What's better? A lie that draws a smile or the truth that draws a tear? (Lühijutt)

Aastatagune mõttevälgatus lühijutu näol



Ta sõidab õhtul hilja linna poole. Hiljuti tegi ta kõne, mis kõlas järgmiselt:
„Tsau, mis teed?“
„Söön.“
„Ma tulen sinna, viitsid välja tulla?“
Teine pool oli nõustunud ja nüüd ta siis sõitiski. Xenon kaugtuled valgustasid teed ta ees ning liiklust oli õnneks vähe. Autos mängis vaikselt State of Shock ja tüdruk ümises sellele kaasa. Poole tunni pärast peatus must Volkswagen Phaeton rohelise maja väravate ees.
„Ma olen siin, tule välja.“
Loetud sekundite pärast väljus välisuksest tumedas pusas kutt, kes võttis suuna auto poole. Ta avas ukse ning istus sisse.
„Uus auto?“
„Kingitus vanematelt,“ vastas tüdruk lühidalt. „Kuhu läheme?“
„Pargime mere äärde. Ma tean ühte kohta, kust pääseb veele ligidale. Aga ma ei saa kaua olla...“
„Eks ütle, kui keerama pean.“
Mõnda aega sõitsid nad vaikides, taustaks lugu „Best I ever had“ ning muidugi poiss ütles aegajalt lühidalt kuhu keerama peab. Lõpuks peatusid nad mere ääres. Veest umbkaudu 20 meetri kaugusel. Öö oli varasügise kohta soe ning tüdruk väljus autost. Aeglaselt kõndis ta veidike edasi, kohta kus lamas merelt kaldale uhutud palk, mis välimuse järgi oli seal juba pikemat aega olnud ning ära kuivanud. Ta võttis istet ja natukese aja pärast järgnes talle ka noormees. Tüdruk jälgis merd, mis kohises vaikselt ja siis tähti, lõpuks libises ta pilk vasakul asuvatele kiikedele, tema autole ning siis poisile, kes teda küsivalt vaatas. Ta lõi silmad maha ning sõnas:
„Ma igatsesin sind...“
„Ära-...“
„Ma tean, et sulle ei meeldi kui ma sellist juttu ajan, aga ma tõesti igatsesin sind. Igatsesin seda lollitamist ja-...“
„Ja?“
„Ei midagi... Ma ei mäleta, mis ma öelda tahtsin.“ Tüdruk püüdis naeratada.
„Sa valetad. Mäletad küll.“
„Ei päriselt, ei mäleta.“
„Okei, ega ma ei sunni sind... Räägi parem, miks sa siia tulid?“
„Ma ju ütlesin, ma igatsesin oma sõpra ja see oli ainuke võimalus sind näha...“
„Sa sõitsid selle pärast 100 kilti maha, et sa mind näha tahtsid?“
„Jah.“
Nad vaikisid jälle pisut. Siis tundis tüdruk, kuidas sügise jahe õhk hakkas talle külmavärinaid tekitama.
„Lähme istume autosse,“ lausus ta tõustes ja tagasi kõndides. Turvaliselt autos olles julges ta uuesti noormehele otsa vaadata. Oli nii palju asju, mida ta rääkida tahtis, millest ta tee peal mõelnud oli, kuid nüüd ei osanud ta enam midagi öelda. Poisi sinised silmad vaatasid teda vastu ja ta tundis masendust. Mida ta ometi mõtles, kui ta siia sõitis? Et kõik läheb nii nagu tema tahab? Vaevalt küll...
Ta võpatas kui poisi hääl ta mõtisklused katkestas
„Kuule... Räägi nüüd mis sa mõtled... Tavaliselt sa küll nii vaikne ei ole.“
„Mis mul sulle ikka rääkida on? Mis see sulle annab, kui ma sulle ütlen, et elu sakib. Et ma ei tea mida sellega pihta hakata. Et ma kardan, et ma olen nii palju valesid otsuseid teinud, et ei julge enam midagi otsustada... Et ma hiljuti avastasin, et tagasiteed ei olegi olemas... Ja et ma sõitsin siia, kuna sina oled see inimene, kes mind alati rõõmsaks suudab teha... Samas on sinu võimuses mind sõnaga põrmustada... Mis see sulle annab? Sina ju vihkad selliseid jutte... Tahad sa tõesti teada, et sa oled üks mu parimaid sõpru ja ma niiväga kardan sind kaotada? Ning et kohati... Kohati ma... Ah... Ei midagi, unusta ära...“
Võibolla ehmatas poiss tema sõnadevalingust, võibolla ei meeldinud talle lihtsalt tõesti see jutt. Igatahes oli ta vait ning tüdruk ei julgenud tema poole vaadata. Vaikselt jälgis ta autoaknast taevast ja luges juba viiendat korda suure vankri tähti üle. Tema silmade eest oli udune, kuna pisarad tükkisid silma ning ta isegi ei mõelnud pea pööramise peale. Ta tundis, kuidas poiss pani käe ta õlale ja avaldas sellele väheke survet, et panna tüdrukut uuesti tema poole vaatama. Tüdruk järgnes justkui automaatselt sellele. Ta pilgutas silmi ning üks reeturlik pisar pääses minema, kuid selle peatas poole tee peal poisi käsi.
