Habras (taas üleval!)

13.

Järgnevad nädalad möödusid rahulikult, ilma suuremate vahejuhtumisteta. Kui Rafe nädal aega hiljem auto ära tõi, otsustasin, et kõige targem oleks see tõesti garaazi jätta. Olin enam kui kindel, et kaks ilma kolmandata ei jääks.
Kooli sain kuidas kunagi. Mõnikord Saraga, mõnikord Elly ja tema vennaga.
Nüüd, kui mu auto oli kindlas kohas, olin teadmatuses, kas olen endiselt sihtmärk või mitte. Vahel tundsin seletamatut vajadust auto välja jätta, et näha mis saab.
Üritasin kõigest, mis tundus juba kaugesse minevikku jäävat, Rafe'iga juttu teha, kuid see oli pea võimatu kahel põhjusel. Esiteks, ta vahetas alati teemat ja teiseks, ta käis koolis haruharva. Kui ühes kuus on keskmiselt 21 või 22 koolipäeva, nägin teda kõigest üheksal või kümnel. Tema mittenägemine oli raske ning iga uus päev, mil ma kooli peauksest sisse marssisin, soovisin ja lootsin teda näha. Ma tõepoolest, nii kummaline kui see ka poleks, igatsesin teda. Igatsesin seda turvatunnet, mis minus oli, kui ta mu lähedal oli... ja ka teda ennast.
Märts mööduski seetõttu kiirelt.
Igal nädalal ma ootasin, igal algaval päeval lootsin, et täna Rafe tuleb ja me saame rääkida. Kui mitte rünnakutest siis millestki muust.
Ma mäletasin hästi meie vimast vestlust või siis pigem vaidlemist. Nagu esimene kord, maksis ta ka seekord mu auto remondikulud kinni. Summa, mille ta välja käis, oli nii suur, et kui Rafe selle esimest korda välja ütles, hakkas mu kõrvus kohisema ja ma teadsin, et rohkem seda numbrit kuulda ei taha. Jagasin summa mõttes neljaks võrdseks osaks ja soovisin mingi perioodi vältel Rafe'iga sõna otseses mõttes arved klaarida.
"Ma ei taha su raha, Quinn," ütles ta mulle ühel päeval, kui ta kooli ilmus ja taas raha teema jutuks võtsin.
"Ja mina ei taha, et sa minu auto eest maksad."
"See pole ju mingi nii suur summa, et sa..," pomises Rafe ükskõikselt.
"On ikka küll," katkestasin teda. "Ma saan aru, et sul võib palju raha olla või mida iganes aga see on minu auto ja mina pean kulud katma."
"Kuskohast sa sellise summa välja võlunud oleksid?" uuris ta enesekindlalt, vastust ette aimates.
"Mul on omad... säästud," pomisesin mille peale poiss lihtsalt naerma hakkas.
"Appikene, Quinn, võta seda kui kingitust."
Vaatasin teda ja ei lausunud sõnakestki.
"Ja lihtsalt unusta."
Aga ma ei saanud unustada, sest koos esimese summaga oli see number liiga suur, et suhtuda sellesse kui kingitusse.
Elly parkis iiksatuse saatel auto ning hüppasime välja. Jake jõudis minu kõrvale ning Elly viskas talle autovõtmed. Kooli peauksel oli nagu tropp ees, kui me selleni jõudsime. Oli kuulda, kuidas koolikaaslased lapsikuid aprillinalju a'la "Siga lendab!" üksteisele tegid ning ohates proovisin kambakestest mööda pääseda.
Ebamugavust tundes näperdasin närviliselt kotisangu oma peos ning kuulsin, kuidas Jake Ellyle "Näeme lõuna ajal" hüüdis.
Elly jooksis minu kõrvale. "Tõsiselt?" venitas ta väga pikalt ja toetas pea kõndimise ajal minu õlale.
"Mida?" küsisin, jäädes oma kapi juurde seisma.
"Ära ütle, et sulle isegi esimene aprill ei meeldi." Elly toetas end vastu halle kappe.
"See on tobe päev."
Elly itsistas: "Aga kui sul oleks valida...?"
"Nende kahe päeva vahel?" küsisin, suu naerul ja sulgesin kapi, kui vajalikud asjad kotti pistnud olin. "Pigem sõbrapäev."
"Tõesti!?" kiljus Elly.
"Jah, tõesti."
Asusime klassi poole teele.
"Ma ei mõista, miks kõigile ette jääb, kuidas ma sellistesse päevadesse suhtun."
"Isegi Jake'ile meeldib sõbrapäev ja tänane päev ja..."
"Aga see on ju nii lapsik," jäin enda seisukohale kindlaks.
"Tegelikult on see lihtsalt armas," lausus Elly ja ohkas. "Isegi sinu selline suhtumine on omamoodi armas."
"Tõesti?" venitasin samamoodi nagu Elly ja hakkasime koos naerma.
"Kuidas sa oma sünnipäeva suhtud?"
Mu naer kadus: "Mu sünnipäev..?"
"Jep, 27. aprill."
"Ma tean, millal see on..." pomisesin vaikselt.
"26 päeva pärast."
"Ma tean," laususin valjemalt.
"Tähistame ikka?"
"Muidugi," lubasin ja hakkasin naerma, nähes Elly anuvat ilmet.
"Jess! Sarale meeldib see."
"Kui su ettekujutus tähistamisest on mingi meeletu pillerkaar, siis pead sa pettuma," proovisin teda veidi rahustada.
Elly muigas kõiketeadvalt.
"Ei mingeid üllatusi!" hüüdsin kui olime inglisekeele klassi juures seisma jäänud. Minul hakkas inglisekeel, Ellyl aga füüsika, kuna ta oli omal ajal valinud reaalainete suuna, milles ta kõige parem oli.
"Quinn! See, kas tuleb üllatusi või mitte, on sinu sõprade otsustada, mitte sinu."
"Kahjuks jah," nentisin fakti.
"Mis sul üllatuste vastu on?" imestas Elly jälle.
"Mulle lihtsalt ei meeldi need. Kehvad kogemused, ma arvan..."
"Sõbrapäev, jah?"
Noogutasin.
Elly vaatas viivuks minust mööda ja tema suule ilmus naeratus ja ta muutus hoiakult kuidagi... talitsetuks.
"Mis on?" pärisin ja olin valmis pöörduma.
"Ei! Ära keera ringi."
"Miks?"
"Rafe tuleb... Okei, ma pean edasi lippama. Edu sulle temaga! Lõuna ajal näeme." Ta oli minust vaevu sammukese eemale liikunud, kui ta tervitas Rafe'i.
"Naerata," laususin mõttes ja keerasin end nagu vihur kiirelt ringi, näol lai ja ilmselgelt teeseldud naeratus ning seisingi vastamisi poisiga, keda viimati nägin umbes kümme päeva tagasi.
"Tere, Quinn."
Tema viisakas hääl ja silmad, mis mu pea hetkega mõtetest lagedaks tegi, olid ikka sama kütkestavad kui enne.
"Tere," vastasin.
"Lähme klassi?" astus ta ukse kõrvale, lubades mul esimesena siseneda.
Istusime laua taha ja jäime õpetajat ootama.
"Miks sa nii palju puudunud oled?" küsisin lõpuks, väsinud ootamast, millal Rafe rääkima hakkab.
"Ma olin veidi haige," lausus ta ja toksis pastakaotsaga vastu lauaplaati.
"Nüüd oled terve?"
"Enam-vähem," muigas Rafe ja vaatas mind. "Miks nii mures? Igatsesid mind?"
Proovisin näida täiesti ükskõikne, kuid need küsimused tabasid lausa naelapead. Ja Rafe sai sellest väga hästi aru. "Igatsesidki?"
"Ei."
"Quinn."
"Ma ütlesin- ei."
Rafe naeris pehmelt. "Okei, okei, ma tegin kõigest nalja."
"Hahaa," pööritasin silmi ja lehitsesin igavlevalt inglisekeele õpikut. Kell helises tundi ja õpetaja pidi iga hetk kohale jõudma. Pidime täna tagasi saama esseed, mis loetud kirjanduse põhjal kirjutanud olime. Viiesaja sõnalise kirjatüki kirjutamine oli päris keeruline, kuid ma võtsin end kokku, nägin vaeva ja lootsin nüüd head hinnet saada.
Õpetaja jõudis minu juurde: "Quinn Pears, te üllatasite mind seekord. Suurepärane töö." Nende sõnadega ulatas ta mulle mu töö ning liikus edasi. Vaatasin õnnelikult oma tööd, millele oli peale maalitud suurelt ja punaselt A+.
Rafe pani käe minu omale: "Tubli."
"Aitäh," särasin rahulolevalt ja ei pööranud surinale, mida Rafe'i puudutus minus tekitas, mingit tähelepanu.
"Super," pomisesin vaikselt ja imetlusega silmi üle ridade libistades. Ma ei mäleta, millal ma viimati A+ saanud olin.
Rafe avas õpiku: "Me võiks kuhugi minna..."
"Ja-jah," venitasin hajameelselt tema sõnadesse süvenemata.
"Kuidas oleks, kui läheks täna õhtul sööma?"
"Oot-oot, mida?" raputasin end õnnejoovastusest välja ja vaatasin Rafe'i. "Kas sa kasutad mu hetke meeleolu ära selleks, et mind välja kutsuda?"
Ta muigas.
"Rafe?"
"Miks mitte?" kehitas ta õlgu.
"Kas sa mõtled seda ikka tõsiselt?"
"Jah," lausus ta köhatades ja nõjatus minu poole: "Esimene kord läks aia taha ja teine kord oli matemaatika pärast, mis ei lähe arvesse, seega... võtame end lõpuks kokku."
Siis meenus mulle ka Amy ja tema artikkel kooli ajalehte. Siiani polnud ta meiega ühendust võtnud ning ma lootsin, et ehk on ta selle üldse ära unustanud.
"Tutvumisõhtu. Me oleme selle üksteisele võlgu."
Rafe toetas küünarnukkidega lauale ja jälgis mind.
"Miks sa arvad, et sel korral kõik hästi läheb?" küsisin, lugemisülesande järge hoides.
Rafe vaikis harjumatult pikalt.
"Sest ma annan endast kõik, et see õhtu oleks suurepärane," sosistas ta vaikselt ja tema hääles polnud jälgegi lõbusast toonist. Ma ei tabanud ära mingit tagamõtet. Olin võrku püütud ja mõtetu rapsimine ei teinud olukorda kergemaks. Pidin kuulama oma südame häält, mis rallitas mu sees enneolematult.
"Kas sa tuled minuga täna õhtusöögile?" küsis ta viimast korda.
Noogutasin, sest ei saanud seda lühikest sõna üle huulte. "Aga ma ei tea, kuidas ma seda oma onule seletan... Kooliõhtu ja..."
"Ära selle pärast muretse. Ma viin su normaalsel ajal koju tagasi."
"Mis kell me läheme?" küsisin.
Rafe pööras hetkeks pea ära: "Pool seitse on vist paras? Hiljemalt kella poole kümneks oled kodus."
Proovin oma rõõmu varjata ning kui tund lõppes, olid mu mõtted õhtus kinni. Mida ma selga panen? Kas ma peaks Sarale ja Ellyle sellest rääkima?
Naeratades istusin lõunalauda, rahul, et koolipäev nii kiirelt möödus ja nähes, et Rafe mulle eemalt oma lauast naeratades viipas, nii et Elly ja Sara ei pannud tähele, teadsin, et tegin õige valiku, kui õhtusöögiga nõustusin.

