Lizzie lugu 18.Osa

Ma leidsin sobiva inimese Dylaniks :)

Dylan Greif on hoolitsev ja nunnu ning väga tugev, tegeleb motokrossiga. Pruunid juuksed ja sinised silmad.

Ei ole nii?! MA TAHAN KA!!!
Mu vend tegelikult sõidab ka Mei oli kunagi ka ATV millega mina ka õnnelikult sõita sain, kuni pidin üksi pimedast metsast koju sõitma Siis see müüdi maha ja nüüd nagu ei saagi sõita... Ja venna tsikliga ma ka sõitma ei hakka. Kui ta mul palub seda asjandust kinnigi hoida, siis ma juba kukun, mis ma siis selle seljas tegema peaks?

Aga WIIIIII.... TÄNA tuleb UUS OSA

Valmis sai. Ma ei tea ise ka tegelikult kas mulle see osa meeldib või mitte.
Dylanit selles osas pole. : (
------------------------------------
Möödus paar minutit, ja olime jõudnud suure ristmikuni. Meribel ei pannud tähele punast tuld ja äkki nägin kuidas üks auto sõitis täiehooga meie poole karjusin täiest kõrist.
------------------------------------
6. Osa

Ei läinud hetkegi mööda ja Meribel vajutas gaasi põhja. Ületasime ristmiku ja mingit kokkupõrget ei toimunud.
„Oled sa hull ?“ küsisin ahhetades või pigem kulmu kortsutades, „mul jooksis juba terve elu silme eest läbi.“
„Oehh, vabandust. Ei pannud punast tuld tähele.“ Ja naeris selle peale, mis just juhtus.
„Ei pannud tähele ? Mul käed siiamaani värisevad.“
„Mul ka, aga tunnista see oli omamoodi lõbus.“
„Eip.“

Viisin pilgu uuesti aknast välja ja nägin poissi, kes oli meeletult mu isa moodi, kui ta noor oli.
„Misasja?“ küsisin endalt sosinal.
„Mh?“
„Ei midagi, ma lihtsalt arvasin, et nägin kedagi, või midagi.“
„Olgu.“

Mis see oli ? Kes see oli ? Need küsimused olid mu peas kuni koju jõudsime. Jooksin koheselt trepist üles. Võtsin isa vana fotoalbumi kätte. Kõik mis minu suust tuli oli vaid õrn „ahh“.
Raputasin kõigele pead ja telefon mu voodil tegi surina.
„Kuidas läheb Printsess ? Täna toimub Christopheri pool üks istumine. Tuled mulle kaaslaseks ?“ Ryanlit. Kes muu kutsub mind Printsessiks ? Ja veel suure tähega.
„Minul läheb võrreldes varasemaga üli hästi. Ja sul Prints ? Ma ei teagi, võimalik. Arutaks seda minu pool kui siia viitsid tulla ?“ Pikka teksti on ikka väga hea BlackBerryga trükkida. Viis sekundit hiljem tuli vastus.
„Olen kohe seal.“

Leidsin, et mul on veel voodi tegemata ja riided natuke laiali. Nendega korras suundusin vannituppa ja tõmbasin ripsmeduššiga korra veel üle. Kammisin juuksed, mis loomulikult on lainelised, kuid ma teen peaaegu, et alati endale lokitangidega suuremaid keerdlokke, mulle lihtsalt meeldivad need. Seega panin ka selle soojenema.

