Lizzie lugu 18.Osa

Woah...
Et... Eeemm... UUT OSA?!

Et jamh nagu.... Hm.. Ma olen sõnatu

Aga uut osa tahan küll!

Head Sõbrapäeva!

uut, ma tahan uut, uut uut...!!!!!!!!!

Täiegaa loviin seda juttu.
uut tahaks (=
Head sõbrapäeva kaa

Seekord peate tänama Carolit. Kui sind poleks olnud, siis tegevus oleks seiskunud öise söömise juures. Mul polnud absoluutselt mõtet mida sealt edasi kirjutada. Ja siis te oleks ilmselt oodanud ... ja ooodanud .... ja ooodanud Aga jah, mis ma veel ütlen ?
Eks ikka et arvamusi? :)

-----------------------------
Nii siis, ma tegin tegelikult endale täieliku tahvli kuhu joonistasin ja kirjutasin kõik üles. Sest plaanisin tõsiselt selle asja kätte võtta.
-----------------------------

11. Osa

Nii siis, mina. Sündinud – 1994. Ema, Geisha-Katherine – suri, kui olin 3, põhjus autoavarii. Nii siis, mina, Elizabeth Joy, sain elada emaga 3 aastat. Kahtlane kokku sattumus on see, et kuni 3 aastaseni elas Kyle vanaemaga, edaspidi emaga. Tegelikult on mul siia kõrvale vaja veel Kyle, kui olen kaugemale jõudnud, sest see ei anna mulle rahu. Mõtle, kui tema ongi minu vend. Ja Kyle pidi siia maani emaga elama. Kui ta ongi minu vend, näen ma siiski oma ema!!
Nii, isa, Matthew, mina olen temaga terve elu elanud, kuni siiani, aga Kyle pole elusees oma isa näinud. Kui nüüd mõtlema hakata siis see ongi ju kõik mida mina isiklikult tean. Hetkesed faktid langevad kokku, sest arvestades, ma pole näinud ka oma ema poolseid vana-vanemaid. Ainult isa poolset vanaisa, kuid temagi suri, kui olin 7. Tegelikult oli vanaisa minu elus väga tähtis. Tema aitas mind alati. Ohh, kui mõelda. Minu 16-eluaastasse on mahtunud nii palju surmasid. Vend,(võib-olla) ema, vanaema, vanaisa, isa, no ja muidugi eeldasin et ka ema poolsed vana-vanemad, sest neid ma pole näinudki, seega minu jaoks surnud eks?
Sellist asja nagu sugupuu, seda pole meil samuti. Kuid pildid, ning nende taga on kirjutatud, kes on kes.
Hakkasin pildialbumeid läbi sirvima.... Seal polnud kedagi sugulast. Kõik olid mulle võõrad. Mitte midagi ma pole jõudnud kaugemale. Meribel, temaga hakkan ma pidama tõsiseid ülekuulamisi. Ja minu õnneks on mulle kaasa sündinud anne arusaada koheselt kes valetab. Ma oleks suurepärane uurija. Aga selleks pole mul aega ja ma olen 16.
Meribelist rääkides.. Kus ta on? Cameron? Amanda? Bobby? Viskasin pilgu kellale öökapil. 01:45. No ilmselt nad magavad.
Avasin enda toa ukse ja siis andis mu kõht suure korinaga teada, et mul on süüa vaja. Hiilisin trepist alla. Vanad kombed on külge jäänud. Ma võiks joosta ka praegu alla, aga keegi ikka mind ei kuulest selles hiiglaslikus majas. Avasin külmkapi ukse. Nii vaarika jogurt, mahlad, siirupid, eilsed pannkoogid, mingi salat. Avasin sügavkülma, külmutatud saiakesed, pitsasid erinevaid, friikartulid Jäätiseid, igasuguseid. Otsustasin, et teen endale ühe pitsa ahjus soojaks. Valisin singi, šampinjonide ja krevettidega, lisaks riivisin veel juustu topelt. Panin ahju soojenema, ja istusin laua taga. Kappide taga olevatele pukkidele ja hakkasin avonit sirvima.
Seal polnud midagi. Siis ma mõtlesin, et kutsun Dylani siia ja räägin talle kõik ära. Kuid seda mõtet katkestas uksekell. Hmmm, huvitav kellaaeg ukse taha ilmuda. Aah .. äkki on see keegi sarimõrvar, kes nüüd sisse hüppab ja tapab mu, see järel paneb kõik väärtusliku kotti ja paneb tuhatnelja jooksu. Turtsatasin selle peale. Mitte et ma naeraks selliste asjade üle, aga no kammoon, see ei ole reaalne, kuigi asjaolud mu elus polegi just kõige reaalsemad, siiski. Avasin ukse. Üllatus, kes seal oli? Keegi keda poleks ma elusees uskunud et ta siia uksetaha ilmub. Kus ta teab üldse kus ma elan??
„Khmm. Tere...“ Noogutasin talle vaid sest olin üsna jahmunud. Rohekas-sinised silmad. Pruunid juuksed. Mustad teksad, valge T-särk ja peal must nahktagi. Kyle. Huvitav.. emal olid sinised silmad ja blondid juuksed, nagu minul, isal olid sinised silmad ja pruunid juuksed. Temal on r-o-h-e-k-a-s sinised silmad ja pruunid juuksed. Kellel suguvõsas olid rohelised silmad? Meribelil on. Vanaisa? Just, temal olid rohekas-sinised silmad. Pigem sinised kuid siiski ka rohelised.
„Kas ma võiks sisse tulla?“ Noogutasin ja astusin eest. Ta astus sisse. Lükkasin ukse kinni.
„Mitte et mul selle vastu midagi oleks, et sa siin oled.. Agaaa, kust sa tead et ma siin elad?“ Sain ka lõpuks keeleoskuse tagasi.
„Noh ütleme nii, et naljakas kokkusattumus on see, et Ryan on mu parim sõber.“ Ryan? Tõesti.
„Ryan? Tõesti.“ kordasin oma mõtteid. Mul on vahepeal selline tunne, et oleks nagu kaks mind. Üks seletab pidevalt teisele. Jeap, ma olen imelik, ma tean seda.
„Jah. Igatahes. Ma tõesti ei saanud magama jääda, seega me peame rääkima.“ Ütles ta mulle silma vaadates.
-----------------------------
No ma mõtlesin, et soovite Kyle pilti ka

Uut. :)

uuut.

opaa, niihea uut paluks

mulle meeldis =)
ootan uut.

Üks soovitus, kui uue osa postitad, siis võiks väikese lõigu eelmisest osast ka lisada, saaks kohe pihta, muidu peab mõtlema, kes kes on jms

mulle sobiks

mulle kaa sobib aga uut tahan

Olgu uus osa, aga ikka veel öelge mulle, Kas teile sobiks kui ma rohkem kasuta inglise keelseid väljendeid ja kõnekeelsemaid välejdeid? :)
-----------------------
„Jah. Igatahes. Ma tõesti ei saanud magama jääda, seega me peame rääkima.“ Ütles ta mulle silma vaadates.
-----------------------

12.Osa

„Sul on õigus. Me tõesti peame rääkima.“ Sellel hetkel hakkas taimer piiksuma. „Lähme kööki, ma tegin just pitsat.“ Selle peale Kyle noogutas.
„Sa elad siin üksi?“ Raputasin pead. „Kellega sa elad.“ Tõmbasin hinge.
„Oma tädi, Meribeli, ning sugulase Cameroniga. Tegelikult Meribel omab mu hooldus õigust ja on mulle ema eest olnud koguelu. Ta on küll siin Californias elanud, kuid ta käis meil isaga tihti külas. Cameron, teda ma tegelikult eriti ei teadnud, kuna ta ei tulnud Meribeliga kaasa.“
„Kas sa arvad sama mis mina?“ Kas see küsimus pidi tähendama seda et ta tegelikult ka mõtleb, et me oleme kaksikud.
„No, see sõltub sellest mida sina mõtled?“ esitasin talle vist küsmuse.
„Ma esitan sulle küsimusi, võib. Et panna kokku seda puslet.“ Ütles ta naerdes. Okei, see kõlas naljakalt, kuid noogutasin talle naeratades.
„Sa oled sündinud 94 ?“, noogutasin. „Kuupäev?“
„20.juuli“ Nii me vestlesime pikalt. Päike hakkas juba tõusma, kui meie ikka veel rääkisime.. ja rääkisime.. ja kõik faktid, absoluutselt kõik langeb kokku, ma olen rohkem kui 100% kindel, et nii ongi, et tema ongi minu vend. Vanem vend kusjuures. Ta sündis 5 minutit varem.
Ainuke põhjus on see, miks ema ja isa nii tegid? Miks? Me oleks elanud õnnelikku pereelu. Aga selle asemel nad lahutasid mind mu vennast ja teineteisest. Nüüd on ainult üks inimene, kes seda võib teada. Meribel.
Vaatasin seinakella. Kümne minuti pärast kaheksa. No me oleme siin istunud kuus tundi ja jutustanud, arutanud ja kõike muud.
Ainult viimase kinnituse teeme veel ära. Laseme teha proovid.
Kyle hakkas lahkuma.
„Hei, kuule, äkki ma saaks mõnipäev ema näha?“
„Sa veel küsid.. Muidugi. Aga hiljem lähme siis haiglasse jah?“ Noogutasin talle ja ta lahkus.
Läksin üles oma tuppa ja magama. Ma pole ju peaaegu 24 tundi maganud.

Päevad möödusid. Tegime DNA testi ehk pikemalt öeldes Desoksüribonukleiinhappe testi. Ja mida üllatust? Nagu faktid seda veel vähe pole kinnitanud. Tema on minu vend. Oleme palju aega koos veetnud. Ja rääkinud ja muud sellist. Rääkisin ka Dylanile sellest ja Ryanile. Tegelikult nende kolmega ma olengi enamuse ajast koos.
Täna on päev, kui ma lähen Kyle poole. Ema on kodus seega.. jah ma kohtun temaga. Üle 13 aasta. Võtsin kapist oma valged katkised teksad, halli topi mille peale panin valge triiksärgi mille alumised otsad sidusin koku ning jalga valged skeidid, juuksed olid mul kergelt sirged ja lainelised. Nagu ikka tavalised, olen oma loki hullusest üle saanud ja pigem armastan oma tavalisi juukseid. Kyle tuututas all. Võtsin kutsa sülle ja viisin alla korrusele. Pärast seda kui ta mu voodilinad puruks näris ei lase ma tal oma toas üksi olla. Igatahes Jooksin välja.
„Tsau.“ Istusin autosse, kinniasin turvavöö ja sõit sinna algas. Mitte et see kaugel oleks olnud lihtsalt teisel pool linna.
„Hei.“
Muide, Meribel, Cameron ega Amanda ei tea Kyle'ist midagi. Saavad varsti teada. Aga mitte veel.
„Ära ole närvis.“ ütles ta mulle.
„Ma polegi.“
„Valetad.“
„Ei valeta.“
„Hei, kuule ma tunnen sind küll vahet pole et me oleme 16 aastat lahus olnud, ma tajun sind.“
„Haha.“
„Pealegi, ma pole sulle midagi rääkinud.“
„Mida?“
„Ema pidevalt kurvas ja muserdunud tujus vaatab pilte, mis on tema öölaua kapis. Olen talle peale sattunud, kuid ta pole näinud. Kunagi ammu mind huvitas mis seal on. Siis kui ema polnud kodus läksin sinna ja vaatasin neid pilte.“
„Tõsi? Mis see siia puutub üldse?“
„Need pildid, on temast, kui ta oli noor ja rase. Ja koos ühe väikese tüdrukuga, kellel on suu šokolaadiga koos.“ Mulle meenus pilt oma kirjutus laual. „Sa tead seda pilti, sul on see kirjutus laual. Siis on seal see pilt mida sa mulle tookord kohvikus näitasid ning palju teisi pilte, kus oled sina ja isa ning ema.“ Nii et ta siis igatses meid. „Ma arvan, et ma ei paku valesti, kui ma ütlen, et ta igatses teid kindlasti. Seega ta hüppab rõõmust lakke kui ta sind näeb.“ Naeratasin sellele ja jäin kohe tõsiseks.
„Aga mis siis kui ta mind ära ei tunne?“
„Nalja teed, kui ta sind vaatab vaataks nagu peeglisse, lihtsalt aastaid noorem versioon vaatab vastu.“
„Arvad?“ Ma tõesti pabistan natuke.
-----------------------
Mnjaaa, ma usun et viimastes osades oli üsna ette arvatav et nad on õde ja vend, seega tegin sellele nüüd siis lõpu
Kuidas meeldis ?
Nüüd mul tuli uusi häid mõtteid ja tegevus tuleb vahepeal hästi kiiresti, jne

tahaks väga teada mis edasi saab, uut! :)