Tee 35/35 #LÕPETATUD#

,,Robin?’’ vaatasin kohkunult noormehele otsa kui olin tule põlema pannud.

,,Ei minu kuri kaksikvend!’’ ütles ta nägu krimpsutades ning seda käega hõõrudes.

,,Ma sulle veel teen kurja kaksikvenda. See ei ole naljakas.’’ Ütlesin kurjalt ning andsin kerge tou talle vastu õlga.

,,Mille eest see siis nüüd oli?’’ küsis ta veidi muiates ning asus kohe käega õlga hõõruma.

,,Sest paistab, et eelmisest jäi väheks!’’ ütlesin nüüd juba veidi naerdes, sest tema muie ja siin olek muutsid mind rõõmsamaks. Loomulikult olin ise teda eiranud ja peaksin praegusel hetkel marutama, aga ma ei suutnud. Mulle meeldis, et ta siin on.

,,Mida sa siit otsid?’’ küsisin kui olin alla surunud tahte talle kaela viskuda.

,,Mis sa ise arvad? Ilmselgelt tulin sind otsima! Mida muud mul siin ikka otsida on?’’ ei jätnud Robin oma sarkasmi.

,,Kas ma ei väljendanud ennast Neleli juures piisavalt selgelt või mis?’’ küsisin tõsisit nägu tehes, kuid sisimas võitlesin oma õnnetundega.

,,Palun Enely! Sa ei saa Neleli ja Steni probleemide pärast enda elu lihtsalt kõrvale visata.’’ Lausus Robin sõnad, mis mindgi mõtlema panid. Tal võis õigus olla. Äkki ma olingi liiga ebaõiglane. Kuid miks ta politseid ei tahtnud kaasata? Miks?

,,Miks sa politseid siis nii väga kardad?’’ küsisin vaikselt.

,,Seda ma tulingi sulle rääkima. Ma tean, et ilmselt sa ei taha minuga peale seda mitte mingit tegemist teha, aga ma pean sellest sulle rääkima. Me ei või üksteisele valetada ega saladusi pidada. Kuid ennem kui ma sulle seda räägin pead sa lubama, et kuulad mind lõpuni. Meelsamini räägiksin sulle siis kui teaksin, et kõrvakiilud jäävad ära. ’’ seletas Robin ning juhatas mu diivanile istuma.

,,Ma kuulan sind!’’ ütlsin ja vaatasin uudishimulikult Robinit, kes settis ka ennast diivanile istuma.

,,Enely ma olen diiler!’’ ütles Robin vaikselt pilku maha keerates ja diivanil niheledes.

,,See peab mingi nali olema!’’ ütlesin ning hakkasin diivanilt püsti tõusma, kuid tundsin Robini raskeid käsi mind takistamas.

,,Sa lubasid mind lõpuni kuulata!’’ ütles ta mulle silma vaadates.

,,Ma ei taha sellist asja kuulata!’’ ütlesin isegi enda hääle peale ehmudes. See värises ja kurku oli tekkinud klomp, mis takistas korralikult rääkimist.

,,Palun Enely! Sa pead mind kuulama! Ma lihtsalt pean seda tegema. Mul ei ole muud võimalust.’’

,,Pead tegema?’’ kordasin vaikselt tema üeldud sõnu. ,,See ei ole küll asi, mida keegi peaks tegema. Tahtsid ikka öelda, et sa tahad seda teha.’’

,,Kuidas sa võid midagi sellist arvata. Ma ei taha diilerdada, aga see oli ainus, mis mind kunagi elus hoidis ja kui olin sellesse ennast juba seganud ei saa ma sealt ära. See on hoopis testsugusem maailm kui sina endale ette kujutad. Ma ei saa sealt lihtsalt niisama lahkuda. See oleks enda eluga mängimine. ’’ üritas ta selgitada, kuid ma ei mõistnud teda. Miks just diilerdamine ja pealegi siin Eestis.

,,Ma ei suuda uskuda, et sa sellega elatist teenid. See on haige.’’ Ütlesin kätega peast kinni võttes.

,,Ma ei saa seda enam muuta. Ma kahetsen, et sellega üldse algust tegin, aga enam ei ole midagi teha. ’’ ütles ta sosistades.

,,Sa oled haige! Kuidas sa võisid seda oma parimale sõbrale müüa? Milline sõber sa oled?’’ küsisin küsimuse, mis ehmatas mind ennastki.

