Elu parim kogemus 8

Hello hello.

Kuna mu eelmine jutt (no mitte päris jutt, vaid esimene osa jutust) läks päris metsa ning ma ei oska seda edasi kirjutada, otsustasin ühe uue kasuks. Loodan, et saan palju tagasisidet, kuna tahaks teada, mis on head ja mis on vead :)

Hääd lugemist.


1.
Ryan’i vaatenurk:
“Ema, miks sa pead kogu aeg mu järgi nuhkima?” küsisin vihaselt elutuppa suundudes.
Ema istus tugitoolis ning jõi rahulikult kohvi. “Ma ütlesin ju sulle, et ära mine lollusi tegema..”
Selle lause juurde käis ka muidugi kulmukergitus, nagu see oleks täiesti tavaline, et 19-aastast poissi peab valvama.
Pööritasin silmi nagu mul tavaks oli ning läksin ust paugutades oma tuppa. Võtsin laualt oma läpaka ning hüppasin sellega voodisse. Kohe helises aga mu telefon.
“Tüüpiline,” pomisesin omaette püsti tõustes. “Kohe kui olen ennast mugavalt sisse seadnud, heliseb mu telefon, mis asub minust 3 km kaugemal.”
“Jah!” sõnasin veidi liiga kurjal toonil telefoni vastu võttes.
“Ou ou, rahune maha. Keegi on väga pahas tujus või?” küsis mu parim sõber Henry.
Sammusin mööda tuba ringi. “Ema ajab nii närvi mind. Ta käitub nagu ma oleks ikka veel 9.”
Henry naeris nagu alati. Tal oli perfect pere. Ema, isa ja kaks väiksemat õde. Henry ise oli ka 19. Me oleme klassikaaslased ning lõpetame see aasta keskkooli. Henry ja mina oleme juba alates esimesest klassist parimad sõbrad olnud.
“Ma tahtsin küsida tegelikult, et sa täna surfama ei tule või? Lained on nagu ülihead.” Läks poiss ekstaasi.
Raputasin endamisi pead. “Kuule, ma täna tõesti ei viitsi. Ma pean selle eilse jama ära klaarima ja värki.”
Henry ohkes oli kuulda pettumust. “Kas selle Lahéla jama?” Küsis ta juba veidi tüdinumalt.
“Jep,” vehkisin kätega õhku, endalegi arusaamata, miks. “Ta ei saa aru, et ma olin eile liiga purjus selle jaoks.”
“Dude, sa vahetad niigi tüdrukuid nagu sokke, mis vahet sel on? Veel üks murtud süda ei tee sulle ju midagi.”
“Mida sa ajad?” küsisin kulmu kortsutades. “Mul on heal juhul üks tüdruk aastas.”
“Jah jah, muidugi on mul vaja vaielda selle üle poisiga, kes on kooli kõige kuumem ja tahetum ning Hawaii kuulsaim surfaja. Peale su isa muidugi ning mida iganes, kes saab kaks või kolm tüdrukut nädalas. Ja ja, ma rohkem ei viitsi vaielda. Millal sul see vahetusõpilane tuleb?”
“Ma ei tea ise ka. Järgmine nädal peaks kohal olema. Ta tuleb Eestist ja ta on 17aastane tüdruk. Kas sa tead, kus Eesti asub üldse?”
“Ei,” märkis Henry.
Võtsin oma kuklast kinni. “Peab googeldama. Aga kuule ma lähen sööma nüüd siis.”
“Ise tead, millest ilma jääd,” olid sõbra viimased sõnad ning ma viskasin telefoni voodile.


Marleen’i vaatenurk:
Üks tüütu päev veel ja ma sõidan lõpuks Hawaiile. Mu eluunistus täitus viie minutiga, kui ma lugesin, et ma saan sõita vahetusõpilaseks. Muidugi on minek raske, kuna ema ja isa ei taha mind üldse siit ära lasta ning lisaks veel sõbrad. Ma ei ole isegi pooltele öelnud, et järgmine aasta ma enam kooli ei tule.
Naeratasin endamisi ning pakkisin oma asju kokku. Pool mu riidekapist oli juba kahte kohvrisse ära paigutatud, kuid üks kohver oli veel tühi.
Mida ma veel kaasa võtan? Ah ja, läpakas ja siis igast pahna.
Ma olin lihtsalt maailma kõige õnnelikum tüdruk. Jooksin alla kööki ning panin isale selja tagant käed umber.
“Noh, kas mõtlesid ümber ja ei tahagi minna?” küsis isa naljatlevalt ent samas ma nägin seda pilku ta silmis, mis lootis.
Silmitsesin teda oma helesiniste silmadega ning naersin. “Ei.”
Ema tegi sama aeg pannkooke ning isa luges lehte. See oli meie tüüpiline perekond: ema teeb süüa ning isa loeb ja mina tolgendan niisama ja lõbustan neid.
Võtsin laualt ühe pannkoogi, raputasin suhkurt peale ning suundusin elutuppa. Klõpsisin kõik telekakanalid selle ajaga läbi, kui mul kook otsa sai ja jooksin oma tuppa.
Ma peaksin Kevinile helistama.
Võtsin laualt oma telefoni ja hakkasin numbrit valima, kuid siis meenus mulle, et me läksime eelmine päev lahku, kuna ma ei tahtnud teda terve aasta aega kinni hoida.
Panin telefoni lauale tagasi ning viskasin ennast voodile selili ning vaatasin lakke.
Ma tahaks juba seal olla…

