Lizzie lugu 18.Osa

uuuuuuuuuuuuuuttttttttt kkkkkkiiiiiiiiiiiiiiiirrrrrrrrrrrrreeeeeeeeeeeessssssssssssssstttttttttttiiiiiiiiii!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

uuuut.

Niiii, uus osa siis. Mis ma enne veel ütlen ? Vbla on kirjavigu slp, et seekord ma ei viitsind teksti üle lugeda vot.

--------------------------
„Aga mis siis kui ta mind ära ei tunne?“
„Nalja teed, kui ta sind vaatab vaataks nagu peeglisse, lihtsalt aastaid noorem versioon vaatab vastu.“
„Arvad?“ Ma tõesti pabistan natuke.
--------------------------

13. Osa

Kyle keeras kusagile, kus olid sellised äärmiselt suured ja uhked majad. Kui jõudsime tänava lõppu sõitsime mingitest väravatest sisse. Tamme puude allee ääristas pikka sõiduteed ja lõpus paistis maja. Valge maja. Suur maja. Nagu t.õ.s.i.s.e.l.t suur maja.
„Mis me siin teeme?“ See maja ei sobi siia linna. See peaks olema kusagil kaugel. Maal.
„Teretulemast koju.“ ütles ta autost välja astudes.
„Te elate siin? Uskumatu, et sellistes majades veel tegelikult ka elatakse.“
„No, jah, siin on meie väike urgas.“ Okei ma arvasin, et Meribeli maja on hiiglane, mis veel tegelikult on ka. Tänava suurim maja. Mis värk on? Äkki hakkab kusagilt sisse voolama sugulasi, kes on pururikkad.
„Te olete rikkad?“
„Noh, rahaga me ei koonerda just jah.“ Wau. Lihtsalt wau.
„Kust kohast? Kuidas? Te olete rikkad?“
„No tegelikult ema on modell. Ja Michael on ka üks selline tähtis tegelane.“ Michael? Kes ta on?
„Michael? Ema uus mees?“ Kyle noogutas natuke kurvalt. Kuid noogutas. Hei, miks ta kurb on? Minu arust tore, et emal on keegi.
„Lähme sisse.“ Hakkasin tema järel kõndima ning uuesti pabistama.“Ära põe nii palju. Ausalt.“
„Sorri.“
„Kyle kas see oled sina?“ hüüdis keegi naishääl kusagilt sellest suurest majast ja siis oli kuulda samme ukse poole. „Kellega sa ... Oh Sa Mu Jumal.“ lausus hele blondide juustega jumekas naine ja pani käed suu ette. „Elizabeth? Liz? Mu kullake? Tütreke?“ Noogutasin selle peale ning pisar tuli silma, see leidis oma tee üle mu põse ning sellele ühele pisarale järgnes teine ja kolmas ja neljas. Ühesõnaga ma hakkasin nutma. Ta sirutas oma käed minu poole ja liikus ka minu poole. Ta tuli lähemale ja kallistas. Peitsin oma pea tema tema juustesse ja kallistasin tugevasti. 13 aastat pole ma seda kallistust tundnud. Ma ei mäletanud kui soojad need olid kuid nüüd oli nagu dejavu, ma olin uuesti kolme aastane plika, kes jooksis oma kalli emme kaissu, kui maailm hakkas muutuma süngeks. Pean mainima, et mus süda tagus, teistmoodi, kuid tagus. See polnud selline tunne, et keegi ohtlik isik liigub minu poole ja süda tahab rinnust välja hüpata. Ei. See oli teistsugune, seda ma ütlen.
Kui olime nii olnud umbes noh ma ei tea kui kaua, sest mu ajataju kadus, kuid pakun, et kaua, lasime lahti üksteisest. Ta vaatas mulle otsa ja küsis,
„Kuidas sa siia said? Kuidas sa leidsid meid? Ja muidugi ma eeldan, et sa tead, et Kyle on su vend.“
„Kuidas ma siia sain? Ütleme nii, et Eestis said mul lähedased otsa. Kuidas leidsin? Leidsin juhuslikult, nägin Kyle, meenutas isa. Palju polnud enam vaja, arvestades minu enesekindlust ja jonnakust, mis ma isa sõnade järgi sinult olen pärinud, kuid oma ülima rahulikkuse ja kavaluse isalt. Vanaisalt jällegi olen ma pärinud arusaama, kui keegi valetab, või ülimad pisidetailid ei jää mulle märkamatuks. Välimus, isa, vanaisa ja Kyle sõnade järgi sinult. Jah, ma tean seda.“ rääkisin talle vist isegi fakte mida ta ise juba teadis piisavalt. „Mis juhtus?“ selle all pidasin silmas, mis juhtus, et ta lahkus? Kuid olen rohkem kui kindel, et ema sai aru mida ma selle all silmas pidasin.
Ta ohkas ... Ta ohkas, siit see tuleb, pikk jutt, vabandused, ja seletamine. Seda ma ootaks küll.
„Lähme kööki.“ ütles ta ja ta hakkas liikuma. Kui ema oli nurgataha kadunud, vaatasin Kylelile otsa.
„Oled valmis?“
„Jah, ja ei.“
„Mina ka. Mina ka. Lähme?“
„Lähme.“
--------------------------
Ma ausalt mõtlesin pikema teha ja siin mitte pooleli jätta, aga probleem on selles, et ma ei tea mis on see põhjus siis miks nende ema lahkus ? :/
Tõsine probleem, nii et siin kohas ma palun teie kui lugejate arvamust, mis te arvate mis võiks olla põhjus, miks ema lahkus Lizzie juurest ? Te äkki oskate öelda, mis teile meeldiks, mis sealt tuleb. :) Saatke mulle pm või avaldage oma arvamusi kommentaarides. Võimalik, et ma kasutan teie ideed isegi kui ma seda väänan kuidagi.
Mul kunagi oli mõte aga, nüüd tundub see liiga lahja selle kohapeale.
--------------------------
Aga mis muidu arvasite ?