,,Mida?’’ küsis Robin ehmunult ja vaatas mind sellise näoga nagu oleksin teda sealsamas pussitanud. See ilme, millega ta mind vaatas, oleks mind tapnud kui ma poleks piisavalt tark olnud ja pilku mitte maha löönud.

,,Sa ei usu ju ometi, et mina seda tegin? Mina ei müünud seda talle. Poleks seda elaeski teinud. Ma teadsin, et hakkad mind vihkama ja ei taha minust midagi kuulda, aga seda, et sa mind milleski sellises süüdistad, ma küll uskunud poleks.’’ Ütles ta väga haavunud häälel ning tõusis diivanilt püsti.

,,Ma...’’ neeatasin, et klomp mu kurgut kaoks. Oleksin tahtnud midagi mõistlikku öelda, kuid ei suutnud. See kõik oli nii raske. Oleksin tahtnud selle kõik sinnapaika jätta, kuid järsku meenusid mulle tema sõnad ,,Ma ei saa sealt lihtsalt ära tulla!’’ Kõik oli selgemast selgem. Ta jätkab diilerdamist ja mina peaksin sellega leppima, juhul kui tahaksin temaga veel koos olla, kuid kas ma suudaksin leppida. Ma vajan aega.

,,Võib-olla oleks parem kui ma nüüd tõesti lähen!’’ tõi Robini kurb kuid lummavalt kõlav hääl mind mõtetest välja. Ära. Ta läheb ära ja mina suuda teda takistada. Kaks sõna ,,Ära mine!’’ olid vangistuses mu peas ning kajasid seal, kuid üle huulte nad ei tulnud. Ning siis ta tegigi seda. Keeras selja, sammus kiirelt ukseni, vaatas hetkeks tagasi ja lahkus. Kas igaveseks?
Mõtteis nutsin juba ammu, kuid reaalsed pisarad hakkasid mu põskedele voolama sekund peale välisukse sulgumist.

Kiirelt tõusin diivanilt püsti, võtsin kargud ning komberdasin kiirelt välisukseni, et veenduda, olla kindel, kas see oli päris, kas ta tõesti lahkus? Tühjus koridoris kinnitas seda ning alles siis tundsin tõeliselt seda tunnet, kellestki ilma jääda. Olen alati sellele mõelnud, mis tunne see on. Ilma jääda kelleski, kellest hoolid. Kas see on valus? Masendav? Kas üldse tunned midagi? Kuid nüüd ma teadsin vastust. See on tunne, mida sõnadesse panna on võimatu. See tunne on kirjeldamatult valus, masendav ja kurb samaaegselt ning mis kõige jubedam, see lihtsalt tümitab sind korralikult, matab endasse ja teeb kohutavalt haiget.

Vaevaga komberdasin enda tuppa, et mitte keegi mind sellisena ei näeks. Ma ei oleks suutnud seda kellelegi seletada, miks ma selline olen. Poleks suutnud, ega ka tahtnud. Viskasin kargud toa põrandale ning hüppasin oma toa aknani, et seda avada. Vajasin õhku, tuult ja värskust, mis oleks kõik selle endaga kaasa viinud.

Kummardusin akna kohale ja pistsin pea aknast nii välja kui see üldse võimalik oli, kuid mulle ei piisanud sellest. Vaatasin korraks toa põrandal vedelevaid karke ning seejärel hüppasin nendeni tagasi. Võtsin kargud, sest olin otsusele jõudnud, et tahan välja minna ning seda ma ka tegin.

Väljas oli juba üsna pime ja päris jahe, aga ma ei teinud sellest välja. Tavaliselt ma pelgan pimedust, aga isegi see jättis mind täna täiesti ükskõikseks. Pealegi tänavavalgustid tegid oma tööd väga hästi, kuigi äärelinnas kippus linnavalitsus suvehooajal kokku hoidma ja laternad põlesid ainult üle ühe. Hoolimata sellest, et kodu lähedal asuva pargiga olid halvad kogemused, otsustasin suuna sinna võtta. Tahtsin minna kuhugi, kus saan lihtsalt olla.
Pargis oli kohutavalt vaikne. Ainult puude lehed sahisesid õrna tuule tõttu. Mitte ainsatki hingelist ei tundunud olevat. See tegi mind rõõmsamaks, sest just see oligi koht, kus lootsin üksi olla ning tavaliselt nagu ka seekord mul see ka õnnestub. Istusin esimesele pingile, mis ette sattus, sest ei viitsinud pimedas karkudega pargis küll ringi kolada. Pealegi kukkumine oleks tähendanud raudselt seda, et kas pean uue kipsi saama või peab eelmine veel kauem peal olema, sest kukuda ma oskan ja väga hästi.