„Ma vihkan selliseid jutte, kuna sa tead väga hästi meie olukorda... Selliseid jutte ei saa lihtsalt rääkida ilma tagajärgedeta... Aga... Tagajärgi pole meil vaja. Selle parima sõbra kohta.. Sa ju tead, et ma olen sinu jaoks alati olemas...“ lausus noormees pehmelt.
Tüdruk noogutas vaikselt.
„Anna andeks, et ma su õhtu nii tõsiseks tegin... Ja tegelikult peaksid sa ju varsti minema...“
Poiss tundus hetkeks mõtlevat.
„Tahad, et ma ära läheks?“
„Nalja teed, muidugi mitte. Ma lihtsalt tean, et sa pead... Ma pole sind nii ammu näinud, et võiksin sinuga kasvõi terve öö siin rääkida, aga sul on ju homme vaja vara ärgata...“
Nooruk muigas
„Sul ka, et sa teaks...“
Tüdruk lõi käega
„Savi see...“
Hetkeks tekkis vaikusemoment, mille lõhkus poiss.
„Ma olen sinuga täna öösel siin, tingimusel, et hommikul on kõik samamoodi nagu varem... Ma ei saa sulle rohkemat anda... Ja sina ei saaks seda ka vastu võtta.“
Tüdruk noogutas näitamaks, et ta nõustus olukorraga ning vastas
„Meil hakkab öösel külm...“
„Ära nüüd mõtle, et ma sinuga siivutusi teha tahan, aga kolime tagaistmele, seal saame kasvõi üksteisele lähemale istuda juhul kui külm hakkab...“
„Mul on pagassis üks magamiskott, mille saab laiali võtta nagu tekiks ja üks padi.“
Poiss noogutas ning väljus autost, sama tegi ka tüdruk ning nad istusid taha. Seal oli toonklaas, seega istusid nad nagu omaenda maailmas. Magamiskott ulatus mõlemani ka siis kui nad istusid üks ühe ukse vastu toetades ja teine teise. Tüdruk lükkas uksed lukku ning nad vestlesid mõnda aega. Mõne aja pärast nihkusid nad üksteisele lähemale, kuni lõpuks hoidis poiss tüdruku ümbert kinni, samal ajal kui tüdruk toetas pea poisi õlale. Põhjus oli lihtsamatest lihtsam- enne seda oli tüdruk lihtsalt meeletult värisenud. Vaikselt hakkasid mõlemate silmad sulguma, kui äkki neiu küsis:
"Kuule, sa ütlesid, et hommikul on kõik nii nagu varem?"
"Jah, mis siis?"
"Siis ma võin sulle rääkida, miks ma siia tulin. Aga sa pead lubama, et kohe kui ma selle ära räägin, siis sa unustad selle... Sest see ei muuda mitte midagi."
"Ma ei saa sulle midagi lubada, aga ... Ma üritan."
"Okei," ta tõmbas hinge, "Ma tulin siia, kuna ma igatsesin sind. Niiväga, et ma ei saanud sind enam peast välja. Ma igatsesin meie jalutuskäike, ma igatsesin meie jutuajamisi, ma igatsesin seda, kes ma olen kui ma olen koos sinuga. Ma ei ole kunagi päris täpselt aru saanud, kes ma sinu jaoks olen. Kord kohtled sa mind kui sõpra, kord kui võõrast. Sa lollitad, samas oled sa kohati tõsine. Ma ei saa sinu käitumisest aru. Ma küll tahaks, aga näed, ei saa. Isegi kui ma su peale pahane olen, ei suuda ma seda kaua olla, sest sa lihtsalt suudad mulle naeratuse suule panna. Ma mäletan nii hästi meie eelviimast väljaskäiku. See oli armas, kuidas sa mind tervitasid. Sa ei ole seda varem kunagi teinud. Ka meie hüvastijätt oli tookord armsam kui tavaliselt. Saad aru, ma ei suuda siiani aru saada, miks ma tookord kui me põhimõtteliselt esimest korda nägime, sind kallistasin hüvastijätuks. See oli täiesti spontaanne, ma lihtsalt tundsin, et pean sind kallistama. Ebareaalne eks... Mitte, et ma midagi kahetseks, oh ei. Lihtsalt... Asi on päris pahasti. Vaata... Sa meeldid mulle.. Nii, nüüd ma ütlesin selle välja. Unusta see nüüd ära."
Hetkeks valitses haudvaikus, oli kuulda vaid merekohinat. Siis tegi poiss suu lahti.
"Ma... Olgu."
"Jääme magama."
"Head ööd..." Poiss toetas pea padjale, mis oli tema pea ja autoukse vahel, tõmmates ka tüdruku endaga pikali. Ta hoidis endiselt tal kätt ümber, kuid ei vaadanud enam ta poole, vaid sulges silmad.
"Head ööd..." vastas tüdruk talle hääletult. Nad kumbki ei maganud too öö.

suht hea.Kuigi lõpp oleks võinud natuke pikem olla :)

Kusjuures mul oli plaan kirjutada seda veel edasi Sellepärast lõppeb nii järsult Aga jah... Sinnapaika see jäi ja enam ei tulnud mõtteid ka...