Pilved tihenesid ja muutusid aina tumedamaks ning tuul kogus jõudu, et oksi murda, kui ma end õhtuks vamis sättisin. Mul polnud aimugi, kuhu Rafe mind viia kavatseb ning seetõttu kulus mul kaua aega, et midagi head selga leida. Otsustasin lõpuks mustade pükste ja kreemikasvalge õhukese sviitri kasuks ning tegin juuksed hobusesabast lahti. Need langesid kohevalt ja laineliselt mu õlgadele ning üldkokkuvõttes jäin oma välimusega rahule. Enne allaminemist panin ilusa ripatsiga hõbeketi kaela ning peitsin mobiili voodisse padja alla. Kui ma olen Rafe'iga koos, ei vaja ma seda.
Clark tassis parasjagu puust kandikuga toitu elutuppa.
"Pesapall?" küsisin trepi alumisele astmele seisma jäädes.
"Ei," naeris ta. "Jalgpall."
Järgnesin talle elutuppa ning vaatasin tumepunast diivanit, kus oli palju pehmeid patju. Teine diivan oli, nagu ma arvasingi, patjadest lage. Clark ladus toidukraami telekalauale ja ma pistsin käe suurde popkornikaussi.
"Kas sa jooksmas ikka käid?"
"Muidugi. Enne magamaminemist lähen teen ka ühe ringi," irvitas ta.
"On sellest kasu ka, kui sa nii palju pahna sisse ajad?"
Ta müksas mind lõbusalt: "Kui sina koolis tarkust taga ajasid, kallis õetütar, olin mina jõusaalis."
"Okei."
"Ja mis sinul plaanis on?" suundus ta köögi poole.
"Ma lähen," hõikasin, neelatasin kiirelt ja pigistasin silmad kinni, "sõbraga välja."
Clark jõudis elutuppa tagasi, paar õllepurki käes. Needki leidisid oma koha laual ning seejärel Clark istus ja sättis end mugavalt sisse. "Ah et sõbraga?" küsis ta üle ja silmitses mind. Mu krimpsus nägu ajas teda naerma.
"Quinn, kui sa lähed kohtama, siis ära põe. Mina sind ei keela. Mu õde aga küll."
"Aga sa ei räägi emale, eks?"
Clark irvitas laialt: "Muidugi mitte. Viin selle endaga hauda kaasa. See jääb meie väikseks saladuseks, et sa kooliõhtul välja läksid."
"Tänan, onu Clark," naersin ja heitsin pilgu kellale. Kahe minuti pärast peaks Rafe siin olema. Koputus uksele ehmatas mind ja mu süda hakkas taas kergelt puperdama.
"Lähen ise?" pakkus Clark püsti tõustes ja tiris pusa seljast. Must särk, mis tal selle all oli, rõhutas tema vormis keha hirmuäratavalt hästi.
"Ee..."
"Miks mitte?" naeris ta. "Siis tüüp vähemalt teab, millega ta silmitsi seisma peab, kui midagi untsu keerab."
Ja juba oligi ta esikus, avas ukse ja kui ma Rafe'i häält kuulsin tundus kõik kuidagi liiga reaalne.
Lippasin esikusse ja naeratasin abitult Rafe'ile.
"Olgu, lõbutsege," kadus Clark elutuppa tagasi ning ma libistasin mustad balletisussid jalga. "Tsau!" hüüdsin enne kui ukse sulgesin ja Rafe mu käest kinni võttis ning me tema läikiva musta auto poole läbi tiheneva vihmasaju jooksime.
"Kas sa ütled, kuhu me läheme?" küsisin lootusrikkalt, kui Rafe autosse istus.
Ta naeris: "See on üllatus."
Vajusin näost ära, sest üllatused olid midagi, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Tegin mossis näo pähe: "Aga mida sa teed, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi üllatused?"
"Ma tean, et sulle need ei meeldi. Ma olen sellest aru saanud," ütles Rafe ja käivitas auto. "Ma lihtsalt katsetasin. Ja katsetan veel."
"Mismõttes?"
"Ma ootan aega, kuni sa ükskord üllatustesse positiivselt suhtuma hakkad, Quinn."
"Usu mind- seda aega ei tule," lubasin pühalikult.
"Eks me näe..," naeris Rafe pilku teel hoides.
"Eks me näe," laususin enesekindlalt, lootes, et ma hiljem oma sõnu sööma ei pea.

14.