Helises uksekell ja karjusin Meribelile, et tema lahti teeks, vastust ei tulnud. Karjusin uuesti, kui ei midagi. Isik ukse taga muutus vist juba päris närviliseks ja muudkui tilistas. Jooksin piirde äärde (selline, et elutoal on hästi kõrge lagi ja teine korrus hakkab poole pealt, kui arusaate mis ma mõtlen), lasin pilgu üle toa. Karjusin „tuleeen!“, lippasin alla viskasin pilgu kööki, mitte kedagi.
„Kus nad on?“ Tilistamine ikka jätkus.
„Jeesus kannata natuke eksole.“ ja läksin ust avama. Minu üllatuseks see polnudki Ryan, vaid pakikandja.
„Tere. Kas teie olete Elizabeth ?“
„Jah.“
„Siis see pakk on teile. Kirjutage siia alla.“ kirjutasin paberile oma allkirja, tema tõi suhteliselt väikese paki sisse ja lahkus öeldes head aega. Karbist tuli niuksatus. Vaatasin sinna ja keerasin ümber, hakkasin oma toa poole minema kui sealt tuli väike hädine haugatus. Jäin sammu pealt seisma, pöörasin ennast ümber üli aeglaselt ise juba fantaseerides, et seal sees on mingi elukas, kelle lahti lasen ja kargab mulle kallale. Naersin enda mõtete üle, sellises keskmiselt väikeses pakis ei saa olla mingi ilge elukas.

Liikusin samm haaval kasti poole ja avasin selle. Mulle vaatas otsa suurte kutsika silmadega lühikese heleda karvaga kutsikas. See oli retriiver. Kuldne retriiver. Tema kaela ümber oli punane lips ja lipsu küljes kaart mida oli ilmselgelt näritud. Tõstsin kutsika karbist välja ja võtsin oma sülle. Ta oli nii soe. Võtsin lipsu kaela ümbert ära ja lugesin kaarti.

Kaunile tüdrukule üks armas kingitus. Tean, et oled soovinud sellist kogu oma elu.

Rohkem ei midagi. Hakkasin karpi ära viskama kui avastasin, et seal oli veel põhjas kaelarihm ja jalutus rihm. Kaelarihma küljes oli väike talisman mille ühel poolel oli kutsika käpajäljed ja teisel pool kutsu nimi. BOBBY. Aww kui armas.
„Nii et sa oled poiss.“ ja tegin ta pea peale musi.
Rihm oli must ja talisman hõbedane, samamoodi ka jalutus rihm. Rihm ise must aga kinnitus koht hõbedane. Panin talle kaelarihma ümber kaela.

Taas kõlas uksekell. Tõusin püsti hoidsin Bobbyt süles ja läksin avama. Seal seisis Ryan suur naeratus näol.
„Näen, et sa said kingi minult kätte?“
„Nii et sina tegid selle üli meeldiva kingituse mulle?“
„Mina see olin. Näe siin on paberid.“
„Nii armas sinust. Aitäh.“ Võtsin paberid tema käest ja tegin talle suure kalli.

Läksime üles minu tuppa. Panin Bobby voodile. Istusin ise tema kõrvale ja Ryan teisele poole teda.
„Ta on niii armas.“
„Just nagu sinagi.“
„Ma peaks talle ostma ühe väikese korvi sinna laua kõrvale sobib see ideaalselt. Ja kindlasti ka söögi ja joogi kausi.“ Ryan vaid tegi oma imelist suurt naeratust.
„Jah, imselgelt.“
„Ma lisan need nüüd veel nimekirja mida mul vaja osta on.“
„Miks sul selline nimekiri on?“ imestas ta kulmukortsutades.
„No ilmselgelt ei saanud ma Eestist kogu oma majapidamist kaasa võtta. Seega olen üleskirjutanud siin paari päeva jooksul, mida tunnen, et on vaja. Näiteks sinna kirjutus lauale otsin ma ühte mingit taime, ma ei tea ise ka veel millist. No ja nüüd on mul veel vaja kutsule osta asju ja kapp on veel vaja riietega täita, hetkel on see veel väga tühi. Kolimise käigus jätsin paljud väikseks jäänud riided sinna ja mida ma kandnud pole.“ rääkisin talle pika romaani.
„Aa, okei. Sa müüsid maja maha seal ?“
Raputasin pead. „Tahtsin selle alles jätta. Tead küll igaks juhuks, ja kui tuleb tahtmine sinna minna vahepeal ei ole vaja hotelli võtta.“
„Sa kavatsed sinna tagasi minna?“
„Ei. Mitte lähi ajal. Võib-olla hiljem kunagi. Äkki lähme Cameroni ja Meribeliga jõule sinna veetma või midagi sellist.“
„Olgu. Aga kas sa tuled siis sinna Christopheri poole täna?“
„Maaa ei teaaaaa.“ venitasin teeseldes, et olen hästi väsinud.
„Palun.“ Ta tegi nii armast nägu, sellele ei saaks keegi vastu panna.
„No olgu. Aga ma ei viitsi seal väga kaua olla, eks.“
„Jah, ega ma ka.“
„Mis riided ma peaks panema.?“
„Ma ei tea. Tohib ma vaatan su kappi?“
„Muidugi.“

