Lizzie lugu 18.Osa

Parimm , laavin , uut !!!

Nii, üle pika aja uus osa. Mul polnud tükk aega ühtegi mõtet ja see, mis alguses oli, see tundus liiga vara kohe teha, seega üks nädalavahetus maal, kerged õnnetused minu endaga ning inspiratsiooni juga voolas mulle peale
Igatahes loodan, et teile meeldib head lugemist !! :)

--------------------------
„Tsau. Tule sisse.“ ning ta astus sisse, tegi mulle suure karukalli ja õrna suudluse. Ja vaatas mind oma suurepäraselt säraval naeratusel.
--------------------------

15. Osa

Dylan viis mind linna, kuid enne käisin oma toast läbi ja panin jalga pruunid täistalla gladiaatorid ning võtsin ka oma rahakoti ning mobiili.
Kõndisime poodidest poodidesse ning mul oli käes juba viis suurt poekotti täis riideid ning jalanõusid ja muid aksessuaare.
Olen muutunud, palju. Kunagi oleks ma sellist inimest nimetanud blondiks, ülbeks tibiks. Andge andeks aga LA, raha, peod ning üha enam välimusele rõhuvad inimesed muudavad inimesi. Tõsi nüüd ma pööran suurt tähelepanu milline ma välja näen, kui välja arvata hommikune juhtum. Raha - seda on mul nüüd palju rohkem kui enne, sest ema on ju rikas, ning toetab mind igati, samamoodi ka Meribel. Alguses ma keeldusin sellest, kuid nüüd ei tunne häbigi kui juurde küsin. Oma figuuri olen ma suutnud teha peenemaks. Hakkasin taimetoitlaseks ning kolmapäeviti söön ainult puuvilju, ei mitte midagi muud. Juuksuris käin igakuu teisel pühapäeval, et säilitada oma plaatinablonde juukseid. Meigi tooted on ainult parimad ja maniküüris ja pediküüris käin samal ajal kui juuksuriski.
Oma „hinge“ hoian puhtana käies iga kahe kuu tagant spas ning alkoholi tarvitan vähe.
Ka riietumis stiil on muutunud. Eelistan rohkem kõrgeid kontsi, oleneb riietest. Lohvakate ning nende vanade riietega olen ainult kodus pühapäeviti.
Käitumine on mul ka ülbem, olen valivam oma sõprade suhtes ning valin seltskonda, kus viibin. Jah seda võib kutsuda eelarvamustega inimeseks, kuid vabandust, ma tõesti olen oma elu maha maganud, ning see siin on suurepärane võimalus muutumiseks. Kas pole?
Kui aus olla siis Dylan on ka minuga muutunud. Tibake. Kuid ta on täpselt selline nagu üks poiss peaks olema.
Mis tantsimisse puutub, siis seal ma käin endiselt. Tegelikult ma käin ise ka tööl. Teen seda mida armastan. Tantsin. Ei ma pole strippar kusagil pubis. Ma olen tantsu treener. Annan väikestele nubludele tunde. See ei ole tavaline tantsu trenn. Rikaste ja kuulsate inimeste laste koolis, seega ka seal on minu sissetulek üsna kopsakas, nagu ma mainisin, raha mul on.
Kõik see on juhtunud kahe kuuga. Praegu käin ka autokoolis, et kolme nädala pärast saaksin koolis käia autoga. Jah, 3 nädalat ja suvi läbi. Tegelikult hakkan ma ise käima samas koolis, kus ma tunde annan. LASA. Los Angeles School of Art. Auto pidi ostma Michael. Temaga ma saan päris hästi läbi. Ta on tore ja emale sobiv. Toetab ja armastab. Seda on ta silmadest näha.
„Liz, mul on kõht tühi. Lähme võtame ühe prae?“ Ainuke asi on see, et Dylanile ei meeldi, et ma olen taimetoitlane.
„No olgu, ma tahakski praegu ühte fetajuustu salatit.“ Jah juust on piimatoode ja piimatoode on loomtoode. Aga fetajuustu ma salatis endiselt söön, ütleme nii, et ma teen erandeid teatud asjade juures.
Tellisime oma toidud ning siis vaatas mulle Dylan otsa nagu ma teeks midagi ebaseaduslikku.
„Liz, palun saa aru, et sul on vaja süüa ka loomset toitu.“hakkab peale. Tegin näo, et ei kuulanud teda ning näppisin oma telefoni ja saatsin inimestega sõnumeid. Eelkõige Cameroniga, ta oli mulle nagu parim sõber, sain teda usaldada.
Mina sain oma salati kätte ja hakkasin seda sööma.
„Hei, kullake, mul on nädalavahetusel sõit. Tuled vaatama?“
„Muidugi. Alati olen kohal.“
Sain sõnumi Kyleli'lt, Peole?
Saatsin vastu, Ikka, kus? See ei tähenda, et ma ei joo väga, mulle meeldivad peod.
Mõni sekund hiljem lugesin ekraanilt Danny juures, üks mu sõber, võtan teid Dylaniga 9ajal peale.
Danny? Pole temast kuulnud. Noh, mis siis ikka.
„Dylan, kallike õhtul on pidu mingi Kyle'i sõbra juures. Ta võtab meid 9 ajal peale.“
„Olgu.“ Õõgh kuidas ma vahest vihkan meie vestlusi, me nagu oleks tülis, aga me pole. Lihtsalt pole millestki rääkida.
Läksime koju. Dylan tuli meile ja me lihtsalt olime voodis üksteise kaisus. See oli nii mõnus. Lihtsalt olla.
Ärkasin järsu võpatusega üles. Sain aru, et olin magama jäänud nii ka Dylan ja Bobby kelle leidsin Dylani kaisust. Nad olid nii armsad.
Vaatasin kella. 18.32. otsustasin, et hakkan sättima. Kõigepealt käisin pesemas. Võtsin päevase meigi maha ja siis panin uue peale. Võtsin rätiku märgade juuste ümbert ära ja tegin nad rätiku kuivaks, siis panin juustesse ühte head seerumit, mis parandas juukseid ja andis neile väga hea lõhna. Kuivatasin neid fööniga õrnalt ning jätsin need täpselt nii nagu olid, õrnalt lainelised, kuid samas täiesti sirged. Suundusin garderoobi, valisin pikalt. Proovisin paljusid kleite, kuid otsustasin siis lateksitele, mulle tegelikult absoluutselt ei meeldi lateksid, aga selle riietuse juurde need sobisid, valge pikema topi peale litritega vest ning nahktagi pähe panin musta kaabu ning jalga mustad saapad ja tume halli käekoti.
Juurde aksessuaarideks valisin ühed ilusad mustad, suured ning rasked kõrvarõngad, käevõrusid ning ühe suure sõrmuse.
Taas suundusin vannituppa ning lasin veel viimase lihvi oma meigile, lõhnastasin ja valmis ma olingi.
Läksin tagasi tuppa, vaatasin kella. 19.44. Okei, mul oli tegelikult päris kaua aega läinud, aga aega on veel küllaga.
Dylan endiselt magas ja ma liikusin alla korrusele. Köögist võtsin ühe õuna ja hakkasin seda sööma. Koputasin küüntega vastu köögi kappi ja teadsin, et midagi nagu valesti, aga mis?
Kehitasin õlgu ning kallasin endale mahla, kui oli õunaga lõpetanud.
„õõght, siin on igav“ sammusin üles, kõndisin peegliette vaatasin enda riietust hindavalt. Täiesti sobiv peo jaoks.


