Germany Girl 9.Osa

Ma ei osanud seda lugu kuskile mujale paigutada, sest mul pole aimugi mis sellest saab. Ma ei tea, kas see kunagi ära ka lõpetatud saab. Ja pealkiri oli ainuke mis pähe hüppas. Ma arvatavasti muudan seda veel ja see, kas osad lähevad edasi oleneb lugejatest Ma ei teagi miks sellise loo kirjutasin. Ma olen miljon lugu kokku kirjutanud ja siis ära kustutanud, sest kõik ühesugused, aga see ainuke erinev.
Kirjavead on minu juures parandamatud, aga jah kriitikat

1.Osa

Tõmbasin kohvriluku kinni ja ajasin ennast maast püsti.
"Isa," karjusin valjult ja jooksin trepist alla, et isa korraks toolilt püsti saada.
"Mu kohver," seisin käed puusas ta ees ja lõin ta laptopi klapi kinni.
"Kuule, ma tegin tööd," ta põrnitses mind pahaselt kuid lõpuks ikkagi tõusis. Suur kahtlus mu hinges näris seega ma ootasin kuni isa silmapiirilt kadus. Avasin ta laptopi kaane ja avasin interneti. Jah seda ma arvasingi. See ja mingi töö?
Isa istus suhtlusportaalis ja otsis endale naist.
"Kõva töö sul, ega igaüks sellega hakkama ei saaks," ajasin ennast toolilt püsti, kui ta alla tagasi jõudis mu suure kohvriga.
"Kes lubas sul sorida mu asjades," ta lausa urises.
"Unusta ära. Ma nagunii lähen minema ja ei tule tagasi," pistsin käe kommikaussi ja võtsin sealt peotäie komme. Pistsin kommid dressipluusi taskusse.
"Kuule, ma mõtlesin, et tegelikult sa ei peaks lahkuma. Emal pole sinu jaoks aega ega raha. Tal on uus mees ja juba uus laps ka," isa takistas mu teed seistes ukse ees.
"Ja sina oled see ideaalne lapsevanem," haarasin oma kohvri ta käest ja proovisin tast mööda pääseda.
"Ma ei ole ideaalne, keegi pole ideaalne. Ma lihtsalt veedan nüüd sinuga rohkem aega. Sööme õhtuti koos," ma oleks sellisest elust unistanud kolm aastat tagasi, aga nüüd mitte.
"Isa, kas sa panid seda tähele, kui ma tulin koju ja olin, ah tegelt ei midagi. Ma ei taha sellist elu," ma ei saa isale rääkida, et pea igapäev suvel tulin ma purjuspäi koju ja olin ka narkot tarvitanud.
Ma olin allakäinud 16aastane. Täpsemalt olin ma allakäinud 15aastane, sest nüüd alles nädal tagasi sain ma 16 ja isa lubas mul siis otsustada, kas ma tahan siin urkas edasi elada või lähen teise Saksamaa otsa ema juurde. Kahjuks jättis ta parima valiku ära. Ma sooviks tõesti oma vanaema Fiona juurde elama minna. Ta elab ka Saksamaal ilusas mereäärses majas. Maja on nagu villa. Tal on palju lemmikloomi. Kumbki mu vanematest ei luba lemmiklooma võtta.
"Kuidas sa koju tulid, kas sa oled olnud purjus, kui sa koju tuled," ta lükkas vihaselt mu vastu seina ja hoidis käega mu pluusi kaelusest kinni.
"Jäta, ma kardan," mu hääl värises. Rabelesin kõvasti nii, et lõin isale kõvasti käega vastu põske.
"Kuradi plika sa veel kahetsed seda," edasist mis juhtus ma lihtsalt ei oska seletada. Korraga oli mul pilt eest läinud. Kui püsti tõusin ja peegli poole liikusin ja sinna lõpuks vaatasin ilutses mu silma ümber ja poole põse peal suur sinikas.
"Ma vihkan sind isa," karjusin kõvasti ja hakkasin nutma.
"Sa pole väärilinegi isa nime kandma. Kuradi peksja sellina, sa ei suuda uskuda kuidas ma ootasin 16 sünnipäeva, siis pääsen ma siit põrgust välja. Põrgu on ka parem, kui see maja. Sitamaja selline," karjusin edasi ja otsisin oma kohvrit. Mu kohver oli elutoas laiali tõmmatud ja maas ilutses palju klaasikilde. Isa oli lõhkunud mu pildi, kus peal olin mina ja ema. Korjasin asjad nuttes maast ülesse ja viskasin kohvrisse. Surusin kohvri kinni. Alles siis märkasin, et isa oli väljas verandal ja suitsetas salasuitsu.
Hiilisin vaikselt toast välja ja kiirustasin bussijaama. Üritasin juustega sinikat varjata ja kuidagi oma punastest silmadest vabaneda.
Lihtsalt niisama vaatasin korra sinna kust ma tulin. Naljakas oli mõelda, et siin tänavas on olnud mu elu parimad hetked ja samas ka halvimad. Küllap ootab mind kuskil veel parem elu. Ma ei usu, et taevas mulle kohta on, aga põrgu ma vist ka ei lähe. Seega on ainus koht mis alles jääb maa. Ma jään siia maapeale igavesti. Ma ei usu ka, et ma loomulikult suren. Küllap mind mingi narkar kunagi mõrvab, kui ma talle ette peaksin jääma.
Õnneks jõudis ka buss lõpuks kohale ja ma sain sisse istuda. Sõit teise Saksamaa otsa võis alatai. Pistsin kõrvaklapid kõrva ja hakkasin muusikat kuulama. Kuulasin ühte laulu mitu korda järjest. Ma lihtsalt armastasin Waka Flocka - no hands laulu.
Mitu tundi oli möödunud. Ajasin ennast istmelt püsti ja liikusin ettepoole. Bussijuht vaatas mind küll imelikult, sest olin ostnud pileti Berliini, aga lähen varem maha. Naeratasin sõbralikult ja ootasin bussipeatust. Juba teeäärest paistis suured rannaäärsed villad. Vedasin oma kohvrit enda järel väikse puuteeni.
See oli lühim tee majadeni. Muidu oleks pidanud autotee juurest minema, aga see oleks liiga pikk olnud ja ega see puuteegi polnud lühike.
Vedasin kohvrit mööda logisevat puuteed enda järel edasi ja edasi. Lõpuks hakkas paistma meri ja siis juba liiv. Majad olid selged ja suured. Tõelised rikkurid elasid siin. Kõndisin nüüd juba mööda maanteed ja vaatasin lähenevat kesklinna. Suured majad. Palju poode ja putkasid. Palju jäätis, alkoholi, jääjooke. Suundusin lähima putka juurde ja otsisin taskust eurod välja. Libistasin need peost letile ja tellisin endale ühe coca cola.
Kulistasin pool coca colat endale kurgust alla ja hakkasin edasi liikuma.
"Kuidas ma küll vanaema maja ära tunneks," ma teadsin, et vanaema elab siin kandis, aga kus majas seda ma ei teadnud.
Lugesin kõiki perekonna nimesi mis aedade külge olid kinnitatud.
"Ludsen, kus sa oled," pobisesin taas endamisi ja vaatasin edasi.
"Tere, kas te teate, kus elab Dione Ludsen," pöördusin vanema naise poole, kes ühes aias tegutses. Maja aed, kus ta tegutses oli väga suur.
"Kes teda ei teaks, ta on siin kõige toredam ja sõbralikum naisterahvas," vanem naine naeratas sõbralikult ja hakkas siis mulle teed juhatama.
Tee kätte saanud kiirendasin sammu. Õige majani jõudes vajus mul suu lahti. Maja oli siit piirkonnast kõige suurem, kõige uhkem ja kõige kõigem. Avasin värava värisevate kätega ja hakkasin ukse poole liikuma. Uksekella vajutasin ma väriseva näpuga. Äkki see polegi mu vanaema võibolla sai see naine asjast valesti aru.
"Tulen, tulen," kuulsin ukse tagant lähenevat häält.
Mu vanaema täpselt sama ilus, kui pildil mis mu rahakoti vahel ilutseb vaatas mind suurte silmadega. Ta polnud mind kunagi näinud, aga mina teda pildi pealt olen. Ta on mu isa poolne vanaema. Imelik kuidas saab nii, et poeg elab kuskil treilerpargi sarnases tänavas väikeses lagunevas kahekorruselises sassis majas, aga samas elab ema tal kuskil rikkurite tänavas suures majas ja see lausa särab puhtusest. Isegi ükski raamat pole siin majas vist tolmu all.
"Vanaema," mu halahuul hakkas värisema ja juuksesalk vajus täpselt silmale ette, kus sinikas oli.
"Kes te olete," vanaema hääles oli seda sama nipsakuse tooni kuulda nagu minu omas. Küllap olen ma selle oma vanaemalt pärinud.
"Sarah," ma sisimas lootsin, et ta vähemalt teadis seda, et ta vanaema on ja kuskil on tal lapselaps Sarah.
"Sarah, minu lapselaps," vanaema suu venis kõrvuni ja silmad muutusid märjaks.
Noogutasin vaid pead ja olin õnnelik, et polnud ühtegi tuule iilt kuskilt tulnud, mis mult juuksetuka oleks eest pühkinud.
"Minu poja laps," vanaema kallistas mind tugevalt ja kutsus tuppa. Vedasin oma kohvrit järgi ja jäin siis keset tuba seisma. Mu suu oli lahti ja silm eksles kõikjal ringi.
"Oh sa oled nii pika maa, maha sõitnud tule ma näitan sulle, kus ma sulle toa olen teinud," ma poleks seda vanaemast uskunud, et ta teeb toa oma lapselapsele keda ta pole elus kordagi näinud.
Mu tuba oli tumeroheline. Voodi oli valgest puidust ja garderoobi uksest samuti. Kirjutuslaud oli samast puidust nagu voodi ja samuti valge. Keset põrandat oli ilus karvane väike valge ümmargune vaip. Põrand oli tumepruun. Ma ei suutnud uskuda, et sellest siin saab minu tuba. Mul olid mõlemal voodipoolel öökapid ja nende peal ilusad laualambid. Need maksid kindlalt suure summa. Kõik need pildid siin seinas ja viimane mis mul peaaegu jalad alt niitis oli rõdu. Ilus klaasist seina osa ja suur valge rõdu. Rõduääre külge olid kinnitatud ketist lambid. Jooksin rõdule ja vaatasin alla. Rõdu all oli suur võrkkiik. Rohkem ma ei suutnud vaadata, sest tuli vanaema ja võttis mult ümbert kinni ja vedas tuppa tagasi.
"Ära lase sügise külma õhku tuppa. See on kõige ohtlikum aastaaeg," ta tõmbas käega üle mu pikkade blondide juuste ja vaatas, siis mind täielikult.
"Tean, tean," naeratasin ja jäin lihtsalt seisma. Imetlesin ikka enda tuba. Mu unistuste tuba.
"Nii kõigepealt pane midagi korralikumat selga ja tule alla. Ma lähen keedan meile teed ja, siis räägime juttu," oligi arvata, et vanaemale ei meeldi mu katkised teksad. Mu üks teksapõlv oli kulunud ja teine üldse katki. Ka oli neis pükstes teistes kohtades auke ja mu lotakas dressipluus ei kõlvanud tegelikult kuskile. Ainuke tütarlapselik asi mu seljas oli valge topp, aga ega see välja ei paistnud. Otsisin enda kohvrist puhtad riided, mis natukenegi sobiks siia keskkonda.
Leidsin ühed lotakad alt kitsad lillelised püksid. Need püksid olid peaaegu, et siidist ja linasest riidest. Mulle meeldis selline materjal. Võtsin ka teise topi, aga seekord võtsin ma satsilise topi. Õnneks olin ma juba ennem kodus varbaküüned punase lakiga üle tõmmanud seega sobis mul paljajalu siin majas ringi joosta. Kiirustasin alla diivanile, kus vanaema juba istus ja ootas mind. Ta hoidis oma kuuma teetassi kahe käe vahel ja vaatas trepi poole kuna mina tulen.
Enne, kui ta nägi panin uuesti juuksesalgu silmale ette ja istusin, siis diivanile vanaema kõrvale.
Tõmbasin jalad kronksu enda juurde ja hakkasin vanaemaga isast rääkima.
"Mul ei ole isaga parimad suhted. Ta pole õige isa," ma ei tahtnud nii vanaemale öelda, aga ta küsis miks ma ära tulin sealt.
"Ja emal olevat nüüd uus laps ja mees ka. Mina ei taha selle jõnglase lapsehoidjaks hakata ja ainuke kelle juurde ma tahtsin õigesti tulla, olid sina vanaema," naeratasin oma säravvalget naeratust ja rüüpasin kuuma teed.
Vanaema tegi täiesti vale liigutuse minu jaoks ta pani mu juuksesalgu kõrva taha. Tal pidi peaaegu, et teetass käest kukkuma, aga ta suutis selle kiiruga lauale panna.
"Oh jumal. Kes sulle nii tegi," ta nägi mu sinikat.
Panin samuti tassi lauale nagu vanaema ja tõmbasin juuksesalgu tagasi silmale ette "Sa poleks pidanud seda nägema."
"Sa pane oma juuksesalk ilusti kõrva taha tagasi, ma toon midagi külma," ta ajas ennast diivanilt püsti ja peaaegu, et jooksis kööki. Tagasi tuli ta külmakoti ja köögirätikuga. Külmakott oli rätiku sisse mässitud. Olin juuksesalgu kõrva taha pannud nagu kästud ja hoidsin, siis jääkoti silma juures.
"Kes seda tegi," ta ei jätnud jonni ja küsis edasi.
"Isa, meil läks enne äratulekut väikeseks riiuks," tõesti seda võis väikeseks riiuks nimetada.
"Appi, ma sellele mehele ühekorra näitan," vanaema kees vihast oma poja vastu ja silitas, siis mu pead.
"Mis tähendab väikeseks, see on väga suur tüli," vanaema ei ole lihtsalt kõike näinud, mis meil seal majas toimunud on. Ma pole kunagi julgenud kellelegi rääkida, et olen peaaegu kogu oma elu peksa saanud ja isa karjumist talunud.
"Mis ta veel teinud on näita välja, muidu ma helistan politseisse ja teatan vägivallast alaealise vastu," see pani mind kõike näitama.
Kuigi ma isa vihkasin südamepõhjani, siis ikkagi nii palju mul jagus temale armastust, et mitte politseisse teatada.

Lihtsalt väike märkus. Nii palju, kui ma Saksamaal olen bussiga sõitnud, pole ma kordagi bussijuhi käest piletit ostnud. Linnadevahelistes bussides on piletimüüjad, kes ise bussi peal ringi käivad. =)

Mulle meeldib, väga meeldib. :)

Nojaa ma pole Saksamaal bussiga sõitnud ainult autoga ja ühekorra ma tegin tädiga jänest ka, aga see vist ei olnud buss ma ei mäleta

