Niipalju, et Sarah ema üritab siin osas oma tütrega sooja suhet luua ja on veits imelik.
9.Osa
Seda on raske kirjeldada, kuidas ma asju pakkisin ja vanaemaga hüvasti jätsin. Ma olin täielikult hüsteerias. Karjusin nii kuis suutsin ja ei lubanud pisaratel lõppeda. Robiniga jäi hüvastijätt ära. Ma oleks oma viimastest närvidest ka ilma jäänud.
Vaatasin silmi kissitades kella. Viisin oma pilgu eemal seisvale emale, kes oma üht kätt kõhul toetas ja teises käes pileteid hoidis.
"Tere preili, kas see kuulub teile," üks kena noormees koputas mu õlale ja ulatas mu maha kukkunud paberi.
"Tänan," naeratasin korraks ja krabasin talt oma paberid. Ma ei hakka siin lennujaamas küll mingeid sõprussuhteid looma.
"Kus koolis sa käisid, kui vanaema juures elasid," kasuisa astus mu kõrvale ja hakkas rääkima.
"Kao minema," krimpsutasin nina ja panin käed puusa.
"Ära pirtsuta siin midagi," ta hääletoon küll ei tõusnud, aga sain aru, et ta hääl kubises vihast.
"Kes sa selline oled, et mulle ütled, mida ma teen ja mida mitte," nähvasin valjusti talle ja liikusin ise minema.
"Sarah," ema liikus mulle vastu ja tegi kurbi silmi.
"Mida sa ka tahad," proisesin vihaselt ja surusin oma käed taskutesse.
"Mine palu andeks ja võta teda, kui enda isa," ema lasi pilgu ringi ekslema, et näha kas Lisa on ikka alles.
"Ta on kõiges mulle mingi aseaine, ei midagi muud," porisesin uuesti ja liikusin toolide poole, kus jalgu puhata.
"Kallis, kus Lisa on," ema vaatas suurte silmadega ringi ja hakkas jooksma nii kiiresti, kui ta rasedus lubas.
"Ei koti," pomisesin endamisi ja viisin pilgu aknast välja, kus nägi maanduvaid lennukeid.
Istusin lennukis akna all ja vaatasin pilvi. Panin kõrva kõrvaklapid ja meenutasin neid aegu vanaemaga.
Mu sinna mineks. Kuidas ma bussiga sinna sõitsin ja esimest korda, seda linna nägin. Milline oli see vanem naine, kellelt ma teed küsisin ja kui ma nägin vanaema maja. Milline imeline hetk see oli.
Vanaema esimene naeratus mulle. Kui ma uurisin seda maja ja katusega ühe jama kokku keerasin. Beyonce majja toomine koos Robiniga. Jah kogu selle olemise seal tegi nii eriliseks Robin. Ma teadsin, et ta tahab mind ja mina teda ka vahetevahel. Mul olid hood, mil ma teda tahtsin ja millal mitte. Hetkel vajaksin ma tema õlga millel nutta ja magada korraga.
Nagu tavalisel tuli pisar mulle silma ja voolas põsele. Ema keeras oma pea minu poole ja pühkis pisara ära. Lükkasin pahaselt ta käe tagasi ja viisin pilgu tagasi välja.
Kuigi isa minuga nii käitus, lasi ta mul vähemalt vanaema juurde minna. Ta poleks iial mulle järele tulnud.
"Siin me majake on," seisime neljakesi kohvirtega maja ees ja vaatasime tavalist Ameerika stiilis maja.
"Wauu," ei suutnud ära imestada. Nähvasin pahaselt ja liikusin ukse poole. Ukse avanud nägin kitsukest koridori, mis mahutas suurt riide- ja jalanõukappi. Seinal oli suur peegel ja ukse kõrval nagi. Lohistasin oma rasket kohvrit edasi ja edasi. Liikusin otse hubasesse elutuppa. See oli kollakas pruun. Asjad olid hiiglaslikud. Vanaaegse kapi kohal kõrgus hiiglaslik teler ja igalpool oli lilli ja kujukesi.
