Ma ei tea miks, aga see jutt ei tule mul üldse hästi välja enam 
üle ei lugenud, nii et vigu leiate ka.7.
Ryani vaatenurk:
“Emps, mis tänaseks süüa on?” küsisin Kailalt, kui ma jooksin trepist alla. Võtsin kuivatist ühe T-särgi ning viskasin selga. Väljas oli imeline päev juba seepärast, et kooli polnud.
Kaila askeldas pliidi ääres, nagu ta poleks mu küsimust kuulnudki. Vahepeal oli teda imelik niimoodi vaadata. Ta ei paistnud välja üldse sellisena, kes ta tegelikult oli. Ta tundus kuidagi liiga malbe ja kannatlik, kuid tegelikult…üldse mitte!!!
Tõmbasin isa kõrval oleva tooli laua alt välja ning potsatasin sinna peale. Alles siis tundus see halb mõte.
“Ai,” manasin valugrimassi näole. “Miks meil nii kõvad toolid on? Neil peaks olema pehme kate peal.”
Jälle keegi ei vastanud mulle. Nad oleksid nagu hüpnotiseeritud olnud. Ema teeb süüa ja isa loeb ajalehte. Pööritasin silmi, tõusin püsti ning läksin võtsin omale kapist taldriku, noa ja kahvli. Kaila pani lauale kausi krõbedate juustumaitseliste maisirõngadega.
Krimpsutasin nina ja tõstsin kolm kulbitäit oma taldrikule. “Nendest küll mingit musklit ei saa. Pigem nagu rasvavolte või nii.”
“Ära vingu toidu kallal, Ryan,” hüüdis seljaga ema hoiataval häälel.
Ahso, nüüd kuulis. Enne kui ma haiget sain, ei teinud teist nägugi.
“Kus Marleen üldse on?” küsisin pärast pikka vaikust, kui olin juba pool taldrikut tühjaks söönud. Kuidagi tühi tunne on. Tavaliselt kui ta siin on, on ema ju nii pöördes.
Richard kergitas prille oma ninal ning silus ajalehte. “Ta läks juba randa. Mingi poisiga.”
Mingi poisiga? Mis poisiga? Miks ta mulle midagi ei öelnud?
“Sinu ilmet nähes, ütlen, et selle poisi nimi oli vist Andre minu mäletamist mööda ja Marleen ei saanud sulle öelda, kuna sa magasid,” noogutas isa naerusuil.
Andre???
Söök söödud jooksin kohe oma tuppa, et panna shortsid jalga ja randa Marleenile järele minna.
Miks ta mind siis üles ei ajanud? Ja Andrega randa? See naine ei tea, mida ta teeb.
Viskasin ka uue pluusi selga, võtsin rätiku ning jooksin õue. Nägin juba kaugelt neid liiva peal lamamas ja naermas.
Kas ma võtan oma surfilaua või ei? Tuul on, lained on, võtan.
Käisin ruttu garaa¾ist läbi ja võtsin surfilaua õlale. Tee peal helistasin veel Henryle, et ta tuleks ka.
Kas nad võtavad päikest sellise tuulega? Lähemale jõudes siiski nägin, et nad olid märjad, seega käisid nad ujumas. Viskasin surfika Marleeni kõrvale ning istusin oma rätiku peale, mille ma sinna ka laiali laotasin.
“Oi, unimüts,” naeris Marleen, varjates käega silmi päikse eest. “Sa ka juba üles ärganud.”
Vaatasin silmanurgast Andret. Tema küll nii rõõmus polnud, et ma tulin. Naeratasin võidukalt. Nägin eemalt Henryt lauaga tulemas, võtsin särgi seljast ning jooksin tema poole.
“Kui kõrged lained täna on?” küsis poiss.
Ma ei osanud sellele vastata, kuna ma ise ka ei käinud rannavalvelt küsimas. Vaatasin mere poole ning leidsin ühes nurgas hea koha.
“Kuule, ma lähen püüan seal ühe laine. Mu sisetunne ütleb, et sealt tuleb hea,” hüüdsin Henryle ning jooksin ruttu sinna poole. Vaatasin korra veel selja taha ning nägin, et Henry jäi lainet püüdma ranna keskosas.
Jooksin vette ning hüppasin lauale kõhuli ja hakkasin käsi tõmbama, et ma edasi saaks.
Oi, sõbrake, kuidas ma sind igatsesin.
Sealt aga lainet ei tulnudki. Hulpisin siis niisama laua peal, et oodata, millal tuleb. Nägin eemalt Henryt, kes lamas samamoodi, kuid hüüdis mulle midagi. Kortsutasin kulmu ning näitasin käega kõrva peale, et ma ei kuule teda. Poiss näitas agressiivselt näpuga mu kõrvale ning ma pöörasin pea sinna.