Ühinen TeddyBear'iga. Mulle ka meeldis

2.Osa

Panin jääkoti lauale ja tõusin diivanilt püsti. Tõmbasin oma pluusi natuke üles, et paljastada vanaemale oma parem külg.
Mu ribide juures oli juba väikesest peale arm. Isa oli siis jubedalt purjus, kui see juhtus. Tal oli külas palju narkarist sõpru ja ka naisi. Vähemalt üks naine oli kaine ja suutis mu kiirabisse viia.
Olin isa peale solvunud, et ta koju nii palju inimesi tõi ja mulle süüa ei andud. Ma karjusin ja nutsin valjult kõigi ees, kuni isa vihaseks sai ja mu vastu lauda lükkas ja katkise pudeliotsaga mulle virutas.
Sellest ka see arm. Õnneks viibis seal see kaine naine ja viis mu kiirabisse. Ma olen siiani temale tänulik.
"Selline see lugu oli," naeratasin häbelikult ja panin jääkoti tagasi silma juurde.
"Sa jätsid midagi rääkimata, su isal oli väiksena sama pilk, kui midagi välja ei rääkinud," vanaema kissitas silmi ja vaatas mind kahtlustavalt.
"Miks vanaemad nii targad on," panin jääkoti taas tagasi lauale ja mõtlesin, mida küll vanaemale näidata ja mida mitte.
See oli tõesti kõige nõmedam asi mida isa teha sai. Ta virutas oma suure tugeva rusikaga vastu mu põske ja lõi ühe hamba mul välja. Näitasin vanaemale tühja kohta oma suus. Ma ei viitsinud varjata. Sirutasin oma käe välja ja näitasin ka viimast armi oma kehal. Mu randmel oli suur pikk armi.
"Ma poleks uskunud, et mu enda poeg selline jõhkard on," vanaema silmanurkades olid pisarad, aga samas leegitsesid ta silmad suurest vihast oma poja vastu.
"Aga on ka üks tore asi, isa lubas mul teha nabaneedi ja tätoveeringu," naeratasin õhinalt ja näitasin oma naba vanaemale ja pükste värvli alla peitunud tätoveeringut.
"Appi" Tüdruk mõtled ka või, sa oled kõigest 16 ja sul on juba nabaneet ja tätoveering. Mis seal kirjas on, ega mingi poisi nimi pole või roppus?"
"Ei, skorpion on seal kirjas," seekord ma enam ei näidanud vanaemale. Ta oli niigi minestamise äärel, et olen lasknud endaga nii teha.
"Kas isa on sulle tihti kallale tulnud," vanaema ei saanud kuidagi sellest teemast mööda minna.
"Noh väikesed sinikad siin ja seal on ikka tulnud. Vanaema ma ei taha sellest rohkem rääkida. Ütle parem mulle, kus koolis ma käima hakkan," õppimine on mulle alati meeldinud. Tundub küll imelik, aga olen palju oma elust õppimisele pühendanud. Kuigi isa sellest kunagi ei hoolinud, et kõik aastad lõpetasin ma klassid ainult viitega. Kuigi vahel läksin joomisega ja narkoga käest ära, aga ikkagi ei langenud mu hinne üheski aines kunagi alla viie. Juhtus seegi harva, kui mõne töö nelja sain. Ma olen ajugeenius.
"Siin on kahe kooli vahel valida. Üks on erakool ja teine on muusikakallakuga Saksa Gümnaasium," ta rääkis mulle mõlema kooli kohta pika loo maha. See tegelikult aitas valimisel. Ma olen terve oma elu tahtnud käia erakoolis, aga samas olen ma ka kodus oma ema klaveriga mänginud. Ta jättis selle isa juurde, kui lahkus. Olen veel koolis võtnud kitarri ja flöödi tunde ja samuti olen ka isa kõrvalt akordionit õppinud.
Oma maailma parima onuga olen ka trumme tagunud. Ma olen muusika keskel elanud ja seega jäi mu valikuks ka muusikakallakuga kool.
"Me peame sind, siis sinna kooli sisse kirjutama, aga seda teeme homme. Nüüd mina lähen enda tuppa ära loen seal raamatut ja kui sa mind vajama peaksid, siis tule minu toa juurde. Mu tuba on teises maja otsas," vanaema jättis oma teetassi lauale ja tegi veel enne lahkumist mu peapeale musi. Naeratasin endamisi ja jõin üksinda vaikuses oma teed. Ma oleksin võinud suure plasmateleri ka tööle panna, aga vaikus siin majas oli, kui muusika mu kõrvadele.
Tee joonud võtsin laualt vanaema tassi ja viisin mõlemad tassid nõudepesumasinasse. Hakkasin lihtsalt täiesti võõras majas ringi uitamas. Kuigi nüüd oli see mu kodu ei tundud ma siin majas muid ruume, kui enda tuba, elutuba ja kööki ja veel teadsin, kus on alumise korruse vannituba ja wc.
Avasin köögi kõrval oleva ukse, seal oli sahver. See oli isegi suurem, kui minu endine magamistuba. Käisin riiulite ees ja lugesin ükshaaval silte, mis olid purkidele ja riiulitele kleebitud.
"Päris põnev," suundusin tagasi kööki, et edasi majas ringi kolada.
Köögist viis välja kaks ust. Üks viis elutuppa ja välisukse juurde teine viis ka elutuppa, aga seal juures oli ka pikk koridor paljude ustega. Avasin uksi ükshaaval. Kord oli vanaema garderoob suveriietega siin ja talveriietega mujal ukse taga. Oli ka pesuruum, kus olid virnatult palju puhtaid rätikuid, voodipesusid ja niisama riideid. Kõige köögipoolsema ukse taga olid külmkapid. Kõigis olid erinevad toidud. Üks külmkapp oli täis mahlu ja teine oli veest pungil. Oli lihakülmkapp ja puuviljade ja juurviljade omad. Ühes oli palju jäätist ja jogurtit.
"Kui kogu see toit Aafrikasse saata, mis siin on saaksid kõik seal söödud," pomisesin endamisi ja liikusin tagasi koridori poole.
Käisin kõik toad läbi. Mu lemmikuks sai mängutuba. Seal oli palju noortele tegevust.
Koridori lõppu jõudes jõudsin klaasist ruumini. Toetasin ennast vastu seina, kus oli palju nuppe. Basseini üleval olev klaasist katus hakkas avanema kuna läksin kuskile nupule vastu.
"Appi," kiljatasin ja hakkasin nuppe vajutama. Kord hakkas vett basseini lisanduma, tuled läksid erivärvides põlema, suur mürin hakkas ja siis muutut jälle kõik pimedaks. Viimasel hetkel sain ma katuse tagasi nii nagu see olema pidi. Hingeldasin kõvasti ja vajusin sinna samasse põrandale istuli.
"Jumal, mis maja," oigasin ja ajasin ennast püsti, et pesema ja magama minna. Lippasin veel pesuruumist läbi ja võtsin endale ühe puhta lina. Käisin teise korruse vannitoas pesemas. Kerisin suure rätiku endale ümber ja natuke väiksema rätiku pähe.
Tirisin oma kohvri voodi peale, et sealt endale oma vanad tudu riided võtta, mis olid kulunud ja olid värvist ära.
Peale pikka otsimist leidsin need ja hakkasin juba selga panema, kui märkasin padja peal ilusat tudu riide komplekti. Natuke roosakas ja valge tudu riie. Pükste tagumiku peale oli kuldsega kirjas minu nimi Sarah. Tudu riide pluusi oli nagu topp, aga see polnud nii ümber, kui teised ja nii pikk. Mu naba paistis isegi välja. Püksid olid lühikesed. Magamiseks siin soojas toas olid ideaalsed. Ennem ma küll ei maininud, aga siin toas on soojuse reguleerija. Ma armastan seda, sest siis saan ise valida, kui sooja tuba soovin. Keerasin toale veel kaks kraadi juurde ja pugesin oma uude suurde voodisse.


Hommik:

Äratuskell karjus mu öökapil. Ma polnud ju eile endale äratuskella pannud karjuma. Vaatasin kissis silmadega äratuskella, mis näitas 9:00
"Miks nii vara ärkama peab," porisesin pahaselt ja panin äratuskella kinni. Surusin näo patja ja proovisin uuesti uinuda.
"Sa ju siiski soovid kooli minna? Ma printisin sulle ikkagi mõlemast koolist pildid ja täiendava info. Kaalu veel asja ja pärast lähme vaatame sinna kooli kuhu sa minna soovid ja kirjutame sind sisse," vanaema laotas neli a4 suurust prinditut paberit mu voodile ja jättis öökapile tableti koos veega.
"Mis see on," vaatasin kahtlustavalt valget tabletti.
"Et sa ärksam oleksid," naeratas ta sõbralikult ja läks uksest välja.
"Mingi imeravim," imestasin ja pistsin tableti suhu. Kulistasin terve klaasi vett kurgust alla ja hakkasin, siis pabereid uurima. Mõlemad koolid olid seest ja väljas ilusad. Üks kool oli rohkem auhindu võitnud, kui teine, aga samas oli teine kool rohkem kiitusi saanud.
Raske oli valida, aga siiski jäin oma eilsele valikule kindlaks.
"Kallakuga kool," rääkisin taas omaette. Ajasin ennast voodist püsti ja panin eilsed riided selga. Kammisin oma pikad blondid juuksed ilusti ära ja pesin siis hambad ära. Pesin veel silmad ja näo ära.
Kuivatasin kraanikausi kõrval oleva väikese valge rätikuga oma näo ja läksin alla kööki vanaema juurde.
"Ma pean su vist poodlema saatma, sest sul täna ikka need samused riided seljas, mis eile," vanaema on ikka tõeline daam.
"Oh, ma vihkan ostlemist," panin käed lauale ja toetasin oma pea kätele. Jälgisin igat vanaema liigutust mis ta tegi. Kuidas ma küll sooviks sellist elu koos emaga, ega ma ei kurda, et vanaemaga on parem, aga ema oleks hoopis teine asi.
"Kas ma ema võin millalgi vaatama minna," kostsin viimaks peale väikest vaikust.
Vanaema seisatas korra ja hakkas, siis edasi tegutsema. "Mina ei usu, et see parim tegu oleks."
"Ma lähen helistan talle," tõusin toolilt ja jooksin ülesse enda tuppa. Oma mini meigikotist otsisin ema numbri ja läksin alla tagasi telefoni juurde. Kuigi üleval minutoas, oli ka telefon ei tahtnud ma seal olles rääkida.
Valisin numbreid hoolikalt, aga kiirelt. Number oli mul peas, aga kindluse mõttes lugesin ikka paberi pealt maha.
"Lenfide maja kuuleb," karm mehehääl võttis vastu. See hääl peaks kuuluma mu kasuisale ja taga karjuva lapse hääl mu poolõele, kelle nimi pidi Lisa olema.
"Kas Stacy elab seal," ma ei teadnud mis mu ema teine nimi võis olla. Kas ta on ikka Ludsen või Lenfi?
"Kohe kutsun." mu suunurgad tõusid kõrvuni "Kallis, sulle helistab keegi!!"
"Jah Stacy Ludsen kuuleb," see tegi mu tuju veel paremaks, sest kuulsin ema häält ja ta oli ikka veel Ludsen.
"Ema, mina Sarah," hääl värises põnevusest. Lootsin, et ema ikka sai aru mida ma ütlesin.
"Sarah, sina," ema kiljatas telefoni ja naeris.
"Ja ema mina. Kuidas sul läheb?"
"Isegi hästi 7 kuu kohta," ma ei suutnud oma kõrvu uskuda ema on jälle rase.
"S-ss-sa oled rase," kohkusin natuke. Naeratus mu näolt oli, kui pühitud.
"Ja, sa saad nüüd endale väikese venna. Kuidas isal läheb," ema üritas nii vaikselt mainida isa, kui sai. Küllap see ta praegusele mehele ei meeldinud.
"Ma ei tea, ma ei ela enam isaga. Ma tulin eile vanaema juurde ära."
"Mida? Kuidas sa võisid isale nii teha? Ta läheb täiesti põhja omadega," ema oli maruvihane ja karjus telefoniotsas.
"Ta ise lubas mul valida, kui ma 16 saan, et kas ma elan temaga või tulen sinu juurde, aga ma tulin hoopis vanaema juurde," klomp mu kurgus tegi haiget.
"Ahjah, mul läks meelest. Sul oli ju sünnipäev," just see mulle kõige rohkem haiget tegi, et ema ei mäletanud mu sünnipäeva ega ei soovinud mulle õnne.
"Sa ei soovinudki mulle õnne," pidin talle seda lihtsalt meelde tuletama.
"No issand. Sa said kõigest 16 ei midagi hullu ja mul on nii palju tegemist olnud, et pole aega olnud helistada. Ega sa ju ära ei sure, kui ma sulle õnne ei soovinud. Sa oled ju suur tüdruk juba ja saad aru," seda ma poleks emalt oodanud, aga ma peaksin olema sellega harjunud.
Mu mõlemad vanemad on tõelised tõprad. Nad ei sobiks vanemateks. Ema käitub lastega, kui koertega. Kui nad on väikesed ja armsad hellitab ta neid kõvasti, aga kui laps kasvab suureks ei hooli ta temast enam väga. Laps pole enam see armas ja saamatu vaid teismeline ja saab endaga ise hakkama. Aga teismelise eas ootame me just kõige rohkem, et vanemad meid hoiaks ja lohutaks, kui me süda esimestkorda murtud saab või tuleb tüli parima sõbrannaga.
Ma pole kunagi saanud oma muret kellelegi kurta vanematest. Õnneks oli mul maja taga külas käiv kass, kes käis vahetevahel mulle pugemas, et süüa ja juua saada. Tema on see kes kõiki mu muresid endaga kannab. Ma ei teagi mis temast saab, ma oleks pidanud ta siia tooma.
"Nägemist ema," panin toru hargile ja jooksin vanaema juurde. Endal silmad punased.
"Vanaema, ma tahan ühe kassi siia tuua!"


Jätkan ???

Aitääääh need kes lugesid :) panite mu edasi kirjutama

Muidugi kätka. Pssh, mis küsimus see veel on?!
Mulle meeldis, aga see ema on väga kahtlane ja ma vihakn ta isa
Ja siis, see vanaema on jumal vinge:D Tahaks endalegi

Aitääh :) Mulle ka need vanemad ei meeldi

mulle kohutavalt meeldis, eriti see kassi osa.
jätka kohe kindlasti !

Uus osa arvatavasti homme :)
Ja tänud need kes loevad

Hmm juhe koos ja seega mingi jama ma siia kokku kirjutasin :)

3.Osa Ja veel seda, et ma ei tea millal neljas tuleb. Kuna homme mul sünna ja siis tulevad sugulased vb mingi päev ja laup pean sõpradega sünnipäeva, aga ma tõesti üritan kuskil sellel nädalal uue osa valmis saada.

"Eks sa too, ma mõtlesingi ühe uue kassi võtmisele," olin valmis õnnest lakke hüppama, kui oleksin suutnud.
"Aga, see tähendab seda, et ma lähen isa juurde tagasi korraks," see kindlalt ei meeldi vanaemale. Rääkisin läbi hammaste ja surusin käed rusikasse.
"Kas kuidagi teistmoodi ei saa," ta libistas taldriku üle laua minu poole ja pani paar pannkooki sinna juurde. "Mis moosi sa soovid," ta avas sahvriukse ja astus sinna sisse.
"Vaarika," võtsin sahtlist endale lusika, kahvli ja noa.
"Palun," ta avas klaaspurgi ja istus teisele poole lauda.
"Aitäh," naeratasin tänutäheks ja pistsin lusika moosipurki.
"Ma tõesti ei saa muudmoodi seda kassi ära tuua ja pealegi ma lähen, siis koju, kui isa on tööl," koduvõti oli mul ju siiani olemas.
"Sa ei rääkinud, et ta tööl käib."
"Ega see mingi töö polegi. Saeb metsas paar puud maha ja ongi tehtud, aga temal läheb sellega ikka terve päeva. Pärast kodus sõbrad naeravad, et isa sai ainult ühe puu maha seatud," mul oli väiksena alati häbi, et isa sellise ebaõiglusega raha teenis. Teised tegid tööd ja tema ütles siis, et tema tegi kõik üksi.
"Eks sa ole siis ettevaatlik," ma teadsin, et vanaema tahtis kassi ja seega lubas ta mul minna.
Sõin kõhu parajalt täis ja läksin ülesse enda tuppa tagasi. Hakkasin kohvrist asju kappi laduma. Valisin välja ka riided millega välja minna. Võtsin oma ainsad korralikud hallid kitsad teksad ja puhta sinise topi, et jope all soojem oleks tõmbasin ka halli dressipluusi peale ja kaela ümber keerasin salli.
Tegin enda pikkadesse juustesse hobusesaba ja suundusin alla kööki tagasi.
"Ma siis lähen," naeratasin vanaemale ja hakkasin juba välja tormama.
"Kas sa ei taha midagi oma kollakas sinise silmaga midagi teha," tõesti polnud sinikas veel kadunud ja see oli ikkagi silmaga nähtav.
"Mul ei ole ju midagi sinna panna, päikeseprillid peidavad ainult poole ja pealegi ei sära taevas päike," oigasin ja vaatasin pisikesest peeglist oma peegeldust.
"Ise tead," vanaema hakkas lapiga tolmu pühkima ja kadus köögist.
Jooksin tagasi ülesse enda tuppa, et siiski millegagi oma sinikat varjata. Võtsin oma suured päikeseprillid ja panin ette. Seekord oli mul vaja tõesti joosta. Kuna bussi saabumiseni oli viis minutit aega, aga bussijaamani oli 10minutiline tee.
Jooksin kiirelt tänaval aina edasi ja edasi kuni jõudsin puuteeni. Hingasin sügavalt välja ja hakkasin juba puuteele astuma.
"Hey," mu seljataga peatus noormees rolleriga. Ma kuulsin terve tee kuidas miski mu seljataga põrises, aga ma lihtsalt ei teinud sellest välja.
Pöörasin pilgu tema poole ja jäin vaatama. Millal muga viimati mingi poiss rääkis?
"Kuhu kiirustate," ma ei öelnud talle midagi seega otsustas ta ise midagi küsida.
"Bussile ja mul tõesti on väga kiire," ohkasin uuesti ja olin valmis juba jooksma.
"Ma ennem viisin oma ema bussijaama võin teid ka viia," ta raiskaks oma bensiini, et mind viia bussijaama?
"See, ma, ei ma jääks hiljaks," kokutasin ja astusin sammu edasi.
"Hüppa peale ma nagunii viin emale rahakoti järgi," ta lehvitas musta nahast rahakotti.
"Okei, kui teil juba sinna asja on, siis võib küll," kui olin ta rolleri peal ja kiivri pähe pannud suutsin alles mõelda, mis võib juhtuda. Äkki on tal halvad mõtted ja kavatsused ? Ohh Sarah vaata vähem filme.
Koputasin närviliselt ta õlale ja ta peatas oma sõiduki.
"Buss läks," oigasin ja astusin ta masinalt maha. "Tänan sõidutamast, aga nüüd jäi su emal ka rahakott saamata," seda nüüd ka vaja.
"Mul ei ole selle vastu küll midagi, kui ma su kohale sõidutaks," ta naeratas säravvalget naeratust ja võttis viimaks endalt kiivri peast. Ta raputas oma pead ja viskas tukka, et juuksed korda saaks.
"Oi kurja, mu Bieber läks sassi," ta hakkas naerma ja võttis kiivri kaenlasse.
"Ma ei teagi sind ja sa sõidutad mind niisama sinna ja tänna," kergitasin kulme ja andsin talle kiivri tagasi.
"Minupärast jäid sa ju maha," selles oli tal õigus.
"Kui suur teenustasu on," mul ei olnud ju lõputult ka raha kaasas. Ainuke raha mis mul oli, oli mu kogutud raha.
"Umbes tonn sinna ja tonn tagasi," ta koputas näpuga oma meelekohtadesse ja vaatas, siis mind kavalalt.
"Unusta ära," hakkasin sammuma tagasi kodupoole.
"Kuule, ma olen muideks Robin," ta jooksis mulle järele jättes oma rolleri teeäärde.
"Sarah."
"Mu ema õe mehe venna naise nimi on Sarah," nagu see mind huvitanud oleks.
"Su värgendus seisab seal teeääres ikka," jäin järsku seisma ja vaatasin tõtt Saksamaa ilusaima poisiga.
"Tule, ma viin su ära ausõna, ma ei kabista," ta lasi oma heliseva naeru valla ja jäi siis tõsiseks.
"Kuule, ma pean siia ühe kassi toimetama nii, et sinust kasu pole," ma ei kujutas ennast, Robinit ja kassi ühel rolleril.
"Lihtne, mul on siin kott ja saad sinna kiisu panna."
"Sa oled väga tore, aga mine üksi nüüd koju tagasi ja ma ootan rahulikult siin uut bussi," ei bussi ma ei jääks ootama, sest mul tuleksid hallid juuksekarvad ennem pähe, kui uus buss jõuaks. Pealegi on täna neljapäev ja bussiliiklus on toimub ainult ühekorra.
"Kus koolis sa käid," ta käis igal pool mul järel. Ta kõndis mu kõrval nagu truu koer.
"Mida sa tahad," närvid hakkasid juba üles ütlema, mida käib täiesti tundmatu Robin mul järel nagu lollakas.
"Sind kuskile viia ja tagasi tuua," ta istus oma rollerile tagasi ja käivitas selle. Kiiruga pani ta kiivri endale pähe ja ulatas ühe mulle.
Võtsin kiivri siiski vastu ja istusin ta seljataha ja panin kiivri pähe.
Põimisin käed ümber tema ja vaatasin puid millest me mööda tuiskasime.


