Dreamer'i luul ja arusaamatud mõtted

Õhku jäi väheks

Lämb, lämb, lämb.
Lämmatab see jura,
lämmatab see möla.
Anna olla,
lase lahti,
mõtle ise,
kas tõesti on raske olla see,
mis teeb sinust metsalise?
Tahad olla roosa ja blond.
Iseendale pead alatasa jahti.

Ikka voolab.
Ja voolab.
Ja voolab.
Ja juurde möla voolab.
Rahune maha,
miks vanu haavu soolad?
Miks tahad peituda tunnete taha?

Tahad, tahad, tahad.
tahad olla midagi suuremat.
Mida ei ole veel olnud.
Et su nimi teiste suus natukene teistmoodi kõlaks.
Pead seda iseenese võlaks,
suutmatuse anda endast viimast.
Heites kõrvale mõtte siirast.

Someone has broken the vase.
It's hers fault.
Someone has started the war of words.
It's hers fault.

Someone has to be the offender.
Certainly it's hers fault.

Have you felt bad, because of someone's version?
Have you felt bad, because of someone's flame?

Someone has painted the walls wrong colour.
It's his fault.
Someone has crashed grandma's car.
It's his fault.
Someone has started the fight.
It's his fault.

Someone has to be the offender.
Definitely it's his fault.

Can you find time,
when mixing apologises with excuses.
to give special attention to your muses?
And otherwise feeling fine?

Mõttetu möla meie meeli mõjutamas..

Kommentaar,
vaidlus,
olematu, sünnist saati pärimata õigus.
Õigus austada ja kuulata,
õigus osata suunata,
õigus olla ise.

Kulminatsioon,
igav lõpp,
sama igav ka uus algus,
tuleks vaid ometigi epiloog,
kuid ei, see ju alles proloog,
või selgroog?
Või koera saba...?
Või maailma naba?

Küsimus jäi õhku rippuma

Enam pole müra,
enam pole kära,
veidike veel ja miski kajab,
sina ei kuule,
tema ei kuule...
aga mina kuulen.
Pole midagi kuulata, kuid siiski
nii kaunis on vaikuse sära.

Kas näed neid heledaid vihmapiisku langemas?
Ei, tema ei näe ,
ei, nemad ei näe
aga mina näen.

Kas tunned seda tunnet,
nii eredat, lõõmab üleni su sees,
sulab nagu suhkrutükk sinu maitsetus tees.
Sina tunned,
tema tunneb,
teie tunnete...
Aga mina ei tunne.

Kuidas on see võimalik, et mina kuulen ja näen,
aga ei tunne ?
Teie ei kuule ja ei näe,
aga tunnete?

What happens if I feel "lighted"

A man for all seasons, so many people who'd like to know him.
No mistakes, no lies, just a beautiful dream of blue sky.
There ain't no reasons to keep in touch.
If he only wanted it so much.
Wearing a mask like a clown.
To be someone else, it feels so wrong.
Why don't you open your eyes, see the lies.
And suddenly you'll find the truth, you'll find the secret.
And you'll know there's no tickets to the fake wonderlands.
He's just standing by you,
smiling by you
and opening doors to you,
so you can fly away.
If you only can fly,
he won't try to catch free birds,
'cause he knows they're coming back,
to the same track.
He knows it all, even when the snow falls.
When there's clouds out for a rain,
he will take some raindrops to make you alive ,
to make you smile.
If not forever, then just for a while.

Ooh, Kiq
Sa ju tead, kuidas ma seda Star Treki luuletust armastan

Väike võrdlus

Kuu, see päiksest raskem,
kannatab külma ja on karskem.
Päike aga suur ja tuline,
vastupidiselt kuu - väike ning tundub, et lumine.

Päike sulle naeratab,
Kuu aga vastu kõrvu lajatab.
Kuuga saad hilistel õhtutundidel jagada oma nukrust.
Päike aga naljatab su üle
ning arvab, et oled tehtud suhkrust..

Kuidas su hammustus elab? xD

Täiega head luuletused ju! :)
Meeldivad (Y)

Minu tänuavaldused :)

Kassikuld särab!

"Sa oled võlts,
sul ei valuta midagi,
sa simuleerid,
sa üldse ei jäta kahtluse tibagi,
vaid vabandusi formuleerid........"

Valus on,
usu mind, et on,
ma ei näitle,
valus on näha, et mind petiseks pead,
valus on kuulda, et mind sa usutled,
valus on, et valeks pead mu vead..

Väga-väga head ja sügavamõttelised...:)

Vastuseks sinu kummardusele kummardan ma sinu ees veel rohkem, seni, kuni mu põlved haigeks jäävad Ja siis peab Sax mulle proteesid ostma

Tõde nii armas

Kas tõesti sa ei taha näha?
Ristikheinu seal aasal,
Ilusasti, neid ümbritsemas rohuvaasid.
Su hääl kipub olema veidi kähe.
Tähistaevas sind salamisi paitab.
Ise ennast aeg-ajalt aitad.
Nõndamoodi halvasti tunnen end.
Et teid sageli hooletusse jätan, et oleks pikem mu lend.