Ryan’i vaatenurk:
“Ryan, tule siia!” Hüüdis isa alt korruselt.
Pööritasin silmi. Hakkab pihta moraal eilse pärast.
Jõudsin alla ning küsisin: “Noh, milles asi?”
Isa käes oli mingi pilt ning ulatas selle mulle. “See on tüdruk, kes tuleb meile vahetusõpilaseks. Ta on vasakul.”
Uurisin pilti lähemalt. Tüdrukul olid mustad pikad lokkis juuksed ning täiesti helesinised silmad. Ta oli kusagil mere ääres koos oma sõbrannaga ning naeratas laialt. Appi, ta on nii kena.
“Millal ta tuleb? Ja mis ta nimi on?”
Isa muigas. “Meeldib jah? Marleen on ta nimi ning ta peaks tulema meie aja järgi ülehomme vist.”
“Homme,” segas ema vahele.
Noogutasin pead. “Ta pole minu maitse. Tal on liiga kole nina ning silmad on ka jubedat värvi. Need peaksid pruunid olema.”
Ema ohkas valjult kulme kergitades.
Panin pildi lauale, läksin esikusse ning panin tennised jalga.
“Ema, ma lähen Henry poole!”
Naine tuli esikusse. “Mis teete seal?” Küsis ta kavala naeratusega.
Põrnitsesin teda vihaselt ning läksin uksest välja.
Hahaha, keda ma lollitan? KOLE NINA? Isegi mu vanaema poleks mind uskuma jäänud. Kust ma sellise vabanduse veel võtsin?
Naersin endamisi ning kõndisin Henry maja poole. Astusin uksest sisse ning inimeste mass oli korraga mu umber.
“Ryan!” hüüdis kaugelt Melika. “Ma arvasin, et sa ei jõuagi.”
Võtsin tüdrukult ümbert kinni. “Kuidas ma oleks mitte tulla saanud, kui sa siin oled?”
Pruunijuukseline neiu kihistas naerda.
Sa haised alkoholi järele.
Jõdsin Henry juurde lõpuks, keda ümbritses tüdrukute parv. Melika oli kuskil poole tee peal ära kadunud ning ma olin isegi õnnelik, et nii oli.
“Hei, kutt. Sa ka siin. Ma teadsin, et sa kohale ilmud,” naeris poiss.
Naeratasin mõrult vastu. “See tüdruk, kes minu juurde elama tuleb, on nagu megakena.”
“Ma vean kihla, et sa ei saa teda kätte, nagu sa oled kõik teised saanud. Tal peaks mõistust vähe peas olema.”
Hakkasin kõva häälega naerma. “Palju pakud siis?”
“100?”
“Teeme nii.” Ja me lõime Henryga käed. Sa oled mulle 100 dollarit sees, babe.
Tüdrukud kõrval itsitasid valjult.
“Millal ta tuleb?” küsis Alaula.
“Homme vist. Ma arvasin et hiljem, aga isa täna ütles, et ta homme kohal.”
Kaia pilgutas silma ning naeratas. “Too teda meile ka siis näha.”
Eks ma ikka toon. Naersin võidukalt.

Jaaaa, ma ei tea, kas ma eelmises osas üldse mainisin, et Ryan elab Hawaiil? (sellepärast need imelikud nimed)



2.

Marleen’i vaatenurk:
Mu käed värisevad. Ma loodan, et mul on kena pere.
Ma olin nii elevil, aga samas nii kurb. Ema nuttis päris tükk aega, kuigi ma kinnitasin talle, et ma ei lähe sinna ju oma ülejäänud eluks. Astusin lennukist maha ning sisenesin lähimasse toidukohta, kust ma sain endale ruttu mõne piruka osta. Istusin pingile ning mugisin ananassipirukat.
Suht vastik, aga elan üle.
Minu poole liikus üks naine, lai naeratus näol.
“Tere!” sõnas ta õhinal. “Sa oled ilmselt Marleen, eks?”
Noogutasin heakskiitvalt. Esimese korraga pani kohe täppi vähemalt. “Jah, mina.” Tõstsin oma käe tervituseks, kuid ta ignoreeris seda ning kallistas mind. Kõvasti.
“Ma olen Kaila. Tule lähme,” viipas ta käega auto poole. “Kõik ootavad sind.”
Kõik? Kortsutasin kulmu. Nad kutsusid terve suguvõsa, et mind neile näidata?
Olime umbes pool tundi sõitnud, kui me jõudsime pisikese külani, mis asus suhteliselt ranna ääres. Kõik palmid ja see mereõhk – täiesti uskumatu tunne.
Meie maja nägi välja imeline. Jäin seda ilmselt suu ammuli vaatama, kuid Kaila tiris mind juba käest.
“Kullakene, sa pole seest veel näinudki.”
Okei, nad on jah rikkad.
Sees ootas mind tohutu suur esik, mis oli ühendatud elutoaga. Seal oli nii palju raamaturiiuleid ja karikaid ja medaleid ja...Ma poleks jõudnud neid üle lugedagi.
Võtsime jalanõud jalast ning Kaila talutas mu kööki. Köök oli suurepäraselt disainitud ning see oli ühendatud söögitoaga. Üles jõudes tuli meile vastu Richard. Nii ta end tutvustas.
Kas neil siis lapsi polegi?
“Nii, nüüd jõuame sinu toani,” oli Kaila isegi õnnelikum kui mina.
Uks tuli lahti ja ma pidin selle peale kohe ohkama. Ma armusin oma tuppa kohe ära. Tuba oli pruuni värvi ning nii armsalt hubane. Mul oli oma vannituba, mis oli ühendatud mingi teise toaga.
Hetk hiljem rääkis Kaila, et neil on 19aastane poeg, Ryan.
“Ta on kasvatamatu, nii et ära pane teda tähele, kui ta nõme on,” naeratas naine närviliselt.
Jõudsime ka poja tuppa, mis asus täpselt minu toa kõrval.
Noh, nüüd ma ei imesta, miks all nii palju karikaid ja asju on - siia neid tõesti enam ei mahuks.
“Millega ta tegeleb?” küsisin medalite poole osutades.
Kaila ilmus mu kõrvale. “Surfab ja koolis on neil mingid ujumisvõistlused ja nii edasi.”
Noogutasin arusaavalt.
Mängib kitarri ka. Vaatasin kitarri, mis oli voodi kõrvale pandud. Enne toast väljumist lasin ühe pilgu veel üle, kuni märkasin ühte riiulit, mis pakkus mulle huvi. Ma läksin lähemale, uurides mis seal peal on.
Ryan Leialoha – Ballikuningas 2012. Ryan Leialoha – Ballikuningas 2011. Ryan Leialoha – Ballikuningas 2009. Ryan Leialoha – Ballikuningas 2008. Ryan Leialoha – Ballikuningas 2007. Ahnii…
Riiulile olid pandud kroonid, mis poiss oli ilmselt saanud ballilt, kus valiti kuningat.
Nii et meil on siis tegemist ilueediga. Naersin kavalalt.