"Oota siin," andsin kiivri talle tagasi ja astusin rollerilt maha. "Ma teen kiirelt võibolla," jooksin ta juurest minema. Jooksin kuni jõudsin koduni. Nägin kuidas köögis põles tuli ja ka minutoas.
Avasin ukse vaikselt ja hiilisin sisse. Nurga tagant piilusin, kas keegi on köögis. Õnneks ei kedagi. Maja haises ja oli rohkem sassis, kui ennem. Isa läpakas küll töötas, aga ekraan oli katki pekstud ja seega oli valgust ainult mõnest kohast näha. Maad vedelesid ikka need klaasikillud ja elutoas televiisori kohal olev riiul, oli asjadest tühjaks lükatud. Ainuke mis veel riiulil oli, oli minu pilt ja selle kõrval mu lemmik kaisukaru, mille ise on mulle ostnud.
Pisar lihtsalt tihkus silmanurka ja voolas alla. Keerasin pilgu terassile, suitsukonidest täiest ja tühjad õllepudelid nagu alati. Minu õnneks istus ka kass seal ja ootas mind.
"Beyonce," naeratasin ja võtsin kassi sülle. Olin talle kunagi nime mõelnud. Panin talle oma lemmiklaulja nime.
Kõndisin kassiga aeglaselt majas ringi.
"Ma pean vaatama ka enda tuppa," rääkisin kassiga ja kõndisin aeglaselt trepist üles. Avasin hiirvaikselt toaukse. Tuba oli endine, ainuke lisandunud asi oli isa voodis. Ta norskas ja haises kohutavalt. Ta pole kunagi mu toas maganud. Isa kõrval oli pilt minust ja emast.
"Ta igatseb mind vist väga," ohkasin vaikselt ja kõndisin alla tagasi. Robin ju siiski ootas mind. Uksest välja saanud jooksin aeglaselt, sest ei tahtnud väga Beyonce raputada.
Peale väikest jooksu märkasin Robinit, kes puuoksalt lehti ära kitkus.
"Puul on varsti nagunii kõik lehed läinud, ma ei usu, et ta su abi vajab selles," istusin ta seljataha ja pistsin Beyonce kotikesse, mille ma endale kõhu ette panin.
"Sa ei tea, kuidas ta mind palus," ta ulatas mu kiivri ja pani siis endale ka kiivri pähe.
Muigasin korraks ja panin kiivri kindlalt pähe.
Kihutasime seda sama teed tagasi. Kõik oli juba nii tuttav ja umbes teadsid, mitu kilomeetrit või meetrit veel oli vaja sõita.
Robin sõidutas mu majani. Juhatasin ta õigesse kohta ja astusin siis maha.
"Tänan küüdi eest," naeratasin sõbralikult ja võtsin Beyonce kotist välja.
"Wauu, su vanemad on vist rämedalt rikkad," ta suu oli lahti ja vaatas punnissilmi maja.
"Ole vait, see on mu vanaema kodu. Ma elan siin temaga koos," ma pole kunagi sallinud tegelikult sõna rikkur. Jah ma ise kasutan ka seda, aga sisimas ma kustutaks üldse sellise sõna ära.
"Ma muidu elan ka siin lähedal. Kaks maja tagasi," mulle meenus kohe vanem naine aias, kelle käest ma küsisin, kus elab vanaema.
"Kellega sa siis seal elad?"
"Ema, isa, kaks õde, kolm venda ja teenija," küllap see vanem proua oli teenija, aga pere oli küll Robinil suur.
"Ma nüüd lähen, vanaema juba ootab kassi saabumist," keerasin talle selja ja avasin värava. Tassisin kassi kuni ukseni ja lasin siis tuppa lahti.
"Ohh, kui ilus valge karvane kiisu," vanaema oli juba ukse juures ja ootas kassi.
"Ta nimi on Beyonce," naeratasin vanaemale ja võtsin saapad jalast.
"Aga oled sa kindel, et ta kellelegi ei kuulnud," selles oli ma 100% kindel. Ta kuulus padujoodikutele, nad isegi ei märka ta puudumist, sest kiisust oli vahepeal järgi ainult kont ja karv oli tal kole ning käpp veritses.
"Ma nüüd saan siis minna poodi. Vaatasin, et makaronid on otsas ja piima napib. Soovid ka midagi poest," vanaema tõmbas oma kingakesed jalga ja pani mantli peale.
"Ei ole vaja. Beyonce tule," karjusin ja jooksin trepist üles. Haarasin kassi kaenlasse ja kõndisin enda tuppa. Prantsatasin koos kassiga voodisse ja hakkasin teda paitama.
"Huvitav kuidas Lessy, Oscar, Silver ja Stucki sind omaks võtavad," Lessy ja Silver on meie kaks koera. Lessy on terjer ja Silver iiri punane setter, Oscar ja Stucki mõlemad on ühest pesakonnast kassid.
Muidugi on siin veel 10kala, aga nendel ei ole nimesid ja papakoi Foffy on ka köögis laulmas.
Hakkasin uuesti voodipeal olevaid kooli pabereid lappama, et oma otsus ikka 100% kindlaks teha, mitte 99% kindlaks. Üks protsent on siiski väga suur protsent.
Erakoolis on see hea, et seal ei käi igasugused. Pigem käivad muusikakallakuga koolis sellised õpilased, kes ei tegele muidu muusikaga, aga seal pannakse nad muusikaga tegelema. Erakoolis käivad jõukamast perest lapsed.
Viskasin paberid endast eemale ja hakkasin riideid vahetama. Võtsin enda lühikesed teksasest püksid ja lotaka nabapluusi, mis oli viltu üle õla. Peale oli kirjutatud "Dirty Blond"
Riided vahetanud kuulsin ukse taga koputamist. Tähendab ma ei kuulnud vaid kuulsin kuidas koerad hakkasid valjult haukuma.
"Lessy ja Silver tasa," karjusin ja jooksin kiirelt ukse juurde. Selle ettevaatlikult avades nägin tuttavat nägu.
"Sarah, ma küsiks su numbri," ta ulatas mulle oma telefoni, et toksiksin oma numbri sinna sisse.
Haarasin telefoni ja kutsusin ta sisse.
"Palun," ulatasin telefoni tagasi, kui olin numbri sisestanud ja ära salvestanud.
"Sa elad ikka tõelises," ma ei lasknud tal lõpetada.
"Soovid äkki ringkäiku, et saaksid ikka uuesti ja uuesti seda korrata," kortsutasin kulmu ja toetasin ennast vastu diivanit.
"Mulle see meeldiks," ta hakkas juba oma tenniseid jalast ära kiskuma.
"Ma tegin nalja," ehmusin, kui ta tennisepaelu hakkas lahti arutama.
"Ma, vist peaks minema siis," noogutasin pead ja avasin talle kiirelt ukse.
"Mida ta üritab," kortsutasin uuesti kulmu. See vist hakkab harjumuseks muutuma. Liikusin külmkappide poole, et jogurtit võtta ja siis mugavalt mingit filmi vaadata.
Kuid ma ei suutnud filmile süveneda, sest ikka mu mõtted läksid Robinile.
Kuigi ta on ilus ja tore, ei taha ma endale mingit suhet hetkel või siis ka tahan, ma pole endas kindel.


"Ma olen tagasi," tuppa astus vanaema suurte poekottidega.
"Ma aitan," ajasin ennast diivanilt püsti ja võtsin suured poekotid vanaema käest.
"Appi, mis riietus," vanaema ei sallinud lohvakaid riideid nagu ma aru olin saanud.
"Ma lähen homme poodidesse," ja lükkasin igal võimalus poodlemist edasi. Kuidas ma ikka vihkan ostlemist.
"Vaata, et sa siis raha ka mu käest küsid," ta järgnes mulle kööki ja hakkas asju kappidesse panema. Need mis kuskile mujale külmikusse läksid, mitte köögis olevasse külmkappi andis ta asjad minu kätte ja lasi ära viia.
"Oh, mul on tänaseks selg ikka nii läbi. Ma ei tea, ega see tervis enam hea mul pole," ta hoidis oma valutavast seljast kinni ja võttis toolile istet.
"Kuule, ma ei taha sulle koormaks olla. Ma saan isaga ka hakkama," ega keegi ei taha olla oma vanal vanaemal koormaks.
"Rumal jutt tüdruk. Pane makaronid sinna kappi," ta ulatas makaronid ja näitas näpuga õige kapi peale.
"Nii, ma nüüd joon ühe kohvi ja sina lähed teed ennast korda ja lähme seda kooli vaatama, kuhu sa minna tahad," ajasin ennast uimaselt toolilt püsti ja liikusin trepi poole. Siin majas võiks lift olla. See trepp on lõputult pikk ja ma lihtsalt ei viitsi.
Lõpuks tuppa jõudes hakkasin kapis riideid valima. Ükski ei sobinud. Osutusin lõpuks mustadele retuusidele ja lillelisele pikemale pluusile, mis võis lausa kleidi eest olla. Panin pihale laia musta vöö ja juuksed jätsin õlgadele laiali. Puuderdasin oma vähese puudriga natuke sinikat. Mind paneb imestama, et Robin midagi selle kohta ei öelnud. Küllap proovis ta nii mees olla ja mitte midagi öelda.
Liikusin alla tagasi vanaema juurde, kes juba mantlit kinni pani. Nägin ta näost, et ta ikka ei olnud mu riietusega päri.
"Kas sul," ta lihtsalt vaikis ja hakkas kübarat pähe sättima.
"Ei ole," vastasin ta poolikule küsimusele ja tõmbasin saapad jalga ja võtsin oma musta jaki. Keerasin ka salli kahekorra ümber kaela ja astusin välja.
Jäime kooli ees seisma. "Kas sa teed seda üksi või tahad ma tulen kaasa," vanaema sättis mu juuksed ilusti ja vaatas siis naeratavalt mulle otsa.
"Sinuga koos," ma ei suudaks üksi midagi rääkida nii muusikalise inimesega, kui on muusikakallakuga kooli direktor.
"Ma lugesin, et ta oli kunagi päris tegija laulja," ta olevat isegi auhindu Ameerikast saanud, sellepärast ma kardagi üksi temaga suhelda.
"Ära muretse," astusime vanaemaga kõrvuti kooli sisse. Küllap oli hetkel koolis tund, sest kõikjal oli vaikus.
Meid lubati kohe direktori kabinetti. See võttis seal oma pooltundi, aga kooli sain ma sisse ja juba anti mulle kaasa ka koolivorm. Õnneks peab seda kandma ainult esinemistel. Tegelt see pole eriline koolivorm, sest see sisaldas valget pluusi mille rinnapeal oli kooli logo ja must sviiter peale panemiseks. Nagu ma ütlesin ei midagi erilist.
Õnneks täna sain ma veel kodus logeleda ja närveldada, et mis küll hakkab homme uues koolis saama.
Võtsin oma õpikud ja koolivormi direktorilt ja sammusin koos vanaemaga koolist koju.
"Kuna minul jäi sinuga sünnipäev pidamata, siis kuidas oleks, kui me homme peale kooli sinuga kahekesi sünnipäeva peaks," vanaema lihtsalt jutujätkuks hakkas mu sünnipäevast rääkima. Mulle meeldis see mõte väga.
"Loomulikult," see oli ju väga hea mõte, sest siis ei pea ma homme poodides kolama.
"Ma teen siis meile banaanitori ja kartulisalatit."
Naeratasin vaid vastuseks ja kõndisin vanaema kõrval koju.

Robin on armas. Miks mis-iganes-ta-nimi-ka-poleks Robiniga nii tõre peab olema?
Oih Sarah
Aga ikkagi küsimus jääb
Aga loodan, et sa ikka leiad aega uut osa kirjutada.

Eks ma hakkan täna uut kirjutama, aga valmis kindlalt ei jõua

Ma ei tea isegi miks ta nii tõre taga on kukkus lihtsalt nii välja. Eks ta siis järgmises osas vabandab ja üritab sõbralikum olla

Ja aitäh et lugesid

Mina loen kaa, lihtsalt pole aega olnud kommenteerida. :)
Mulle väga väga meeldib see jutt ja Robin tundub lahe ja armas ja üleüldse tore.
Ootan uut osa. (Y)

Siin ka uus osa Sain ikkagi suure raskusega valmis


4.OSA
Koju jõudnud lasin vanaemal otsida endale juuksuri numbri välja ja, et ta paneks mulle tänaseks aja. Soovisin oma blondid juuksed pruuniks värvida. Olin tüdinenud sellest blondist värvist ja pealegi visati eelmises koolis aina nalja, et sa blond ole vait aja oma lolli juttu kellelegi teisele. Mind ei võetud kunagi tõsiselt.
Sain õnneks aja tänaseks. Mul oli aega kõigest 30minutit.
"Kaugel see on," sättisin juuksed ilusti ja tõmbasin puudriga üle sinika.
"Rattaga jõuad õigeks ajaks. Sa pead siit paremale keerama ja siis aina otse sõitma kuni jõuad rannaäärest minema oled kesklinnas ja seal on suurelt kirjas roosa maja küljes Rosemari juuksur," vanaema andis mulle raha kaasa ja näitas mulle rattaid millisega ma minna tahaksin. Valisin kõige ilusama ja plikalikuma.
Kihutasin rattaga mööda teeäärt kesklinna poole kuni nägin roosat maja. Panin ratta lukku ja astusin sisse.
"Tere," kõndisin toolini, kus juuksur mind juba ootas ja mulle koha vabastas.
"Teie olete siis Sarah," naeratas ta mulle sõbralikult ja silmitses mu pikki juukseid.
"Mhm. Ma soovin siis juuksed pruuniks värvida ja natuke võib ka helepruunikat ja tumepruunikaid kohti olla," näitasin täpselt kuidas soovisin.
"See võtab mõne tunni ja siis saad mu tööga rahul olla," ta ulatas mulle ajakirja ja hakkas, siis mu juustega tegelema.

Peale kahte tundi oli töö valmis ja olin tulemusega täiesti rahul. Maksin arve ära ja sõitsin rattaga tagasi koju. Nägin maja ees Robinit. Ta oli nii kohmakas, ei saanud kuidagi väravat lahti.
"Kuidas sa eelmine kord sisse said," hakkasin naerma ja avasin värava.
"Ronisin üle," ega mullegi tundub vahel see värav mõistatusena, aga kõige lihtsam on vajutada link alla ja siis lükata. Värav avaneb siis, kui iseenesest.
"Mis sind siia tõi," kõndisin ratas käekõrval aeda ja ootasin kuni Robin järgi jõudis.
"Mu ema tegi kirsikooki ja tahtis siia ka tuua. Su vanaema on meie pere jaoks nii mõndagi teinud nagu ma täna ema käest kuulsin," see tegi mul südame soojaks ja vanaema üle tundsin uhkust.
"Ma usun, et ta on väga õnnelik koogi üle," naeratasin sõbralikult ja panin ratta seinaäärde seisma.
"Sa oled juuksed ära värvinud," ma ootasin nii kaua, et ta seda ütleks.
"Blondina ei võtnud mind keegi tõsisena," naeratasin oma kõige ilusamat naeratust.
"Ma ei tea, mina küll võtsin."
"Kas sa viid ise koogi kohale või ma viin ise," silmitsesin ta käes kooki mis oli rätiku alla pandud.
"Vii ise," ta ulatas koogi mulle ja võttis rätiku pealt.
"Ma tänan siis vanaema eest. Aitäh koogi eest, see on väga armas," avasin ukse ja astusin sisse. Liikusin koogiga kööki, lootes vanaema sealt leida.
"Vanaema," karjusin siis kui kööki jõudsin, sest teda seal polnud.
"Ma olen siin," kuulsin häält kuskilt pika koridori juurest liikusin sinna ja leidsin vanaema pesuruumis toimetamas.
"Robini ema saatis kooki," vanaema kindlalt teadis, kes Robin on.
"Kas sa oled juba tutvunud selle noormehega. Eks ta ole üks vaha noormees. Ta aitab oma ema kõvasti ja on muidu ka tore noormees. Kas ta sulle meeldib ka," vanaema lappas rätikuid aina kokku ja kokku.
"Vanaema," kortsutasin imestunult kulme.
"Meeldib siis või," appi ma ei usu enda kõrvu, et vanaema midagi sellist küsib.
"Ei, tegelikult jah. Ta on täitsa tore," mõttega valetada. Piisab ainult sellest, kui vanaema mulle silma vaatab ja saab aru, et ma valetaksin.
"Ärge siis pahandusi tehke," ta laotas mu kätele puhtad voodilinad, mis olid kokku volditud ja lõhnasid imehästi.
"Mis ma teen nendega," vaatasin juba suurt ja rasket virna enda kätel.
"Pooled linad pane minu toas kappi ja teised enda tuppa. Ma laon veel kolm, et külalistetuppa ka viia," ta andis kolm valget lina veel ja lasi mul siis lahkuda.
Liikusin aeglaselt trepist üles vanaema tuppa. Lükkasin jalaga ta toaukse lahti ja jäin suu ammuli ringi vaatama.
Nii ilus helesinine ja valge tuba. Liikusin ta vannituppa, et sealt garderoobi minna. Vannituba oli ilus lilleline ja garderoob oli tavaline valge.
Panin linad ilusti kappi ja läksin ülejäänud linadega külalistetuppa. Külalistetuba oli kõige väiksem magamistuba siin majas. See tuba oli ennem mu isale kuulunud, aga siis lõppes ta suhe emaga ja kolis välja.
Panin linad kappi ja viimased linad viisin enda tuppa kappi.
Beyonce magas mu voodis. Hakkasin teda paitama.
"Ma peaksin sulle pesa muretsema ka," paitasin ta pehmet pikka karva. Sain vastuseks vaid mõnusa nurrumise.
"Sarah, tule alla ja vaata," vanaema karjus kuskilt alt. Jooksin kiirelt trepist alla vanaemat otsima.
"Kus sa jälle oled," pobisesin omaette ja liikusin tagasi pesuruumi juurde.
"Vaata, kui vahva poiss," vanaema oli jäänud pesuruumis väikselt ekraanilt televiisorit vaatama. Hetkel käis talendisaate kordus ja seal näitas väikest poissi, kes rääkis tagurpidi paremini, kui õigetpidi rääkides.
"Selleks pidin ma alla jooksma," hingeldasin raskelt ja vaatasin pisikest poissi televiisorist.


Õhtul jõin veel ühe kuuma tee meega ja pugesin voodisse. Uni tuli kiiresti ja seega ei pidanud ma kaua voodis vähkrema.