Rafe peatas auto kõrge kortermaja ees. Nõjatusin ettepoole. Olin lati õhtu ees üsna kõrgele seadnud ja ootasin kõike muud kuid mitte seda.
"Mida me siin teeme?"
Rafe naeris ja tuli ümber auto minu juurde ning avas mulle ukse. "Varsti näed."
Astusin autost välja ja vahtisin endiselt kortermaja.
"Ja nüüd lähme..," lukustas Rafe autouksed ja üritas mind mu käest kinni rabades endaga kaasa tõmmata, kuid ma panin talle vastu. Poiss jäi seisma ning pöördus.
"Tule," naeratas ta.
Raputasin enesekindlalt pead: "Ei ja veel kord ei."
Rafe vajus näost pisut ära, kuid naeratus jäi püsima."Miks?"
"Palun ütle mulle, miks me siia tulime."
Ta mühatas veidi pettunult ning tundus kimbatuses olevat. Tõmbasin oma käe õrnalt tema peost ära ja olin valmis tema ees isegi vabandama, kui nägin tema ilmet. Jah, ta plaanis mulle üllatust, kuid mina rikkusin kõik juba varakult eos ära.
“Quinn, palun,” sosistas ta ja võttis ühe käega minu omast kinni. “Lase ennast vabaks ja usalda mind.”
Proovisin naeratada: “Hea küll.”
Jõudsime hämarasse trepikotta, mille seintel olid mõned vanaaegsed lambid, milles põlevad pirnid pisut vilkusid. Õhk oli paks ja minu jaoks muutus hingamine tõesti raskeks. Tahtsin siit trepikojast võimalikult ruttu minema saada.
Olime jõudnud neljandale korrusele ning minu õnneks või õnnetuseks liikusime tumedast puidust ukse juurde, mille keskel ilutses number 18.
Enne, kui Rafe vanaaegse välimusega ukselingi alla surus, hingasin pahinal välja.
“Palun,” lasi ta mu käest lahti ja põhimõtteliselt lükkas mind sisse. Korter oli hubane, peamiselt tänu punakasoranzikale valgustusele, mõningate akende ette- mida ma esikus seistes nägin- olid tõmmatud rulood. Minu meelest oli Rafe selle korteri välimusega vastuolus. Arvasin, et ta elab uhkes majas, kuid mitte nii tavalises, lihtsas, üsna vähese mööbliga korteris.
Kui Rafe üleriided seljast saanud oli, liikusime edasi ning kui jõudsime suurde ruumi, mida ma otsekohe elutoaks pidasin, märkasin pisikest ümmargust lauda.
Rafe kummardus mu kõrva juurde. “Üllatus!” sosistas ta, kuid üsna tuimalt. Tema hääles puudus igasugune elevus.
“See ongi?” küsisin ümber pöördudes.
Rafe noogutas. “Polegi nii õudne, ega?”
“Eh, ei. Ma arvasin, et…”
“Et toon sind õuduste kambrisse?” naeris Rafe.
“Ei, mitte seda,” oli mul enda pärast häbi. Pöördusin ja jalutasin laua juurde.
“Sina istu, ma lähen toon meie õhtusöögi ära.”
“Sa tegid õhtusöögi?” imestasin siiralt. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas Rafe pottide ja pannidega köögis jändaks.
Rafe jõudis tagasi ja asetas lauale ümmarguse kandiku, millel peituv söök oli kaetud kaanega. Lõhn, mida mu nina juba tundis oli meeletult isuäratav.
“Ma ei teinud õhtusööki, aga ma tegin kõik selleks, et see meil olemas oleks. Loodan, et see läheb arvesse?”
“Läheb, aga ma lootsin sinu kokakunsti maitsta,” laususin.
“Mõni teine kord,” vastas Rafe ja tõstis kaane kandikult. Auravat suurt pitsat nähes hakkasin lõbusalt naerma.
“Võtsin selle just mikrokast välja.”
“Külmutatud pitsa?”
“Ei, ma tellisin. Aga lasin selle mikrokas soojaks lasta, kui sinule järgi tulin.”
“Aga sa olid ju nii kaua ära… Keegi hoidis silma peal?”
Rafe tõstis mu taldrikule suure sektori.
“Jah.”
“Kes?” pärisin hetke pärast.
“See pole oluline,” tõsines Rafe ja lõi pitsatükki kahvli sisse, “head isu.”
Kui meie kõhud lõpuks täis saanud olid, oli kandikule järele jäänud vaid kaks pitsatükki. Olime söömise ajal teineteisest põhilised faktid teada saanud, kuid kokkuvõttes teadsin mina Rafe’ist ikkagi vähem.
Teadsin, et see korter on põhimõtteiselt tema kodu, teadsin kui vana ta on ja et ta on sündinud aasta viimasel päeval ning muid fakte, näiteks kõige lemmikumad asjad. Aga oli nii palju asju, mida ma ei teadnud ja millest Rafe mulle rääkida ei tahtnud.
Ta ei rääkinud mulle eriti oma perest, õigemini ta ei rääkinudki neist.
Lõpetasin parasjagu teist klaasitäit mahla, kui kuulsin esiku poolt ukse kinnilangemist ja samme. Rafe tõmbus pingule ja vaatas mind pinksalt, kuid keeras pea tulija suunas, kui sammumüdin üsna valjuks muutunud oli.
Panin klaasi lauale ja asetasin käed sülle, arvates, et tulijaks on näiteks Rafe’i ema, isa või näiteks tema vend või õde. Mul puudus ju igasugune ülevaade tema perest…Aga kui elutoa lävel jäi seisma Alyson, seesama matemaatikageenius Alyson, juuksed kergelt sassis, seljas õhuline kleidike, sattusin segadusse. Mida teeb see tüdruk Rafe’i kodus?
Mu süda põksus tormakalt ning mu pea töötas raginal, mõeldes välja erinevaid teooriaid, millega Alysoni siinviibimist põhjendada. Alyson on Rafe’i õde, võib-olla on nad nõod… Alyson on lihtsalt Rafe’i naabritüdruk, kes marsib sisse siis kui vaid soovib… Aga ma ei suutnud kõrvale lükata mõtteid, mis mu südant armutult pitsitama hakkasid… Võib-olla nad on…
Me oleme Rafe’iga kõigest sõbrad.
Igal juhul on Alyson väga mõistev tüdruksõber, kui ta… Mu silmanurka veeres üksik pettumuspisar.
Ma teadsin, et see ukse sulgumise hääl ei kuulunud välisuksele… Lisaks sellele tuli mulle meelde see pilk, millega Rafe matemaatika tunnis Alysoni vaatas, kui me rühmatööd kätte olime saanud.
“Oih, vabandust, ma unustasin, et sa..,” kogeles Alyson minust väljategemata, rääkides vaid Rafe’iga.
Avasin mahlapaki, et klaasi mahla valada, kuid mahlapakk libises mu käte vahelt minema, kukkus mürtsuga lauale ja purustas õrna kristallist klaasi, mis täpselt mahlapaki alla jäi. Mahl ujutas laua üle ja nüüd tilkus see kiirelt tumedale laminaatpõrandale.
“Ma lähen toon midagi, millega kuivatada,” hüppas Rafe püsti ning tuiskas toast välja, rammides hoolimatult endiselt ukselävel seisva Alysoni kätt. Tüdruk hõõrus seda ja tõmbus vaistlikult eemale, kui Rafe tagasi jõudis. Korjasin peenikesi, zilette meenutavaid klaasikilde taldrikule, kui Rafe kiirelt põrandat kuivatas.
Alyson oli telekalaua juurde läinud ning uuris saatekava, aeg-ajalt meile pilke heites.
Olin nii ärritunud oma kohmakusest ja kilde korjates, tõmbasin pihku umbes kahe- või kolmesentimeetrise haava.
“Pagan,” oigasin valulikult.
Rafe heitis pilgu minule. “Aly, too Quinnile plaaster,” käskis ta karmil häälel nagu oleks Alyson tema käskjalg, keda ta oma soovile vastavalt jooksutada võib.
Kui tüdruk ei reageerinud, kordas Rafe oma käsku valjemalt.
“Okei, kohe, sa ei pea lõugama,” pillas Alyson saatekava käest ja kadus toast.
“Sa ei..,” alustasin vaikselt, isegi imestades, mida ma öelda tahtsin.
Rafe surus mu käe rusikasse ning vaatas mind, üks suupool veidi kerkinud: “Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt.”
Ma ei taibanud Rafe lause mõtet, kuid pikemalt selle üle mõlemiseks aega ei jäänud. Alyson oli tagasi ja andis Rafe’ile plaatsri.
Panin tähele, kuidas Alyson mind põrnitsema jäi, kui Rafe mind kokku lappis. See oli tühiasi, kuid fakt, et ta seisis Rafe’ist umbes poolteist meetrit tagapool ning lihtsalt jõllitas mind pilguga, millega võiks tappa, oli judinaidtekitav.
Kui ta lõpuks meid omavahele jättis, avas Rafe suu: “Anna andeks, et ma sind ette ei hoiatanud.”
Libistasin sõrme õrnalt üle plaastri: “Hoiatus oleks ära kulunud küll…”
Olime mõlemad tükk aega vait ega liikunud. Rafe vaatas mind ja mina oma peopesa.
“Ma usun, et sul tekkis küsimusi.”
Tõstsin pea: “Ära sa märgi.”
Mu sarkasm lõbustas teda. Rafe'i suunurgad kaardusid ning nägin taas tema ilusat, kerget naeratust.
Lasin silmadel ruumis ringi rännata, lootes leida kella, sest mul polnud õrna aimugi, kaua ma siin olnud olin. Kui märkasin raamaturiiulis pisikest kella, mille seierid näitasid, et kell oli peagi üheksa saamas, arvasin, et see kell valetab. Samas polnud ka ime- erinevalt Rafe’ist olin mina talle ette kandnud oma eluloo. Muidugi on see liialdus aga võrreldes sellega, mida Rafe rääkis, oli seda tõepoolest palju.
Isegi liiga palju.
“Üsna hilja on juba.”
Keerasin Rafe’ile selja ja läksin esikusse, et jalatsid jalga panna. Kuulsin uksekriiksumist ning oletasin, et Alyson piilus mind irvakil ukse vahelt, kuid otsustasin, et ei lase sel end häirida.
Rafe jõudis esikusse.
“Kui sa mind nüüd koju viid, jõuan ma kenasti poole kümneks koju,” proovisin neutraalselt öelda, kui ta jaki selga tõmbas.
Ootasin kuni ta valmis oli ning väljusime siis korterist. Mina läksin ees, Rafe järgnes.
“Quinn, ma võin selgitada… Ma saan aru, et sa ei mõista, mida Alyson minu kodus teeb.”
“Täpselt.”
“See on pikk jutt…”
“Muidugi,” vastasin ja märkasin, et olime üsna ruttu esimesele korrusele jõudnud, "see on alati pikk jutt. Ja keeruline."
Lükkasin suure raske ukse lahti ja jäin seisma, nähes, milline torm õues möllas. Kuna mul oli seljas ainult õhuke sviiter, soovisin tormi eest Rafe’i autosse pageda.
Istusime autosse samaaegselt ja tõmbasin hinge, sest tuul oli nii tugev, et lõi õues hingamise kinni.
“Mul on nii kahju, et see õhtu ei tulnud välja selline nagu ma plaanisin, Quinn. Palun vabandust.”
“Pole midagi,” panin turvavöö peale ja soovisin, et Rafe auto käivitaks.
“Alyson on kõigest mu... sugulane.”
“Mingi väga kauge sugulane?” küsisin sarkastiliselt, sest see pilk, millega ta Alysoni vaatas tol korral, rääkis iseenda eest… Ma ei uskunud Rafe’i. Vähemalt mingi osa minust ei uskunud.
“Unustame selle,” andis Rafe alla.
Ta käivitas auto ja ma vaatasin välja, süümepiinade käes piineldes. Ma ei tahtnud nii kehva tujuga ja äikselise õhkkonnaga õhtut lõpetada ning proovisin leida mooduseid, kuidas olukorda siluda.
Aga see oli raske.
Kuigi sadas paduvihma, sõitis Rafe ülikiirelt.
Jõudsime mu kodu sissesõiduteele, kui Rafe piduripedaali põhja surus.
Nii kaugele, kui autotuled näitasid, oli näha vaid üks suur porilomp. Rafe väljus autost ja uuris teed.
“Ma ei saa edasi sõita, jään kinni,” lausus ta ja põrnitses enda ette.
“Ah, pole hullu, ma saan ise…” Vaatasin, kuidas tuul oksi ja lehti puudelt rebis ja kujutasin ette, kui külm mul õues hakkab.
“Pori on sulle poolde säärde,” ütles Rafe. “Pealegi jääd sa haigeks, kui niimoodi lähed.”
“Mida ma teen siis?”
“Ausalt, ma ei tea,” ohkas Rafe ja keeras süüte välja. “Ma saadan sind?” Ta sirutas käe tagaistmele ning pani mu sülle helesinise pambu.
“Mis see on?”
“Mu pusa,” vastas Rafe. “Tõmba see selga.”
Sikutasin mulle mitu numbrit suurema pusa selga, ahmides sisse Rafe’i lõhna.
“Aitäh,” tabasin lõpuks ometi poisi pilgu ning naeratasin talle. “Ma saan ise. Mida see pori mulle ikka teeb.”
Väljusin autost ja lehvitasin Rafe’ile, kui autoukse kinni lõin. Ta käivitas mootori, heledad tuled valgustasid mulle teed, kui ma võimalikult head marsuuti valida proovisin. Kui verandale jõudsin, väsinud jooksmisest, oli Rafe juba minema sõitnud.
Avasin välisukse ja kuna juba väljas olin näinud, et ei köögi- ega ka elutoaakende ruudud ei säranud, oletasin, et elekter on tormi tõttu ära. Tõmbasin balletikad jalast ja kuivatasin niiskeid käsi teksastesse. Mu juuksed olid vihmast läbimärjad, kuid tänu Rafe’i suurele pusale oli mul vähemalt natuke parem olla.
Kell oli vähe ning isegi elektrikatkestus ei oleks ajanud Clarki magama. Hõikasin teda, kuid ei kuulnud vastust. Ainukesed helid, mida ma kuulsin, oli vihma toksimine aknaklaasil ja tuule vali vilisemine katuses.
“Onu Clark?” hüüdsin uuesti.
Ma arvasin, et ta oleks äärmisel juhul sättinud end köögilaua taha küünlavalgel mõnda lehte või ajakirja lugema, kuid tundus, et täna oli ta eelistanud magamist.
Välja ei saanud ta minna. Ta jäi jalgpalli vaatama ja vaevalt oleks ta sellise tormiga viitsinud linna minna…
Või on ta siis oma toas ega kuule mind, mõtlesin ja ohates liikusin vannitoa poole, et jalad puhtaks saada. Tõmbasin samal ajal Rafe’i pusa seljast, et see vannituppa kuivama panna, kui tundsin midagi rasket ja veidi pehmet jala vastas.
Sikutasin pusa alla tagasi ja kükitasin, et kobades selgust saada, mis mu ette oli jäänud.
Täpselt sel hetkel, kui olin põlvitanud, tuli hetkeks vool kahtlevalt vilkudes tagasi ning verdtarretava karjatuse saatel olin välkkiirelt püsti ning pugesin värisedes ruumi kõige kaugemasse nurka.
Ja maja mattus taas süngesse pimedusse, justkui teades, et ma nägin ära, mida nägema pidin… Olin saanud teada, mida teadma pidin... Mu onu oli surnud.

