Lizzie lugu 18.Osa

noh, uus valmis?

ei, mitte veel, ml läks uuesti kiireks vahepeal, aga ma luban see tuleb kunagi varsti

tore, ootan juba.

Ma tegin valmis selle, selles osas liigub tegelikult tegevus suhteliselt aeglaselt, aga nii raske on alustada tegevusega, kui ma pole isegi veel sisse elanud. Nagu ma ütlesin siin on veel tegelikult sissejuhatuse nämmutamine (minuarust). Ma tõsiselt loodan et teile meeldib see jutt. Lepin ka vähese lugejaskonnaga :)
Ja seda ka et ma tean et vigu on megalt. :) Ja siis seda ka et jutu lõpus veel pilte ka natuke. Ahjaa, need inglise keelsed väljendid ma tegin endal wordis kaldkirjas küll aga siia ei tule ju, ja ma ei viiitsi lihtsalt neid siit jutust hakata üles otsima, et ärge siis pahandage :)

Eelmises osas :
Ta alustas vestlust paljude oma vanade sõpradega, ning rääkis neile, et ta kolis LA'sse. Paljud olid pahased, et ta oli oma sõbrad ära unustanud, kuid kui tüdruk rääkis, et tal oli muud tegemist matustega jne. said paljud aru tema murest ja soovisid talle edu. Liz logis msnist välja ja otsustas, et ei lähe sinna enam tükk aega. Ta otsustas teha ka uue msni, noh, nö Ameerika jaoks, oma uue elu alguseks, seal poleks mitte kedagi, eestist, tema vanu sõpru. Liz lisas sinna vaid Cami ja Meribeli ja jäi magama. Homne päev oli tegus ja ta pidi puhkama.
----------------------------------------------------

3. osa
Hommikul kell 10.24 tuli Meribel Lizzie ukse taha ja koputas, ning astus sisse, tõmbas kardinad eest ära, ning päikese kiired äratasid tüdruku üles. "Ärka üles !" ütles naine. "Jaa, ma olen tegelikult juba ammu üleval," ütles tüdruk naeratades ja samal ajal ka püsti tõustes. "Oehh, ma juba tahan poodidesse," rääkis tüdruk ärevusest hüpates. Meribel hakkas tüdruku voodit korda tegema, aga Liz takistas teda, "Mis sa teed nüüd, mina teen seda," lausus ta tädile tõsise näoga otsa vaadates. "Ei ole siin midagi, Cam on ammu valmis juba ja Mandyle tuleb ka järgi minna, kas tahad korralikult šopata või ei ? Mine nüüd sina dušši alla ma teen siin korda ja siis lähen alla sulle süüa tegema, mida sa soovid ?" "Hmm, greibi mahla ja võileivad sobivad" "Olgu. Mine nüüd, " ja Liz kadus oma garderoobi ja vannituppa ning see järel oli kuulda vee solinat.

*1 tund hiljem*

"Tule nüüd istu autosse, saad ette" Ütles Cam silmapilgutades ja Liz istus Cameroni vapustavalt ilusasse Mercedesesse. "Sul on nii ilus auto," Ütles Liz turvavööd kinni pannes "See on lihtsalt .. kuidas öelda, mu unistuste auto," ütles ta tüdrukule naeratades. Cam naeris selle peale ja vajutas gaasi. Kui nad olid umbes 5 minutit mööda maanteed sõitnud, nimelt Amanda elas linnast natuke väljas,C pani prillid pähe, muusika valjult mängima. Läks veel viis minutit ja nad olid kohal, kuid nad pidid Mandyt ikkagi maja ees veel 10 minutit ootama. Kui Amanda oli autosse istunud vajutas Cameron taaskord gaasi põhja ja auto liikus kohapealt sekundiga. "Kaua sul load on olnud, ma vaatan, et sa oled päris osav." küsis Liz pärast pööret hoovist välja. "Oh jumal, kaua," ja keeras muusika valjult mängima. Raadiost tuli parasjagu Katy Perry Teenage Dream ja Cam hakkas kaasa laulma, seejärel Mandy ning Liz vaatas neid kahtlaselt kuid kui refrään algas, hakkas ka Liz kaasa laulma, see oli talle nii vabastav tunne, isa ei lubanud tal autos isegi kaasa ümiseda. Kui laul lõppes keeras ta uuesti vaikseks ja küsis Lizzielt, "Liz, sul on vapustav laulu hääl, sa tegelesid Eestis laulmisega ?" Liz ehmus,tal polnud õrna aimu miks, "Ei, kui välja arvata dušši all laulmist ja lõbusal hommikul pidžaamadega kamm käes peegli ees laulmist, siis sellega minu laulmine piirdus." ütles Liz "Aga millega sa siis tegelesid ?" küsis Mandy taga istmelt. "Tantsimisega," vuristas ta, "Ohh, ma ka tantsin, kaua sa oled tantsinud?" Liz arvutas natuke ja siis ütles "12 aastat, kaua sa oled tantsinud ?" Mandyl oli suu lahti, " nalja teed vä ? Ma olen tantsinud 3 aastat." "Ei tee nalja ma hakkasin tantsima siis kui mu ema suri, ehk siis 3-aastaselt – mu isa hakkas mind kõigepeal balletti tundidesse vedama, see oli selline lasteaia lastele muidugi, lihtsalt muusika tunnatamine jne. Aga kui ma hakkasin koolis käima ehk siis seitsmeselt huvitusin ma juba teistest jazz, hip-hop jne." "Wow, sa oled siis ilmselt mu iidol, edaspidi," Liz naeris selle peale. "Wow, Liz ma ei teadnudki et sa oled tantsinud, veel vähem et 12 aastat, ja ma olen nädala pärast su õde, nagu ema rääkis" ütles Cam vahele. "Jap, nii see on, aga pärast õnnetust pole ma kordagi tantsinud ja ma arvan, et ma ei tee ka seda enam," ütles ta kurvalt. "Miks, ma olen kindel, et sul on suurepärane oskus tantsida, sa ei saa seda lihtsalt käest lasta ju," ütles Cam kurvalt. "Noh, lihtsalt mul jäid ju kõik mälestused sinna ja tegelikult koos isaga surid ka kõik mu mälestused, mul pole mingit põhjust siin tantsida." "Muidugi on, sinu põhjus oleme meie emaga," Mandy köhatas taga istmel, " ja Mandy, sa oled juba 6 minutiga tema iidol ju. Ja veel üks põhjus on see et sa oled seda teinud juba peaaegu terve elu, sa lihtsalt pead. Järgmine kord kui Mandyl on trenn, siis sa lähed temaga kaasa, ja siis tulen mina ka vaatama, ma tahan näha sind tantsimas." "Aaga," "Ei ole siin mingit aga, lähed ja punkt." "Mhh, olgu peale, tegelikult, ma vist isegi tahan minna," "No näed, hakkab tulema," lausus ka Mandy midagi vahele. 2 minuti pärast olid nad linnas ja suundusid suure kaubandus keskuse poole.

