Habras (taas üleval!)

8.

Kavatsesin asja hästi rahulikult võtta. Tavalised riided, tavaline välimus, ei midagi erilist. Ma teen end lolliks, kui löön end üles vaid selleks, et istuda pargis, lõdiseda ja oodata Rafe’i.
Ema vaaritas köögis ning mina keerasin kappe pahupidi, et leida termostassi.
“Mida sa otsid?” uuris ema, kui mu kolistamine teda tõsiselt häirima hakkas.
“Termostassi.”
“Ahahh..,” venitas ema ja mõne hetke pärast kuulsin kerget kõlksu: “Siin see on.”
“Kus see oli?”
“Kõige esimeses kapis kuhu sa vaatasid.”
“Tõsiselt?” naersin ja loputasin termostassi ära. Seejärel tegelesin kuuma piimaga edasi ning lisasin sellesse kakaod ja suhkrut.
“Niisiis,” pomisesin omaette ja valasin kogu pisikese nõuetäie kuuma kakaod termostassi. Vajutasin kaane tugevalt peale ja läksin seejärel esikusse. Otsustasin parki minna oma tavaliste koduriietega- retuusid ja mõni pikk pehme sviiter.
Tõmbasin esikus tennised jalga ja musta jaki selga ning võtsin riiulilt autovõtmed. Jätsin telefoni oma tuppa padja alla sest ei näinud mõtet seda parki kaasa vedada.
Olin emale luisanud, et saan kokku Ellyga. Ta küll noogutas ja tundus aru saavat, kuid ma nägin ema näost, et ta aimas, et see on puhas vale. Aga ma võisin siiski minna.
Lehvitasin talle ja ütlesin, et ei tea, millal ma tagasi tulen.
Pargini oli üsna pikk tee. Kuna Ida park oli vaikses äärelinnas, oli sinna umbes 12 või 13 kilomeetrit. Mul oli kohalejõudmiseks aega küll.
Lülitasin autoraadio vaikselt tööle ning proovisin end maha rahustada. Kella üheksani oli umbes kakskümmend minutit.
Ida park oli üsna suur ja populaarne koht jooksmiseks tänu kõva kattega looklevatele teedele. Samuti on pargis palju puid ja põõsaid, võiks isegi öelda, et seal on lausa mets, kuid asja muudavad palkidest lauad ja pingid, mis suvel alati hõivatud on. Ida park oli väga hubane ja seetõttu mulle seal meeldiski.
Parkisin auto üsna pargi lähedale ning võtsin siis termostassi ja väljusin autost.
Aeglaselt liikusin pargis ringi ning mõtlesin, kus oleks Rafe’i kõige parem oodata.
Jõudsin ühe pinkidega laua juurde ning istusin sellele. Surusin käed ümber termostassi ja võtsin sellest aeg-ajalt sõõmu kakaod.
Kui ma autost väljusin oli kell peaaegu üheksa.
Järeldasin, et Rafe peaks iga hetk kohale jõudma, kuid ma ei saanud olla kindel, et ta ikka otsustab kohale ilmuda.
Proovisin läbi puulehtede aimata, kus kuu on, kuid eemalt kostuv vali urina moodi heli pälvis mu tähelepanu. Hakkasin juba kartma, et pargis on mõni koer, kuid peagi valitses pargis taas õhtune vaikus. Rahunesin maha ja hõõrusin end, et veidi soojem hakkaks.
Olin igasuguse ajataju kaotanud, kuid olin kindel, et kell oli üheksa. Aga ma lootsin ja teatavasti sureb just see viimasena.
Ma ei tea kuidas, kuid ma sundisin end edasi ootama, hirm sees aina kasvamas ja kasvamas. Kõhutunde järgi oleksin pidanud juba autos istuma ja kodu poole kihutama.
Ja siis kuulsin kohtavat häält, mille peale ma võptasin ja hirmunult ringi hakkasin vaatama. Seda kisa ei osanud ma mitte kuidagi liigitada. See polnud inimese karje, selles oli liiga palju metsikust, see oli uskumatult kile...
Kaks minutit veel, mõtlesin jäärapäiselt, ja siis lähen. Kaon siit kiiremas korras koju.
Mul läks sekundite lugemine sassi, kuid lõpuks kui aeg minu meelest täis oli ja ma olin valmis jalga laskma, kuulsin samme.
Olin kui kivistunud- ta tuli siiski.
“Sa oled üllatavalt julge.”
Poisi hääles oli kuulda tunnustust. Ta astus lähemale ja istus siis minu kõrvale, minu vastu. Nihutasin end sentimeetri võrra temast eemale.
“Kuulsid neid hääli? Päris hirmus, eks ole?”
“Sa jäid hiljaks,” laususin, et teemat vahetada, surudes termostassi enda vastu. Mitte, et mul sellest just soojem oleks hakanud… Veider, aga Rafe’i lähedal hakkas mul alati külm.
“Vähemalt tulin ma kohale,” lausus ta, hääl vihjetest paks.
“Erinevalt minust jah?” uurisin ohates.
Rafe mühatas jaatavalt.
Vaatasin tema veidi heledalt kumavasse näkku, teades, et see on esimene kord, kui me üksteisele nii lähedal oleme, ja pöörasin siis pilgu kaugusesse. Ma ei liialda, öeldes, et see lähedus oli lausa plahvatusohtlik.
“Rafe, anna andeks, ma tõesti ei osanud vaadatagi… Oodatagi, et midagi sellist tuleb.”
“Ma saan aru.”
“Saad?” küsisin ning kui mu hääl veidralt murdus, rüüpasin tassist sooja kakaod, et seda taastada.
“Muidugi.” Ta vaikis mõne sekundi. Seejärel puuris ta silmadega taas minu omadesse ning ta naeratas. Nii kuradima vastupandamatult.
“Aga Quinn, miks sa mind siia kutsusid?”
Kohmetusin.
“Ma arvasin, et…”
“Mida sa siis arvasid?”
“Et..,” hüppasin laualt maha ja keerasin end siis kiirelt ümber, jäädes Rafe’i ette seisma. Mul oli äärmiselt piinlik, et see hüpe mul täiesti veatult välja ei kukkunud. Kaotasin, enne kui Rafe’i poole pöördusin, hetkeks tasakaalu ning mulle tundus, et see ajas teda kangesti naerma.
Mida iganes, mõtlesin tol hetkel.
“Kutsusin sind siia, et me saaksime rääkida.”
“Millest meil rääkida on?” küsis Rafe ja tema tumedad paksud kulmud tõusid veidi. Ta nõjatus minu poole, toetudes kätega põlvedele.
“Sa teed nalja?” sisistasin.
“Ei. Ma tõepoolest ei mõista.”
“Oh jumal.”
Olin sekundite kaugusel jalgade trampimisest vastu maad nagu viieaastane põnn kommipoes, kui ema tervet poodi tühjaks ei osta.
Vaatasin Rafe’i ja sõimasin teda mõttes igasuguste sõnadega, mis vähegi pähe tulid- idioot, jobu, kretiin, ennasttäis värdjas… ja siiski meeletult ihaldusväärne.
“Ma tegin nalja. Minu meelest on sul õigus.”
“Tõsiselt?”
“Minagi arvan, et me peame rääkima, Quinn.”
Naeratasin viivuks.
“Asume siis asja kallale?”
Noogutasin agaralt.
“Ma luban sinul alustada.” Rafe’i lauset saatis kerge käeviibe minu suunas.
“O-okei...”
Olin vaikselt paanitsema hakanud, sest ei teadnud kuidas alustada. Pealegi mõtlesin, kas ma peaksin istuma või jäämagi seisma, sest siis oleksin ma pidevalt tema silme ees. Ta oleks niimoodi lihtsalt sunnitud mind kuulama. Koostasin peas erinevaid lauseid, millega alustada, kuid mitte ükski neist ei tundunud piisavalt hea.
Ohkasin.
“See on nii keeruline.”
Rafe vaatas mind ja hõõrus aeglaselt peopesasid üksteise vastu.
“Annad alla?”
“Vist… jah,” pomisesin ja istusin löödult oma endisele kohale tagasi. Niipalju siis sellest. Ma soovisin maa alla vajuda. Õnneks oli piisavalt pime, et Rafe märkaks, et ma punastan.
“Hea küll- me mõlemad teame, mis tegelikult toimub.”
Olin valmis vastu vaidlema, sest ausalt öeldes mina küll ei teadnud. Rafe märkas mu kõhklevat olekut ning jätkas.
“Me meeldime teineteisele,” lausus ta ärritavalt rahulolevalt.
“Ei,” pressisin läbi hammaste.
“Ei,” kordas Rafe pilkavalt. “Kuidas siis sina seda nimetaksid?”
Ma ei lausunud sõnakestki.
“Mind üllatab, et sa seda eitad. Su käitumisest saab järeldada hoopis midagi muud.”
“Mida siis?” küsisin teeseldud entusiasmiga.
“Sa oled väga närviline minu juuresolekul. Lisaks sellele oled sa üsna pahur.”
“No vabandust, kui mul paha tuju on,” ütlesin sarkatiliselt.
“Vabandust, et mida seda põhjustan,” vastas Rafe samuti sarkastiliselt. Kui ta jätkas oli ta hääl mahedalt pehme “Quinn, ma olen tüdinenud sellest, et iga kord kui me vestleme, lõppeb see peamiselt vaidlemisega.”
Ma ei tea kas ma värisesin jaheduse tõttu või sellepärast, mida Rafe rääkis.
Ta jätkas: “Ma tahan olla aus. Sinu ja mu enda pärast. Ma ei tea, mida sina tunned, kuid sa meeldid mulle. Ma tean, et olen käitunud nagu idioot ja sellega kõik oma tiitlid ka ära teeninud, kuid ma loodan, et sa… mõistad.”
Mu kõris oli hakanud vastikult kriipima: “Millal ma sulle meeldima hakkasin?”
Rafe muigas. Nägin seda suurepäraselt.
“Ma arvan, et sõbrapäeval. Seal restoranis.”
Pööritasin silmi, kuid mu süda viskas suurest rõõmust mu sees hundirattaid. Proovisin ükskõikne paista. See oli raske, sest minu kõrval istuv Rafe erines sellest Rafe’ist, kes mulle pinda käis. Ta oli kuidagi pehmem, armsam… Laksasin selle mõtte peale käega vastu põlve.
Mida ma ometi mõtlen!?
Olime tükk aega vait. Ma ei suutnud ühtegi sõna kuuldavale tuua, sest kartsin.