15.

Ma lihtsalt värisesin esikunurgas. Mu sassis juustest tilkus vett ja Rafe’i pusa käised porised, sest ma riivasin nendega oma poriseid jalgu. Hoidsin põlvede ümbert kinni ja lihtsalt nutsin, sest ma ei teadnud, mida ma tegema peaks ja mis nüüd edasi saab.
Minust kõigest paari meetri kaugusel lebas mu onu surnukeha. Tema jalad olid põlvedest veidi kõverdatud, parem käsi ebaloomulikus asendis selja all, vasak sirgelt jaheda keha kõrval. Aga tema nägu… kui ma silmad sulgesin, nägin Clarki nägu. See oli verine, laubal tundus olevat haav ja tema silmad, säravsinised, tavaliselt nii naerused silmad vahtisid nüüd klaasistunult lakke…

Elekter tuli paariks sekundiks tagasi ning ma keerasin pea kõrvale, et rohkem oma onu mitte näha. Ma olin shokis, ma vabisesin kontrollimatult, mu süda peksis sees, kuid ma teadsin, et ma pean midagi ruttu tegema, pealegi olin ligi pool tundi raisanud hirmunult nurgas istumisele…
Võib-olla pole kõik veel läbi ja mu onu elu saab päästa?Ma ei julgenud minna tema lähedale, et teha kindlaks pulsi olemasolu.