Ryan’i vaatenurk:
Kõndisin kodu poole, kui mulle helistas Lahéla. Vajutasin otsustavalt kõne kinni ning lülitasin telefoni välja. Astudes esikusse, silmitsesin võõraid jalanõusid.
Mustad lipsuga balletikingad. Kes siin on?
“Ema, Katy on siin?” küsides oma tädi järgi.
Oli juba kuulda ülevalt kiireid same kuni Kaila jõudis trepini…Koos ühe võõra tüdrukuga.
Ahso…Vahetusõpilane ju.
Tüdruk naeratas õrnalt ning ulatas mulle tervituseks käe. “Marleen.”
“Marleen,” üritasin rasket nime järgi öelda.
Ta hakkas ootamatult naerma. “Mitte Marlään, vaid Marleen.”
“Ma parem ei proovi enam,” sõnasin pahuralt. Tahaks teada, kuidas sa ise teiste nimesi siin hääldama hakkad, lollakas. Ma tean ju eesti keelest nii vähe, kuidas ma peaks oskama kohe su nime hääldada.
Kaila vaatas meid oma õndsa pilguga, keeras otsa umber ning hüüdis rutakalt: “Ma jätan teid omavahele. Ryan, käitu ilusti!”
No see oli tõesti maailma hädavajalikuim lause. Pööritasin oma silmi.
Marleen itsitas järjekordselt.
Tal on ilusad juuksed ja silmad. Oleksin tahtnud oma kätega läbi ta juuste vedada ning hingata sisse nende lõhna.
“Sa maja oled näinud juba?” küsisin oma mõtteid eirates.
Marleen noogutas. “Aga sa võiksid mulle linna näidata.”
Miski näris mind seest. Ta oli nii puhas. Tema pilk - see oleks justkui minust läbi söövitanud ning kõik mu hingesaladused temani viinud.
“Jah, lähme,” vastasin hüpnotiseeritult. “Sa riideid ei taha vahetada või midagi…Ma mõtlen, et kas sul nendega palav pole?”
Marleen vedas pilguga üle oma riiete ning pööras selle mulle tagasi. “Oleks vist tõesti hea mõte. Ma lähen käin oma toast läbi siis.” Ja ta jooksis trepist üles, lokid selja taga lehvimas.
Ootasin teda umbes kümme minutit kuni kuulsin, et keegi tuleb.
“Lõp..” ohkasin tüdinult, aga mu aju sundis mind vait jääma.
Ma polnud ilmselt terve oma elu kedagi ilusamat tüdrukut näinud kui Marleeni. Ta oli vahetanud oma pikad mustad püksid lühikeste ameerika mustriga pükste vastu ning roosast pikavarukatega pluusist sai valge maika.
Ta nägi ehtne Hawaiilane välja, kui väljaarvata tema silmad, mis paistsid kiirgavat kuni kilomeetri kauguseni.
“Mis asja?” küsis tüdruk arusaamatult.
Manasin näole süütu ilme. “Mida?”
Marleen silmitses mind kahtlustavalt, kuid pani oma kingad jalga ning väljus.
TA ON KURADI KUUM!!!


Marleeni vaatenurk:
Sõitsime Ryani autoga linna. Tee peal oli juba nii palju vaatamisväärsusi, et ma pidin käskima tal iga kahe minuti tagant seisma jääma.
Ryan oli ilus ja meeldiv, aga miski temas häiris mind. Tema üleolev pilk või tema hoiak. Ma täpselt ei tea, kuid see paistis silma.
Ryan näitas näpuga ühe poistekamba peale. “Seal on mu sõbrad. Lähme ütleme tere.”
“Ma ei tea,” vastasin kahtlustavalt. “Ma ei tunne sindki veel piisavalt hästi.”
Poiss peatas auto ning vaatas mulle otsa. “Kuule, kool algab…Saadki omale uusi sõpru enne juurde. Siis sa vähemalt ei tolgenda mul järel.” Ahah, nii hästi endast arvadki…
Ta lülitas auto välja ning me läksime poiste juurde. Ma eksisin. Seal oli ka kolm tüdrukut.
“Hei, Ryan. Kes see iludus sul kaasas on?” küsis üks mustajuukseline päevitunud pikka kasvu poiss.
Tundsin, et mu põsed õhetavad, kuid ma üritasin ruttu millegi muu peale mõelda, et mitte seda välja näidata.
“See on Marleen. Eestist,” vastas Ryan.
Poisid vilistasid. Nad hakkasid oma jutte ajama ning ma jäin täiesti välja. Ma tundsin ennast nagu ma oleks outsider.
Kui ma selle peale mõtlesin, ilmus mu kõrvale üks ilus pruunide silmadega tüdruk.
“Marleen,” alustas ta. “Ma tean, et sa ei tea mind veel, aga ma lihtsalt hoiatan sind – ära armu Ryanisse. See toob sulle vaid häda ja südamevalu.”
Hakkasin naerma. “Ei, ei armu. Ta on mulle siin ju venna eest. Ja pealegi me oleme vaid sõbrad nii et ära muretse.”
“Usu mind, tal on palju sõbrannasid, kelle ta on lihtsalt katkise südamega elama jätnud. Ära armu ära. Ma ise arvasin ka, et mis asja ma küll ära ei armu. Järgmine kuu olin kõrvuni sees.”
Vaatasin tüdrukut veidi viltuse peaga ning tundsin, nagu ta oleks mu oma õde. Ta tundus nii hooliv ja sõbralik. Seda tunnet on võimatu kirjeldada, aga meil oleks nagu hingesugulus tekkinud selle kahe minutiga, kui me rääkinud olime. Tüdrukul olid väga lühikesed, vaevu õlgadeni ulatuvad mustad juuksed, kuid see tõi ta imeilusad teravad näojooned nii hästi välja, et ma jäin juba sekundi murdosaks uskuma, et ma olen vahetanud oma seksuaalset orientatsiooni.
“Eks ma proovin jah,” suutsin talle naeratada.
Tüdruk noogutas tõsiselt ning läks tagasi oma sõbrannade juurde.
Ryan tuli mu kõrvale ning küsis: “Noh, millest rääkisite?”
“Naistejutud,” olin napisõnaline.
“Ouch,” teeskles Ryan südamevalu, pannes oma käe südamele ning nutvat nägu tehes.
Naersin endamisi ning läksin istusin autosse tagasi.