Hommikul käis äratuskell. Tõusin istukile ja otsisin pilguga Beyonce.
"Beyonce," ägisesin vaikselt ja ringutasin.
Kuulsin kräunumist ja siis hüppas ta juba voodisse ja puges mulle.
"Baby," naeratasin ja jätsin ta üksi voodisse lebama. Ma pidin ju siiski ennast liigutama. Võtsin endale taas puhta rätiku ja suundusin pesema. Tegin kiirpesu, et jõuaksin oma juuksed ära kuivatada. Juuksed kuivad valisin endale riided mida selga panna. Võtsin endale mustad teksad, roosa laiema kampsuni kus peal oli roosaga suurelt kirjas LOVE. Jalga tõmbasin enda hallid riidest Uggsid. Kaela riputasin kaelakee, kõrva panin kõrvarõngad ja käe ümber käevõrud.
Tõmbasin puudriga üle sinika, et seda sinikat natukenegi varjata. Jätsin juuksed õlgadele lahti ja läksin hambaid pesema. Haarasin enne alla minemist kirjutuslaua kõrvalt enda käekoti, kuhu eile olin enda õpikud pannud.
"Vanaema," viskasin koti diivanile ja ise liikusin kööki.
"Ma kohe tulen, ma panen seenepurgi ära," kuulsin ta häält sahvrist. Võtsin köögikapi peal olevast küpsisepurgist ühe küpsise ja andsin papakoile, kes ainult kraaksus ja vait ei jäänud.
"Ma söön ruttu midagi ja lähen kooli," kõndisin teiste külmkappide juurde, et kooli kaasa võtta üks veepudel. Võtsin kapist kaks veepudelit välja ja veel ühe sidruni. Köögis valasin vee klaasi ja viilutasin sidrunit sisse.
"Kas sa midagi ei söögi," vanaema tuli sahvrist välja ja märkas mul käes ainult veeklaasi.
"Pole isu," jõin lonksu oma jääkülmast joogist.
"Ma teen sulle ühe võileiva," kiirelt valmis ka võileib ja ma sain selle ära süüa.
"Ma nüüd siis lähen," ajasin ennast toolilt püsti ja läksin jakki selga panema.
"Ära siis kohe esimesel päeval pahandusi tee. Ole ikka tubli tüdruk," vanaema saatis mind uksepeal kuni ma väravast välja läksin. Kõndisin Robini maja eest mööda. Jälgisin kaua ta maja ja imetlesin seda ilusat aeda. Seal on ikka palju tööd tehtud.
"Sarah," olin juba majast möödas ja oma mõtetes, kui kuulsin Robini häält. Keerasin ennast ümber ja otsisin Robinit.
"Oota, ma tulen ka," ta tõmbas kiirelt omale jope selga jättes hõlmad lahti ja koolikoti võttis ka kiirelt selga. Ta jooksis kiirelt minuni ja pani lõpuks oma jopeluku kinni.
"Käime me ikka ühes koolis," vaatasin küsivalt talle otsa.
"Sa ju käid ka muusikakoolis," imelik kust ta teadis.
Noogutasin pead ja vaatasin ümber toimuvat. Oli palju õpilasi, kes kooli kõndisid ja vanemaid, kes tööle kiirustasid.
"Vabandust, et ma eile nõnda tõre olin," naeratasin häbelikult Robinile.
"Ma arvasin, et sul lõi eile pubeka iseloom välja. Ma ei teinud sellest suurt numbrit," ta tõmbas näppudega oma juustest läbi ja surus, siis käed taskusse.
Olin tänulik, et ta seda kõike südamesse ei võtnud ja ei olnud pahane.
Liikusime vaikides koolini ja koolist sisse. Me teed läksid lahku kuna, Robin läks trummi tundi ja mina klaveri.
Liikusin õpetaja laua juurde ja küsisin, kus vaba koht on. Ma ei tahtnud ju kellegi kohta ära võtta. Mitte, et siin klassis koerad käiksid kellel kohad oleksid.
Sain pingi klassi viimasesse ritta mingi poisi kõrvale. Võtsin aknapoolse kohe ja ladusin, siis vajalikud asjad lauale ja istusin vaikides enda kohale. Kui keegi klassi tuli ja mind märkas, siis kohe sosistati ja viibutati näpuga minule. Vahel isegi hõigati "Oo uustulnuk!"
"Tere," noormees, kes mu kõrval istuma pidi viskas koti laua kõrvale ja istus, siis pingile.
"Hei," naeratasin korraks ja viisin pilgu aknast välja.
"Sa oled see uus Hannah vist," see pani mind muigama.
"Ei, Sarah," vaatasin noormeest, kes oli ülimalt kuum. Selline poiss minu kõrval. Ohh, vot see on alles elu.
"Jaden. Mu isa on ameeriklane seega ka selline nimi," ta ulatas mulle oma terekäe.
"Meeldiv tutvuda," ulatasin talle ka oma terekäe ja pärast väikest käesurumist vabastasin oma käe.
"Ma kuskilt kuulsin ennem Hannah ja seega arvasin, et äkki sina oled see Hannah," väga ei vabandanud välja, aga ikkagi naeratasin talle sõbralikult. Tõmbasin näppude läbi juuste ja jäin noormeest silmitsema.
"Sul on ilusad silmad," ta lükkas mult juuksesalgu silme eest, et ta saaks mu silmi imetleda. Ehmusin hetkeks ja jäin talle silma vaatama.
"Lööd külge," tõstsin korraks üht kulmu ja hakkasin naerma.
"Võib ka nii öelda."
"Mida su tüdruk sellest arvab," ega ma ei taha endale mingit vihavaenlast, kes sooviks mu mõrvamist ja elu ühe sõnaga perse keeramist.
"Ma olen hetkel küll vaba ja vallatu," ta tegi mulle silma ja naeratas, siis kavalalt.
"Mida sa õhtul teed," ta vist tõesõna riietas mind oma pilguga lahti või lihtsalt uuris mu riietamis stiili.
"Pean vanaemaga sünnipäeva ja siis olen niisama äge," ega mul ju erilisi plaane polnud. Vanaemaga kestis asi kõige rohkem tund ja siis me juba hakkame koristama.
"Ma kutsun su välja. Mis sa arvad," ta lükkas oma mobiili mulle nina alla, et sinna oma numbri salvestaks.
"Millest," olin hetkeks mõtteisse vajunud ja polnud tähelepanu Jadeni jutule pööranud.
"Minuga välja. Toksi number sisse ja kohtume õhtul kell kaheksa kooli ees," ta hääletoon oli veidi kärsitu, aga lõpuks ikkagi noogutasin ja salvestasin oma numbri ta telefoni. See polnud isegi telefon, see oli mingi ime nikerdis või, siis kõige uuem versioon telefonidest.
"Tõuske püsti ja alustame tunniga," õpetaja karjus klassi otsas ja tõusis ka ise oma toolilt püsti.


Viimane tund möödus kiiresti ja seega sain kiirelt koju vanaemaga sünnipäeva pidama minna. Tunnid kestsid mul neljani.
"Ma olen kodus," avasin koduukse ja liikusin kööki.
"Vanaema, kus oled," karjusin köögis ja liikusin tubades ringi.
Ta pidi ju kodus olema, sest uks oli lukust lahti.
"Vanaema," avasin vanaema magamistoa ukse ja astusin sisse. Vanaema oli pikali voodis.
"Mis viga," istusin murelikult voodiotsale.
"Ma juba eile tundsin kuidas, süda rinnus peksis ja täna on ikka surma tunne peal," ta oigas ja kägises midagi suust välja.
"Kas ma peaks kiirabi kutsuma," hakkasin juba oma mobiiltelefoni taskust võtma.
"Oh ei, see on magamatus. Pealegi sain täna su isalt ikka kõvasti riielda ka. Ära muretse. Peame homme sinu sünnipäeva, aga täna ma küll olen voodis pikali," vanaema üritas mulle naeratada ja tõmbas, siis teki peale.
"Ma annan sulle veel ühe teki," võtsin ta voodiotsa rullitud teki ja laotasin selle ilusti talle peale.
Liikusin jalgu lohistades enda tuppa ja läksin arvutisse. Istusin voodis, läpakas voodil ja kirjutasin oma blogisse. Ma polnud sinna oma miljon aastat kirjutanud seega kirjutasin sinna, ikka pikema jutu kokku.

Olin seda vähemalt tunni kirjutanud. Kell oli juba viis. Seadsin ennast pesema ja korda sättima. Jah ma olen imelik, et nii vara, aga mul polnud muud targemat teha. Nautisin 30minutit sooja vett ja hakkasin enda kappi segi keerama. Ma pidin siiski hea välja nägema.
"Miks ma ei läinud täna poodidesse," ohkasin, kui juba pool kappi olin segamini pööranud. Tõmbasin jalga siiski katkised kitsad teksad, roosa kampsuni ja sokid jalga. Föönitasin juuksed ära ja kammisin ära. Oleksin ära ka sirgendanud, kui oleksin viitsinud.
Suundusin alla kööki sööma, et natukene oma korisevat kõhtu täita. Määrisin oma võileivale võid, panin singi, juustu, salatilehe ja tomati leivale peale. Kõige peale veel leiva viilu.
Valasin tassi külma segumahla ja jäin laua taha istuma. Sõin nii aeglaselt, kui sain oma võileiba. Jõudsin kaks korda enda mahlaklaasi täita, kuni võileib otsa sai.
Panin klaasi nõudepesumasinasse ja laua pühkisin leivapurust puhtaks.
Ekslesin pilguga köögis ringi kuni märkasin koerte ja kasside toidukausse. Võtsin koerte toidukotist krõbinaid ja valasin mõlemale kaussi toitu ja kassidele samuti. Pistsin ka papakoile puuri ühe küpsise ja ruttasin ülesse tagasi enda tuppa.
Passisin tunnikese oma arvutis kuni oli aeg minna kooli juurde.
Keerasin kaela ümber salli ja tõmbasin peale kampsunjaki. See on nii mõlemat. Võtsin veel ühed uued saapad mis vanaema mulle eile oli ostnud.
Viskasin veel pilgu oma sinikale silma juures, mille ma puudriga ära peitsin. Sättisin juuksed ilusti ja läksin aeglaselt alla. Liikusin ka tänaval aeglaselt.
"Tere," tervitasin vanemat naist, kes Robini kodu aias töötas, kui majast möödusin.
Sain vastuseks peanoogutuse. Viisin pilgu korraks oma telefonile, et kella näha. Ma olin laua kaks minutit juba hilinenud.
Kohale jõudes märkasin Jadenit mingi kambaga.
"Jehuu," vaikselt endaga rääkides keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi minema.
"Sarah," ta jooksis mulle järele ja võttis käevarrest kinni.
"Sellised inimesed polnud plaanitud," näitasin näpuga suure kamba poole ja tõmbasin käe vabaks.
"Need on mu sõbrad. Ma lihtsalt olin nendega, et sinu ootamine põnevamaks muuta. Lähme näiteks torukasse," torukas pidi olema soe koht, kus said torudel istuda ja enda tagumenti soojendada.
"Lähme," viskasin veel viimase pilgu kambale ja kõndisin Jadeni kõrval toruka poole. Mul polnud aimugi kus see on ja seega kõmpisin Jadeni järel.
"Sa oled pidevalt nii vaikne," mind ennastki hakkas häirima, et ma nii vaikne olin. Ma tegelikult ei suutnud ära oodata, millal ta seda küsib. Mu sisemus lihtsalt nõudis seda küsimust.
"Oleneb inimesest. Küllap sina oled üks neist, kellega ma koos olles vaikne olen," ega ma polnud kunagi suurem rääkija olnud.

Kõndisimegi ülejäänud aja vaikides. Kuulasime kuidas kumbki hingas ja kuidas muru jalge all ragises ja sahises korraga.
"Istu," Jaden patsutas torule enda kõrval.
Võtsin istet ta kõrval. See oli hea. Istuda soojal torul, koos ilusa poisiga. Pimedal õhtul.
"Sul on tõsiselt ilusad silmad," ta vaatas mulle sügavale silma. Isegi kottpimedas suutis ta mulle silma vaadata.
"Lõin pilgu maja ja vaatasin oma sõrmi, mis soojenesid toru vastus."
"Ma ei saanud seda enda teada hoida. Ausõna, ma tegelikult pole nii otsekohene," tal oli sama helisev naeratus nagu Robinil.
"Ise ka oma juttu usud," vaatasin kahtlevalt Jadenile otsa ja hakkasin naerma.
"Sul on poiss olemas," ta küll kohmetus seda küsides, aga proovis seda iga hinnaga varjata.
"Mis sul sellest?"
"Lihtsalt jutujätkuks küsisin," kindel vale Jadeni suust.
"Ja, mis siis on, kui on? Lähed minema ja kirud sõpradele, et sellel Sarhal on kutt olemas," kergitasin kulme ja võtsin sõrmed torult ära.
"Ei," ta raputas hoogsalt pead ja jäi siis jälle mind vaatama.
"On või ei ole," ta hääletoon oli kärsitu ja natuke pahane.
"Ei ole. Ma alles tulin siia. Mõtled, et ma leian endale nii kiiresti kellegi," ma polnud vanas kooliski kordagi poisiga käinud. Juhtus imesid, kui poisid minuga rääkisid ja see oli ka, siis kui nad mu juuksevärvi kohta märkusi tegid.
"Seega võin ma sind," ta ei lõpetanud oma lauset vaid surus tugevalt oma huuled minu omadele.
Ma ei saanud vastu vaielda. Olin tugevalt ta haardes ja see meeldis mulle ka.
"Kuule ma ei saa," suutsin ta lõpuks ikkagi eemale lükata.
"Miks, sa ütlesid, et sul pole poissi," kuigi ma ta nägu väga ei näinud. Tundsin ta näos imestunud ilmet.
"Mulle meeldib keegi teine," eemaldusin tast veel rohkem.
"Kes," ta hääletoon oli raevunud ja pahane.
"Appi mis draama? Me ei käigi, et sa nii karjuma peaks," ma poleks seda Jadenist küll uskunud.
"Lihtsalt, ma arvasin, et ma meeldin sulle," ta võttis mu käest kinni ja tõusis püsti.
"Ja sa oled ilus, aga mulle meeldib keegi teine. Lähme koju," tõmbasin oma käe ta käest ja hakkasin tagasi kõndima.
Ta ei vastanud midagi vaid liikus minu kõrvalt tagasi kooli poole.


Jätkan?

Mis küsimus?
Daah... Ma ei luba sul lõpetada Kuigu, mis ütleja mina olen
Aga see Jaden on kahtlane tüüp Et siis, Sarhaile meeldib Robin eks?

Nojjaa tglt mul polegi veel plaan lõpetada :) Lugejatel on just kõige rohkem sõnaõigust

Eks näib, kes talle meeldib aga muidu on sul õigus Homme hakkan uut kirjutama

Niiiniihea :)
mulle meeldis see draama seal lõpus, tegi asja kuidagi, hmm, huvitavamaks?
kindlasti jätka. (A)

5.Osa oleks võinud parem tulla, aga ei tulnud -.- Ja ega ma väga ei pingutanud ka. Ma proovin see veerand ikka rohkem õppimisele rõhku panna ja arutis nii vähe olla, kui saan seega on osad pikema vahega ja mitte nii pikad :)

5.Osa

Avasin koduukse hiirvaikselt ja kõndisin üles magamistuppa. Viskasin jope pisikesele tugitoolile ja ülejäänud riided samuti. Tõmbasin selga tuduriided ja pesin näo puudrist puhtaks.
"Tore küll noh," porisesin endamisi ja ronisin voodisse.
Plaksutasin käsi, et tuli kustuks, aga see ei toimi siin majas. Pidin end siiski voodist veel püsti ajama ja tule kustu panema. Kobisin tagasi voodisse ja jäin magama.