Istusin voodisse ja hakkasin telekat vaatama.
Dylan ärkas ka vahepeal üles ja siis helistas Kyle, et on minuti pärast siin. Käisin kiirelt vannitoas ja viskasin käekotti oma meigikoti.
Kohale jõudes tundus pidu väga äge, kuid siin oli nagu väga palju poisse, mõned tüdrukud, kuid siiski enamjaolt poisid.
Okei tegelikult oli see pidu väga lame. Kui me Dylani ja Kyle'ga olime mõndaaega diivanil istunud ja vaadanud, kuidas teised niisama istusid ja ennast täis jõid viskas mul üle ja otsustasin hoopis maja uurima minna, sest see oli suur ja ilus.
Tagasi jõudes istus Dylan üksi seal, kus me enne olime.
„Hei, kuule lähme koju. See on nagu kõige haigem pidu üldse.“ istusin ohates Dylani kõrvale. „Kus Kyle on?“
„Ma ei tea. Natuke aega pärast seda kui sa läksid, ütles ta, et läheb üles korra ja pole siiani tagasi tulnud. Lähed otsid ta üles?“
„Jah,“
Kõndisin trepist üles ja koputasin igale uksele enne selle avamist.
„Oih, andestust.“ ja sulgesin ukse, amelev paar. Hakkasin edasi kõndima ja jäin järsku seisma. „Pole võimalik.“ tegin ukse lahti. „On küll võimalik.“ Kyle. Ei mitte sellepärast, et ta seal oma tüdrukuga oleks olnud, aga ta oli seal poisiga. Kyle?! Suudles poisiga nii kirglikult? Mu vend on gei?! (ahastuses) Mu vend on gei!! (õnnes) Mu vend on gei. (armusaamatuses) Ei, see ei jõua mulle kohale.
Ta tuli kiir sammus minu poole tõmbas toast välja ja sulges ukse, enne seda nägin kuidas see teine lehvitas. Turtsatasin selle peale.
„Vaata, ma tean et see on suur üllatus. See on mulle ka aga sa ei tohi sellest veel kellegile öelda, palun.“ Ma ei suutnud naeru kinni hoida ja pahvatasin talle näkku. Kyle solvus ja hakkas minema kõndima, või noh tagasi tuppa.
„Oota, jah ma ei räägi sellest kellegile. Lihtsalt ma pean ka sellega kohanema ja kohati on see väga naljakas. Aga me Dylaniga tahtsime koju minna ja kuna sina oled meie juht siis me tulin sind otsima, aga ilmselgelt on sul tegemist,“ ja vihjasin peaga ukse poole „seega me võtame takso.“
„Tore. Aga lubad?“
Noogutasin, „hei, aga kes ta on? Nimi?“
„Stephen.“
„Stephen? Olgu. Hei aga kui kaua siis juba?“ ei suutnud ma turtsatust tagasi hoida.
„Mõned kuud.“
„Sa mõtled, et siis umbes sellest ajast, kui mina siia tulin?“
„Umbes.“
„Hei, aga sul on ju tüdrukud olnud?!“
„Nad on olnud võltsid, minu jaoks, nemad seda jah ei ole teadnud aga kui nad avastasin, et ma gei. Ei olnud keegi neist nõus olema feik tüdruk seega need mul nii palju vahetusid.“
„Wau, mees, sa ei oska kohe üldse saladusi hoida või mis?“ hakkasin ära minema, kuid jäin seisma uuesti. „Heiii?? sellepärast siin ongi nii palju poisse ja üksikud tüdrukud. See on gei pidu? Issand Kyle, miks sa mind siia vedasid. Sellepärast see nii igav ongi.“
Nüüd turtsatas tema.
Kõndisin trepist alla, võtsin Dylanil käest põlesin, sest tahtsin talle rääkida, aga hei, ma ju lubasin oma vennale. Vabanduseks tõin, et ta jääb oma tüdrukuga siia. Osalt on see ju tõde lihtsalt .. turtsatasin.
„Mida?“ küsis Dylan kohe.
Raputasin pead, „ei midagi.“
Võtsime takso ja läksime koju, mina Meribeli juurde ja tema paar maja edasi, vanaema juurde.
--------------------------
Meeldis? Ei meeldinud? :)

Stephen Wilson

Umm.. gei?! NII ÄGE!!! Kyle on gei. VINGE
Stephen is hot..