Ryan’i vaatenurk:
Õhtu oli juba kätte jõudnud ning istusin oma toas, voodil, mille tegi ilusaks ja armsaks mu surfilainete tekk ja padjapüürid.
Huvitav, kas Marleenil on poiss? Ma ei saa ju talle niisama öelda, et hei, sa meeldid mulle. Ta peaks mulle nagu õde olema. Aga kohe kui ma vaatan ta hüpnotiseerivalt sinistesse silmadesse, jookseks need sõnad nagu kohe üle mu huulte. Mis minguga toimub? Ma pole kunagi selline olnud.
Tõusin voodist püsti ning vaatasin oma medaleid ja kroone, mis asetsesid riiulil.
Ma olen Ryan Leialoha. Ma ei armu mingisse Eesti plikasse ära. Cmoon…
Tõmbasin näpuga üle oma nime, mis oli graveeritud mu balli kroonile ning noogutasin.
Pealegi ma tahan Henrylt 100 dollarit saada.
“Ryan, tule sööma!” hüüdis ema alt korruselt.
Väljusin toast ning pooleldi sörkisin kööki.
“Hei, mis söögiks on?” küsisin kannatamatult.
Ema, nagu tal tavaks on, ignoreeris mu küsimust. “Kas sa viisid Marleeni ikka täna kuskile välja ka?”
Istusin söögilaua äärde ja võtsin laua pealt olevast korvist ühe nii punase õuna, et ma arvasin korraks, et ma olen lumivalguke ning kui ma seda soon, siis ma suren ära. “Sa ju nägid, et me sõitsime minema. Ei tead, ma hoidsin teda mingi 6 tundi autos kinni.”
“Ära ülbitse, Ryan. See ei tee sind ilusamaks.”
“Mida iganes, ma ei ülbitsegi.”
“Said ikka aru, mis ma ütlesin?” Tuli ema mulle nii lähedale, et ma tõstsin allaandvalt käed üles ning manööverdasin kuidagi tema kurjast pilgust eemale.
“Mine kutsu Marleen sööma,” sõnas ta leebemalt kui kunagi varem.
Ema pööras selja ning ma tegin talle nägusid.
Kas sa said aru? Said? Said ikka? Ülbitsemine ei tee sind ilusaks! Mis asja? Ta on vahel ikka jube tüütu.
Sammusin Marleeni ukse taha ning koputasin õrnalt. Kui vastust ei tulnud, avasin ukse ning piilusin selle vahelt sisse. Nägin kuidas tüdruk lamas kõhuli oma voodis ning rääkis kellegagi Skypes. See kuidas ta rääkis oma emakeelt…Ma pole elu sees midagi ilusamat kuulnud.
“Oi, Ryan, mis teed seal?” küsisin Marleen üllatunult, kui ta mind märkas.
Köhisin oma hääle puhtaks. “Ema tahtis sind sööma kutsuda.”
Tüdruk naeratas. “Tule edasi, ma tutvustan sind oma perele.”
Vaatasin teda kahtlevalt. “Kas ikka tasub?”
“Rahu, su soeng on super. Tule nüüd, mis sa kardad.”
Võtsin suuna tema kõrvale voodisse ning silmitsesin arvutit. Ekraanilt paistsid mulle vastu üks vanemaealine paar ning kui ma ei eksi, oli seal pooleldi näha veel Marleeni ealist tüdrukut.
“See on mu isa ja see on mu ema. Mu perekond,” tutvustas ta.
Näitasin näpuga tundmatu tüdruku peale. “Kes see on?”
“See on mu parim sõbranna, Helena.”
Nad kõik lehvitasid mulle. Lehvitasin neile vastu, naeratades oma kõige ilusamat naeratust, mis mul üldse olemas oli.
Marleen seletas neile veel midagi tundmatus keeles, tegi neile kõigile õhumusi ning pani läpaka kinni.
“Mis sa ütlesid?” küsisin uudishimulikult.
“Ütlesin et ma pean nüüd sööma minema.”
Ta tõusis voodist, pani omale ühe siidi jaki peale. Me läksime alla laua äärde ning ema oli juba söögid lauale pannud. Söögiks oli seekord krabipuljong riisiga.
“Nämma,” sõnasin käsi kokku hõõrudes.
Vaatasin poolest silmanurgast Marleeni. Tüdruku näoilme polnud just paljulubav, kui ta kuulis, et see on krabipuljong.
Kaila läks aga kohe paanikasse. “Kas see ei maitse sulle? Kas te Eestis ei ole seda söönud? Või tahad, et ma teen sulle midagi muud?”
“Ei, aitäh. Ma söön seda,” naeratas tüdruk armsalt. “Pealegi, mis seiklus see ikka on, kui ma asju ei proovi.”
Isa noogutas talle heakskiitvalt.
Meie pilgud Marleeniga kohtusid ning ma nägin ta silmist, et ta tahab mind just täpselt sama palju kui mina teda.
Naeratasin endamisi. 100 dollarit, tule issi juurde.

3.

Marleeni vaatenurk:
Söögilauast tõustes lasin kiire pilgu üle mu uue perekonna ning mulle tundus nagu ma tõesti kuuluksin siia. Ema, isa ja vend. Mul pole küll kunagi venda olnud, kuid see oli vapustav tunne, mis mind valdas. Minu perekond. Siiski igatsesin oma teist pere, seda päris pere, aga samas miski minus ei tahtnud nende peale mõelda.
“Marleen,” alustas Kaila. “Sa ei pea nende nõudega midagi tegema. Pane lihtsalt kapi peale.”
Noogutasin vastuseks, lükkasin vana puust tooli laua alla ning sammusin oma toa poole.
Hetk hiljem ilmus mu tuppa Ryan.
“Millal kool algab?” küsisin kannatamatult ning võtsin kirjutuslaua toolil istet.
Ryan viskas mu voodisse selili. “Ülehomme.” Sinna juurde käis ka veel nina krimpsutamine.
Naersin ning viskasin teda padjaga. “Miks sa siis kooli ei taha minna? Ise kõige popim kutt ju.”
Poiss vaid muigas selle üle.
Minutiks ajaks tekkis täielik vaikus. Ainult kella tiksumist oli kuulda. Vaatasin Ryanile täpselt silma ning sel hetkel ma taipasin, et see noormees mu vastas ei olnudki selline kõva kutt nagu ta tundus, vaid tema hinges peitus midagi palju sügavamat.
Ryan köhatas. “Khm…Sa tuled ka siis kooli avapeole?”
Tõusin toolilt ning läksin akna juurde, kust kostus imeline merekohin. Öine õhk paitas mu põski ning ma hingasin seda värskust enda sisse, et see hetk sinna söövitada. Eemal vilkusid rannatuled ning mul tekkis kange tahtmine minna ujuma.
Jooksin ruttu oma kapi juurde, võtsin sealt bikiinid ning kadusin vannituppa.
“Ee…Marleen?” koputas Ryan kahtlevalt vannitoa uksele. “Kas juhtus midagi?”
“Ei,” hüüdsin talle vastu. “Ma tahan lihtsalt ujuma minna.”
Bikiinid vahetatud, keerasin ukse lukust lahti ning mu tuba oli tühi. Otsisin kohvrist, mis oli veel lahti pakkimata, oma rannalina ning läksin alla esikusse.
Hetk hiljem, kui olin oma plätusi jalga panemas, jooksis ka Ryan, koos oma surfilauaga, trepist alla.
Nähes mu mittemõistvat nägu, selgitas Ryan: “Mis sa arvasid, et ma tõesti lasen sul üksi neid imelisi lained minna vallutama?”