Ta läks garderoobi sisse, mina tema järel kõndis seal natuke, liigutas ühte teist keeras ümber ja ütles,
„Sul on suurepärane riietus stiil. Ma mõtlen, et nagu näha sa ei kanna ainult ühte stiili, vaid varieeruvalt. Las ma arvan tuju järgi jah ?“
Noogutasin naerdes. „Tänan, ma arvan.“
„Palun. Aga ma soovitan täna sul sinna panna ... Need valged püksid. Mmm .. selle, ei selle valge topi. Ja peale selle litritega vesti. Ooo ja kindlasti paned sa selle kaabu. Sul aksessuaarid on kus ?“ küsis ta naeratades.
„Seal kapis.“
„Nii, need valged nahk kindad, need, selle ja need.“ Nüüdseks kandsin kätel terveid tänase õhtuseid riietusi.
„Aa, peaaegu unustasin, need ka.“ Ja pani mul näpuotsa rippuma mu uued stilettod. Viskasin kõik asjad maha ja kõndisin talle kiirsammul järgi. Tema juba istus voodil ja mängis Bobbyga.
„Sa ikka tead, et sa oled poiss eks?“ Tema seejärel vaatas kõigepealt lakke siis vasakule, paremale ja õpuks mulle otsa aga seda tegi ta kõike hästi kiiresti.
„Ee jah, tean. Miks sa seda mulle ütled?“
„Sest sa valisid mulle just välja ühe uhke riietuse, mida kannavad rokkstaarid laval.“
„Nooo, jah,“
„Tead sinust saaks hea stilist tegelikult.“
„Jah, mulle meeldib panna asju kokku nii natuke, kuigi eelistan ikka rohkem muid asju.“
„No mina tahtsin, et sa ütleksid umbes mis, kas midagi tavalist või kuidas.“
„Aga palun.“ Ma lihtsalt keerasin ümber ja kõndisin tagasi garderoobi. Tõmbasin uksed kinni ja vaatasin maha. Ohkasin ja panin selga. Vaatasin peeglisse ja otsustasin kohe, et nii ma ei lähe küll kusagile. Pole mitte jälgegi sellest milline ma olen. Astusin ettevaatlikult kapist välja kuid keerasin kohe ümber ja läksin tagasi sinna.
„Eieieiei, ma ei lähe nii. Ma mõtlen, et jah, püksid ja kingad ma jätan, pluusi ja musta vesti ka, aga kaabu ja need kindad ? Ei.“
„Miks?“ Ryan oli ka vahepeal sinna tulnud.“
„Sest ma ei taha tulla sinna niimoodi. Nii oli äge ja kõike puha, küll ma ükskord ühele sobivale üritusele nii lähen. Aga sinna ? Ei.“
„Sa nägid vapustav välja.“
„Tänan.“ Võtsin kaabu ja kindad ära. Kaabu pani üles, kuhu mütsid käivad (sellised pead või asjad on kapi otsas), kindad panin kappi, seal aga võtsin lipsu, ja panin juuksed taha sellega kinni.
„Ma tulen nii. Mis arvad?“
„Armas ja tagasi hoidlik.“
„Täpselt selline ma tahangi välja näha.“ ütlesin naeratades. „Nüüd mine aga välja ma võtan need praegu ära, sest selleni on veel aega eks.“
„Jah.“
„Aga me peaks mõnipäev šopingu tuuri ett võtma, aitad mul riideid valida.“ ütlesin teda näpuga tõugates.
„Hakkab peale.“ ütles ta väsimusega, mille peale mina naersin.