Ajasin end seina abil püsti ja liikusin ettevaatlikult trepi poole. Tormasin üles ja jooksin oma tuppa. Heitsin voodile ja viskasin kahekaupa patju vähemaks, et võimalikult ruttu oma telefon leida. Kui lõpuks pisike mobiil mu pihku sattus, valisin kiirelt hädaabi numbri, mida väiksest saadik peast teadnud olin. Kolmekohalise numbri meeldejätmine pole sugugi keeruline, kuid mina teadsin seda juba päris väiksest saadik. Aga ma ei kujutanud iial ette, et ma pean seda numbrit valima. Mis veel hullem- teatama millestki sellisest…
Kui kuulsin, et kõne vastu võeti, ei lasknud ma operaatoril sõnagi öelda vaid pressisin läbi hammaste sõnad “ma arvan, et mu onu on surnud”, peale mida hakkasin lohutamatult nutma. Naine, kes kõne vastu võttis, palus mul rahuneda. Ta küsis igasuguseid küsimusi, muu hulgas uuris ta miks ma arvan, et ta on surnud. Ma surusin mobiili vastu kõrva ja olin täielikus ahastuses. Nagu läbi une laususin naisele oma nime ja elukoha aadressi ning kui ta taas küsimustega jätkas, katkestasin kõne ja jäin voodile lamama. Pigistasin telefoni oma käes ja olin totaalses segaduses. Ma lihtsalt ulgusin ja soovisin magama jääda, et ärgates veenduda, et see on vaid uni. Üks väga halb uni…

Pisarad olid mu silmad valusaks muutnud ning külm õhk pani mind veelgi rohkem värisema.
Tõstsin telefoni silmade kõrgusele ja lappasin telefoniraamatus nimesid, kuni jõudsin Rafe’i omani. Valisin tema numbri, lootes, et tal on telefon kaasas. Kuulasin kutsuvaid toone. Üks… Kaks… Kolm… Neljas kord…
“Quinn?” küsis ta veidi imestunud häälega. Kuulsin tema hääle taustal kerget mürinat.
“Rafe..,” hakkasin tugevalt nutma ja käsi koos telefoniga peos vajus mu kõrvast eemale.
Kuulsin kuidas Rafe mind hüüdis. Aina rohkem paanitsema hakates. Lõpuks, kui olin end kokku võtnud, kostus
kõlarist vaid monotoonne heli...
Ta oli juba teel.

"Kuidas sul on?" Elly ja Sara olid minu juurde tulnud ning kallistasid mind. Kehitasin õlgu, kuna ei suutnud sõnakestki lausuda.

Nädal aega peale seda õhtut, mil ma onu Clarki surnult leidsin, toimusid lõpuks matused. Kui tavaliselt saabub peale matusetalitlust hinge rahu, võisin ma sellest vaid unistada. Clark oli ohver. Süütu ohver...

Teadmatus, mis tegelikult sel õhtul temaga juhtunud oli, vaevas mind ja ema, niisamuti ka arste, kes lõpuks siiski nentisid, et tegemist oli terviserikkega. Ema leppis selle selgitusega, kuid mina mitte. Mis terviserike saab olla nii noorel ja füüsiliselt üliheas vormis noorel mehel? Olin kindel, et onu surm oli seotud minu rünnakutega ning iga päev süüdistasin mõttes iseennast. Mina pidanuks ohver olema...

"Me läheme ka nüüd..," lausus Elly vaikselt ja hõõrus murelikul ilmel mu vasakut õlga.
Noogutasin taas. Nad mõlemad kallistasid mind veel ühe korra ja kadusid siis esikusse.

Kui viimased lähedasemad sõbrad-sugulased, kaasaarvatud vanaema ja vanaisa, lahkunud olid, muutus maja jälle vaikseks. Ema toimetas köögis ning mina klõpsisin tuimalt telekakanaleid. Olin hääle kinni pannud, kartes, et see võib ema häirida.
"Kas telekal on midagi viga?" Ema asetas diivanilauale kaks kruusi aurava kakaoga ja istus minu kõrvale diivanile. Ta sättis end mugavalt kerasse ja joonistas sõrmega valgele kruusile kaheksaid.
"Ei, ma panin hääle kinni, et see ei segaks."
"See ei segagi..."
Sundisin end naeratama ning vajutasin häält juurde.
"Miks sinu sõber ei tulnud?" küsis ema, kui oli mulle kakaokruusi ulatanud.
"Pole aimugi," langetasin pilgu.

Rafe oli kui päästerõngas. Sel õhtul, kui ma olin talle helistanud, oli ta kohale kihutanud, kartes, et minuga on midagi juhtunud. Et mulle on viga tehtud... Kui ta aga esikusse jõudis, sai talle kõik selgeks.
Rafe päästis mu hetkel mil seda kõige rohkem vajasin. Ta oli minu jaoks olemas, ta oli mulle toeks... Rafe oli asendamatu. Ta helistas mu emale, et halb uudis edastada ning ei lahkunud minutikski mu kõrvalt, vähemalt mitte seni kuni mu ema ülejärgmise päeva hommikul saabus. Rafe'i jaoks oli minu eest hoolitsemine normaalne, igati mõistetav sellises olukorras ning ema oli talle kõige eest väga tänulik.

"Ta on väga hea poiss."
Noogutasin.
“Mis te sel õhtul tegite?” uuris ema. Ta teadis, et mind ei olnud kodus, Rafe oli talle seda öelnud, kui halbu uudiseid teatas. Uskusin, et kui ma poleks sellele üsna läbikukkunule õhtusöögile läinud, oleks olukord teistsugune olnud…

No, kui tegemist oli terviserikkega... Ma oleksin ehk jõudnud abi kutsuda. Kui keegi ründas mu onu, oleksid tema vigastused kindlasti kergemad olnud, kui ründaja teadnuks, et majas viibib veel keegi. Teisel juhul, oleksin võib-olla ka mina vigastada saanud…

“Sõime pitsat,” vastasin napilt, oodates ema reaktsiooni. Ta ohkas. “Ma olen õnnelik, et sind kodus
polnud. Kui sinuga ka midagi juhtunud oleks…” Ema väristas õlgu ja tõstis kruusi suule.
Vaatasin teda mõtlikult. Hetkeks kohtusid mu silmad tema omadega, nutust punastega, ning tänasin taevast, et ma olin rünnakute koha pealt vakka olnud. Pole vaja, et ta minu pärast muretseks. Eriti peale juhtunut…
Hoidsin kuuma tassi pihkude vahel ja vaatasin telekat, pea mõtetest paks. Kõik mida filmikaadrite kujul nägin, oli seotud õhtuga nädal tagasi…

Ema võttis minu kõrvalt telekapuldi ja pani helitugevust juurde. Seejärel sättis ta veidi patju ning jälgis väsinud pilguga uudiseid.

“Quinn…” Rafe rahunes otsekohe, kui oli mind mu toast leidnud. Lamasin voodil keras, vappusin ja nutsin.
Olin murdumas.
Ta haaras mu oma käte vahele ja surus mu juustesse kerge suudluse. “Mul on nii kahju,” sosistas Rafe.
Kuulsin kiirabiauto sireene…

“Kas sa lähed homme kooli?”
Keerasin pea ema poole: “Ma… ei tea. Kas sina…”
“Ma lähen tööle. Elu peab ju edasi minema… Ülemus leidis mulle linnast natuke tööd… Saan nii sinu lähedal olla. Vähemalt mõne päevagi…”
“Siis ma lähen ka kooli,” jõudsin kiiresti otsusele.
“Sa ei pea minema, kui ei taha…”
“Ma tahan ka unustada. Saada tagasi see tavapärane elurütm, kuigi usun, et see on üsna võimatu.”
Ema silitas õrnalt mu juukseid. “Me oleme tugevad, kullake. Me oleme teineteisel olemas.”
“Jah.”
“No näed?” naeratas ta püüdlikult.