Ainsat sõna ma ei nõua teilt.
Rõõmu mulle toote ja loote.
Ma kirjutaks iga laulugi noote.
Ainult teile, mu armsad.
Sulle ja talle ja temale.
Teie väikesed, mu imearmsad lambad.
Asi isegi looks, kui tihemini jätaksin end kõrvale,
Banaalse ja vulgaarse käitumise mõrvale.

Oma enese südame eest, annaks ma pea.
Ma väga tahaks, aga tihti ei tea, kas
Asi oleks seda väärt.

Selle sõelaga ma eraldada ei oska
Õigeid valedest.
Põhjus, miks sõeluma peaksin on
Reeturlus, siiruse puudumine ja valelikkus.
Uhkusega - inimesed minu ümber täis on südamlikkust...

Ma ei mõista, kuidas on võimalik nii ilusasti kirjutada. Mul pole selle luuletuse kirjeldamiseks lihtsalt sõnu

Mulle ei meeldi eriti luuletused, nii et ma pidin sundima end, et mõnda läbi lugeda ja need, mis ma läbi lugesin, tõesti on suurepärased!

:) Minu tänukesed :)

Nii, ma lugesin selle viimase luuletuse uuesti läbi ja leidsin selle peidetud mõtte üles.
"Kristine armastab oma sõpru"
Me armastame sind ka (L)

Veenuselt

Tüdruk teiselt poolt,
teiselt dimensioonilt,
kannab hoolega hoolt,
et ei kaoks tema visioonid.

Tüdruk teiselt poolt,
teab, mida teab.
Teab, mida oskab.
Teab, mis juhtub.

Ja siis, ta astub teiste sekka,
näitab näpuga,
mis meeldib või ei.
Vangutab pead ning
tõdeb,
inimesed ei oska elada.

Super Pole muud öelda

Õilis segadus

Paari sõnaga mul selgeks sai
Midagi piinab sind
jõuda lõpmatusest lõpmatusse
nii õilis näis su hing

Naerdes köhid verd,
sõnu kurgust välja rebides,
kaljult alla lükkad end
armastusest nälgides.

Tundus nii ääretu ja lai,
su lihtne olek.
Mu suu ammuli vajuks
kui sul ütlemist poleks.

Naerdes köhid verd,
sõnu kurgust välja rebides,
kaljult alla lükkad end
armastusest nälgides.

Ei ole ka siin seda mis otsisid,
pilkad end, valu trotsides.





See on rohkem nagu katsetus, proovisin oma laulukest teha :) Võimalikult lihtsate sõnadega:)

:) Aitäh!

Tass kohvi

Silmad punased,
ma endiselt istun ekraani valguses,
ning vaatan vanu uudiseid algusest,
justkui oleks olemata olnud toonased.

Ilmad mind ei mõjuta,
jah, just valetasin,
teatan selge häälega,
vahest kõige rohkem see nadikael mind kõigutab.

Jah, võib-olla ongi probleeme mul mäluga,
kuid, ei, see tore vale mind unele suigutab.
Silmad punased,
suu kuivab,
kass väljas, laternavälgel töinab.
Kuid temast valjem tuul, kes tihtilugu pahuralt möirgab.
Vastu aknaklaasi suvatseb vihmapiisk sabistada,
selle kohal veel kuu, annab endale kohuse pabistada.

Ka vahel möödub auto, täites tänava valgusvihaga,
piduri kriuksudes, täites tänava kisaga.
Endiselt aru andmata, ma istun.
Oodates õiget aega veel pisut.

See kummaline olend mu kõrval,
tahaks veel veidi juttu puhuda,
kuid ei, tahaks kiiresti teha selle jutule mõrva,
enne veel, kui sarkasmiga äsan muhu tal.

Oh jah, mind kaasa kutsub,
eks siis lähen.
Äkki annab mul siis rahu sutsu,
ja tülitab vähem.

Sammume siis pikalt,
pikalt me sammume.
Lagendikule, keset ikalt',
meenub siin äkitselt vana lugu, ammune.

Mul kummalise eseme too ulatab,
mis korraks mu irooniagi sulatab.
Järgmisel hetkel sähvatab valgus,
sain aru- oli saanud lõpu mu une algus.

Zombie

Arsti juurde pöörduma pidin,
kui väikevarvas sinastades küljest hakkas kukkuma,
niisiis komberdades arsti juurde sammusin, veel vähe sellest,
äärepealt oleks teisegi varba vigaseks kukkunud.
Isustin siis ukse taga järjekorras,
nähes palju vanu
vanu seinu, vanu uksi ja põrandaid,
eelkõike vanu inimesi.
Ühtäkki lämbeks läks, tundus, kui neid kõiki oleks sadu.
Mind pilguga nad sõid, mu siledat ja sirget nahka,
minu pikki lokkis juukseid,
koridorist eemalt, ma kuulsin nuukseid,
keegi uusi proteese oskas tahta.
Kuid see ei lõppenud.
Nende pilk põletas valusalt,
nad ahmisid minu energiat,
tundsin, kuis sõrmeotstest verd kui voolama hakkas,
tardus mu veri, peatus vereringe.
Hetk enne õudset hukku,
ma pääsesin,
avanes uks, sain arsti juurde putku.