hea nagu alati, kahjuks ei oska sooovitusi miks anda...

ülimalthea!!
ja ei oska soovitada kahjuks midagi, mul ple fantaasiat
ootan uut (=

Hea osa.
Aga, mm, anda nagu teemat juurde vms, ma ei tea, äkki lahkus sellepärast, et ma ei tea, nüüd tuleb väga kreisi idee.

Pm, Lizi isa ei olnud aastaid tagasi just kõige parem inimene ja ei käitunud Lizi emaga hästi, või midagi sellist, aga pm, et ta ema lavastas enda ja Kyle surma ja põgenes.Aga pm, mingitel asjaolude tõttu ei olnud tal võimalik Lizi kaasa võtta sinna või ma ei tea.
:D

Päris ma ei tea, niisama idee. Eks sa ise vaata, kas said endale siit midagi kirjutamiseks. :)

happy happy happy, tore kui varsti uus tuleb, ootan juba huviga:D:D

aga kuidu seda et, kuna uut???

Eee.. Kas siin pidi 14 osa üleval olema?
Ja sa jätad meid siia piinlema??? Ookei.. Fain
Ja head reisi ka ss

aga ma jään siis suures lootuses ootama, esimesel olen taas siin kummitamas

mulle sitax meeldib (Y) megahüpersuper lux jutt

Ma mõtlesin siis midagi välja mis juhus minevikus, miks Elizabethi ja Kyle'i ema lahkus Eestist jne. :)
Siit tuleb uus osa
-----------------------------------
„Oled valmis?“
„Jah, ja ei.“
„Mina ka. Mina ka. Lähme?“
„Lähme.“
-----------------------------------

