Püha Maria: Kui keegi sind ei unusta

Sissejuhatus
Preester lõpetas jutluse ja langetas pea, lausudes: „Ja nüüd palvetagem!“. Samas tõstis ta pea, nähes, et kõik silmad kinni, palvetasid. Kõik peale tüdruku, kelle nime preester teadis olevat Maria. Nii pühalik nimi, kuid tütarlaps ise küll selline ei tundu, mõtles James ning jälgis kaastundlikult juhtmeid, mis Maria kõrvadest taskuteni ulatusid. Kõrvaklapid, kui täpsem olla.
James püüdis inimeste tähelepanu ja naeratas. Eesotsas Carliga, läksid kõik välja, jättes oma preestriga nägemiseni.
Nii toimus igal pühapäeval.
Maria jäi pingile istuma. Ta elas üksi, tüdruku vanemad olid surnud mingisuguse õnnetuse tagajärjel, mille kohta Maria ei olnud nõus rääkima. Ilmselt ainult vanemate pärast ta iga pühapäev seal käiski.
„Maria? Kas... Kas sa jääd siia või lähed ära?“ Maria tõusis ning hakkas juba suurtest puuustest väljuma, kuid pööras ennast ringi ning liikus preestri poole.
„Ma kardan, preester Cams! Mu vanemad ei surnud õnnetuse tagajärjel. Nad surid hoopis millegi saatanliku pärast. See ähvardab ka mind!“ Maria hääles oli hirm, mida iga päev ei kohanud ning tüdruk värises, kuid James Cams ei saanudki päris täpselt aru, kas see oli külmast, mis kirikus valitses või hirmust.
„Ära karda, Maria!“ Preester Cams ei mõistnud tüdruku hirmu ning saatanlike olendeid polnud ju ometigi olemas.
„Mine koju ja puhka ennast välja! Ma olen kindel, et homme mõtled sa hoopis teistmoodi.“ Sõbralikult õlgadelt hoides, saatis James Maria ustest välja.
„M i k s k e e g i m i n d e i u s u?!“ hüüatas Maria ja vabastas ennast haardest, joostes kodu poole.
Maria lõpetas jooksmise alles oma koduukse juures. Ta avas selle võtmega ja sisenes ettevaatlikult. Neiu saatis oma käte vahelt välja maagilise tulevalangu, lausudes sõnad: „Emper tormenium!“. See pidi tähendama: „Otsi vaenlast!“. Vähemalt oli see nii Maagide keeles.
Mariagi oli üks maagidest. Vähemalt sai ta selleks 16. aastaselt. Tema jaoks oli see kui elukutse ja tüli. Kui olid Maag, siis selleks sa ka jäid. See tõi kaasa palju vaenlasi, näiteks Saataneid, kes ennast maskeerida oskasid. Ja seda väga osavalt. Isegi preester võis olla üks neist.
Praegu olid Marial kannul Saatanid, kes oma alal väga võimsad olid. Orvex ja Kenox. Mõlemad kõvad tegijad seal maailmas, kuhu inimsilmadel asja ei olnud.
Praegu oli Marial kiire oma asjade pakkimisega. Preester teda ei aidanud, tuli ennast ise aidata. Riided pakitud, viskas neiu kotti ka paar raamatud maagia kohta, kaks sõrmust, kaelakee ja kauni tiaara, mille ema talle jätnud oli.
See tiaara oli ema õnnelikuks teinud. Teda mitmeid kordi päästnud ning paar korda ka Maria enda elu päästnud.
Ja just selle tiaara pärast teda otsiti. Sest see oli niivõrd väärtuslik. Niivõrd kaunis ja Saatanitele meeldisid sellised asjad.
Nagu ka Mariale. See oli ainus mälestus, mis vanematest jäänud oli ning ta ei tahtnud seda kaotada.
Juba mõne hetke pärast istus Maria bussis ja lürpis energiajooki, et terve öö vastu püsida. Väljas oli kottpime ja ainult paar autotuld vihises aknast mööda.
Maria kartis. Buss oli turvaline paik, sest Saatanid kartsid igasuguseid ratastega asju. Isegi jalgrattaid.
Buss peatus ning teatas, et peatuse nimi oli Hellingtoni peatus. Maria võttis oma koti ning astus bussiustest välja.
Sadamas vilkusid laevatuled ning Marial oli kavatsus just sinna minna.

