Hello hello. Triinu is back in action!! Igav osa. Üle pika aja vähemalt midagigi. Uued tuuled puhuvad ja peagi läheb põnevaks. Me promise. Põnevus puhub püksid jalast. Kirjavigu ärge noppige. Ma ei lugenud teksti üle. Võib ka mõningaid muid vigu olla. Ah ja, panin mööda sellega, et eelmises osas pidi pidu olema homme, kuid ma tegin selle kohe sama päev juba ära
No kurat küll, ma kohe ei tea, miks ma ilma otsekõnedeta ei saa.....
Ärge Ryani vaatenurga pärast muretsege, küll neid tuleb pikemaid. Mul oli vaja ju Marleeni südant vallutada :) Make love not warMarleeni vaatenurk:
Istusin viimases pingis, mis asus klassiruumis uksepoolses reas. Rozamaria ei vaevunud istuma toolil, vaid seadis ennast mugavalt sisse laua peal kuna tal oli järgmine tund hispaania keel, kuid minul matemaatika. Meil olid eraldi rühmad. Kuigi ma teadsin juba mõnda tüdrukut, olin veidi pettunud, et ma Rozamariaga samas rühmas ei ole, sest ta tundus olevat ainuke sõbranna, kellega võiks midagi ka välja tulla. Roza oli tõeliselt kena neiu. Mitte neiu. Ta oli juba naine. Vestlesime Rozaga seni, kuni kell helises ja ta jooksis klassist välja.
Tunnist viis minutit läbi saanud, tehti uks lahti ja sisse jooksis üks poiss.
Oi sa juudas, ma armusin praegu. Poiss oli brünett ning imeliste näojoontega. Ilmselt üritas ta tõesti tundi jõuda, kuna ta hingeldas raskelt.
“Nii see siis käibki jah, härra Yule?” küsis matemaatika õpetaja rangelt. Mulle pole kunagi matemaatika õpetajad meeldinud. Nad on alati kõige kurjemad õpetajad kooli peal. Nendega juba jamasse sattuda ei tahaks.
Noormees aga ei teinud temast väljagi ning hakkas otsima omale vabat kohta. Üks teine klassivend noogutas õrnalt peaga, et minu kõrval on vaba koht. Nimelt istus see poiss just üle vahekäigu.
“Andre,” sõnas mees madalal kumiseval häälel, olles mu kõrval istet võtnud. Ta hakkas kohe kotist otsima asju ning viskas hetke aja pärast lauale oma täis soditud vihiku ja õpiku.
Ma ei pidanud vajalikuks talle vastata. Hetkel oli tähtsaim hakata keelest aru saama ning teha vajalikke arvutusi, mida õpetaja klassi ees selgitas.
Hea vähemalt, et neil teisi numbreid kasutusel ei ole.Heitsin silmanurgast pilgu Andrele.
See mees on tõesti jumalik. Need põsesarnad, silmad, kulmud. Täiuslikud huuled. Jah, see on tüüpiline love story. Tüdruk ja poiss kohtuvad esimest korda koolis ning nad armuvad silmapilkselt. Siis nad abielluvad ja saavad kaheksa last. Ja surevad õnnelikult koos…Mis sai mu matemaatikast?Muigasin endamisi.
Oeh, ma tahaks seda pidu juba täna õhtul. Kool võiks läbi saada.Tundsin teiselt poolt kõrval pingist kellegi pilku. Pöörasin pea sinna ning üks poiss vaatas mulle täpselt silma. Prillidega poiss. Ja tal oli üks jube suur vinn otsa ees. Mädapunn. Ta oli väga kiimas näoga. Pöörasin kohe oma silmad tahvlile ja hakkasin ruttu arvutusi tegema.
Olin õhtul just lõpetanud kodus Skype kõne vanematega, kui uksekell helises ja kuulsin juba kaugelt Kaila hüüdmist, et mulle tuli külaline. Kuulsin ka seda, et teda juhatati minu toani. Uks avanes ning sisse astus Roza.