Matusetalitlus toimus linna teises servas. Terve hommikupooliku oli sadanud kerget uduvihma ning taeva soli tumehall. Ilm oli üsna jahe.
Seisime emaga kõrvuti, tema kõrval mu vanaisa ja vanaema. Teiselpool hauda olid veel mõned lähedasemad tuttavad ja Clarki parimad sõbrad. Elly ja Sara seisid tükk maad eemal, kuid vähemalt olid nad mulle toeks tulnud. Küll aga polnud kuskil Rafe’i…

“Me saame kenasti hakkama. Katsetame.” Emps naeratas mulle julgustavalt. Ta oli oma tulekupäevast peale kartnud, et ma olen shokis, kuna mina leidsin Clarki surnult. Ma ei olnud shokis. Pigem olin ma vihane, millegi või kellegi peale, mis või kes minult mu onu võttis…
Ema oli kõige kõrvalt proovinud mulle kerget ´teraapiat´ teha, et ma peale juhtunud liialt
sissepoole elama ei hakkaks, et ma ei laseks sel end muuta…
“Räägi mulle Rafe’ist?”

Vaatasin nutuselt oma ema. Hakkame tõesti poistest rääkima? Samal päeval kui mu onu mulda sängitati..?
“Quinn, ma tahan teda veidi rohkem tunda. Ta oli su kõrval, kuni mina tulin ja ma olen talle tänu võlgu…”
“Ta on mu väga hea sõber. Ei midagi rohkemat.” Vist, mõtlesin. On kuidas on, kuid ma ei pea seda veel jagama… “Ma võin teda usaldada.” Enamjaolt.
“Mul on väga hea meel, et sul on nii hea sõber tekkinud. Kuidas te tuttavaks saite? Nagu ma aru olen saanud,
saite te alles sõpradeks?” uuris ema vaikselt, ettevaatlikult.
Mulle oli sel teemal rääkimine pisut ebameeldiv, kuid elu pidi edasi minema. Surm on meie elu üks osa, mis on valus. Sellega ei harju mitte kunagi ning igatsus lahkunu järele jääb igavesti meie südameisse…
On raske öelda, millal on õige aeg tavapärase elurütmi juurde naasta. Millal naerda, ilma, et keegi sinu peale viltu vaataks…
“Sõbrapäeval.”
“Oo, tõesti?” Ema silmad lõid särama.
“Jep. Meil oli koolis sõbrapäeva pimekohting ning mina sattusin siis Rafe’iga paari. Ma olin Sara peale alguses ikka üsna vihane.”
“Miks?”
“Tema sokutas mu sellest osa võtma. Me ei saanud Rafe’iga alguses eriti hästi läbi. Noh, muidugi me rääkisime, kuid enamjaolt kulmineerusid meie vestlused vaidlusega.”
Ema naeris.
“Kuidas praegu on?”
“Leppisime kokku, et ei vaidle ning seni on kõik korras olnud.”
“Kui ma koolis käisin, ütles üks mu klassiõde, et sõbrapäeval alanud sõprus tüdruku ja poisi vahel…”
Krimpsutasin nina, mille peale ema itsitama hakkas.
“Tahan ma teada?”
“Muidugi. Mu klassiõde uskus, et need suhted on erilised.”
“Mismõttes erilised?” küsisin arusaamatult.
“Ma ei tea, Quinn. Selline oli tema arvamus,” vastas ema. "Sünnipäeval tuttavaks saamine tähendas vist armastust elu lõpuni..." Ta vaatas mind ja muigas kergelt. "Olgu, jätame selle."
Panin tühjaksjoodud kakaotassi telekalauale ja vahetasin kanalit.
“Soovid äkki midagi süüa?” tõusis ema.
“Kui, siis midagi kerget.”
“Makaronisalatit?”
“Okei.”

Teadsin, et külmkappi oli jäänud eilsest keedetud makarone. Olin neid keetnud, kuigi nii mul egaka emal söögiisu polnud. Tegin seda juhuks, kui tekib vajadus midagi hamba alla pista.
Emps kadus kööki ning mina jäin üksinda elutuppa.
Jõudsin muusikakanalini, kust parasjagu tuli mõnus rahulik lugu. Jäin seda kuulama ning taas tuli meelde mulle hommikupoolik.

Hoidsin tugevalt kätega enda ümbert kinni, et jahe tuul mulle liiga ei teeks. Mul olid jalas pikad mustad püksid, tumeda mantli all oli sinine sviiter. Emal oli seljas tume jakk ja põlvedeni ulatuv pliiatsseelik. Imestasin kuidas tal külm polnud…
Vaatasin rohelist muru enda ees ja minuni jõudsid vaid mõned üksikud laused matusetalitlusest.
Ainus, mida kuulsin, olid mu enda mõtted.
Tõstsin pea ja silusin lahtised juuksed näolt kõrvale. Vaatasin vihmavarju alla peituva Elly ja Sara poole ning uurisin kiirelt kõiki kohaletulnuid. Neid ei olnud kuigi palju.

Peale kerget einet, suundusin oma tuppa, et magama minna. Päev oli emotsionaalselt väga kurnav olnud ning mu keha nõudis und.
Kohendasin põlvili voodis patju ja panin öölambi põlema, kui laetule kustutanud olin. Koos riietega koorisin seljast ka kogu stressi- ja murekoorma ning tõmbasin selga pidzaama- harilik särk ja lühikesed püksid.
Pugesin teki alla, tõmbasin selle tihedalt enda ümber, et toa jahedus tunda ei annaks.

Aga endiselt, isegi kui sundisin end kõigele muule mõtlema, olid mu mõtted hommikupooliku ümber tiirlemas.
Ma teadsin, et see kõik jääb mind veel kauaks piinlema. Surusin silmad kinni ja mõtlesin kõigele ilusale, kõigele, mis mu tuju heaks teeb. Peagi tundsin, kuidas uni mu enda embusesse haaras ja ma kaitstud olin…

Tõstsin pea, samal ajal käsivarsi hõõrudes. Vihma ei sadanud enam ning kui ma Elly ja Sara poole vaatasin, nägin, et nad olid vihmavarju kinni pannud. Elly hoidis seda käes ja naeratas mulle julgustavalt. Sara lehvitas aeglaselt. Proovisin neid lähemale viibata, kuid nad olid kindlad, et neil on eemal parem ja ka mugavam.

Ristasin käed rinnale ja vaatasin sinnapoole, kuhu vanemad hauad jäid. Vanaaegsed ristid olid kogu oma hiilguses uskumatult suursugused. Mõni neist tundus olevat pikem kui ma ise olin.
Uuema ja vanema surnuaia vahel oli suur tükk ilusat lagedat ala, mida ehtis roheline värske muru.
Vana surnuaia osa ei olnud täielikult hüljatud. Linnas oli küll inimesi, kelle sugulased seal oma igavest und magasid. Mõned üksikud hauad olid võsastunud ja hooldamata, kuid suurem osa neist olid siiski korras.

Suurte puude okstes sahises tuul. Imetlesin vanat tamme ja libistasin silmadega mööda jämedat tüve allapoole, endiselt kuulmata ühtegi sõna tavapärasest matusejutust. Ühel hetkel märkasin keset surnuaia vana osa seismas õhukeselt musta riietunud, minust kindlasti vanemat tüdrukut. Pluus, mis ta saleda keha ümber liibus, oli pitsist. Ta oli pikk, heleda nahaga ja ovaalse näokujuga. Kuigi ta seisis kaugel, nägin teda piisavalt hästi. Tüdruku silmad olid imeilusad, nina ideaalse kujuga, huuled absoluutselt veatud ja roosad.
Kõige lummavamad olid tema pikad paksud tumepruunid, peaaegu mustad, õrnalt lokkis juuksed, mis ulatusid alaseljani.