Jaaaa uut osa ka eksole? Onju? Mhm. Nii tore, kokkulepitud homme sama aeg uus osa juba üleval.. Väga hea. Väga viis.

Ah ära pane tähele

Nii, ühel päeval kaks osa, ma olen tubli vms?

-----------------
Võtsime takso ja läksime koju, mina Meribeli juurde ja tema paar maja edasi, vanaema juurde.
-----------------

16. Osa

Paar päeva möödus kiiresti. Oli pilvine päev ning Dylanil oli kross. Ärkasin varakult, sest uni läks lihtsalt ära. Käisin pesus, kerge meik ja punusin juuksed armsasse viljasaba palmikusse ning valisin ilmale vastavad riided. Mustad retuusid, halli topi, kaela mässisin punase salli ning kätte mingisugused kindataolised käised ja musta koti, kuhu sisse toppisin päikese prillid ja meigikoti, telefoni ja rahakoti ning üle koti panin rippuma nahktagi, kui peaks külm hakkama.

Jalga valisin hallid kõrge säärega ja ilma kontsata saapad.

Ruttasin alla, kust tulid söögilõhnad juba pikemat aega. Istusin laua taha, ning Cameron ja Amanda juba olid oma söögiga lõpetanud. Mina otsustasin ühe banaani kasuks ning külmikust võtsin veepudeli, mille pistsin samuti kotti.
„Valmis!“ Hõikasin esikusse minnes. Dylan oli juba seal krossi toimumise koha peal ning Ryan võttis meid peale. Amanda istus ette ning andis poisile õrna musi huultele.
Taipasin just midagi. Miks Ryan nii õnnelik ei olnud? Ta on alati olnud neutraalne kui ta on Mandyga koos olnud. Ma mõtlen, et miks ta Amandat särasilmil ei vaata, nagu.. hmm näiteks mind?
Raputasin selle mõtte peale pead ning mõne hetke pärast istus autosse ka Cameron. Sellele tüdrukule lihtsalt tuleb leida poiss enne kui ta ennast täielikult käest ära on lasknud. Ma mõtlen tõsiselt. Kyle pidi ka kohale ilmuma oma 100% non-gei sõpradega, äkki nende seast on keegi piisavalt hea Cameronile?

Kohale jõudes oli seal mudane. Väkk. Minu ilusad saapad oli täiesti rokased esimesest sammust.
Dylani telgi juurde jõudes andsin talle suure julgustava kalli. Ma tean, et ta saab hakkama.
Aeg möödus kui linnutiivul ja juba kostus iganurga peal olevast kõlarist hääl, mis käskis võistlejatel kohtadele minna. Teised läksid raja äärde, jäime poisiga kahekesi. Suudlesime kirglikult. Tundsin õrnu liblikaid oma kõhus. Üllatav eks, me oleme koos olnud juba mitu kuud kuid siiani tunnen liblikaid oma kõhus suudluste ajal.
„Mine näita neile.“
„Teen seda.“
Läksin teiste juurde.
Käis suur pauk ja kõik hakkasid kihutama. Mootorrataste mootori müra läks tohutu suureks. Igaüks lasi oma rattal tuuritada. Igal suurel hüppel tegid oma ratta seljas poose. Rahvas karjus ja elas kaasa.
Vaatasin Cameroni, kes ajas juttu väga usinasti flirtides Kyle kõrval oleva poisiga.
Kiirustasin Kyle'i juurde tõmbasin ta eemale.
„Hei, ega see tüüp gei pole, kellega Cameron flirdib?“ Kyle vaatas neid ja raputas naeratades pead.
„Ei ole,“
„Ei noh, good girl Cameron. Alles ma mõtlesin, et sulle on poissi vaja, aga tundub nagu sa oleksid mu mõtteid lugenud. Mis ta nimi on?“
„Mm, see on Danny.“
„Danny. Tuttav kuidagi.“
„Jah, me käisime paar päeva tagasi tema juures peol.“
„Ah jaa. Hei, aga kas see imelik pole. Non-gei tüüp korraldab oma kodus gei peo?“
„No, tegelikult..“
„Oo, boy, ma ei taha isegi teda ausalt. Las ta jääb. Peaasi, et see Danny gei pole, sest muidu annab Cameron poiste suhtes lihtsalt alla.“
Läksin tagasi Ryani ja Amanda juurde. Müksasin poissi.
„Cameronil läheb küll hästi,“ ja vihjasin peaga tüdruku poole.
„Haha, jeah.“
Mees kõlarites muudkui jahvatas juttu, millest ma midagi ei taiband, kuid sellest sain ma ikka aru, et Dylan on 2. kohal. Ma mõtlen, et vahepeal rääkis ta midagi väga segast aga nüüd on jutt aru saadav.
„Mis sul viga on?“ küsis Amanda järsku. Ooookeeei? Lihtsalt ignoreerisin teda. Nüüd kõndis ta minu ette. „Kas sul on probleeme sellega, et meie Ryaniga oleme õnnelikud?“ Ooh, selles on siis probleem, ma ei või oma sõbraga rääkida?
„Mis ma ei või oma sõbraga rääkida?“ kordasin oma mõtteid, talle otsa vaatamata ning jälgides sõitu. Ta tegi lihsalt grimassi ja sammus minema.
„Okeei, see oli imelik,“
„Jeah, ma ei saa aru, mis talle vahepeal sisse läheb? Ma pole tema omand. Me lihtsalt käime ju. Ei mingeid sügavaid tundeid.“
„Jeah, tell me about it. Sinul võib-olla mitte, aga temal... wow, you are way off.“
„Tõesti?!“
„Mhmhmmm“ vastasin talle otsa vaadates ja siis uuesti sõidule suunates.
„Jaa, nüüd veel viimane ring. Dylan Greif on endiselt teisel kohal ja Joseph Burke juhib. Aga eii, Dylan Greif tegi osava liigutuse 2.kurvis ja võttis liidri koha. Ai, ega ka Joseph Burke sellega ei lepi, sõit on tasavägine. Mida? Sellist liigutust pole lubatud teha.“
„Dylan !!!“ Karjusin, kui teine sõitja talle hüppe pealt tugeva hoobi andis ja ta rajalt kõrvale kukkus ning ise ratta seljast maha, suure mütsakaga mitme meetri kõrguselt vastu maad.
Tahtsin lindi alt läbi joosta, kuid Ryan krabas mu kinni, sõit küll peatati, ent mõned olid endiselt rajal. Rabelesin lahti ning võtsin suuna tema poole, ümber raja.
Kohale jõudes olid tema ümber kiirabi töötajad ning muud asjamehed. Tahtsin neist mööda pääseda, kuid nad ei lasknud.
Soolased pisarad jooksid üle mu põskede.
„Me peame ta haiglasse viima, röndgenisse. Kahtlustan, et on paar ribi murdu. Loodan, et sisemisi verejookse pole.“ rääkis üks arst teisele ja nad tõstsid Dylani koos vaikselt kanderaamile ja sealt edasi kiirabi autosse, jooksin nendega kaasa.
„Ma tulen teiega.“
„Andge andeks, aga ainult üks lähedane pereliige saab tulla.“
„Ma olen ta tüdruk, tal pole kedagi veel lähedasemat pereliiget siin kui mina.“
„Hästi, aga proovige rahuneda, temaga saab kõik korda.“ Nad andsid mulle rahustit ning siis ma istusin Dylani juurde, võtsin ta käest ja lihtsalt korrutasin arsti sõnu, temaga saab kõik korda. Muidugi saab, õnnetus ei olnud nii suur, kuid siiski piisav, et mina šokki sattuks.