“Aga mina?” küsis Rafe peagi, pilk kaugusesse suunatud.
“Sa meeldid mulle ka…”
“No näed- me peaks end siis kokku võtma ja üksteisesse lugupidavalt suhtuma.”
Mu süda lõpetas uperpallitamise ja kisas meeleheitlikult.
Ta keeras end minu poole ning sirutas parema käe minu poole: “Sõbrad?”
Mu mõistus oli pakkumisega totaalselt nõus, kuid süda jättis seda sõna kuuldes löögi vahele.
“Sõbrad,” kordasin tagasihoidlikult ja võtsin Rafe’i käest kinni.
“Tore.”
Enne, kui ta minu käe lahti lasi, kostus kuskilt kaugelt veider vali kisa. Sekundi
pärast järgnes sellele vali kriipiv heli. Võpatasin ja kobasin termostassi järele.
“Mis asi see on?” küsisin värisedes.
Rafe oli tõusnud ja astus paar meetrit lauast eemale ringi vaadates ja tähelepanelikult kuulates. Ühel hetkel pöördus ta kiirelt ja sammus minu juurde tagasi: “Ma arvan, et me peame nüüd minema. Kell on ka palju…”
“Tulid autoga?”
“Jah.”
“Kuhu sa selle parkisid?”
“Üsna lähedale.”
“Hea küll, lähme,” kiirustas Rafe mind tagant ja mu keha läbistas värin, kui ta asetas oma käe mu alaseljale.
Proovisin sellele mitte mõelda.
“Mis sa arvad, mis hääled need on?”
“Ee.., metsloomad võib-olla. Pole ime, et nad öösiti siin pargis ringi luusivad. Parem on nendega mitte kokku sattuda.”
Sammusime kiirelt edasi, kuni ma märkasin oma autot.
“See seal,” sosistasin.
Mõned meetrid veel ja olimegi tee ääres, kus mu auto mind ootas. Keerasin ukse lukust lahti ja Rafe avas selle mulle viisakalt.
Tõmbasin turvavöö peale ja Rafe seisis veel minu juures.
“Veider lõhn..,” kurtsin nina krimpsutades.
“Tee aken pisut lahti,” soovitas poiss ja lükkas ukse kinni. Ta ilme oli äärmiselt tõsine ja see oli… kummaline.
Keerasin akna kaks-kolm sentimeetrit lahti. Olukord oli paranemas ja kummaline lõhn oli hajumas.
“Kus sinu auto on?” uurisin.
Rafe köhatas: “Eemal.”
“Okei.”
“Head õhtut,” soovis Rafe ja viipas mulle. Kuigi oli üsna pime, tundus mulle, et ta naeratas mulle, kuid ma ei saanud selles päris kindel olla. “Koolis näeme.”
“Tsau,” hüüdsin vastu ja vaatasin, kuidas Rafe hämarusse kadus.
Ootasin veel mõne hetke ning keerasin siis võtit. Mootor tuksatas korra. Ootasin paar sekundit ja proovisin uuesti autot käivitada. Auto urises nõrgalt ning turtsatades jäi uuesti vakka.
“Ole nüüd..,” pomisesin ja trummeldasin kätega roolirattal.
Ja siis kukkus midagi tumedat auto kapotile. Enne veel, kui see maha oli veerenud kuulsin auto alt hirmuäratavat kraapimist. Metalne heli oli luust ja lihast läbilõikav. Ma olin hirmust halvatud. Seejärel raputati autot ja ma sain lõpuks suu lahti teha, et karjuda. Hingeldades pigistasin silmad kinni.
“Quinn!” tõmmati autouks lahti ja ma rahunesin jalamaid. Mu süda puperdas kui silmad avasin ja värisevate
kätega juukseid näolt kõrvale lükkasin.
“Mis juhtus?” päris Rafe.
“Mingid hääled… Auto alt kostus kraapimist… Auto vappus… Mingi asi kukkus kapotile. Ma kardan…”
“Sõida minema,” käskis ta.
“Auto ei käivitu.”
Rafe astus sammu tagasi ja hõõrus mõtlikult oma lõuga.
“Katsu rahuneda,” soovitas ta hoolitsevalt, “ma…”
Poisi lause katkestas praksuv vali heli ning minu hirmunud karjatus. Midagi visati tuuleklaasi. Tundsin, kuidas mõned külmad klaasitükid mu riietele maandusid. See miski, mis tuuleklaasi visati, riivas kergelt kuid valusalt mu õlavart.
Rafe oli välkkiirelt minu juures. Ta küünitas üle minu, et turvavöö lahti päästa ja tiris mind autost välja.
“Ma viin su ise koju.”
“Aga mu auto?”
“Ära selle pärast muretse.”
“Mu käsi…”
“Mis sellega on?”
“See asi, mis tuuleklaasi visati tegi mu käele viga...”
“Okei,” vastas Rafe kiirelt. “Kui autosse jõuame, vaatame.”
Rafe’i Mercedes seisis uhkelt üksinda tänavalaterna punakasoranzikas valguses. Liikusime ümber auto ja Rafe
avas mulle kaassõitjapoolse ukse. Istusin koorevärvi nahast istmele ning
olin peaaegu rahunenud. Kummalisel moel teadsin, et Rafe’i juuresolekul ei saa minuga midagi halba juhtuda.
Tundsin autos meeletult head lõhna. Mu nina eristas kadaka, küpressi ja muskuse lõhna kuigi ma ei näinud kuskil lõhnakuuske või midagi taolist. Kui Rafe autosse istus, tundsin seda lõhna veelgi rohkem ja pilt sai selgeks.
Tema lõhn…
Rafe klõpsas tahavaatepeegli lähedal väikse tulekese põlema. “Näita mulle oma kätt.”
Võtsin jaki seljast.
Ta vaatas mu sviitrit. “See ka,” kallutas poiss end veidi, et mu paremat õlavart vaadata.
“Vereplekk.”
“Aga… mul pole siin all midagi peale..,” sosistasin ärevalt, kui olin parema külje võimalikult palju tema poole
pööranud.
Oli kuidas oli, kuid ma ei tahtnud Rafe’ile sellist infot küll avaldada. See polnud vajalik.
Rafe noogutas mõistvalt.
“Võin..?” Ta asetas oma käe mu õlale ja oli valmis mu sviitrit allapoole venitama, et pilk peale heita. “Tõmba käsi varrukast välja.”
Tegin seda ja Rafe libistas sõrmedega üle mu naha, kuni peatus. “Päris jube…”
Lõin pilgu allapoole ja märkasin käel sinakat laiku ja haava, mis kergelt veritses.
“On valus?” pigistas Rafe sinika ümbrust ning ma piiksatasin. Mitte sellepärast et mul valus oli, vaid et mu keha läbistas elektrilöök, kui olin mõistnud kui lähedal Rafe oli… Et ta puudutas mind…
“Jah,” laususin, kuid ei valetanud. Haava ümbrus tõepoolest kipitas valusalt.
Rafe küünitas oma istme alla ja tõmbas sealt pisikese esmaabikarbi välja. “Teeme selle enne ära, kui mu su koju viin.”
Ta puhastas igaks juhuks mu haava ära ja otsis siis sobiva suurusega plaastri välja. Kõik see võttis umbes kaks minutit aega ning ma nautisin seda aega täiega.
“Valmis,” libistas Rafe käega üle plaastri ja naeratas mulle.
“Aitäh, Rafe.”
“Pole tänu väärt. Tegin mida oleksin pidanud tegema.”
“Siiski.”
Ta naeratas ja kinnitas turvavöö.
“Quinn,” lausus ta vihjavalt ning taibates tõmbasin turvavöö peale. Seejärel käivitas ta auto.
“Kuhu?” küsis Rafe.
“Linnast välja,” alustasin juhatamist ning rääkisin talle, kus mu kodu asub.
“Kas te pole kordagi mõelnud seda pärapõrgut mõne muu koha vastu vahetada?”
“Ei,” laususin veidi kahtlevalt. “Emale meeldib, mulle meeldib ka. Hea rahulik. Vahel mind heidutab kooli ja kodu vaheline kaugus, kuid muidu on kõik väga hästi. Ei mingeid lärmavaid naabreid.”
Rafe noogutas aeglaselt.
Ta sõitis väga kiirelt, kuid kindlalt. Olin spidomeetrile pilku heitmatagi kindel, et ületame kiirust.
Umbes minuti pärast lülitas Rafe autoraadio tööle ja auto täitus vaikse, rahustavalt mõjuva muusikaga. Mulle tundus, et vaikus oli meid mõlemaid pisut häirima hakanud.
Igatahes avasin ma hetkegi mõtlemata suu: “Siin on lubatud 90.”
“Ja siis?”
“Sa ületad kiirust.”
Rafe naeris: “Kõrgemate numbrite kohta pole midagi öeldud, seega…”
“Aga kui politsei sind rajalt maha võtab?” ei lasknud ma tal lõpetada.
“Kui politsei meid rajalt maha võtab, maksan mina trahvi, mitte sina.”
“Õige aga ma sooviksin tervelt koju jõuda, dare-devil.”
Rafe vaatas mind ja muigas: “Võtan seda kui komplimenti.”
“Võta seda kuidas tahad.”
“Ja sa teed seda taas…”
“Mida ma teen?” küsisin ja lappisin jaki oma süles kokku. Rafe’i autos oli soe ja seega polnud vajadust seda tagasi selga tõmmata.
“Kipud minuga vaidlema.”
Võtsin kätega enda ümbert kinni ja vaatasin süüdlaslikult teele.
“Katsuks ilma hakkama saada, või mis?”
Rafe heitis taas pilgu minule ja tajusin, kuidas kiirus aeglaselt langes.
“Vabandust,” laususin vaikselt.
“Vabandus vastu võetud. Ega sul külm pole?”
“Ei ole, ma lihtsalt… üritan sellest, mis pargis toimus, toibuda.”
“Aa,” venitas Rafe.
“Ma ei mõista, mis asi see oli. Mis võis mu autot niimoodi raputada, mind rünnata? Ma ei saa aru.”
“Võib-olla üritas keegi sind hirmutada? On sul vihavaenlasi?”
“Minu teada küll mitte.”
Rafe’i nägu muutus tõsiseks. “Ma arvan, et on parem see lihtsalt unustada.”
“Aga mis mu autost saab?”
“Kui ruttu sul seda vaja on?”
“Esmaspäevaks. Kooli sõitmiseks.”
Rafe mühatas lõbusalt: “Popipäeva ei taha?”
“Ma ei tahaks otsa lahti teha. Äkki jääbki harjumuseks?” vaatasin teda.
“Ei jää,” vastas Rafe enesekindlalt. “Ma viin su koju ja helistan siis vajalikesse kohtadesse, et su auto parandusse jõuaks.”
“Aitäh,” laususin ja proovisin Rafe’ile naeratada.
Ta oli seda väärt.
Kõige eest.