Raputasin pead ja jäin seisma.
"Ja kus on minu tuba," vaatasin kahte erinevat ust all.
"Teisel korrusel kõige viimasem uks," kasuisa viskas mu spordikoti mu ette maha ja kõndis koridori mu uuele kohvrile järgi.
"Okei," võtsin kõige kergema kohvri, mida ma igalpool endaga kaasas olin vedanud ja liikusin enda tuppa. Lükkasin pruunika ukse lahti ja astusin enda tuppa.
"Päris retro," pomisesin endamisi ja istusin enda voodile.
"Siin on su asjad," kasuisa vedas kõik mu asjad üles ja pani minu tuppa. Kuigi mu tuba ei olnud suur olin õnnelik, et sain endale just selle toa.
Avasin vargsi ühe ukse. Minu ülletuseks viis sealt üles üks väike redel. See oli laiade astmetega ja seega oli lihtne üles ronida. See olevat vist ennem mingi lapse mängutuba olnud. Panin tule põlema ja vaatasin ringi. See oli ehitatud garderoobiks. Mu nägu lõi särama. Mul oli oma esimene garderoob.
Muidugi ei viitsinud ma kohe asju lahti pakkida. Liikusin alla tagasi ja avasin oma spordikoti. Võtsin sealt oma rohelise läpaka ja läksin netti. Istusin voodil läpakas süles. Tuba oli mul veel päris tühi. Mõningad vidinad seal olid, aga varsti see tuba ujub asjadest. Mul on ju ikkagi palju asju kaasas ja meie kolimisauto pole ka veel tulnud. Muidugi need asjad siin majas on uued, sest ema tellis need juba ennem ära ja tegi ka joonised kuidas asjad peab paigutama. Meie mõningad asjad tulevad täna või homme.
Läksin kohe msni ja muutsin oma alapealkirja ära.
Panin sinna suurelt AMEERIKA. Asetasin läpaka ilusti voodile ja liikusin toast välja. Läksin koridori juurde. Riputasin nagisse oma jaki, mille ma ennem selga olin jätnud ja läksin ülejäänuid tube vaatama. Käisin kõige enne ülemise korruse toad läbi. Minust paremale jäi Lisa tuba ja kõige trepile lähim tuba kuulus mu tulevasele vennakesele. Minust vasakule, aga jäi väike armas vannituba.
All korrusel oli samuti vannituba. Muidugi oli seal ka ema ja kasuisa Marcuse tuba.
"Ema," liikusin kööki ja vaatasin askeldavat ema.
"Mis on kallike," ema pööras ennast ümber ja ulatas mulle sooja lutipudeli.
"Mida ma sellega teen, ma ei joo enam lutipudelist ja sooja piima," vaatasin kahtlevalt pudelit ja panin lauale tagasi.
"Palun aita mind. Ma ei kujutagi enam ette, et kuidas ma suudan. Mul seitsmes kuu ja üldse ei suuda enam midagi teha. Olen ainult mingu suur paks elukas, kes ei suuda midagi teha. Mine palun vaheta Lisa riided ööriiete vastu ja vii ta voodisse ning siis anna lutipudel. Midagi muud tegema ei pea. Ma tõesti pean siin asju lahti pakkima," ema keeras mulle uuesti selja ja läks kasti juurde, kus sööginõud sees olid.
"Kus ta riided on," muidugi ei tea ma, millises kohvirs need olla võik.
"Tema väike roosa kohver on tema toas ja sealt võtta milline sulle meeldib," ema keeras ennast korra, et mulle naeratada ja askeldas, siis edasi.
"Lisa," liikusin karjudes köögist välja Lisa poole, kes uudistades videomaki nuppe näppis.
"Lõpeta," võtsin ta sülle ja liikusin trepi poole.