*Kaubandus keskuse ees.*

"Ahh," oli ainus mida Liz öelda suutis. Cam ja Mandy naersid. "Sa vaata ta nägu" ütles Mandy. "Kuule, ära mõnita, ma tahan juba sisse saada ja siis käia läbi kõik poed just, kõik poed," lausus Liz muigega. "Hull oled või ? Sa ei jõua elusees seda tänase päevaga läbi käia, sellisel juhul oleksid sa pidanud avamis minutil sisse astuma," rääkis Cam, "usu mind me oleme proovinud, sul läheb ju vahepeal kõht tühjaks, pead sööma, ja selles majas on 7 korrust, viimne kui korrus on täis poode, ja kaheksandal on kohvik aga see selleks." "Ma ei ole küll tähenärija" rääkis Mandy, "aga sa ütlesid et siin on seitse korrust, kuigi ja lõpus ütlesid sa kaheksa aga, siiski siin on ju ikkagi kaheksa korrust, ja seitsmel neist poed." "Oh jumal,ta ei ole nii blond kui sina, ta sai aru küll."

*3 tundi hiljem*

"Ohh jumal ma olen nii väsinud ja me oleme läbi käinud ainult 3 korrust. Mida mul veel vaja on ?" rääkis Lizzie tüdrukutele. "Mina ka, hmm, mis sul olemas on ?" küsis Cam. "Mm, mul on 4 t-särki, 5 topi, 3 paari teksaseid, 2 paari skeite, 3 paari päikseprille, 2 salli, 3 kotti, ja see on kõik," "Jumal Liz, sa oled tüdruk, sul on vaja veel kontsakingi, seelikuid retuuse, kleite, ja dressikaid on ka vaja" rääkis Cam. "Aa, ma tean ma tahan mõndasid mõnusaid dressi pükse ka, mitu tükki," avastas tüdruk. "Jah, lähme siis veel spordipoodi ja siis Mandy lemmikusse, sealt saad endale seelikud ja kingad jne." vastas ta. "Olgu peale," ütles tüdruk ohkega.

*kohvikus*

"Appikene küll võib ikka šoppamine väsitada, ma tahan nüüd süüa, ja siis te võite koju minna mul on vaja veel käia siin paarist poest läbi," ütles Liz ohkega kohvikus laua taha istudes. "Olgu, aga, kui sa nii väga pead need teatud poed üksi läbi käima siis me ootame sind autos, või viin Mandy ära, eks ?" vastas Cam menüüd uurides, "Ahh ? Misasja ? Jah, Mina ka" ütles Mandy oma mõtetest välja tulles. "Kas sa üldse kuulad ka ? Mis sinuga lahti on, sa pole terve šoppamise aeg sõnagi lausunud, ja veel hullem – meie šopahoolik pole mite ainsatki asja ostnud, isegi mitte kõige pisemaid kõrvarõngaid mis sellest poest leidub." vaatas Cam mureliku näoga sõbrannale otsa. „Ma olen lihtsalt mõtelnud oma asju, ja ma lähen üldse autosse istuma,“ ja nii Amanda ära läkski.

* 30 minutit hiljem, kui Cameron oli tagasi autosse läinud *

Möödus veel tund kui Elizabethil olid kõik asjad olemas, mida ta on pikka aega tahtnud. Liz ostis endale BlackBerry värviks valis ta LightPink. Ta oli kuulnud, et eestis on BlackBerry mõtetu, aga Ameerikas ja Inglismaal ja mujal välismaal on väga hea suhelda sellega BBM'is. Tegelik põhjus miks Liz lasi teistel autosse minna oli aga hoopism midagi muud kui ainult BlackBerry ostmine. Liz tahtis teha Cameronile ja Meribelile ka üllatuse – tal oli plaanis teha neile suurejooneline õhtusöök ja Meribelile ostis ta kee.

Kui Lizzie juba hakkas kaubanduskeskuse peaukse poole kõndima joooksis üks ilusa välimusega poiss temast mööda ja Lizzie asjad lendasid kõik laiali, kõik puuviljad veeresid tema uhiuued skeidid vedelesid maas ja tüdruk punastas, sest kõik möödaminejad vaatasid teda kuidas ta korjas asjad kokku. Talle tuli see sama poiss appi ning kui ta valmis sai hakkas uuesti edasi liikuma. Poiss jooksis tüdrukule uuesti järele ja pani ühte kotti paberi lipiku ja pilgutas silma, ning kõndis uuesti minema.

