, keegi ei toetanud teda, meil polnud kedagi, MITTE KEDAGI ,kas saate aru ??" karjus Liz talle otse näkku " Ma olen kaotanud endal kaks kõige tähtsamat inimest, kaks inimest kes mind loonud olid, ema, kelle üsas olin ma 8 kuud, ema kes sai minu eest hoolitseda ainult 3 aastat ! See järel jäime isaga kahekesi, ainult mina ja minu kallis isa !" jätkas tüdruk nüüd juba röökimist. "Ja teie tulete mulle ütlema" *teeb vingus näo pähe ja hakkab inisema*"kindlasti on teil keegi veel !" *lõpetab selle* " Mis inimene te olete, et hakkate kohe mõtlema, kuhu ma elama lähen ahh ??! Kas te olete oma isa kaotanud, või ema, tundub et ei, teil pole õrna aimugi mida ma tunnen !! MINGE MINEMA SIIT !" Karjus Lizzie täiest kõrist, "Püüdge vähemalt rahuneda"ütles Doktor ja Dr.Dicota lahkus solvunud näoga Lizzie juurest. Liz näitas talle keelt.

_____________________________________________________________________________________________________________________________________________
Elizabeth Joy, on 16 aastane tüdruk, kes sündis enneaegselt. Tema ema suri, kui Liz oli 3-ne. Nad jäid isaga kahekesi. Lizziel oli ka kaksikvend, kes suri juba sündides, ka temale pandi mälestuseks nimi, Kyle.
Lizzie on suhteliselt lühikest kasvu tütarlaps, kellel on meresinised silmad, rindadeni ulatuvad pruunid juuksed, mis on lokkis.
Tema isa nimi oli Matthew, ja ema Geisha-Katherin.
_____________________________________________________________________________________________________________________________________________

Tüdruku isa matused olid väga kurvad, väga paljud inimesed austasid Matthew'it.

Möödus nädal, ja Liz oli terve see aeg kodus olnud ja nuttnud, telekat vahtinud (mis oli koguaeg kinni muideks), vaadanud väga palju oma pere pilte ja veel nutnud. Ühesõnaga, kui tema tädi Meribel saabus, oli Lizzie laostunud, tema silmad olid punased, silmade alt oli tume, ning tema näonahk oli väga valge, nagu oleks tonti näinud. Arvatavasti oli oma töö teinud ka, mitte söömine, Liz polnud terve nädala jooksul mitte midagi söönud, vaid klaasike vett päevas.
Meribel pakkis Lizzie asjad kokku, kõik mis Lizzie soovis kaasa võtta pakkis ta samuti kokku. Liz ise oli lihtsalt liiga nõrk et ise midagi teha. Meribel küpsetas ka Elizabethi lemmik sööki, Lasagnet. See oli esimene kord üle nädala kui Liz midagi sõi.

Möödus kaks päeva ja Meribel pani tüdruku kohvrid ja kastid auto peale, Liz jäi veel hetkeks majja ja käis läbi kõik toad, igaksjuhuks, et midagi tähtsat siia ei jääks. Liz hakkas juba majast väljuma, kui talle tuli meelde seif, tema venna toas, pildi taga oli pisike seif, milles oli nutsakas raha, pildid, kui Kyle ja Elizabet olid Geisha kõhus ja üks väärtuslik kaelakee, mis kuulus kunagi tema vana-vana-vanaemale, siis tema vana-vanaemale, seejärel vanaemale, Geishale ning nüüd Lizziele. Selle pani Liz endale ümber käe võttis pildid ja rahapataka, ning lahkus.