Haiglasse jõudes viidi ta kohe läbivaatusele ning mina jäin lihtsalt ootama.
Vahepeal tuli sinna ka Ryan omapoolsete uudistega.
„Me läksime Amandaga lahku.“
„Mida? Miks?“
„Ma rääkisin temaga, mis enne krossil juhtus ja siis ma ei tea, see oli mingi väga arulage värk. Ta on lihtsalt nii närvidele käiv vahepeal.“
Noogutasin selle peale. „Ma ei saanud üldse aru miks ta nii äkki rääkis, nagu välk selgest taevast.“
„Jah, täpselt sellest ma räägingi.“
„Tead mis on tore?“
„Mis?“
„Et me saame olla siin lihtsalt niisama ja ei pea tegelema selle flirtimisega.“
„Jeah, väga tore.“
Vaatasime üksteisele otsa pikalt ja sellele järgnes pikk suudlus. See oli kirglik ja magus ja väga hea nagu midagi täiesti uut, jahmatav, vürtsikas ning külmavärinad tekitav, teisest küljest see pani minus leeke põlema. Vaatasime tükk aega üksteisele otsa, kui keerasin pilgu eemale. „Seda poleks pidanud juhtuma.“
„Jah. Ma peaks hakkama minema.“
„Peaksid jah.“
„Näeme.“ Noogutasin talle vastuseks ja ta läks.
Siis tuli arst ja ta rääkis, mis Dylaniga oli, paremal pool oli kolm murtud ribi, sisemised verejooksud puudusid, õlg oli nihestatud ning peapõrutus, mille pärast võivad tekkida mõningad mälulüngad.
„Me jätame ta mõneks päevaks sisse. Te võite teda vaatama minna.“
Noogutasin, ja sammusin tema palatisse. Istusin toolile ja vaatasin teda, tuletades meelde, mis hetk tagasi juhtus. Deem, see oli nii hea. Okei, võta tuure maha, sa armastad Dylanit, eks. See oli lihtsalt vahe intsident, mida poleks pidanud juhtuma.
„Anna andeks Dylan, aga ma pean minema.“ Ütlesin talle, kuigi ta magas. Jooksin palatist välja, haiglast välja, peatasin takso ja sõitsin koju.
Võtsin ühe kuuma dušši ning heitsin magama. Jäin rahutusse unne.
Ärkasin võpatusega. Kell telefonil näitas pool kolme öösel. Keerasin ennast selili ja vahtisin lakke. Minutid läksid, tunnid möödusid, kuni jõudsin otsusele. Tõmbasin roosa siidist hommikumantli selga ning sussid jalga. Läksin vaikselt toast välja ning hiilisin Cameroni tuppa.
„Cam.“ sosistasin talle vaikselt ja raputasin teda, panin tule öökapil põlema ning raputasin uuesti.
„Cam, ärka üles!“ gaash ta on sügava unega.
„Sa ei jäta mulle valikut,“ läksin vannituppa ja lasin kätele külmavett, kuna ma ei leidnud mingit tassi või kopsikut, moodustasin kätest „kausi“ ja viskasin talle külma vee näkku.
Ta oli laksust üleval.
„Miks sa seda tegid?“
„Sa ei ärkanud muud moodi üles.“ ja istusin ta kõrvale voodisse.
„Issand Lis, kell on pool kuus. Miks sa üleval oled? Ja vee tähtsam, miks sa mind üles ajasid?“
„Vaata, Amanda ilmselt rääkis sulle, et nad läksid Ryaniga lahku, eks?“
„Mhmh. Lis sa võid seda mulle homme hommikul, n o r m a a l s e l kellaajal ka rääkida.“
„Igatahes,“ eirasin seda mida ta rääkis, „tuli ta siis haiglasse, sinna samma kus Dylan on praegu. Ja siis me rääkisime ja siis.“ neelatasin.. „Me suudlesime.“
„Te mida? Hei ma saan aru, et nad läksid lahku, aga nad lepivad ära, ma olen selles rohkem kui kindel.“
„See oli kõige mõnusam suudlus üldse.“ Eirasin täielikult seda mida ta rääkis. „No ja siis ma keerasin pea ära ja ütlesin, et seda poleks pidanud juhtuma.“
„Hiljaks ei jäänud vähe?“
„Ja siis ta läks ära. No ja siis kui ma läkisn Dylani palatisse ja vaatasin teda, siis ma ei suutnud seal olla. Ma jooksin sealt lihtsalt välja. Mida ma teen Cam?“
„Ja sa räägid sellest mulle praegu sellepärast et ..?“
„Sest see pilt meist suudlemas ja need tunded, ma muudkui ketran seda peas üha uuesti ja uuesti.“
„Mul on lihtne lahendus. Ära ketra ja jää magama. Hommik on alati õhtust targem.“
„No mu mõistus ütleb, et lõpeta, aga süda tahab seda oivalist tunnet veel ja veel kord tunda. Ja lihtsalt sulle teadmiseks, siis tegelikult ongi hommik.“
„Sa vist ei anna alla ega ju?“ Raputasin pead. „Sa oled üks kõige tüütum inimene, kes võib probleemidesse sattuda. Olgu ma aitan sind.“
„Aitähh Cam, sa oled parim.“
„Sa armastad Dylanit?“
„Tohutult.“
„Armastad Ryanit?“
„Jah, palju, nagu sõpra, kes võiks olla mu armastatu.“
„Rohkem kui Dylanit? Kas sa tahad Amandale haiget teha? Kas see armastus on mööduv?“ Nähes minu nägu sai ta ilmselt juba vastuse. „Ära lase oma mõistust sassi selle ühe suudlusega, mis võis olla kõige parem ainult sellepärast, et see oli keelatud ja kättesaamatu.“
„Wau, Cam sa peaksid tõesti mõtlema psühholoogi ametist.“
„Ma teaan. Aga mulle meeldib see rohkem hobina, kui ametina.“
„Nii et sinu tuleviku kutse on võileibade valmistamine?“
„Pfft, muidugi mitte, see on üks mu hobidest.“
„Haha. Ma tean, et ma saan sind usaldada. Sul on alati see kaine mõtlemine, samal ajal kui mina pilvedes hõljun.“
„Wau, olen ma vast väsinud. Seal üleval pilvedes Une Matil ei meeldi käia, seepärast ma nii unetu olingi.“
„Head ööd!“
„Head ööd.“ Läksin oma tuppa. Tõmbasin mõnusa paksu tekki peale ja unusin, teades, et kõikidele probleemideleon alati lahendus, tuleb vaid paar tuba edasi minna ja voila, nagu võluväel. Kuid miski jäi ikkagi kripeldama.
-----------------
Meeldis? Ei meeldinud?