Võtsin Bobby sülle ja läksime alla kööki kohvi jooma ja küpsiseid sööma. Möödus umbes 3 tundi ja selle aja peale olin ma 4 suurt tassi sisse joonud. Ryan läks ka ära, et panna ranna riiete asemel teksad ja midagi. Meribel tuli ka koju koos Cameroni ja Amandaga, nad kõik olid pisikesest Bobbyst lummatud. Ja lubasid mul ta endale jätta.

Möödus veel tund kui Ryan teatas, et tuleb mulle tunni aja pärast järgi. Läksin ennast sättima.

Tegin endale lokid. Tumedama meigi, panin riidesse, kohendasin uuesti juukseid. Lasin lõhna endale peale. Küsisin Camilt kas on kõik okei, või on midagi juurde vaja.
„Kõik on perfectne ära muretse. Täna sa murrad veel paljude poiste südameid.“
„Olgu, ma siis lähen.“
Võtsin oma toast veel musta käekoti ja suundusin alla.
„Kuule sa oled meil ju täitsa šikk.“
„Aitähh, emps.“
Väljast oli kuulda signaali. Ütlesin kõigile 'tsau' ja ütlesin, et nad mind ootama ei jääks.

„Wau, sa näed hea välja,“ lausus ta naeratades.
„Ma tänan“ ja istusin sisse.

Kümne minuti pärast olime kohal. Ryan lasi ukse kella ja Christopher tuli avama.
„Hei teid me ootasimegi.“
„Tsauu!“ ütlesin kõikidele ja võtsin istet tugitoolis.

Möödus mõned tunnid kui tundsin, et soovin juua midagi. Mitte alkoholi, sellega oli mulle juba küllalt.
„Hei, Chris! Kas ma vett võin võtta?“
„Jah, mine võta kapist klaas.“

Suundusin kööki, võtsin paar lonksu vett, kui tundsin, et keegi pani oma käed mulle pihale. See oli Mike. Nägin seda peegeldusest. Ma ei teinud välja, panin klaasi uuesti vett, keerasin ümber ja viskasin talle kõik näkku.
„Hoia käed minust eemale okei!“
„Mis siin toimub?“ kõik tulid vaatama. Mina seisin Mike'i taga, võtsin vaikselt dušši, tõmbasin ettevaatlikult püksiäärt, panin selle sinna sisse ja vee vaikselt käima ja kõndisin teiste kõrvale.
„Mike siin tuli mind käperdama. Mina aga viskasin talle vee näkku.“ Tegelikult oli see päris suur klaas ja Mike'i juuksed tilkusid. Äkki oli näha, et püksid märjenesid.
„Hahhaaaa !! Mike tegi püksi!“ Karjus äkki Ian, ja kõik hakkasid naerma tema üle.
„Aii, tüdruk seda sa kahetsed.“ Naersin vaid selle peale.
„Oo, ei usu mind, ei kahetse ma midagi.“ Ja kõik viskasid mulle 'high-five''i. Liikusime tagasi elutuppa.
Istusime kahesel diivanil neljakesi, mina, Ryan, Ian, Gabriella, Christopher. Äkki tundsime kõik, et keegi kallas meile mitu ämbritäit vett pähe, püsti tõustes nägin, et see oli Mike.
„VEESÕDA !!“ karjusid poisid, kõik jooksid välja, leidsid endale kõik võimalikud ämbrid ja kausid, voolikud ja kõike muud. Lõpuks olid kõik läbimärjad. Kausside tühjendamisest olid kõik tüdinenud ja poisid jooksid tüdrukute poole, iga poiss võttis oma tüdruku ja hüppas koos temaga vette.
Kõik tüdrukud kiljusid, nagu nende värske maniküür oleks rikutud, kaunis meik laiali. No meik oligi laiali, aga maniküür rikutud polnud. Igal tüdrukul olid silma ümbrused mustad ja veepisaratega olid põskede peale mustad triibud tekkinud. Nüüd tundsid kõik juba lõbu. Ja naersid koos.