Tüdruk vaatas mind täiesti tühja pilguga. Mina vaatasin teda aga huviga. Kes ta on? Mõni Clarki tuttav? Aga miks ta siis lähemale ei tule?

Mu süda jättis löögi vahele kui tüdruk õelalt, vihaselt mulle naeratas ja pead raputas. Seejärel pööras ta välkiirelt ringi ja marssis sõjakal sammul minema, juuksed tuules lehvimas. Enne, kui ta puude taha kadus, vaatas ta üle õla ja saatis mulle lühikese mürgise naeratuse.

Avasin hirmunult silmad ja ahmisin sisse toa jahedat õhku.

16.

Sättisin kotisanga mugavamalt õla peale ja ootasin kandikust kinni hoidesm, millal järjekord edasi liigub. Kuigi mul polnud erilist söögiisu, pidin endale midagi sisse toppima, et koolipäevaga hakkama saada. Kui ma midagi hamba alla ei pista, paneks kõhukorin mu pea valutama.
Elly ja Sara istusid juba ammu meie väikse ümmarguse laua taga. Ma teadsin, et nad hoiavad mul silma peal, kuigi nad seda kategooriliselt eitasid, ja see oli veel üks põhjus, miks ma pidin sööma isegi siis kui isu pole.
Võtsin mahla ja muffini, mis oli koolisööklas üsna harv nähtus.
Kui seadsin samme oma laua poole, nägin eemal Rafe’i. Ta istus, nagu tavaliselt, koos Dante ja Alysoniga seina kõrval asuva laua taga ja vaatas mind. Tavaliselt oleks ta mulle naeratanud, kuid praegu hoidsid sõbrad mul lihtsalt silma pea.
Elly ja Sara arutasid elavalt midagi, kuid ma tajusin, et nad muutusid pisut tõsisemaks, kui ma kohale jõudsin.
“Te ei pea minu pärast teemat vahetama,” laususin muffinist kilde murdes.
“Me ei teinudki seda, Quinn.” Sara vaatas mind kaastundlikult.
Ma ju teadsin milles asi oli…
“Kõik on möödas. Kõik on korras. Elu läheb edasi.”
Elly ja Sara vahetasid pilke, kui ma naersin.
Sõin rahulikult, kuulates oma kahe parima sõbranna vestlust, mis ringles peamiselt kooli ümber.
Kui nad taas vakka jäid ja minust mööda jõllitasid, piilusin üle õla.
Rafe võttis teise laua äärest toolile istus selle.
“Tsau, kuidas sul läheb?”
Mühatasin selle peale, keerates mahlapudeli korki.
Elly ohkas ja ma kuulsin tema hääles meeleheitlikke toone. Ta vaatas minust mööda Rafe’i suunas ja sonkis kahvliga toitu.
“Meie kunstiajaloo õpetaja on ikka üks idikas,” lausus ta.
Sara vaatas teda küsivalt. Hetk hiljem ta taipas ja muigas: “On jaa. Ta teeb mingi megasuure töö seitsme peatüki peale.”
Võtsin lonksu mahla ja vaatasin, kuidas Rafe sõrmedega lauaplaati trummeldas.
Ema soovitas mul olla kodus nii kaua, kui ma ise selle järgi vajadust tunnen. Olin koduseinte vahele sulgunud terveks nädalaks, mis matustele järgnesid ning proovisin kõigega hakkama saada. Õnneks oli ema kooli helistanud ja õpetajatele teada andnud milles asi on.
Seetõttu ei tekkinud mul ka suuremaid probleeme õppimises- õpetajad mõistsid mu olukorra tõsisust, mu shokki… Vähemalt nad lubasid anda mulle aega järelevastamiseks.
Ma polnud Rafe’iga rääkinud ega ka teda näinud umbes poolteist nädalat. Muidugi otsis poiss ise minuga kontakti aga kõik tema katsed läksid vett vedama. Ma eirasin järjekindlalt tema kõnesid ja sõnumeid, teadmata miks ma seda teen? Ma oleks pidanud teda tänama… Ajasin oma käitumise, nagu ka kõik muu, oma vaimse seisundi peale. Uskusin, et see kummaliselt kaunis tüdruk surnuaias oli ka lihtsalt mu hullu fantaasia vili.
Ühel hetkel oli Rafe’i vaba käsi mu õlal. Kui ma võpatasin, tõmbas ta selle kähku ära ja vabandas, kulm kortsus, silmades segadus.
Nägin, kuidas Elly ja Sara üksteisega veidraid pilke vahetasid.
“Mul hakkab kehaline,” sosistas Rafe. “Saame peale tunde kokku?”
Ja siis viskas mul totaalselt üle.
“Mis teil ometi viga on!?” tõstsin häält ja Elly muutus näost täiesti kaameks. Ma ei hoolinud, et mõned koolikaaslased mind pilkavalt vaatasid.
Rafe võttis mu õlgade ümbert kinni: “Quinn…”
“Hoia oma käed minust eemal,” sisistasin läbi hammaste ja tõusin kolina saatel püsti. Tool oleks ümber lennanud, kui Rafe seda kinni hoidnud poleks.
“Te ei pea mu järele vaatama. Minuga on kõik korras, näete? Kõik. On. Korras.” Rõhutasin igat sõna. “On selge?”
“Quinn,” ütles Sara vaikselt.
Elly vaatas mind neelatades.
Haarasin laualt oma mahlapudeli. Kui pöördusin, et minema minna, seisin vastamisi Rafe’iga. Sisimas häbenesin oma käitumist, kuid ma ei suutnud seda lihtsalt välja kannatada. Selline valvamine ajas mind hulluks. Ja ma teadsin, et see teeb Rafe’ile haiget.
Ta seisis, käed lõdvalt kõrval, minu ees, läbitungiv pilk minul. Vaatasin tema silmadesse ja ei pannudki tähele, millal meie juurde oli ilmunud Elly vend Jake. Kuulsin tema naeru ja pöörasin pilgu Rafe’ilt.
Jake tõsines viivuks ja noogutas mulle tervituseks.
“Okei, ma tean, et teie juurde on vale selle jutuga tulla aga, pagan küll, olete te seda uut tibi näinud?”
“Jake..,” venitas Elly, proovides oma vennale mõistust pähe panna.
“Tõsiselt Jake, su tiimikaaslasi pole selle laua ümber siin.”
Ohkasin ja eirasin Rafe tõusvat kätt. Taganesin sammu ja liikusin kiirelt temast mööda.
“Ma lähen koju.”
“Quinn,” proovis Rafe mind peatada, kuid asjatult.
Astusin kooli peauksest välja ja vaatasin selginevasse taevasse. Ilmad oli pisut soojemaks muutunud ning seetõttu ei pannudki ma oma jakki selga.
Seisin natuke aega peaukse juures, mõeldes, kuidas ma koju saan. Ma ei julgenud endiselt oma autot kasutama hakata, kuid teadsin, et kaugel pole see päev, mil ma sellesse jälle istun.
Sammusin kooli territooriumi väljapääsu poole, kui kuulsin lohisevaid samme ja kedagi köhimas. Kartsin, et olen mõnele õpetajale vahele jäänud, kuid kogu mu paanika kadus, kui ühe suure vana mikrobussi tagant ilmus nähtavale tuttava välimusega poiss.
“Hei.”
“Hei,” vastasin küsivalt teda piieldes.
“Lased jalga?” Poisi näppude vahel oli midagi valget, mida ma esialgu sigaretiks pidasin. Justkui mu mõtteid lugedes tõstis ta oma käe, et bussile toetuda, ning ma nägin, et see oli kõigest pastakas.
“Sul nagu poleks aimugi, kes ma olen, Quinn.”
“Sorri..,” langetasin pea. “Tõesti, vabandust, Dante.”
“Pole hullu. Rafe rääkis mulle, mis juhtus. Minu kaastunne.”
“Tänan,” proovisin viisakalt naeratada. “Ma üritan seda kõike unustada.”
“Okei... Aga mida sa siin teed? Tund helises sisse…” Dante vaatas vihjavalt mu käekoti suunas.
“Ma, nagu sa juba ära arvasid, lasen jalga.”
“Mina ka,” naeris Dante. “Viskan su koju? Kus sa üldse elad?”
“Ma elan linnast väljas, vaevalt sa viitsid oma aega raisata…”
“Ma viin su hea meelega koju.”
Järgnesin Dantele tema auto juurde ja istusin masinasse. Poiss käivitas kiirelt auto ja tagurdas kohalt minema.
Sõitsime vaikides mitmetest majadest mööda, kuni Dante viimaks oma hääle jälle puhtaks köhis ja korra minu poole vaatas.
“Teil Rafe’iga on probleeme?”
“Minu teada mitte,” vastasin ja tundsin kuidas mu sees kõik keerama hakkas.
“Ta on sinu pärast mures,” lausus Dante tõsiselt. “Väga mures.”
“Ma vist tean,” tõdesin fakti. Ja oma käitumisega lisasin vaid õli tulle. Ma ei lasknud teda enda ligi. Lükkasin ta eemale nagu ka oma kaks parimat sõbrannat.
Rääkisin Dantega koolist, peamiselt õpetajatest ja nende tavast meid piinata ning peagi jõudsime minu kodu lähedale.
Olin pika mangumise peale Dantele lubanud, et räägin Rafe’iga lähiajal ja teen selle poolteist nädalat tasa, mis ma poissi ei näinud. Täna oli üle pika aja taas mu esimene koolipäev ja mina… Ma olin nii hoolimatu.
Dantega rääkimine muutis mu olemist pisut paremaks, kuid samamoodi hakka see mind piinama.

