Lizzie lugu 18.Osa

jeeei

tuleb täna?

Kui üldse tuleb??? Mismõttes, peab tulemaaaaa-...
(......or i will kill you!!!!!)

täna tuleb??

JA nüüd sa õtled igapäev et sa väsinud, sul oli kool ja sada muudjama ees???

arvan, et oleks aeg öelda midagi, mis ei oleks nii positiivne.
mina ei näe selles loos mitte midagi sellist, mis tekitaks minus vaimustust ja tahtmist ja viitsimist seda jama lugeda. sest minu arvates see tõesti on jama. kes ei suudaks kirjtuada "ajaa tsau, tule minuga šoppama, ajaa i love you , musimusi kallikalli". lool täiesti puudub point ju.

suured vabandused oma arvamuse avaldamise eest. aga minu vaatenurgast on see lihtsalt nii. :)

aga teistele rõõmuks jätka kirjutamist ikka

Ega kellele ei meeldi hoidgu eemale, mulle lihtsalt nii meeldib ja palun- palun kirjuta edasi. Palun!

väga tore!

jaa kas ma pean nüüd vabandama et oma arvamust avaldasin ? inimene ei tohi elada lillelises ettekujutuses et tema jutt meeldib kõigile ja et see on maailma parim.

miks ma peaks eemale hoidma ? kas ma ei tohi öelda, mida ma arvan ? see et mulle ei meeldi , ei tähenda et ma mingi idikas olen.

Lihtsalt, vabandan aga kui inimsesele ei meeldi su jutt siis miks ta sellel teemal üldse silma peal hoiab? Võiks ju lugeda jutte mis talle meeldivad...

ma loen absoluutselt kõiki lugusid. ja lihtsalt, ma ütlesin, mida arvan, et inimene teaks, et kõik ei pea tema lugu heaks.

ja mis on sinu point praegu,, muuta minu arvamust või mida ?

kuna uut???

Minu arvamus ei kattu absoluutselt nastik0120 arvamusega. Ma lihtsalt armastan seda juttu! FANTASTILINE! UUUT!!!

just nii nagu NunnuOled- ütles, aga ikkagi kunas uut?
PS! hakkan vaikselt surema juba...

tore!

great aga kuna UMBES uut võib oodata?

Niiii, valmis, sai. Mu arust igav, aga järgmine tuleb põnevam, ma oletan Ja selle minu elu kohapealt, seda vist siiski ei tule sisse :)
Mul oli täna igav ja ss otsustasin, et kirjutan siis.

--------------------
„Oh, mu jumal.“kostis ainult üle mu huulte. „Ei saa olla. Pole võimalik.“ Mees pildil oli ekstreemselt sarnane selle poisiga, kuid muidugi mitukümmend aastat noorem.
--------------------

10. osa

Seirasin teda tükk aega. Tundsin ennast juba imelikult. Kuid tema vaatas samuti mind. Niisiis me jälgisime üksteist ikka väga pikalt kulli pilguga. Kuni tõusin püsti ja liikusin tema poole.
„Okei lihtsalt lähed sinna ja palud tal endaga liituda.“ rääkisin endale mõttes.
„Vabandust, kas ma saaksin sinuga rääkida?“ Nüüd kui selle lause olin välja öelnud, kahetsesin rängalt. Mida ma räägin? „Hei kuule mees sa meenutad mulle mu isa,“ ei kindlasti mitte, siis peaks ta mind friigiks. Küsin ta nime kõigepealt. Nime võib ikka küsida, äkki ma tahan temaga niisama tuttavaks saada? Aga mis edasi? No eks me siis näe. Pea lihtsalt meeles, et paanikaks pole põhjust. Istusime lauda, mitte sinna kus ma Dylaniga istusin vaid lauda mille kõrval me seisime. Ta vaatas mulle küsivalt otsa. Täpselt samasuguse kulmukortsutusega nagu isa vaatas kui ma olin midagi valesti teinud, või kui mul oli temaga tõsine jutuajamine millestki tähtsas, või kui isa oli minemas jälle ärireisile mitmeks päevaks, vahest isegi kui ma polnud nõusid pesnud või kui üks punane sokk oli sattunud isa tööriietega pessu, ha-ha isa valge triiksärk oli täitsa roosa. Aga ma pean saladuskatte all ütlema, et tal oli heameel, ta isegi kandis seda, kuigi vaatas otsa mulle sellise pilguga nagu see noormees, kes minu ees istub. Ta köhatas. Ohh kurat nüüd jäin ma liigakauaks mõtlema, seega vuristasin kiiresti välja.
„Mis su nimi on?“ Võib-olla liiga kiiresti, tahtes teha aega tasa mõeldes isale, ning nüüd see kõlas nagu, Mssunmin? Õõõõh, ma pole kohe üldse hea selles. Aga ta sain viimsest kui täherodust aru, ning vastas.
„Kyle.“ Oomyboy. Nüüd mis? Ütlen hei-kuule-mul-oli-vend-Kyle-ja-sa-näed-välja-nagu-mu-isa? Ei see ei ole nii see on lihtsalt mingi kokkusattumus. Nagu ma mõtlen, et mu vend, Kyle suri sünnitusel. Nii on mulle räägitud. Mnojaa, nii on räägitud, eks. Aga miks nad peaks valetama? Selleks polnud ju mingit põhjust. Tõsi me ei rääkinud sellest väga, aga ma ei tahtnudki seda teemat puudutada kuna see oleks neile ju valus olnud. Või noh isale tähendab. Ja nüüd oli lihtsalt liiga hilja, et küsida kas nad andsid lihtsalt lapse ära, kuna soovisid ainult tütart. See oleks naeruväärne igasugune austus kaoks mul nende vastu. Meribel?!? Ta elas ju siis veel Eestis, kas pole? Ookei see on lihtsalt üle mõistuse. Ma olen siin olnud vaevalt nädala kui ma juba käin ühe tüübiga, teine on mulle parim sõber, ja ma näed seda inimest siin.
„Kas sa kuuled mind?“ küsis ta. Hmm, ta on midagi küsinud. Meenuta-meeeeenuta. Ei karga pähe.
„Mhh? Vabandust, ma ei kuulanud sind.“
„Mis sinu nimi on?“
„Elizabeth.“ Ma ütlesin oma täisnime, äkki tema teadis, ka midagi kuidagi kui see on „minu surnud vend“.
„Huvitav..“ ütles ta siis ning vaatas mind jälle nagu isa oma mõistmatu pilguga.
„Jah tegelikult on küll.“ Mul polnud õrna aimu kas me räägime samast asjast. „Mis sinu jaoks huvitav on?“
„See, et mul oli kunagi õde. Kaksik. Aga ta suri sünnitusel. Ema ütles, et nad panid isaga talle nime Elizabeth.“ Okeeei, see on nüüd keeruline tegelikul. Mõned selgitavad küsimused ja ketran kogu värgi peas uuesti läbi.
„Hmm, okei, kuidas nüüd otse küsida, kas sul on ema-isa elus kogu eag, sinu ümbruses olnud?“ Tõesti väga otsekohene, Jumal andesta, /ma pole usklik, aga sellistel hetkedel ma lihtsalt pöördun tema poole./ aga see on ju kahtlane ütle veel et ei ole.
„Ei, emaga. Isa suri vähki kui ma olin alles kuune. Tegelikult esimesed kolm aastat elasin ma vanaemaga. Ema oli ära, koolis. Kuid ta käis vahepeal kodus.“ Nüüd just tuli Dylan.
„Anna mulle oma number.“ ja viskasin talle oma telefon nina ette. Ta trükkis numbri sisse.
„Ma praegu pean minema, aga ma helistan sulle hiljem kui võib.“ Dylan ei näinud, et istusin saali teises otsas, ning nüüd vaatas otsiva pilguga ümber ringi.
„Hei, kus sa olid?“ küsis tema.
„Mm, oli üks asi vaja korda ajada.“ vastasin ning nüüd esitasime tellimuse ettekandjale. Kõigepealt sõin ühe suure prae. Siis võtsin ka magustoidu. Vahvlid jäätisega. Kui olime söönud, hakkasime ära minema.
„Ma ei taha süüa enam näha ka.“ Vingusin oma täis kõhu peale.
„Ohh, sind mu kullakest.“ ütles ta minult armasalt ümbert kinni võttes.

Möödus tund ja ma olin oma kodus, oma toas, oma mõtetes. Niisiis, hakkasin kogu seda tohuvapohu oma peas ringi ketrama. Otsisin välja kõik, mis puudutab meie suguvõsa. Isa arvutist, paberid, pildid, faktid, surma- ja pulma- ja sünnitunnistused.
Nii siis, ma tegin tegelikult endale täieliku tahvli kuhu joonistasin ja kirjutasin kõik üles. Sest plaanisin tõsiselt selle asja kätte võtta.
--------------------
Meeldis ? Ei meeldinud ?
Lühike? mnjaa nõustun, aga edasi tuleb nagu seda "Tohuvapohu" lahendamist