Naeratus suul läks ta auto juurde istus sisse, ja sõit koju algas. „Oo, keegi kohtas kenat kutti, urrurr. Mis ta nimi on ?“ alustas Mandy kohe juttu kui nägi Lizzie nägu tahavaate peeglist. Nüüd istus Mandy ees. Kohe pärast seda juttu vaatas ka Cam teda. „Sul on õigus Man, ta kohtas kedagi, oli ta hot ?“ ja pilgutas silma jälle. Liz pani tähele et Cam teeb seda tihti. „Muidugi oli ta hot kui Lizziel selline nägu on, mis küsimus, palju tähtsam, mis ta nimi oli ? Said ta numbri ? Msni ? Mida iganes räägi, ma põlen uudishimust.“ rääkis Mandy sellise näoga nagu ta vaataks mingisugust eriti põnevat action filmi. „Pole mul mingit nägu,“ tegi tüdruk sellise näo nagu midagi poleks juhtunud, „Ei kohanud ma kedagi. Kust te seda võtate?“
„Kamoon see on sulle näkku kirjutatud, tüdruk“ lausus Mandy koheselt
„Ei ole mul midagi näkku kirjutatud. Ärge kujutage ette. Igatahes...“
„Ahh sa oled igav. Kamoon me oleme Camiga su parimad sõbrad sa pead meile rääkima kui sa kohtad uut kutti, pealegi ma ei imestaks kui ta oleks sinusse juba hullupööra armunud, sest sa oled nagu jumalikult ilus ja siis ta otsib su üles, teeb sulle abielu ettepaneku te kolite siit ära kusagile ülimasse paradiisi, näiteks Havaiile või Jamaikale või Maldiividele või kusagile sinna Hispaania saartele.“ Segas Mandy täielikult Lizzie jutule vahele
„Okei ilmselgelt oled sa aru kaotanud. Ja ma pole mingi jumalik iludus. Ja ma arvasin et teie Camiga olete parimad sõbrannad mina olen lihtsalt Cameroni lil sis. Ja tegelikult ma tahtsin öelda seda, et ...“
„Et sa oled jumalikult ilus, ja selle vaidlusega me ei jätka edaspidi. Nüüdsest oleme meie kolm parimad sõbrannad, sa tõesti arvad et Cam jätaks su üksi, ta on terve elu soovinud endale lil sis'i nagu sina ütlesid. Ja sa lihtsalt PEAD meile ütlema, ütle kasvõi kas ta oli jumalikult ilus?“ Segas Mandy taaskord Lizzie jutule vahele
„Many sa oled võimatu. Igatahes ...“
„Tõsiselt Man sa oled võimatu.“ Segas nüüd Cam Lizzie juttu.
„Õõõh, kas ma kunagi üldse saan oma juttu lõpetada ?“ Küsis Liz taeva poole vaadates ja käsi õhtu tõstes
„Mul on nüüd täiesti ükskõik. Okei, jah olgu ma kohtasin ühte kutti, ma ei ütle et ta on jumalikult ilus, ta oli pigem jumalikult nunnu, ja need silmad, olid pruunid, ja blondid lokkis juuksed ja perfektne päevitus.“ Liz juba rääkis unistades temast.
„Näed ma ütlesin, et sa kohtsid kutti ja ta oli jumalikult iludus nagu sina.“ Ütles Mandy heameelega, nagu temal oli taaskord õigus.
„Tegelikult sa ei saa kunagi Mandyle valetada sellise kohapeal nagu poisid, mood, kosmeetika jne. Ta on officially THE Godess selle kohapealt, nagu ta ennem ütles, tema jaoks on ju kõik „näkku kirjutatud“ ja muud ma öelda ei oska. Igatahes veel öeldes, tõesti sa oled nüüd one of us now ja ma olen tegelikult tähele pannud et sa oled tükk aega tahtnud midagi öelda, me laseme nüüd sul selle lause lõpetada.“ rääkis Cam pikalt.
„Olguuu, nii armas teist et võtate mind kohe nii vastu. AGA igatahes mina Elizabeth Joy varsti Elizabeth Joy Grant ostsin endale BlackBerry. Lõpuks sain ära öelda.“ Lausus ta rahuloleva naeratusega.
„Aaah tegelt ? Miks sa varem ei öelnud, ma lisan su kohe BBM'i,“ ütles Mandy oma BlackBerryt välja tirides.
„Jeesus, ma olen seda teile proovinud tervelt 10 minutit juba öelda.“
„Näita.“ ütles Mandy
„Mm, ma ei viitsi kotist välja võtta, see on selline nummi, LightPink. Aga ma tegelikult ei oska seda veel väga hästi kasutada, te peate mulle õpetama.“ Rääkis Liz.
„Kohal Man, Liz tuled ette ?“ Alustas Cam juttu.
„Olgu, tulen“
„Mis me homme siis teeme ?“ Küsis Mandy
„Homme võiks basseini ääres ennast kõrvetada ja mõningaid häid kokteile, ilma alkohoolita muidugi juua. Mulle ei meeldi alkohol.“ Tegi Liz ettepaneku ja naeratas õrnalt
„Kuule see oleks hea mõte. Mulle küll meeldib pidudel käia, sa pole ilmselt siinseid pidusid näinud“ütles Cam taas silmapilgutusega.
„Olgu ma tulen siis homme teile, Okei ? Praeme ennast homme päikse käes.“
„Teil pole vaja praadida, tegelikult mul selline tunne et annan teile oma suusakostüümi, siis saan mina teie päiksese endale“ lausus Liz kerge naeruatusega ja samal aja oma peaaegu lumivalget käsivart siludes
„Olguuu, tsaukaaa!“ karjus Mandy ukse juurest ja astus majja.
Lizzie ja Cameron sõitsid tagasi koju.

*Tagasi kodus *

„Ohh teie ka lõpuks tulite, olitegi päev otsa poodides. No ma loodan et Lizziel nüüd kõik olemas mida sa soovisid ? Oehh, aga ma polegi tegelikult süüa teinud ma täiesti koristasin täna ja tegin pesu ja koristasin Cam sinu tuba ja ma pakkisin su asjad lahti kallike. Aga kas tulete mulle nüüd appi, saame koos kiiremini.“ Rääkis Meribel Cami ja Lizziet kallistades.
„Teglikult,“ alustas Liz, „ ma sooviksin täna ise isiklikult teile süüa teha selline natuke suurejoonelisem, kui tavaline õhtusöök, ma tegelikult plaanisin ka mõnda restosse minna, aga ma ei tea veel millised head on seega, ma ostsin ka endale kõik vajaminevad asjad ära juba, et teie minge vaadatke telekat.“
„Ohh, Liz, seda poleks ju vaja.“ ohkas Meribel
„On küll, pealegi mulle meeldib küpsetada“
„Ei nohh mulle igatahes sobib, tänud sis.“ Ja Cam keksis trepist üles
„Olgu, peale kui see on su soov.“
„Ma nõuan seda.“
„Olgu peale ma lähen ka siis ülesse.“
„Aga palun, ahjaa ja ma sooviks et te kööki sisse ei astuks ennem kui ma kutsun.“
„Muidugi.“

*2 tundi hiljem *

„Söök oli imemaitsev. Ja kuidas sa selle kõik nii kiiresti valmsis said ?“Tänas Meribel Lizziet
„Aitäh. Ilmselt sellepärast, et ma olen harjunud küpsetama.“
„Mhmh, mulle ka väga maitses, ära solvu ema, aga ma pole ammu midagi nii imemaitsvat saanud.“
„Ei solvu, sest seda minagi.“
„Ahh ärge nüüd üle liialdage.“
„Ei liialda, ausalt, ma nõustun Camiga“
„No suuraitäh, aga mul on üks asi veel oodake, m käin oma toas ära.“

„Ei tea mis see olla võib ?“ küsis Meribel Camerolinlt
„Mul pole õrna aimugi, aga ilmselt midagi, mille pärast meie Mandyga teda autos veel tund aega ootasime.“