Oh sa issand. See oli laine. Ruttu hakkasin kätega edasi aerutama, et ma sellest maha ei jääks. Tundsin, et olen laine peal, ning tõusin kiirelt püsti. Ja see oligi hea laine. Meri aina tõusis ja tõusis, kuni ma tundsin hetkeks, et ma olen isegi liiga kõrgel. Siis avaneski mulle merevärav (nii, nagu ma seda kutsun) ning see lausa hüüdis mind sinna sisse. Lasin põlved kronksu ning ennast veidi lõdvaks, et mu surfilaud pööraks ennast sinna sisse sõitma. Ringis sees olles tundsin ma ennast, nagu ma oleks jälle kodus. Tõelises kodus. Tõmbasin käega mööda helesinist vett ning see tundus lausa uskumatu, et ma seal olin. Kui ma ringist välja sain olin õnnelikum kui kunagi varem.
Thank god, et ma vähemalt püsti jäin. Viskasin ennast hingeldades tagasi lainelauale ja aerutasin Henry poole.
Poiss naeratas suu kõrvuni. “Vedas sul, üle pika aja pole seda näha olnud siin. Ei tea, kus see laine küll kükitas.”
“Jah,” keerasin ennast laual selili, et päike soojendaks. “Kuid nüüd peab jälle võistlusi ootama, et saaks ikka tõelisi laineid. See oli alles titabeebi.”
Henry noogutas. “Ja mina ei saanudki lainet. Mõned väiksed olid, kuid ma pidin nende peal olema. Ringi ma ei saanud.”
Hakkasin kõvasti naerma. “Ma ütlesin, et mul on hea sisetunne. Sa pole mind kunagi uskunud, kuid alati olen just mina hea laine saanud ja sina ilma jäänud.”
Aerutasime tagasi randa ning viskasime ennast rätikutele pikali, Marleeni ja Andre kõrvale.
“Wow, Ryan,” ütles Marleen imestunult istuli tõustest. “Vot see oli muljetavaldav.”
Turtsatasin hetkeks. “See pole veel kõik, mida ma suudan.”
Marleen naeratas ning heitis pikali tagasi. Tõmbasin kätega läbi oma juuste, et nad turritaksid.
“Jah, mis sa veel oskad siis? Sa ainult surfamises oledki hea ju,” iroonitses Andre.
Mis õigus temal üldse siin rääkida on?
“Jah, tõesti, narkoäris ma pole hea käpp,” ohkasin valjult. Vaatasin Henry poole, kes mulle naeratas ning silma pilgutas.
Andre tõusis istuli. “Ei, on sul mingi probleem sellega või?”
Selle peale tõusin ma ähvardavalt püsti. “Jah, on küll. Hoia Marleenist eemale. Mul ei ole vaja, et aasta lõpus tulevad mendid minu poole, sest nende vanemad on tagasi saanud tüdruku, kes on narkosõltlane nagu sina.”
Selle peale oli ennast üles ajanud ka Marleen. Henry magas rahulikult edasi.
“Mina räägin ja suhtlen kellega mina tahan. Sina rikkurist ärahellitatud tõbras ei ütle mulle, mida mina teen, eks ole.”
Ja selle peale läksin ma vihaseks. “Kuule tatt,” hakkasin naerma. “Hoia oma suu kinni.” Ja ma lõin teda rusikaga täpselt vastu vasakut silma.
Ai, kurat, see oli valus. Puhusin oma nukkidele peale.
“Ryan,” hüüdis Marleen kõrge häälega kätt minu vastas hoides. “Mis sul viga on? Endast nooremale lähed kallale. Sa oled nii hale!”
Heitsin tagasi oma linale. “Sa vaata parem, kellega sa tegemist teed. Sa üldse küsinud oled, millega ta tegeleb, kes ta vanemad on? Tõsiselt, Marleen, sa oled nii naiivne.”
“Vaata ennast, ärahellitatud jõmpsikas,” vastas ta sama kurjalt, kui ta ükskord hakkas oma kodumaad kaitsma. Nad korjasid oma linad kokku ja läksid minema.
“Hästi lõid, vennas,” ütles Henry. “Kuid Marleeni sa küll nüüd kätte ei saa.”
Vaatasin neile järele. “Küll ma saan. Mul läheb lihtsalt rohkem aega vaja. Ja see Andre võiks ka ära kaduda. Üleüldse, mis mängu ta mängib? Mul ei ole kõige parem tunne selle kuti suhtes.”