Istusin basseini äärel, võtsin kingad ära. Ryan tuli minu juurde, hakkasin teda jalgadega pritsima, tema mind aga vastu, naersin ennast hingetuks.
„Mul pole ammu enam nii lõbus olnud. Aga ma tahaks nüüd tagasi koju minna.“
„Jah“ Ta hüppas ka äärepeale istuma ja tõusis siis püsti ja aitas mind ka.
„Meie nüüd läheme.“ Sõnas Ryan teistele.
„Olgu. Tsauka!“
„Tsau.“ ütlesin ja lehvitasin, võtsin kingad näpuotsa ja vesti hoidsin ka käes.

Kui olime tagasi maja ees istusime veel mõniaeg autos ja rääkisime juttu.'
„Mul oli tore täna.“
„Jah, mul ka, torel, et sa tulid. Kuigi algne välimus pole võrreldavgi sellega milline sa praegu oled.“ Ütles ta kergelt naerdes mu üle.
„No mida sa siis ootasid, et ma ei võtagi vett külge, et kõik märg libiseb minult maha ?“ Iroonitsesin vastu.
„Ma tegin nalja. Sa oled igas olukorras ilus.“
„Aitähh.“ Tegin talle kalli, põsepeale musi ja läksin tuppa. Ukse juures lehvitasin veel kergelt.

„Appi emps meile tuli tont külla!“ Ja kõik jooksid ukse juurde.
------------------------------------
No loodan, et oli piisavalt pikk. :)
Aa ja siis üks pildike ka veel jälle.

Pisike Bobby

Awwi, siit see tuleb ..
Mida ma siis selle kohta ütlen ? Mulle tegelikult meeldib see osa. :)
-----------------------------------
„Appi emps meile tuli tont külla!“ Ja kõik jooksid ukse juurde.
-----------------------------------

7. Osa


„Issand kullake, mis sinuga juhtus? Kas tõesti hakkas siin niimoodi kallama?“ küsis Meribel.
Naersin selle peale. „Hahaha, ei väljas on täitsa okei, meil läks sees natuke märjaks.“
„Mis juhtus?“ uuris Amanda.
„Mm, ütleme nii, et see poiss Mike hakkas mind käperdama, mina alguses teesklesin, et ei pannud tähele, siis lasin klaasi vett täis ja kallasin talle pähe. Noh siis tulid kõik vaatama, ma panin kraani dušši talle ettevaatlikult püksi ja vee keerasin õrnalt käima, jalutasin selja tagant ära, ja ühtäkki, karjus Ian, et Mike tegi püksi. Siis ta ütles mulle muidugi, et ma kahetesen seda, mina jällegi, et ie kahetse ma midagi. No ja siis me läksime tagasi tuppa ja istusime ja rääkisime, ja siis olime mina, Gabrielle, Christopher ja Ryan järsku täiesti läbimärjad, ja äkki karjusid poisid veesõda, kõik jooksid välja, oli kerge veesõda, ja tagatipuks olid kõik riietega ujumas.“ jutustasin neile.
„Haha, te peaks oma nägusid nägema.“
„No igatahes oli sul siis vast üks märk pidu.“ naeris Cam.
„Jap, aga ma lähen nüüd dušši alla, üsna külm on.“
„Sul veest juba üle pole viskanud?“ pilas Amanda.
„Haha, ei ole.“

