Habras (taas üleval!)

17.

Minu sünnipäevani oli jäänud kõigest nädal. Siis, kuidagi liialt järsku viis päeva. Lõpuks koguni kolm.
Kuigi ma sain alles 17, suhtus ema sellesse nagu oleks see suur juubel. Tänu töökaaslasele rentis ta mingi peopaiga poole hinnaga ning kui tal töökohustuste kõrvalt vaba aega oli, tegeles isegi toitlustamisega.
“Ei midagi üle võlli… Krõpsud, muud snäkid, mahlad, vesi… Puuviljad! Suured vaagnatäied puuvilju oleks ägedad ju, Quinn?” arutas ta mõned päevad enne tähtsat õhtut.
Noogutasin lojult nõusolevalt pead. Soovisin, et 27. aprill mitte kunagi ei saabuks.
Ema oli end täiega mu sünnipäevapeole pühendanud. Kuigi ma mõtlesin pea halliks, kes sinna peale mu paari lähedase sõbra kohale tulevad, teadis Sara rääkida, et uudis mu peost liigub kiirelt ning rahvast puudust ei tule.
Käisime emaga mu peo eelõhtul peopaigale viimast pilku peale heitmas. Kaunistused olid paigas, lauad-toolid ja diivanid samuti. Mõned mehed, kes seal veel toimetasid kontrollisid helisüsteeme, valgusteid… Kui vali muusika ja valgustus samaaegselt töötasid, mõjus nende kooslus lausa lummavalt…
“Vau,” vahtisin suures ruumis ringi ning kujutasin ette, kui äge võib siin olla siis, kui kõik kohal on.
Ema rääkis mõnede töömeestega, nad arutasid midagi ja ma kasutasin võimalust ära, et ümbrust veidi rohkemgi uurida.
Oma kõrguse ja seinte poolest meenutas ruum mulle veidi võimlat. Keerutasin end aeglaselt ringi ja vaatasin kõrgel asuvaid aknaruute.
“Hei, lähme siis. Meeldib sulle siin?” kuulsin ema lähenemas.
Hakkasin naerma: “Jaa, siin on ülilahe.”
“Homme on veel lahedam.”
“See, et… kas sa mind Rafe’i juurde viitsid viia?”
Ema õnnelik nägu vajus veidi ära. “Kullake, ma tahaksin võimalikult ruttu koju saada, puhata ja…”
“Viid mind ära ja siis lähedki koju.”
“Aga kuidas sina siis..?” Ema varjas käega haigutust. Ta vaatas mind pisut murelikult.
“Rafe tooks mu kindlasti ära.”
“Oled kindel? On ta üldse kodus?”
“Muidugi on,” naeratasin. “Homme on koolipäev.”
“See, et homme on koolipäev ja õhtul pealegi pidu, tuletab mulle meelde, et sinagi peaksid kõvasti puhkama…”
“Aga..,” proovisin edasi kaubelda, kui peosaalist väljusime ning auto poole
kõndisime.
“Miks sa tema juurde minna tahad, kui te homme koolis nagunii üksteist näete?”
“Kell on ju alles nii vähe…”
Ema jäi seisma ning vangutas pead. “No… saan ma sind siis keelata?”
“Jess!” plaksutasin käsi ja ronisin autosse.
Peopaigast Rafe’i koduni oli üsna pikk maa. Või siis valis ema veidi pikema tee. Peagi hüppasin maja ees autost välja, lehvitasin emale ja astusin kortermaja trepikotta.
Koputasin uksele ja kuulsin kerget müdinat ning ootasin, et uks lahti tehtaks. Koputasin veel. See oli kummaline, et keegi avama ei tulnud. Aknaruudud ju särasid, seega keegi pidi ikka kodus olema.
Koputasin viimast korda. Aeglaselt ja tugevamalt, aga ikka ei midagi.
Pettunult keerasin end ringi ja hakkasin trepist alla minema, kui uks kääksu saatel avati.
“Quinn?” kuulsin kähedat häält.