Ahah. No mul on paar osa veel kirjutatud.

1. Peatükk

Laevas ei olnud palju inimesi. Mõni oli ennast täis kaaninud ning lebas trepi taga. Mõni aknalaual.
Akendest paistis ööpimedus ja mustav vesi, mis päevavalguses sinine oli.
Laeva kajutite nikerdatud uksed olid kaunid ning vaikselt koputas Maria ühele neist. Seal pidi olema Amina koos oma kaaslase Efroniga.
Efron ja Amina olid olnud parimad sõbrad viie aastasest saadik, kuid tasapisi muutus see suhteks. Kümne aastaselt olid neil tülid. Nad leppisid mitu korda ära ja nüüd olid nad kui siiami kaksikud, ainult selle vahega, et nad olid paar.
Ukse avas Amina, kes oma noort sõbrannat sõbralikult kallistas. Efrongi tuli uksele ja nähes, et Maria on elus ja terve, suudles tüdrukut laubale ning kallistas teda samuti.
Amina polnud kade. Ta teadis, et Maria ja Efron olid parimad sõbrad ja neid ei saanud lahutada. Samamoodi ei saanud ka Aminat ning Efronit miski lahutada.
Maria sisenes kajutisse ja istus voodile, mis ilmselt kuulus Aminale.
Amina istus tüdruku kõrvale ning lausus: „Sinu voodi on seal nurgas. Sa ju tead, et me sõidame vähemalt kolm päeva?“ Maria noogutas.
„Ma olen ka enne sinna sõitnud. Efroneta saared on populaarsed. Eriti meie, Maagide seas. Muide, olete näinud, et isegi mr. Hammond on trepi taha ennast magama sättinud?“ Maria turtsatas nagu ka teised.
Sellele laevale ei pääsenud Saatanid mitte mingil juhul. Nad ei oskand ujuda ning nad kartsid vett. See oli ka üks põhjusi, miks osad Maagid laevadel elasid ja töötasid.
Maria haaras maast oma kohvri ja asetas selle kappi, mis tema voodi kõrval seisis.
„Laev väljub poole tunni pärast. On mul õigus?“ küsis Maria ja vahetas kiiruga riided, peitudes kapi ukse taha, et Efron teda ei näeks.
„Jah. Paari tunni pärast lähme me sööma. Meil on laud broneeritud, meiega koos istub ka Jack Jameston.“
Jack Jameston oli edukas Maag, kes tegeles peamiselt Saatanite uurimisega. Ta oli teada saanud, et nood olevused ei ole tegelikkuses ohtlikud. Neid nõrgestab vesi, rattad, söök.
Amina tõusis voodilt ning vahetas samuti riided. Laevas oli palav. Lämbe õhk ajas Maria higistama. Isegi Efroni laubalt tilkus paar higipiiska ning Amina pühkis need käeseljaga ära.