Läksin üles oma tuppa. Sisseastudes nägin Bobbyt magamas mu voodil. Vaatasin teda hetke ja mõtlesin, et küll ta on armas. Ja suundusin vannituppa. Otsustasin, et võtan ühe lõõgastava mullivanni. Tõmbasin garderoobi ukse kinni ja läksin võtsin riided seljast viskasin pesukorvi, panin juuksed üles, kuuma vee jooksma, vannivahtu, ja istusin sisse. Lõpuks vahetasin vanni dušši vastu, kus loputasin ennast. Välja tulles kuivatasin, panin pidžaamad selga ja punusin juuksed kalasabasse ning uinusin.

Hommikul ärkasin, kui Bobby lakkus mu nägu. Nii armas eks? Tundus, et Bobbyl oli vaja kiiret õueskäiku. Pesin hambad, tõmbasin hommikumantli peale, sussid jalga ja panin pisikese Bobby rihma otsa, harjutan ta kohe endale alluma.

Kõndisime meie naabruskonna metsa, sest park see ka polnud. Jalutasime päris sügavale sisse, kui ette tuli keskmine järv, mis sillerdas hommiku päikesest, nägin eemal, et suure puu küljes oli kiik. Ei saa muidugi ka mainimata jätta, et siin oli piltlikult ilus. Bobby nuuskis igal pool ringi. Otsustasin jätta selle koha enda teada, ning hakatagi siin Bobbyga käima. Tagasi kõndides, kui olime juba kõnniteel, tuli mulle vastu oi kes ? DYLAN !! Appi milline ma olen ?!?!? Pidžaamad, hommikumantel ja sussid, juuksed sassis, ainuke armas asi mu välimusele kuulus, tegelikult see polnudki mu välimus, aga see oli Bobby. Lootsin, et ta ei tunne mind ära, aga ei. Kus sa sellega ?
„Hei sina!“
„Tsau jah. Mis sa siin teed?“
„Kas ma ei või oma vanaemale külla tulla?“
„Oh, ei ma ei mõelnud seda, ma mõtlesingi, et kas mis.... jah“
„Nice outfit peaks mainima.“ Ma tundsin kuidas mu nägu muutus peediks.
„Mhmh, tulin koeraga jalutama, aga ei uskunud, et keegi mind sellisen näeb.“
„Ei, see on omamoodi nunnu.“
„Mu ainsaks vabanduseks on see, et ma just ärkasin.“ Ja nagu piinlikkusest veel vähe polnud, mu kõht korises, nagu oleks oodata ühte väga suurt tormi. Oo ja torm tuli, ainult, et see oli minu kõhus, mis andis märki, et mul on süüa vaja.
„Nagu kuulda, pole sa isegi hommikust söönud.“
„Jah.“ Siis oli piinlik vaikus.
„Sa ütlesid..“ „Kas ma ..“ Hakkasime korraga rääkima.
„Vabandust sina ennem.“ ütlesime koos.
„Sina ennem.“ Lasi ta mul rääkida.
„Eiei, räägi ise.“
„Olgu. Ma mõtlesin, et kas ma võiks su õhtusöögile kutsuda? Täna näiteks?“
„Like a date? Meeleldi.“
„Tore.“ Ja oli näha, et temal pinge maandus. Ta naeratas mulle oma kõige nunnumat naeratust üldse. Ma tean ma olen seda varem öelnud, aga see tõesti oli KÕIGE nunnum mida ma näinud olin. Tema valged hambad paljastusid, ja sinised silmad lõid helkima, põskedesse tulid armasad lohukesed.
„Ja nüüd sina.“
„Ohh, mul polnudki midagi erilist. Lihtsalt, et sa ütlesid, et sa külastasid oma vanaema. Millises majas ta elab?“
„Mm, seal.“ Ja ta osutas neli maja edasi meie omast. Majast, mis oli minu arvates kõige armsama välimusega siin tänaval. Kõik olid ühesugused uudsed ja modernsed, aga see oli selline vanaaegsem ja natuke väiksem.
„Ma hoian siin enda krossi asju. Ja ööbin tihti siin. Tegelikult, fakt, ma pole sind varem siin näinud. Olin väga meeldivalt üllatunud, kui sind nägin siin pidžaamades, eeldades, et sa siin elad.“ Tegelikult olin ma oma pidžaama ja kohutava välimuse unustanud. Nüüd hakkas Bobby niuksuma ja võtsin ta sülle.
„Ahhaa. Sa sõidad krossi? Väga seksikas.“ Kas ma just ütlesin seda ?!?! Kohe näha et kaotan enda üle kontrollitavuse. „No tegelikult mina olin ka üllatunud. Aga ma kolisin siia mõned päevad tagasi.“
„Kus sina elad ?“
„Seal.“ Ja näitasin meie maja poole.
„Sa elad Grantide juures??“
„Jah, mis sellest?“
„Ma ei teadnud, et Meribelil on veel üks tütar.“
„Jah, paar päeva tagasi sain tema tütreks.“ ütlesin õrna naeratusega.
„Kas ta adopteeris su?“ Ja kortsutas kulmu.
„Ei, ta on mu tädi.“
„Aa, ta lihtsalt võttis endale hooldus õiguse?“
„Jah,“
„Miks?“
„Mmm, vanemad surid.“ laususin alla vaadates ja enda nägu Bobby karvkattesse peites.
„Ohh, Liz mul on kahju.“ Naeratasin, kuigi tundsin, et pisar voolas üle põse ja kuivatasin selle kiiresti. Huvitav, kui ma seda Ryanile rääkisin, ei hakanud ma töinama. Tundub, et Dylaniga mu emotsioonid kõiguvad suuremalt.
„Jah, aitäh. Et siis täna õhtul kell seitse jah?“
„Jah.“
„Olgu, ma nüüd lähen siis, Tsau!“ Tegin talle põsele musi ja kõndisin kiirelt ära. Tegelikult panin Bobby maha ja jooksin tuppa. Kui aru sain et ma lähen DYLANIGA kohtama, kiljusin nii et kõik jooksid alla vaatama mis juhtus.