Hommikul.
Vanaema oli kööki mulle kirja jätnud, et on õhtuni sõbranna juures sünnipäeval. Seega maja oli tühi ja sain teha mida tahtsin.
Kookisin oma kapist ujumisriided välja ja vahetasin tudu riiete vastu. Ilusad valge sinise triibulised bikiinid. Kerisin rätiku endale ümber ja liikusin basseini juurde.
Viskasin rätiku lamamistoolile ja ise hüppasin pea ees vette. Ujusin natuke vee all ja tõusin siis pinnale.
Olin kui meritäht veel pikali. Vaatasin klaasist katust. Peale pisikest suplust tulin veest välja ja kerisin uuesti rätiku endale ümber.
Liikusin lirtsuvate jalgadega külmkapi juurde, et võtta üks vesi ja üles minna.
Olin esimesel trepiastmel, kui uksekell käis.
"Tulen," keerasin otsa ringi ja avasin välisukse.
Mulle naeratas otsa Robin. Ah ta mahe naeratus pani südame sulama.
"Hey," naeratasin sõbralikult ja lubasin tal sisse tulla.
"Sa tulid pesemast," ta märkas mu tilkuvaid juukseid ja märgi käevarsi.
"Ei, ujumast. Oota all ma tulen kohe tagasi. Panen end riidesse," kiirustasin trepist üles enda tuppa riideid vahetama.
Panin üleval jalga helesinised põlvpüksid, pool varukatega tumesinise pluusi ja jalaotsa tõmbas veel sinised uggsid.
"Tore jälle ma ei näe," võtsin oma prillitoosist prillid ja panin ette. Tavaline mure. Peale ujumist on kloorine vesi mu silmadele liiga halb. Pean alati prille kandma, et midagi näha. Näen, aga uduselt. See kaob pärast puhta veega pesemist ära, aga hetkel pole aega pesta.
"Miks sa ei istunud," nägin trepilt kuidas Robin ikka samas kohas seisis, kus ennem.
"Ma jõuan seista ka," ta hakkas kätega vehkima, aga lõpuks ikkagi istus diivanile ja jäi ootama, et ka mina sinna istuks. Hüppasin diivanile ja panin televiisori käima.
"Sul on prillid," ta vaatas mulle küsivalt otsa ja viis pilgu siis telekale.
"Ei niisama kaunistuseks. Ma ei näe hästi päras kloorises vees ujumist, aga see kaob pärast puhta veega pesemist tasapisi ära ja ma kannan pea igapäev koolis ka läätsi, sest kaugele hästi ei näe ja mul muidu ka lugemiseks, arvutis olekuks ja teleka vaatamiseks," muidugi ei kasutanud ma prille, siis kui mul neid eriti vaja läheb. Ma ei taha prillipapa olla, aga nagu ma aru olen saanud hakkab asi mul enda lohakusest tõsisemaks minema, mitte paremaks.
"Peaaegu, et pime," ta hakkas mu jutu peale naerma.
"Ära naera, olengi pime vot. Ma ei meeldi sulle, siis kui ma pime olen," kergitasin kulme ja jäin Robinit vaatama.
"Kust sa võtad, et sa mulle meeldid?"
"No, ma ei teagi, aga sa oled piisavalt vihjeid andnud, et ma meeldin sulle," tegin nunnukese näo pähe.
"Aga võibolla tõesti," Robin küll üritas mulle lähedamale nihkuda nii, et ma seda ei märkaks, aga kuna ma nägin siis ta natuke punastas ka.
Avasin lõpuks oma veepudeli, mida ma auga igal pool kaasas olin kandnud. Kulistasin vett kurgust alla ja panin, siis pooltühja pudeli lauale.
"Tahad ka?"
Sain vastuseks pea raputuse.
"Aga mis siis saab, kui sa mulle ka võibolla meeldid," tegin natuke ülbe näo pähe ja jäin sügavalt Robinile silma vaatama. Ta kohkus hetkeks ja, siis ilmus ta näole lai naeratus.
"Vot see," ta nihkus veel mulle lähedamale ja tegi algul väikese musi mulle, aga siis hakkas mind aina ahnemalt suudlema. Ma ei olnud vastu. Panin käed talle ümber kaela ja tõmbusin korraks hingetõmbeks eemale. Jätkasime kiirelt sealt kus pooleli jäime. Olin, kui seitsmendas taevas, kuni vanaema ukse avas ja Robini koduabilisega sisse sadas. Eemaldusime kiirelt üksteisest ja hakkasime punastama.
"Oi lapsekesed. Kas me segasime," vanaema istus tugitoolile ja jäi meid vaatama. Keerasin pea punastades eemale ja itsitasin vaikselt.
"Ma vist lähen," Robin tõusis diivanilt ja hakkas oma ketse jalga panema.
"Oh, ei me natuke ju räägime. Ma lähen teen meile teed ja siis räägime," vanaema tõusis samuti püsti ja palus Robinil uuesti istuda. Ise liikus ta kööki teed tegema.
"Kui häbi," itsitasin ikka edasi ja vaatasin siis pisar silmil Robinile otsa. See oli tõesti naljakas, et ajas lausa nutma.
"Ma ei tõsta enam pikemat aega oma jalga siia majja," Robin sügas kukalt ja vaatas, siis korra oma koduabilisele otsa.
"Noori ei saa kohe üldse üksi koju jätta," ta võttis istet teisele tugitoolile ja silmitses meid pikalt.
"Me ainult," kokutasin ja pöörasin siis pilgu vanaemale, kes tuli kandikuga tagasi. Kandikul oli neli teetassi ja suhkrutoos.
"Väga tore, et te üksteisele meeldite, aga kas te selleks liiga noored pole," vanaema võttis kandikult oma teetassi ja istus tugitoolile.
"Vanaema. Kaheteist aastased juba suudlevad, ma olen kuusteist," tegin imestunud näo pahe ja külvasin suhkrut oma teetassi.
"Kas te preili natuke ei liialda. Mina omal ajal suudlesin alles, siis kui abiellusin," mu silmad olid, kui tõllarattad, kui sellist juttu kuulsin.
"Doris, see oli vanasti," ka Robin suutis midagi öelda.
"Ega me ju midagi hullu ei teinud," hakkasin naerma ja rüüpasin, siis oma teed.
"Ei ma lihtsalt mõtlesin, et miks te nii ehmusite, kui me sisse tulime," vanaema muidugi võttis asja naljana. Ta oli ju ikkagi kaasaegne vanaema.
"Aitäh vanaema," kissitasin silmi ja võtsin prillid eest.
"Preili, aga Robini ema pole sellega päri, et ta nii noorelt endale tüdruksõbra võtaks," mind ajas jubedalt närvi see preilitamine.
"Ma pole mingi kuningatütar, et mind preilitate," nähvasin natuke pahaselt ja jõin oma teed.
"Sarah valitse ennast," vanaema kortsutas pahaselt kulmu ja jõi oma teed.
"Pealegi ei saa mu ema valida, kas ma olen suhtes või mitte. Mu ema pole kunagi mu ellu sekkunud ja ei sekku ka nüüd," Robin vaatas kurjalt Dorisele otsa ja tõusis diivanilt püsti.
"Ma tulen suga kaasa Robin," Doris tõusis ta järel püsti ja kiirustas kingi jalga panema.
"Tsau Robin," tõusin ka püsti ja panin teetassi kandikule tagasi. Võtsin veel diivanilt oma prillid ja jooksin üles enda tuppa.
Avasin oma arvuti ja kirjutasin uuesti blogisse. Loomulikult jätsin äsja juhtunud vahele.

Istusin kuni õhtuni enda toas. Lõpuks andis nälg tunda seega pidin ma alla minema ja midagi sööma.
"Ma tegin just prae," vanaema naeratas mulle sõbralikult ja jätkas laua katmisega.
"Miks sa lauda katad," laual oli viis taldrikut, aga meid ju on ainult kaks.
"No ma mõtlesin kutsuda siia, Robini, tema ema ja Dorise," ma ei pidanud isegi arvama, et asi on meie suudlemises.
"Tänan, aga mul on kõht täis," liikusin köögist külmkappide juurde ja võtsin endale ühe segumahla ja õuna.
Kõndisin peaaegu, et trampides enda tuppa. Viskasin asjad enda voodile.
"Ahh, kas nad siis noorena ei teinud mingi kutiga musi," porisesin endamisi ja tammusin toas edasi ja tagasi. Liikusin rõdule ja jäin seal seisma. Vaade oli ilus. Kogu see aed siin maja taga oli hoolitsetud ja korras.
Ohkasin ja läksin tuppa tagasi. Väljas oli ikkagi täna tuuline ja külm. Pealgi lubas eilne ilmateade tänaseks vihma ja väikest tormi sarnast asja.
Istusin oma voodile ja hammustasin oma õunast suure tüki. Kuulsin kuidas all käis välisuks ja vanaema seal heietas ja oietas.
"Ohh Victoria, küll sa oled ikka ilus naisterahvas," vanaema hääl oli täis erutust ja õnne.
"Teie minge istuge lauda, ma lähen kutsun Sarah ka sööma," vanaema nagu poleks kuulnud, et ma ei soovi süüa.
"Sarah, tule ka ikka sööma. See oleks viisakas ja näitaks sind heast küljest," ta sättis tuppa astudes oma seelikusaba ja vaatas mind natuke kurjalt.
"Ei," mühatasin vaid korraks.
"Eks sa ise tead. Miks sa tegid siis Robiniga nii, kui nüüd meile põhjendust ei räägi," ta kortsutas pahaselt kulmu ja pani käed puusa.
"Jumal küll, kas sa ei suudelnud noorena mingi poisiga. Olid mingi kuivik või," vahtisin solvunult vanaema. Miks on vanad inimesed nii vanamoelised.
"Oh neid noori. Teie enda elu, ise teate mida teete," vanaema viskas asjale käega ja läks minema.
"On tõesti," porisesin ja viskasin õunasüdamiku prügikasti.
Pidin terve õhtu nende valju naeru, juttu ja kriiskamist kuulama. Kas see siis pole piinamine?
Sulgesin enda toaukse ja panin, siis muusika käima. Kuulasin vaikselt, muusikat ja hakkasin isa numbrit valima.

"Isa," mu hääl värises hirmust.
"Sarah, ma poleks uskunud, et sa mulle veel helistad," isa hääletoon oli ükskõikne. Kuulsin rongi möödasõitu. Küllap isa istus taas verandal ja suitsetas.
"Kuidas sul läheb," käisin närviliselt toas edasi ja tagasi. Potsatasin lõpuks akna all olevale toolile istuma.
"Siin on päris hästi läinud. Hetkel suitsetan verandal ja joon õlut," nagu ma ennem ütlesin, ta kindlalt istub verandal ja suitsetab.
"Ja kuidas mu printsessil, siis ka läheb," isa proovis ka sõbralikumat tooni oma juttu tuua, aga ega see väga välja ei tulnud.
"Hetkel on natuke kahtlane, aga muidu on kõik hästi," Kui ma isale räägiks, et ma mingi poisiga suudlesin, hakkaks ta mind kindlalt narrima ja viskas selle üle nalja.
"Mis seal kahtlast siis on?"
"Noh, oli üks ilus poiss kellega ma ilastasin nagu sina ütled," hakkasin punastama.
"Oo minu tütar kasvab suureks," isa hakkas naerma. Ta kihistas naerda päris kaua.
"Ma olen juba suur," porisesin ning hakkasin siis naerma.
"Noh eks sa siis arened, kui just ei kasva suureks," nagu ma ütlesin, isa lihtsalt viskaks mu üle nalja. Mitte ei teeks mingit istumist Robini vanemaga.
"Kas ema on suga rääkinud," isa hääl tõsines järsku.
"Me rääkisime, aga ei midagi erilist," järele mõeldes ei rääkinud me ju peaaegu ei millestki.
"Kohtuasjast ei rääkinud," isa hääl kohkus ja küllap ta silmad olid ka suured.
"Ei," raputasin hoogsalt pead ja tõmbasin jalad kõhu alla.
"Ta kavatseb minna kohtusse, et sind saada vanaema käest endale, sest tal on õigus sind kasvatada. Ma loomulikult ei tea millal see toimub. Ta juba hoiatas mind, et ma ennast eemale hoiaks ja oma suitsukonisid kasvataks," isa turtsatas telefoni pahaselt. Kuulsin kuidas pisike vile mu kõrvu käis, kui ta suitsu suust välja puhus.
"Ma tahan vanaemaga elada," ähkisin ja puhkisin vihaselt telefoni ja surusin küüned jalga.
"Aga, emal on," pidin kohe kindlalt isa jutule vahele segama.
"Ei ole. Ma lähen sööma," panin toru hargile ja kiirustasin alla söögilauda.


Kuulsin juba trepist alla minnes nende kädistamist ja naermist. Söögituppa jõudes nägin kuidas Robin istus vaikselt oma kohal ja otsis aega millal siit põgeneda. Ma oleks sama teinud.
"Tere," võtsin istet söögilaua otsa ja naeratasin kõigile sõbralikult.
"Oi, kui tore, et sul parem hakkas," Robini ema pani oma käe mu käele ja paitas mu käelaba õrnalt.
Kortsutasin korraks kulme ja naeratasin, siis talle hetkeks.
"Jumal küll tütrekene. Vaat mis sa oma kehaga teed," Robini ema karjatas, kui mind vaatas.
"Tüdruk sa lähed paksus. Seda ma sulle ütlen. Praegu söö porgandi ja kapsa salatit, juurde võid võtta prokkolit ja joogiks võta rohelist teed ilma suhkru ja meeta," ta hakkas mu taldrikule igast jama laduma.
"Victoria, las ta sööb. Ta pole täna eriliselt midagi söönud ja pealegi vaata milline oksaraasuke ta välja näeb," vanaema võttis talt taldriku käest ja ladus sinna hunniku viisi erinevaid lihasid.
"Mina olen ka nõus. Tüdruk on täitsa kont," vanaema jutuga liitus ka koduabiline.
"Homme ma tulen kell üheksa siia ja teen sulle toitumise kohta lehe. Loomulikult ka meie treeninguajad ja päevad mil me paastume," ta patustas taas mu käelaba ja naeratas oma armastavat naeratust.
"Ema jäta Sarah rahule," Robinit hakkas asi häirima.
"Kas sa siis tahad endale paksu tüdrukut," Victori vaatas pahaselt Robinile ja teistele otsa, aga kui ta pilk minuni jõudis naeratas ta taas.
"Tulge jah," silmitsesin korra oma keha ja tõusin lauast.
Liikusin söögitoast välja enda toa poole.
"AAAAPPPPPIIII," mina küll ei suudaks sellise emaga ühte öödki ühe katuse all elada. Panin muusika seekord natuke valjemalt mängima ja läksin voodisse pikali.
Kuulsin vaikseid koputusi oma uksel. Keerasin muusika vaiksemaks ja avasin ukse. Seal seisis oma täies hiilguses Robin. Ta pilk oli kurb ja süütunnet täis.
"Milles asi," lubasin ta tuppa ja kõndisin, siis tagasi voodisse.
"Mu ema on veits imelik. Sa ei peaks teda kuulama," ta sügas kohmakalt oma kukalt ja tõmbas näppudega läbi juuste.
"Kuule, su emal on ikkagi õigus. Ma olen üks paras tünn," võtsin näppudega oma olematust pekist kinni.
"Sa ei ole paks. Sa oled täpselt selline, et olla ideaalne," ta liikus taas vaikselt minuni ja tõmbas oma käega üle mu juuste. Ta eemaldus must korra ja lükkas toa ukse kinni. Loomulikult keeras ta selle ka lukku.
Selline olemine pani mind punastama. Mina ja Robin ühest toas ja uks lukus.
Ta liikus tagasi minuni ja pani oma ühe käe mu kaelale. Ta paitas oma pöidlaga mu põske ja naeratas mesimagusalt.
"Meil ei ole ju mingit suhet," tõmbasin ta käe ära ja istusin voodiservale.
"Aga, me võime selle algatada," ta istus mu kõrvale ja pani käe ümber minu.
"Ja me suhe oleks selline, et me käiksime ainult minu toas ja mujal ei pane üksteist tähelegi," kergitasin kulme ja jäin, siis Robinit pahaselt vaatama.
"Sa tead, et mu peres ei ole kohane tüdrukutega amelemine enne abielu," ta pigistas mu keskkohta oma haardega.
"Kuule, kes ütles, et ma suga ameleda kavatsen," lükkasin ta pahaselt eemale ja tõusin püsti.
"Milles asi," ta jäi mind kahtlustavalt vaatama.
"Vaata asi on selles, et mulle käivad täiega närvidele kutid, kes kahekesi koos olles on kõvad mehed suudlema, aga teiste ees ei julge isegi tere öelda," vehkisin pahaselt kätega ja kõndisin lõpuks ukseni. Ma ei avanud seda talle, et ta lahkuma peaks, aga ukse keerasin ma küll lukust lahti.
"Sa oleksid mul ju esimene tüdruk. Ma ei tea kuidas oleks tüdrukuga viisakas käituda, et kõik ta soovid oleks täidetud," ta jutust võis järeldada, et ta tahaks mu ori olla?
"Ahhh," puhisesin vihaselt ja avasin ikkagi ukse.
"Suhe meil ei alga kunagi seega ei lõppe see meil ka kunagi," porisesin pahaselt.
"Kas sul on keegi teine," ta seisis mu ees ja lükkas vastu seina.
"Ja," tatistasin talle peaaegu näkku.
"Kes," ta hoidis mind nagu vangis.
"Jaden," tegin nipsakat nägu ja lükkasin teda eemale.
"See tõbras," ta lasi mu vabaks ja lõi käega endale vastu pead.
"Ei ta ei ole mulle keegi, aga kui ma vaid helistaks talle ja ütleks, et olen tast huvitatud, siis me juba käiks kah," näitasin näpuga telefoni poole, mis oli must vaid sentimeetrite kaugusel.
"Ma parem lähen. Ma ei tahaks su kõnet pealt kuulata," ta astus uksest pahaselt välja ja kiirustas trepist alla.
"Robin, meil on aeg koju minna," ta ema juba ootas all ukse juures ja hoidis Robini jakki enda käes.

Nad lahkusid kiirelt majast. Maja oli korraga nii vaikne ja elutu.
"Mida kuradit sul viga on Sarah," lõin pea valusalt vastu seina ja vajusin põrandale istuli.
"Lollakas selline. Koli jah ema juurde, siis ei pea sa enam kahetsema, et Robiniga nagu matsiga käitusid," tagusin rusikatega vastu põrandat ja tõusin lõpuks voodist. Läksin oma hambaid pesema ja pugesin siis voodisse


Tähtis küsimus : Jätkan ?

Whiii uus osa tuli!!!
Aga, mis kuradi küsimus jälle? Muidugi jätkad. Just kisub huvitavaks ja sa veel küsid?! *närveldab msn'iga* Igatahes mulle meeldis, kuigi Sarah on vahepeal ikka täielik beach. Nii, et jamh... Uut osa. Ma suren uudihimust, mis edasi saama hakkab. Kuidas Sarah asja lahendab Ja siis vigu oli ka ikka.

Ma laiskvorst olin varem enne selle loo kirjutamist pidevalt selle õigekeelsus värgiga kirjutama üritan nüüd korralikum olla
Aga eks ma siis kirjutan edasi millalgi

Mhh, ma tean, et Karro ütleb, et see on rumal küsimus, aga ma ikka pean küsima kas ma jätkan ?