“Hei,” hüüdis ta naeratades ning hoidis käes ühte kilekotti. “Tõin sulle meie tutvumise puhul väikese kingi ka.”
©ampus. Olin juba ¹ampusega harjunud, kuna mu vanemad lubasid mul tarvitada alkoholi. Muidugi mõistuse piires. Ning ma ei usu ka, et Kaila ja Richard seda just keelavad. Tundsin ennast Roza seltsis nii mugavalt. Temaga oli tõesti hea juttu ajada.
“Nii siis, räägi mis sa selga paned,” küsis ta mult särasilmil.
Tõusin voodilt püsti ning suundusin oma garderoobi poole. “Tead, ma ei teagi. Kas see on mingi selline veidike “kargan-igat-poissi-pidu” või selline “panen-ropsi-pidu” või “suudlen-täna-palju-pidu”?”
Kuulsin vist esimest korda Rozat nii kõvasti naermas.
Kas mu nali oli tõesti nii naljakas või on talle lihtsalt ¹ampus juba pähe hakanud?Siiski ta naer nakatas ka mind ning lõpuks olime mõlemad kõhud kõveras ja ma arvasin isegi, et ma pissin püksi.
“Kuule,” turtsatasin veel viimast korda. “Mis värk selle Andrega on, kes ta on?”
Roza kortsutas kulmu. Otsis mulle graderoobist ühe kleidi ning käskis selga proovida. “Midagi pole. Ta on omamoodi. Oma kamp. Käib motikatega sõitmas ja värki. Ühesõnaga selline bad guy. Ja muideks ta nime hääldatakse nii, et rõhk on “e” peal. Talle ei meeldi, kui teistmoodi öeldakse.”
Noogutasin arusaadavalt. Viskasin pluusi seljast, püksid jalast ning tõmbasin lühikese, veripunase, liibuva kleidi selga. See sobis mulle valatult. Ma polnud seda ühtegi korda kandnud ning ma tahtsin täiesti kindlalt minna peole just selle kleidiga.
“Sul on hea maitse, Roza. Nüüd otsime sulle ka midagi,” pilgutasin silma, ise garderoobi sukeldudes.
Olen kindel, et tüdruk pööritas silmi. “Ei ole vaja, Mammu.”
Ma ei teinud temast väljagi ning leidsin peale kolme minutilist otsimist just selle, mida ma tahtsin.
“Kleit, mida ma kandsin, kui ma kohtusin esimest korda Keviniga.”
Roza tegi suured silmad. “Ou, kuule, siis ma küll seda ei kanna. Sinu aare, tibuke.”
Manasin näole kõige kurjema ilme kuni tüdruk tõstis allaandvalt käed ning pani kleidi selga. Ta nägi imeilus välja. Kleit oli lühike, valge ja seda kaunistasid külgedel olevad mustad roosid.
Imetlesime Rozat peeglist kuni sisse astus Ryan.
“Tüdrukud,” pööras ta kohe selja. “Ärge tehke seda mulle. Mu meheau tahab varsti muidu välja vupsata.”
“Ryan, talitse ennast,” hakkasin naerma.
“Tegelikult on asi nii, et ma tahtsin teada, kas ma viin teid autoga ära või lähete kuidagi muud moodi?”
Roza imetles ennast ikka veel peeglist ning justkui teisest mullist vastas ta, et me lähme Ryaniga. Poiss noogutas ning jooksis toast välja.
“Kuule Roza, ma tahtsin küsida enne, et miks sa Andrest sellise kuidagi vihase tooniga rääkisid?” küsisin uudishimulikult.
See tõi neiu maa peale tagasi. Ta vaatas mulle silma ning ma lugesin ta pilgust välja nii viha kui ka igatsust.
“Ei rääkinud kurja tooniga. Me Andrega magasime vaid paar korda, midagi muud.”
Torutasin huuli.