"Ei, ma ei taha," ta rabeles ja karjus nii kõvasti, kui suutis, aga mulle ta vastu ei saanud. Vedasin selle väänleva ussikese ikkagi tema tuppa ja panin voodisse istuma. Tänu jumalale oli tal võrevoodi ja ta ei saanud jooksu pista.
"Milline sulle meeldib," näitasin talle mitut erinevat stiili tuduriiet.
"Eiiiii," ta kisendas nii kuis suutis.
"Okei, see triibuline siis," otsutasin rooa punase triipudega tuduriidele ja hakkasin vägisi tal riideid vahetama. Ussikesed ka ei siple nii palju, kui tema. See oli lausa õudne, temal riideid vahetada on raskem, kui autoga sõitma õppida.
"Palun," ulatasin talle sooja lutipudeli ja läksin toast välja. Kuuslin kuidas all ema ja Marcus midagi inglise keeles rääkisid. Seda ei saanud rääkimiseks pidada vaid karjumiseks. Toetasin ennast käsipuule ja jäin kuulama. Nii mõnigi sõna oli mulle veel uus ja ma ei saanud aru, aga üle poole jututst oli selge. Mind pani muigama see, kuidas nad rääkisid inglise ja saksa keeles segamini.
Liikusin enda tuppa ja vaatasin maas vedelevaid kohvreid ja spordikotti.
"Ahh, mu käekott on ikkagi all," podisesin midagi endamisi ja jooksin trepist alla esikusse. Mu käekott oli põrandal maas ja ootas mind truult.
"Sarah, tule palun kööki," Marcus pistis pea köögist välja.
Liikusin kööki ja vaatasin mõlemat. Nad mõlemad olid surmtõsised.
"Mida ma jälle valesti tegin," võtsin istet ühele toolile.
"Ei, me mõtlesime, et nüüd kui me siin Ameerikas oleme on vaja ka Lisale inglise keel selgeks õpetada, seega enam saksa keel siin majas ei kõla," kuigi asi polnud üldse nii tõsine, kui arvasin olid nad ikkagi surmtõsised.
"Aga meie omavahel ka mitte," kokutasin hetke. Mõte sellest, et ma enam oma emakeelt ei räägi on ikka päris õudne.
"Loomulikult räägime, me tegime natuke nalja, aga rohkem inglise keelt," ema muigas mu lolli küsimuse üle ja hakkas, siis Marcust kamandama.
Ajasin ennast toolilt püsti ja liikusin enda tuppa tagasi. Otsisin oma käekotist meigikoti välja ja ladusin asjad ilusti shatlisse. Mul oli ilus meigilaud. Sahtel oli väga suur ja täpselt mahtusid sinna mu asjad.
Ladusin oma küünelakke ühele alusele ilusti ritte ja ehted panin ka õigetesse kohta. Meigikoti põhjas oli minu ja vanaema pilt. Panin selle peegli külge. Tegin oma sõrmedele musi ja surusin, siis sõrmed vanaema peale.
"Mingu sul hästi. Ma igatsen sind väga," vaatasin kurvalt vanaemast ja endast pilti. Otsisin uut tegevust, milega tegeleda, aga ega see raske polnud. Kohvrid olid ju ikkagi maas ja ootasid lahti pakkimist.
Ma suutsin selle viimasel päeval vanaemaga poodides suure rüüstamise teha. Selleks, mul nii palju asju ongi ja pealegi vanaema ostis pidevalt mulle meigiasju. Ta teadis, mis noortele meeldib.
Hakkasin ükshaaval asju üles garderoobi viima. Panin asjad korralikult ära ja kui kohver kergemaks muutus vedasin selle üles.
Kõik läks kuidagi sujuvalt kiiresti. Alla enda tuppa minnes läksin tagasi arvutisse. Panin vaikselt muusika mängima ja läksin msni.
Robin oli sees. Ta alapealkirjaks oli kurb nägu ja kirjutatud "I miss you"
Alustasin taga juttu kaameraga. Ma ei ole eriline kirjuta ja rääkides on asi parem.