Danny

Meeldis, meeldis, ei meeldinud suudlus Ryaniga, aga meeldis
Jamh.. Väga loogiline. Hihi... Anna andeks
Aga jamh... See õnnetus oli šokeeriv. Kahju. Kurb. Ja nii edasi. Aga jamh.. Kas nüüd on Dylanil mälukaotus? Ma loodan, et on. Ah ma kuri ma tean
Aga jamh.. Tuleb täna veel üks uus osa?

jh , uut osa !

Tahaks uut osa (a)

nii uus osa tuleb ikkagi varem, kui arvasin
Loodan, et meeldib.

----------------------
„Head ööd.“ Läksin oma tuppa. Tõmbasin mõnusa paksu tekki peale ja unusin, teades, et kõikidele probleemideleon alati lahendus, tuleb vaid paar tuba edasi minna ja voila, nagu võluväel. Kuid miski jäi ikkagi kripeldama.
----------------------


17. Osa

Sellest .. khm .. intsidendist olen üle saanud ning ka Dylan on haiglast välja saanud. Täna läheme välja, klubisse, ainult kaks nädalat veel suve ja siis algab kool.
Sirgendasin juuksed ning jätsin nad lahti. Selga panin valge ja roosaga kleidi.

Ja jalga panin roosad kingad.