Kurat võtaks.Ryani vaatenurk:
Parkisin auto Henry murule, kuna maja ees enam kohti polnud. Võtsin tagant peegelkaamera ning me läksime Roza ja Marleeniga sisse. Maja oli inimesi täis ning ma ei kuulnud isegi omaenese mõtteid üle selle lärmi. Igalpool olid purjus alaealised.
Oih, Roza ja Marleen on ka ju alaealised. Miks ma siis kohut siin mõistan?“Noh, meie ¹ampus on selle kõrval siin beebi alles,” naeris Roza.
Kõndsime terrassi poole. Seal olidki Henry , Kayl ja Akahi.
Juba tüdrukud ümber tiirlemas. Pööritasin silmi.
Hah, jälle ma mõistan kohut. Ma ise samasugune ju.“Oi, tere, Ryan,” surus Kayl mu kätt. “Ma näen, et sul tibid olemas juba. Ja veel nooremad.”
“Roza? See küll Roza pole,” teeskles Kayl segadust. “Sa näed ikka päris pandav raam välja.”
Tüdruk kergitas selle peale vaid kulme. Kayli see ei häirinud. Ta võttis sihikule kohe Marleeni.
“Nii siis,” hõõrus ta ennast tütarlapsele külje alla. “Sa oled see kuulus eestlane. Tead, poisid jooksevad sulle murdu. See on vist tõesti tõsi, et Eesti tüdrukud on kuumad.”
See ajas mind vihale.
Ta pole kunagi selline olnud. Just siis, kui mina kavatsen kedagi omale saada, peab Kayl alati vahele trügima.Nägin silmanurgast, kuidas Marleen õrnalt õhetama hakkas. Andsin talle kätte mahlatopsi, kus oli sees koks. Kuulsime mootorrataste helisid.
“Oh, Andre jõudis semudega,” vilistas Akahi. “Täna saab kokat.” Ning poiss jooksis mootorratastele vastu. Ohkasin valjult.
See mees ka ei muutu.Marleeni vaatenurk:
Kuidagi piinlik on seista nende juures niisama ning kuulata neid imeliselt kokkukõlavaid sõnu. Lihtsalt sõnu. Kuulsin mootorrataste helisid ning mõtlesin kohe Andrele ning sain ka kinnitust, et see tema oli, kui kuulsin Akahit ütlemas “Andre”. Poisid hüppasid ratastelt maha ning sammusid meie poole. Neid oli viis ning nad nägid kõik nii hämmastavalt kuumad välja.
Andre heitis mulle põgusa pilgu ning hakkas rääkima midagi Akahi, Kayli ja siis veel ühe tundmatu poisiga. Henry ja Ryan olid kuskile oma neidudega ära kadunud.
“Mis äri neil seal veel käib?” küsisin vaikselt Roza käest.
“You must be new. Kokaiin,” lausus tüdruk rahulikult. Liiga rahulikult.
Värdjad.Andre ulatas Akahile koti valge pulbriga ning nad tulid meie poole. Istusin eemal toolile ning silmitsesin Rozat, kes jäi poistega rääkima. Veidi aja pärast tuli minuga rääkima Andre. Ta seletas mulle midagi tundmatus keeles ning ma lihtsalt ei osanud midagi muud teha, kui lihtsalt teda jõllitada. Poiss vaatas mind kulm kortsus ning hüüdis siis Rozale midagi, mille peale Roza naerma hakkas ja talle hawaii keeles vastu karjus.
“Aa, ma tegin ennast nüüd naerualuseks. Ma arvasin, et sa oled hawaiilane ja nagu uus või nii,” naeris poiss. Tal olid põselohud. Mõlemal pool. Ja valged hambad.
Muigasin. “Pole hullu.”
Näppisin närviliselt kleidi alumist äärt. Ma tundsin ennast Andrega ebamugavalt. Mitte halvas mõttes, vaid heas mõttes ebamugavalt. Ta tekitas minus tunde, nagu ma oleksin 11aastane tüdruk, kes ei julge poistega rääkida, veel vähem neile otsa vaadata.