Nad sõitsid Lennujaama, käisid läbi kõik turvakontrollid, ning nüüd nad lihtsalt ootasid oma lendu. 30 minuti pärast istusid nad lennukis ning 15 minuti pärast lennuk tõusis õhku. Liz pani pähe kõrvaklapid ja hakkas muusikat kuulama. Tüdruk jäi magama. Ta nägi und oma sõpradest ja nendega hüvasti jättmisest. Selle oli Liz täielikult unustanud, ta oli oma isa leinamisega liigselt hõivatud, et ta unustas oma sõpradega hüvasti jätta. Lizzie ärkas selle peale äkitselt üles, ning ütles endale "Nad olid kõik niikuinii maale sõitnud, välja arvatud mõned, ja nendega saab hüvasti jätta ka msni teel." See rahustas ta maha ja ta jäi uuesti magama. See kord nägi ta unes oma isa, ning ema, ning seda kui õnnelikud nad oleksid olnud, kui poleks juhtunud kõiki neid õnnetusi.
Lizzie mõlemad vanemad olid surnud autoavariis.

Kui Liz ja Meribel jõudsid Los Angelesse, oli seal juba öö. Meribel võttis lennujaama parklast oma šampuse värvi jeep'i ja nad tõstsid Lizzie asjad autosse, sõitsid Meribeli koju. See oli üsna suur maja, rahulikumas rajoonis. Meribel näitas Liz'ile tema toa kätte. Lizziele see tegelikult isegi meeldis päris palju. See oli suurem kui tema kodu tuba. Liz'il oli oma vannituba, mullivanniga, kuigi seal oli ka dušši kabiin, just nii nagu Liz oli tahtnud ka kunagi Eestis. Tal oli kaks kraanikaussi, nende vahel suur ruum paigutada juukse jm tooted. Kogu "laua" kohal oli suur peegel. Vannituba ise oli musta ja valgega.
Liz'il oli ka walk-in kapp, mis oli samuti üsna suur, kapi uks oli üleni peeglist, kapi seest vaadates oli läbi näha. Tuba ise oli helesinise ja valgega, väga ilus. Tal oli toas üks aken, aga rohkem poleks vaja olnudki, sest see oli terve seina suurune, Lizzie läks rõdule ja vaatas aeda, aias oli suur bassein ja 5 päevitustooli. Selleks ajaks kui Liz oma toaga ära oli tutvunud tuli Meribel sisse ja palus Liz'i appi kohvreid ja kaste sisse tooma. Nad asetasid kõik asjad toa nurka, ja Liz võttis kohvrist välja ainult öö riided, pani need selga ja viskas voodisse pikali ja sulges silmad, kuid und talle ei tulnud.

"Meribel," ütles Liz järsku "Ma arvasin, et sa jäid juba magama" ütles Meribel ehmatades just siis kui ta hakkas toast väljuma. "Jah, mis mureks?" lausust tädi. "Ma tahan et sa võtaksid endale täieliku hooldusõiguse minu eest." "Kas sa tõesti tahad seda?" "Jah, sest sa oled mulle ainuke lähedane, kes veel alles" "Olgu peale, räägime sellest homme, Head ööd" "Head ööd, tädi"

------------------

Jätkan v mitte ?

uut (Y)

hea :)
Uut ikka

Ma ei tea, kui nii vähe lugejaid on, kas ma siis ikka jätkan ?
Et kui loete, siis kommenteerige ka ikka eks Siis ma enam-vähem tean kui suur,või väike lugejaskond on, ja tean kas jätkan või mitte,

Ilus oleks kui sa nende väheste lugejatega lepiks ja neile rõõmu valmistaks uue osaga.

okei, aga hetkel, paari päeva jooksul siis uut osa, ei saa, sest mul on kohutavalt kiire
võimalik, et äkki uueks nädalaks uus .
Sobib ? :)

võiks kiiremini, aga kui muud valikut pole siis jah.

Okei, eile ma sain kirjutada natukene, aga ma proovin täna natukene juurde kirjutada ja siis saab äkki varemgi,

Okei, sain kiiremini kui ütlesin, aga 1. ja 2. osa on rohkem tutvustavam ja sissejuhatavam, mis tähendab, et tegelikult algus on igav :) aga alates 3. osast hakkab põnevam.