14. Osa

Ema pani mulle mahla klaasi nina ette ning ma võtsin sealt lonksu. Seejärel ta istus maha. Pani käed kokku rusikasse ning hakkas oma sõrmuseid keerutama. Ta vaikis. Pikalt. Minul hakkas kannatus otsa saama, kuid hoidsin end vaos. Tundus, et ka Kyle ei olnud enam väga rahul ja tegi otsa lahti.
„Khm, ema. Tead me endiselt viibime siin ruumis.“ ja võttis samuti minu klaasist lonksu mahla.
„Olgu. Ma ei saa seda igavesti vaikida. Tegelikult siin polegi midagi vaikida. Midagi vägivaldset ei toimunud. Keegi ära ei surnud või noh, tänu sellele, et meie isaga, tähendab Matthew'iga otsustasime, või tegelikult ega meil valiku varianti polnud.“
„Ema su jutt pole loogiline, alusta täiesti algusest, palun.“ Tõsiselt, ma ei tajunud mitte midagi, mida ema rääkis.
„Kui te sündisite, te olite enneaegsed. Sina, Liz, elasid selle hästi üle. Kyle, sinuga nii hästi ei olnud, sa tead seda ju.“
„Mis Kyle'il on?“ pärisin kohe.
„Mul on astma ja probleeme hingamisega ja südamega, üks kolmest südame klapist ei ole välja arenenud, ning ma pean saama korralikult puhata kui tunnen ennast halvasti.“
„Ja need probleemid tulid sellest, et me olime enneaegsed?“
„No jah, Kyle elas vaevalt sünnituse üle. Arstid ütlesid, et Kyle'i olukord paraneks ja, ta jääks ellu, kui ta saata Ameerikasse, kus neil on head sõprussuhted tipp tasemel arstidega. Seal on neil vajalikud aparaadid Kyle terveks teha, et ta saaks elada siiski täiel rinnal, mitte olla voodi haige, sealt me siis otsustasime Matthew'iga, et Kyle'i saadame sinna, ning ise lähme järgi, kui raha kogume piisavalt, kuna meil oli ka minupoolne vanaema seal oli kõike kerge korraldada, sest pärast Kyle paranemist pidi vanaema võtma Kyle'i ja meie pidime kogu see aeg raha koguma, et sinna kolida. Kyle tõesti alguses paranes, kuid siis olukord halvenes ja raha meil veel koos ei olnud, et kõik koos sinna minna, tulin mina üksi ja siis hiljem pidid Liz ja Matthew järgi tulema, plaanid pidevalt muutusid. Lõpuks me olime olnud juba kaks aastat lahus ning mina .. ma leidsin uue armastuse. Meie isaga lahutasime ning lõpetasime suhtlemise.“
„Aga.. Sa siis leppisid oma ühe pojaga, teades, et sul jäi maha tütar, kolmeaastane tüdrukutirts. Kes igatses oma ema nii tohutult, et ma nutsin ennast igal öösel magama. Sul oli kaks last ja armastav mees. Vahet pole kui kaua te lahus olete olnud, kasvõi 20 aastat.“
„Anna andeks ema, aga ma olen Liz'iga siinpool. Vahet pole kui pikk vahe teil oli. Kahe aastaga oli isal kindlasti raha koos ja oli valmis tulema, kui sa teatad, et sul oli uus mees, eks?“
Oli näha et tema silmadesse kogunesid pisarad.
„Okei, oli mis oli, nüüd oleme jälle koos. Ja see on hea eks?“ ning läksin ema juurde ja kallistasin teda.

Kaks kuud hiljem

Olen kodus, endiselt Meribeli juures. Otsustasime, et ma jään siia elama ning Meribel endiselt omab mu hooldusõigust. Ma lihtsalt käin tihti ema juures ning Kyle'iga oleme koguaeg koos, või noh, mina, Dylan, Kyle, tema tüdruk – need pidevalt muutuvad ning Ryan ja Amanda – kellel muuseas midagi susiseb ja Cam – temal poissi pole. Ja see ongi meie kamp üldiselt. Palju on muutunud ka selles, et Amanda kolis meile, kuna tema vanemad lahutasid ja Amanda ei tahtnud sellest osa saada. Ning nüüd suhtleb ta ainult oma isaga. Bobbyl on igatahes Mandy Kiisuga lõbus mängida, kuigi Bobby on juba täitsa suur kutsikas. Aga tihti olen ma kodus üksi siiski, sest Meribel on tööl, ning Cam on tööl koos Amandaga. Ja mina lebotan kodus, olen poodides, või Dylaniga.
Hetkel olen kodus ja pean filmi päeva. Söön kanatiibu, jäätist, krõpsu ja komme ning joon jääteed. Kõrval on mul ka taskurätikute karp, sest armastan armastus filme, mis ajavad nutma. Hetkel vaatan „Dear John'i“. Olin nii süvenenud filmi, et kui uksekell käis ehmatasin ja kanatiib kukkus mu lohvakale dressipluusile. Panin filmi pausile, enne ukse avamist vaatasin ennast peeglist. Kohutav. Kujutan, ette et kui ukse lahti teen, seal olev inimene jookseb ehmatusest minema.
Mu juuksed olid peaaegu pealael lohvakas krunnis. Põse peal oli jäätis. Hall loohvakas dressipluus, millel oli ni suur krae, et paljastas ühe mu õla ning kus peal oli kiri „Love eating“ oli kanatiiva rasvaga ning hallides dressipükstes olid põlvekohad sisse veninud. Roosad toa sussid, mis meenutasid uggisid, olid lihtsalt varba otsas. Armas Bobby, kes oli ülimalt raske süles ja kanatiib käes. Kehitasin õlgu. „Olen ennast hullemaski olukorras näinud.“ võtsin ampsu veel ning avasin ukse.
Pidin selle kana ampsu kurku tõmbama. Karjusin. Tegin kohutavat grimassi ja lükkasin pauguga ukse kinni. Panin Bobby maha.
Kõigepealt jooksin üles oma tuppa ja seejärel vannituppa. Viskasin kõik riided pesukorvi ning suundusin jalamaid dušši alla. Pesin ennast kiiruga puhtaks. Keerasin rätiku märgade juuste ümber ning panin selga korall oranži topi ja jalga tõmbasin lühikesed püksid, mille värvel ulatus rindadeni. Voodi oli totaalselt sassis, ning selle tegin ka korda. Siis kiirustasin alla ja koristasin kõik ära. Teleka panin kinni ning plaadi pani tagasi karpi ja karbi dvd'de juurde. Alt oli kõik korras. Jooksin taas tagasi oma tuppa ja vaatasin hindava pilguga. Siin on ka kõik korras. Siis läksin vannituppa. Kuivatasin fööniga juuksed ning tegin endale ühe kalasaba, nii et tukk jäi ka sisse. Hakkasin endale kiiret meiki tegema, kui kõlas taas uksekell. Seekord ma lõpetasin oma tegevuse.
Läksin alla, vaatasin uuesti peeglist, palju parem.
Põhjus, miks ma nii tegin ?
Seal uksetaga seisis Dylan. No jah, ma saaks aru kui ma oleks olnud lihtsalt ilma meigita ja dressikal poleks olnud rasvaplekki ja põlved poleks välja veninud olnud oleks olnud okei, aga sellisena, nagu mina olin tohib näha mind ainult mina või keegi totaalselt võõras, keda ma sealt tegelikult oleks oodanud rohkem kui Dylanit. Vaatasin kella ja mul läks 15minutit, jee uus rekord.
„Tsau. Tule sisse.“ ning ta astus sisse, tegi mulle suure karukalli ja õrna suudluse. Ja vaatas mind oma suurepäraselt säraval naeratusel.
-----------------------------------
Pmst öelge kelle/mille pilti te sooviksite näha, sest mul on enamjaolt kõikide inimeste/asjade pildid olemas jne. Ma ise ei mäleta enam kelle/mille pildid ma olen teile siia pannud
Aga meeldis? Ei meeldinud? - Mis meeldis? mis mitte?
Ootan arvamusi - nii häid kui ka halbu, sest kriitika ainult parandab juttu

super osa jälle (y) mulle vääga meeldis :):):):):)