Pöördusin ja nägin kuidas hele käsi seinal lülitit otsivalt ringi kobas. Kui lõpuks nõrk lamp ukse kohal süttis, nägin Alysoni paremini.
Ta juuksed olid sassis ja tundus, et tal olid seljas tavalised teksad ja kulunud pildiga särk. Võrreldes riietega, mida see tüdruk koolis kandis, olid need tõepoolest lihtsalt kaltsud.
Alysoni välimuse sai ühe sõnaga kokku võtta- sassis.
“Tsau,” proovisin naeratada, kuid taas kukkus see liiga võltsilt välja.
“Tsau. Otsid Rafe’i?”
Noogutasin: “On ta kodus?”
“Ei.” Alyson kehitas õlgu ja toetas end uksele.
“Kus ta siis on?”
“Ma ei tea. Ta läks kohe peale kooli kuhugile…”
Alysoni nõrk hääl külvas minusse pisut paanikat. Olin harjunud teda veidi… agressiivsemana nägema.
“On sinuga kõik korras?”
“Ja-ah,” venitas ta ja silus ebavlevalt oma juukseid. “Olen kõigest väsinud.”
Torkasin käed jaki taskutesse. “On Rafe’il telefon kaasas?”
“Tal on see peaaegu alati kaasas, kuid ma ei saanud teda kätte.”
“Okei,” keerasin minekule. “Näeb siis.”
Alyson tõstis käe.
Jõudsin trepil ühe astme võrra allapoole, kui seisma jäin ja teda hüüdsin.
Tüdruk lükkas ukse lahti: “Jah?”
“Mul on homme sünnipäev ja… sina võiksid ka tulla. Rafe’i käest saad toimumiskoha ja muu vajaliku informatsiooni.”
Alysoni näole ilmus hetkeks kerge naeratus. “Eks ma mõtlen selle üle. Aitäh kutse eest.”
Viipasin talle ja kiirustasin alla, samal ajal Rafe’i nime telefoniraamatust otsides.
Ma olin nii rumal, et ei vaadanud, kas Rafe’i auto on kuskil läheduses või mitte. Kui ta kuskil kaugel on, on ka minu kojusaamine raskendatud.
Jõudsin esimesele korrusele ning tõstsin telefoni kõrva äärde. Lootsin, et kuulen Rafe’i häält või veel parem- ta astuks kohe sisse…
Kinnine toon täitis mind meeleheitega. Istusin trepile ja otsustasin pisut oodata. Võib-olla ta räägib parasjagu kellegagi?
Viis minutit hiljem proovisin uuesti.
“Quinn?”
“Lõpuks,” ohkasin raskelt.
“Mis juhtunud on?”
“Ei midagi, ma lihtsalt istun teie trepikojas ja proovisin sind kätte saada. Sind polnud kodus…”
“Ma peaaegu kohe olen seal.”
“Noh, eks siis… räägime. Ma ootan.”
“Ma sõidan ruttu.”
Toppisin mobiili taskusse tagasi ja võtsin põlvede ümbert kinni. Laes rippuv üksik pirn vilkus ning muutis olemise süngeks. Välisukse pisike aken lasi õuest veidi õhtust hämarust sisse, kuid mugav polnud siin siiski. Kuigi ma polnud Rafe’ile seda öelnud, imestasin ma, kuidas ta sõidab sellise autoga, kui elab sellistes oludes. Minu jaoks oli see veider…
Kui uks avanes ja ma Rafe’i nägin, tõusin kiiresti püsti. “Kus sa olid?”
“Jamasime Dantega ringi. Mis sind siia tõi?”
“Ma tahtsin peost rääkida.”
Istusime trepile tagasi. Jutustasin Rafe’ile peopaigast, kirjeldasin detailselt enamjaolt kõike.
“Oh, ma peaks tegelikult koju minema,” heitsin pilgu kellale. “Kas sa saaksid mind viia? Ema tõi mu siia aga kuna ta ise oli nii väsinud…”
“Muidugi,” tõusis Rafe ja aitas mind püsti. “Pole probleemi.”