Vaatasn silmi kissitades pargis ringi, et veenduda üksi olemises täielikult. Kuid pingsa vaatamise ja uurimise käigus selgus, et ma polegi nii üksi kui tunudus. Milline pettumus. Üritasin noormehest, vähemalt sedasi esmailgul tundus, mitte välja teha. Ta istus minust mõni pink kaugemal ja seega polnud ma tema eas päris kindel. Veider oli see, et siia jõudes ma teda ei märganud. Kas ta tuli teisepoolt veidi hiljem kui mina või ma lihtsalt ei märganud teda? Sellisel juhu pidi ta küll vaikselt tulema, sest teepeal olev kruus oleks pidanud teda reetma. Kuid mul ei lastud selle üle pikemalt mõelda. Nägin teda tõusmas ning tundsin kuidas süda jättis lööke vahele, sest ta hakkas vaikselt, kuid kindlalt minu poole sammuma. Kas istuda edasi või ruttu minema minna? Need olid esimesed küsimused, mis mu peas kõmisema hakkasid. Kas ma tõesti suutsin enda vahtimisega temas nii kiiresti sellist tähelepanu äratada, et ta kohe pidi tõusma ja minu juurde tulema? Ainult küsimused ja ei ühtki adekvaatset vastust.

Kahtlevalt hakkasin pingilt püsti tõusma, sest mida lähemale noormees, nüüd olin selles täiesti veendunud, jõudis, seda rohkem hakkasin kartma ning tahe minema kiirustada aina suurenes.

,,Sa ei pea kartma, ega ära jooksma!’’ kuulsin noormeest ütlemas nii, et tema hääl minuni selgelt kostus. See oli tuttav, kuid ma ei suutnud meenutada, kust ma seda kuulnud olin. Vaikselt hakkasid silmad tema nägu seletama ning kergendustunne, mis mind peale tema ära tundmidt vallandus oli nii rahustav, et oleksin tahtnud talle lehvitada.

,,Mida sa jälle hiilid siin? Sulle kohe meeldib hiilida ja inimesi ehmatada jah?’’ küsisin poisile rõõmsalt naeratades.

,,Vabandan väga kui sind ehmatasin, aga mina viibisin selles pargis kõvasti ennem sind, kuigi mul ei ole küll midagi selle vastu, et sind siin kohtasn!’’ vabandas poiss oma siinviibimist mesimagusa jutuga.

Vaatasin talle naeratades otsa ning virutasin talle käega õrnalt vastu õlga. Ma ei oleks uskunudki, et ühe inimesega kohtumine võib öö nii helgeks muuta.

,,Nojaa, aga esimest korda kui ma sind kohtasin vahtisid sa mu akna all! Mida ma sellest arvama peaks, et alati kui sind kohtan hiilid sa kuskil vaikselt?’’

,,Emm, jah sul võib õigus olla, et see paistab veider, aga tõesti, see on vaid kokkusattumus.’’ Kinnitas poiss naerdes.

,,Siis ei tohiks sul ka selle vastu midagi olla kui ma hiilija nime teada tahan?’’ küsisin midagi, mida oleksin pidanud ammu tegema.

,,Selle peale, et oma nime öelda, oleksin võinud ka ise tulla.’’ Ütles ta muheledes. ,,Sander olen.’’ Ütles poiss naeratades ning sirutas mulle oma käe.

,,Enely!’’ vastasin talle ning surusin tema kätt.

,,Igatahes väga meeldiv.’’ Ütles ta õrnalt muiates ning endiselt mu käest kinni hoides.
Istusime koos pargipingile ning rääkisime kõigest. Enamjaolt rääkisin mina endast, sest tema esitas palju küsimusi nii, et mul ei jäänud võimalustki temalt midagi küsida. Siiski rääkis ta põgusalt ka endast.