Dylan sõitis sinna ning parkis auto natuke kaugemale. Teised – Cameron, Danny ja Ryan ning Amanda pidid ise tulema. Nägime tohutut järjekorda. Meie seal ei seisnud. Tänu jumalale, ma saaks veeni laiendid ainuüksi mõeldes kui kaua ma pean kontsadel seisma. Kõndisime neist mööda ja turvamehed lasid meid sisse, sest nad oli Dylani väga head sõbrad.
Sees käis hea muusika väga valjusti, ma peaaegu ei kuulnud oma enda mõtteidki. Dylan võttis mu käest kinni ning läksime VIP tsooni. Tegelikult need olid lihtsalt mugavamad lauad ja toolid kõrgemal, kui teised. Neid sai broneerida ning tänaseks olid nad meie päralt. Dylan läks jooke tooma ja mina jäin üksinda sinna ainult minutiks, sest teised jõudsid ka kohale.
„Kus Dylan on?“ uuris Cameron minu kõrvale maandudes.
„Ta läks jooke tooma.“
„Okei.“
Möödus kümme minutit. Me rääkisime juttu ning Cameron ja Danny läksid tantsima.
„Kuhu ta siis jääb nende jookidega?“ küsis Ryan rahutuks muutudes. Mida märkas ka Amanda ning puges Ryanile täielikult külje alla ja üritas teda suudelda. Miski pärast oli mul seda ebamugav vaadata, et Ryan pilgu mulle pööras ning otsustasin Dylanit otsima minna.
„Ma lähen vaatan, kus ta on.“
Kõndisin ringi ning vaatasin igasse nurgatagustesse, kui nägin kaugelt, et naiste tualett ruumi juures hoiab Dylan mingilt teiselt tüdrukult ümbert kinni ja suudlevad. See vaatepilt murdis mu südame. Hoidsin pisaraid kõvasti tagasi ja jooksin meie laua juurde tagasi võtsin oma heleroosa ridiküli ja lahkusin, öeldes ainult, et ei soovi siin enam viibida. Jalutasin minema, kuid enne väljumist läksin tagasi ja ütlesin,
„Dylanil pole mõtet mind otsida, sest ei soovi teda näha, kuna ta tundub palju õnnelikum oma libuga.“ Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja jooksin sealt välja. Peatasin takso, andsin talle aadressi ja lasin pisaratel voolata.
Kuidas ta sai nii teha? Miks?

Jõudsin koju viskasin riided korvi ning läksin kuuma dušši alla, mis rahustas mind vähekene. Dušši alt välja tulles panin endale pidžaamad selga ning heitsin voodisse. Minu üllatuseks jäin koheselt sügavasse unenägudeta unne.

Ärkasin üles, sest uni läks ära, tõmbasin kardinad eest, tegin voodi korda ning läksin vannituppa ja pesin hambad. Siis panin selga väga soojale ja päikeselisele ilmale vastavad riided. Rohelised päevitused, halli topi ning lühikesed mustad sortsid.


Läksin kööki, proovides mitte mõelda eilsele. Kuidas ta sai teha nii? Miks? Kas ma polnud tema jaoks piisav? Kõikidele nendele küsimustele tegi lõpu koputus uksel.
Avasin ukse, tahtsin selle koheselt kinni lüüa. Kuid ei. Jalg pandi vahele. Seda ma arvasin, et ta siia tuleb. Kohe täiesti kindlasti. Alati on ju nii.
„Kuula mind ära.“
„Miks? Et saaksid mõne nõmeda vabanduse tuua. Ei, aitäh. See on läbi ja see oli sinu otsus. Seda oli su käitumisest näha.“
„Lihtsalt kuula, okei.“
„Hästi.“ Ta vaikis.“Ma ootan.“
„Sa sisse ei kutsugi?“
„Ei, mulle sobib siin.“ Ta pööritas silmis sellepeale.
„Vahetpole mis, sa oled ikka nii kangekaelne.“
„Okei, jah, me ei räägi siin sellest praegu eks. Ma olin nõus sind kuulama. Hakka rääkima.“
„See, kes mind eile suudles, oli mu eks, kes ei saa üle, et me lahus oleme.“
„No mulle tundus, et ega sa vastu ei hakanud väga. Miks, see on alati nii, et suudlus aetakse selle teise inimese peale ning tihtipeale on need eksid? Ma ei usu sind.“
„Liz, okei, jah me suudlesime, tõsi, ma ei peatanud teda. Kuid ma taipasin, et ei. Nii ei ole õige. Ma armastan Liz'i ning eemaldusin temast ja käskisin tal minust eemale hoida.“
„Kahju, et sa selle taipamiseks pidid teist suudlema.“
„Jah. Liz, ma vabandan ja vannun, et nii enam ei juhtu.“
„Kuradima õigus, et ei juhtu.“
„Mida sa selle all mõtled?“
„Sina ja mina. Kriips peal.“
„Ei, Lizzie, palun.“
„Las ma näitan sulle, mis ma sellest arvan.“ Kallasin talle oma käesoleva segumahla talle pähe. „Said aru?“ ja lõin ukse kinni.
Deem, ma olen 16. Neli päeva ja siis 17. Mehi on veel, kuigi jah ma pean tunnistama, et ma olin tõesti temasse kõrvuni armunud.

Möödus päev. Oli Pühapäev.
Uksekell. Avasin.
„Teile on saadetis.“ Kirjutasin paberile alla ning suundusin elutuppa.
„Wow. Jälle üks pakk Dylanilt. Panin suure lillekorvi šokolaadiga vabale kohale akna all olevale kummutile ja istusin diivanile, mida ümbritsesid tuhanded lilled, šokolaadi karbid ja muud magusat ja head. Ainuke viga oli see, et ma ei tahtnud neid, kuna need olid Dylanilt. Poisilt, kes murdis mu südame.
„Kuidas te saate seda süüa? Need on poisilt kes murdis teie väikese Liz'i südame.“ Ma vihkasin kui nad mulle nüüd ütlesid, ja nüüd ma ise kasutasin seda?!?
Uksekell.
„Tõsiselt? Kaks korvi 3 minuti jooksul. See mees on meeleheitel.“ Avasin. „Piisavalt meeleheitel, et ise kohale ilmuda.“
„Kuula mind. Ma tean, et ma rikkusin kõik ära, aga anna mulle üks võimalus ja ma luban sulle, et nii ei juhtu enam.“ Pööritasin silmi. „Sa oled mind eiranud, asju peale kallanud, aga ühte asja sa pole teinud. Sa pole mulle öelnud, et sa ei armasta mind enam. Ütle seda mulle silma sisse ja ma jätan su rahule.“ Hakkasin tõsiselt ta juttu süvenema. Tõsi. Ma siiani armastan teda.
„Okei. Sa saad veel ühe võimaluse, ära seda ära riku.“
„Õhtusöök? Täna? Nõus?“
„Jah. Kell seitse. Okei?“

Päev möödus kiiresti päevitades ja telekat vaadates ja muud asju tehes, mida ma enam ei mäleta. Oli aeg hakata sättima. Läksin oma tuppa ja valisin kapist kuldsete litritega beeži pluusi, sinised teksad ning pluusele peale helepruuni jaki. Jalavarjudeks võtsin helepruunid kõrged kingad.