“Palju õnne!” hüüdis ema mu voodile istudes ja kallistas mind tugevalt. Ajasin end ägisedes patjade najale istukile. Märkasin, et mu voodi jalutsis olid mingid eriliselt priiskavad riided.
“Mis..?”
“Täna on väga ilus ilm, pealegi soe… Ma vaatasin sulle midagi ilusat selga…”
Kissitasin silmi, kui ema kõigi akende eest kardinat kõrvale lükkas. Seejärel läks ta taas riidekapi juurde ja tõstis sealt midagi, mis riidepuul rippus, välja.
Ajasin end püsti, et riietuda.
Hommikusöök möödus kiirelt. Kuna tort oli jäänud õhtusse siis oli ema teinud pisikese küpsisetordi, mille kreemikal kattel ilutsesid külmutatud maasikad.
Kuna ema kiirustas samuti tööle ja ta juba oma autosse istunud oli, otsisin mina endiselt oma auto võtmeid. Just minu Almeraga käisime eelmisel õhtul peopaika vaatamas ja kuna emps jõudis enne mind koju, polnud mul aimugi kuhu ta võtmed toppinud oli. Seal, kus need tavaliselt olid, valitses tühjus.
Ajasin esikuriiuleid veelgi rohkem sassi kui need juba olid, kui uksele kõlas koputus.
Avasin ukse ja naeratasin.
“Palju õnne,” naeratas Rafe ja astus mulle lähemale, et mind kõvasti kallistada. Tundsin, kuidas mu jalad maast veidi kerkisid, kui ta mind keerutas. Lootsin saada temalt mõne lilleõie, kuid jäin tühjade kätega.
“Kas sünnipäevatüdruk vajab küüti kooli?” küsis ta, kui ma sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peal olin.
“Vist küll. Ma ei leia autovõtmeid.”
“Hea küll, lähme siis.” Rafe kõverdas oma kätt küünarnukist ja ootas mind kõrvale. Turtsatasin naerma.
“Oota veidi. Ma pean koti võtma ja uksed kinni panema ja…”
“Ma ootan auto juures.”
“Okei!”
Tuiskasin majja tagasi, kontrollisin, et kohvimasin ei töötaks, et raadio oleks välja lülitatud ning võtsin siis oma koti. Keerasin välisukse lukku, peotasin võtmekimbu kotti ja jooksin tumeda Mercedese poole, mille kaassõitja ust Rafe minu jaoks lahti hoidis.
Kui ta ukse kinni lõi, ümber masina nina sammus ja rooli taha istus, sehkendas ta midagi autostereo kallal.
“Mida sa teed?”
Kuulsin vastust alles siis, kui tempokas muusika terve auto täitis.
“Krutime fiilingut.”
“Seda on peale kooli aega küll teha…”
Rafe lõi autole hääled sisse.
“Pabistad juba õhtu pärast?” küsis ta, kui maanteele pöörasime.
“Ee… ei.”
“Mitte üldse?”
Torutasin pisut huuli. “Vist mitte.”
Rafe noogutas ja kiirendas. Toetasin end mugavalt vastu seljatuge ja vaaatsin, kuidas helesinises taevas ujusid mõned üksikud valged pilved. Sooja oli ligi 21 kraadi ja võrreldes eelnevate nädalatega mõjus see kui troopikakuumus.
Suvi, või siis kevad, tundus tõepoolest kätte jõudnud olevat, sest peaaegu iga tüdruk, keda me kooliparklas nägime, kandis miniseelikut. Paljudel olid tavalise topi peal soojemad riided, kuid enamjaolt kasutati võimalust ära, et end näidata.
“Quinn!” kuulsin kohe kiledat kisa, kui koolimajja sisse olime jõudnud. Elly ja Sara jooksid mulle vastu ning hüppasid mulle kaela.
Kaasõpilased vaatasid meid möödudes.