Sain teada, et ta on sama vana kui mina ja ta elab kuskil selle pargi lähedal. Tore, sest see tähendab seda, et hakkan temaga ka edaspidi kohtuma. Ma ei oska öelda, miks mulle meeldis temaga koos olla. Kõik on kuidagi teistmoodi kui muidu. Tavaliselt ma olen väga pelglik võõraste inimeste suhtes, aga temast kiirgas mingisugust turvatunnet, mis ei lasknud mul seda teha. Ma lihtsalt usaldasin teda ega kartnud nii nagu kartsin alguses Robinit. Võib-olla olidki mu instinktid nii head, et tajuda, keda usaldada ja keda mitte, sest praeguse olukorra põhjal arvestades ongi Robin keegi, keda peaks kartma.

Lasta Robinil enda mõtteisse naaseda oli viga. Valu tuli tagasi kiiremini kui oleksin arvanud. Isegi siis kui üritan seda millegagi leevendada, tuleb see taagasi ja tundus, et aina kibedamalt ja valusamalt.

Juhuslikult jäi pilk Sandri käel oleva kella peale. Kell näitas juba pool kolm. Varsti on varahommik käes ja mina istun ikka veel pargis.

,,Issand mis kell juba on! Ma arvan, et peaksin nüüd koju magama minema.’’ Ütlesin Sandrile naeratades.

,,Kas tahad, et saadaksin sind? Selliselt tüdrukul nagu sina on siit päris ohtlik üksi minna.’’ Ütles ta pingilt püsti tõustes ja mulle karke ulatades.

,,Siit on ainult mõnisada meetrit minna.’’ Ütlesin naerdes. ,,Minuga ei juhtu midagi!’’ kinnitasin talle, et mitte tüli tekitada.

,,Jah aga sa oled nende kaadervärkidega’’ ütles ta mulle karke näidates ,,ja kui keegi peaks tulema või midagi peaks juhtuma siis ma tahaks näga kuhu sa nendega jooksed.’’
,,See keegi või miski saab siis karguga.’’ Ütlesin kurja inimest teeseldes ning võtsin temalt kargud.

,,Mina hakkasin igatahes juba kartma!’’ ütles ta teeseldes ning me mõlemad puhkesime naerma.

,,No näed siis ei ole ju vaja mitte millegi pärast muretseda, sest need...kaadervärgid nagu sa neid nimetad kaitsevad mind ja muudava hirmsamaks. Aga tead, mis mul ikka saaks selle vastu olla, et sa mind saata tahad. Nii et saada aga kui sa muudmoodi olla ei saa. ’’ ütlesin jällegi naeratades. Poleks uskunudki, et suudan täna veel naerda ja veel nii palju, kuid nagu näha siis praegu seisis mu ees kutt, kes oskas mind naerma panna.

,,Läksime siis!’’ ütles ta ning hakkasimegi kodupoole minema.

Kui olime juba veidi aega kõndinud ja kuskil poole maapeal, kuulsin kedagi meile lähenemas. Peatusin ja vaatasin hetkeks tagasi.

,,Kuule kui sa isegi kellegiga koos kardad siit üksi minna, siis üksinda oleksid sa küll püksid täis teinud.’’ Ütles Sander kui hakkas ennast ümber pöörama, sest olin ta käest kinni võtnud, et ta peatuks.

,,Mis siis nüüd...’’ hakkas Sander küsimust esitama, kuid unustas selle kui nägi eemal tänaval kedagi, kes kiirustades meie poole tuli.

,,Mis sa arvad kas peaks jooksma?’’ küsisin ja vaatasin hirmunult meie poole liikuvat kogu.
,,Ära ole rumal! Mina küll kuhugi ei jookse ja vaevalt sinagi seda teha saaksid.’’ Lausus Sander enesekindlalt ning see andis ka mulle julgust paigale jäämiseks.

Pingsalt vaatasin meie poole liikuvat kogu ja kui ta meile juba piisavalt lähedal oli tundsin ta ära.

,,Sten?’’ küsisin vaikselt iseendalt.

,,Tunned teda?’’ küsis Sander mind vaadates.

,,Võib ka nii öelda.’’ Ütlesin ning hakkasin ennast ümber pöörama, sest mul polnud plaaniski teda ootama jääda ja veel vähem teda kuulata.

,,Aga...’’ hakkas Sander selgitusi nõudma.

,,Lähme ära! Ma ei taha temaga rääkida.’’ Ütlesin kurjalt ning võtsin suuna kodupoole.

,,Tema igatahes tahab ja kohe kindlasti ei lase ta sul ennast eirata.’’ Ütles Sander tõsiselt.
Vaatasin uuesti tagasi, et aru saada, mida ta sellega mõtles ja nägin Steni meie poole jooksmas ja kuulsin kuidas ta mu nime hõikas.