„Küll sa oled nõrk!“ lausus ta õrritavalt, kuigi teadis, et mees omab kontrolli jää üle. Mõne hetkega valdas tuba külmus.
„Ära tee, kullake! Sa näed, et Marial on külm. Ja ega minul ka parem ei ole.“ Mõne hetkega saatis Amina õhku leegid ning toas valitses jälle soojus.
„Kuhu me lähme?“ küsis Maria, võttes Efronilt käevangust. Amina võttis teiseltpoolt ning nii nad läksidki.
Nad jalutasid mööda laeva ringi, hoolimata sellest, et nad seda juba mitusada korda teinud olid.
Ja nii möödus paar tundi. Inimesed, kes laeval olid, suundusid söögisaali poole, mis hõlmas enda alla veerand laevast. Kuid laev ei olnud väike. Kolmene seltskond mahutas ennast järjekorra lõppu ning avastas end olevat esimeste seas.
„Meiega ühineb ka härra Jameston. Juhatage ta lauda, kui ta tuleb!“ andis Efron sõbralikult käsu naisele, kes talle naeratades otsa vaatas. Efron oli tõepoolest kena.
Lauda kaunistas kaunilt vormistatud silt, mis andis märku, et see laud on ära lubatud Efron Cemprele, Maria Ann Washingtonile ja Amina Nora Second'le. Samuti ka Jack Jamestonile.
Efron läks süüa tooma, võttes endaga kaasa ka Amina, kes oma mehest sugugi maha ei tahtnud jääda. Maria jäi üksi. Ootama Jacki.
Eemalt oli näha, kuidas see sama naine naeratades ühe noore mehega rääkis. Mees märkas Mariat ning andis käega märku. See oli Jack.
„Maria!“ hüüdis ta üle söögisaali rõõmsalt ning jooksis tüdruku poole, et teda kallistada.
Maria oli Jacki vennatütar. Jack oli 20 aastane ning elas merel.
„Onu! Sa ei tea, kui palju ma sind igatsenud olen. Eriti peale isa-ema surma.“
„See oli tõesti õudne. Ka mina igatsesin sind. Ma kuulsin, et sa elad nüüd Camptonis. Kuidas seal on?“ Jack tundis oma vennatütre vastu rohkem huvi, kui enne oma venna surma.
„Ma tulin sealt täna ära. Eile olid mu akna taga Saatanid. Ma saatsin neile vee kaela ja nad põgenesid.“ Jack noogutas tõsiselt ning embas oma sugulast uuesti.
„Mul on nii hea meel, et sa elus oled. Hola! Efron ja Amina tulevad! Ma arvan, et me võime nüüd ka süüa minna võtma.“
Maria ja Jack tõusid laua tagant püsti ning kõndisid muiates Efronist ja Aminast mööda. Efron oli oma taldrikule kuhjanud päris suure koguse toitu ning teades teda ei pruukinud ta seda ära süüa.