Saatasin talle kutse mille ta kiirelt vastu võttis. Nägin peagi ta nägu. Mu näol läikis särav naeratus. Tema nägemine ei saanud ju asja halvemaks teha.
"Hey," lehvitasin käega ja saatsin talle ühe õhumusi.
"Sarah, ma poleks uskunud, et sul aega veel arvutisse on tulla," ta tegi sama ja sättis, siis oma juukseid.
"Ehh, eks ta ole nii, et ei saa sinuga ja ei saa sinuta," ohkasin hetkeks ja naeratasin, siis taas.
"Kumbat rohkem harrastaksid," ta kergitas hetkeks kulme ja naeratas sõbralikult.
"Ikka sinuga," turtsatasin naerda.
"Kuidas Ameerika mail ka asi on," ma arvasin, et selline küsimus millalgi tuleb.
"Mis siin ikka, pole selline nagu Saksamaa, aga kui ma saaks valida, kus ma elan, siis oleks see Saksamaa," ega ma ei osanud veel uue maa kohta midagi rääkida.
"Mis keeles te kodus, siis rääkima hakkate?"
"Noh põhiline hakkab inglise keel olema, aga räägime vahepeal ka saksa keelt," me poleks mingid sakslased, kui me ei räägiks saksa keelt.
"Tore, siis oskad sa hiljem vähemalt minuga rääkida," ta naeratas korraks ja jäi mind jälgima.
"Kuule, ega ma ei unustaks saksa keelt kunagi, see on ja jääb minu emakeeleks," hakkasin naerma. Mul meenus üks asi, keegi siin peaks veel teadma, et ma läksin Ameerikasse.
"Kallis Robin võta nüüd pliiats ja paber. Ma ütlen sulle ette, mida kirjuta ja anna pärast see Tomile," mu hääl murdus, kui ütlesin Tom.
Sõnasõnalt kirjutas ta mu laused üles ja näitas seda mulle pärast kaamerast.
"Hästi, toimeta see, siis õpsile," tänatud olgu Robin, et ta nõus oli.
"Pole probleemi. Sinu jaoks teen kõik," suutsin vaevu ta lause ära kuulata, kui tal kaamera pilt ära kadus.
"Fain," pomisesin endamisi ja panin läpaka kaane kinni. Jätsin arvuti voodile ja otsisin oma käekotist raamatu välja, mida lugema peaksin.
Kuna mul oli juba kool teada kuhu ma lähen, siis sain ka esimese vajaliku ülesande kätte. Pean läbi lugema vähemalt 200 lehelise raamatu. Valisin selleks raamatuks "Lapsehoidja päevikud".
Viskusin voodile pikali. Läpakas jäi mulle muidugi külje alla, seega lükkasin ma selle oma jalgade juurde. Seal see mind ei häiri.
Raamat oli põnev ja kutsus juba kaant vaadates lugema. Mu telefon hakkas käekotis helisema. Imestusin ja läksin telefoni ostima. Leidsin selle kotipõhjast ja vastasin.
"Sarah palun aja Lisa üles, ta magab muidu ennast lolliks. Ma pean elutoas asju lahti pakkima ja Marcus on poes," ema helistas mulle, et ma Sarah üles ajaks.
"Ei võinud, siis karjuda," astusin uksest välja ja liikusin Lisa toa poole. Avasin hiirvaikselt ta ukse ja vaatasin uinuvat kaunitari. Kuigi ma teda ennem vihkasin, hakkas ta mulle aina rohkem meeldima.
"Lissu," kõdistasin ta kõhtu. Ta pomises midagi ja keeras ennast kõhuli.
"Davai, ärka üles," raputasin teda hetkeks ja paitasin, siis ta lokkis juukseid.
Ta tõstis aeglaselt oma pea ja vaatas, siis mulle õnnelikult otsa.
"Oh, su juuksed on nii märjad. Oli sul väga palav," aitasin ta istuli ja siis püsti.