6.Osa


Avasin silmad aeglaselt. Päike oli juba kõrgel taevas ja valgustas tuba. Kell näitas kaks päeval. Sirutasin käed välja ja ajasin ennast istuli. Kondid ragisesid ja juuksed olid püsti peas.
"Täna vist tulbe halb päev," kui juba mu ärkamist vaadata või ju arvata, et midagi head sellest ei tule.
Liikusin oma aeglaste elevantide sammudega kapi juurde ja hakkasin riideid valima.
Võtsin oma mustrilise riidest seeliku mis ulatus peaagu põlvedeni. See oli roosa,rohelise, tumelilla, beezi ja igasuhuste mustritega. Võtsin enda roosa pluusi mille peal oli üks pilt ja jalgeotsa puhtad tennised. Käe ümber sidusin oma käepeale kaela kaelaketi ja prillid panin samuti ette.
"Kus mu kott on," käisin nagu peata kana toas ringi ja otsisin oma kotti. Leidsin selle lõpuks voodi alt. Suundusin kotiga voodile istuma ja hakkasin õppima. Sain klaveri mängimiseks paar noodipaberit, et harjutada. Küsisin endale ka flöödi kohta pabereid, aga need peaksin esmaspäeval saama. Lugesin rida haaval noote ja ümisesin peas lauluviisi.
Laul tundus ilus ja tõmbas mind kohe klaveri juurde.
"Vanaema, kus sul klaver on," otsisin vanaema üles ja näitasin talle oma noodipabereid.
"Su onu käib siin vahel mängimas oma bändiga ja tegid endale ühe mugava bändiruumi sinna. Seal võid ka sina oma laule sisse salvetsada," ta kõndis mu ees keldrisse ja näitas bändiruumi.
"Mu onu on siis kuulus," ehmusin korraks ja vaatasin naertus näol ringi.
"Ei, mis ta nüüd nii kuulus, aga õige muusika armastajad, teda ikka kuulavad ja ta plaate ostavad. Ta pole siin Saksamaal väga tuntud. Ameerikas lähevad ta plaadid kiiremini ostuks, kui siin. Eks ta hetkel on ise ka Ameerikas ja tiirutab ringi," vanaema keeras bändiruumi ukse lukust lahti ja lubas mu sisse. Ta astus minu järel ja pani kõik tuled põlema.
"Vägev üks onu mängib trumme kuskil kõrtsis ja teine kogub kuulsust," naeratus mu näolt ei olnud siiani kadunud.
"Muusikaline pere," vanaema vaatas uudistavalt ringi.
"Selle klaveri taga on siis paljud laulud sündinud," tõmbasin käega üle klaveri ja istusin, siis klaveri ette.
"Eks ta ole nii, aga mängid siis ka mulle midagi," ta liikus ruumist välja teisele poole klaasi ja mässas seal nuppudega. Mida ilmselt oli miljoneid. Klaver millega ma mängisin oli Yamaha DC6 Grand Piano.
Sättisin noodid ilusti ja hakkasin vaikselt mängima. Mäng oli katkendlik ja koperdav.
"Ma lähen teen midagi süüa," ega mul viskaks ka üle pidevalt seda koperdavat muusikat kuulata. Asi oli ju selles, et ma mängisin seda lugu esimest korda oma elus.
Istusin tunni klaveri taga ja üritasin lugu valmis saada. Hakkasin seda vaikselt juba salvestama. Lugu ilusti klaveril saanud salvetatud, asusin kitarri kallale. Kirjutasin ise noote ja proovisin loo lõpuni valmis seada. Istusin pukil ja mängisin aina uuesti ja uuesti kitarril seda lugu. Ka proovisin seda salvestada. Lugu tuli nagu tuli. Kõik väga konarlik, aga lihtsalt selleks salvestasin, et parem oleks õppida. Tagusin ka väikestviisi seal trumme. Trummid ei olne väga minu ala, aga ikkagi need meeldivad mulle ja selleks ma neid ka olen natuke ühe onu kõrvalt õppinud.
"Juudas, kaua ma juba siin olen olnud," viisin pilgu kellale. Kell oli juba kuus õhtul.
Panin asjad ilusti kokku ja suundusin üles kööki midagi sööma.
"Mis sa süüa tegid," kiirustasin trepist üles ja liikusin elutuppa, kus vanaema koos Victoriaga istus.
Victoria nägu oli väga pahane ja tundus, et ta hakkab kohe kellegi peale karjuma. Aga kuidas ma võisingi nii arvata, et see keegi teine oleks, kui mina, kelle peale ta karjuks.
"Esiteks plika, ma pidin kell üheksa siia tulema ja su toitumisest rääkima, siis ütles su memmeke, et sa magad alles ja tunned end halvasti. Nüüd tulin ma tagasi ja mis ma näen, sa tuled kuskilt bändiruumist elava ja tervena. Mis haigus see veel selline on, et bändiruumis mängimine võtab haiguse ära. Mina pean sinu pärast siin jooksma nagu lollakas ja sina mängid pool päeva mingit klaverit," ta karjus mulle näkku ja vehkis vihaselt kätega.
"Ma ei käskinud sul siia tulla," nähvasin pahaselt vastu ja liikusin kööki tagasi.
"Tütreke rahune parem. Mine hetkel koju ja tee midagi head perele söögiks," vanaema tippis vaikselt Victorial järel ja võttis ta õlgadest kinni.
"Arvad nii," ta keeras vanaema poole ja kallistas teda tugevalt.
"Tee enda kõige paremat kirsikooki ja kalasuppi," vanaema avast talle ukse ja lehvitas uksel.
"Appi, mis mõrd," istusin köögis laua taha ja sõin vanaema tehtud sööki.
"Ära nüüd küll nii ütle. Soovid soola ka," ta ulatas mulle soolatopsi ja hakkas siis loomadele sööki kaussi panema.
Kui Beyonce krõbinate kaussi kukkumist kuulis jooksis ta nurrudes kööki ja käis vanaema jalge ees edasi ja tagasi. Ega teisigi ei jätnud toidu saamine külmaks. Kõik olid näljas ja võitlesid, et üksteise toitu ära süüa. Aga nagu vanaema Beyonce hoidis. Tõstis vanaema Beyonce toidukausi kapi peale. Beyonce oli kohe järel ja nautis oma sööki vahel pilku teiste loomade juurde pöörates.
"Eriline tipsi noh," muigasin ja sõin oma toitu edasi.
"Mis sa seal all nii kaua tegid," vanaema pesi musti nõusi käsitsi ja hakkas, siis neid kuivatama.
"Ma kirjutasin laulu edasi ja salvestasi ka, aga see on alles kõik konarlik ja varsti prügikasti külastav," sõin toitu suurte ampsudega, et tagasi alla minna ja ka sõnad laulule lauda.
"Sa vist oled juba kohtu asjast kuulnud," ta võttis mu tühjaks söödud taldriku ja pesi selle ka ära.
"Kahjuks jah," noogutasin pead ja tõusin püsti.
"Ma ei leia kohtul põhjust. Ega ma sind siin vägisi hoia," ta nägu oli murelik ja kurb.
"Kindlalt jään ma sinu juurde, ära isegi muretse," kallistasin vanaema ja lippasin alla tagasi.
Istusin all väikese laua taha ja hakkasin sõnu mõtlema. Ma saan ju selle, siis õpetajale ette mängida ja tema arvamust kuulata.
Sõnadega läks mul oma tund ja pool. Kirjutasin ja kustutasin, jälle kirjutasin ja kustutasin. Aina nii kordus, kuni asi jooksma hakkas ja laulmiseks kõlbas.
Istusin pukile ja seadsin mikrofoni endale täpselt õigele kõrgusele. Panin veel muusika käima ja hakkasin laulma. Tegin mõndi ridasid kaks korda ja ka üks rida tuli mul neli korda üle laulda. Lihtsalt ei tulnud välja.
Miksisin kaua selle laulu jaoks, kuni asi oli kuulamis kõlblik. Muidugi mitte ideaalne, aga keksmine. Esimese korra kohta lausa ideaalne.
"Sarah, kus sul õppida muud ei jäänud," vanaema koputas uksele ja avas selle.
"Ma jõuan, aga tule kuula," lasin talle lugu ja jälgisin terve aja ta näoilmet. Iga korraga ta suuurgad tõusid ja pea hakkas muusika taktis liikuma.
"See on lausa imeline," peale 4minutilist kuulamist ta plaksutas käsi ja vaatas mulle naeratavalt otsa.
"No, siis ma hakkan nüüd teisi asju õppima. Aitäh kah," liikusin ta järel bändiruumist välja ja keerasin ukse lukku.
Suundusin otse enda tuppa, kus hakkasin matemaatikat ja saksa keelt õppima. Koolis on ju ikkagi ka tavalise kooli ained olemas, mitte ainult noodid,lauljad ja tantsijad.
Istusin taas tunni oma õpikute taga. Nagu varem olen märkinud, et ma olen palju oma elust õppimisele pühendanud ja seega ei ole mul raskusi õppida mitu tundi järjest. Vihkan asjade pooleli jätmis ja mu süda ei lubaks mul jätta kodutööd tegemata. Muidugi ei tee ma neid kotutöid igapäev tahtmisest, vahel vajan ka innustust.

Viskasin prillid voodile ja jäin lihtsalt tühja vaatama. Mõne hetke pärast helises mu telefon öökapil. Vaatasin silmi kissitades, kes küll helistada võis, aga ega väga ei näinud. Võtsin telefoni ikkagi vastu.
"Jah," mu hääletoon oli ükskõikne ja natuke tõre.
"Sarah, ma tõesti vabandan eilse pärast," kes teine vabandaks eilse pärast, kui Robin.
"Jäta," puhisesin läbi nina ja viskusin selili voodile.
"Ma ju ütlesin, et sa oleksid mu esimene tüdruksõber," kindlalt ta naeratas hetkel oma kõige armsamat naeratust.
"Aga miks ma lugesin su twitteri lehelt, et üks plika ütles sulle, et sa olid ta parim poiss ja sõber," eks mu fantaasia on vahel elav.
"See, oli facebookis," ta rääkis lihtsalt ennast välja, et tal on mingi plika varem olnud.
"Ja pealegi polnud sõnastus selline," küllap ta taipas mida oli just hetk tagasi öelnud.
"Aga mõte oli sama. Ja pealegi oled sa eri luuser hetkel, rääkisid end sisse ja valetasid terve aja mulle. Mis vabandust sa veel loodad saada," proisesin vihaselt.
"Ma ei tea. Eks ole siis nii tõre edasi," ma väsiks samuti palumast, et mina andestaks.
"Olengi," katkestasin kõne. Seekord ei olnud mul mingeid südamepiinu, ega muid piinud. Seekord oli ta mulle valetanud ja väärt seda kurjust.
Olin saanud vaevalt telefoni ära panna, kui mu telefon piiksatas ja sinna saabus sõnum.
"Jäta juba järele," pobisesin pahaselt ja vaatasin sõnumit. Sõnum, aga oli hoopis Jadenilt.

PALUN TEE KOOPIAD OMA NOOTIDEST, MUL ON NEED KUSKIL KADUNUD JA EI SAA ÕPPIDA. HOMME KOOLIS VÕIKSID ANDA :)

Viskasin telefoni voodile ja läksin alla bändiruumi, kuhu ma oma paberid olin jätnud. Keerasin ukse lukust lahti ja võtsin pukilt oma paberid. Paberid olid täis kritseldusi ja muid joonistusi, mis ma sõnu kirjutades olin teinud.
"Kuidas ma sellistest sulle koopiad teen," vaatasin kulmu kortsudades pabereid ja panin pukile tagasi. Kiirustasin üles oma telefonile järgi ja valisin Jadeni numbri.

Telefon jäigi kutsuma. Jõudsin selle ajaga tagasi alla bändiruumi.
"Mhh," ta mühatas telefoni ja mälus, siis midagi.
"Jaden," küsisin üle, et kas see on ikka tema.
"Mhm," ikka ta mälus midagi.
"Ma teeks sulle hea meelega koopiad, aga kuna ma siin midagi aretasin, siis on need täis soditud ja minu laulusõnu täis," küllap ta saab homme koolis endale uud paberid.
"Eks, ma siis küsin homme direlt uued," ta vist just hammustas midagi nagu ma kuulsin.
"Kas sa sööd midagi," võtsin istet pehmele diivanile bändiruumis.
"Jaa, kurki," ta suu oli täis ja seega puterdas ta midagi suust välja.
"Aga söö edasi ja homme näeme. Tsau," katkestasin kõne ja panin enda tehtud loo käima.
Saatsin loo läpakasse, mis oli ühendatud selle bändiruumiga ja seal läpakast sain loo juba oma telefoni saata. Kuulasin lugu aina uuesti ja uuesti. Seda võiks sõltuvuseks nimetada.
Olin oma uue loo valmimisega väga rahul ja premeerisin ennast ühe šokolaadi joogiga. Vanaema tegi mulle kuuma šokolaadi ja sisse pani vahukomme. See oli õhtu tipp. Vaatasime koos televiisorist üht komöödiat. Naersime, jõime oma kuuma šokolaadi, sõime vahukomme niisama juurde ja vahel pistime joogi sisse ka. Rääkimine samuti ei jäänud me filmiõhtust välja. Vahel ei pannud kumbki filmi tähele vaid olime süvenenud üksteise juttu.

"Minu arvates peaks sa veel rohkem muusikale pühenduma, kui hetkel. Sul on ilus lauluhääl ja pille oskad sa ka mängida. Miks sa ei kasuta kõike ära ja ei räägi direktoriga. Kindlalt leiaks ta sulle kellegi, kes sind kõrgustesse viiks," ta vaatas mulle oma kutsikasilmadega otsa ja pistis ükshaaval vahukomme suhu.
"Ma pole kunagi kuulsusest unistanud. Hetke elu on parim. Sind koheldakse võrdselt, ei mingeid eeliseid. Tasuta asju ja autogramme," nii palju kui ma lugenud olen, on see kuulsuse elu üks paras nuhtlus.
"Iga pisike tüdruk, on kord elus midagi sellist soovinud," jah eks ma ka valetasin. Isale korra olen mänginud kuulsust ja andis oma autogrammi mingi templiga ta käele. Tegin taga koos pilti ja laulsin, kui pöörane. Jooksin toas ringi ja laulsin.
"Sa oled oma lauluhääle isalt saanud," eks see ole nii jah. Kellegil teisel peale isa, ühe onu ja minul pole lauluhäält.
"Mu üks unistusi oleks laulda koos isaga üks laul," kas see poleks siis mitte ilus?
"Kui su ema veel sind ootas ja isaga vahel siin käisid ja isaga kahekesi juhtusime söögilauas olema, rääkis ta kuidas ta soovib endale tütart, kes laulaks nagu ilus väike linnuke ja näeks välja nagu roos. Vahel lahke ja rõõmus, aga suudab ka oma viha näidata. Ja muidugi soovis ta sulle lauluhäält selleks, et sinuga koos laulda," ma pole kunagi seda juttu kuulnud. Muidugi tõi see mulle pisara silmanurkadesse. Mu kuum šokolaad oli kui kellegi teise poolt ära joodud.
See oli äkitselt kadunud ja uni tikkus peale.
"Nii armas isast," naeratasin häbelikult ja panin tassi lauale.
"Tal on erilisi soove, ikka kuhjaga, aga kogu see joomine ja lahutus rikkus ta ära," vanaema sättis oma juukseid ilusti ja keeras telekale paar kriipsu häält juurde. Jäin samuti televiisorit vaatama, aga ma ei suutnud sellesse süveneda. Kõik see jutt pani mõtlema, kui hea elu võiks mul isaga olla, kui ta ei jooks. Ma oleks ikka temaga. Me laulaks, lõbutseksime ja oleksime ühtne pere, kuigi meid oleks ainult kaks. Ta mõistaks kindlasti ka ajapikku, et koduloomad toovad rõõmu majja.
Ohkasin raskelt ja toetasin pea diivanipadjale. Mu silmad vajusid kinni ja sinna ma magama jäingi. Kuigi ma hommikul olin arvanud, et päev ei saa kuidagi parem tulla, kui eile suutsin ma rängalt eksida. Ainuke mis päeva natuke rikkus, oli Robiniga rääkimine, aga ülejäänud lihtsalt kaldus positiivse poolele.
Vanema pani mulle mõne hetke pärast teki peale ja pani televiisori kinni. Ise suundus ta kööki nõusi pesema. Ma pole siiani aru saanud, miks peseb ta nõusi käsitsi, kui tal on nõudepesumasin. Tahab võibolla natuke vanamoodne ka olla.
Ennem, kui ta enda tuppa läks, tuli ta veel minu juurde ja tegi mu laubale musi. Korraks paitas ta ka mu pead ja läks siis hiirvaikselt enda tuppa. Elutoast ja köögist kustutas ta tuled.

Ärkasin keset ööd üles. "Mu kondid," oigasin ja kõndisin tekk ümber üles enda tuppa. Võtsin vaid ketsid jalast ja maandusin siis voodisse. Mul polnud viitsimist muid riideid vahetada. Raske pingutamise peale sain teised riided seljast ja tudu riided selga panna. Pusisin kuidagi kaelaketi kaelast ja käevõru käest. Hüppasin voodisse ja panin pea pehmele padjale. Tundsin kuidas prillid mu jalge all olid, aga olin liiga väsinud, et need ära võtta. Nagunii need katki ei lähe. Pugesin ikkagi lõpuks enda voodi teki alla ja jäin magama.

Oeh... Minu vastust sa sellele küsimusele juba tead

Aga jahh.... See isaga koos laulmine nii armas.
Ja see Jaden on mingi kahtlane ja siis Robin on loll. Ma oleks arvatavasti aknast sisse roninud ja siis andeks palunud.
Nii... Midagi oli veel aga ma'i mäleta

Aga siis uut osa onju?