mulle meeldis , sa kirjutad väga hästi.
ootan järgmist osa

Tänan sind MyMystery.

2.peatükk

Mõne tunni pärast istusid nad tekil ning ootasid kuni Efron oma sigareti tehtud sai.
Efron oli tubli sigaretitõmbaja, kuid vahel oli tal sellega raskusi. Ta võis kogemata kombel mõelda sigareti tõmbamise ajal jääle ning oma sigareti sellega ära külmutada.
„Kas sa teeksid rutem? Siin... on ... külm!“ sisistas Maria ning kuulis, kuidas teised naersid.
„Kulla Maria! Soovid?“ Efron ulatas pool sigaretti Maria poole, kuid nähes, et tüdruk pead raputas, viskas ta selle alla merre.
„Kas olete mõelnud, et meri on tugevam, kui me arvame?! Ta võtab endasse kõik, mis saab ning ei toitu millestki. Kuid... Ta on siiski elusolend. Ta lainetab, ta liigub, ta teeb häält.“ Efroni kaaslased kuulsid esimest korda, kuidas noormees filosoofiliselt ja teaduslikult oma juttu rääkis. Kõik vokaalid olid paika seatud ning see kõik kõlas, kui pähe õpitud poeem.
„Mida sa ajad! Meri on meri! Eks ole, Maria?“ Maria noogutas. Ta omas jõudu vee üle. Tegelikult ei olnud meri lihtsalt meri, järv lihtsalt järv, lomp lihtsalt üks tähtsusetu lomp.
Kõigel oli mõte. Meri oli üks suur veekogu, mis tõesti nagu Efron ütles, kõik endasse võtab. Järv niisamuti.
Amina juhatusel sisenes kolmik tagasi laeva sisemusse ning ootas soojenemist. Amina säras, teadagi miks. Temal oli soe. Maria värises siiani külmast ning ta tundis, kuidas Amina tüdruku oma embusesse võttis.
„Kas sul hakkab soojem?“ küsis ta emalikult.
Maria noogutas ning sulges silmad.
„Meil on targem kajutisse minna. Maria tahab magada.“ Efron noogutas aru saavalt ja lasi Marial enda peale toetuda.
Kajutiukse avas Amina. Koheselt kukkus neiu oma voodile ning tema kaks kaaslast pidid aitama tal riietuda.
„Vaene tüdruk! Tal oli päris pikk päev. Vähemalt saime Jackiga rääkida. Midagi uut Saatanite osas me teada ei saanud. Ainult seda, et nad meid ikka veel jälitavad ja loodavad leiutada midagi, millega merel olla. See neil ei õnnestu.“ Efron lõpetas lause ning ootas Amina vastust.
„Jah. Saatanid ei leia seda saart üles. Arvestades seda, et nad on ka poolpimedad ja laev sõidab tavaliselt läbi udu oma sihtkoha poole. Keegi ei tea, kuidas ta täpselt sõidab.“ oli Amina vastuseks.
Vaikselt mõmisedes, riietas noormees ennast lahti ning puges soojade linade vahele, Amina tema järel.
„Sa võiksid seda sooja pesu kanda, mis ma sulle sünnipäevaks kinkisin!“ riidles ta mehega enne kui uinus.
Hommikul ärkasid nad kellatirina peale. Hommikusöök pidi varsti algama ning neil polnud kavatsustki hiljaks jääda. Laudi oli vähe ning tihtipeale lubati kellegile teisele ka need lauad, mis juba broneeritud olid.
Selle laevaga reisisid paljud, kuid kohti oli vähem, kui kõik arvata oskasid.
Maria, Efron ja Amina panid ennast riidesse. Efron pani oma naise rahustuseks selga ka sooja pesu, mis tal higipiisad jooksma ajas.
„Vaene mina!“ pomises ta nina alla ning pidi kuulama Amina mõnitusi selle kohta, kui nõrk üks mees võib olla.
„Kas... Kas me võiks minema hakata? Efron, oled sa valmis?“ küsis Maria ettevaatlikult enne kui oma parima sõbra enda juurde haaras. Amina naeratas julgustavalt ja sõbralikult ning nii nad läksid.
Söögirivis seisid juba nii mõnedki inimesed, kes kannatamatult sisse pääsemist ootasid.
Lõpuks jõudis kord kolmikuni, kes kannatlikult oodata püüdsid, hoolimata sellest, et nende kõhud näljast korisemisega märku andsid.
„Tere! Efron, Maria Ann ja Amina,“ tutvustas Amina neid ning nad saadeti lauda. Üks aknaäärsetest laudadest, mida oli raske saada.
Seekord läksid nad kõik koos hommikusööki võtma. Efron võttis suure koguse peekonit ja härjasilma, Amina tagasihoidlikult paar võileiba ja Maria paar arbuusitükki ja samuti võileiba. Ta ei armastanud muna ega peekonit. Mõlemad olid üllatavalt rasvased, kuigi väga maitsvad.
„Homme maabub laev sadamasse. Täna ööseks lubas suurt tormi,“ lausus Maria hoiatavalt.
Teised noogutasid. Eelmise päeva raadiouudistes räägiti seda sama ning teades Mariat, siis selles osas oli tal õigus. Taevast katsid juba mustad pilved, mis tõotasid halba.

Et, siis ma kirjutasin PM: KKSEU-d edasi. Ja järjekorranumbrilt peaks see 3. olema. Teen endale reegli, et vähemalt 3 inimest peavad kommenteerima. Ise saan ma seda lugeda enda arvutist, aga kui keegi ei loe, siis pole mõtet ka seda siia üles panna.