9.

“Varsti keerab üks tee maanteelt ära.”
“Selge.”
Silusin jakki oma süles ja siis tuli mulle meelde termostass. “Oh pagan.”
“Mis on?”
“Ma unustasin termostassi autosse.”
“See pole ju nii oluline?” imestas Rafe.
“Muidugi pole, kuid mulle ei meeldi asju maha unustada.”
“Ära muretse, ma ütlen mehaanikutele edasi, et nad selle eest erilist hoolt kannaksid,” lausus Rafe lõbusalt ja vaatas viivuks kuud, mis pilve tagant välja oli ilmunud. “Teen nii, et kui auto tagasi saad on isegi see puhtaks pestud.”
“Sa naerad mu üle?” küsisin uskumatult.
“Vist… jah.”
“Kui sa niimoodi käitud, ei kavatsegi ma mittevaidlemise-lubadusest kinni pidada, Rafe Dephona.”
“Olgu, anna andeks, Quinn.”
“Sa võid aeglustama hakata, sest kohe jõuame sissesõiduteeni.”
“Okei,” sõnas Rafe ja sõitis ikka sama kiirelt edasi, kuni jõudis teega kohakuti, tehes äkilise pöörde.
“Appikene, kas sa oled kuulnud midagi sujuvast manööverdamisest?”
Rafe naeris. “Lasin kõrvust mööda.”
“Jobu.”
Ta heitis pilgu mulle ja seejärel teele. Kiirus langes.
“Vabandust.”
“Pole hullu. Olen peaaegu kodus.”
Jõudsime ümber teekäänaku ning umbes kilomeetri kaugusel oligi maja. Ümbritsetud uduga, nagu tavaliselt.
Veidral kombel oli udu maja külgedele ja maja taha jääval alal, mitte kunagi maja ees. See oli kummaline.
Avasime turvavööd samaaegselt, kuigi majani oli veel mõnikümmend meetrit.
“Ema magab vist juba,” mõtlesin valju, pälvides Rafe’i tähelepanu.
“Hea või halb?”
Oli pisut häiritud, et ma end kontrollida ei suutnud. “Hea vist. Luiskasin talle, et saan oma sõbranna Ellyga kokku.”
Rafe naeris ja peatas auto peaaegu et veranda ees.
“Kuidas sa talle auto kadumist selgitad?”
“Pole aimugi.” Tõmbasin jaki selga. “Et läks katki? Sellesmõttes räägiks ma ju tõde.”
“Aga miks sa ei öelnud, et sa minuga kokku saad?”
“Nalja teed või? Kui tüdruk läheb mõne poisiga kokku saama on iseenesestmõistetav, et vanemad on südamerabanduse äärel. Kui poiss aga tüdrukuga kokku saama tõttab, patsutatakse talle õlale ja kiidetakse takka. Taipad?”
Rafe kratsis teatraalselt kukalt.
Naeratasin abitul ilmel ja olin juba ühe jalaga autost välja saanud kui pöördusin: “Aga äkki tuled sisse? Soovid midagi juua?”
“Ära ei ütleks,” keeras Rafe süüte välja ja lukustas uksed.
Välisukse oli ema vähemalt lahti jätnud ning astusin kiirelt sisse. Ma ei pannud esikutulesid põlema, vaid tirisin tennised jalast ja suundusin otse kööki. Rafe järgnes mulle.
Lülitasin tule tööpinna kohal põlema ja köök muutus tänu sellisele valgusele hubaseks.
“Kena ja suur,” kiitis Rafe.
“Aitäh. Mida sa juua soovid? Mahla või midagi sooja? Kohvi, kakaod, teed?”
“Mida sina jood?”
“Teed, ma arvan.”
“Siis võtan sama”
“Okei.” Võtsin veekeetja ja lasin sellesse kahe kruusi jagu vett. “Istu kuhugile,” ütlesin Rafe’ile üle õla.
Ta istus teisele poole tööpinda kõrgele pukile ning vaatas, kuidas ma tema ette kaks kruusi ja lusikat asetasin. Võtsin kapist Liptoni teekarbi ja pistsin mõlemasse kruusi ühe kotikese.
“Suhkrut tarvitad?”
“Mis küsimus see on?” imestas Rafe.
“Ma olen terve see nädal katsunud suhkrult kokku hoida..,” selgitasin.
“Ikka segane.”
Tardusin: “Sa ei lasknud mul lõpetadagi…”
“Vabandust,” naeris Rafe võluvalt.
Veekeetja tõi kuuldavale juba veidi valjemat sisinat.
“Ma lihtsalt arvasin, et see on kasulik, kui millegi arvelt saab suhkru tarbimist piirata. Alguses asendasin suhkru meega, kuid lõpetasin, sest tegin kõik liiga magusaks. Nüüd kasutan suhkruasendajat.”
“Minu meelest on see kahjulik,” oli Rafe suhkruasendaja topsi kätte haaranud ja uuris seda.
“Tõesti?”
“Mitte mina ei väida seda, vaid minust targemad inimesed.”
Turtsatasin naerma.
Rafe naeratas. “Ma soovitan sul meega edasi proovida. Ära pane korraga tervet purki kruusi. Pane vähehaaval juurde ja küll sa peagi ära tabad, kui palju on õige.”
“Aitäh soovituse eest,” haarasin Rafe’i peost suhkruasendaja topsi ja pistsin selle kappi tagasi. Võtsin pruuni suhkrutoosi ja panin selle tasside juurde.
Veekeetja vilises pisut ja lülitus siis automaatselt välja.
Valasin tassidesse vett.
Rafe oli taskust mobiili välja võtnud ja asetas selle lauale. Ta võttis kruusi käte vahele. “Sa peaksid mulle oma numbri andma.”
Mul oli hea meel, et tee nii kuum oli, et seda veel juua ei saanud, sest ma oleksin selle raudselt kurku tõmmanud.
“Miks?”
“Ma saan sulle siis teada anda, kuidas autoga läheb.”
“Ee… muidugi.”
“Lase tulla,” jäi Rafe numbreid ootama.
Trummeldasin närviliselt vastu tööpinda. Pomisesin kahtlevalt esimese numbri ja hakkasin kahtlema järgnevate numbrite õigsuses. Lõpuks sain siiski rajale tagasi ja lugesin enesekindlalt talle numbrid ette.
Rafe surus mobiili tagasi taskusse ja tõstis siis tassi suule. Vaatasin ja imestasin, kui suure sõõmu ta teed võttis ning rüüpasin samuti lonksu.
“Väga hea,” tõstis ta pilgu.
Meie vestlusesse tekkis taas ebamugav paus. Proovisin sellele mitte tähelepanu pöörata ning lükkasin veekeetja selle endisele kohale tagasi ja panin teepaki kappi. Seejärel seisin taas Rafe’i ette.
Olin täielikult kimbatuses- mida teha, mida öelda? Mu juhe jooksis täielikult kokku.
Aga hetk, mil oleks midagi sobinud öelda, oli mööda lipsanud…
Rafe kallutas kruusi nii palju, et ma sain aru, et ta oli teega lõpule jõudnud.
“Mul on vist aeg minna,” tõusis ta ja pani kruusi kraanikaussi. “Kell on palju ja ma usun, et sa oled väsinud.”
“Ma saadan sind ukseni,” ütlesin ja astusin Rafe’ist mööda.
Ta tõmbas botased jalga ja avas siis ukse, jäädes lävel seisma. Taevas oli pilvituks muutunud ja tänu kuule ei tundunudki õues väga pime olevat.
“Aitäh, et mind koju tõid,” laususin vaikselt.
Rafe noogutas. “Kuidas sa kooli saad, kui esmaspäevaks auto korras pole?”
“Saraga.”
“Selge,” venitas ta.
Kiigutasin end kandadel: “Et siis… head õhtut.”
Ta naeratas: “Muidugi.”
Seejärel astus Rafe mulle sammukese lähemale. Ta võttis mu ümbert kinni ja kallistas mind tugevalt. Olin rohkem kui üllatunud. Ma olin täielikus hämmingus. Ma olin nii… õnnelik.
“Head ööd,” soovis ta pehmelt ja viipas kergelt. Vaatasin, kuidas ta autosse istus ja tõmbasin siis ukse kinni, et see lukku keerata.
Toetusin hetke vastu uksepiita ja piilusin pisikesest ukseaknast välja. Rafe sõitis, või pigem kihutas, minema ning ma saatsin teda pilguga seni kuni ta käänaku taha kadus.
Kõik oli kuidagi nii veidralt välja kukkunud.
Esialgu me ei saanud mitte kuidagi läbi. Nüüd olid meie suhted paranenud, kuid see polnud midagi lõplikku. Fakt, et Rafe tunnistas pargis, et ma meeldin talle ja ta aimab ka vastupidist, lõi lainetena mu pea kohal kokku. Jah, mulle meeldib Rafe, tunnistasin mõttes. Mulle meeldib temaga vaielda, ükskõik kui naeruväärne see ka ei tundu. Mulle meeldis tema hoiak, suhtumine ja tema välimus. Tema pilgu ja hääle osav koostöö suudab mu mõttelõnga nagu naksti katkestada ja mõnikord ajab see mind lausa vihale.
Kuidas ta suudab mu pea nii sassi ajada?
Aeglaselt pead raputades liikusin kööki, et kruusid puhtaks loputada. Veendusin, et kõik jäljed Rafe’I siinviibimisest olid kadunud, kustutasin tuled ja hiilisin üles oma tuppa, et magama pugeda.

Ma arvasin hommikul, et näen ema juba köögis askeldamas, kuid teda polnud seal. Kiikasin elutuppa, kus oli samuti vaikus. Õlgu kehitades läksin tagasi kööki ja panin kohvi hakkama. Kui ma sukeldusin külmkappi, et otsida midagi maitsvat hamba alla, kuulsin ema trepist alla tulemas.
“Hei, kullake,” tervitas ta mind väsinud ohke saatel.
“Hommikust, kuidas magasid?”
“Üsna hästi.”
Noogutasin ja viisin mõned asjad köögilauale.
“Millal sa eile koju jõudsid?”
“Umbes üheteistkümne paiku… Mis siis?”
Ema ei vaadanud sekundikski minu poole, mis oli üsna ebatavaline tema puhul. Tavaliselt oli ta ka oma kõige unisemal hommikul rõõmsameelne.
“Ei midagi.”
Neelatasin ja kogusin julgust, enne kui suu avasin. “Ma näen, et midagi siiski on.”
Kohvimasin turtsus, andes märku, et ergutav jook on valmis saanud ja ema valas oma kruusi täis. Ta toetas end vastu külmkappi ja vaatas minust mööda.
Tavaliselt valas ema ka minu kruusi täis, kuid millegipärast täna mitte. See oli veider…
“Quinn, sa ju ei valetaks mulle, eks?” küsis ema järsku.
See küsimus lõi mind totaalselt rivist välja ja köögilaua poole närviliselt minnes loksutasin kohvi põrandale.
“Ehh, muidugi mitte, sa oled mu ema…”
“Aga sa tegid seda.” Ema hääl murdus ja ta pani tassi käest. “Sa valetasid, et läksid Elly juurde. Ma olin väga üllatunud, kui ta siia sind otsima ilmus. Lisaks sellele olid sa oma mobiili koju jätnud…”
“Jah, sest ma..,” ruttasin end õigustama.
“Quinn, palun lase mul lõpetada.”
“Muidugi,” pomisesin.
“Ma jäin sind ootama, kuna ei suutnud magama jääda, teadmata kus ja kellega sa oled. Minu suureks üllatuseks tõi
sind koju keegi noormees. Ja sa kutsusid ta majja sisse.”
Tundsin kuidas ma näost õhetama lõin. Mul oli nii piinlik, nii häbi…
“Miks sa mulle sellest, et sul mingi poiss on, rääkida poleks võinud?”
“Ta pole mu poiss!” hüüatasin.
Ema pilgutas kiirelt silmi: “Kes ta siis on?”
“Sõber,” laususin kahtlevalt. “Poiss, kellega on mul väga palju erimeelsusi ja mida me eile klaarisime.”
Nägin ema näost, kui palju ta mind uskus.
“Tänapäeval nimetatakse seda nii?” *****
Ta oli vihane.
Ta oli minus pettunud…
Ja ma teadsin, et pean plaati vahetama.
Proovisin teisest küljest asjale läheneda: “Ema, anna mulle andeks. Ma teadsin, et sulle ei pruugi see meeldida ja just seepärast ma ei tahtnudki sulle seda öelda.”
“Olgu, selge,” lausus ema käsi lajutades. “On igati õige, et sul… selliseid olukordi ette tuleb, kuid palun, palun räägi neist ka mulle. Ma ei ole sinu peale vihane, et sa selle noormehega kohtuma läksid, vaid et sa ei öelnud seda mulle. Kui mind pole siin ei pea sa mulle kõigest ette kandma, kuid kui ma kodus olen eelistan ma teada, kust sind vajaduse korral leida.”
“Jah,” nõustusin süüdlaslikult.
“Ja ma… sooviksin teada kus sinu auto on?”
Oi pagan, mõtlesin. Mul polnud aimugi, kuidas emale seda seletada.
“Auto läks katki ja Rafe, see poiss, toimetas selle kuhugi remonti.”
“Ah et Rafe?” kordas ema ja vaatas mind pinksalt. Vastasin samaga. Lõpuks ilmus ema näole naeratus ja ta astus minu juurde.
“Kallikene, ära ole nii murelik. Kõik on ju korras. Ma ei keela sulle midagi, kuid sa tead meie maja reegleid, eks?”
“Tean.”
“Seega järgi neid. Usaldus on ju kõige alus.”
Noogutasin.
“Ja kuna ma muutun enneaegselt vanaks kui mõtlen, mis mu kodus mu tütrekesega toimub, kutsun ma onu Clarki sulle seltsiks… Ruumi on ja…”
“Ei,” piiksatasin kaeblikult.
“Ole nüüd,” naeris ema, “mu vend on ju lahe.”
“Noh, on, aga ta käitub nagu mingi…”
“Quinn, ta on kõigest 29-aastane.”
“Sinust seitse aastat noorem.”
Ema hakkas naerma: “Sellepärast ongi ta mu noorem vend.”
“Aga ma saan ju üksi hakkama..?” küsisin lootusrikkalt. “Siiani olen saanud.”
“Ma magan tööperioodil palju paremini, kui tean, et keegi, kes on võimeline sind ohu korral kaitsma, on samuti siin. Pealegi soovivad Clarki korteriomanikud sinna tagasi kolida ja mu vend peab uue koha leidma.”
Ema suutis mind nõusse rääkida ning lubas juba samal päeval mu onule helistada. Tegin kiirelt mõned võileivad, pistsin need nahka ja otsisin elutoast raamaturiiulist huvitava raamatu, millega laupäeva sisustada.
Mulle tegelikult meeldis onu Clark väga. Ta ei olnudki mulle onu vaid pigem suur vanem vend. Kui mulle tema puhul midagi ei meeldinud, oli see fakt, et ta oli emale kui truu kutsikas. Pean silmas seda, et ta kandis peaagu alati ette, mida ma tegin ja see oli isegi hirmutav.
Ma polnud Clarki peaaegu poolteist aastat näinud, kuid olin kindel, et ta on endiselt samasugune elus jälgmisseade.
Sättisin end just voodile patjade keskele, kui mu telefon öökapil helisema hakkas. Nägin ekraanil võõrast numbrit.
Esialgu ei tabanudki ma ära, mis värk on kuid sain kahtlustest võitu, kui kõne vastu võtsin ja mahedat häält kuulsin- Rafe.
“Tere päevast, Quinn,” lausus ta viisakalt ja ma kuulsin naeru. Võisin suurepäraselt ette kujutada, et ta aimas, kuidas ma sulan…
“Rafe?” laususin, proovides säilitada enesekindlust.
“Mina ise,” vastas ta ja jätkas siis. “Mõtlesin sulle teada anda, et su auto võetakse täna ette. Õhtuks peaks valmis saama ja ma toon selle sulle koju.”
“Ee… Ei!” hüüatasin.
“Miks ma seda teha ei või?”
“Mu ema…”
“Mis temaga on?”
“Ta… ei rõõmusta, kui sind näeb.”
“Ma saan hakkama.”
“Rafe..,” laususin ettevaatlikult, veendudes, et mu toa uks on ikka kindlalt kinni. Oli. “Mu ema oli eile ärkvel, kui sa mind koju tõid ja täna hommikul nõudis ta minult vastuseid.”
Kuulsin poisi lõbusat naeru, millest ma välja ei teinud.
“Ta kavatseb sind maha lüüa, kui sind näeb,” pahvatasin järsku.
“See peaks sind rõõmustama,” vastas Rafe ja naeris taas.
“Noh, muidugi ei lähe asi nii tõsiseks, kuid… Sa ju saad aru.”
“Muidugi saan, Quinn.”
Mu keha surises, kui ta mu nime ütles ja ma punastasin. Õnneks ei näinud seda mitte keegi.
“Tore, kus me siis…” alustasin, kuid ei saanudki teada, kus me võiks kohtuda, et ma oma auto kätte saaks, sest Rafe katkestas mind.
“Seega, säti vaim valmis. Õhtul sinu pool näeme!”
“Ei!” hüüdsin telefoni, kuid kõne oli juba lõpetatud.