„Nii siin see on.“ Liz hoidis käes musta tillukest karbikest.
„See on sulle ema.“ Ja Liz ulatas karbikese Meribelile
„Appi kui armas sinust.“ Ahhetas Meribel
„On ja nii ilus, issand seda sa seal poes nii kaua otsisidki jah?“ Uuris Cam
„Noo, jah, ja muidugi söögi asju ostsin ka“
„Issand nii ilus,“ ütles Meribel veelkord, „ma panen kohe kaela.“ Ja hakkas seda kaela sättima
„Aga kus minu oma on ?“
Liz naeris selle peale
„Mis naerad ma ole tõsine, minu oma peaks olema „Best Sister Ever““ ütles ta erinevaid grimasse tehes.
„Tegelikult ma mõtlesin sellele, aga mul on parem mõte.“
„Jaajah, raudselt praegust mõtlesid välja, aga lao lagedale.“
„Mm ma mõtlesin, et meil võiks olla selline käekett, „Best Sister Ever“, seal poes oli küll selliseid, hõbedasi ja kuldseid jne.“
„Tegelikult see pole üldse nii paha mõte, sest ma kette niikuinii ei kanna.“
„Jahh. Aga ma hakkan nüüd koristama.“ Lausus tüdruk kergeohkega, kuna ta oli tänasest päevast täitsa väsinud.
„Oh, ei kallike, mine sina üles, ja paki oma asjad lahti, ma koristan ise.“ Ütles Meribel Lizziele käepeale patsutades.
„Oehh, ma vaidleks vastu aga, ma olen tõesti väsinud tegelikult.“
„Mina ka.“ Ütles Cam sõnasekka.
„Ei tea millest ?“ küsis Meribel naerdes.
„Ma ei tea.“ Vastas ta õlgu kehitades.
„Olgu mina lähen üles nüüd oma tuppa, kui võib.“ Lausus Liz püstitõustes.
„Muidugi. Head ööd!“ Hõikas naine veel järgi.

(Nüüd hakkab mina vorm)
Hakkasin täna ostetud asju lahti pakkima, panin kõik ilusti oma kappi, ja Meribel tõesti oligi kõik mu asjad igale poole ära paigutanud, pildid olid riiulitel, vannitoas olid kõik keha hooldus vahendid ja make-up, kapis olid ka kõik eraldi pandud. Püksid ja jalanõud ühelpool, pluusid ja kleidid teisel pool. Veel lisaks olid sahtlites mu aluspesud, ja vannitoa poolses küljes olid voodilinad ja rätikud ningi pidžaamad. Mulle väga meeldis kui kõik oli oma kohapeal. Keerasin ümber ja panin käed puusa ise seisin samal ajal kapi ees. Lasin pilgu üle toa ja leidsin maas vedelemas ära kärtsutatud paberi. Mulle meenus see „jumalikult nunnu“ poiss. Tormasin seda üles võtma ja uurima mis paberilehel kirjutatud oli.

Hei Iludus !
Siin on mu number 555-432-894. Helista !!! (:

Ryan

Mulle tekkis naeratus näole. Vaatasin koheselt kella, ei olnud veel liiga hilja. Võtsin nüüd karbist välja oma uue BlackBerry, samuti otsisin välja oma uue kaardi mis Meribel mulle andis. Panin selle sisse ja valisin numbri. „Viis, viis, viis, neli, kolm, kaks, kaheksa, üheksa, neli“ ütlesin vaikselt mõtlesin hetke ja vajutasin, rohelisele. Tuuuuuut-tuuuuuuuu-tuuuuut, kuulsin kuidas kutsus, mu käed värisesid õrnalt ja oli selline vastik tunne kõhus. Mul jooksis peast läbi juba igasuguseid mõtteid, kuid raputasin pead neile kõigile, ma muutusin juba väga rahutuks ja hakkasin, oma toas igal pool ringi käima. Liikusin riidekapi poole hakkasin oma rõivaid uurima, mõtlesin, et kui ta vastu ei võta siis ma rohkem talle ei helista. Ja just siis võttis ta vastu

„Hallo!“
„Em, Tsau/tere/hei! Kuidas öelda.“ Ma teadsin et ta ei tundnud mind ära, ja olin närvis, sest ei teadnud enam mida öelda.
„Ah, see oled sina!“ ütles ta kohe flirtival hääletoonil, naersin selle peale.
„Mina, jah, ja sina oled siis Ryan, nagu ma arusain ?“
„Mina see olen. Ja sinu nime ma veel ei tea.“ Ütles ta vihjates, et tahaks mu nime teada.
„Mm, ma olen Liz,“ Miks ma Liz ütlesin ? Ma pole kunagi ennast tutvustades öelnud, et ma olen Liz, alati ütlen oma täisnime, et isik saaks valida endale meelepärase hüüdnime mulle.
„Liz. Lihtsalt Liz, armas.“
„Noh tegelikult täisnimi on Elizabeth, valisin hetkel kõige lühema.“ vastasin närviliselt naerdes.
Oeh, mida ma teen ma rikun kõik ära ju.
„Me võiksime kokku saada mõnipäev, kas sa ei arva ?“
„Hehe, ikka jah, see oleks tore.“
„Hästi siis.“
„Mhmh,“ Ma ei osanud enam midagi öelda ja kõne ära ei tahtnud ka panna, ma lootsin südamest et tema midagi teeks või ütleks
„Tead sul on hämmastaval kaunis hääl. Kas sa oled laulja ?“ Mis värk on sellega, kas ma olen laulja, sul on ilus lauluhääl, ma pole elusees laulnudki nii esinedes ma mõtlen.
„Ma tänan, aga ma ei ole laulja, ma olen tantsija.“
„Vau, mulle meeldib kui tüdruk oskab ennast tantsu põrandal liigutada.“ ja siis ta naeris muhedalt. Oeh ma olen vist juba armunud, aga see on ju imelik, kohtad kedagi lihtsalt kaubanduskeskuses, ja siis sa helistad talle, ja sa oled juba armunud. Seda vist kutsutakse armastusest esimesest silmapilgust. Turtsatasin selle peale.
„Mida sa naerad ?“
„Midagi lihtsalt oma mõtteid.“
„Ja need mõtted oleksid ?“
„Ja neid mõtteid ma ei avalda.“
„Oi, kuri.“
„Ei olnud. Kohe kui ma sulle midagi ei ütle olen kuri ?“
„Jah.“
„Miks ma peaksin sulle midagi ütlema, kui tegelikult oled sa mulle võhi võõras ?“
„Olgu-olgu, ma tegin nalja. Aga teeme nii et ma salvestan su numbri ja siis ma helistan sulle homme ja saaks siis kokku ?“
„Hmm, okei, mull täitsa sobib nii.“ Ja ma tundsin ennast juba tegelikult mugavalt kui ma temaga rääkisin.
„Tsau siis !“ ütles ta vaid.
„Tsauki !“ naeratades panin kõne kinni, ja lõikasin uutel asjadel sildid küljest.