“Palju õnne!!!” kisas Sara ja Elly edastas õnnitlused pisut vaiksemalt.
Tänasin neid ning täpselt siis helises kell tunni alanuks.
Ma mõtlesin õhtusele peole igal tunnil, teadmata kas ma olin peo suhtes siiski ükskõikne või lihtsalt liialt ärevil.

“Kuidas ma välja näen?” astusin kööki, valge kleit seljas ning juuksed ilusas, kuid tagasihoidlikus soengus.
Ema tõstis silmad paberilt. Ta nägu oli tõsine, mis mind hetkeks hirmuga täitis, kuid seejärel kaardusid tema huuled laiaks naeratuseks. “Imeilus, kullake.” Ta lõi lausa käsi kokku.
“Kas sa tõesti jääd koju?” küsisin, kui ema hoolikalt mu piha ümber musta linti sättis.
“Mul on palju tööd ja ma usun, et sul pole mind seal vaja. Küll te hakkama saate.” Emps silus imetlevalt mu kleidi kaharat seelikuäärt.
Hingasin sügavalt sisse ja välja ning heitsin pilgu suurele kellale, mis näitas, et kaheksani on aega veel tervelt veerand tundi. Ootajale on see maa ja ilm.
“Kas ta on varsti kohal?” istus ema tagasi oma paberite taha ja haaras pastaka näppude vahele.
“Jah,” laususin ohates ja istusin ettevaatlikult, et kleidile viga ei teeks.
Rafe lubas mulle täpselt siis, kui pidu hakkama peaks, mulle järgi tulla. Esialgu ei olnud ma sellise hiljaksjäämisega nõus, kuid Rafe kinnitas, et see on stiilne ja mulle lubatud.
“Miks ma närvis olen?” hõõrusin kätega nägu ja tõusin. Täistunnini oli jäänud kõigest neli minutit.
“Ära muretse, seal on piisavalt inimesi, kes peol silma peal hoiavad. Kui sa vajad
abi või kui asi üle käte läheb, otsi Joe üles. Mäletad teda?”
“See lühike tüüp?”
Ema noogutas ja avas mingi paksu kausta. Hetke pärast tõstis ta pea, vaatas akna poole ning naeratas mulle. “Tundub, et su saatja saabus…”
“Uhhhh,” hingasin pahinal välja ja lükkasin juukseid näolt kõrvale.
“Ma avan!” hüüdes lipsas ema minust mööda.
“Võta rahulikult, Quinn,” mõtlesin enne, kui esikusse läksin. Mu näole ilmus naeratus, kui kuulsin ema Rafe’ile sõnu peale lugemas.
“Ma nüüd päästan su,” jäin ema kõrval seisma ja vaatasin Rafe’i, kes mind vaatas. Ta naeratas: “Sa oled… võrratu.”
“Pigem närvis.”
“Okei, noored.” Emps köhatas. “Olge siis korralikud.“
Tegin talle kiire kalli ja lehvitasin, enne kui ta ukse meie järelt sulges. Kuigi ma olin närvis ja hakkasin veelgi rohkem pabistama, kui linna jõudsime, olin siiski kindel, et sellest saab õhtu, mida ma ei unusta nii pea.

18.

Võisin kihla vedada, et 70% sellest tantsivast rahvamassist olid minule võõrad. Võib-olla ma teadsin neid nimepidi, kuid sedagi oli minu meelest liiga vähe, et neil tõepoolest siia asja oleks.
Aga siiski… Kõik pidutsesid ja mis peamine, nad teadsid, mis toimub. Nad teadsid, et on minu sünnipäeval. Ma olin tunni aja jooksul nii palju kallistusi ja häid soove saanud, et see tundus lausa ebareaalne.
Vilkuvad kirevad tuled ja tümpsuv muusika tundusid iga möödatiksuva minutiga aina intensiivsemaks muutuvat.