Kui täpselt kell kuus õhtul uksele koputati, vaatas ema mind kahtlustavalt: “Kas sa ootad kedagi?”
“Ei,” luiskasin, lootes, et see keegi ukse taga on ükskõik kes, kuid mitte Rafe.
“Lähen vaatan, kes seal on,” oli ema kiirelt püsti ja suundus esikusse. Järgnesin talle kuni elutoa läveni, jäin seisma ning üritasin rahuneda.
Ema avas ukse.
“Õhtust, proua Pears. Vabandust, et segan, kuid kas teie tütar on kodus?”
Mu suu vajus lahti ja süda jättis lööke vahele. Kui mina juba sellises olukorras oli, siis millises mu ema võis veel olla? Kujutasin ette, kuidas Rafe võluvalt naeratab ja ema unustab seepeale kõik, mida ta talle öelda kavatses.
“Astu edasi… Rafe, eks ole?” Ükskõik, mida Rafe tegi, see toimis.
Hakkasin naerma ning proovisin pealetükkivaid naeruturtsatusi käega varjata. Kui üks siiski üle huulte libises, pomisesin vaikselt mõne krõbedama sõna, kuid siiski…
Ema hüüdis mind.
Viivitasin hetke ja katsusin ilma peeglita oma välimusse korda luua. Lõpuks astusin esikusse ja see naeratus, mis Rafe’I näole ilmus, võttis mind sõnatuks. Ta silmad särasid ja ma lihtsalt… olin nii abitu. Ma naeratasin talle ja ema köhatas selle peale diskreetselt.
“Sa tõid mu tütrele auto tagasi, eks ole?” pöördus ema Rafe’i poole.
“Jah,” noogutas ta.
“Ema…” venitasin vaikselt ja vihjavalt.
“Kohe, Quinn,” lausus ema. “Hea küll, ma jätan teid omavahele. Suur aitäh.”
“Tänan sind,” maigutasin ema suunas huuli, lootes, et Rafe ei märka seda. Kui ta kadus, astusin Rafe’ist mööda: “Lähme verandale.”
Hoidsin end tagasi, et mitte haarata tema randmest. Selleks polnudki õnneks vajadust, sest ta tuli mulel kohe järgi. Sulgesin tema järelt vaid ukse ja keerasin end siis seljaga tema poole, pilk enda autol.
“Suur aitäh, Rafe.”
“Äkki sa keeraksid end minu poole? Veider on su kuklaga rääkida…”
Punastasin. Jälle. Täiesti kohutav.
Aga siiski pöördusin.
“No-oh?” küsisin.
“Mis?” uuris Rafe, naeratas ning effekt oli täielik.
“Ee..,” venitasin, “ee…”
“Mida?”
“Miks sa teed seda?” pärisin järsult.
“Mida ma teen, Quinn? Enda meelest küll mitte midagi.” Ta kissitas silmi.
“Sa… Ah, parem unusta. Ütle parem, kui palju ma võlgnen…”
Rafe kergitas kulme.
“Tsekk, palun?” täpsustasin.
“Ja-jah,” taipas ta ja pani oma vasaku käe mu õlale, libistades seda allapoole. Astusin sammukese tagasi, et tekkinud surinat katkestada.
“Sa ei võlgne mitte midagi.”
“Kuidas nii?”
“Ma maksin.”
“Miks!?” pärisin. “Minu auto, mina ka maksan. Seega ma maksan sulle… Kui palju?”
“Ei, Quinn,” lausus Rafe mahedalt, “ma ei taha sinu raha.”
Raputasin nõutult pead. Ma ei olnud sellega üldse rahul.
“Kuidas sa koju saad?”
“Jalgsi,” vastas Rafe lihtsalt. Ta surus käed teksaste taskutesse.
“Ma võin sind ära viia…”
Seegi oleks omamoodi tänu, mõtlesin. Mitte piisav, kuid siiski…
“Ma oleksin väga meelitatud, kuid ma arvan, et su ema närvid ei pea sellele vastu, kui ma sind tema juurest ära seniks röövin..,” sõnas Rafe, vaadates vihjavalt elutoa akende poole, kuhupoole vaadates märkasin kardina liikumist.
“Ta… muretseb lihtsalt.”
“Siis ma parem tema piinu ei pikenda,” sosistas Rafe ja astus selle sammu, mis mina temast eemale liikusin, minu poole. “Ma pean lahkuma. Kaunist õhtu jätku, Quinn. Kohtume esmaspäeval koolis.”
“Olgu, nägemist.”
Rafe naeratas mulle ja asus siis teele.
Mul oli lausa raske ette kujutada, kui pikk maa tal ees oli. Aga vähemalt ma pakkusin talle küüti. See mõte rahustas vähemalt natukenegi minus seda vastikut, kriipivat tunnet, mis tundus kasvavat iga sammuga, mille võrra Rafe kaugemale jõudis…

10.

Sel õhtul ma veel ei teadnud, et pean terve järgmise nädala kodus olema ja külmetusega võitlema. Ema oli mures ja valmis tööleminemist edasi lükkama, kuid ma keelasin teda seda tegemast. Veidi kõhklevalt jäi ema nõusse ning jättis mu tervise onu Clarki hoolde.
Muidugi ei olnud ma nii haige, et oleksin terve nädala voodis lamanud. Selle asemel üritasin puhata ning tänu tegevusetusele ilmus mu mõtetesse tihti Rafe.
Ma olin pettunud, et esmaspäeval kooli ei jõudnud. Kujutasin ette, kuidas Rafe mind ootab... Mida ta mõtleb, kui mind ei näe...?
Või on tal hoopis ükskõik?
Reede õhtul tuli mulle külla Sara. Olin üsna üllatunud, kui ta elutuppa ilmus ja mulle veidi kramplikult viipas.
"Kes see on?" küsis Sara Clarkile vihjates.
"Mu onu Clark," vastasin lühidalt, lootes, et pääsen tugevast köhahoost.
"Selge."
Vajutasin teleka heli kinni, et see tähelepanu vestluselt ära ei tõmbaks.
Sara potsatas minu kõrvale diivanile.
"Sind kindlasti huvitab, miks ma end siia vedasin?"
Naeratasin ootavalt.
"Oh, okei. Esiteks ma tõin sulle koduste tööde nimekirja. Kirjutasime kirjanduses kuuesaja sõnalise arutelu teemadel, mis ma sulle siia kirja panin. Ajaloos oli kaks arutelu... Füüsikas tuleb suur töö..."
Raputasin abitult pead: "Jätame selle osa vahele."
Sara naeratas. Ta pani kõik asjad käest, keris end diivanil rulli ja jäi mind altkulmu vaatama. Pinev vaikus hakkas mind hirmutama.
"Räägi," käskisin teda.
"Keegi on sinu pärast väga mures."
Sara naeris.
"Kes?" pärisin.
Tahtsin kinnitust oma kahtlustele.
"R-a-f-e," lausus Sara tähthaaval ja ootas mu reaktsiooni.
Punastades keerasin pilgu kõrval, üritades aru saada, millest telekas räägitakse.
"Mida ta tahtis?" proovisin võimalikult ükskõikne näida.
"Ta küsis kus sa oled, kas ma olen sind näinud, millal ma sinuga viimati rääkisin... Kui ma ütlesin, et ma pole sinuga suhelnud päris mitu päeva, tundus ta üsna närvis olevat. Igatahes," hakkas Sara oma juttu kokku võtma, "on minu meelest kummaline, et ta nii uudishimulik on."
"Hmm," venitasin häälekalt.
"Quinn?"
"Äh?"
"Oled sa mulle midagi räägimata jätnud?"
Raputasin pead. "Miks sa seda arvad? Võib-olla ta lihtsalt... tahab oma inglisekeele õpikut tagasi," luiskasin kähku. "See on minu käes juba peaaegu nädal olnud."
"Ma võin selle talle ära viia..."
Tahtsin ennast lüüa. Ma ei oodanud, et Sara nii abivalmis on.
"Ei, ta võib vihastada, kui ma tema õpiku kellegi võõra kätte annan..."
Sara nipsutas sõrmi: "Mina ja võõras? Mismõttes võõras? Kui ma nii tundmatu olen, siis mille paganama pärast ta minuga rääkima tuli?"
"Ma ei tea aga no... sa saad aru küll. Ma usun, et ta on lihtsalt aru saanud, et me oleme sõbrad ja karta on, et ta sinult minu kohta uurib."
Sara suu venis pikaks kriipsuks.
"Kas sa tuled järgmisel nädalal kooli?" küsis ta peagi, kui olin telekale hääle tagasi keeranud.
"Arvatavasti, onu ei lase mul ilma mõjuva põhjuseta lihtsalt koju jääda."
"Thank you, Clark," sosistas Sara itsitades ja tõusis. "Ma peaksin ka tegelikult minema. Kuum kohting..."
Kergitasin üllatunult kulme. "Kellega?"
"Lapi ja kandikuga. Ma pean tööle minema, kujutad ette? Keegi jäi haigeks ja minul on ju nii igav."
Proovisin tema sarkasmi peale mitte naerda.
Sara tõusis.
Lükkasin teki kõrvale, et ta ukseni saata.
"Kui sul homme parem on, võiksime kuhugi minna," tegi Sara aralt ettepaneku.
"Mismõttes?"
"Välja. Tähistama..."
"Tähistama mida?"
"No ükskõik mida. Lihtsalt raputame kuskil veidi stressi maha."
"Ma ei tea," venitasin. Kuigi õues oli juba kevadet tunda, oli siiski veel üsna jahe ja pealegi ma teadsin, et Clark ei laseks mind nii kergelt välja.
"Quinn, palun!"
"Võta vaiksemalt, mu onu on köögis..."
"Ja mis siis? Ta on nii noor! Uskumatu, et ta valvab sind. Kutsume ta kaasa..."
"Mida ta teeb terve õhtu? Kuulab meie juttu pealt?"
Sara hakkas naerma: "Okei. Et siis homme õhtul aitan sul enda pool järgi õppida? Sul on palju teha..."
"Mida sa ajad?" sattusin kiire teemavahetuse tõttu segadusse.
"Tuled homme õhtul minu poole ja me liigume sealt edasi."
"Ei, Sara," vastasin kaeblevalt. "Ma ei või nii teha. Nagunii mu ema kahtlustab, et ma käin koolis nii tihti kui tahan, mitte nii palju kui ette nähtud."
"Hei Quinn," kuulsin Clarki köögist hüüdmas. "Ma tellin pitsat, oled nõus?"
"Ee, jaa!" vastasin ja pöördusin Sara poole: "Ma arvan, et sa peaksid minema."
"Jep, ma ei tahaks eriti kihutada. Aga päriselt. Tallegi kuluks üks õhtu väljas ära. Kui ta nii palju pitsat sisse ajab, pole tema supervormist enam jälgegi."
"Ta käib igal õhtul jooksmas."
"Ikkagi. Mis mõttega ta ahmib endale põletatud kaloreid sisse tagasi?"
"Et midagi edaspidigi põletada oleks," vastasin kiirelt ja ollin valmis Sarat uksest välja lükkama.
"Olgu, ma kaon. Ja me veel räägime sellest, mis homme saama hakkab."
"Ja-jaa," sisistasin kananatamatult, lehvitasin kiirelt ja tõmbasin ukse kinni. Toetasin end vastu ust ja sulgesin silmad. Kui need avasin, seisis Clark minust kõigest paari meetri kaugusel esikus. "Su sõbranna läks juba?"
"Nagu näed," astusin temast mööda, et elutoast tekk võtta ja oma tuppa varjuda.
"Oota korraks," blokeeris Clark mul tee.
Vaatasin teda ootavalt.
"Ma kuulatasin teie vestlust pealt," vuristas ta. Kordasin lauset mõttes uuesti ja mu suu vajus jahmatusest lahti: "Clark..."
"Ma saan aru, et sa arvad, et ma olen su ema silmad ja kõrvad. Mõistan, et sa kasutad seda ära, et ei peaks sõpradega välja minema, kuid sa peaksid teadma, et ma ei ole üldse nii karm."
"Ma pole seda arvanudki."
"Tore," naeratas Clark. "Minu ülesanne, ausalt, on su ema veenda, et sa korralikult koolis käiksid."
"Ma teadsin seda," pomisesin vaikselt.
"Homme on laupäev ja sa võid vabalt minna aga kooliasjad peavad korda saama. Usun, et sa oled palju maha jäänud."
"See pole probleem," kinnitasin.
"Vahva," muigas Clark ja lasi mul elutuppa minna. "Ma siis... tellin pitsa."
"Teeme nii," hakkasin naerma ja otsustasin siiski diivanil uuesti koha sisse võtta.