„I got a hot date with Dylan! I got a hot date with Dylan! I got a hot date with Dylan!“ Laulsin rõõmuga, kepslesin kööki. Ilmselgelt kõiguvad mu tujud koos temaga. Tegin endale kurgi-tomati-hapukoore salatit. Mmm kui maitsev, see lihtne söök ei kaota ka kunagi oma võlu.

„Oota, Dylan. Kas sa räägid Dylan Greif? Kelle vanaema elab neli maja edasi? See kellesse ma olin hullupööra armunud, kuid andsin alla, sest ma ei saanud temaga isegi rääkida? Sul on temaga kohting??“ Küsis Cameron ahastusega.
„Mmm, ju siis.“
„Ta on nagu kuumim kutt maamunal ju.“ Lausus Amanada sõna sekka.
„Ma tean !!“ Ütlesin häält eriti kõrgele ajades.
„Wau, Liz, sa oled kõva tegija.“ rääkis Cam pead noogutades ja käsi rinda pannes. „Tõsiselt õnnelik su üle.“
„Jap Liz, sa oled ametlikult LA'sse sisse elanud. Siin need asjad kiiresti käivad.“ Rääkis Amanda.
„Mhmh,“
Mul lihtsalt polnud targemat öelda kui pead noogutada ja 'mhmh' koguaeg öelda. Tegin omale vaarika tee valmis ja läksin oma tuppa neid sööma, sest ei jõudnud enam Cami ja Mandy loba kuulata, et 'wau sa oled seda teinud' ja 'oled ametlikult LA'lane' ja 'ma olen su peale kade' ja ' olen uhke su üle õeke' jne.
-----------------------------------
Noo meeldis ? Ei meeldinud ?

UUUUUUT:D