Õhtul, kui ema koju jõudis, sammusin köögist elutuppa ja elutoast kööki, üritades välja mõelda, mida ette võtta. Ainuke, mis takistas mul kohe praegu autovõtmed võtta ja masinale hääled sisse lüüa, oli fakt, et kell on palju.
“Kuule, tüdruk, vaip kulub,” naeratas ema, kui ma elutoa diivanile tema silme all juba neljandat ringi peale sammusin.
Jäin seisma ja vaatasin teda: “Nõme, jah?”
“Ma saan aru, kui sa oled millegi pärast endast väljas… Näo poolest nagu oledki…”
“Ma mõtlen, kas minna Rafe’i juurde või mitte.”
Ema kadus elutoalävelt kööki. Järgnesin talle. Istusin köögilaua äärde ja vaatasin, kuidas ta kohvi hakkama pani.
“Kell on palju.”
“Jah aga…”
“Mis aga?”
“Ma ei saa terve nädalavahetuse niimoodi olla.”
“Mis teil juhtus?”
“Ma,” ohkasin, “tegin talle liiga.”
Emps kergitas kulme: “Liiga? Sina?”
“No… jah. Ma olin paras bitch, kui teised mind pinnal üritasid hoida, mõistad?”
“Mida sa tegid?”
“Ma karjusin nende peale, et miks nad kohtlevad mind nii nagu ma ei saaks endaga enam hakkama, või midagi sellist…”
Ema oli lapi märjaks teinud ja tõmbas sellega üle tööpinna.
“Ma rääkisin Rafe’i sõbraga, kes ütles, et ta muretseb minu pärast väga…”
“Muretseb? Millegipärast ei näinud ma teda siin sinu juures…”
“Ma ei võtnud ta kõnesid vastu ning kustutasin sõnumid ära, ilma et oleksin neid lugenud.”
“Ah soo.” Ema muutus veidi leebemaks.
“Äkki ma siiski peaks minema tema juurde…”
“Kallis, kell on palju ja… ma ei taha, et sa üksi läheksid.”
“Ma saan hakkama.”
Ema viskas lapi kraanikaussi ja vaatas mind, pea paremale kallutatud: “Võta mobiil kaasa ja pane soojalt riidesse. Õues on üsna jahe. Sõida ettevaatlikult, ära kiirusta…”
“Okei, emme,” naersin ja läksin tema juurde. Kallistasin teda kiirelt ja korjasin vajalikud asjad kokku ja astusin majast välja.
Võtsin suuna kuuri poole, kus mu auto mind juba nädalaid oodanud oli ja mõtlesin, kus Rafe elas. Mul oli üldiselt hea kohamälu ja kui ma autot käivitasin, meenus mulle enam-vähem kogu tee tema kortermaja juurde.
Tagurdasin kuurist välja, kui auto peale kahte käivitust viimaks võimsalt mürisema oli hakanud ja märkasin, et ema vaatas irvakil ukse vahelt välja.
Sõit kulges täitsa mõnusalt. Raadio mängis vaikselt. Sellest kostuv klubimuusika muutis mind veidi närviliseks, seepärast vahetasin jaamu, kuni jõudsin raadiokanalini, mis mängis vanemat, rahulikumat muusikat.
Olin lõpuks linna jõudnud ja manööverdasin majade vahel. Kuidagi häguselt tuli mulle ümbrus meelde ja kui ma viimaks õige kortermaja ees peatusin, oli kell juba peaaegu pool kümme.
Vaatasin Rafe kodu akende poole, mis kõik minu õnneks oranzikalt särasid. Jäi üle vaid loota, et ma ka tema jutule pääsen.
Koputasin korteri ukse taga tugevalt ja tükk aega, kuni see viimaks avati. Uks oli lukus, mis tähendas, et külalisi nii hilja enam ei oodatud.
Seisin vastamisi Alysoniga. Ta nägu oli väsinud ja mulle tundus, nagu oleks ta maganud.
“Vabandust, et ma nii hilja tülitan…”
Alyson naeratas tagasihoidlikult: “Mis sind siia tõi?”
“Kas Rafe magab?”
“Rafe!” hüüdis Alyson, mulle otsa vaadates.
Kuulsin jutupominat ja seejärel kergelt jooksvaid samme ning Rafe oli Alysoni kõrvale ilmunud.
Naeratasin: “Rafe.”
Alyson ohkas ja kadus meie juurest.
“Tule sisse, või… läheme koridori?”
Läksime koridori. Mulle sobis seal rääkimine isegi paremini.
Rafe toetas end seljaga vastu ust ja vaatas mind, kui ma närviliselt trepi kulunud käsipuud hõõrusin.
“Rafe ma… tulin vabandama.”
Vaatasin anuvalt poissi, kes mind veel isegi tervitanud ei olnud.
Mulle oli pilt selge- ta oli solvunud. Ja see oli puhtalt minu süü. Nagu kõik juba niigi halbasti polnud… Nüüd ma kaotan veel oma sõbrannad ja Rafe, oma kõige uuema sõbra, pealekauba…
“Anna mulle andeks, et ma täna sinuga nii käitusin. Ma mõistan, et sa muretsed, kuid…” Mu lause jäi poolikuks kuna mu hääl hakkas liialt värisema.
Rafe hingas pahinal sisse ja välja. Ta lükkas end seinast eemale ja kallistas mind. “Quinn, ma ei ole su peale vihane või solvunud või midagi muud. Ma muretsen ja
ma tahan sulle raskel ajal vaid toeks olla. Ma mõistan, kui raske sul on.”
Naersin nutuselt.
“Sa sõitsid selle pärast siia?” imestas Rafe.
Noogutasin: “Ma ei suutnud ennast piinata.”
“Sul on ju koju nii pikk maa…”
“Mis sellest.”
“Ja nüüd sõidad koju tagasi. Ma kujutan ette, kui palju kell on, kui sa kohale jõuad.”
Hakkasin õnnelikult naerma. Clarki surmast alates oli see üks pikimaid ja vabamaid naermisi…
Rafe vaatas mind.
“Ma saadan sind alla.”
“Olgu.“
Enne kui ma autot nägin, lootsin, et see on ikka terve. Minu ja mu rahakoti õnneks oligi. Rafe kallistas mind enne kui ma autosse istusin tugevalt ja teadmine, et vähemalt tema mu peale pahane pole, muutis kodutee mitu korda lühemaks.
Ja siis meenus mulle midagi, millest ma oleksin pidanud Rafe'ile rääkima, enne kui on hilja...