Kuna väljaminemine polnud mulle eales nii palju meeldinud kui nüüd, ootasin ma seda väga. Võtsin rohtu, et haigus endast õhtul märku ei annaks ning mõtlesin, kuhu Sara minna soovib. Samuti polnud mul aimugi kas Elly meiega tuleb.
Kell üheksa Sara helistas ning käskis mul end ilusaks teha. Tõmbasin jalga mustad kitsalõikelised teksad ning panin selga musta topi. Tirisin riidepuult tumelilla sviitri ning otsustasin, et see on ka kõik. Vaevalt, et Sara smuugeldab meid sisse asutusse, kuhu me veel ei pääseks.
"Kuidas ma välja näen?" tormasin trepist alla. Clark liikus parasjagu elutoa poole, siidripurk peos.
"Ee, oleneb, kuhu te lähete."
"Ööklubisse mitte."
"No sellisel juhul täitsa okei."
"Okei?" keerutasin end esikupeegli ees.
"Ma tegin nalja, ha-haa. Kena. Kõik on kena."
Kuulsin õues tuututamist, mis meenutas mingit laulu. Nii Saralik.
"Ta on siin," haarasin nagist musta jaki ja panin mustad balletisussid jalga.
"Oota hetk," surus Clark vaba käe teksaste taskusse ja võttis sealt oma musta nahast rahakoti.
"Ei ole vaja," raputasin pead, kuid sellegipoolest pistis ta mulle mõne rahatähe pihku. "Lõbutse siis."
"Sina ka."
Ta naeratas: "Jalgpall ongi väga lõbus."
Noogutasin arusaadavalt.
"Ma ei lähe täna jooksma."
"Hea küll. Suur aitäh raha eest, hiljem näeme."
Jooksin läbi peenikese uduvihma Sara autoni ning nägin õnneks ka Ellyt autos.
Istusin taha ja uurisin kuhu me siis ikkagi läheme.
Sara muigas salapäraselt: "Sünnipäevale."

"Kes siin oma sünnipäeva peab?" pärisin, kui autost välja olin roninud. Parkla kõrval asuv räämas lagunenud hoone polnud just eriti kindla välimusega.
"Tobuke, ma lihtsalt jätan auto siia," pööritas Sara silmi.
Elly naeris: "Tegelikult mu isa sõber avab täna õhtul ühe laheda koha. Me saame vabalt sisse. Veensin teda, et ta vanusepiirangu 17-le langetaks, muidu jääb tal palju raha teenimata."
"Tubli tüdruk," kiitis Sara ja keksis rõõmsalt meie ees.
Peale viieminutilist jalutuskäiku olime kohale jõudnud. Punasest kivist hoone säras nagu kuusepuu ning hoone ümbrus oli paksult autosid täis.
"Siia on ikka päris korralik rahvas kokku kogunenud," märkis Elly uhkelt.
"Oh, vastik," pomisesin, pälvides sara kurja pilgu.
Trügisime läbi tihedalt pargitud autode, kui mulle jäi silma Mercedes, millel maja vilkuvad tuled tagasi peegeldusid. Jäin hetkeks seisma, et numbrimärki uurida.
Kui Rafe täna siin on, ei soovui ma siin eriti kaua olla. Samas oleks temaga lahe kohtuda, kuid... ma ei tunne selle järele karjuvat vajadust. Rafe'i kohalolek muudaks mind kramplikuks ja seda ma ei tahaks.
Aga me ei pruugigi kokku saada. See oleks ülihea...
"Quinn!" karjus Sara ja käskis mul edasi liikuda.
"Sorri," raputasin pead ja lootsin, et see uhke Mercedes kuulub kellegile teisele, kuid mitte Rafe'ile.
Ma ei tahtnud, et me oleks sunnitud veetma terve õhtu koos, sest mulle aitas juba sellestki, et ta ööpäevaringselt mu mõtetes oli...

Kui Sara mind kesköö paiku koju toimetas, oli mul veranda poole tammudes tunne, nagu keegi jälgiks mind. Vaatasin üle õla ning kõik, mida nägin oli Sara auto, mis peaaegu kohe ka käänaku taha kadus. Jäin seisma ja vaatasin maja. Mul polnud aimugi, kas Clark oli juba magama läinud, sest elutoa aken oli pime. Või oli siis lihtsalt paks ruloo ette tõmmatud.
Õhtu oli üsna jahedaks muutunud ning maja ümber, välja arvatud ees loomulikult, oli udu. Kõhedusttekitav udu.
Täpselt nagu mõnes õudusfilmis, kus uudishimulik tüdruk salapärasesse majja läheb ja ta maha lüüakse. Loodetavasti ei varitse mind keegi, mõtlesin ja astunud paar sammu, jäin jälle seisma. Vaatasin vargsi hämaruses ringi, üritades märgata nii paljut, kui vähegi võimalik oli, kuid kõik oli endiselt sama. Mitte midagi polnud muutunud.
Kui esikusse pääsesin, kuulsin norskamist, mis elutoast kostus. Koputasin Clarkile õlale. Ta ärkas võpatusega üles: "Mäh?"
"Sa magasid," laususin ja korjasin puldi, mis vaibale oli kukkunud, üles.
"Sa juba kodus?"
"Nagu näed," kehitasin õlgu. "Aga olgu, ma lähen magama."
"Mina ka," pomises Clark käheda häälega ning köhis siis kurgu puhtaks.
Lippasin trepi poole: "Head ööd!"
Kui oma tuppa jõudsin, lülitasin öökapi lambi põlema. Ruum täitus maheda valgusega ning vahetasin riided pidzaama vastu- lillelised pisikesed bokserid ja lilleline topp. Kohendasin patju ja olin valmis otsemaid teki alla pugema, kuid millegipärast kõndisin akna poole, lükkasin helerohelist siidjat kardinat veidi eemale ning piilusin välja.
Ma võisin kihla vedada, et see, mida ma eemal nägin, ei olnud mu ettekujutuse vili. Et see polnud ühe klaaskannutäie kirsisiidri süü, mida ma paar tundi tagasi joonud olin.
Õues ei olnud nüüd nii pime ka, et ma poleks näinud kedagi seismas vana suure vahtra all, mis otse minu toast vaadatuna umbes kümnekonna meetri kaugusele jääb. Mu esimene mõte oli, et see on Rafe ja segaste tunnete tõttu ei teadnud ma, kas olla tema kohalolekust meelitatud või mitte. Taganesin aknast hetkeks ja kui uuesti välja piilusin, vajusin, süda sees meeletult pekslemas, tuge otsivalt vastu seina. See kuju, kes mitte mingil juhul ei saanud olla Rafe, seisis seal tardunult ja silmapilk hiljem lihtsalt hajus.

11.