Olin koos Rafe’iga keset tantsupõrandat, nautisime muusikat ja vabadust. Nägin eemal Ellyt ja Sarat, kes mõlemad pilgutasid mulle silma. Mulle jäi arusaamatuks mida see tähendas, kuid kui Rafe oli nende poole seljaga ja ma tantsides oma sõbrannadega silmsidet pidasin sain aru, mida nad mõtlesid.
Liigutasin nii selgelt kui vähegi sain oma huuli: “Mitte mingil juhul.”
Mõlemad naersid ja ma lootsin, et teema on unustatud, kuid ei. Sara ja Elly rabasid minust kinni ja tirisid Rafe’ist eemale.
“Ma kasutan võimalust ära ja toon midagi juua.”
“Tubli poiss,” naeratas Elly ja ma müksasin teda.
Sara muigas: “Mismõttes mitte mingil juhul? Kuidas sa selline… pessimist olla saad? Mõtle positiivselt!”
“Jah,” toetas Elly teda kõrvalt.
Pööritasin silmi ja vaatasin, kuidas Rafe läbi tantsivate peoliste omale teed rajas.
“Mitte mingil juhul, Quinn, ei jäta ta sind täna õhtul suudlemata. Pealegi on sinu sünnipäev…”
“Kuulge,” tõstsin käed, et neilt hoogu maha võtta. “Me oleme temaga sõbrad. Teate mida see sõna tähendab?”
Mõlemad hakkasid sarkastiliselt naerma.
“See ju rikuks kõik ära… Me saame temaga hästi läbi.”
“Väga hästi.”
“Lausa nii hästi, et ta on sinu uus parim sõber? Ole nüüd, te veedate rohkem aega koos kui mina ja Elly sinuga.” Sara heitis kiire pilgu ümber oma õla.
“Vahet pole,” pomisesin ja olin valmis juba Rafe’I otsima minema, kui muusika vaikis ning saal valju nurinaga täitus.
Tuled hakaksid aeglsasemalt ruumis ringi liikuma ja mu kõrvu kostis vaikne tasane meloodia. Nagu ümin.
“Kas su ema tellis mingi laulja..?” kortsutas Sara laupa. Vaatasime suud ammuli lava poole, nagu ka kõik ülejäänud, kes ruumis olid.
Nägin hämaral laval liikumist. Keegi seisis pisikese lava äärel, mikrofon käes. Ainukesed helid, mida ma kuulsin oli sosistamine ja kõlaritest kostuv ümin.
“Ta oleks mulle öelnud. Pealegi ilma minuga arutamata poleks ta seda teinud…”
Ümin, misausalt öeldes hakkas juba närvidele käima, valjenes pisut. Laulja kiigutas oma pikka saledat keha, mille ümber tundus olevat pikk kleit. Soovisin, et valgustusega tegelevad töömehed lava valgustaksid.
“Mis toimub?” jõudis Rafe tagasi ja tuli mu kõrvale. Ta libistas oma käe mu kaela ümber ja ulatas mulle valge topsi, milles tavaline mahl oli. Võtsin sellest suure lonksu ning andsin talle tagasi.
“Pole aimugi. Üllatusesineja.”
“Laula ka!” hüüdis keegi eemalt ning sõnadele järgnes kõva naerupahvak. Justkui noaga lõigatult katkes ümin ja seejärel käis vastik tümps, mis kõrvade peale hakkas.
Ükskõik, kes see ka oli, esinemisest ta loobus, sest pillas mikrofoni maha.
Teine tümps, juba veidi vaiksem, kuid endiselt hästi kuuldav, andis märku, et see keegi hüppas lavalt maha.
Liikuvad inimesed, kes kahte gruppi tõmbusid rajasid teed võõrale, kes liikus minu poole.
Kuulsin imestavaid oiatusi ja veelgi rohkem sosistamist.
Kui see võõras astus sõõri sisse, mille ühes ääres meie olime, muutus kogu mu keha külmaks. Nüüd, kerges valguses teda vaadates tundsin ma selles ‘üllatusesinejas’ ära selle, kes täitis mu keha hirmuga siis, kui mu onu matused olid.