3.peatükk

Maria istus tekil. Ööpimedus paitas tüdruku nägu ning lasi tal olla see, kes ta olema pidi. Maria Ann Washington. Lained visklesid ning ehk oleksid nad Maria silmad endale tõmmanud, kui poleks olnud kuud, mis neiu tähelepanu endale võttis.
Suur, kaunis ning helklev kuu pani Maria ohkama ja ahhetama. Väike veepurse väljus tüdruku ninasõõrmetest ning ajas Maria naerma.
„Aih!“ hüüatas ta. Uks avanes ning järsku ilmus neiu kõrvale kaunis noormees. Ta nägi välja pilusilmne, aga mitte nagu hiinlased vaid pigem nagu korealased.
„Gane Jen Hjan,“ tutvustas poiss ennast ning ulatas käe.
„Maria Ann. Kutsu Mariaks,“ vastas Maria.
„Mind võid Jenniks kutsuda.“ Noormehel oli väike aktsent, mis talle isegi hästi sobis.
„Ja mis sind siia toob? Kuu või lained?“
„Sina. Mul oli vaja sinuga rääkida. Sina oled Efroni ja Amina sõber?“ otsustas Jen küsida.
„Jah. Räägi! Ma olen kuuldel.“
„Hommikul laev maabub. Olen kindel, et sa tead seda, kuid kas sa tead ka seda, et seal on sind ja su sõpru ootamas katastroof. 14 Saatani käsilast,“ hoiatas noormees. Ta pilgus oli hirmu ning jäisust.
„Ma arvan, et me saame hakkama. Ja kuidas sina kavatsed pääseda? Teed oma siuh-säuh võitluskunsti ja pääsed?“ Jen muigas.
„Oled asjast valesti aru saanud, Maria. Mina olen maag. Ma võin olla korealane, aga ka mul on õigused. Muidugi võiksin ma ka võitluskunstile lootma jääda, aga...“
„Aga?“
„...aga ma eelistan siiski Saatanite üle naeda.“
Vestluse lõpetanud, ulatas Gane väikse paberilipaka Mariale.
„Kell 5 laeva keskpaigas. Vaata, et te kohal olete!“ Kiri oli uskumatult lühike ning kirjutatud kauni käekirjaga, mis vajus kergelt kaldu.
„A...“ Kuid kui Maria ennast poisi poole pööras, oli too juba kadunud.

Mõne minuti pärast jooksis Maria kajuti poole. Uks oli lukus ning polnud lootustki sinna sisse saada. Kell näitas poolt kolme ning Maria pidi oma sõpru hoiatama.
„A v a g e!“ hüüdis ta, kuid vastuseks olid vaid vihaste inimeste sajatused naaberkajutitest.
Järsku kostis kajutist mütsatus ning vaikne pomisemine. Uks avanes ning Mariale leidis end vaatamas Efroni unist nägu.
„Kus sa olid?“ raputas Efron pead ja püüdis Mariat kallistada.
„Pole aega! Aja Amina üles! Me peame asjad pakkima.“ Efron kehitas õlgu ja läks Aminat äratama.
„Mh! Maria, miks me asjad peame pakkima?“ küsis Amina ettevaatlikult, kartes oma noort kaaslast pahandada.
„Sest... Sest sadamas ootavad meid 14 Saatani käsilast. Ja... Ja Gane Jen lubas meid aidata.“
„Sa mõtled Gane Jen Hjan'i? Ta oli mingil ajal mu parim sõber, kuid siis läksime me tülli, sest ta püüdis minult mu rollerit varastada,“ naeris Efron.
„Jah, just tema. Ma loodan, et ta nüüd su andekust varastada ei püüa,“ vastas Maria, hääles irooniat.
Lõpuks olid neil asjad pakitud ning kõik lahkusid vaikides kajutist. Laeva keskpaik oli tühi. Kui mitte arvesse võtta ühte noormeest, kes uskumatul kombel Gane moodi tundus. Jen naeratas ning haaras Marialt tüdruku kohvrid.
„Ma kannan neid,“ lausus noormees. Maria oli üllatunud. Gane oli küll kena, aga... Miks ta tüdruku kohvreid kandis?
„Ära muretse,“ julgustas Gane Mariat ja sasis ta juukseid. Seejärel märkas ta Efronit. Efroni pilk oli suunatud maha.
„Efron? Anna selle rolleri pärast andeks. See oli 9 aastat tagasi. Oled sa kindel, et tahad mind ainult selle pärast vihata? Meie sõprus oli tõeline. Mäletad, kui me vandusime, et oleme sõbrad ükskõik, mis ka ei juhtuks. Sa murdsid vannet,“ pidas Gane maha pika monoloogi. Kuid Efron ei jõudnudki midagi vastata, sest nüüd leidsid nad end 3 Saatani käsilase juurest.