Ja kirjavigu on kindlasti midagi kuskil
-----------------------
"Meribel," ütles Liz järsku "Ma arvasin, et sa jäid juba magama" ütles Meribel ehmatades just siis kui ta hakkas toast väljuma. "Jah, mis mureks?" lausust tädi. "Ma tahan et sa võtaksid endale täieliku hooldusõiguse minu eest." "Kas sa tõesti tahad seda?" "Jah, sest sa oled mulle ainuke lähedane, kes veel alles" "Olgu peale, räägime sellest homme, Head ööd" "Head ööd, tädi"
------------------------

2. osa

Hommikul


Liz läks keerdtrepist alla, kööki, kus Meribel istus, jõi kohvi ja luges ajalehte. "Hommik!" ütles Lizzie rõõmsal toonil. Ta üritas oma minevikku seljataha jätta ja oma elu hakata elama nii nagu kõik teismelised tüdrukud seda teevad. "Hommikust sullegi, päikesekiir" lausus Meribel rõõmsal toonil. "Võta pannkooke, kapist saad taldriku ja tassi, sahtlist kahvli ja noa. Millega sa neid süüa tahad? Moos on laual, mesi ka." Rääkis naine. "Mmm... Kas jäätist on ? Mulle maitsevad pannkoogid jäätisega." Rääkis tüdruk pannkooki tõstes. "Ahsoo, teil on Cameroniga üsna sarnased söömisharjumused jah? " "No ma ei tea," ütles ta rõõmsal toonil laua taha istudes, sest Meribel jätkas Lizzie tegevust. Meribel pani taldriku tüdruku nina ette ja küsis "Mida sa juua soovid?" "Hmm, kas mingi sugust mahla on?" "Ikka on, me ostame Camiga tavaliselt erinevaid, sest mulle maitseb segu mahl, viinamarjamahl ja ploomi mahl, Camile maitseb aga greibi mahl, tomati mahl ja apelsini mahl. Ja need valikud meil ka on hetkel" "Wow, meil kodus polnud kunagi erinevaid, koguaeg oli siirup." ütles Liz naeratades."Aga ma võtan oma lemmiku, greibi mahla, ja kui jääd on, siis seda ka" "Ikka saab, ikka saab"

Lõpuks kui Meribel oli ka laua taha uuesti istunud võttis ta üles eilse teema."Kas sa siis tõesti tahaksid, et minust saaks sinu uus ema, kui nii võib öelda." vaatas ta naeratades Liz'ile otsa, "Jah, ma mõtlesin, et ma jätan oma mineviku seljataha, minuga on palju halba juhtunud, ning suurepärane võimalus on oma elu uuesti alustada siin LA's, kus elab minu tädi ja tädi tütar. Kas pole nii ? Ja kui sa hooldus õiguse endale võtaksid, oleksin ma väga õnnelik." "Jah, see on hea mõte sul, kuid kui sa seda soovid, siis ma olen muidugi nõus seda tegema, ma viin paberid järgmiseks nädalaks siis ära." "Tore, aga kus Cam on ?" "Ahh, ma arvan et ta on Mandy juures, " "Kes Mandy on?" "Mandy,õige nimi on tegelikult Amanda, aga ta on Cam'i parim sõber, nad on juba väikeset saati koguaeg ninapidi koos olnud." Lizzie naeratas selle peale" Oleks mul ka selline sõbranna, kodus polnud mul ühtegi parimat sõbrannat, mul olid lihtsalt sõbrad kellega koos hängida. Aga nad polnud sõbrad kellele saladusi usaldada, või kellega lihtsalt rääkida sellistest tüdrukute asjadest, tead küll." ütles Liz võlts naeratus näol, ning vaatas alla, oma tühja taldriku poole.

Ta tõusis püsti võttis kätte oma taldriku, läks kraani kausi juurde ja hakkas seda pesema. "Oo, ei anna see siia, ma panen selle masinasse" lausus Meribel rutakalt."Pole vaja, ega see mul tükki otsast võta, kui ma selle käsitsi ära pesen, tõesti, Meribel, pole vaja" Meribel läks Lizzie kõrvale pani kraani, võttis dušši kätte ja lasi Lizziele vett näkku, ise naeris lõbusalt. "Oo, ei, sa ei teinud seda," naeris tüdruk lõbusalt " Kuhu sa nüüd jooksed ?" Liz võttis kapist kausi ja pani selle vett täis. Meribel oli juba õue jooksnud rõdu uksest ja võtnud vooliku ning sellega Liz'i pritsima hakanud, Liz pani kausi maha jooksis eest ära ja kiljus, rõõmust. Tüdruk jooksis majale ringi peale, jõudes tagasi kausi juurde ning Meribelile selle seljatagant pähe kallanud naeris ta rõõmust ja tuikus, Meribel hakkas Lizziet veel rohkem pritsima liikudes rohkem basseini juurde. Liz kõndis selg ees, äkki ta libises ja võttis Meribelist kinni ja nad kukkusid koos, kiljudes vette. Pinnale tulles nad naersid. Lizziel polnud ammu juba nii lõbus olnud.