Tegin ka õrna meigi. Tavaliselt ma silmapliiatsit ei kasuta aga seekord tegin õrnad kassisilmad. Juustesse tegin keerdlokid kohati.
Kõndisin suure peegliette ja jäin tulemusega rahule.
Jalutasin kööki ja võtsin mahla juua. Kui kuulsin õues tuututamist ruttasin välja ja me läksime mu lemmikusse restorani.
Tellisime oma toidud ära ja jäime ootama. Samal ajal lobisesime juttu ning naersime kõvasti. Varsti läksin ennast tualetti värskendama ja ninapuuderdama. Huuleläiget peale pannes värisest telefon mu ridikülis.
„Jaa?“
„Liz, sa pead kohe koju tulema. Maja põleb!“
„Mida? Me kohe tuleme sinna!“
Jooksin tualetist välja.
„Dylan, kallis, me peame kohe lahkuma! Maja põleb!“
„Mida? Jah muidugi.“

Kohale jõudes oli seal kolm tuletõrjeautot.
„Kas kõik on terved?“
„Jah, me jõudsime majast välja.“ vastas Meribel
„Mis juhtus? Millest tuli alguse sai?“
„Tahtlik süütamine.“
„Mida? Kes seda tegi?“
„Ei, tea, aga uuritakse seda.“
„Kust te siis teate?“
„Me nägime 3 meesterahvast minema jooksmas, ja just siis hakkas suitsualarm tööle.“
„Milleks süüdata meie maja?“
„Ei tea.“

Möödus tund, kui tuli oli lõplikult kustutatud.
„Kas teie elate siin majas?“ Küsis üks tuletõrjujatest.
„Jah.“
„Teie majas on täielikult hävinud alumine korrus. Ka ülemiselt on mõned kahjustused. Kuid need on kerged, tuli ei levinud sinna nii palju.“ Ta lahkus.
„Mida me nüüd teeme?“ küsisin ahastuses.
„Kindlustus peaks ilmselt kulud kinni maksma, aga mina ei soovi enam elada majas, kus on olnud põleng, halb õnn.“ Vastas Meribel.
„Halb õnn on siis, kui põlenud maja asemele ehitada uus.“
„Kas me seda siis ei tee?“
„Pooleldi. Aga kuhu me praegu lähme? Me ei saa lihtsalt tänavale jääda.“
„Mina lähen pakin asjad kokku ja ma usun, et Geisha majas on piisamalt ruumi meile.“
„Sa tahad mu ema juurde kolida?“
„Jah, miks mitte? Sa tõesti arvad, et ta jätab meid tänavale?“ Raputasin pead. Lihtsalt on imelik üle aastate uuesti emaga elada. Imelik oli juba temaga suhelda.
Läksime majja. Kõik oli must ja põlenud. Kõle. Võtsin Bobby Camerni sülest ja läksin oma tuppa. Tuba oli vingust must kohati, kuid nagu tuletõrjuja mainis. Tuli siia polnud jõudnud. Otsisin voodialt välja oma kohvrid ja hakkasin pead valutama, sest ma pean JÄLLE pakkima. Nagu ma seda vähe olen teinud? Nüüd on mul veel rohkem asju.

Pakkimisega kahe tunni pärast valmis oli kuhi asju, mis ei mahtunud mu kahte hiiglaslikku kohvrisse. Otsisin välja oma poe kotid, mis olid paberist ja õnneks piisavalt suured ning viskasin ülejäänud asjad lihtsalt sinna sisse. Bobby panin eraldi kotti. Ta oli nii armas seal sees, ma oleks tahtnud pilti teha, aga fotokas oli teadmata kus. Tõstsin kohvrid püsti sättisin nii, et mul oleks kolme poekotti pluss koera ja kahte kohvrit hea vedada. Koos ma nendega minna ei saa. Niisiis ükshaaval. Võtsin ühe kohvri, tassisin alla, siis teise ning lõpuks kotid, tõmbasin kõik oma asjad majast välja ja asetasin Meribeli autosse. Jäin ootama kunas teised valmis saavad.

Ema juures väravatest sissesõites hakkasin mõtlema, et mul on homme sõidueksam. Oh jumal, kõik on sehkeldamisega sassis. Ja siis veel sünnipäevapidu. Mööda alleed sõites märkasin, kui armsad need roosade lehtedega puud on, loovad õrna kontrasti kogu ümbritseva loodusega.