7.OSA

Öökapil nagu iga argipäev üürgas mu äratuskell ja sundis mind ärkama.
"Mhh," ehmusin üles ja vaatasin kella. "Ahh, miks sa mind ehmatasid lollakas äratuskell," põrnitsesin äratuskella ja panin selle kinni.
Istusin voodiservale ja kõigutasin oma jalgu. Vaatasin oma kõikuvaid jalgu. Ma olen vist peenemaks muutunud. Kortsutasin oma mõtte peale kulme ja tõusin püsti.
Nagu juba kombeks saanud liikusin otse oma kapi juurde ja valisin puhtad riided. Võtsin endale sinised teksad, kollase pluusi. Sõrme tõmbasin roosa kalliskiviga sõrmuse ja kaela panin taas kaelaketi.
Otsisin oma uued kollased ketsid välja ja panin jalga. Kammisin oma pikad pruunid juuksed ilusti ära ja jätsin õlgadele laiali. Tegin kerge meigi, see oli juba harjumiseks saanud, et pean puudrit näkku panema. Kuigi sinikast oli alles jäänud ainult õrn kollane laiguke, katsin ma seda ikka veel puudriga. Vööpasin ka ripsmed üle ja suundusin hambaid pesema.
"Hommikust," kepslesin õnnelikult alla kööki ja naeratasin vanaemale. Temaga võrreldes olin ma väga õnnelik.
"Tere hommikust," ta pani lauale kausikese ja valas sinna hommikuhelbeid.
"Ma võtan ise piima," tõusin ja kõndisin külmkapi juurd ja võtsin sealt piima.
"Kus sa siis nii ilusana täna lähed," vanaema silmitses mu kollast pluusi.
"Kooli," hakkasin naerma, et vanaema võis arvata, et mina lähen kuskile mujal, kui kooli.
"Või kelle jaoks sa ennast nii ilusaks tegid," enam mul pole kedagi kelle jaoks ennast ilusaks teha.
"Eks ikka enda jaoks. Mul pole enam kelle jaoks ennast ilusaks teha," punastasin natuke ja hakkasin sööma. Kell ju ei peatu, et laseks mul kauem kodus olla ja kooli hiljem minna.
Kui keegi peaks mu käest küsima, mis oleks kaks erilist annet mida ma endale sooviks, siis vastus on mul juba ammu teada. Ma sooviksin, et saaksin olla ajamasin ja vahel teiste mõtteid lugeda. Kolmas võime ei teeks ka paha. Muutuksin vahel lihtsalt nähtamatuks ja kaoks sellest maailmast. Kui see nõme kohtuasi veel tuleb, siis oleks see võime lausa vajalik.
"Sarah söö kiiremini, sa jääd veel hiljaks, kui nii kaua siin sööd," vanaema paitas korraks mu pead ja hakkas oma tegemistega tegelema.
"Mhm," lükkasin tühjaks saanud kausi endast eemale ja läksin endale jakki selga panema. Tõmbasin oma musta mantli vöö kinni ja kiirustasin üles, et tuua oma kott.
Mul oli küll aega ainult kümme minutit, aga ma ei kiirustanud. Ma liikusin aeglaselt edasi ja edasi. Vaatasini jälle neid kiirustajaid ja närvilisi autojuhte.
Robini majast möödudes vaatasin korra tagasi. Märkasin kuidas ta istus kodutrepil jopehõlmad lahti ja koolikott seljas. Ta loopis kivisi endast eemale ja tundus üpris nukker.
Raputasin aeglaselt pead ja kiirendasin sammu. Olin niigi juba tundi hilinemas.
Suundusin koolimajja jõudes kohe enda kapi juurde ja panin mantli kappi rippuma. Ohkasin ja lükkasin kapiukse kinni. Keerasin selle lukku ja suundusin kolmandale korrusele ajaloo klassi.
Istusin seal koos ühe tüdrukuga. Ta nimi oli vist Fipke. Ma täpselt ei saanud aru ka. Ta olevat siin uus ja raskusi saksa keele rääkimisega.
Ta veeris tähti aeglaselt, et õigesti hääldada. Tunni lõpuks tal alahuul värises ja silmanurgad olid märjad.
"Kuule, pole midagi, et sa nii hästi veel saksa keelt ei oska," mind hakkas häirima, et juba suur tüdruk 16aastane, hakkab nutma, et ei oska saksa keelt sama hästi, kui päris sakslased.
"Aga, mu isa tahab, et ma oleksin klassi targim ja see on mu enda asi," ta karjus mulle näkku ja korjas kiiruga oma asjad laualt ja jooksis klassist välja. Kõigi pilgud olid minule pööratud. Kehitasin vaid õlgu ja libistasin asjad oma kotti. Ootasin kuna suurem rahvamass välja läheb, et siis ka välja minna ja uude klassi roomata. Kuigi mu õige tund oleks pidanud olema saksa keel suundusin ma teisele korrusele enda klaveri õpetaja klassi.
"Tere," avasin ukse arglikult ja naeratasin õpetajale sõbralikult.
Tal olid pruunid ilusad juuksed. Ta tinistas hetkel oma kitarri ja laulis laulu.
"Hey Sarah," ta võpatas hetkeks ja lõpetas laulmise. Ta pani oma kitarri lauale ja liikus klaveri juurde.
"Ma mõtlesin läbi tulla ja teile," kõhtasin korraks, et oma kärisev hääl puhtaks saada.
"Ja kuidas sul kodutöö läks," ta istus klaveri kõrval olevale taburetile ja palus mul klaveri taha istuda.
"Siin on salvestis mis ma kodus tegi, see ei ole kõige parem," ulatasin talle oma telefoni ja panin muusika käima.
Ta toksis näpuga vastu oma põlve ja ulatas, siis mulle telefoni tagasi.
"Mängi mulle seda klaveril."
"Oh juudas," sättisin ennast mugavalt klaveri taha ja hakkasin mängima. Klaveriõpetaja Tom naeratas terve aja ja lõpus plaksutas korraks.
"Kas meeldis," tegin armsa näo pähe ja nihkusin klaverist tooliga veits eemale.
"Ideaalne. Varsti tuleb koolis võistlus ja sa esined selle looga kindlalt," ta võttis mult noodilehed ja silmitsest neid pikka aega.
"Kuidas sa siit midagi välja loed," ta kortsutas enda kulmu, keeras leht üht ja teistpidi ja kallutas seda ühele poole ja siis teisele poole.
"Lihtne," hakkasin talle vaikselt sõnu laulma.
"Ah, ma annan sulle ühed puhtad noodiread ja kirjuta mulle ka üks selline," ta kõndis oma laua juurde ja otsis paberihunnikust puhtad lehed.
Ta andis need mulle ja palus, siis tundi minna.
Jooksin kiirelt klassi ja vabandasin hilinemise pärast. Klassis olid peaaegu, et kõik kohad täis. Ainus mis vaba oli, oli Robini kõrval. Ta põrnitses mind natuke pahaselt, aga tõmbas siis oma koolikoti toolilt ära, et ma istuda saaks. Liikusin oma nõtkel sammul tema juurde ja panin koti enda kõrvale maha. Hakkasin asju vaikselt lauale laduma. Viimane mille ma lauale panin, oli mu pinal kust lendasid pooled pliitasid laua alla.
"Hmm," tegin korraks häält ja pistsin pea laua alla, et pliiatsid kokku korjata.
Robin järgis mind ja pani samuti pea laua alla ja hakkas pliiatseid korjama.
"Miks sa mulle ei andesta," ta vaatas mind kurbade silmadega ja ulatas mõned pliitasid mulle.
"Ära päri," istusin korralikult toolile tagasi ja surusin pliiatsid pinalisse.
Ta jättis ühe pliiatsi enda kätte ja hakkas sellega pisikesele paberitükile kirjutama. Silmanurgast piilusin, mida ta kirjutab. Lõpuks lükkas ta oma rusikas käe minu lauale ja avas selle. Ta peopesast kukkus lauale kortsus valge vihikulehe tükk.
Avasin selle värisevate kätega ja lugesin mida ta sinna kirjutas.

MITTE KEEGI MEIST POLE IDEAALNE!! SEEGA POLE KA MINA.

Ma mõistsin täpselt mida ta sellega ütleda tahtis. Kortsutasin paberi uuesti kokku ja viskasin selle talle tagasi.
Ta kritseldas sinna veel midagi ja andis uuesti tagasi. Seekord ma isegi ei vaevanud seda avama, vaid sosistasin talle vastu.
"Kas sa jätaksid mu rahule? Mina olen siin tunnis õppimise pärast, mitte sinuga kirjavahetuses olemise jaoks," põrnitsesin teda pahaselt ja pistsin paberitüki pinalisse.
"Preili Sarah, meil on tund õppimiseks, mitte rääkimiseks ega kirjavahetuseks," õpetaja liikus aeglaselt minu laua juurde ja vaatas mind kurjalt.
"Jah õpetaja, ma tean," pobisesin vaikselt ja avasin õpiku.
Raske oli oodata, et tund lõppeks, sest pidevalt Robin jälgis mind. Vahel puudutas ta mind oma käega ja ütitas midagi öelda. Eirasin teda võimalikult palju. Kui, aga kell helises tuli mu suult raske ohe. Korjasin asjad kokku ja kiirustasin klassist minema.
Järgmised kaks tundi möödusid ilma Robinitta, aga järgmine juba oli koos Jadeni ja Robiniga. Istusime matemaatikas kõik kolm viimases reas. Pingid olid üksikud ja seega istusin ma keskmises reas. Ukse poolses reas oli Jaden ja akna poolses Robin.
Seda tundi võiks nimetada piinamis tunniks. Mõlemad kutid vahtisid mind. Üks üritas leida õiget kohta oma pilguga mu kehas, et mind halvata ja siis vabandust paluda. Teine aga riietas mind oma vastiku pilguga lahti ja ootas, et saaks millalgi juba tegutsema hakkata. Vähemalt nii ma ennast seal tundsin.
Tänasin südamest jumalat, kui tund lõppes. üritasin enne neid klassist väljuda ja söökla poole kiirustada. Oootasin seal pikas järjekorras, et ära anda oma toidutalong ja, siis süüa neid vesiseid ja maitsetuid makarone koos kapsa ja sibula salatiga. Liikusin ettevaatlikult laudade vahel oma kandikuga ja otsisin kohta, kuhu üksinda saaks istuda. Akna all oli üks üksik laud ja kedagi seal ka õnneks polnud. Suundusin otse sinna ja istusin, siis toolile. Viisin oma pilgu aknast välja, kui neid rõvedaid makarone endale sisse ajasin. See ajas südame pahaks.
Haarasin maast oma koti ja hakkasin selles põhjatus kotist omale vett otsima.
"Miks just täna," sosistasin vaikselt ja panin kotti tagasi maha. Alati võtsin ma mingi joogi kaasa, aga täna ei midagi.
"Kas sa otsisid juua," Robin vedas tooli laua taha ja pani mu kandikule väikese õunamahla pakikese.
"Jah," noogutasin pead ja keerasin mahlapaki korgi lahti.
"Võin ma ikka liituda," ta vaatas mind paluvalt.
"Tegelt ma eelistaks üksindust," liikusin tooliga lauast eemale ja tõusin püsti. Haarasin oma koti maast ja võtsin, siis kandiku mille ma minema viisin.
Liikusin sellest kärarikkast sööklast välja muusikaõpetaja klassi poole. Koputasin seekord ja läksin sisse. Ta istus seekord niisama ja vaatas, siis kuidas ma klassis tema poole liikusin.
"Sul on kuidagi murelik pilk," ta võttis oma jalad laualt ja istus korralikult nagu ühele õpetajale kohane.
"Te ju teate mu klassivenda Robinit," istusin ta ette lauale ja panin oma koti ka lauale. Toetasin pea õnnetult kotile ja vaatasin õpetajat.
"Eks ma ikka tean. Andsin talle kunagi eratunde, et ta saaks selle klaverimängu selgeks," eks siin koolis teadsid kõik õpetajad kõiki õpilasi.
"Kas ma ei saaks mingit tundi ära muuta, et saaks siin tunnis käija. Ma lihtsalt ei talu enam, temaga koos olemist," tegin veel nukrama pilgu ette ja viisin, siis oma pilgu õpetaja kitarrile.
"Kas sa tahad kitarri mängida," ta eiras mu eelmist küsimust ja ulatas mulle naeratavalt oma kitarri. Istusin enda selja taga olevale lauale ja hakkasin kitarri tinistama. Laulsin hoogsalt kaasa ja tõin vahepeal naertuse nähtavale.
Õpetaja vaatas kuidas ma kitarri mängisin väikseste muietega.
"Kas sa tuleksid peale tunde siia. Me kool üritab siin väiksest bändi teha ja meil on laulja puudu, kes mängiks kitarri. Ma annan sulle hetkel tööks kirjutada noodid paberile, siis ma teen teistele koopia ja üritame seda laulu bändina esitada," õpetaja oli ekstaasi täis ja võttis mult siis kitarri.
"Õpetaja, te ei mängi meile kunagi. Palun tehke üks laul," vaatasin õpetaja silmadesse ja palusin teda.
"Aga sellest kellegile ei räägi," ta alustas oma laulu.
Ta on tõesti parim meeslaulja, kõige parem õpetaja siin koolis, kõige parem murede kuulaja. Kas talle ei kuuluks üks autasu ära?
Mul oli märkamata jäänud, et tund oli juba poole peal.
"Ma vist peaks tundi minema," hammustasin oma alahuult ja vaatasin kulme kergitades õpetajale otsa.
"Kuidas sa ise õigeks pead," ta viis pilgu seinakellale.
"Mulle meeldib siin rohkem," hüppasin laualt maha ja istusin toolile.
"Aga hakka siis mulle kirjutama," ta ulatas paberi mulle ja ise läks oma arvutisse. Kirjutasin süvenenult paberile ja üritasin meelde tuletada kõike, mis laulus on.
"Palun," ulatasin talle paberi tagasi ja tõusin laua tagant.
"Järgmises tunnis pead sa kindlalt osalema, sest sinna ma sulle mingit tõendit ei kirjuta," ta ulatas mulle äsja prinditud paberi, et ma selle direktorile viiks.
"Aitäh," silmitsesin paberi ja naeratasin õpetajale. Lahkusin klassist ja kõndisin treppide poole, et sealt minna pikka koridori ja direktorile paber viia. Liikkusin mööda pikka koridori direktori ukse juurde ja koputasin paar korda. Mulle anti luba sisse astuda, seega avasin ukse ja naeratasin häbelikult direktorile. Varem märkamatuks jäänud diplomid ja karikad, mis olid direktori riiulil oleks mulle nagu naeratanud, kui ma sisse tulin. Viisin kiirelt pilgu tekstile, mis õpetaja sinna kirjtanud oli ja ulatasin, siis selle direktorile. Ta luges kiirelt teksti läbi ja allkirjastas ära.
"Teil siis polnud aega minna tantsima, sest olite koos õpetaja Tomiga," ta vaatas mind kahtlustavalt ja pani paberi oma lauale.
"Me harjutasime laualu, mille ma ennem talle ette lausin. Kirjutasin talle viisi," nii nagu ma lehelt lugesin ütlesin ka direktorile. Muidugi oli see ka tõsi.
"Eks sa, siis mine vähemalt teise tantsutundi," ta lubas mul lahkuda.
"Aga, ma pole saanud neid riideid, millega nad tantsivad," jäin ukse juures seisma ja pöördusin uuesti direktori poole.
"Mine palun siia kõrvale kantseleisse ja nad annavad sulle, sinu numbriga riided," lahkusin kabinetist ja läksin teise ukse taha koputama. Sain sealt enda numbriga riided. Jooksin riietusruumi riideid vahetama. Tegin oma juustesse hobusesaba ja jalga tõmbasin mustad ketsid, mis ma neilt sain. Kõik tüdrukud istusid pinkidel ja pidasid väikest pausi. Võtsin pingile istet ja vaatasin õpetajat, kes minu poole liikus.
"Mis õigusega sa puudusid minu tunnist," musklis kehaga ja pikka kasvu naine seisis mu ees ja karjus mu peale. Tõusin argrlikult püsti.
"Tõend on juba direktori käes," ajasin selja sirgeks ja vaatasin kurjale õpetajale otsa.
"Siis on okei. Tüdrukud ajage nüüd oma laiaks istutud tagumikud maast püsti ja hakkame kegejõstiku tegema," kergitasin imestunult kulme. Kas õpetaja tohib õpilastega nii rääkida ja kas see pole mitte tantsu tund?
Seisime kõik selgadega redelite poole, igaüks ühe redeli ees. Pidime võtma kõige ülemisest pulgast kinni, kui suutsime ja hakkasime, siis sirgelt jalgu tõstma.
See oli alles aeganõudev töö, jalad ei tahtnud kohe üldse tõusta. Kui hakkama ei saanud tuli õpetaja ja tõstis su jalad, nii kõrgele, et pisarad lausa voolasid valust. Ma poleks uskunud, et üks naisõpetaja selline jõhkard suudab olla. Nagu ma aru olin saanud, siis käis siin tema tütar, kes suutis sirgelt jalad üles tõsta, aga ta emale ei piisanud. Ta karjus tema peale kõige rohkem, surus ta jalgu peaaegu vastu nägu ja karjus samal ajal. "Mida sa karjud, kuidas sa hakkama ei saa. Millised omahakad me oleme," tõesti kõike ei suuda üles lugeda, mida ta karjus.
Tund lõppenud liikusime kõik korraga riietusruumi. Seal alles hakkas mokalaat ja kiruti õpetajat taga, isegi tema tütre ees. Ta tütar vahetas nukralt riideid ja liikus siis kiirelt riietusruumist välja.
Vahetasin oma riided ja kammisin juukseid lahti.
"Sul on ilusad pikad juuksed," klassi kõige ülbem tüdruk seisis mu kõrvale ja lehvitas oma blondide juustega.
"Tänan," naeratasin korraks ja asusin uuesti kammima.
"Aga nüüd on aeg minul kammida," ta tõmbas kammi mu käest ja hakkas oma juukseid kammima.
"Levita oma täisi mujale," võtsin kammi tagasi ja viskasin kotti. Liikusin ülbel sammul riietusruumist välja ja viisin oma tantsimise riided kappi.
Kuna mul pole rohkem tunde selle tüdrukuga koos, siis sain kergendunult hingata ja muusika klassi minna. Kogu bänd mis oli kokku pandud istusid seal ja kuulasid õpetaja juttu. Ta jagas just lehti laiali, kui ta mind märkas läks ta nägu naerule ja kutsus mu klassi ette.
"Tema, on nüüd meie laulja, kes oskab kitarri, klaverit ja nagu ma aru olen saanud, siis ka trumme," ta paitas mu selga ja hakkas teisi tutvustama.
"Veronica," tema oli see tüdruk, kelle ema oli tantsutunni õpetaja. Ta oli ilus rosinasilmne ja lokkis juukseline tüdruk. Tal olid oranži ja pruuni segu värvi juuksed. Ta mängib klaverit.
"Oscar," tema oli tüsedam poiss viimasest klassist, kellel olid lühikesed blondid juuksed. Tema, aga tagus trumme.
"Vanessa," ta oi kõige värvilisem inimene, siin koolis. Tal olid mustad lühiksed juuksed ja pea ümber värviline pael. Vanessa ei ole alati kõige vajalikum, sest ta mängib viiulit.
"Zino," tema oli pruunide juustega poiss. Tal olid ilusad helesinised silmad. Ta käis eelviimases klassi ja mängis kitarri.
"Mina olen Sarah," ütlesin lõpuks oma nime ja vaatasin kõiki bändikaaslasi.
"Jason! Jälle sa hilined," õpetaja vaatas sisse tormavat noormeest ja hakkas, siis teda mulle tuvustama.
"Tema on Jason, kes mängib basskitarri, aga tal on ka kaksikvend Richard, kes on samuti siin bändis ja mängib ka basskitarri ja, kui vaja siis ka trompetit," ta ulatas Jasonile paberi ja palus kõigil istet võtta. Minul, aga käskis klaveri taha istuda ja kõigile mängida.
"Nii Sarah mängib teile ja, siis teeme me kõik koos, kas ta ikka on meie bändis," ma võisin mängida suvalist lugu, mis mulle klaveri mängida meeldis.
Laulsin ja mängisin lugu "A Million Miles Away".

Jätkan ?