Ryan’i vaatenurk:
Olin imestunud, et Marleeni tõmbab meri.
No jah, ega see ei tähenda, et kui ta kuskil pommiaugus elab, siis ta ei peaks teadma, mis on meri.
Marleen võttis oma maika ning lühikesed püksid seljast ja jooksis merre.
Oppa, mis keha!!
Kaua ma tal igatahes oodata ei lasknud. Viskasin oma pluusi liivale ning ujusin talle järgi.
“Noh, miks sa oma surfilauaga ei tulnud?” küsis ta mänglevalt.
Võtsin suure sõõmu merevett suhu ning puristasin talle selle näkku.
“Iuu, Ryan. Sa oled nii lapsik.”
Naersin ning võtsin ujudes suuna tagasi kalda poole. Sinna jõudes aga heitsin oma linale pikali.
Juba tükk aega ootasin Marleeni tagasi, kuni ta ka lõpuks pärale jõudis ning viskus pikali minu kõrvale.
Tundsin tüdruku lõhna, mille kandis õrn tuuleiil minuni ning ma nägin, kuidas ta rind iga hinge sissetõmbega tõusis ning siis jälle langes. Ta nägi nende veepiskadega, mis tema keha ehtisid, nii kena välja, et kui ta poleks ennast korraks liigutanud, oleks ma teda ilmselt kohe suudelnud.
“Mis sa arvad, Ryan,” katkestas ta vaikuse. “Kas keegi kutsub mind sinna avapeole ka? Kuna seal on ju ikka nii, et keegi poistest peab sind kutsuma, eks?”
Pöörasin näo tema poole. “Ma arvan, et kutsub küll, ära muretse. Keegi eriti ei pane pahaks seda, et sa kuskil pommiaugus sündinud oled. Ega see pole ju sinu süü.”
Marleen tõusis küünarnukkidele, näos vaenulik ilme. “Kuidas palun?” Käskis ta mul ennast korrata.
“Noh,” tõusin ka mina küünarnukkidele. “Ma ütlesin, et see pole sinu süü, et sa kuskil pommiaugus sündinud oled. Eesti on ju nii mõttetu riik. Keegi ei teagi sellest eriti midagi.”
Marleeni vaenulik ilme oli muutunud selle sekundi murosa vältel lausa vihkavaks.
“Kuule, mees,” alustas ta veel kurjemalt, kui mu ema seda oma elu jooksul kokku on teinud. “Sa pole üldse nii lahe, kui sa arvad. Ja pealegi, Eesti pole mõttetu riik, kuna see on minu kodumaa. Sul ka hea poleks, kui ma hakkaks sinu riigist sedasi rääkima.”
“Rahu, Marleen,” üritasin leebelt naeratada.
“Mis rahu,” katkestas tüdruk püsti tõustes. “Mul on kõrini sellest, et sa endast nii hästi arvad. Mis õigus on sul minu elukohast nii rääkida? Tead mis? Sa oled üks paras siga! Täielik mõttetu mees! LUUSER!!!”
Ma ei jõudnud talle vastatagi, kui ta oli oma rätiku kaenlasse võtnud ning sammus siis vihase kõnnakuga maja poole tagasi nii et liiv ta ümber tuiskas.
Tõusin ka püsti ning olin nii kuradima vihane enda peale, et ma nii lollilt ütlesin.
Lõin käega õhku. No tore küll

Marleeni vaatenurk:
Mis õigus on tal nii öelda? Ta on nii ärahellitatud. Sammusin vihasena oma tuppa.
“Kas kõik on korras?” küsis uksevahelt piiluv Richard. “Ma nägin, et sa tulid nii vihasena.”
Hingasin raskelt välja ning naeratasin talle. “Ei, kõik on korras.”
Richard küsis ettevaatlikult: “kas ma võin muidu sisse korraks tulla?”
Noogutasin vaevumärgatavalt.
Tundsin, kuidas mees istus mu kõrvale voodi peale.
“Ära pane Ryanit tähele. Ta on täiesti ärahellitatud Kaila poolt,” alustas ta.
Pöörasin oma näo tema poole ning vaatasin küsivalt otsa. “Miks sa arvad, et asi on Ryanis?”
Richard tõusis voodilt ning suundus akna poole. “Tead, ega Ryangi hullema näoga koju ei tulnud. Ta oli nii kurva ilmega, nagu oleks lapselt kommi ära võtnud.”
Turtsatasin hetkeks. “Ega meil polnudki mingi suur tüli. Ta lihtsalt solvas mu kodumaad ja ma pidasin õigeks, et ma kaitsen seda.”
Richard pöördus minu poole. “Aga muidugi. Lihtsalt…Ryan on tegelikult nii õrna hingega poiss. Kui tema peale karjuda, siis ta vaatab oma kutsusilmadega sulle otsa ning hing läheb kohe haledaks.”
Hakkasime koos naerma.
“Okei, ma lähen nüüd. Vaja paar tööasja üle vaadata,” sõnas mees uksest välja minnes.
Ma peaks vist pesema minema. Võtsin oma saunalina ning läksin vannituppa, lukustasin enda järelt ukse ning võtsin riidest lahti. Pesemas käidud, hakkasin ma riideid vahetama. Saades veel viimasel hetkel aluspesu jalga, lendas uks järsku suure pauguga lahti.
“MIDA SA TAHAD?” kiljusin Ryanile, kobades oma saunalina järele, et sellega oma keha katta.
“Mis mina? Ma…ma…ma tahtsin…vetsu tulla!” karjus poiss mulle vastu, ise kokutades.
Tõmbasin rätiku endale kõvemini ümber. “Ma ju lukustasin ukse. Kas sul on mingi salavõti?”
Alles siis sain ma aru. Pöörasin ennast ümber ning ka seal oli uks. Katsusin seda ning see oli lukus.
Meil on koos vannituba. Vot kui tore.
Ryan oli juba päris rahuloleva näoga ning toetas ennast vastu uksepiita. “Ma unustasin öelda sulle, jah.”
Saatsin poisi poole surmava pilgu. “Ahha, või et unustasid. Sa oled vastik.”
Ryan kohkus. “Okei okei. Ära nüüd nii südamesse võta. Sul on ilus keha ju, mis sul karta on.”
Saatsin veel ühe hoiatava pilgu.
“Selge. Sa vist tahad, et ma välja lähen. Aga tee ruttu, ma tahan hädasti pissile minna.”
“Oi, ma vist tahtsin tegelikult, et sa minuga siia riideid vahetama jääksid,” lasin käiku oma sarkasmi.
Ryan lõi käega ning läks oma tuppa.

Nonii.

Googeldama=guugeldama. ÕS täitsa okei sellega. ;D
Need vaatevinklid oleksid võinud ehk natukene pikemalt olla ja mind häiris see, et kui Ryani sõber oli öelnud, et Ryani isa saab 2-3 tüdrukud nädalas ja siis tuli välja, et Richardil oli ema...
Veider, et Marleen ühe lause põhjal end inimestega nii koduselt tunneb, et neid endale õe eest arvab olevat, kuid see selleks. Ryan tundub olevat mingisugune hull naistemees.

Iseenesest oli hea. :)

Ja tead, mis mulle enim meeldis? See, et postitasid uue osa ka siis, kui keegi vahepeal kommenteerinud polnud. :)

Uut!

Nii, lugesin hetkel kiirelt esimese osa läbi. Päris okei, meeldis see järsk algus. Plusspunktid selle eest. Pisut rohkem võiks olla teksti otsekõnede vahel. Muidu saab osa nagu kuidagi liiiiiiiiga ruttu läbi Muidu oli suhteliselt sorav lugeda...
Kogu see vahetusõpilase teema on täiega ülenämmutatud ja ka selle loo puhul on see ülimalt ettearvatav, mis toimuma hakkab. Samas tõotab tulla poiste vahel ehk pisike konkurents ja see mulle juttudes ja laivis alati meeldinud Igatahes jahm, ma arvan, et ma olen selle lugeja, küll ma ülejäänud osad ka loetud saan ja siis saad ka veidi põhjalikuma kriitika minult.