Käisin veel pesemas ja ronisin teki alla. Äkki tundsin kuidas mu suur-mugav voodi värises ja tegi õrna piuksu. Vaatasin ekraanile ja nägin et mulle oli saadatud BBM. Üllatus-üllatus see oli Ryan.
„Ilusat und sulle kaunitar“ seisis seal. Tegelesin natuke aega oma telefoni endale mugavaks sättimisega, vahetasin helinaid taustapilte jm. ning siis vastasin Ryanile.
„Kust sa tead, et ma magama jään?“
„Printsessid jäävadki sellisel kellaajal magama.“
„Olgu siis, aga Printsile ka siis ilusat und.“ Saatsin ära ja vajusin unne.
------------------------------------------------

Amanda West

Lizzie BlackBerry

Meribeli kaelakee

Ryan Evans
------------------------------------------------
Meeldis ? Ei meeldinud ?
Siis ma ütlen seda ka tegelikult nüüd kui Liz Ameerikas, toimub rääkimine inglise keeles, aga ma ei hakka siia kirjutama, muidu olekski rääkimine inglise keeles ja siis ainult jutustus eesti keeles.
Ja siis ma küsin ega see väga ei häiri kui ma lõpust hakkasin "mina" vormis jutustama jne. slp, et no ma ei tea, edaspidi tulebki vist nüüd siis "mina" vormis. :)

Väga hea (Y)
Lihtsalt vb segavad natuke liigsed slängisõnad
vnoh mind vähemalt
aga muidu jutt väga hea ;D

Ryan ei ole kole -.-

Igatahes ma sain valmis uue osa, kuigi edaspidi ma loodan et ma ei kirjuta ühes osas ühe päeva, nii tundub mulle et jutt venib koledasti. :)

------------------------------
„Olgu siis, aga Printsile ka siis ilusat und.“ Saatsin ära ja vajusin unne.
------------------------------
4. osa

Hommikul ärkasin kui päikesekiired paitasid mu nägu. Vaatasin kella oma BlackBerryst – edaspidi telefonist. 11.23 näitas sealt ning samuti oli mulle tulnud BBM, ei tea küll kellelt? Iroonitsesin oma peas. Tegin sõnumi lahti ja seal oli kirjas.
„Hommikust Printsess, anna teada kui oled üleval ! :)“
„Sullegi Prints. Olen üleval.“ saatsin talle vastu. Panin telefoni käest ja suundusin vannituppa kuid poole teepeal kuulsin surinat ja jooksin tagasi hüpates voodile – kellegil on täna eriti hea tuju. Iroonitsesin taas.
„Tore, ma mõtlesin et me võiks täna randa minna, Malibu ? Sobib ? Kus sa elad ? Ma tulen sulle kell 1 järgi kui sobib?“ Hüpasin voodile püsti, panin puldist oma muusikakeskuse mängima, - ma tean et tegelikult ei kuula peaaegu keegi enam sealt aga mulle meeldib, igaljuhul panin muusika mängima ja hakkasin voodi peal hüppama ise kaasa lauldes ja mõistes et ma olen 16. Mis teha kui ma olen õnnelik, et ma saan nii seksika poisiga täna randa minna.
„Ai kurat!“ vandusin, ma pidin täna olema Mandy ja Camiga.
„Küll nad aru saavad, ma mõtlen et nad olid ju nii elevil, et ma kedagi kohtasin. Jah, just nad saavad aru.“ naeratasin ja läksin dušši alla, kuid taaskord jooksin tagasi haarasin telefoni ja saatsin Ryanile BBMi, et mulle sobib ning ka oma aadressi. Nüüd sain rahulikult dušši alla minna.

Pool tundi hiljem ja ma olin dušši alt väljas, kõndisin rätik ümber ja teine peas riide kappi ning valisin endale heledad katkised teksad ja valge topi. Panin need selga ja läksin taas ennast vannituppa korda tegema.

Veel pool tundi ja läksin alla. Ma ei näinud kedagi. Kuid kui kööki jõudsin oli külmkapil kiri, mis ütles:
„Läksime Camiga linna, oleme varsti tagasi.
Ps! Pannil on munad ja külmkapis karbis valmislõigatud kurgi-tomati salat. Head isu !

Meribel“

Ohh teda küll, ema on nii hoolitsev. Mulle nii meeldib sõna „ema“ kõla. Pole seda ju siiski kaua kasutanud, või noh, ainult, et „ema surmaaastapäev“ või „ema sünnipäev“ vms, aga kui pöördumisena oma enda ema poole siis seda pole juhtunud elusees, sest kui ma rääkima hakkasin natuke siis oli ikka „emme“. Samal ajal kui ma sõin mõtlesin oma päris emale sellepärast tekis mulle pisar silma, mille m pühkisin kiiresi, sest mul on ju uus ema siiski.

Naeratasin endale, panin nõud masinasse ja jooksin üles oma tuppa, tegin seal korda, sest olin otsustanud seda tuba hoida sellisena nagu ta oli, korras, puhas ja mitte ühtegi tolmukübet. Sellega valmis sättisin kirjutus lauda veel. Keskele asetasin isa läpaka. Ja ühele poole otsustasin osta ühe taime, teisele poole panin meie perepildi, kus olin koos oma ema ja isana, minul nägi šokolaadi jäätisega. Me kõik olime nii õnnelikud. Sahtlitesse panin igasuguseid kirjatarbeid- paberid, käärid, liim, teip, augutaja, ja klambrilööja. Kõige alumisse panin oma igivana arvuti ja teised tehnika juhtmed.

Leidsin veel oma „sodi karbist“ mis ma kaasa võtsin sellised nagu pärlikleepsud ja kaunistasin süsimusta läpakat. Mäletan kui me isale seda veel paar kuud tagasi valisime, isa oli täiesti surmkindel et see peab olema süsimust. Nüüd siis tegin nurka ühe roosa südame, mis tegi koheselt selle väljanägemise imearmsaks.