Andre vaatas mulle silma. “Kuidas Hawaiil meeldib siis?” Poiss istus üsna lohakas asendis. Jalad harkis ning keha oli natuke minu poole kaldu, kuna ta toetas oma küünarnukke põlvede peale. See poos tegi ta uskumatult seksikaks.
Kehitasin õlgu. “Ma ei tea. Pole veel nii kaua siin olnud. Inimesed on väga lõbusad ja toredad. Palju avatumad kui eestlased, kuid ikkagi…Meil ei käi vähemalt sellist narkotsi äri, nagu teil siin. Või vähemalt ma pole seda nii lähedalt oma silmaga näinud.”
Poisi ilme muutus. Palju mõtlikumaks, kuid siis see ilme kadus sekundi jooksul ning ta vahetas teemat. “Ma ei tea ikka veel su nime. Sa oled nüüd mu pinginaaber ju.”
Naeratasin juuksesalku kõrva taha lükates. “Marleen olen.”
Andre toetas ennast vastu tooli seljatuge. “Ütle mulle kümme fakti endast.”
Turtsatasin tahtmatult. “Esiteks, mu loomulik juuksevärv on punane.”
“Mis asja, tegelt või?” oli Andre imestunud. “Ma ütleks küll, et must ongi su loomulik värv.”
“Teiseks,” ei teinud ma poisi vahemärkusest välja. “Mu lemmikvärv on valge, kuigi enamik arvavad, et must. Kolmandaks, mul oli iPad, mille ma kaotasin purjus peaga ära. Ma sain selle siis kaks päeva tagasi. Neljandaks, mul on olnud 2 poissi. Viiendaks, ma vihkan matemaatikat. Kuuendaks, mul on iga kevad kopsupõletik. Ma ei tea, miks see nii on. Seitsmendaks, ma olen ainuke laps oma peres. Kaheksandaks, on arvatud, et mina ja mu parim sõbranna Helena oleme õed, sest me oleme väga sarnased. Üheksandaks, kõige kõrgem kontsa kõrgus, mis ma kandnud olen, on 14 sentimeetrit. Kümnendaks, ma olin kunagi modell.”
“Mitmesed need praegu sul on siis?” küsis Andre mu kontsakingi suurte silmadega vaadates.
“10 sentimeetrit,” vastasin tähtsalt. “Tule ükskord minu poole. Mul on kodus kingaparadiis.”
Poiss pööritas silmi. “Ma ei viitsi siin enam olla. Kas tahad viin su koju või jääd siia veel?”
Äkki ta viib mu metsa ja vägistab ära? Kunagi ei saa ju kindel olla, mida mees tahab. Aga no ta on nii hot, et ma lihtsalt ei suuda talle vastu panna.“Vii mind koju,” tõusin naeratades püsti.
Otsisin veel enne üles Ryani ja Roza, kes mind põsele suudlesid ja turvalist koduteed soovisid.
Mootorratasteni jõudes, tuli mulle meelde kohutav tõsiasi. Ma olin kleidiga. Andre märkas mu muret kohe.
“Calm down, ma ei vaata sinu poole ju. Pealegi on pime nii et keegi teine ka ei näe.”
“Asi pole selles, Andre,” naersin talle otsa. “Ma lihtsalt ei tunneks ennast mugavalt.”
Peale pikka monoloogi Andre poolt, et ta sõidab siis üksi minema ja jätab mu maha, istusin ikkagi ma taha selja taha, panin käed ümber piha ning me sõitsime kodu poole.
Maja ette jõudes, lülitas poiss rattal hääled välja ning saatis mu ukseni.
“Aga…head ööd siis,” ütles Andre aeglaselt igat sõna rõhutades ning aeglaselt ratta poole tagasi kõndides.
Viipasin talle käega ning keerasin ukse lukust lahti.
"Sa oled mulle kümme fakti endast sees," hüüdsin poisile järele. Ta keeras ennast ümber ja naeratas. Astusin tuppa ja lõin ukse kinni.
Oi, Marleen. Sa oled ikka täiega sees.