Nasicc: Ma lugesin mingi ülikaua su tagasisidet ning ma ei saanud absoluutselt alguses aru, et mis Ryani isa saab 2-3 tüdrukut nädalas. Kuid nüüd ma mõistsin. Ma olin natuke vist nii omas mõtetes kirjutanud, et lihtsalt see lugejale võib-olla kohale ei jõua. Seega mõte oli tegelikult, et Ryan on kõige kuulsam surfaja, peale ta isa muidugi ning et Ryan saab 2-3 tüdrukut nädalas.
See tundus jälle kuidagi nii segane, appi Ja mis puutub Marleeni, siis ma ei teagi...Ta on omamoodi ja elab hästi sisse :)
Igaljuhul aitäh sulle :) Nii tore oli lugeda.

Audrey: Ma ei tea miks, aga ma ei julge lihtsalt panna väga otsekõnede vahele veel teksti. Kui ma panen ja pärast üle loen, siis see ei sobiks nagu sinna. Mul koolis ka juttude kirjutamisel probleeme sellega
Lõpp...Noh...Lõpp ei ole ettearvatav, minuarust vähemalt küll mitte *Naerab kavalalt*
Igaljuhul suured tänud ka sulle :)

Lihtsalt proovi, katseta... Kirjuta, kustuta, proovi uuesti...
Ja kui lõpp pole ettearvatav on see üliäge, ma jään igatahes ootama...

Selge. Eks siis näeb, mis edasi saab. :)

Äkki sa oled nagu Hemingway. Tema tekstides ka palju otsekõnet saatelauseteta. Mina ise jälle vahel mõtlen, et kas ma pean oma otsekõne lõppu mitu rida saatelauset panema...

Vaata, kuidas asi õige tundub, ma arvan.

Täitsa võimalik.

Mulle väga meeldis ja ootan huviga uut.


Ryan on mingi hull naistemees?

Mulle nii meeldis see, et Marleen enda kodumaa sõimamise pärast närvi läks. See on nii.. eestlaslik.

Igatahes - jätka!

Mezilane: Aitäh! Ja, kõik tüdrukud ihkavad teda :)

Keku: On jah. Ise läksin ka nii ähmi täis, kui seda kirjutasin, nagu oleks keegi mulle nii öelnud Aitäh :)

Birgit, su viimane smail meenutab kükloopi ja see häirib mind. xD
*ei vaata enam seda smaili* ;D

Naughty: Mulle meeldib ka Marleen. Ta on nii armas ja hea, aga samas kui vaja, siis oskab ta ka kuri olla :) Vaatenurgad tegin ma jah sellepärast, et lugeja saaks aru, mida teine see aeg tunneb Eks ma teen siis need veidike pikemaks, kui aega jätkub

Naughty: Danke.

Karro: Me knows. Vahepeal mulle ei meeldi, milliseks ma ta teen, aga vahepeal olen ma nii uhke ta üle. Küll tal tuleb neid softe pooli ajapikku ikka sajaga välja. Aitäh igaljuhul :)





Saate uue osa ka. Ma nii õnnelik, et lugejaid on. Üritasin siis vaatenurgad pikemad teha, kuid Ryani oma tuli ikka liiga lühike. Lõpus väsisin täitsa ära. Lähiajal vist uut osa ei tule, kuna mõtteid absoluutselt mu peas enam ei eksisteeri. Loodan, et te annate mulle ideid ja siis ma saan nendest kõigist midagi natuke võtta ja kokku panna :) Anyway I hope you like it!

NB! Jutt on igavam, kui eelmised osad on olnud. Mu mõtted on kuidagi laiali. Ja üle pole ka vaadanud nii et kirjavead võivad silma jääda