Kui Liz ja Meribel sisse läksid leidsid nad Cami telekat vaatamas, "Kuule miks köök nii mär... WOW, mis teiega juhtus?" ütles ta pilku telekalt pöörates. " Ahhh, me niisama, mängisime natukene" ütles naine lõbusalt. "Oooookei," venitas tüdruk, olles imestuses, sest tema ema ei tegele tavaliselt selliste asjadega." Igaljuhul," ta tõusis püsti ja liikus Liz'i poole" Tore sind näha," ja kallistas teda "Sa oled väga märg," ja kallistas teda tugevamini. "Jah, ma kukkusin basseini " ja kallistas vastu. "Meil saab lõbus olema, eks" ütles Cam silma pilgutades. "Ikka, aga, kus on põranda lapp ja muud sellised asjad ?" "Miks sul neid vaja on ? " küsis Meribel. "Ma koristan ära" "Ei, ma teen seda ise, sina mine üles ja tee ennast korda" ütles Meribel tungivalt vastu. "Mhh, aga .." "Ei midagi, mine" " Okei," Ja tüdruk läks oma tuppa, see järel vannituppa dušši alla.

Poole tunni pärast oli tüdruk valmis ja läks uuesti alla, sealt tulid mõnusad söögi lõhnad. "Mmm, kas ma tunen Lõhe supi lõhna ? Nämm" "Öäkk, " ütles Cam, "Mhh, ma küsisin, kas sa sööd, sa ütlesid , et jah, sa sööd." ütles Meribel. "No ma söön, aga nämm, see küll pole. Ahh, mida iganes, ma lähen üles hõika kui valmis. Liz tuled ka ?" "Mhmh," Ja tüdrukud läksid üles, nad rääkisid tükk aega juttu ja kuulasid muusikat, kui Meribel nad sööma kutsus.

"Nii hea, kas ma võin juurde tõsta?" küsis Liz, "Muidugi, mis küsimus" vastas Meribel. "No täitsa hea oli jah, aga mitte minu lemmik" lausus Cam sõna sekka. "Äitähh" ja tüdruk pani nõud masinasse ning ta võttis kapist uue klaasi, ja kallas sinna tomati mahla ning istus uuesti laua taha. " Mis me homme teeme?" pöördus Cam Lizzie poole "Hmm, ma ei tea, midagi lõbusat võiks päeval teha, " vastas tüdruk. "Seda kindlasti, aga lähme äkki homme lõbustusparki ja pärast seda sööma kuskile ja siis näiteks poodidesse ?" "See oleks hea mõte" ütles Meribel. "Mhmh, ema, ma mõtlesin, et me Lizziega lähme äkkis kahekesi, või noh, kui Mandy viitsib tulla, siis tema ka, aga you get the picture" lausus, C, ema poole pöördudes, "Olgu peale, olgu peale. Saangi homme koristada natuke" "Igaljuhul, mulle see meeldiks, " ütles tüdruk rõõmsalt ja pani ka oma nõud masinasse. "Ma lähen nüüd oma tuppa," "Mine, mine," ütles Meribel rahumeelselt. "Aitähh söögi eest suurepärane." ütles tüdruk veel, rõõmsalt ja jooksis ülesse.