Terve ülejäänud nädalavahetuse ma sõna otseses mõttes värisesin. See, mida ma laupäeva südaööl õues nägin, käis mulle endiselt mõistusele. Mis või kes see oli? Miks see meie õues oli? Kas seepärast tundsingi, et mind jälgitakse?
Sõitsin kooli poole ja üritasin uusi tekkivaid küsimusi kangekaelselt blokkida. Selletõttu ei pannudki ma tähele, et olin kooli hilinemas. Kui ma viimase foori taga närviliselt fooritule muutumist ootasin, teadsin, et kirjanduse tund peaks juba täie hooga käima.
Otsustasin, et ei kavatsegi terve klassi tähelepanu endale tõmmata poole tunni pealt klassi marssides.
Keerasin kooliparklasse ja sobrasin ajusoppides, et välja nuputada, mis teine tund on. Kui taipasin, et peaksin sammud inglise keele klassi poole seadma, vajus mu jalg gaasile, auto pöörded tõusid ja masin urises kaeblikult.
Taastasin kiirelt kontrolli, parkisin auto ära ja tormasin kooli poole, samal ajal uurides, kas parklas on mõni ilus uhke Mercedes.
Muidugi oli.
Ja ma olin väga rahul, sest ma näen teda jälle üle pika nädala.
Jõudsin inglise keele klassi juurde minut peale tunni sissehelisemist. Ma avasin ukse, kui õpetaja parasjagu nimede-nägude kontrolli tegi. Ta tõstis pilgu, mühatas kuuldavalt ja tegeles edasi kriipsude ja plusside maalimisega oma musta päevikusse. Seadsin sammud oma koha poole. Nägin, et Rafe tõmbus üle keha pingule, kui mind nägi ja toetas end siis küünarnukkidega lauale.
Libitasin end oma toolile ja otsisin kotist asjad välja, tundes, kuidas Rafe mu käsi jälgis.
“Hei,” laususin energiliselt ja vaikselt, et õpetaja ei kuuleks.
“Hei,” vastas Rafe ja võttis mõlema käega õpikust kinni.
Mind tabas totaalne suhtluskramp- ma ei osanud midagi öelda. Viimane kord, kui me rääkisime oli üle-eelmisel nädalal. Reedel.
“Oli lõbus nädal?” sosistas Rafe.
“Ee,” venitasin raamatut lehitsedes. “Ei olnud.”
“Miks siis?”
Idiootne, kuid ma peaaegu oleksin naerma hakanud.
“Ma olin haige,” ütlesin enda ette vaadates.
“Terve nädala?” küsis Rafe ja tajusin tema hääles veidrat, üllatunud nooti.
“Jah,” keerasin hilinemisega raamatus lehte.
Heitsin kiire pilgu Rafe’ile. Ta oli nõjatunud kergelt minu poole ja oli jälginud mind kogu see aeg. Seega hakkasin end üsna ebameeldivalt tundma ning otsustasin sellele ka vihjata.
“Miks sa mind sedasi vaatad?”
Ta muigas käsipõsakil. “Su nina on punane.”
Tundsin, kuidas mu põsed õhetama lõid ja keerasin kiirelt pead, et Rafe ei näeks kui piinlik mul on.
“Jah, mul oli nohu. On nohu.” Pööritasin silmi. Kui ta pikema aja jooksul sõnakestki ei lausunud, proovisin võimalust kasutada: “Ma kuulsin, et sa olid… muretsenud minu pärast,” sosistasin ja järgmisel hetkel soovisin, et oleksin selle koha pealt vait olnud.
Aga ma tõlgendasin Rafe’i kulmukaare kergitamist valesti.
“Ah jaa, ma arvasin, et äkki juhtus midagi kuna sa kooli ei tulnud. Noh, ma ei teadnud mida mõelda peale seda reedet… Aga mul on hea meel, et see kõigest külmetus oli.”
Rafe’i reede mainimine tuletas mulle meelde haihtunud kuju, mille mõneks ajaks juba peast välja olin suutnud heita. Toksisin pastakaga vastu lauda, mõeldes, mida ja kas veidrast juhtumist talle rääkida.
Otsustasin, et ei. Vähemalt mitte veel.
Mitte lähiajal…

Aga see mõte jäi mind rõhuma. See kummitas mind. See painas mind, kui ma seadsin samme söökla poole ning mängides laupäeva hilisõhtul nähtut aina uuesti ja uuesti silme ees läbi, tabas mind järsku pimedus, mis mind vastu seina lükkas. Tundsin, kuidas vajun aeglaselt allapoole, kuid siis tajusin kellegi kõrvalolekut.
Avasin silmad ja nägin silmi, mis ei kuulunud, nagu ma arvasin, nagu ma lootsin, Rafe’ile, vaid Elly vennale.
“Kas sul on halb olla?”
Kehitasin õlgu ja raputasin pead.
“Lähed sööklasse?”
“Jah,” vastasin vaikselt.
“Mina ka. Ma saadan sind siis…” Jake võttis mu käevangu ning tundus üsna rahulolev. Ta hõõrus mu sõrmenukke: “Sa tundud kuidagi kahvatu. Hommikul sõid ikka?”
“Muidugi,” torisesin vastu, et ei peaks hakkama kuulama loengut sellest kui tähtis on hommikusöök, inimeselt, kes seda väga hästi teab. Aga tegelikult ei olnud ma tükk aega tõesti mitte midagi söönud. Hommikul jõin kõigest klaasi sidrunivett ja pistsin nahka selles hulpinud sidruniviilu, kuid seda ei saa nimetada hommikueineks, ma tea. Aga ma olin liialt hirmul, mistõttu mu toiduisu alati kadus.
Jake lükkas sööklauksed lahti ning läbi laudade sõeludes jõudsime lõpuks kohale. Lisaks Sarale ja Ellyle lootsin näha seina ääres asuva laua taga istumas ka Rafe’i. Ettevaatlikult piilusin seina ääres asuva laua poole, kus teda tihti istumas olin näinud, ja ma ei pidanud pettuma. Seal ta oligi. Blond tüdruk tema kõrval tõstis kokapurgi suule ja sättis teise käega juukseid. Aga Rafe’i pilk oli kinnitunud minule. Jake tõmbas tooli laua alt välja ja aitas mind istuma.
“Mida sa süüa tahad? Ma toon…”
“Ma… Ma ei tea.”
“Ma valin siis ise,” lausus Jake ja tuiskas minema.
Elly ja Sara said hämmingust võitu: “Mis nüüd siis juhtus?”
“Mul hakkas halb ja Jake püüdis mind vist kinni, enne kui ma minestanud oleks.”
“Aah!?” kilkas Sara ja küünitas end siis üle laua minu poole. “Kus su prints samal ajal oli? Ma arvasin, et ta jookseb sulle järele…”
Heitsin kahtlustava pilgu Ellyle, kuid ei hakanud midagi ette kujutama. Sara oli piisavalt taibukas et teada, mis toimub. Lisaks oli ta mulle kõikidest vastavatest märkidest pikalt-laialt seletanud.
“Ta sööb,” viipasin käega Rafe’i laua suunas.
“Sööb?” kordas Sara pettunult ja tõstis silmad, millest järeldasin, et Jake oli tagasi jõudnud. Ta libistas kandiku minu ette ning ma uurisin, mida ta tahab mulel sisse sööta. Banaan, mingi kirju ollus… ja apelsinimahl.
“Mis see on?” osutasin taldrikule, millel asuvale toidule ei osanud nime anda.
“See on salat, Quinn,” lausus Jake häälega, mis kõlas kui kas-sa-oled-pea-ära-löönud ja istus siis minu kõrvale. “Poisid saavad ilma minuta hakkama, ma veendun, et sinuga kõik korda saaks...”
Proovisin naeratada, kuid taipasin, et mu silme ees on kõik kuidagi hägune.
Tõstsin kahvliga toitu ja kui Jake käe tõstis, et mu näole kukkunud juuksesalku kõrvale lükata, nägin viivuks kõrvale vaadates, et Rafe kägardas blondi tüdruku tühjaks joodud kokapurgi lapikuks, viskas selle kandikule, kust see siis põrgatades põranda poole kukkus ning oli ise tõusnud, et sööklast kaduda.
"Tegelikult ka, ma saan hakkama," proovisin Jake'iga veidi distantsi hoida. Lükkasin salati, millest enam-vähem poole ära söönud olin, eemale ja võtsin banaani. "Ma olin ju nädal aega haige. Te ei pea minu pärast nii väga põdema."
Elly naeris ja viipas vennale, et ta minekut teeks. Noogutasin Jake'ile ja tänasin teda. Mul polnud aimugi, mis oleks saanud, kui keegi mind pimedusest välja poleks tõmmanud...

Kaks tundi matemaatikas tundusid kui terve igavik. Üritasin kaasa mõelda, kuid mingil hetkel polnud ülesanded mulle enam jõukohased. Samas ma ei andnud endast ka kõike, ei pingutanud piisavalt, sest mõtlesin, miks on minu selja taga asuv koht tühi. Miks ei ole Rafe'i tunnis? Kas midagi juhtus..?
Mu mõtted katkestas õpetaja vali hääl. Heitsin kiire pilgu kellale, mis näitas, et kohe varsti saab koolipäev läbi.
"...ma sooviksin, et kolmapäeval oleksid kõik õpilased tunnis. Mul on teile üllatus." Härra Green kloppis muhedalt oma teksaseid. "Ja te ei pea pettuma. Seega..," segunes ta hääl kellahelisemisega, "...olge platsis ja edastage mu soov ka puudujatele. Näeme kolmapäeval! Võite minna."
Toppisin asjad kiirelt kotti ja seadsin sammud parkla poole, kui keegi mulle otsa koperdas.
"Oi, vabandust!" ehmus Amy siiralt ja kui mind nägi rahunes veidi. "Hei, naljakas, et ma just sinuga kokku sattusin!"
"Mhmhh," sättisin kotisangu mugavamalt õlale.
"On sul hetk aega?"
Kõhklesin ja proovisin aimata, mida Amy minust tahab. Kui ma oleksin kõike järgnevat oodata osanud, oleksin lihtsalt... põgenenud.
"See on seotud sõbrapäevaga," lausus Amy kiirelt, teades kuidas ma seda viimast sõna sugugi ei salli.
Aga selle asemel, et ära minna, jäin teda kuulama.
"Vaata, me koolilehes mõtlesime, et võiks pühendada ühe lehe sõbrapäevavärgile. Selline kokkuvõte või nii..."
"Miks sa sellest mulle räägid?"
Amy kogus end veidi: "Noh, kuna sel aastal tekkis üsna vähe paare, kelle puhul see kõik toimis, mõtlesime rääkida veidi nendega, kes suhtlema jäid."
"Sa..?" alustasin uskumatult, suutmata lauset lõpetada.
"Nojah," kehitas Amy õlgu. "Ma kuulsin, et sina ja see kutt saate päris hästi läbi..."
"Mina ja Rafe?"
Ta noogutas.
"Amy, ma ei tea," laususin vabandavalt, "ma ei usu, et ta rõõmustaks..."
"Aga kas sa võiksid talle sellest rääkida?"
"Noh, ma..." Vaatasin Amy pruunidesse silmadesse, mis oli nii paluvad, et mul oli lausa raske ära öelda. "No ma võin proovida aga ma ei luba midagi."
"Oo, aitäh!" kiljus ta ja kallistas mind kiirelt. "Olgu, ma nüüd lippan. Tsau!"
"Tsau," hüüdsin talle järele ja sammusin edasi parklasse, juba ette kujutades, kuidas Rafe sellele reageeriks, kui ma kunagi talle sellest rääkida saan.
Ja võimalus selleks tuli liiga ruttu. Olin peaaegu oma auto juures ning avasin ukse, kui Rafe minu juurde ilmus. Ta toetus vastu autot ja jälgis mind, kui ma end sirutasin, et kott kõrvalistmele visata.
Lülitasin autoraadio tööle, ainuüksi seetõttu, et pisut aega võita... Energiline muusika mängis vaikselt ning ma jätsin ukse lahti.
"On sinuga kõik korras?"
"Jaa, miks sa küsid?"
Rafe mühatas ja surus käed pükstetaskusse. "Ma nägin sind enne... Sa nägid üsna kehv välja."
"Jah, mul käis pea pisut ringi..."
"Ma loodan, et sinu eest hoolitseti vähemalt hästi."
Tajusin tema hääles veidrat nooti, kuid proovisin sellele tähelepanu mitte osutada, sest Amy pealekäidud veenmise tõttu pidin Rafe'ile rääkima, mida koolilehte teha tahetakse.
"Tegelikult ma peangi sinuga rääkima."
"Ma kuulan," naeratas Rafe.
"Amy..."
"Koolilehe tüdruk?" pistis ta kiirelt vahele.
Noogutasin ja jätkasin. "Ta rääkis, et koolilehte tahtakse teha pisikest kokkuvõtet sõbrapäeva pimekohtingutest ja ta mõtleski siis, et kuna meie oleme ühed, kes pikemalt suhtlema on jäänud peale seda..."
"...tahab ta meist kirjutada?"
Krigistasin hambaid: "Nojah. Aga me poleks ainukesed ja me võime ka ära öelda, kui vastu oleme."
"Mis sa arvad?"
"Ma otsustasin enne ära kuulda mida sina arvad?"
Rafe naeratas laialt: "Muidugi. Minu meelest oleks see tore."
"Tore?" kordasin. "Kas ei saa aru? Terve kool..."
"Mida meil varjata on, Quinn?" küsis Rafe kui mina endiselt imestasin, kuidas ta nii kergelt sellise asjaga nõus on. Hetkeks arvasin, et ta teeb nalja, kuid kui ta hakkas küsima kõike artikliga seonduvat, seda, millele ma vastuseid ei teadnud anda, sain aru, et tal on tõsi taga.
"Mida iganes," pomisesin veidi pahaselt ja istusin autosse, kuid ei saanud ust kinni tõmmata, sest Rafe ei lasknud.
"Mida te matemaatikas tegite?"
Pööritasin silmi: "Mida sa ise arvad?"
Rafe muigas.
"Ahjaa, õpetaja tahab, et me kolmapäeval kõik tunnis oleksime. Ta tahtis et me puudujatele edasi ütleks... Miks sind muidu tunnis polnud?"
Ta köhatas: "Ajasin mõned asjad joonde."
"Selge... Ma peaks tegelikult minema, aga ma ei kujuta ette kuhu Sara jääb."
"Ma olen sulle seni seltsiks," pakkus Rafe, välja tegemata mu vaiksest protestist. Ta kükitas ja mängis autost välja tolkneva turvavöörihmaga.
Täpselt siis, kui ma paaniliselt mõtlesin, mida teha, et vaikust lõhestada nägin eemal Sarat meie poole kiirustamas.
"Sara tuleb," laususin. "Arvan, et sa võid nüüd minna."
Rafe tõusis, kui Sara auto juurde jõudis ja tema käte vahelt üks õpik Rafe'i nähes maha asfaltile kukkus. Ta naeratas abitult ja korjas õpiku üles, kui muud asjad mu auto tahaistmele pannud oli. Võtsin oma koti kõrvaltistmelt ja viskasin taha.
"Hei, Rafe," istus Sara autosse ning pilgutas mulle silma, kui Rafe ei näinud.
"Ära," keelasin teda ägedalt sosistades, kui Rafe kummardus, asetas hetkeks oma käe mu põsele ja naeratas armsalt, vastupandamatult.
"Tsau," ütles ta ja kadus auto juurest teiste masinate vahele.
Klammerdusin rooli külge, kergelt õhku ahmides. Sara edvistas: "Mida ma just nägin?"
"Midagi, millest sa mitte kellelegi rääkida ei tohi."
"Quinn!" hüüatas ta vinguvalt.
Käivitasin auto ja tagurdasin kohalt minema. "Ausalt."
"Tõsiselt, Quinn. Kas teie vahel nagu... susiseb või?"
"Ei. Ta isegi ei meeldi mulle."
"Oh, ole nüüd. Ta on totaalselt sinu tüüp."
"Sara, ta on absoluutselt mitte minu tüüp."
"Jessas," sisistas ta. "Ma näen, kuidas ta sind vaatab ja kui abitu sa oled ja kui ta juba mullegi mõjub sedasi, siis sinust me ei hakkagi parem rääkima, kullake. Ma tunnen sind."
Hakkasin tuututama, kui mingi rollerisell teel mu ees seisma otsustas jääda.
"Pealegi ei usu ma, et ta paneks oma käed sulle külge kui ta teaks kus on piirid, sest sa oled, või noh, vähemalt suudad olla üsna kange iseloomuga mõnikord. Kuid kuna tundub, et teil neid piirikesi paika pole pandud... Ja ta..." Sara vajus hetkeks mõteisse ning ma sain rahulikult muusikat kuulata, kuni ta käsi plaksutas: "Ütle mulle, kas te olete või ei ole seda teinud?"
"Misasja!?" heitsin Sarale kiire pilgu. Kui ta oma huuled musisuuks prunditas, taipasin, mida ta silmas pidas. Mu suu vajus lahti ja ma otsisin tänaval kohta, kus auto hetkeks peatada saaks.
"... tänu mulle te oletegi ninapidi koos ja... Issand jumal, kas sa sujuvamalt ei saaks pidurdada!? Ma oleks läbi esiklaasi lennanud!"
See oleks mulle meeldinud, mõtlesin ja hoidsin naeratust tagasi, kui mulle meenus see öö, kui Rafe mind oma autoga koju viis ja see, kuidas ma tema äkilise manöövri peale ehmatasin.
"Kobi välja," pigistasin rooli, kui olin auto pisikese kohviku ees peatanud. Sara kodu polnud siit sugugi kaugel ja kui ta siit jalgsi läheks, poleks ma sunnitud ka pikka ringi tegema.
"Mida?"
"Ma ütlesin, mine välja."
"Miks!?" hüüdis Sara.
"Ma ei viitsi kuulata su mõtteid, mis minu eraelu puudutavad."
"Appi, ma kõigest küsisin, kas te olete suudelnud ja see oli ka kõik!"
"Oli või?"
Sara raputas pead ja korjas tagaistmelt oma asju süles lebavasse kotti. "No anna andeks aga sa ju ise ei räägi midagi, mis toimumas on."
Vaikisin.
Siinkohal oli tal õigus.
"Olgu, võta teadmiseks, et mina ja Rafe oleme sõbrad."
Sara noogutas.
Vähemalt ma proovin seda sõprust järgmisesse faasi mitte lasta, lisasin mõttes.
"Võin veel midagi öelda enne kui sa mind välja viskad?"
Ohkasin: "Okei. Ma nagunii viin sind siiski koju ära."
Sara naeratas ja vaatas mind. "Arva, mida iganes sa ka arvad, kuid tea, et mulle tundub, et see poiss sõprusega ei lepi."
Ma ei vajanud sellest arusaamiseks Sarat, kuid fakt, et midagi sellist arvasid ka teised, mõjus liigagi ettekuulutavalt.