"Mama," ta sirutas oma käed välja, et ma ta sülle võtaks ja ema juurde viiks.
"Ei, ennem vahetame riided ära," tõstsin ta mähkimislauale ja otsisin talle puhtad riided pisikesest kohvrikesest. Võtsin roosad sametist dressid ja valged sokid. Riided vahetanud tegin talle pähe armsa patsi. Võtsin ta sülle ja viisin alla ema juurde.
"Oh, ma tänan sind. Rohkem ma sind täna ei kamanda," ema naeratas mulle sõbralikult ja võttis istet diivanile.
"Ma olen ikka nii rase," ta ohkas vaikselt ja paitas oma suurt kõhtu.
"Ära üllata," liikusin külmkapi juurde, et võtta midagi juua, aga kapp oli tühi.
"Marcus tuleb varsti poest ja toob süüa," ema märkas, et ma külmkapi juures olin.
"Aga kapis on pakk nuudleid," emal on alati kodus nuudleid olnud.
"Ema miks me just Ameerikasse kolisime," istusin ema kõrvale diivanile ja võtsin Lisa endale sülle.
"Eks see rohkem äri pärast ole. Ma olen hakkanud nüüd ehteid disainima ja siin läheb mu äri paremini. Muidugi me Marcusega mõtlesime, et sina võiksid siin oma lauljakarjääri alustada," ta vaatas mu liiga pikaks kasvanud juukseid.
"Ma vihkan kuulsust," kuidas ema seda ei teadnud? Kas tõesti on ta jäänud nii paljust mu elust ilma.
"Ära nüüd nii, mõtle palju raha, palju inimesi kes sind imetlevad," ema ei suutnud lauset lõpetada, sest ma lasin oma pubeka iseloomu taas valla.
"Ma ütlesin ei. Ma vihkan kuulsust, see pole elu vaid sa oled seal üks nukk. Võetakse siis kui isu ja vistakse ära, kui isu tuleb," tõstsin Lisa oma sülest maha ja läksin enda tuppa.
"Anna andeks, ma ainult arvasin, et sulle meeldib," ema ei jõudndu karjuda seega kuulsin ta häält vaevu.
Miks kõik seda kuulsust ihkavad. Ma ei mõista inimesi, kes aina sonivad sellest kuulsusest ja muus jamast.
On vaja seda, siis nii väga? Saab ka teistmoodi elus läbi lüüa, kui kuulsusega.
Viskusin enda voodile pikali ja jäin lage vaatama.
Oleks ma hetkel Saksamaal, helistaksin Robinile ja istukisme minu toas. Mul oleks inimene kellega rääkida.
Ajasin ennast istuli ja võtsin oma arvuti. Ma logisin taas msni, et äkki saab kellegiga rääkida, aga kahjuks polnud seal kedagi sees, seega pidin selle sama targalt kinni panema, kui lahti tegin.
"Miks," pomisesin hetkeks ja ronisin voodist maha. Panin tule põlema ja otsisin endale kuskilt paberi. Hakkasin joonistama. Ma lihtsalt joonistasin ja joonistasin kuni mulle otsa vaatas Robini nägu.
"Mida ma tegin," võtsin kustukummi ja olin valmis kustutama. Jäin oma pilti vaatama, hakkasin seda natuke parandama, et see oleks nii ideaalne nagu Robin. Pildi valmis saanud kleepisin ma selle enda voodi kohale seinale.
Ronisin oma aknalauale ja jälgisin aknast välja. Ei midagi põnevat. Mõnigi naaber oli juba oma maja talvesõbralikuks muutnud. Maja säras tuledest ja aias seisid jõuluvana kujukesed. Ohkasin valjult ja ronisin aknalaualt maha.
Liikusin aeglaselt oma garderoobi ja hakkasin oma kleite vaatama.