4.
Marleeni vaatenurk:
Mida lähemale aeg koolile jõudis, seda lähedasemaks sain ma ka Ryaniga. Ryan on tore poiss, kuid ma võtan teda ainult nagu oma venda. Ta oskab mind naerma ajada (enam pole tülisi olnud) ning ta üritab vist tõesti iga hinna eest, mis tal ka siiamaani on õnnestunud, seda aastat mulle meeldejäävaks teha.
Kool on juba homme. Ohkan endamisi ning lähen oma suure valge peegli ette. Mis siis kui ma kellelegi ei meeldi ning ma olen oma klassi heidik? Ma ei ole just palju Ryaniga väljas käinud ning need Hawaii nimed ei jää ka nii kergesti meelde. Tean ju inimesi ainult nägupidi.
Panin oma pikad, paksud ja lokkis kiharad hobusesabasse ning otsisin oma vooditeki vahelt telefoni välja. Sõrmed nagu iseenesest liikusid telefoninumbrite poole, sealt Kevini nime juurde ning siis rohelisele nupule.
“Hallo?” vastas pärast seitset korda kutsumist unine madal hääl ning ma ei eksi, kui ma ütlen, et pisut ka vihane.
“Mm, hei, Kevin,” üritasin reipalt kõlada.
Oh jumal. Kellaaeg. Ajavööndid. Viskasin pilgu kellale. 5 õhtul. Eestis peaks kell olema praegu kolm öösel ju.
Näppisin närviliselt oma püksinööpi. Appi, alati teen ma midagi nõmedat, kui ma telefoniga räägin. Naersin iseenda üle.
“Oi, Marleen,” oli ta hääles viimnegi väsimusnoot kadunud. “Ma üldse ei oodanud su kõnet. Mis kell üldse on? Issand. Kell on 3!!!”
Naljakas oli Kevini häält jälle kuulda. See kuidas ta kõrgendatud häälega minuga riidles, nagu ta oleks mu isa. Surusin silmad kõvasti kinni ja ei hinganud paarikümneks sekundiks. Ma tean küll, mida see nüüd tähendab.
“Kuuled mind või? Ära ütle, et sa helistasid mulle ja nüüd ei räägi enam,” kostus teisel pool toru paanikas olev hääl.
Ja ma ei suutnud enam seda kinni hoida. Panin käe oma suule ja suured, suured krokodilli pisarad voolasid üle terve mu näo. Üritasin seda teha hääletult, kuid väike niutsatus pääses läbi mu sõrmede.
Teisel pool toru oli vaikus. Kuulsin Kevini ohkamist. “Palun ära nuta, Mammu.”
Terve mu nägu oli selle väikse ajaga saanud juba läbimärjaks. Tõstsin käe suult ning naeratasin ja nuuksusin korraga.
“Sa ei kujuta ette, kuidas ma seda hüüdnime igatsesin.”
Kuigi ma ei näinud poissi, olin ma kindel, et ta naeratas oma kõige seksikamat naeratust, mis tal olnud on. Kevin on alati olnud selline…noh kuidas kõik ta kohta ütlevadki, ÜLIKUUM poiss. Kuid minu jaoks oli ta ülikuum ka iseloomult. Tahtmatult kerkisid mu silme ette meie mälestused, kuidas me käisime rannas jäätist söömas, ujumas…
“Mammu,” alustas noormees pehmelt. Ta hääl oli nagu muusika mu kõrvadele. Madal ja mahe. “Ma igatsen sind.”
Võpatasin. Ma ei oodanud seda. No tegelt mida ma siis ootasin? Mina jätsin ta ju oma lolli peaga maha.
“Me rääkisime sellest,” üritan teemat enda jaoks mittevalutuks teha. Kõik on nii segane. Alles eile oli vahetusõpilase elu parim, mis minuga juhtuda sai ning täna on see kõige kohutavam asi maailmas.
Tundus nagu Kevin kõnniks mööda oma valget vaipa, mis ta toas põranda kattis. Valge koos imeilusate tillukeste siniste täppidega.
“Ma saan aru, et me rääkisime, aga mida ma tegema pean? Ma ei saa niisama lihtsalt öelda, et ok, mine siis minema, midagi pole meie vahel olnudki. Hüvasti.”
Istusin voodi servale. Langetasin pea ja sulgesin silmad.
“Kui sa oled nii kaua ühe inimesega koos olnud,” jätkas poiss, “siis jääb ikkagi mingi osa sinust teda igatsema. See on harjumatu niimoodi olla, ilma sinuta.”
Ma ei osanud midagi sellepeale kosta. Kuidas ma oleksin tahtnud talle kaela viskuda ja teda suudelda laubale, suule, ninale, põsele, silmale. Ükskõik kuhu. Peeaasi et ta oleks siin minu kõrval. Tundsin kuidas pisarad vägisi silma kipuvad.
“Ma igatsen sind ka,” üritasin läbi nutuse hääle sõnu kokku voolida.
Kurat, mida ma teen? Ma jätsin ta maha ja nii see jääma ka peab. Ta ei pea seda aastat vastu. Ma lihtsalt teen omale elu kergemaks, et mitte pärast haiget saada.
“Kuule,” vahetasin teemat. “Sa peaks vist magama minema. Kell palju ka juba.”
Pärast mõttepausi sõnas poiss: “jah, sul on õigus. Aga mu voodi on nii tühi ilma sinuta.”
Silme ette tulid jälle pildid minust ja temast tema voodis, kui ma lamasin lihtsalt ta kõhu peal ja vaatasime kuud, mis valgustas oma kumaga tervet tuba.
“Head ööd, Kevin,” ütlesin emotsioonitult, kuid selle taga peitus midagi palju sügavamat.
“Head ööd,” sosistas ta vastuseks ja kõne oli lõppenud.
Viskasin telefoni vaibale ning langesin oma patjadele pikali. Oh, kuidas ma tahaks praegu Eestis olla.
Kõik tundus kuidagi nii vale. Mu ema ja isa olid minust tuhandete kilomeetrite kaugusel. Mu kõige kallimad sõbrad, Kevin ja Helen, olid ka nii kaugel. Kas see ongi vahetusõpilaste puhul tavaline, et lihtsalt tahad oma kodu taga nutta?
Mõlgutasin oma mõtteid kuni mu vannitoa uks avanes ning sisse astus Ryan. Vaatasin teda ning märkasin, et ta on nii pruun. Ja ma polnudki seda tähele pannud. Ta blondid-pruunid juuksed olid ilmselt surfamas käimisest seksikalt sassis ning kui ta naeratas mulle, tundus, et ta on otse Colgate’i reklaamist siia tuppa photoshopitud.
“Hei, ma leidsin otsetee su tuppa. Ma hakkan sind nüüd kummitama,” sõnas ta naerdes.
“Looda sa!”
Ryan istus mu kõrvale. Ta jälgis mu silmi tükk aega ning minu kohkumuseks tõstis ta oma käe ja pühkis õrnalt ühe pisara, mis oli silmanurka jäänud.
“Ma naersin enne,” tõin kuuldavale vabanduse, mida ta ilmselgelt uskuma ei jäänud. Seda oli ta näost aru saada.
Noormees tõmbas kätega õrnalt läbi juuste.
Vaatasin teda uudishimulikult. “Sa käisid ujumas?”
“Henryga käisime just veidi aega tagasi surfamas.”
“Kas sa oskad hästi surfata?”
Ryan turtsatas. “Sa pole veel piisavalt mu medaleid näinud või?”
Muigasin ning kergitasin kulme. “Olen küll. Veel eriti jäid silma ühed kroonid, mis annavad märku, et sind on iga aasta ballikuningaks valitud. Ja ühtlasi see tähendab ka, et sa oled nii tahetud kutt oma koolis.”
Poiss punastas. “Ma pole just iga aasta saanud, aga viimased aastad jah. Ma tegelikult ei hooligi väga sellest kroonist. See lihtsalt näitab inimestele, nagu ma oleksin jumal, aga ma ei taha näida sellisena, kes iga nädal omale uue tüdruku saab, magab nendega ja siis jätab maha.”
Hakkasin nii kõvasti naerma, et ma pidin käe ruttu omale suu ette panema, et see liiga valjult läbi seinte ei kostaks. “Kas sa mitte polegi selline?” üritasin läbi naeru kuidagi sõnu välja saada.
“Ei,” protesteeris ähmi täis Ryan. “Ma olen tüdrukute vastu alati väga vastutustundlik olnud. Ega sa ometi seda sellepärast arva, et sa ise hoopis tahad mind ja sa oled kõigi teiste tüdrukute peale hoopis kade?”
“Oi Ryan,” raputasin pead. “Sa pole minu maitse.”
Poiss naeratas mõrult. Mulle tundus, nii silmanurgast, et ta pilgus oli pettumus.
“Millised siis sinu MAITSED on?” päris ta.
Mõtlesin järele. Silme ette tuli kujutluspilt Kevinist. “Blondid. Sama soenguga enam-vähem nagu sul. Seksikad. Ilusa naeratusega. Sinised silmad. Väga kuum keha. Ning muidugi peaks poisil olema ka imetlusväärne iseloom.”
Neid asju ette lugedes, tegin mõtetes Kevini nime taha linnukesi. Kõik omadused olemas.
“Puhas mina ju,” narris Ryan. “Kui juuksevärv välja arvata.”
Tõusin voodis istukile. “Sa oled ikka nii heal arvamusel endast.”
Noormees tõusis voodilt püsti ning läks tagasi vannitoa ukse juurde, et lahkuda. “Vahel võib ju,” olid ta viimased sõnad, enne kui ta teise tuppa kadus.