Viskasin voodile pikali ja võtsin öökapilt oma telefoni, jällegist BBM Ryanilt.
„Kas ma võiks äkki varem sinna tulla ?“ oli seal kirjas, kõhklesin hetke. Siis otsustasin saata Meribelile BBM, sisuga „Kunas tulete, mitte et ma teid tagant kiirustaks aga ma kutsuks siia ühe sõbra :)“
ootasin hetke ja kohe tuli vastus.
„Meil läheb veel aega, aga kui see oli küsimus kas keegi võib sinna tulla siis edaspidiseks sulle teadmine, et sa ei pea sellist asja küsimagi – muidugi võib.“
„Olgu.“ Saatsin neile vaid tagasi. Ja see järel saatsin Ryanile.
„Tule ikka siia. :)“

*25 minutit hiljem*

Helises uksekell. Enda toa uksel olles karjusin kõva häälega
„Tulen!“ Tegelikult see vist isegi kajas, aga mulle nii meeldis see maja, sest see oli hästi avar, aga samas oli see väga kodune, paljud majad on avarad aga kodutunnet ei teki. Siin oli aga väga avar ja väga kodune.
„Hei !“ ütlesin lastes teda uksest sisse.
„Hei !“ ja kallistas mind. TA KALLISTAS MIND !! Mul oli selline tunne, et m hüppan kohe lakke ja karjun täiest kõrist. Aga suutsin rahu säilitada.
„Põhimõtteliselt kui sa valmis oled siis me võime ju kohe ka minna, kui sa soovid ?“ ütles ta naeratades.
„Mm jah, võime ikka aga ma pean natuke sättima veel. Tule lähme minu tuppa.“
„Wau siin on nii ilus, ja avar.“ Mis ma just rääkisin?
„Hehe, tänan.“ Ma ei hakanud ütlema, et see tegelikult mu tädi maja, või noh nüüd minu maja ka, aga, et ma alguses Eestis elasin. Minu tuppa jõudnud leidis Ryan endale koha toolil kirjutus laua taga. Mina läksin aga kappi ja tõmbasin uksed ette. Panin päevitusi selga, kui Ryan leidis pildi laual.
„Kas need on su vanemad ?“
„Jah.“
„Olgu, on nad linnas või sa elad siin üksi ?“
„Nad.. Nad on surnud.“
„Ohh, Liz mul on kahju. Vabandust ma poleks tohtinud küsida.“
„Pole hullu,“ ütlesin kapist välja astudes, mul olid seljas nüüd oma sebra mustriga päevitused ja peal sebramustriga suvekleit mis ulatus vaevalt põlvedeni, „Ema suri mul kui olin alles kolmene, ja isa kaks nädalat tagasi.“ Laususin kergelt kurb naeratus näol.
„Avaldan kaastunnet, aga sa poleks pidanud rääkima seda kui sa poleks tahtnud.“
„Ei, vahet pole. Ma tean, et sa tahtsid teada seda.“ Võtsin riiulilt oma pisikese ranna koti mis läks kokku mu riietusega – valge. Panin sinna sisse rätiku, päevituskreemi ja mustad päikseprillid. Öökapilt võtsin oma mobla, pistsin ka selle kotti, viskasin pilgu peegelpildile ja vaatasin ennast hindavalt. Ma kandsin sebra mustriga bikiine, sebra mustriga kleiti, sebramustriga varbavahe plätusid, käes oli valge rannakott ja pähe olin pannud mustad päikeseprillid. Juuksed olid ühes kalasabas. Avastasin, et selgelt on mul mingi teema sebramustriga
„Hey, Ryan, kas mul on midagi viga, ma mõtlen välimuses, et liiga kahtlane pole kanda nii must-valget ?“ ütlesin. Ta ainult naeris selle peale.
„Mis naerad?“ hetke mõtlesin, kuid ei koitnud veel.
„Sa oled perfectne, pealegi sa lähed minuga täiesti kokku.“ Vaatasin hindavalt ta välimust tõepoolest, ta kandis valget t-särki, musti surfari pükse ja musti nike plätusid peas mustad prillid.
„Ei noh, siis ma pole ainuke kes värvidest midagi kuulnud pole.“ vastasin turtsatades. Tema ainult naeris selle peale.

Läksin köögist läbi ja võtsin kaasa ühe greibi mahla paki, pistsin kotti, sorisin kõik kapid läbi ja leidsin Pimsi küpsised, mahutasin need ka kotti, või tegelikult oli mul kotis nii palju ruumi et oleks ise ka sinna mahtunud.
„Nüüd olen ma valmis.“
„Lähme siis ?“
„Jah.“

Astusin uksest välja keerasin ukse lukku, pöörasin ennast ümber ja mul vajus karp lahti, okei, ma elan ametlikult paradiisis, näpistasin ennast et teada kas olin ikka ärkvel. Paradiisi all ma mõtlesin – üli ilus ja suur maja, minu tuba on lihtsalt vapustav, nii hea ema ja õde kellel on veel väga super parim sõbranna, kaubanduskeskused on sellised hiiglased, ja kuumad poisid, eriti see kes mu kõrval seisis. Aga minu mõte on see et tal oli super ilus auto. Pole küll Mercedes (minu lemmik), vaid BMW, igatahes, auto oli tulipunane, sisu oli nahast ja beež, ilma katuseta, noh sellised olid küll enamused siin aga siiski.

Ryan tegi mulle autoukse lahti istusin sisse, panin prillid taaskord pähe vaatasin kuidas Ryan sisse istus, tõmbasin turvavöö peale ja sõit randa võis alata. Saatsin Camile BBMi, et ma ei ole täna nendega, vaid ühe seksika kutiga. Cam omakorda saatis vastu „Vot see on hea“. Naersin oma ette selle peale. Ja palusin Ryanil muusika mängima panna.

20 minuti pärast olime seal.
„Aa, ega sul selle vastu midagi pole, kui me oleme mu sõprade ja nende tüdrukutega?“
„Vastupidi meeleldi. Ma ju alles kolisingi siia, ei tea kedagi veel.“
„See on hea. Kus sa varem elasid?“
„Eestis.“
„Kus see on?“
„Mm, Soome juures.“
„Mm, olgu ma siis enam-vähem tean.“
Naeratasin talle ja, siis ta tegi seda, see naeratus mis lihtsalt sõna otseses mõttes pani mind sulama.