Marleeni vaatenurk:
Mis Ryanil arus oli? Miks ta Andret kohe lööma pidi? Mehed…Nad ei oska vist kunagi oma tülisid lahendada sõnade abil.
Istusin elutoa diivanil ning vaatasin telekat, kuigi mul ei olnud isegi aimu, mis film hetkel eetris on.
Ma tean küll, et Andre võib olla ohtlik, kuid minuga koos veedetud aja jooksul on ta mulle tõestanud, et ta pole selline. Või äkki ikka on? Ei ole, ma ei usu…Kuigi ma saan aru, et Ryan tahab mind kaitsta, aga see ei anna ikka õigust tal minna endast noorema kallale. Võtku omavanused.
Olin just kokku leppinud uue aja, millal saan Andrega kokku. Poisi nina oli üpriski lilla Ryani löögist. Panin teleka kinni, vahetasin riided ning läksin maja ette. Kaugelt kostuski juba mootorratta põrin.
"Hei," hüüdis Andre üle müra. Ta nägi ikka uskumatult seksikas selle motika seljas. Tundus nagu ta oleks kõikvõimas.
Hetkeks tundsin ennast nagu Eestis. Mu parima sõbranna vennal oli ka motikas ning me käisime Helenaga päris tihti sellega sõitmas. Kohendasin pikkade näppudega musti lokkis juukseid ning jooksin ruttu Andre poole.
Poiss võttis kiivri peast. "Lähme Roza juurde. Ta tahtis midagi."
Noogutasin vastuseks ning hüppasin rattale. Nii mõnus oli tunda jahedat suvist õhku oma nahal. Mu juuksed lendlesid terve tee ja olen enam kui kindel, et need häirisid ka veidi Andret, kuna ma pidin kogu aeg neid suust ära tõmbama ning poiss pidevalt kartis, kui ma ühe käe lahti lasin. Seda oli näha sõidukiirusest, mis tihti alanes.
Jõudes Roza majani, oli tüdruk juba ukse peal. "Tulge sisse!"
Panime kiivrid rattale ning läksime tuppa. Roza maja oli ka sama uhke kui meie oma. Kõik need suured aknad, millest kumasid kaugelt linna õhtutuled ja need maalid, mis seinal rippusid...Need olid ilmselt tervet varandust väärt. Tüdruku tuppa jõudes imestasin ma veel rohkem. Tuba oli üleni roosasid Hello Kitty kaunistusi täis. Tundsin et mul hakkab paha. Ma ei ole kunagi eriline Hello Kitty fänn olnud, lisaks see liiga magus lõhnaõli, mis ukse pealt mulle ninna kargas, ajas pea ringi käima. Nägin silmanurgast, et ka Andre krimpsutas nina.
Mõtlesin endamisi, et kuidas küll Roza ja Andre ikka nii hästi läbi saavad. Ma ei vaataks sellisele poisile otsagi, kui minuga nii oleks keegi teinud. Ja ma ei mõistnud, kuidas üldse Andre talle midagi sellist teha suutis. Roza oli minu jaoks täielikult ideaalne tüdruk.
"Tegelikult oli mul lihtsalt igav," sõnas tüdruk minu ja Andre poole pilku heites. "Tahtsin, et te tuleks minuga juttu puhuma."
Oli veidike kuri Roza peale. Meil pidi Andrega kahekesi õhtu olema, kuid ma ei hakka draamat puhuma. Ma olen alles uus ja ma ei vaja neid, et kõigiga tülli minna.
"Kuidas Ryaniga läheb?" küsis tüdruk minult. Mis asja ta ajab?
Hakkasin naerma. "Mis mõttes kuidas läheb?"
Roza kehitas õlgu ja kergitas kulme. "Noh, tead küll."
Nägin Andre pilku endal. Kuidagi palav hakkas. Roza teadis ju väga hästi, et mul ei ole Ryaniga midagi. Miks ta siis nüüd seda küsis?
"Ei lähegi kuidagi. Pole temaga väga rääkinudki."
Andre naeratas. Õhkkond oli nii pingeline kuidagi. Ma tundsin, et mu pea hakkab ringi käima. Vaatasin Rozat, kes omakorda piidles Andret. Ta tahtis, et me tema juurde läheks, kuna siis on tal võimalus Andrel silm peal hoida. Ja see Ryani küsimus. Talle meeldib Andre ikka veel...millesse ma ennast küll mässinud olen?
Pealkiri: Re: Elu parim kogemus 8 
10/5/2012, 20:13
(ma siin rohkem loen teie kommentaare kui ise kirjutan :) )
Noh ja ma peaks selle ruttu terveks ravima, kuna kui see edasi vereringesse kuskile satub, siis esimesena tekib mul ilmselt mingi põletik südames või neerudes vms...
