Varahommikul jookseb ta käsi suu ees WC-poti juurde ja laseb kogu oma mao sisu potti ulpima. Sülitab veel korra ning peseb siis näo ja suu. Naine vaatab oma musti silma aluseid ja väljakasvanud juukseid,ta lükkab ühe märja salgu näo pealt kõrva taha. Seejärel longib ta oma mitte just kõige suurema riidekapi juurde ning võtab sealt püksid,maika ning pintsaku,ta ei vaevugi midagi peale musta või halli värvi kandma,ta ei vaevugi kellelegi muljet avaldama.
Peeglilt võtab juukseklambri,kerib oma õhukesed juuksed ümber sõrme ning kinnitab siis krunni pea külge.
Naine joob musta kohvi,ilma millegita,ta ei söö,ainult joob ja vaatab vihase näoga porisesse õue. Ta kirub oma mõtetes kõike,mida tal aknast näha õnnestub. Naine läheb kõigele mõeldes aina vihasemaks ning lajatab rusikaga vastu lauda,mõned asjad kukuvad laualt. Ta hoiab oma rusikat pihus ning libiseb mööda seina kükikile ja nutab,nutab nii palju kui jaksab. Siis aga teeb jäält naise telefon. Ekraanil seisab:Üks vastvõetud sõnum. Naine pühib kiirelt pisarad ning haarab telefoni.
“Tunnen sulle kaotuse puhul kaasa. Mia.“Selliseid sõnumeid nägi täna oma telefonis palju.
Ta ei vaevunud neid inimesi isegi tänama. Naine võttis baarikapist tolmukihiga kaetud konjaki ja valas tilgakese kohvi tassi. Sõõmu võttes ajas see teda öökima. Ta tühjendas tassi sisu kraanikaussi ning süütas sigareti. Naine oli küll vihast ja valus vaevatud kuid ta nautis seda päeva sest ta teadis ,et see oli ta elu viimane päev. Ta haaras mantli ning tiris jalga pikad mustad saapad. Käivitas auto ning võttis suuna töö juurde. Suits-suitsu järel,ainult nii sai ta oma närve rahustada. Naine üritas ruttu oma kontorisse minna,kuid see tal muidugi ei õnnestunud.
“Viktoria,sa poleks pidanud tööle tulema,ma saan täiesti aru,sa võid vabalt nii kaua puhkust võtta kui tahad,saad palka edasi ja...“ei jõudnud ülemus oma lauset lõpetada.
„Ega lein ei ole haigus.“ütles Viktoria. Ülemus jäi talle pikalt järele vaatama,naine tundis ta haledalt pilku oma seljal. Mõned miniseelikutega ning ilmselgelt paarikilose meigi kihi all olevad „sekretärid“ jooksid tema juurde ja ajasid mingit mitte usutavat jura, sellest kui väga nad talle kaasa tunnevad.
Milleks neid uskuda? Ta polnud mõnda neist elusees siin näinudki. Kuradi kohvikeetjad! Minge elage oma muretut elu edasi ja ärge mängige, et keegi peale iseenda teile korda läheb.
Ülejäänud tööpäev möödus rutiinselt,mõned kohtumised,mõned tunnid arvuti taga,lõuna,mõned tunnid telefoni toru otsas.
Autoga koju sõites tundis Viktoria korraga tohutut nälga,hüppas läbi poest,ostis pitsa ja ühe pudeli kõige kallimat viskit. Naine mõtles,et kogu ta siis viimasel päeval kõige paremat ja kallimat. Ilm oli ikka samasugune ,mitte kübedki päikest. Mitte kübedki rõõmu selles päevas,selles elus enam. Viktoria jõi oma hinnalist viskit ning keerutas sigaretti sõrmede vahel. Ta nautis viimaseid tunde, minuteid, sekundeid, mis sest et läbi valu.
Kõndis oma väikses korteris ringi ning vaatas kõik nurgad üle. Läks siis vannituppa,asetas klaasi kraanikausi äärele ja jälgis end peeglist, hommikusest mälupildist polnud midagi muutunud.Sorakil juuksed, mustad aukus silmad, äiesti ilmetu nägu. Võttis kapist 3 tabletti purki, kõik erinevad. Kallas need lauale tühjaks. Pool tableti kogust võttis endale pihku, kallutas neid kord ühele, kord teisele poole. Viktoria hakkas neis suhu kallama,kuid siis riivas ta silmi miski, miski mis pani ta neid tablette käest panema. Ta silmi riivas rasedustest,mille oli paari päeva eest teinud,kuid peale Oliveri surma oli ta selle ära unustanud. Ta silmitses testi oma käes. Naine nägi seal 2 selget roosat triipu.Kihutas tabletid kohe prügikasti,konjakiklaasi tühjendas kraanikaussi,enesetapu mõtted viskas peast. Viktoria oli otsustanud astuda uude ellu koos Oliveri-oma mehe lapsega. Ta naeratas tol päeval esimest korda,aknast riivas ta pilku üks hele päiksekiir. Ta kavatses oma elu esimest päeva nautida.
Pealkiri: Minu päikesekiir. 
16/2/2011, 16:08
Kui ei siis võiksid mõelda, see oleks kindlasti hea(Y)