Kõndisime ühe suurema kambani, kus oli 5 surfi lauda liivasisse püsti torgatut. 4 tüdrukut lamasid päevitus toolidel ning naeratasid mulle rõõmsalt. Ma muutusin kohe kadedaks, sest nad kõik olid kuldpruunid. Teadsin, et mul läheb kuuaega, et selliseks saada, sellessuhtes oli mul vedanud et päike hakkab hästi peale. Leidsin nende kõrval ühe vaba tooli ja küsisin kas võin sinna istuda. Kõik noogutasid ning sättisin oma asjad ära. Siis tuli Ryan minu juurde.
„Hei kõik!“ ja hetkega oli kõigi tähelepanu Ryanil. „Tema on Liz. Liz nemad on,“ ja hakkas rea algusest tüdrukuid loetlema, „Mary, Jane, Gabriella, Marissa.“ noogutasin kõigile ja proovisin nimed meelejätta. Tüdrukute rea taga oli poiste rida, „ Ian, tema on Mary poiss, Mark, Jane'i, Christopher, Gabriella ja Mike, Marissa,“ noogutasin taas kõigile ja proovisin nimesid meelde jätta, istusin siis oma toolile ja võtsin kleidi seljast, määrisin ennast õliga kokku ja hakkasin päevitama. Mõtlesin teistega juttu teha, kuid ei teadnud millest alustada, kuid küsisin siiski.
„Millega te tegelete ?“ ja vaatasin kõigile kordamööda otsa
„Üldjuhul praeme ennast päikese käes ja šoppame poodides, peod, ja muidugi poisid.“ vastas tumedate lokkis juustega tüdruk, Jane oli ta nimi vist.
„Täpselt“ kiitis plaatina blond sirgete juustega Mary vist takka.
„Ja sina?“ küsis siis hele blondide ja sirgete juustega Gabriella.
„Ma just kolisin siia. Muidu ma elasin Eestis, sellest tuleb ka minu peaaegu lumivalge nahk.“ vastasin naeratades.
„Kus see asub?“ võttis sõna siis Marissa, kellel olid täiesti süsimustad pulksirged juuksed.
„Soome kõrval.“
„Ma arvan, et isegi tean, seda kohta, mu vanaema oli kord seal käinud, ta oli täielikus vaimustuses sealsest loodusest ja muust.“ rääkis Jane.

Nii möödus pea tund kui me rääkisime, sain päris hästi nendega sõbraks, lisasin nad oma kontaktlisti telefonis. Tüdrukud tundusid kõik väga sõbralikud.

Äkitselt, ei tea kust ilmus Ryan minu juurde ja ütles et läheb surfab kuttidega. Vastasin talle ainult okei, selle peale.

Möödus veel mõni tund kui tundsin et enam ei taha selle päikese käes olla, aitab küll tänaseks. Asju kokku pannes mõtlesin tõsiselt Ryani peale. Ma mõtlen, et ta meeldis mulle, aga meie vahel ei saaks kunagi midagi olla. See väike flirt aga sobiks igasse päeva niisama kui sõbrana.

„Hey Ryan, äkki hakkaks minema.“
„Jah ikka. Tsau kutid !“
„Tsauki siis, et saame siis kokku mõnipäev,“ küsisin tüdrukutelt.
„Jah!“ vastasid nad kõik ühest suust ja naeratasid lõbusalt. Lehvitasin siis veel poistele ja uuesti tüdrukutele, ja kõndisime Ryaniga auto juurde.

„Hei kuule, äkki tuled minu poole niisama hängima?“ küsis ta järsku, mõtlesin hetke ja see oli väga hea mõte.
„Jah, ikka, muidugi.“

15 minuti pärast olime seal, istusime diivanil ja rääkisime niisama juttu, ja äkki juhtus see mis poleks kunagi juhtuda tohtinud, mida ma tegelikult soovisin, aga see rikkus mu plaani ära. Me suudlesime, see oli nii kirglik ja hea, ja magus. Kuid ma lõpetasin selle järsult. Ja ütlesin
„Kuule, ma ei tea, ma tunnen sind ainult nii vähe, sellest ei tuleks midagi välja, me võiks olla lihtsalt sõbrad, kuid endiselt väike flirt selle juurde võib ikka käia.“ ütlesin talle sügavalt silma vaadates, need olid nii ilusad, pruunid.
„Jah sul on täieliult õigus.“ ütles na naeratades, aga mingisugust pettumuse värki ma tema näost välja ei lugenud.

Istusime ja rääkisime veel tükk aega kui otsustasin, et mul on aeg koju minna. Ta viis mu koju, saatis ukseni suur kallistus ja astusin uksest sisse tervitades rahvast kes diivanil istusid – Meribel, Cameron ja Amanda.
„Sa jääd ööseks siia ?“ küsisin Mandylt
„Jahh. Kuidas su päev möödus?“ Küsis ta jälle põnevusega
„Hästi tänan küsimast. Ja teil ?“ vastasin meelega nii. Kohe oli näha, et ta oli pettunud, et minu vastus selline oli.
„Hästi, aga sa tead väga hästi et ma ei mõelnud nii.“ ja tegi mossis näo pähe. Istusin ka tugitooli ja hakkasin rääkima mis juhtus.
„Noh alguses tuli Ryan siia..“
„Ryan nii seksikas nimi.“ lausus Mandy unistades.
„... siis me läksime randa, sain seal tuttavaks Mary, Jane'i, Marissa, ja Gabriell'iga, siis seal oli veel Ian, Mike, Christopehr, Mark. Noh siis me praadisime ennast seal tükk aega, ja siis me läksime Ryani juurde, rääkisime tükk aega ja siis me suudlesime, aga ma lõpetasin selle koheselt sest ma vaevu tean teda ja sellest ei tuleks midagi välja, leppisime kokku et jääme sõpradeks ja kerge flirt kaasneb sellega siiski.“ lõpetasin jutu nagu midagi ei juhtunudki. „No jah siis me rääkisime veel tükk aega.“ Mandyl oli selle jutu peale karp lahti ja vaatas mind nagu ma oleks lolliks läinud.
„Bel,“ nii kutsus Mandy Meribeli, „too kraadiklaas see tüdruk sai päikesepiste. Või on teda tabanud mingi eriline gripp.“ näideldes et varjab ennast, et mitte seda „grippi“ saada.
„Issand jumal mis nüüd on ?“
„Kas sa ei kuulanud ennast üldse? Te SUUDLESITE ja pärast sa lihtsalt leppisid ühe eriti kuuma kutiga kokku, et te jääte sõpradeks.“
„Jah, aga kerge flirt on ikka selle juures.“
„Vahet pole,“ raputas Mandy pead ja mina hakkasin selle näo peale mis ta tegi katastroofiliselt lõkerdama.
„Jumal Man, võta ennast natuke rahulikumalt, jumal küll Liz suudles poissi, tundis et midagi ei tuleks välja. Big deal.“ oli Cam selgelt minu poolel
„Te kaks olete võimatud.“
„Igatahes tüdrukud, Liz kui te ei pahanda lähen mina magama,“ ütles ta samal ajal Cosmopolitani lauapeale pannes.“Head ööd kallikesed“
„Headööd ema!“
„Head ööd emps“
„Ööd Bel!“
„Tegelikult suundun mina ka oma tuppa nüüd. Head ööd!“
„Mhmhm“ ütles Mandy vaid teeseldes kergelt solvunut.
„Öööd sis!“