4. peatükk



Gane võttis oma kotist välja pussnoa, mis uskumatult väike tundus olevat, kuid see eest oli see terav.
Esimene löök tabas Saatanit põske. Koletise põsest väljus imelik, rohekas ollus, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud. Nagu ka see luupainaja, milles Efron, Amina ja Maria praegu olid. Ehk arvas seda ka nende kaaslane, Gane.
Järsku lendas puss ootamatult teisele poole ruumi otsa. Saatani poole, kes kogu seda tsirkust häälitsedes pealt oli vaadanud. Nuga tabas olevust rinda ja hetke pärast lebas ta maas ning tundus nagu oleks ta skulptuur.
Üks läinud, kaks veel. Esimese Saatani nägu oli mattunud ollusesse. Gane puss oli ilmselt roheline ning noormees pidi appi võtma teistsugused abijõud. Oma maagivõimed.
Ta käest väljusid tulepallid ja veepallid vaheldumisi, tulistades viimast Saatanit halastamatult. Saatan langes ning tundus nagu oleks ta lihtsalt heast peast kärvanud. Uudistajate mere alla mattus terve seltskond ning lõpuks pidid Saatanid alla andma. Põhjus ei olnud nõrkuses. Neid kõiki oli lihtsalt liiga vähe. 14 Saatanist oli järele jäänud 2, kes tundusid olevat võitlemiseks liiga väiksed.
Efron ohkas kergendusest ja embas Gane'.
„Ole sa tänatud! Sa päästsid meie elu!“ hüüatas Efron oma sõbrale. Gane oli niivõrd šokis, et suutis vaid Efroni selga patsutada.
„Pole tänu väärt! Aga nüüd kiirustame. Meil on aega vähe. Ülejäänud kaks lähevad ilmselt pealiku juurde ja siristavad, et me nende sõbrad tapsime. Siis on nad halastamatud,“ vuristas Gane Jen nii kiiresti, et teised suutsid vaevalt teda jälgida.
Seltskond tormas välja. Gane tõmbas nad trepi poole ning mõne hetke pärast seisid nad autotekil.
„Ma olen autoga,“ lausus ta ja avas Mariale ukse.
„On sul mingi tõmme?“ küsis Maria ning kuulis, kuidas Amina naerma puhkes. Gane astus tagasi ning muigas.
„Ei, aga ma tean, et sa oled eriline ning mulle on antud käsk sind kaitsta.“
„Ma oskan iseennast ka väga hästi kaitsta. Selleks pole vaja mingisuguseid töllmokke, kes arvavad, et nad on teistest paremad. Ja hoia minust eemale,“ riidles Maria Jen'ga. Tüdrukule tõepoolest ei meeldinud, et noormees temaga nii käitus. Nagu oleks Maria olnud tühipaljas laps. Maria oli tõesti lapseohtu, kuid enda eest oskas ta ise seista. Vähemalt oli osanud, enne kui see tüüp välja ilmus ja kohe neid kaitsma tormas.
Lõpuks olid kõik autos. Teisedki autod sõitsid väljapääsu poole ning mitte ükski neist ei näinud välja õudne.
Pigem olid need kõik kaunid ja kuulusid rikastele inimestele.
Gane kihutas välja, hoolimata sellest, et tema taga olevad autod vihast kirusid. Mitte autod, vaid inimesed, kes sõidukites olid.
Gane oli hullumeelne. Selles võisid kõik autos olijad veenduda. Poole tunni pärast olid nad kindlasti juba mitusada kilomeetrit eemal linnakesest, kuhu nad laevaga maabunud olid. Saatanid nii kiired ei olnud.