Ta pani tööle oma vana läpaka, mis oli üli aeglane "Ma pean endale uue muretsema," ütles tüdruk, ohates. "Oota, mul on ju isa läpakas," Ta jättis oma vana arvuti sinna paika ja lülitas sisse isa arvuti. "Parool on peal, kurat küll, mõtle Liz, mõtle." ta mõtles tükk aega kui tallle kargas pähe see õige, see mida ta isa oli talle kunagi öelnud, millest ta siis aru ei saanud. "Jess," naeratas ta oma ette, tal polnud plaaniski seda parooli ära muuta, seda koodi ei murra keegi läbi. Ta tegi isa asjade jaoks eraldi kausta, ta ei tahtnud neid päris ära kustuda, keegi ei tea, kus või kunas neid vaja läheb. Korrastas arvuti ära, ja logis msni.

Ta alustas vestlust paljude oma vanade sõpradega, ning rääkis neile, et ta kolis LA'sse. Paljud olid pahased, et ta oli oma sõbrad ära unustanud, kuid kui tüdruk rääkis, et tal oli muud tegemist matustega jne. said paljud aru tema murest ja soovisid talle edu. Liz logis msnist välja ja otsustas, et ei lähe sinna enam tükk aega. Ta otsustas teha ka uue msni, noh, nö Ameerika jaoks, oma uue elu alguseks, seal poleks mitte kedagi, eestist, tema vanu sõpru. Liz lisas sinna vaid Cami ja Meribeli ja jäi magama. Homne päev oli tegus ja ta pidi puhkama.
-------------------

Loodan et meeldis ?


A, ja kas tegelaste pilte soovite ?

Mhmh, ma tean seda, aga ma ei viitsi nii korralikult, teha eesti keele õpetaja selle eest hinnet ei pane vms ?

Ja tegelt jutt tulebki vist selline rohkem love story, aga vahepeal on hea lugeda sellist ma arvan, sest vahepeal oli nii, et "ahh jälle mingi armastusjutt" , aga vahel tuleb tahtmine lugeda täiesti tavalist filmilikku ja armsat lugu mingist tüdrukust kes armub vms?

saab ikka pilte,

Armast lugu on mõnus lugeda. Kui see on armas.

Ja õigekirjale palun pööra tähelepanu. Sellised väiksemad asjad eriti... Need ei tohiks rasked olla. Näpukad saad ära üle lugedes. Sellised spetsiiflisemad asjad (langevad kategooriasse 'kuradi nõme ja raske eesti keel') on andestatavamad - vahel ja vahest, peale ja pärast jms (kuid oleks tore, kui vahet tehtaks).

Üldiselt annab õigekiri jutule ainult juurde. Jutt pole ainult sisu. Jutt on ka loo jutustamine, õigekiri jms.

Muidu proovi ikka edasi. :)

okei, eks ma siis proovin,

okei, ma pole vahepeal arvuti saanud, aga kui lugejaid on siis ma varsti kirjutan uue

Ootaksin uut osa,
järjekas tundub vähemalt alguses üsna hea.
Ja isegi kui lugejaid pole võiks tegelt ka uue osa kirjutada kasvõi lugemislusti pärast.
UUT igatahes.

okei, ma proovin millalgi kirjutada, ma olen viimasel ajal palju maal, ja nüüd lähen jälle et, mul tegelikult pole hetkel mõtet ka, aga ma maal proovin mõelda midagi ja linna jõudes panen kirja

uuuut(Y)

kas on veel üldse lugejaid, sest, mul tegelt pool valmis aga üritan hästi pikka, teha, et see üli pikk sissejuhatus, eest ära saaks, ja siis, saab hakata tegevusega peale ja ma loodan seda veel nüüd ühte osasse ära saada,

Kirjuta ikka edasi jah
Asi otsustatud. Igatahes ootan uut ja mulle meeldis

okei, tore, et keegigi loeb ja mul tuli sellega uusi mõtteid ka, aga ma olen seda osa tasapidi kirjutanud ja üritan selle osaga sisse elamisega ühele poole saada, et see tuleb hästi pikk osa,

Pikad osad on head
Loodan, et sellega väga kaua ei lähe, sest jamh hea jutt on

tõesti, ? ma proovin varsti uuesti kirjutama hakata, aga hetkel on mul probleeme, ja kiire elu, aga vb nv saan aega kirjutamiseks,