Läksin oma tuppa, käisin pesemas, avastasin et ma sain juba päris pruuniks igapäev nii ja nädalalõpuks olen täitsa normaalne. Ronisin teki alla, võtsin mobla, ei olnudki ühtegi BBMi, seega otsustasin ise Ryanile saata.
„Ilusat und sulle, Prints :)! Mul oli vägev päev.“
panin telefoni öökapile ja vajusin sügavasse unne. Nähes erinevaid unenägusid Ryanist ja mingisugusest müsteerilisest poisist.
----------------------------
Meeldis ? Ei meeldinud ?
Jällegist täiesti usun et vigu on megalt. :)

uuuuut. :D

Saate uue osa ! :)
------------------------------------
Panin telefoni öökapile ja vajusin sügavasse unne. Nähes erinevaid unenägusid Ryanist ja mingisugusest müsteerilisest poisist.
------------------------------------

5. Osa

Tänane hommik oli nagu iga tavalinegi hommik minu jaoks. Kuigi ma ametlikult vihkasin kolmapäevi. Otsustasin täna minna taas kaubanduskeskusesse, ja siin ma nüüd siis olengi, kell on täpselt 13.47 ja hetkel söön Meribeliga kohvikus pannkooke.
„Liz, ma nõuan, et sa selle kleidi ostaksid. See oli lihtsalt imearmas sinu seljas. Pealegi ma tean, et see meeldib sulle sama palju või isegi rohkemgi, kui mulle.“ Täpsemalt Meribel leidis ühe kleidi ja kui aus olla siis see tõesti oli imearmas ja oli mu seljas nagu valatud.
„Tegelikult ma vist ostan jah selle need värvid olid juba sellised teistsugused, kui ma tavaliselt kannan.“
„Väga tore. Aga me leiame sinna juurde sulle ühed ilusad stilettod ka. Ja tead mis oleks veel armas ? Kui sinna juurde või noh juustesse saaks sellise musta lipsuga klambri.“ Mõtlesin hetke ja kujutasin ennast ette, see pole üldse midagi sellist, mis ma tavaliselt kannan, aga hea mõte. Kleit oli must ja korall roosa. Ülevalt rinnaosa oli must ja kleit ise oli siidist ja selline kihiline, või satsiline.
„Jah, nii oleks ilus, aga see pole üldse midagi mida ma tavaliselt kannan.“
„No siis ongi midagi uut kallike.“
„No jah, tegelikult ma olengi lõpetanud, kas lähme ?“
„Otsejoones tagasi sinna poodi eksole?“
„Jah.“

Ostsingi ära. Olen tegelikult õnnelik, sest mulle meeldib, midagi uut. Nii siis Meribel läks söögi poodi ja ma jalutasin veel mööda koridore. Vehkisin oma uute poe kottidega, kui järsku .. ei keegi ei lastud maha, kuigi üks üks mats käis küll. Ma vist vehkisin liiga palju oma kottidega ja keegi sai nendega pihta. Keerasin kohe ümber, minu ees seisis üks poiss. Ulalaaa, ma hakkan juba ära harjuma, et ma igakord kena kutti kohtan kui ma šoppan. Aga tema hoidis oma ninast kinni, jooksin kohe tema juurde ning läksime pingi peale istuma, õnneks ei juhtunud midagi hullu, lihtsalt üks kriim, mis jookseb mööda nina ja vasakpoolset põske. Seal immitseb ka pisut verd.
„Vabandust, tõesti olin liiga hoos oma uutest sisseostetest.“ Ta naeratas, märkasin alles nüüd et pruunipäisel poisil olin meresinised silmad.
„Pole hullu, ikka juhtub. Aga ma tahan su numbrit.“ Ta ulatas mulle oma telefoni, BlackBerry. Trükkisin sinna sisse oma numbri ja ulatasin tagasi.
„Mis nime alla ma salvestan ?“
„Liz.“ Vastasin tagasi hoidlikult.
„Olgu, ma olen Dylan.“
„Tore, et kohtusime igatahes Dylan. Ootan, et sa varsti minuga ühendust võtaksid.“ Okei kust see julgus nüüd tuli ? Ilmselgelt tema kaunitest silmadest. Tõmbasin veel pöidlaga üle tema kriimu, vabandasin veel ja lahkusin.

THE qutest guy eveeer !!

Eemalt nägin, et Meribel pani asju söögi kottidesse jooksin talle appi. Endal vägagi reetev naeratus näol.

„Hei emps !“
„Oi, keegi kohtas jälle poissi või ?“
„Mhh, teiega pole üldse põnev, mitte midagi pole võimalik varjata.“
„No sellised me kord juba oleme eksole. Aga aita mind nüüd.“

Autosse istudes, tõmbasin turvavöö peale ja kui meribel sõitis peauksest mööda väljus sealt Dylan, kes mulle nunnult naeratas ja lehvitas. Saatsin talle tagasi häbeliku naeratuse ja lehvitasin naiselikult tagasi.

„Oo, ta tõesti on kena.“
„Mhmhhh. Mina aga rikkusin ta perfektse näo kui andsin talle poekottidega vastu nägu.“
„Ossa, no jah, nii see kord juhtub ikka. Aga kas see oli see keda sa täna kohtasid, või paar päeva tagasi ?“
„Täna.“ ütlesin vaikselt ja viisin pilgu aknast välja.

Möödus paar minutit, ja olime jõudnud suure ristmikuni. Meribel ei pannud tähele punast tuld ja äkki nägin kuidas üks auto sõitis täiehooga meie poole karjusin täiest kõrist.
------------------------------------
Okei see tuli võib-olla liiga lühike, aga ma leidsin, et see on perfectne koht, kus lõpetada :)