Ma ei tea, kas on veel neid kes loevad :) Ma luban, et jutt ei jäägi nii dramaatiliseks



8.Osa


Pääsesin lõpuks koolimajast ja sain koju minna. Kõndisin aeglaselt mööda tänavat. Jäin pisikese kohviku ees seisma ja imetlesin akna peal olevaid koogikesi. Suurelt oli klaasil kirjas, et kui ostad ühe saiakese saad kuuma kohvi tasuta lisaks. Asi ahvatles mind väga ja astusin kohvikusse sisse. Kõik oli koduselt hubane ja lõhnas hästi. Liikusin uudistava pilguga kassa juurde ja tellisin ühe maasika glasuuri kringli ja ka selle kohvi mis seal pakuti. Saiake pandi väikesele tassile ja kohvi lubati tuua lauda. Liikusin oma saiakesega laua juurde, mis oli kamina juures. Panin oma koti laua kõrvale maha ja võtsin istet toolile. Peagi tuli ettekandja ja tõi mu kohvi. Naeratasin tänutäheks ja hakkasin oma saiakesest tükke murdma. Istusin seal saiakest süües 15minutit. Vaatasin lihtsalt ringi ja imetlesin kogu seda õhkkonda, mis siin valitses. Kuulsin kuidas uks käis ja keegi sisse tuli. Nagu jutu järgi aru oli saada, siis oli see keegi püsiklientidest.
"Mulle üks kohv ja kirsikook suure vahukoore hunnikuga," viisin oma pilgu mehe poole, kes äsja endale tellis ja lauda otsis kuhu istuda. Me pilgud kohtusid. Naeratasime mõlemad üksteisele ja teretasime noogutusega.
"Sarah, mis sa siin teed," õpetaja Tom tuli minu juurde ja tõmbas laua alt endale tooli ja istus sinna mugavalt.
"Mõtlesin lihtsalt läbi astuda ja viivitada koju minekuga," naeratasin hetkeks ja võtsin söömu oma kuumast kohvist.
"Kas seal kodus on, siis nii hull," ta hakkas oma taskust rahakotti otsima, aga ennem jõudis ta lauale laduda. Suitsupaki, tulemasina, taskurätiku paki, mootorratta võtmed ja koduvõtmed.
"Te suitsetate," viisin pilgu L&M suitsupakile.
"Ära seda ainult kellegile räägi," ta tegi silmad suureks ja surus kiirelt oma suitsupaki ja tulemasina taskusse tagasi.
"Kellele mul ikka rääkida on," jõin uuesti oma kohvi ja viisin pilgu tiksuvale seinakellale.
"Ei räägi," ta viibutas oma näppu minu poole ja võttis, siis ettekandjalt oma asjad naeratades vastu.
Raputasin pead ja otsisin kotist oma mobiili üles. Hakkasin kiirelt sõnumit toksima ja saatasin selle, siis vanaemale. Vabandasin, et hiljem tulen.
"Õpetaja," kohmetusin korraks ja naeratasin, siis häbelikult.
"Sarah, kui ma just koolis pole, siis kutsu mind lihtsalt Tomiks, väljaspool kooli olen ma kõikidele õpilastele pigem sõber, kui õpetaja," ta kergitas kulme ja pani lusika oma vahukoorega üle uputatud kooki.
"Okei Tom, su varukas on vahukoorega koos," ennem, kui Tom kooki vastu võttis, läks ta oma varakuga koogi sisse.
"Sellepärast ma mõtlesingi, miks mu kook nii ebaühtalne on," ta kortsutas kulmu ja tõmbas, siis paberiga varuka puhtaks.
"Ma pean koju ka hakkama minema," silmitsesin korra kella ja hakkasin oma salli kaela ümber keerama.
"Minuga ei sobi, siis koos kohvitada," ta upitas ennast natuke üle laua ja piilus mu kohvitassi, milles oli veel küllaltki kuuma kohvi.
"Imelik on lihtsalt õpetajaga koos kohvitada," istusin tagasi ja tõmbasin salli kaela ümbert ära.
"Ahh, alustame algusest. Tere mina olen Tom, ma olen 22aastane mees, kes töötab ühes koolis õpetajana," ta ulatas mulle terekäe ja naeratas sõbralikult.
Kortsutasin hetkeks kulmu, aga võtsin ta terekäe vastu ja naeratasin samuti.
"Ja, kuidas on teie nimi," ta raputas mu kätt hoogsalt.
"Mina olen Sarah, ma olen 16aastane tüdruk, kes käib ühes koolis," vabastasin oma käe ja jõin kohvi.
"Me vanusevahe polegi märgatav," ta vaatas mulle sügavale silma ja üritas kuidagi mu tähelepanu saada.
Viisin raskelt oma pilgu ta pilgust eemale ja vaatasin, siis ta kooki.
"Soovid proovida," ta märkas, et vaatasin ta kooki. Ta võttis lusika täie kooki ja lükkas lusika minu poole.
"Oh ei, ma lihtsalt jäin vaatama," raputasin pead ja lükkasin ta käe tagasi.
"Kuule ära ole selline pidur ja proovi," ta lükkas käe tagasi ja tegi kutsika näo pähe.
"Okei," avasin oma suu ja maitsesin ta kooki. Pidin tunnistama, et see oli väga hea ja sööks teinegi kord.
"Meeldis," ta hakkas oma kooki edasi sööma ja jälgis mind pidevalt.
"Meeldis küll, aga nüüd pean ma koju minema," tõusin lauast ja hakkasin omale uuesti salli kaela ümber kerima.
"Ma tulen ka," ta lükkas oma pool kooki eemale ja nipsutas sõrme. Ettekandja kiirustas meie poole ja vaatas, siis meid küsivalt.
"Palun, mu kohv panna topsi, ma ikkagi võtan selle kaasa ja tütarlapsele uus kuum šokolaad samuti kaasa," ta andis raha juurde ja tõmbas endale jaki selga. Tal oli must natuke kulunud nahktagi. Tomi jaki varukast libises välja ruuduline roheline sall, mille ta lohakalt kaela ümber tõmbas ja, siis leti juurde liikus. Haarasin maast oma koti ja liikusin ta järel leti poole. Võtsin tänades ta käest oma kuuma šokolaadi ja lahkusin kohvikust. Liikusime koos tänaval edasi ja rääkisime tühjast tähjast. Vahepeal jõime enda jooki ja naersime lakkamatult. Poleks uskunud, et ma võiksin kunagi mõne õpetajaga ühise keele leida väljaspool kooli.
"Ma keeran nüüd selles tänavas ära," näitasin talle näpuga, kust tänavast ma koju lähen .
"Sa elad, siis seal kus Robingi," imelik, kust ta teadis, et Robin seal elab.
"Kust sa tead, et ta seal elab," vaatasin talle imestunult otsa ja jäin seisma, sest meie teed hakkasid lahku minema.
"Andsin talle kunagi kodus tunde."
"Ma siis lähen," naeratasin talle korraks ja hakkasin ümber pöörama. Tundsin järsku sooja Tomi kätt oma põsel ja juba ta kummardus minu poole ja pani oma huuled minu omadele. Lükkasin ta ehmatusest eemale.
"Vabandust, aga ikkagi mulle oled sa õpetaja," liikusin tast kiiruga eemale.
Ma poleks uskunud, et ta tahab mind suudelda. Arvasin alati, et me võime olla nagu sõbrad, aga mingi suhe, see ei lähe kohe üldse. Ta on ju ikkagi mu õpetaja. Kuulsin veel kuidas ta karjudes vabandas.

Avasin koduukse ja sinna samusesse ma ka seisma jäin. Ema istus koos, kasuisa, isa, vanaemaga ja mu poolõega diivanil ja ootasid millal ma tulen.
"Ema, isa," seisin ukse juures ja vaatasin neid suurte silmadega.
"Tata," mu väike poolõde Lisa jooksis mu juurde ja tahtis sülle. Panin ukse vaikselt kinni ja oma koti põrandale. Üritasin kuuma šokolaadi mitte maha ajada seega võtsin Lisa vaikselt sülle.
"Mida te siin teete," liikusin teise diivani juurde ja istusin sinna. Panin oma topsi lauale ja jälgisin kõiki pingsalt.
"Me tulime siia selleks, et arutada alguses asja ilma kohtuta," ema toetas oma käed suurele kõhule ja paitas seda õrnalt.
"Ma olen selge sõnaga endaarust öelnud, et ma tahan siin olla," tõstsin Lisa oma sülest maha ja vaatasin, siis kurba vanaema.
"Aga mina olen ka selga sõnaga ennast väljendanud, et ma tahan sind kodus kasvatada," ema oli trotsi täis ja ajas oma jonni edasi.
"Aga mis saab vanaemast? Ma olen oma otsuse teinud ja tahan siin elada," tõstin oma hääletooni ja vaatasin ema ja kogu ta perekonda vihase pilguga.
"Tead plika, kui sa oleks täiskasvanud saaksid ise valida, kus sa elad, aga hetkel ei hakka sa oma emale vastu," mu kasuisa peaaegu, et karjus mu peale.
"Sa pole mulle mittekeegi, et siin üldse midagi ütled. Mine ela, siis emaga kui nii väga tahad. Miks mina pean hakkama koos elama teie nõmedate järglastega," karjusin pahaselt ja tõusin diivanilt. Võtsin maast oma koti ja jooksin trepi poole, et üles minna.
"Tüdruk sa oled ikka selle luksusega siin, ikka nii harjunud, et mul hakkab paha. Sa saad meie juures ka luksust, meil on plaan kolida Ameerikasse ja seal sa saad tunda alles luksust," ema karjus nii kõvasti, kui suutis. Tal veeresid vihast pisarad üle põskede.
"Minge siis sinna, mina olen siin," karjusin poole trepi peal ja jooksin üles enda tuppa. Viskasin pahaselt koti voodile ja ise istusin ka sinna. Hakkasin lihtsalt nutma. Miks peab minu elu, selline jama olema? Millega ma selle ära olen teeninud? Kuulsin peale pisikest vaikust vaikseid koputusi oma uksel.
Kõndisin trampides ukse juurde ja avasin selle. Kohe ei näinud ma kedagi, pead alla lastes, aga märkasin Lisat ja ema poole trepi peal seismas.
"Kaduge minema," karjusin pahaselt ja lõin ukse pauguga kinni. Kuulsin peale pauku Lisa karjumist läbi nutu ja ema lohutamist.
Viskusin voodile pikali ja nutsin. Vanaema oli mu tuppa tulnud ja paitas mu selga. Kallistasin teda tugevalt ja lubasin, et ei jäta teda kunagi.
"Ma ei taha sind jätta siia üksinda. Nüüd, kus mina sain vanaema ja sina oma lapselapse tahavad nad meid lahku ajada," ma ei vabastanud vanaema enda haarest, vaid nutsin ta õlal aina edasi. Ta õlg muutus peale igat pisarat aina märjemaks ja märjemaks.



Hommik:

Vanaema oli kooli teatand, et ma täna kooli ei lähe. Mu silmad olid kottis ja neid oli raske avada. Olin kurnatud ja lamasin lihtsalt voodis pikali. Beyonce oli mu külje all ja nurrus alati, kui käega üle ta külje tõmbasin.
"Ameerika," sonisin vaikselt endamisi ja lasin pisaral üle põse veereda.
"Hommikust päiksekiir," vanaema lükkas puusaga ukse lahti ja tuli kandikuga mu voodi juurde.
"Tere vanaema," sundisin oma suunurkadelt tõusta ja natuke head meelt tunda.
"Ma keetsin sulle teed, aga kui sa soovid, siis siin on üks külm segumahl ja kausis on kohupiim müsliga," ta pani kadiku mu jalgadele ja ise läks akent natukeseks ajaks avama. Ta avas rõduukse ja jättis selle praokile.
Muidugi kasutas Beyonce seda ära ja ruttas rõdule värsket õhku hingama.
"Ütle, kui sul külm on," ta käis toas ringi ja korjas asju maast üles.
"Su pesukorv on päris täis," ta tiris vaikselt pesukorvi vannitoast välja mu toa ukse taha.
"Päris jahe on juba," väristasin õlgu ja rüüpasin oma kuuma teed.
"Beyonce, tule ka tuppa," vanaema läks talle rõdule järgi, aga Beyonce hüppas alla.
"Appi, Sarah ta jookseb ära," vanaema kiirustas tuppa.
"Ta tuleb tagasi," rahustasin vanaema ja ütlesin, et ta võib kindlalt ukse kinni panna. Beyonce tuleb kindlalt koerte luugi kaudu tuppa.

Kell neli pidin end ikkagi liigutama ja riidesse panema. Otsisin endale ilusa seeliku ja korraliku pluusi. Pealt tõmbasin pidulikuma kampsuni ja jalga panin kontsakingad. Tegin lokitangidega endale lokid ja pisikese meigi. Ma ei naeratanud kordagi, kui ennast peeglist vaatasin. Aeglaselt pesin ka enda hambad ja lõhnastasin end natuke.
Liikusin aeglaselt trepist alla ja püüdsin kõike siin majas vaadata. Isegi see lühter seal laes, mis tavaliselt mu pilku ei püüdnud karjus seekord, et ma teda vaataksin.
"Me peame hakkama kiirustama. Takso on maja ees. Pane mantel selga," vanaema seisis ukse juures ja hoidis mu mantlit.
Liikusin ikkagi aeglaselt ta juurde kuigi pidime kiirustama. Tõmbasin endale mantli selga ja hakkasin ükshaaval nööpe kinnitama. Kerisin oma siidisalli kaks korda ümber kaela ja liikusin vanaema järel uksest välja.
Takso peatus kohtumaja ees. Seisime hiiglasliku halli maja ees. Põrnitsesin neid valgeid sambaid, mis uste juures olid.
"Milline jõletis," porisesin pahaselt ja kõndisin vanaema kõrval kohtumaja poole.
"Ega see maja pole süüdi," ta pani oma käe mu seljale ja lükkas mind edasi, et ma kiiremini liiguks.
"Mõtle, kui palju ebaõiglust siin majas on tehtud," krimpsutasin nina ja astusin uksest sisse. Koridoris oli maas pikk must vaip, mis kattis kollakat kivipõrandat. Seinad olid üksluiselt hallid, mida katsid mõningased pildid.
"Tule nüüd, võta oma jakk seljast," vanaema juba tiris endalt mantlit seljast ja sättis oma kohevat soengut.
Kohtuukse avanud istusid inimesed kahes erinevas reas. Ema oli koos kasuisaga ja poolõega vasakul ja isa ootas meid paremal.
Istusime isa kõrvale ja hakkasime kohtuniku juttu kuulama.

Kogu see värk võttis nii kaua, nad isegi ei raatsinud seda edasi lükata. Istusin seal saalis oma paar tundi ja kõik see oli nii ebapõnev.
Kohtuotsus oli ema kasuks seega pean ma juba ülehomme minema ema juures elama. Ma ei suuda sõnadesse panna palju ma nutsin.

Istusin vaikselt oma voodil, ikka need samused riided ja meik laiali.
Mu telefon hakkas järsult karjuma. Võptasin hetkeks ja vastasin siis väriseval häälel telefoni.
"Sarah," tuttav rahustav hääl.
"Robin," nuuksatasin ja hakkasin siis lahinal nutma.
"Milles asi," ta hääl oli korraga murelik.
"Tule siia, palun," lõpetasin kõne ja viskasin telefoni voodile. Liikusin oma nõrkadel jalgadel kapi juurde ja vahetasin riided kiirelt koduriiete vastu. Panin jalga lühikesed püksid ja tavalise valge topi. Istusin oma voodil ja ootasin, et Robin siia jõuaks.
Peale viie minutilist ootamist koputas Robin mu rõduuksele ja tegi paluvat nägu, et sisse saada. Liikusin oma toaukse juurde ja lukustasin selle. Jooksin kiirelt Robinile rõduust avama. Ukse avanud lendasin talle koheselt kaela ja nutsin ta õlal.
Ta liikus vaikselt muga ukse vahelt ära, et ma külma ei saaks. Potsatasime koos väiksele tugitoolile. Mina tema süles ja tema käed ümber minu. Ta võttis oma jaki seljast ja pani selle mu õlgadele.
"Räägi," ta paitas mu selga ja mängis teise käega mu sõrmedega.
"Ma, ei, ma kolin minema," kokutasin hetkeks ja hakkasin uuesti nutma. Pisar kukkus ta pruunile käevarrele ja valgus sealt laiali.
"Milleks?"
Vaatasin talle vaid otsa. Mu alahuul värises ja pisaraid voolas aina juurde.
"Ma lähen ema juurde," sosistasin vaikselt ja ronisin ta sülest maha. Liikusin oma voodi poole ja jäin voodiservale istuma. Vaatasin tumerohelist seina ja tundsin juba kuidas ma sellest puudust hakkan tundma.
"Kas Jaden teab," ta liikus mu ette ja tõstis mu pea. Ta tõmbas mu aeglaselt voodist püsti ja pani käed ümber mu piha.
"Mis temal sellest," vaatasin pahaselt korra talle otsa ja panin, siis oma pea ta rinnale.
"Ta on hullupööra arumunud. Sa oled hetkel tal sihil," ta vehkis oma peaga natuke, sest mu juuksed tungisid talle suhu.
"Mind ei huvita. Mõtle mu vanaemale. Mõtle," kisendasin pahaselt ja hakkasin uuesti nutma.
"Millal sa lahkuma pead," ta tõmbas mind rohkem endale lähedamale. Tundsin kuidas ta süda tuksus ja kuidas ta üritas oma hingamist korda saada.
"Ülehomme. Ma peangi pakkima hakkama," lükkasin ta endast eemale ja liikusin vannitoa poole, kus oli mu väike kohver. Liikusin sellega kapi juurde ja hakkasin sinna oma sokke ja pesu kuhjama.
"Sarah, lõpeta," ta liikus mul järel ja lükkas lõpuks sahtli pauguga kinni. Ehmusin hetkeks ja astusin eemale.
"Sa oled ju siin samuses Saksamaal, me kohtume veel ja sa käid tihti vanaema juures," ta üritas mind rahustada, aga asjatult.
"Ma ei jää siia, ma lähen Ameerikasse, kus on pea iga kolmas inimene kuulus. Ma ei taha sellist elu, kus ma olen kuulsate inimestega ümber piiratud," karjusin Robinile näkku ja vajusin, siis voodile istuma.
"Vabandust," ta istus mu kõrvale ja võttis mu käe enda kätte. Tõmbasin käe kiirelt ja palusin tal lahkuda. Ta lahkus samuti rõdu kaudu nagu oli tulnud. Liikusin aeglaselt vanaema tuppa ja koputasin.
Avasin selle vaikselt. Märkasin, et vanaema oli voodis teki all ja luges üht raamatut.
"Mida sa teed," liikusin ta tuppa ja jäin seisma.
"Loen raamatut, see viib mõtted mujale. Ma muidu muretsen kuidas hakkab olema elu ilma sinuta," ta pani oma raamatu öökapile ja pani soolalambi põlema, et tuppa hubasust tuua.
"Ma ei taha ära minna," pugesin ta juurde voodisse ja olin vanaemal nii külje all, kui sain.
"Jää parem magama, homme pead pakkima ja ülehomme olen ma jälle üksinda," ta paitas mu pead.
"Ma ei taha magada, siis läheb aeg nii kiirelt ja seda hetke siin ei tule kunagi tagasi," nuuksatasin hetkeks ja vaatasin vanaema sügavpruune silmi.
Rääkisime voodis olles paljust. Kõigest mida ta siin varem üksi tegi ja vaevalt ta nüüd oskab kohe midagi teha, kui mind pole. Rääkisime ka Beyonce saatusest. Ta jääb vanaema juurde. Kahjuks ei saa mina teda kaasa võtta. Lugesin vanaemale ette kõik vajalikud toimetuses, mis Beyoncega teha on vaja.
Vanaema rääkis mulle kuidas ta õhtuti vanasti nuttis, kui isa lahkus ja talle alati halavasti ütles. Sisimas ta alati teadis millist elu isa oma lapsega võib seal urkas elada, aga ta ei saanud sellele kunagi kinnitust kuni selle ajani, mil mina tulin ja rääkisin.



Jätkan ?