"Siin koolis on ju ka ballid," lükkasin kleite aina eemal. Muidugi ostan ma endale uue, aga oleks tore midagi vana selga panna. Mu näppude vahele jäi roosakas kleit. See ulatus põlvedeni. Piha ümber oli ilus litritega vöö. Viisin pilgu oma kingadele. Kahjuks ei olnud seal ühetgi sobivat, mis selle kleidiga sobiks.
"Sarah," ema koputas uksele ja avas, siis selle.
"Mida," hakksin alla kiirutsama,aga mu jalg vääratas ja lendasin redelist alla.
"Auts," oigasin ja ajasin ennast püsti.
"Jäid terveks," ema üritas naeruturtsatusi tagasi hoida, aga purskas hoopiski naerma.
"Peaaegu," vaatasin oma marraskil puusa ja kätt.
"Vabandust, ma poleks pidanud naerma, aga ma ei suutnud," ema turtus edasi.
"Muidu söök on valmis, ma tulin seda ütlema," ema sulges juba korra ukse, aga avas selle kiirelt uuesti, et mind sööma kutsuda.
"Mis söögiks on," vahtisin peegli ees oma katkist kätt.
"Riis kanaga."
Tundus hea toit olevat. Liikusin ema järel trepist alla kööki.
Marcus ja Lisa istusid juba lauas ja ootasid meid.
"Tütreke sa ju tead, mis on meie pere mõte," ema rääkis ainult inglise keeles, lootes, et Lisa nii kiiremini õpib.
Noogutasin pead ja surusin oma kahvli kanakintsu," ema raputas pead ja võttis mu kahvli kana seest ära.
"Ütle, siis seda," ema tegi paluvaid silmi ja naeratas mulle ootavalt.
"Eat-Pray and Love," pomisesin midagi vaikselt. Ma ju tahtsin süüa. Pean äkki palvetama ka?
"Head isu," ema hakkas Lisale kaussi riisi kühveldama. Otsisi oma songitud kana tükki, see oli äkitselt kadunud.
No juudas, vabanda jumal, et ennem tahtsin sööma hakata. Porisesin mõtetetes ja võtsin uue kanakintsu.
Sõime kõik vaikuses ja vaatasime ootavalt üksteisele otsa, et äkki keegi arutab selle niidiotsa lahti ja alustab juttu. Meie kõigi jaoks oli see vaikus lämmatav, isegi Lisa vaikis ja vaatas kõiki kordamööda.
"Aitäh, kõht on täis," nokkisin viimased riisitükid taldrikult kokku ja pistsin suhu.
"Kallike ära unusta palvetada," ema patutas mu selga, kui lauast tõusin.
"Jaajaa," ohkasin ja kõndisin minema. Ma pole sellise eluga harjunud. Ma elasin sellist elu aastaid tagasi, kui ema ja isa veel koos olid. Pärast ema lahkumist olime isaga mõlemad ühed kuradid. Jumalat polnud meie jaoks olemas, ega pole siiani olemas. Kes emale seda juttu ajas, et me peame igakord palvetama. MA EI OSKA PALVETADA, ma võin seda selga ja kõlava häälega öelda kõigile.
Viskasin ennast voodile pikali ja viisin pilgu enda joonistusele.
"Tütreke," ema koputas ja avas ukse.
"Mis," ajasin ennast istukile ja vaatasin väikese ristiga ema.
"Ma panen selle su öökapile," ta asetas pisikese risti mu lauale ja tegi, siis väikese musi mu laubale.
"Tänan väga," tänasin ema nipsaka häälega ja tõusin seejärel voodist. Liikusin ettevaatlikult enda garderoobi tuduriideid valima. Valisin ühed valged püksid ja tumeda topi. Haarasin need kaenlasse ja läksin ettevaatlikult trepist alla.
Liikusin toast välja pesuruumi ennast kasima. Käisin vannis, tegin näomaski, vahatasin oma jalgu, et need ei oleks võssa kasvanud.