12.

"Enne, kui ma üllatuste teatavaks teen, moodustage pisikesed grupid. Vähemalt nelja- või viieliikmelised," hüüdis härra Green üle klassisumina. "Noh? Eluga, eluga," kiirustas ta meid tagant, kui kõik endiselt kohtadel istusid.
"Quinn?" koputas Rafe mulle õlale. "Oleme ühes grupis?"
"Ee, jah."
Rafe kutsus meie juurde veel ühe poisi ja blondi tüdruku, kelles tundsin ära sellesama, kes Rafe'i kõrval sööklas istub. Ma polnud enne märganudki, et ta meie rühma matemaatikas on.
Sättisime end ümber Rafe'i laua ning ringi vaadates tundus, et esimese ülesande kiire täitmine rõõmustas õpetajat.
"Raudselt hakkab meid jälle piinama," irvitas poiss, kes istus minust vasakul ja kelle nime ma ei teadnud.
"Ma arvan, et me saame hakkama, ükskõik, mis see üllatus ka poleks," lausus tüdruk helisevalt.
Rafe naeris ja müksas tüdrukut lõbusalt ning osutas minule: "Tema puhul ära nii kindel ole."
"Aa," tüdruk naeratas ja toksis pastakaga vastu lauaplaati. "Pole matega sina peal?" esitas ta mulle kiire aga üleoleva küsimuse.
"Mitte väga," vastasin tagasihoidlikult, häiritud teadmatusest, milline suhe tal Rafe'iga on. Minu vastuse peale kõik kolm naersid taas ja ma tundsin end seal kui viies ratas. Punastades ootasin, et härra Green meieni jõuaks.
"Miks sa siis nõrgemate juurde ei läinud?" küsis Rafe ja muigas ühe suupoolega. Kergitasin imestunult kulme. Kas ta unustas ära, et ta ise kutsus mind endaga koos ühes grupis olema?
"Nii, teie neli," lausus õpetaja ja asetas lauale pisikese pataka lehti. "Kirjutage oma nimed peale."
Vaatasin kuidas Rafe meie nimed paberile maalis. Sain teada, et mu vasakul käel istuva poisi nimi on Dante ja tüdruku nimi Alyson.
Selge pilt.
Õpetaja jagas viimased patakad kätte ja seisis siis klassi ette. "See on teie rühmatöö. Kõigil on erinevad, et te üksteiselt spikerdada ei saaks. Ülesandeid lahendades saate vastustelehelt lahendused ja
lõpuks, kui kõik tehtud on, saate ühe pika numbrijada, mis ongi vastus, mille nimel hakkate higi ja pisaraid valama."
Alyson pööritas silmi ja panin tähele, et Rafe vaatas teda unistavalt. Raputasin pead ja lehitsesin ülesandeid.
"Tähtajaks paneme... märtsi kolmanda esmaspäeva. Aga kui keegi varem valmis saab, on ainult tore."
Alyson krabas lehed mu käest, kuid teistele see nii ebaviisakana vist ei tundunudki, kui mulle endale.
"Paari õhtu töö," lausus ta asjatundlikult. "Kui me kuskil kokku saame ning viitsime vaeva näha on juba sellel nädalal see valmis."
Ohkasin tüdinenult.
Alyson lõi hetkeks oma imeilusad suured säravsinised silmad mulle: "See pole sugugi nii raske. Noh, muidugi siis kui sa matat oskad." Rafe ja Dante turtsatasid. "Saad tänu meile kerge viie."
Vaatasin Rafe'i, kelle näol lõbustatud ilme oli. Ta kallutas end Alysoni poole, et tehetele pilk peale visata. "Ei ole siin midagi kergemat matet."
Alyson ajas näpuga järge: "Kas sa ei näe või?"
"Ahjaa, see..."
Vaatasin neid ja tundsin, kuidas mu sees kõik kripeldama hakkas. Mul oli nii ebamugav seal istuda ja taluda, kuidas nad minu üle naeravad. Eriti veel Rafe...
Püsti tõusta ja lihtsalt klassist väljuda oleks olnud liiga dramaatiline.
"Et asi õiglane oleks," heitis Wayne kiire pilgu mulle, "arvan, et oleks targem igaühele anda üks leht, millega tuleb hakkama saada ja siis saame kokku..."
"Ning parandame vead!" lõpetas Alyson tema lause kiirelt ja viskas mu ette lehe, kus pidavat olema lihtsamad ülesanded. Silmitsesin neid mõtlikult.
Rafe võttis Alysonilt lehe vastu ja lõi silmad minule: "Alustame siis?"
Dante ja Alyson hakkasid ülesandid lahendama ning ma üritasin kõigepealt välja nuputada, milliseid valemeid kasutama peaks.

Kui tund lõpuks välja helises, rabasin oma asjad ja kiirustasin klassist välja, jättes Rafe'i oma sõpradega lobisema. Kuna järgmine tund oli kehaline, kiirustasin läbi koridori, proovides
mööda tüürida otsejoones minu suunas liikuvatest õpilastest.
Kui võtsin oma kehalise kasvatuse asjad ja pöördusin, et võimlasse minna, trügis minu juurde Rafe.
Vaatasin teda ja sammusin temast mööda.
"Quinn?" hüüdis Rafe naeruse häälega ja rabas mu käest kinni. Kui ma ei vastanud, kuulsin tema lõbustatud naeru: "Kas sa oled tõesti nii hellake, et ei saa isegi naljast aru?"
Hellake, mõtlesin pilkavalt. "Pigem oli see naeruvääristamine, mida sina ja..," proovisin kätt
vabastada, "tema, tegite."
"Alyson."
"Mida iganes."
"Anna andeks, ma lihtsalt olengi selline."
Lõin silmad põrandale, enne kui seisma jäin ja end tema poole keerasin: "Aga me ju lubasime, et ei..."
"Me lubasime mitte vaielda..." lausus Rafe. "Ei midagi muud. Igatahes, me mõtlesime, et saame homme õhtul kohvikus kokku, et selle ülesandega tegeleda ja vaadata üle, kui palju kellegil tehtud on. Ma arvan, et isegi sina tahad sellega kiirelt ühele poole jõuda."
Astusin mõned aeglased sammud võimla poole. "Mis kohvikus siis?"
"Peatänaval see uus. Ma arvan, et tead seda."
"Muidugi. Mis kell?"
"Pool seitse."
"Okei, jätan meelde. Ma pean nüüd minema, ma ei taha hiljaks jääda."
Sammusin kiirelt minema, tundes Rafe'i end jälgimas. Kui ma üle õla piilusin, polnud teda enam seal.