Ryani vaatenurk:
Ärkasin ema alt korruselt hüüdmise peale. “RYAN, TULE KOHE ALLA!”
Tõmbasin käega läbi juuste. Kell on seitse. Kool. Ohkasin sügavalt. Hakkab jälle pihta see tants ja trall.
Vedasin ennast laisalt voodist püsti ning otsisin omale kapist sobivad riided. Kammisin oma juuksed ning lasin käega nendest veel korra läbi, et nad rohkem sassis välja näeks. Imeline. Viskasin õpikud laua pealt kotti ning jooksin trepist alla.
Nähes Marleeni laua ääres, oleks mu hing peaaegu kinni jäänud. Ta oli nii ilus. Ta juuksed olid sirgendatud ning see meik, mis tal näos oli, sobis talle oivaliselt. Ma tundsin ennast hetkeks tema kõrval asotsiaalina. Viskasin ennast mõtetes vastu seina. Ma olen ka ju ilus.
Terve hommikusöögi aja oli ema nii elevil, et Marleen saab kooli minna. Ta pakkus isegi, et ta viskab ta ära.
“Ema, ma saan ise ka ta ära viia ju,” sõnasin silmi pööritades. “Mäletad, ma olen su poeg, Ryan. Käin ka veel koolis.”
Kaila vaatas poisi poole. “Õigus, aga sõida ettevaatlikult.”
Tõusime Marleeniga lauast ning läksime autosse, et kooli sõita.
“Mis siis juhtub, kui ma osutun oma klassi nohkariks?” päris tüdruk murelikult. Vaatasin kuidas ta lõputult pikalt mustad juuksed lendlesid tuule käes, kuna ma lasin autol just enne katuse alla.
“Rahu,” sõnasin oma ehmatuseks kuidagi liiga enesekindlalt. “Ma sobitan sind normaalsete inimestega ja küll sa näed, et sa ei ole mingi nohkar.”
Kooli ette jõudes nägin, kui närvis Marleen on. Ta käed värisesid nii, et kui ma oleks talle mingi klaasvaasi kätte andnud, oleks ta selle kohe maha pillanud.
Küsisin tema kotti enda kätte võttes ning seal sobrama hakates, et leida ta tunniplaani: “mis sul esimene tund on? Saadan su klassi ära?”
“Ei, ma saan ise hakkama,” tiris ta koti mu käest ning sammus kooliuksest sisse. “Kas sa ootad mind pärast kooli siin?”
Vaatasin ümberringi, kus minu kamp võiks olla. “Jah, ma helistan ka. Kuule ma jooksen nüüd.”
Läksin meie tavapärasesse kohta, kus tavaliselt minu sõbrad kogunesid. Ja nad olidki seal.
“Ryan!” hüüdis Akahi mulle vastu tulles ning seljale patsutades. “Sind pole ammu näha olnud.”
“Kuule, kutt, ei ole jah,” naeratasin. “Mul see vahetusõpilane ka ju kodus.”
Akahi lõi käega omale otsaette. “Ja õigus. Ta pidi ülikuum olema. Kayl ütles, ta olevat teda näinud”
Ma tegin näo, nagu ma poleks seda just kuulnud. “Kas Henry on tulnud juba?”
Poiss raputas pead. “Aga sealt tuleb küll keegi, kellele sa palju selgitus võlgned.”
“Tere, Ryan,” kuulen tuttavat häält selja taga. “Oleks aeg rääkida.”
Pööran ennast ettevaatlikult ümber ning seal ta seisab. Täies hiilguses. Lahéla.
“Tead, mul tõesti pole praegu aega. Ma loodan, et sa leiad endale selle õige kuti, aga tõesti, ma ei mäleta sellest peost midagi ja ma ei taha ka mäletada. Ma pole sinu jaoks.”
Tüdruk kergitab kurjakuulutavalt kulme. Ma loen mõttes sekundeid, millal ta mulle ühe kõrvakiilu annab. 1, 2, 3, 4... Ja ta virutabki mulle lahtise käega vastu nägu. Kurat, see oli valus.
Võtan oma põsest kinni ning vaatan vihaselt Lahéla otsa.
“See on selle eest, et sa lihtsalt kasutad kõiki tüdrukuid oma vajaduse järgi ära. Oli hea magada minuga, eks ja pärast oma sõpradega irvitada, et järgmine ohver langes su lõksu. Ryan, sa oled täiesti läbikukkunud mees. Ma juba ootan aega, millal keegi su täie hinnaga maha teeb. Ma vihkan sind.”
Nende sõnadega lahkus ta, keerutades nii palju tuult üles kui võimalik. Ma seisin ikka veel ühe koha peal, käsi totakalt põsel. Lööb nii kuradi valusalt. No nii valus on lihtsalt.
Kõige jubedam oli aga see, et kui ma ümber pöörasin vaatas mulle siniste silmadega Marleen otsa.
“Ahso, Ryan Leialoha. Või et sa käitud tüdrukutega vastutustundlikult?” küsis ta käsi rinnal ristates.
Nägin silmanurgast, kuidas Akahi vilistas hääletult ning jälgis Marleeni tagumikku. Ka teised poisid käitusid nagu tema.
“Sorry, üks vana asi oli klaarimata.”
Kui Marleen märkas, et midagi jälgin, vaatas ka tema poiste poole. Akahi võttis aga otsa oma kanda ning tuli meieni.
“Tere, ma olen Akahi. Akahi tähendab Hawaiil “esimest korda, mitte kunagi enne”. ” sõnas ta oma flirtiva häälega, mida ta tavaliselt kasutab, kui ta mingit tüdrukut kavatseb saagiks tõmmata. "See esimest korda on noh...päris mitmed tüdrukud saavad minuga alles pärast esimest korda teada, mis mu nimi tähendab."
Naersin omale nina alla.
Tüdruk oli ilmselgelt segaduses, kuid ulatas Akahile käe ning tervitas vastu. Akahi hoidis kätt aga liiga kaua kinni ning nägin Marleeni pilku, mis anus, et ma teda välja aitaksin.
Oi, tibu. Sa ei teagi, mis sind ees ootab.

Ossa raks. See ei olnud igav! Okei see lõpp oli lihtsalt elu naer. Ma ei tea, miks. Lihtsalt lugesin ja siis ühel hetkel naersin laginal.
Täitsa lõpp mulle lihtsalt väääääääääääääääääga meeeeeeeeeeeeeeeeeeldib.
Nothing to say, just WOW

APPI, TE OLETE NII NUNNUD!!!!! Minu arust oli see just nii igav kuidagi, kuna ma ise ei olnud mõttega selle juures...

Karro: Okei, arvestan su soovi. Või õigemini ideed. Mul endal oli ka mingi peo idee, kuid see tundus liiga elementaarne teema. Eks ma vaatan seda väljasõidu asja :) Ära sa sellesse Ryanisse nüüd nii palju ka kohe kiindu, kes teab, mis jutt toob

Mezilane: Tore kui naerma ajas Mul oli endal selline situatsioon, kus eelmine aasta mu kooli üks kaheteistkümnendik (nüüd juba lõpetanud) ütles mulle, et ta saab sünnipäevaks tüdrukutelt nende süütusi Mul tuli see meelde ja üritasin seda kuidagi teksti sulandada Aitäh, et meeldis :)

Nähes Marleeni laua ääres, oleks mu hing peaaegu kinni jäänud. Ta oli nii ilus. Ta juuksed olid sirgendatud ning see meik, mis tal näos oli, sobis talle oivaliselt. Ma tundsin ennast hetkeks tema kõrval asotsiaalina. Viskasin ennast mõtetes vastu seina. Ma olen ka ju ilus.

HAHAHAHAHA! Väga hea.

Üldiselt... mõnus pikk võrreldes eelmise osaga. :) Polnud üldse igav ja kindlasti ootan uut. ;D