Ennast korda saanud liikusin enda tuppa tagasi küüsi värvima. Valisin ilusa punaka küünelaki ja asusin nii varba kui ka sõrmeküüsi värvima. Kõigutasin ja vehkisin kätega peale värvimist. Panin oma mp3 muusika mängima. Ümisesin vaikselt kaasa. Nii harjumatu, kui see ka polnud. Pole siin Ameerikas lund. Majad olid küll säravad ja jõuluootust täis, aga lund siin polnud.
"See ei ole õige talv," ohkasin hetkeks ja katsusin, kas mu küüned on kuivanud. Kuna need olid kuivanud sain voodisse pikali minna ja magama jääda.
Seda hommikut võib kõige piinarikkamaks kuulutada, sest esiteks karjus väike Lisa juba kella kuuest hommikul ja äratuseks lendas ta mulle voodisse ja hüppas mu kõhule.
"Sa oled raske," lükkasin ta maha ja toetusin küünarnukkidele.
"Sa jääd kooli hiljaks, kui end ei liiguta. Koolibuss läheb siit kell kaehksa," Marcus karjus Lisa toast ja liikus, siis minu tuppa.
"Lisa paneme riidesse," Marcus võttis Lisa sülle ja vedas mu toast välja.
"Mis kell see koolipäev, siis hakkab," vaatasin küsivalt kella ja nuputasin, mis kellaeg hakkab siin kool.
"Kell üheksa," ema tõi mu eilsed riided minu tuppa ja pani voodiservale.
"Ma pesin need veel eile ära," ema vaatas ennast peeglist ja hoidis oma suurest kõhust kinni.
"Ega ma neid nagunii selga ei pane," ajasin ennast istukile ja otsisin voodi alt oma susse.
"Lisa," karjusin, kui oma märja käe voodi alt ära tõmbasin. Mu käsi tilkus külmast piimast.
Ta tatsas mu tuppa ja naeratas. Ta hambad meenutasid suus reha. Ta oli Saksamaal oma hamba välja kukkunud.
"Mis see on," tõstsin tekki ja näitasin näpuga voodi alla.
"Koll," ta tegi suured silmad ja ronis kiirelt mu voodile.
"Ei, see on su piim, mis lutipudelist on välja tulnud," tegin natuke kõvemat häält ja vaatasin teda kurjema pilguga. Lisa alahuul hakkas värisema ja pisarad voolama.
"Papa," ta hakkas karjuma ja jooksis kiirelt minema.
"Mis sa tegid talle," Marcus seisis ukse vahel ja põrnitses mind.
"Lisa ennem tuli siia tuppa oma lutipudeliga ja ta lutipudel veeres voodi alla ja sealt tuli piima välja ja nüüd on mu voodi alt piimane," näitasin ka Marcusele ja tõusin voodist püsti. Liikusin redelist üles, et kooliriided välja otsida.
Võtsin oma triibulise sinise pluusi ja päris tumesinised teksad. Jalaotsa panin pruunikad saapad.
"Ema," liikusin toast välja ja vaatasin küsivalt ringi.
"Kus ema on," liikusin kööki. Märkasin seal Lisat ja Marcust.
"Paneb pesu kuivama väljas," ta näitas näpuga aknast välja, kus paistis ema.
"Oskab ta puhata ka," valasin kaussi krõbinaid ja külmkapist võtsin kanistriga piima.
"Sina peaksid ju teda aitama," Marcus pani Lisa maha ja kõndis minema.
"Mina käin koolis ja pole selleks aega," porisesin vastu ja istusin laua taha.
"Mämm-mämm," Lisa sirutas enda käsi mu kausi poole, et süüa saada.
"Sa ei söö seda," eirasin teda hetkeks, et oma söök lõpuni süüa.
"Sarah, buss on juba siin," ema kiirustas tuppa ja karjus valjult.
"Juba lähen," jätsin kausi lauale ja kiirustasin endale mantlit selga panema. Võtsin nagist oma tühja käekoti ja kiirustasin bussi peale.
Pealkiri: Re: Germany Girl 9.Osa 
1/12/2010, 15:25