Kui ma sama päeva õhtupoolikul 'pähklit' katki proovisin hammustada, tuli mulle meelde Clark ja fakt, kui hästi tema matat jagab. Alguses ta proovis mind õpetada, kuid kui veendus, et sellest pole abi, lahendas terve lehe ära nii, et mulle jäi ainult ümberkirjutamise vaev ja paari kohta natuke sodida, et jätta muljet nagu oleksin ise seda teinud. Kui end kohvikusse minekuks valmis sättisin, aimasin juba ette, millise ninanipsu ma Alysonile teen.
Andsin lehe kohvikus Alysonile, nautides täiega tüdruku pikaks veninud nägu, kuid ta lehte uskumatult jõllitas. "Tore," venitas ta ja vaatasin tema lehte, kus oli kolm ülesannet lahendamata.
Üheskoos lahendasid Dante ja Rafe kõik tegemata ülesanded ära ning peagi Alyson tõusis, et Dantega koju saada. Jäin Rafe'iga kahekesi ning toppisin asju kokku.
"Jätad mind üksi?" uuris ta kui lõpetanud olin.
Kergitasin kulme: "Mida?"
"Sa ei pea ju kohe ära minema. Me võiks midagi tellida ja rääkida..."
Vajusin toolile: "No ma ei ütleks kakaost ära..."
"Ja ma teeks välja..," pakkus Rafe ja naeratas, teades, kui vastupandamatuks see tema ettepaneku teeb. Ma jäin nõusse, sest otsustasin rääkida Rafe'ile, mida ma tol õhtul näinud olin.
Kui ta kahe kruusi ja taldrikuga, millel kaks saiakest oli, tagasi jõudis, proovisin välja mõelda kuidas juttu sellele veeretada.
"Nii, kavalpea, kes su matalehe ära tegi?" küsis Rafe naerdes.
Punastasin: "Keegi..."
"Alysoni nägu nägid?"
"Muidugi..." Võtsin kätega kruusi ümbert kinni.
"Ta oli nii pettunud. Ta lootis, et sa tood tühja lehe tagasi." Rafe toetas kätega lauale ja jäi siis mind vaatama.
Ja ma teadsin, et õige hetk on käes. Räägin nüüd või vaikin igavesti... Igavesti on liiga pikk aeg ja ma lihtsalt ei suudaks seda sees hoida. Võib-olla on see, mis pargis mu autoga toimus sellega seotud ja Rafe peab sellest teadma..?
"Mäletad, mis tol reede õhtul pargis juhtus?" küsisin ettevaatlikult nagu oleks see keelatud teema, millest rääkimine ei lõppeks hästi.
"Muidugi," vastas Rafe ja üks suunurk kerkis pisut.
"Ma arvan, et..." sosistasin ja pigistasin tugevalt kakaokruusi. "Noh, ma... nägin midagi laupäeval. Südaööl."
"Mida?"
"Ma ei tea, mis või kes see oli..."
"Kus sa seda nägid?" päris Rafe pinguletõmbunult.
"Käisime Elly ja Saraga väljas ning hiljem kui Sara mind koju viskas, siis maja poole minnes tundsin, nagu oleks keegi mind jälginud. Kui ma magama läksin ja oma toa aknast õue vaatasin, märkasin kedagi suure
vahtra alla seismas. Muidugi ma ehmatasin ja tõmbusin aknast eemale, aga kui ma teist korda seda vaatasin, siis see hajus mu silme ees," sosistasin kiirelt, "lihtsalt kadus."
"Lihtsalt kadus?" küsis Rafe ja tõstis kruusi suule.
"Rünnak pargis, nüüd see... Ma ei saa aru mis toimub?"
"Kas su ema on kodus?" küsis ta järsku küsimuse, mis mind totaalselt segadusse ajas. "Ei, ta sõitis tööle."
"Tähendab, sa oled üksi," lausus Rafe ja vaatas minust mööda.
"Ei, ma ei ole üksi, mu onu Clark on nüüd meil..."
Tundus, et selle peale Rafe rahunes. Ta murdis taldrikult saiakesest tüki ning pistis selle suhu.
"Kas sina ei ole midagi kummalist tähele pannud?"
Rafe lükkas taldriku minu poole: "Ei."
"Isegi mitte pargis?"
"Ainuke heli, mida mina siis kuulsin oli sinu karjumine." Ta laubale ilmusid kortsud, kui ta saiast uue tüki murdis. "Võiks arvata, et sa kujutad seda kõike ette..."
"Ma ei kujuta seda ette, Rafe! Ma tean, mida ma nägin. Ükskõik, mis see on, tahab see mind," ütlesin lõpuks välja selle, millest täiesti teadlik olin. Tundsin, kuidas mu kurgus põletama hakkas ja silmadesse pisarad ilmusid. Kui ma olin selle välja öelnud, olin selles veelgi kindlam. Olin veelgi kindlam, et see on alles algus.
Rafe jäi mind pikalt vaatama. Kuigi tema sõrmed trummeldasid närviliselt vastu lauaplaati, oli ta justkui kivistunud.
Ta suu avanes hetkeks justkui soovinuks ta midagi öelda, kuid ometigi oli kõik, mida kuulsin kohvikukülastajate jutusumin.
"Aga ma ei kujutanud seda ette," sosistasin vaevukuuldavalt. "Mu auto käis ju paranduses..."
"Ma tean," surus Rafe läbi hammaste. "Ma tean!" kordas ta ja tõusis kiirelt, lükates tooli valju kriginaga lauast eemale. Ta haaras toolileenilt oma tumeda nahast jaki ja sammus minema. Võtsin koti ja järgnesin poisile. Püüdsin ta kinni alles kohviku ees.
"Rafe, oota!"
"Ma pean minema, Quinn. Vabandust."
"Pead minema keset tähtsat vestlust aga enne seda polnud kiiret?"
"Mulle lihtsalt ei meeldi sellised asjad, see on ka kõik."
"Nagu mulle meeldiks?"
Rafe keeras pea kõrvale ja libistas käe läbi juuste. Ohkasin. Põletav tunne, mis oli vahepeal kadunud, oli tagasi.
"Ma kardan..," tunnistasin lõpuks, hääl meeletult värisemas.
Rafe vaatas mind ning see, mida ma tema silmades nägin, oli kurbus. Ta justkui palus minult sõnatult andeks, kuigi vabandamiseks polnud mingit põhjust.
"Ma peaks ka minema..," pomisesin lõpuks.
"Kus su auto on?"
"Tänava lõpus."
"Ma saadan sind," hakkas Rafe liikuma, kuid mina seisin endiselt paigal. Kui ta pöördus ja nägi, et ma ei kavatsenudki liikuma hakata, laiutas ta minu suunas küsivalt käsi.
Ma ei tea kuidas, kuid järsku taipasin ma midagi, mille peale seni veel tulnud polnudki.
"Sina," laususin lühidalt.
"Mina mida?" tuli Rafe minu juurde tagasi.
"Sa tead sellest rohkem, kui välja näitad, eks?"
"Mida sa sellega öelda tahad?" päris Rafe silmi kissitades.
"Seda, et sa oled sellega seotud!" hüüatasin. Mööduvad inimesed vaatasid meid.
Rafe turtsatas: "Muidugi, ma ronisin sinu auto alla kui su tähelepanu oli mujal ja raputasin seda nii kuidas jaksasin. Palun ära aja mind naerma, Quinn, sest see on tõesti naeruväärne."
"Aga kuidas sa siis ei taha sel teemal rääkida? Miks sa tahad mind mu auto juurde saata, kui..," asetasin käe laubale ja pöörasin Rafe'ile selja.
Võib-olla tõesti olen ma juba liiga segi ning näen tonte seal kus neid pole? Selles pole ju midagi halba, kui Rafe mind saadab? Ta on lihtsalt viisakas.
"Oh ei," kiunatasin ja keerasin ringi. "Anna andeks. Ma muutun juba liiga... liiga paranoiliseks..."
Rafe naeris, kuid tema silmad jäid tõsisteks.
"Pole hullu, Quinn. Lähme." Ta tuli mu kõrvale ja asetas oma käe mu alaseljale, juhtides mind nii edasi. "Kas sa oled loomult pabistaja?"
Mühatasin: "Üldiselt ei. Lihtsalt... Mõnikord jään liialt nõrgaks, et kõigest üle olla. Nagu... praegu."
"Selge," noogutas Rafe ja nägin pimeduses oma Nissan Almera hägust kujutist, mis muutis mind veidi õnnelikumaks.
Lisasin sammudesse kiirust, et Rafe'i käe raskus mu seljalt kaoks, sest kuigi ma olin tema lähedusest meelitatud, oli see ka ebamugav. Ma ei teadnud kuidas ma sellesse suhtuma oleks pidanud.
Võtsin jakitaskust autovõtmed ja kui ma järgmise sammu astusin, kuulsin krõbinat, mis mu jalatalla all tekkis. Jäin kahtlevalt seisma.
"Mis on?"
"Mingi..."
Rafe kükitas ja valgustas telefoni ekraanivalgusega ning kobas käega jahedat asfalti. "Klaasikillud."
"Ma vist ei taha teada..," pomisesin halba aimates.
Rafe tõusis ja marssis krudina saatel mu autoni ja kui ta telefoniga valgustades veendus, et juhipoolse ukse aknaklaasist suurt midagi järgi polnud, kontrollis ta kõik teisedki üle ning täiesti abitult vaatasin ma kõike seda pealt.
Mu hingamine oli kiirenenud ja süda puperdas. Katsin näo kätega ja kõndisin autost eemale. Proovisin kontrollida nuuksatusi, mida meeletu hirm tundmatu ees põhjustas, kuid lihtsalt ei suutnud...
"Kõik klaasid on sisse löödud," ütles Rafe minu juurde tulles. "Autos on ka palju kilde."
Proovisin oma hingamist normaalsesse rütmi saada. "Jälle... Mida ma teen..? Mida ma nüüd teen?"
"Neetud vandaalid," valis Rafe mingit numbrit, mis osutus puksiiriabi omaks. Varsti lõpetas ta kõne: "Et siis jälle parandusse..."
"Kulude kokkuhoiu mõttes oleks targem autost üldse loobuda," märkisin veidi rahulikumana. "Oh jessas, ma ei taha mõeldagi, palju see kõik nüüd
maksma läheb."
"Palju." Rafe pani käe mu õlgade ümber: "Ma viin su ise koju. Loodame, et minu oma korras."
"Kuhu sa oma auto parkisid?"
"Tänava algusesse," vastas ta ja liikusime kiirelt edasi.
Õnneks oli Rafe'i Mercedes puutumatuks jäänud ning seisis tänavavalguse oranzikast sõõrist mõne meetri kaugusel.
Tõmbasin kaassõitjapoolse ukse lahti. "Kas me ei peaks enne ära ootama, kuni mu autole järgi tullakse?"
"Ei," lausus Rafe napilt ja istus autosse, soovides, et ma sama teeks.
Olin vaevu ukse kinni tõmmanud, kui Rafe autole hääled sisse lõi ja nõksatuse saatel auto kiirust kogus.
Terve ülejäänud tee lihtsalt vaikisime, mis mulle väga hästi sobis, sest ma olin unine ja Rafe'i autos oli mugav silm mõneks ajaks looja lasta. Ja nii jõudsin ma rutem koju kui lootnud olin. Tundus nagu oleks vaid
mõni minut möödunud, kui Rafe mind õrnalt õlast raputas, et ma ärkaksin.
"Oleme kohal."
"Juba?" tegin turvavöö veidi kohmakalt lahti. Heitsin pilgu maja poole, mis oli üsna kaugel. Imestasin, miks Rafe mind lähemale polnud sõitnud.
"Kas sa saadaksid mind?" tegin argliku ettepaneku, millega ta minu rõõmuks otsekohe nõusse jäi. Verandale jõudes soovisime teineteisele head ööd ja see oligi kõik.
Avasin tasaselt välisukse ning keerasin selle siis lukku. Clark vedeles elutoas teleka ees ja ma hiilisin vaikselt oma tuppa.
Esimene asi, mida ma tegin, oli see, et tõmbasin aknale ruloo ette, ilma, et oleksin välja vaadanud. Ilma, et oleksin kontrollinud. Selleks puudus igasugune vajadus, sest ma teadsin ilma kontrollimisetagi, et seal midagi on.