Lõpuks hakkasid paistma tulukesed, mis andsid märku esimesest linnast. Autotuled vuhisesid mööda ning linna sisenedes tabas neid isuäratav hõng. Pirukad ja midagi veel.
„Kust see hea lõhn tuleb?“ küsis Amina ning nuuskis ninaga paar korda õhku.
„Olveri restoranist. Me võime sinna minna, kui teil kõht nii tühi on,“ vastas Gane ja keeras sisse parklasse, mis oli ilmselt vähe rääbaka maja omand.
„Maja ise on päris hirmus, aga toidud on siin maitsvad. Ma luban!“ naeris noormees, eirates Maria pilku. Efrongi muigas ning võttis Aminalt ümber kinni.
Parkla oli täidetud autodega. Ehk oli see restoran tõesti populaarne. Nagu Gane'gi, sest kui seltskond restorani sisenes, tabas neid vastikult suur inimeste laine, kes kõik uudishimulikult Gane juurde tormasid.
„Gane!“ kallistas üks vanem daam meest ja vaatas vastiku grimassiga Mariat.
„Oled jälle mingisugused suvalised siia toonud?“ küsis naine ning jõllitas nüüd ka Efronit ja Aminat.
„Ema,“ ohkas Gane ning jätkas: „,nad ei ole suvalised. Efron, Amina ja Maria on mu sõbrad. Nad olid minuga koos laeval. Ära palun tee mind mökuks. Palun!“ Gane ema pöördus Maria poole ning sisistas: „Siis tee, et nad siit kaoksid! Ma tunnen, et nende pärast hakkab siin linnas midagi halba juhtuma.“ Gane ohkas veelkorra ning lausus: „Tulge!“.
Gane korter polnud suur. Pigem meenutas see väikest uberikku, millel oli kemmerg, vannituba, köök, elutuba ja magamistuba. Või oli see lihtsalt sellepärast, et Jen oli veel poissmees. Kui oli.
„Gane? Sa vist ei oska oma korteri eest ilusti hoolt kanda?“ küsis Maria kõheldes, teades, kui äkiline noormees olla võib.
„Oskan! Sa ei tea minust midagi!“ nähvas Gane ning pöördus tagasi pliidi poole, kus kohvivesi kees.
„Kui sa kõike seda oskad, siis miks sa oma elu sellega lihtsamaks ei tee? Ma mõtlen, sa oskad ju üleüldist maagiat, mitte seda, mida meie oskame. Me omame jää, tule või vee üle võimu, aga sina valdad neid kõiki ja veel lisaks ka,“ leidis Maria asjaliku põhjuse, miks Gane'ga rääkida.
„Ma eelistan jääda mõistlikkuse piiridesse. Alati ei ole võimalik kasutada seda, mis on sulle looduse poolt antud. Ma ju võin proovida, kuid ilma maagiata tuleb kohvi keetmine mul palju paremini välja! Nimetagem seda minu tehnikaks.“
„Nojah. Ma isegi mõistan sind, aga... Tead mis? Lootsin, et sa tõepoolest oled nagu mina. Aga ma eksisin. Sa erined minust täielikult,“ lausus Maria ning vaatas hetkeks Gane kahvatut nägu.
Seejärel tüdruk naeratas ning kõndis vaikides oma tuppa. Ehk olid need pisarad, mis mööda tüdruku nägu alla voolasid, kuid neiu näolapp oli märg.
Ja Maria isegi ei teadnud, miks ta nuttis. Gane istus köögitoolil ning Maria oma voodil, mõlemad vaatamas lakke.