Ära hõiska enne õhtut! (15. osa, lõpetatud.)

Annii!!!
Ma olin seda lugenud!
Ma praegfu vaatasin esimese asjana seda ja tundsin isegi lõpu kohe ära, niiet ma olen seda lugenuuud! TOLD YA!
Aga mulle täitsa meeldib.. ses suhtes, et ma muidugi kartsin juba, et sa ei toogi rohkem tüdrukuid sisse (ja mulle ikkaveel meeldiks kui need karolid ja tüübid lesbid oleks või et tal vähemalt kambas paar totsi oleks) aga et vöhemalt see Liss olemas on - see on hea.
SUPER Ann, ja ma teadsin, et sa saad sellega hakkama! Sa veel kirjutad seda edasi ja su jutud veel näevad suurt ja tugevat tulevikku!

tervitused maalt, Ines.

ps. tead, et mul läks just siis nett ära, kui ma selle postitasin? ülivedas, et kopi alla sain..

Niisiis. Uus osa. Ma tean, et natuke masendav ja selline.. nõme, aga.. Loodetavasti meeldib. (:
Endiselt ootan kõigilt lugejatelt kommentaari. ;d

Kuues.

Ma ei saanud seda Lisannat enda peast välja. Ükskõik, kui mitu korda ma Matilt küsisin, kes ta on, oli vastus ikka sama. Klassiõde. