Nii, uus osa.
Alguses on selline hästi kosmeetika jn. Ja siis ma ei tea, ma kirjeldan hästi palju igasuguseid asju üldse, sellepärast, et mul on vaja ju kirja panna mis mina oma peas näen ja mõtlen ja kuidas peab kõik olema, siis tulebki pikk kirjeldus, ma loodan et see ei sega ? :)
Siis üks asi veel. Minu peas on Liz'i välimus muutunud, või noh üldse täielukult see ei ole enam see kes alguses, sry :)
Mulle tegelikult meeldib see osa :)
Lõpus on pildid ka 
-------------------------------------
Mul lihtsalt polnud targemat öelda kui pead noogutada ja 'mhmh' koguaeg öelda. Tegin omale vaarika tee valmis ja läksin oma tuppa neid sööma, sest ei jõudnud enam Cami ja Mandy loba kuulata, et 'wau sa oled seda teinud' ja 'oled ametlikult LA'lane' ja 'ma olen su peale kade' ja ' olen uhke su üle õeke' jne.-------------------------------------
8. OsaViskasin voodile ohates pikali. Mõtlesin mis pool tundi tagasi juhtus. Ma sain just kokku Dylaniga, kui ma jalutasin pid¾aamades Bobbyga. Turtsatasin selle peale ja nägu tundsin kuidas nägu tõmbus õrnalt roosaks. Otsustasin, et nüüd teen korda ennast. Läksin vanni tuppa ja ei tulnud sealt enne tundi välja. Usun, et kui keegi oleks näinud mind just vahetult enne sinna minekut, siis nad oleks arvanud, et uus mina mõrvas, selle kes sisse läks, kui saate aru mida ma mõtle. Kuigi tegelikult ju tehniliselt oligi nii. Ma olen ikka nii loogiline.
Garderoobis otsustasin lumivalgete pikkade dressipükste kasuks, kuigi tõmbasin sääred põlvedeni. Selga tõmbasin helesinise topi ja jalga panin helesinised skeidid. Panin oma just korda sätitud juuksed hobusesabasse, otsisin oma ipodi üles panin kõrvaklapid pähe ja otsustasin jooksma minna.
„Bobby jooksma tahad minna?“ Jah, ma olen üsna segaseks läinud. Esiteks me just käisime väljas ja teiseks mis veel tähtsam, ma küsin oma koeralt kas ta jooksma tahab minna. Tema vaatas mind ainult tühja pilguga, nagu ma tõesti oleks lolliks läinud.
„Ilmselt mitte.“
Lahkusin toast, seejärel korruselt ja siis majast.
Jõudsin tänavale ja valisin suunda, otsustasin siiski vana rada, kus ma ennem Bobbyga käisin, seal oli jooksu rada olemas küll. Hakkasin jooksma. Kohale jõudsin sinna ligi seitsme minutiga, jäin seisma ja mõtlesin, et see on küll liiga väike maa. Keerasin otsa ringi ning sörkisin tagasi maja poole, teepeal mõeldes, kuhu minna, otsustasin ka teisele poole vaadata. Igatahes seal käidud oli tund möödas, kui ma tagasi koju jõudsin ja pidin uue du¹¹i võtma. Tegin seda ja mulle tundus terve päev nagu aeg tegelikult ei liiguksi, kell seitse oli veel kaheksa tunni kaugusel. Kuidas ma need tunnid veedan nii, et aeg liiguks hästi kiiresti. Parim viis oleks olnud magamine, aga see läheb välja, sest esiteks ma ei jääks magama ja teiseks KUI ma jääks magama siis ma ei taha kohtingul unine olla.
Seega otsustasin, lasta end viia kaubamajja, kohtsa kus oleks üks hästi suur loomapood olnud. Nüüd olemegi siin. Leidsin õudselt armsa korvi, milles olin 100% et selle Bobby saab. See oli heledast puust punutud ja sees oli hästi pehme padi, sinist värvi ja suur, nii et kui ta kasvab siis ei peaks uut ostma, mitte et mul selle vastu oleks midagi olnud, aga nii on ju parem investeerin. Leidsin ka Bobbyle sobivad kausid, ostsisin kristallkleepsud, et sinna 'Bobby' nimi kirjutada. Kausid olid tegelikult üsna tavalised valged, aga hästi armsad, peale kleepisin mustad kristallid.
Olgu mööda oli läinud vaid tund. See on lihtsalt kohutav. Kell on alles kaksteist !?!?
Otsustasime minna Meribeliga ilusalongi, seal võtsime igasuguseid protseduure, tegelikult see polnud otseselt ainult ilusalong, vaid ka poolenisti spa. Seal võtsime kõigepealt maniküüri, lasin peale panna endale geelid, ning mulle tehti prantsuse maniküür, kõige lihtsam ja ilusam minu arust ja pediküüri, siis saime ka ühe mõnusa pika ma¾aasi, pärast seda panime ripsmepikendused, aga mitte hästi pikad, sellised tsipa pikemad kui minu enda omad olid, sest ma ei tahtnud feik välja näha. Siis läksime ka solaariumisse ning kõige viimaseks kohendasime juukseid. Kujutad ette et mööda oli läinud neli tundi. Nüüd oli perfectne aeg koju minna ja hakata seal sättima.
Järgmine kord kui mul on vaja aega mööda saata tuleb siia uuesti tulla. Igatahes Meribel, Cameron ja Amanda aitasid välja valida riietuse. Jõudsime kõik järeldusele, et kõige ilusam oleks kui ma paneksin oma uue kleidi, kõrged kontsad ja teen endale keerdlokid, ainult et hästi väikesed ja pooled või pigem veerand juukseid pealt panen taha lipsu klambriga. Tegelikult mina ennast ise ei sättinud üldse vaid istusin ainult toolis ja teised sekeldasid mu kallal. Jube naljakas oli kuulata kui sa ennast peeglist ei näinud ning enda sõna sekka ei võinud lasusuda.
„Mm, jaa see oleks liiga tume.“ „Aga paneme sellist kerget sädelust talle.“ „Jah, see oleks küll hea. Eriti siia silmadele paneme sädelevat lainerit.“ „Oh, ma tean näed seda sädelust paneme kätele ja kaelale.“ „Ei tea, see on liiga sädelev.“ „Kuulge me ei saa ju kuuma kutti tüdrukust eemale peletada,“ „Jah siis paneme ikkagi nii, nagu ma alguses kohe ütlesin.“ Rääkisid nemad, ma isegi ei pannud tähele kes mida ütles.
„Jah, teeme tegelikult nii, et teie lähete siit välja, ja ma sätin ennast ise.“
„EI !!“ karjusid kõik korraga.
„Jumal, tal on juba ju nii ilusad ripsmed. Paneme jumestuskreemi ja siis puudriga tõstame põsesarnad üles. Kindlasti musta laineriga ripsme piir veel ja siis on kõige ilusam ju kuidas te aru ei saa?!?!“ Rääkis Amanda, ja kui aus olla siis ma nõustusin temaga, isegi kui ma ennast ei näinud.
Kui nad lõpuks mu jumestamisega hakkama said, sättis Meribel veel juuksed, siis saatsin nad toast välja ja panin riidesse. Ma nägin tõesti-tõesti hea välja ja isegi ütlen nüüd seda mida ma pole kunagi enda kohta öelnud. Ma olin ilus.
Mul olid kenad armsad lokid juustes, pealmised taha kinnipandud. Suured silmad olid ilusasti esile toodud. Keha üsna pruun. Seljas musta ja korall roosaga kleit, nahavärvi sukad ja stilettod, ja käes hoidsin ilusat käekotti. Kell oli 15 minutit enne seitset. Keerutasin ennast, vaatasin ühelt poolt, teiselt poolt, juustesse lasin lakki ja siis tuli Amanda tuppa ja ütles, et Dylan on siin. Viskasin pilgu viimast korda peeglisse, värskendasin huuleläiget ja läksin.
All korrusel olles, kõik vaatasid mind nagu maailma ime, eriti Dylan.
„Sa oled Imeilus.“
Punastasin õrnalt, „Aitäh.“
„Ilusat õhtut teile!“ Hüüdis emps järgi kui me välja läksime.
Istusin Dylani musta jeepi ja sõitsime restorani. Viisteist minutit autos koguaeg vesteldes, olime kohal. Kõndisime sisse, ettekandja näitas meile meie laua. Peab mainima, et see oli väga peene välja nägemisega. Avasin menüü, ja pidin ümber kukkuma.
„Dylan!?!“
„Jah, kas midagi juhtus?“
„Jah, siin on ju nii kallis. Ma ei saa lasta sul siin selle eest maksta. Lähme parem kusagile odavamasee kohta.“
„Ei ole kallis. Ja saad küll. Nii on, siin on ju ilus, ja romantiline, lasin meile ekstra sellise üksikuma nurga reserveerida.“ Kas ta ütles romantiline ? Wau, ta tõesti on eriline. Armas. Hooliv. Seksikas. Nunnu naeratusega.
Breath taking. Ja kui ma teda vaatan, ei ole mul kõhus mitte liblikad, vaid draakonid, kes purskavad kõditavat tuld mu kõhus. Ilus. Kena. Hooliv, ütlesin seda juba aga topelt ei kärise. Pilt ilus. Nagu modell. Neid asju võiks ma loetelma jäädagi.
„Olgu, eks sa ise tead, aga mulle ei meeldi tavaliselt kui minu peale palju raha või üldse raha raisatakse.“
„No hakka sellega ära harjuma parem.“
„Ei. Ma juba põhimõtteliset ei harju.“ No ja nii jutustades ja vaieldes ja erakordseid pilke vahetades me seal olime. Ja olime ... ja olime ... ja olime .. kuni restoranis hakkas inimesi järjest vähemaks ja vähemaks jääma. Siis lahkusime ka meie. Dylan maksis arve. Tegelikult oli see aeg mis me olime, äärmiselt armas. Ja ilus. Ja Dylan muudkui vaatas mind sellise pilguga, et mul oli tunne et ma kohe kohe sulan.
Dylan viis mu koju tagasi. Tegi härrasmehelikult auto ukse lahti, aitas mu hiiglaslikust masinast välja.
„Mul oli väga tore täna.“ Rõhutasin sõna VÄGA.
„Mul ka. Ma loodan, et äkki me võiks homme kokku saada?“ Noogutasin selle peale innukalt. Keerasin ümber, hakkasin astuma sammu, keerasin ümber, tegin talle õrna musi suupeale. Oota mis ma tegi ?!?! Gaaaaash, ma tegin talle just musi. Oleks võinud vabalt praegu kuule hüpata. Kuid hoidsin ennast vaos. Igatahes keerasin kohe uuesti ümber ja hakkasin kiiresti maja poole sammuma. Kui kuulsin, et ta mulle järgi jooksis, keeras ümber ja suudles kirglikult. Innukalt. Magusalt. Pehmelt kui siiski ülima kirega. See suudlus oli suudlus, mida ma polnud kunagi tundnud. See suudlus oli kirjeldamatu. Kui ennast üksteiselt eemale tõmbusime kallistasin teda tugevalt. Siis toimus midagi kahtlast. Ta laskus oma põlvele. Issand ega ta mulle abielu ettepanekut ei tee ? Võttis taskust välja karbi, sellise valge, karp, kus sees oli kaela kee.
„Kas sa oleksid mu tüdruk?“ Küsis ta ilmselgelt nii armasalt et ma polnud kindel, kas mu jalad peavad vastu. Tegelikult polnud ma kindel üldse, et see pole uni. Näpistasin ennast. Okei see oli reaalsus.
„Jah.“ ta pani selle mulle kaela. Kallistasin teda nii tugevasti ja hingasin sisse tema mõnusat lõhna. „Olen kõige õnnelikum tüdruk, maamunal.“ Ütlesin talle sügavalt silma vaadates ja lihtsalt uppusin nendesse.
„Ja mina õnnelikuim poiss maamunal. Kuule võta see karp endale seal on midag sulle veel.“ lausus ta vastu mulle samuti silma vaadates. Olgu ma tean me alles tutvusime, aga see tundub kuidagi liiga õige, et see oleks vale. Loogiline, ma tean.
„Ei rohkem mingeid kingitusi.“
„See pole otseselt kingitus. See ei maksnud reaalset raha, aga minult sinule on see siiras.“ Olgu nüüd ta rääkis kahtlast juttu, aga võtsin karbi vastu.
Siis me suudlesime ja suudlesime, ja kaisutasime niisama üksteist. Kui hakkas juba külm, ütlesin, et ma peaks vist tuppa nüüd minema. Veel viimane musi ja ta lahkus.
Läksin tuppa. Panin ukse kinni ja lukku. Toetasin ennast vastu ust. Tõstsin sõrmed kohale, huultele, kuhu oli ta just suudelnud.
„Üüüü, Elizabeth Joy Granti just suudeldi.“ Irvitas Amanda. Tulin maapeale tagasi.
„Ei suudeldud.“ Protesteerisin vastu.
„Suudeldi küll, see on sulle näkku kirjutatud.“ Jälle on mul näkku kirjutatud midagi, millest mina ei tea.
„Ahh ole vait. See oli just elu parim kohting
ever.“ Võtsin kontsad jalast, hoidsin neid näpu otsas ja tippisin oma tuppa.
„Bobby,“ ja võtsin väikse kutsu sülle, „Mul oli just elu parim kohting
ever. Kas sa kujutad ette,“ Bobby pilgutas silmi ja vaatas mulle oma kutsu näoga otsa, nagu
Kuule-Liz-tule-maapeale-nüüd-kas-sa-oled-hull-tee-ennast-korda-ja-võta-mind-kaissu-ma-ei-julge-üksi-oma-korvis-magada. Aga see oli nii armas pilk ühe kutsika poolt ja tegin Bobbyle peapeale musi.
Niisiis selle Bobby pilgu peale mõtlesin, et kell on kindlasti über palju. Viskasin pilgu kellale, see näitas
1.15. Panin kutsika voodile ja suundusin garderoobi, kus panin kõik asjad oma kohale ja see järel pessu.
Vannitoast tagasi tulles, nägin, et teki all on mügarik. Tõmbasin teki pealt ära kõik mis minu suust kostus oli üks '
awwwwwww'. Bobby oli ennast sinna kerra tõmmanud. Ta oli kõige armsam Bobby, keda ma tahtnud olen.
Ronisin voodisse, tõmbasin teki peale ja hakkasin karpi uurima. Tegin lahti otsisin ja leidsin põhja peidetud paberi. Võtsin välja, voltisin lahti ja nägin et see oli kiri mulle.
-------------------------------------
Okei sellel tüdrukul on silm natuke loojas, siin aga selline on siis "uus" Liz :)
Elizabeth Joy Grant
Liz'i kleit
Liz'i kingadMa usun et te saite aru kuidas ta juuksed olid aga pilt siiski :)
Liz'i juuksed-------------------------------------
Vot nii .. Meeldis siis ? Või ei meeldinud ? Oli miskit mis häiris ? 
Pealkiri: Re: Lizzie lugu 18.Osa 
14/1/2011, 23:29
Mul pole prg mõtet ja nii räige väsimus on ka, aga nii pikka vahet ei tule nagu alguses oli 