See oli seesama tüdruk surnuaialt.
Ta seisis minust mõne meetri kaugusel ja vaatas mind kullipilguga. Ta justkui hoidis mind kinni, et ma minema joosta ei saaks.
“Tere,” poetas ta külmalt ja üleolevalt. Nägin kuidas ta silmad peatusid Rafe’il, kes minu ümbert kinni hoidis. Tema käsi oli kukkunud mu piha ümber ning tänu sellele tundsin ma end veidigi turvalisemalt.
Noogutasin kergelt.
“Tere Raphael. Ma ootasingi, mil ma sind taas näen.”
Mu südamest käis külm jutt läbi. Vaatasin enda kõrval seisvat poissi, kes võõrast tüdrukut vaatas, silmis viha ja segadus.
Ta tunneb Rafe’i? Tähendab… Raphaeli? Rafe on Raphael? Rafe on lihtsalt lühem ja lihtsam variant..?
“Kes see on, Rafe?” küsisin sosinal.
Rafe tõmbus üha rohkem pingule. “Vana tuttav,” pomises ta.
“Vana tuttav?” kordas see tüdruk pilkavalt. Ta astus meile lähemale. “Ma olin päris lähedane tuttav.”
Neelatasin, sest esimene mõte, mis mu pähe tekkis oli neist koos. Nihelesin pisut,
et Rafe oma käe mu ümbert ära võtaks. Tüdruk naeris mu käitumise peale.
Elly võttis aeglaselt mu randme ümbert kinni ja pigistas seda hetke, andes märku, et ta on olemas. Silmanurgast nägin, kuidas Sara meid vaatas.
“Mida sa tahad?” küsis Rafe vihaselt, sõnu läbi hammaste surudes.
Tüdruk naeratas imekaunilt: “Sa ju tead.”
“Midagi ma ei tea.”
“Miks sa nii tõre oled?”
Vaatasin, kuidas see võõras uhkelt pead püsti hoides naeratas ja ainiti Rafe’i silmitses. Mu sees hakkas kõik keerama.
“Miks sa siin oled, Thalia?”
Kõnetatu silus tummalt oma siidjalt säravaid juukseid. Ta mõõtis mind oma silmadega ja ilme, mis tal parasjagu näol oli, polnud just kuigi sõbralik.
“Ma küsisin midagi,” ägestus Rafe ja hetkeks tundus, et ta on võimeline end Thaliaks nimetanud tüdrukule kallale sööstma. Kui Rafe ähvardavalt veidi ettepoole naaldus, võtsin ma hetkeks automaatselt tema ümbert kinni, et teda tagasi hoida.
Thalia naeratas säravalt ja astus siis Rafe’ile lähemale. Lõpuks seisis ta poisile nii lähedal, et seda oli lausa piin vaadata. Thalia tõstis oma käe ja libistas sõrmedega üle musta triiksärgi krae. Ta ohkas.
“Kas sa pole talle minust rääkinud?”
Tundsin, kui kipras mu laup oli, sest ma lihtsalt kuulasin neid, saamata aru, mida keegi oma sõnadega mõtleb.
Ainuke asi, mis mind tõeliselt sel hetkel huvitas oli see, kes on Thalia Rafe’ile…
Kui Rafe eitavalt pead raputas ja mind vaatama jäi, lõhestas hetke Thalia helisev naer.
Ta peaaegu liibus Rafe’i vastu, minu poole silmi kissitades.
“Vaene tüdruk.”
Rafe tõukas ta endast järsult eemale ja taganes sammu, haarates minu ümbert kinni. Vaatasin, kuidas Thalia sekundi murdosaks tasakaalu kaotas ja tänu mingile tüübile siiski püsti jäi. Ma lootsin kogu südamest, et ta kukub. Haledalt ja valusalt, sest mulle tundus, et ta oleks seda väärt.