,,Enely...Oota ma tahan sinuga rääkida!’’ lausus noormees hingeldades kui oli minuni jõudnud.

,,Millest? Mul ei ole sinuga küll mitte millestki rääkida.’’ Ütlein õelalt ja hakkasin uuesti selga pöörama, kuid Sten haaras tugevasti käest, et ma seda teha ei saaks.

,,Ära käpi mind!’’ ütlesin agressiivselt kätt ära tõmmates, mille tagajärjel üks karkudest suure kolksuga maha kolksatas.

,,Kuulsid mida tüdruk ütles!’’ asus Sander mind kohe kaitsma ning hakkas maast karku võtma.

,,Kes sina selline üldse oled, et hakkad siin suurt mängima?’’ küsis Sten vihaselt ning kui ma teda veidi lähemalt uurisin jäi mulle mulje, et ta ei olnud omadega päris korras. Kas ta võis jäll pilves olla? Või ei olnud ta oma tänast laksu saanud? Igasugused hirmsad mõtted hakkasid mu peast läbi käima ning tundsin kuidas judinad üle mu selja jooksid kui silme ette kerkis pilt peksa saanud Nelelist.

,,Rahune maha!’’ ütlesin Steni poole vaadates.

,,Ma olengi rahulik, aga sina ütle oma haukuvale tõprale, et ta oma suu kinni paneks!’’ ütles Sten läbi hammaste sisistades, mis tekitasid mulle järjekordsed judinad seljale.

,,Palun Sander! Ära aja teda närvi.’’ Ütlesin Sandrile käskivalt otsa vaadates, mille peale poiss veidi rahunes ning leebema ilme näole manas. Kuid valvsus tema ilmest ega kehahoiakust ei kadunud.

,,Kas sa kuulad mind siis?’’ küsis Sten närviliselt.

,,Mida sa tahad?’’ küsisin võimalikult rahulikuks jäädes.

,,Palun aita mul Robinit veenda, et ta mulle kraami müüks! Ma tean, et sind ta kuulaks.’’ ütles Sten ning nägin, kuidas ta käed värisesid ja tema silmad aina janulisemaks muutusid. Janulisemaks narkootikumi järele, sest nagu olingi arvanud oli talle doosi vaja, mida polnud kuskilt saada.

,,Mida?’’ küsisin kohkunult.

,,Kuulsid küll! Enely ma vajan seda! Ma ei saa ilma sellete!’’ lausus ta jälle häält tõstes ning aressiivsemaks muutudes, mille peale Sander rahutuks muutus.

,,Kas sa oled segane peast? Ma ei teeks seda ja tema ka mitte. Pealegi peale seda jama Neleliga ei suhtle me Robiniga eriti.’’ Ütlesin vihaselt ning unustasin, et tema juuresolekul peab ennast kontrollima.

,,Ma ei tahtnud talle haiget teha. Ta lihtsalt oli valel ajal vales kohas. ’’ otsis Sten oma tegudele vabandusi ning hoidis kahe käega peast kinni. Hakkasin kartma, sest mulle tundus, et ta hakkab vaikselt lolliks minema.

,,Valel ajal vales kohas? Millest sa räägid? Sa ise kutsusid ta sinna ja sina olid see, kes ennast talle üldse külge kleepis!’’ ütlesin nüüd juba täiesti endast välja minnes ning enda kontrollimine ja ettevaatlikus ununesid hetkeks täielikult.

..Ära räägi sellest! Ma ei taha seda kuulda! Ma tahan ainult narkotsi saada! Miks sa mind ei aita?’’ röökis ta valjult ning raputas mind õlgadest kinni hoides.

Olin surmani hirmunud ega osanud ennast kuidagi katsta ja siis järsku plahvatas ka Sander ning tõukas Steni minust eemale ning virutas talle mööda hambaid nii, et ma olin täiesti veendunud, et kuulsin nende murdumist.

Sten lamas seal tänavapeal maas ning varjas käea oma suud. Nägin kuidas tema sõrmede vahelt verd voolas. See ajas südame pahaks ja ma sulgesin silmad, et seda mitte näha.

,,Tule! Läheme minema!’’ ütles Sander minu õlgadest õrnalt kinni hoides.