Autost välja tulles jooksis ema avasüli kallitehes meie juurde. Ta lõi käsi kokku ja oli kurb majapõlengu üle, kuid enneolematult rõõmus, et pere kokku kolib.
Michael ja Kyle ning mina tassisime asju tuppa. Jeerum, paljud asjad ja pildid olid põlenud, kuid siiski nii palju asju.
Kastid-kohvrid-kotid-kolinad toas, juhatas ema meid magamistubadesse.
„Meribel sina magad alumisel korrusel, siit otse mööda koridori ja siis vasakule. Cameron, sina oled teisel korrusel trepist üles, paremat kätt mööda koridori ja siis lõpus jälle paremale, kõige viimane uks. Amanda sina oled Cameronil kohe kõrval ja teie vannituba asub veel trepi poole. Meribel sinul on oma vannituba toas. Ja sina, mu kallike, lähed trepist üles, trepist üles, kolmandale ja Kyle toa kõrval on sinu tuba, see vasakpoolsem.“
„Okei.“ Jätsin oma asjad sinna, kus nad olid ja läksin kohe oma tuba üle vaatama. Jõudsin teisele vaatasin ümbrust, ma pean mainima, et ega ma siin ringi pole vaadanud, viskasin pilgu sinnapoole, kus olid Cameron ja Amanda. Kolm ust, Cameroni tuba, Amanda tuba ja vannituba. Okei. Vasakul pool oli ainult üks uks, ja seal ei olnud erilist koridori ka. Avasin ukse. WOW. See tuba on hiiglaslik ja väga super ilus. Antiik stiilis võimas mööbel, üli suur voodi, mis tundus väga pehme. Ja suur aken, mis oli peenete nikerdustega ääristatud. Peab mainima, et terve maja oli tegelikult selline uhke. Ei olnud üldse selline modern stiilis nagu Meribeli juures. Mulle meeldis siin rohkem.
Ma ei suutnud vastu panna ja hakkasin tuba rohkem uurima. Seinad olid vanilje valged, sellised kreemikad, mille peal oli tume pruun muster, mida mina kutsusin kuninglikuks mustriks. Nii ilus. Akna all oli väikene diivani taoline asi. Seal oli kaks suurt kummutit ja tualett laud, mis asus ühe ukse kõrval, mis ma eeldan et viib vannituppa. Üks kummut oli kohe ukse kõrval ja teine teisel pool vannitoa ust- siiani eeldan -ja maas oli mõnus pehme vaip paar tooni tumedam, kui seinad. Garderoobid olid väga mõnusalt sinna tuppa sobitatud nii, et need asusid omas nurgas.
Ikka veel ma vaatasin ja imetlesin, kuni otsustasin minna uurima ema asju. Uudishimulik, mis teha.
Seal olid igasuguseid, ehteid, peamiselt kuld. Nägin ühte keed, mille ripats oli nikerdustega, tundus, et seda sai avada. Sees olid pildid. Kaks tükki. Üks minust ja teine isast.
„Sa võid selle endale saada.“ Ta ehmatas mind surnuks. „See kee oli tegelikult minu vanaema oma. Lahkudes ma panin sinna sisse teie pildid.“ Ema tuli ja pani kee mulle kaela, see oli üsna suure ketiga, see läks ülepea, ei mingit eraldi kinnitust.
„See on väga ilus tuba.“ Ta naeris õrnalt.
„Oota vaid kuni näed enda oma.“ Mul käis juba igasugune fantaasia peast läbi.
„Eks ma lähen ja viskan pilgu peale.“
„Michael viis su asjad juba sinna.“
„Ahah, olgu. Ma oleks ise ka saanud, aga olgu peale. Ta on väga tragi.“
„Ta võtab sind ja Kyle justkui enda lapsi.“

Läksin veel trepist üles ja seal oli kohe ninaees kaks ust. Vasakpoolne pidi minu oma olema. Tahtsin nii väga ka Kyle oma näha, aga ma lihtsalt pidin enne enda toale pilgu peale viskama. Ema tekitas liiga suure uudishimu.
Tegin ukse lahti. Ja nägin nii armast tuba, tundsin ennast kui printsessi.
Tuba oli jälle suur, kuid väga hubane.
Kahel pool ust olid suured võimsad kummutid, kuid puust ja heleroosad, kust nagu lihvituna tulid kuldsed toonid, väga omamoodi ja ilus.
Kohe otse uksest oli suur voodi, mis asus akna all, millest paistis ilus vaade järvele. Voodi oli selline roosa, kust tuli kohati alt kuldseid toone ja siis rauast äärtega, kus olid igasugused abstraktsed vingerdused sees. Baldahiin voodi.
Mõlemal pool voodit olid öökapid, jälle roosad, samasugune nagu kummut. Üldkokkuvõttes mööbel oligi roosa, kust tuli alt kuldset.
Nägin ka tualett lauda, mis oli nurgas, mis läks nö Kyle ruumi selline sisselõige.
Uksest vasakut kätt jäi kaks ust. Üks oli vannituba ja teine garderoob.
Vannituba oli vasakpoolsem, mille kõrval asus kirjutuslaud.
Seinad olid roosad ja enam-vähem samasuguse „kuningliku“ mustriga, mis oli kuldne. Vaip maas oli valge. Laes oli nagu kristall lühter, ainult, et väga palju väiksem kui lühter, aga ikkagi väga suur.
Tuba oli väga armas ja suur ja siia mahtus väga palju asju.
Ma armastasin seda tuba. Olen küll 17, aga roosa tuba on kujundatud nagu 17 aastasele.
Nüüd mul tekkis küll tahtmine asjad lahti pakkida, ning see võttis aega ainult pool tundi.
Vannituba oli valge-musta-kuldne. Ja ilus. Dušširuumi ja muu vajalikuga.
Garderoob oli jälle pooltühi, kõik mu kingad ja riided olid seal. Kodused riided olid ühes kummutis ja üks oli täitsa tühi.
Niisiis, olen täielikult valmis oma toaga.
Olin nii väsinu tänasest päevast nii et käisin dušši all ja läksin kohe magama.
----------------------
Nonii, kuidas meeldis?
Ma loodan, et kirjelduse osa ei ole väga segane
Aga mind tabas täielik hoog selle Liz'i toaga, ja minu unistustes on see nagu super ilus.
Vot nii. :)
mm, ma arvan, et Micaheli pilti pole, nii siis, tema see on: