Kooolkooolkooool.

Meil läks keemia õpetaja ära ning seda annab nüüd matemaatika õpetaja, kes pole just eriti hea õpilaste vaoshoidja. Igatahes, kui enne oli võimalik keemiat rahus ja vaikuses õppida, siis nüüd peab pidevalt kuulama enda kõrval kedagi kõva häälega midagi rääkimas ja roppusi karjumas. Täna tunnis oli mul tõepoolest selline tunne, et mu kõrval on lahti lastud loomaaed, kus loomad suudavad vaid roppude sõnadega häälitseda. Nagu me ei olekski üheksas klass vaid tagasi kuskil algklassides, kuigi ma olen kindel, et siis nad sellised sõnu ei kasutanud. Ja veel õpetaja kuuldes! Mingit sündsusetunnet ei ole!

Kui mul kirjanduses või eesti keele tunnis midagi karjutakse, siis saab märkuse, visatakse tunnist välja või jääb terve klass pärast tunde.
Kunsti tunnis on mul samasugune tunne pidevalt nagu Cilenil on. Ainult et lisaks roppustele loobitakse seal kustukumme, paberist tehtud tükke ja lennukeid, liimipulga topsis saadetakse sõnumeid ja lihtsalt liigutakse vabalt ringi.
Muusika ja looduse õp tunnis on meil juba teada, et õpetajaga (üks ja sama õpetaja annab mõlemat tundi) ei tasu jamada. Mida rohkem sa õpetajale meeldid seda parem.
Sellega tuli veel meelde, et eelmine aasta sattusin ma looduse ja muusika tunnis õpetaja ette istuma ning minust sai koheselt õpetaja jooksuneiu.
Kui ta mind iga tund välja millegile järgi saatis, veetsin ma muidugi võimalikult palju aega. Sel hetkel tundusid isegi põrandal olevad triibud huvitavad.

Cilen, ei vea, ei vea. Meie tundides on enam-vähem rahu, aga vahepeal peavad õpetajad ikka kedagi manitsema. Kõige jubedam on see, et eesti keeles või kirjanduses lobisedes saad luuletuse või kirjandi. Ja minu ja mu pinginaabriga juhtus veel eriti tore lugu. Ütlesime üksteisele midagi ja õpetaja hoiatas meid ja siis olime vakka. Vaatasin õpsile pikemat aega otsa ja siis meie taga istuvad inimesed sositasid ja ta andis meile luuletuse sest ta oli nii kindel et meie rääkisime!! Sest ta vaatas sellel hetkel just raamatusse. See on nii ebaaus, sest meie püsisime vakka samal ajal kui osad rääkisid silmnähtavalt. Esmaspäevaks saan siis ühe pikema luuletuse klassi ees esitada.

Meil tööõpetuses on õpetajal täiesti suva, mida mina teen. Selles mõttes, et teised peavad kaasa tegema, aga tal on täiesti suva, mida mina teen. Seda seepärast, et ma ei meeldi talle, aga samas ta teab, et ma oskan tööõpetust paremini kui tema ning ta peab paremaks mitte sekkuda.

Tunnen kaasa Unicorn.
Luuletus pole veel nii jube, aga kirjandid. Ma pidin 150 sõnalise kirjandi kirjutama ja juba see oli täielik piin. Mul veel see jama ka, et teiste teemadega tuleb hunnik ideid ja kui keegi mulle järsku midagi teha käsib või on mul endal vaja loomingut kasutada, siis on halb. Sellisel hetkel ei ole mul enam fantaasiat ja pingutades kirjutan midagi välja.
Niiet kui on vaja teha loominguliselt koostööd, olen ma halb paariline. Ainult käsitöös olen vahel hea. See ka kõik.

Kõige nõmedam asja juures on veel see, et on tunde, kus need karjujad ei julge suudki lahti teha.

Mustikas - haa, ma pidin selle nädala esmaspäevaks kirjutama 400-sõnalise kirjandi, sellepärast et ma tunni ajal raamatut näppisin korraks

Jah Cilen, valikuid on palju. Ma tahtsin alguses üleüldse ajakirjandust või jumestust õppima minna Ja siis käis selline krõks...
Ja ma olen mõelnud minna edasi õiguse magistrisse aga no ega ei tea ju, mis elu toob. Võib-olla punume kullakallikesega oma pesa peale lõpetamist? Poolteist aastat on lõpetamiseni, kaks aastat kooli seljataga, aga selle aja jooksul võib paljugi muutuda

Unicorn, teil peavad toredad õpetajad olema, et raamatu näppimise eest kohe 400 sõnaline kirjand antakse.

Oeh, mu pea on pulki täis, liiga palju tunnikontrolle, samas aga eesti keele õpetaja on haige, nii, et sain kaks tundi varem koju ;D
Ma saan vist vene keeles oma elu esimese 5+ kontrolltöö eest.

Feikkäe peal paar katsutit täis lastud, homme ründame siis kursavenda. Ja minul ei saa probably verd kätte, sest veenid ei tulnud esile, kui žgutt ümber pandi. No mis mõttes. Neid on NÄHA läbi naha ja ei tule esile.

Ära räägi, mul tuleb muidu nõrkushoog peale.

Mul mitte, ma olen harjunud verega, kord nädalas suudan end vigastada.

Phäh.. Nõrgad. Kuigi meil oli üks ämmakate oma suutnud juba feikkäe pealt võttes ära minestada.

*Upub kodustesse ülesannetesse*

Teate, meie ühiskonna õpetaja sakib sajaga, ma absoluutselt ei jaga, mida ma koduses ülesandes tegema pean. Ja kuidas see kõik on seotud üldse Tabloid ja kvaliteetpressi tabeliga. Veel vähem seda, mida ma tunnis tegema pean.

Meil tõotab järgmine nädal päris crazy tulla...
Esmaspäeval jookseme tõenäoliselt murdmaad ning kirjutame kirjandit. Teisipäeval jätkame kirjandikirjutamist, sest meil pole enam kaht tundi järjest, et saaksime seda ühel päeval teha ning ilmselgelt ei või me seda ju kodus lõpetada... Lisaks on ka matemaatikas arvestustöö + kirjanduses müütide vastamine. Kolmapäeval on vene keeles A2 taseme test, sest õpetaja tahab teada, kas me ikka oleme sel tasemel, millel olema peame. Lisaks algab kolmapäevast rebaste rets... Ei teagi, kas nutta või naerda
Pretty sure ka, et ma unustasin pooled asjad ära ning võin järgmise nädala juba crazyks, mitte päris crazyks tembeldada...

Mul on hullud ajad möödas. Kaitsesin sel nädalal 2 suurt tööd täiesti edukalt ära :) Meeldib see viimane ülikooliaasta :)

Tubli tüdruk, Auts!

Mind ootab miljon kontrolltööd järgmine nädal + hunnik tunnikontrolle. Alles kolmandat nädalat koolis ju. Miskipärast mitte ükski õpetaja ei pane koduseid ülesandeid stuudiomisse meelsasti kirja. Nii, et pole ime kui ma pooled asjad ka ära olen unustanud. Ma suutsin juba oma päeviku ka kusagile ära peita.

Mul tuleb suhteliselt lihtne nädal, ma arvan. Homme on inkast töö, aga too peaks kerge olema.
Teisipäev on natuke tüütu päev, aga elab üle tolle.
Kolmapäeval, neljapäeval korraldame kümnendikele retsi ja reedel on spordipäev, kuhu ma ei lähe vist.  

I am indeed... Tänks, Cilen

Oeh, loen teie neid poste siin ja oh te ei kujuta ettegi kuidas see paneb keskkooli igatsema!

Ei saa mina aru keskkooliigatsejatest. Mitte et keskkool minu jaoks õudukas oleks olnud. Täitsa meeldiv oli. Aga ülikooli ja siinset elu ei vahetaks küll millegi vastu.

Kõigil on rets nii vara.. Ma ei jõua selle veerandi viimast nädalat juba ära oodata.

No samas jah, mul on ka päris hea elu... Võiks isegi öelda, et luksuslik... Aga keska ajal olid omad plussid :)

Homme algabki meil rets. Mu rebane on mingi prillidega kutt ja ma pole üldse kindel, et ma tean, milline ta välja näeb.  Aga noh, eks homme näha ole.