Vaatasin veel korraks tagasi, et Steni näha, kuid pöörasin koheselt pea kui nägin teda meile järele vaatamas nägu ülenisti verine. Vähemalt oli ta elus, sest see hääl kui ta vastu hambaid sai oli õõvastav ja ma juba kartsin, et midagi murdus tal päris korralikult. Kui ta nüüd jäigi mõnest hambast ilma, siis oli see talle paras.


***
Kui Sander oli mu ilusasti koju saatnud olin juba veidi maha rahunenud, aga magama jääda ikka ei suutnud. Ennem voodisse minemist sulgesin kõik uksed ja aknad, sest kartsin, et Sten tuleb siia, kuigi kahtlen selles väga, et ta julgeks.

Heitsin vodisse pikali ja sulgesin silmad, et uinuda. Kell oli juba väga palju ja ei tahaks hommset päeva päris maha magada, kuid arvestades seda, mis kell praegu oli, siis ilmselt ei tõuse ma homme ennam lõunat.

Kõndisin sellel samal tänaval, mis viib parki. Eemal minu ees seisab keegi, kuna väljas on valge ja ma näen teda selgelt. See on Sten. Mind valdaks justkui mingi dejavu. Teadsin, et peaksin jooksma, kuid tundsin enda käes karke, mis oleksid seda takistanud. Jooksmine oleks olnud mõtetu. Järsku tundsin kellegi kätt oma õlga puudutamas. Pöördusin, et vaadata ja seal seisis Robin. Ta vaatas mind leebelt ning ulatas mulle mingi kotikese. Ma ei teadnud, mis selle sees oli, aga kotike paistis läbi ja ei pidanud just geenius olema, et taibata. Vaatasin Robinile küsivalt otsa, kuid ta vaid noogutas vavumärgatavalt ning seejärel pööras pilgu Stenile. Vaatasin samuti sinna ja nägin närvilist noormeest meieni kiirustamas. Ma ei tahtnud, aga miski sundis mind kätt ette sirutama ja talle seda väikest läbipaistvat kotikest ulatama. Olin segaduses, ega suutnud ennast kontrollida ja nii ma andsingi kotikese temale. Vaatasin uuesti Robini poole, et küsida, kuid tema ainult naeratas hetkeks ning kõndis minema. Tahtsin talle järele hüüda, et ta ei jäaks mind Steniga kahekesi, kuid ta kas ei kuulnud või mina tegelikult ei karjunudki. Tundsin, et karjun, aga häält ei kuulnud. Pöördusin kiirelt Steni poole kui kuulsin tema õelat ja kurja kuulutavat itsitust. Karjusin uuesti Robinit, kuid asjatult. Keegi haaras minust tugevasi kinni ja tiris mind sealt minema. Mina aina karjusin ja karjusin, kuiniks kuulsin kellegi häält kuskilt mujalt, kuskilt kaugemalt kutsumas. ,,Enely...ärka ülesse!’’

,,Enely! Kuuled sa mind? Ärka ülesse!’’ kuulsin Erikut, kes paaniliselt mind raputas ja äratada püüdis.

Avasin silmad ja nägin tema ehmunud nägu. Tõmbasin kiirelt teki endale ümber ja jäin talle lollaka ilmega otsa vahtima.

,,Mida sa mu toas teed?’’ küsisin veidi pahuralt.

,,No teinekord ära karju siis appi kui tegelikult ei tahagi abi!’’ ütles Erik pahaselt ning lasi minust lahti.

,,Kas ma karjusin?’’ küsisin imestunult.

,,Jah ja mitte väga vaikselt. Ma arvan, et terve linnaosa kuulis seda. Nägid vist halba und.’’ seletas Erik ning vaatas mulle küsivalt otsa.

,,Oli vist jah halb uni.’’ Ütlesin rahutult niheledes.

,,Olgu, ma lähen alla ja teen sulle mõned võileivad. Sina pane senikaua riidesse ja tule siis sööma!’’ ütles ta väga hoolitsevalt ning patsutas õrnalt käega mu jalga.

,,Mhmh!’’ mühatasin talle ainult vastuseks.

,,Muideks ma viin su täna ise arsti juurde!’’ ütles Erik kui oli ukseni kõndinud.

,,Arsti juurde?’’ küsisin segaduses nägu tehes.

,,Mhmh...kipsi ära võtma. Kas sa unustasid juba?’’ küsis Erik naeratades ja uksest välja lipsates.