Thalia sättis oma ülimoodsat riietust ja vaatas viivuks üle õla. “Tänan,” lausus ta sellele tüübile, kes ta püsti hoidis. Poisi näost võis välja näha kui võlutud ta Thaliast oli.
“Miks sa seda tegid?” päris ta seejärel Rafe’ilt süütukest teeseldes.
“Jäta Quinn rahule.”
“Ma ei saa seda teha.”
“Miks?”
“Ta kuulub plaani!”
Neelatasin tugevalt. Thalia naeratas.
“Ei.”
“Kahju küll, Rafe, aga ta on seal juba algusest saadik olnud.”
“Rafe, mis värk on?” püüdsin poisi pilku tabada. Ma värisesin hirmust ja ma teadsin, et Rafe tajub seda. Isegi minu jaoks oli vappumist liiga palju. See oli silmaga nähtav.
“Jah, Rafe, räägi, mis värk on?” kordas Thalia mind ja laiutas käsi. “Mulle tundub, et pidu on läbi.”
“Ma..,” kavatsesin vastu vaielda, kuid Rafe’i pilk sundis mind poolelt sõnalt vaikima.
Rafe tõstis pea: “Kas sa pead..?”
Thalia kergitas üleolevalt oma kulme. “Ma ei kavatse kauem oodata.”
“Mida?” proovisin vaikselt Rafe’ilt selgitusi välja pinnida aga asjatult.
“Hei, teie!” Pöördus Thalia mu külaliste poole. “Pidu on läbi! Minge koju!”
Rahvas, kes meie ümber seisis ja kogu vestlust senikaua jälginud oli, hakkasid liikuma, kuid kõik eri suunas nagu oleksid nad eksinud. Lõpuks, kui kõik asjad, millega kohale tuldi, kätte saadud, lasti kiiremas korras jalga. Mõned lehvitasid mulle ja soovisid veel õnne.
Mõne minuti pärast olime omapead. Mina ja Rafe, Thalia, Sara ja Elly. Viimaseid vaatas Thalia uudishimulikult kuni viimaks nõudis ka nende lahkumist. Raske südamega noogutasin neile, et nad läheks.
Teadsin, et selles suures hoones on peale meie kolme veel paar töömeest, kes olid vaateväljast eemal, kuid tundus, et nendele ei pööranud Thalia kuigi palju tähelepanu.
“Nii me siis siin oleme,” ohkas ta lõbusalt.
Rafe ei vastanud.
“Saame rääkida, ilma, et peaks midagi varjama,” lisas Thalia ja vaatas mind pikalt. “Ausalt, ma tahaksin, et kõik põnevam oleks, kuid kui Quinn midagi ei tea, on see nii igav.”
“Siis palun kao,” ütles Rafe emotsioonitult.
Thalia raputas eitavalt pead: “Ma ei lähe mitte kuhugile aga ma võin anda teile edumaad. Mis sa peitusemängust arvad, Raphael? Meenutab see sulle midagi? Äkki proovime? Vanade aegade meenutuseks…”
Vaatasin Rafe’i. Poisi pilk oli külm, kalk… nii võõras…
“Ma teadsin seda. Kuidas sa suudakski unustada, eks?” Thalia häälest kostus võidurõõmu. “Aga sina, Quinn?”
“Mida?”
“Oskad peitust?”
Noogutasin vaevumärgatavalt.
“Kaks ühe vastu?” uuris Thalia edasi. “Ahjaa. Ma pean teile piisavalt palju aega andma, et Raphael sind kõigega kurssi saaks viia.”
“Ei,” sisistas Rafe jälle.
“Minu versioon lööks ta veelgi rohkem rivist välja. Pealegi… Ma tahan, et ta kõike sinult kuuleks.”
Rabelesin jälle Rafe’i juurest ära. Mu silmadesse tekkisid pisarad ja kurgus olid lõksus nuuksatused, mis lausa haiget tegid, sest tahtsid välja pääseda.
Ma olin nii pettunud.
Võib-olla on asjadel mingi loogiline seletus, kuid oli selgemast selgemgi, et midagi kahtlast on toimumas.