Tõusin voodis istukile ning vaatasin akna poole, et näha milline ilm õues on. Väljas paistis päike, mis aeg ajalt pilve taha kadus. Mulle meeldis see, sest tavaliselt ei ole väljas siis nii pagana palav ja palavus oli viimane, mida ma tänasel päeval soovinud oleksin.

Õnneks vabanen täna ma oma kohutavast kipsist, kuid kahjuks mainis arst midagi, et ma ei või koheselt sellele jalale toetuda ning pean veel veidi aega karkuteda komberdama, et jalg saaks rahulikult taastuda. Ma pole küll kindel, et suudaksin peale kipsi eemaldamist veel karke kätte võtta, kuid ilmselt on mu jalg laisaks muutunud, ega tahagi kohe korralikult liikuda. Mis ei olnud just väga hea uudis, aga siiski ei rikkunud see headmeelt, et saan varsti täiesti vabalt liikuda.

Läksin alla kööki ja nägin laua peal valmis tehtud võileibu ning klaasi, mis oli külma piimaga täidetud. Naeratasin endamisi ja olin uhke, et mul selline armas venna on. Erik ise oli ennast juba mugavalt teleka ees sisse seadnud ning mugis omale tehtud võileibu.

,,Kas ema ei olegi kodus?’’ hõikasin Erikule köögist elutuppa.

,,Mkm! Ütles, et ei tea täpselt millal jõuab.’’ Hõikas Erik võileba mäludes vastu.

,,Mmm...Päris pikaks venib see kaardimäng neil!’’ ütlesin vaiksemalt ja kuna mingit vastukaja ei tulnud eeldasin, et Erik ei kuulnud seda
.
Rahulikult sõin oma võileibu ning lugesin ajalehte, mille Erik oli ilmselt kuskilt putkast ostnud kui koju tuli. Tavaliselt ma ei viitsi ajalehti lugeda, aga täna tuli selline isu seda lugeda. Peatusin mingil uudisle, kus räägiti mingisugusest autoavariist, milles hukkus kolm inimest. Üks 12 aastane laps, ema ja isa. Päris jube mõelda, et süütu laps sai niiviisi surma ja mille pärast, sest isa oli alkoholi joobes. Milline ema küll laseb oma last sõidutada juua täis inimesel. Tahaksin seda ema nahutada sellise asja eest, aga karistuse ta juba sai. Minumeelest mitte küll väärilise, sest paras karistus oleks talle olnud see kui tema oleks ellu jäänud ja kannatanud elulõpuni süümepiinade käes.

Pettunult huuli torutades voltisin ajalehe kokku ning viskasin selle lauale tagasi. Tõusin, et klaasi kraanikaussi viia, kuid Erik jõudis minust ette. Ta võttis laualt klaasi ning viis ka selle koos oma nõudega kraanikaussi.

,,Aitäh venna väga maitsva hommikusöögi eest!’’ ütlesin talle naeratades ning sasisin tema juukseid.

,,Vaata mida sa nüüd tegid!’’ ütles ta paanikasse sattudes ning jooksis peegli ette oma juukseid sättima. Naersin tögavalt ning raputasin süüdistavalt pead. Minu meelest läks ta oma peegli ees ilutsemisega alati liiale. Tüdrukute puhul on see veidi isegi andestatav, et nad seda teevad, aga poisid võiksid küll ikka mõistuse piiridesse jääda.

,,Mis kell arst on?’’ küsisin kui Erik oli oma soenguga ühelepoole saanud. Ta vaatas uudishimulikult oma mobla kella.

,,Tegelikult peaksimegi kohe varsti liikuma hakkama!’’ ütles ta mulle otsa vaatates.

,,Mis see kell siis juba on?’’ küsisin imestunult.

,,Üksteist!’’ lausus ta ning võttis laualt oma rahakoti.

,,Kuidas me sinna saame?’’ küsisin teda uudishimulikult vaadates.

,,Ilmselt ühistrantspordiga nagu kõik teisedki.’’ Ütles ta naerdes.

,,Mida?’’ küsisin kiljatades.

,,Rahune maha! Üks mu tuttav viib ja toob meid.’’ Ütles ta ning pani jalanõusi jalga.

Otsustasin seda sama teha, sest tahtsin kiiresti arsti juures ära käia ja sellest ahistavast kipsist vabaneda.

,,Noh oled valmis?’’ küsis Erik kui nägi, et seisin juba ukse juures.

,,Valmis, valmis!’’ ütlesin ning astusin uksest välja.