Astusin Rafe’ist ja Thaliast eemale. Nägin, et Rafe lasi mu kuidagi vastu oma tahtmist minema, kuid Thalia nautis sellest igat hetke.
Kogu saal kajas mu kingakotsade klõpsumisest, kui ma laudade poole kõndisin ja soovisin midagi põske pista või siis juua, et pisut kosuda.
Lõpuks vajusin tuge otsivalt lauaäärele istuma. Ma ei teadnud, kas kogu mu veider olek oli tingitud peopingest või siis tõesti teadmatusest, mis Thalia tulekuga kõik muud emotsioonid minus kaotanud oli.
Vaatasin uhkeid laudu, kaunistatud saali… See kõik ei pidanud lõppema nii vara. Thalia tuli ja rikkus kõik… Ma isegi ei teadnud, kes ta on, et võttis omale õiguse minu pidu läbi saanuks kuulutada…
Enne, kui pilt mu silme eest häguseks muutus, oli minu juures Rafe. Ta toetas mind ja aitas toolile istuma.
“See on puhtalt sinu süü,” lausus ta Thaliale üle õla ja ma kuulsin kuidas tüdruk turtsatas.
Tajusin, kuidas õhk liikus, kui ta ümber pöördus. “Sa peaksid tänulik olema, et mulle peitust mängida meeldib. See põnevus, kas ma leian otsitava või mitte, on nii mõnus… Aga eks sa juba tead, millest ma räägin. Eks ju, Rafe?”
Rafe üritas mu ümbert kinni võtta, kuid ma tõukasin ta käed eemale.
Kuulsin jälle Thalia naeru, kuid seekord see muutus aina vaiksemaks. “Kohtumiseni, kullake!” hüüdis ta.
Tüdruku sammud kadusid kaugusesse. Ootasin ukse paukumist, kuid ei kuulnud midagi sellist.
“Pagan küll,” sisistas Rafe ja proovis mind püsti aidata.
“Ei, jäta!”
“Quinn…”
“Mis Quinn?”
“Mul pole aega mingiks stseeniks. Me peame siit kaduma.” Rafe haaras, peaaegu rangelt, mu randmest kinni ja tiris mind endaga kaasa.
“Kuhu me kaduma peame? Miks?” Olime poolel teel väljapääsuni, kui ma nagu põikpäine laps kükitasin, et mitte edasi liikuda.
Rafe ohkas vihaselt, lasi mu käest lahti ning sammus südametult edasi: “Ma ütlesin, et mul pole selleks aega, Quinn. Tõuse püsti ja liigu.”
“Sul oli temaga rääkimiseks küll aega! Miks sa ei suuda nüüd minutitki oma kallist ajast minu peale kulutada!?” karjusin talle järele, sõrmedega pisaraid pühkides. “Selle asemel talutad sa mind minema nagu väikest last… Aga mul on õigus teada, mis toimub!”
Vaatasin, kuidas Rafe edasi sammus ja lõpuks kadus, nagu poleks ta ühtegi sõna kuulnud. See ajas mind veelgi rohkem endast välja. Üleüldse tegi kõik toimunu mitu korda rohkem haiget kuna tegemist oli ikkagi minu sünnipäevaga… Totaalselt rikutud sünnipäevaga, mida ma mitte kunagi enam tagasi ei saa.
Mu nuuksed kajasid tontlikult vaikses saalis. Iga sekundiga muutus mu nutt valjemaks ja valu pitsitas mind veelgi tugevamalt.
Ahmisin hirmunult õhku kui kellegi käed järsku mu ümber libisesid ja keegi mind enda vastu surus. Tundsin Rafe’i head lõhna, tundsin, kuidas ta käsi läbi mu juuste libises ja ta mu pea õrnalt oma rinnale surus. Vajusin nõrgalt tema embusesse.
“Andesta,” sosistas ta mulle kõrva. “Kõige eest, mida ma teinud olen ja kõige eest, mida ma sulle teen.”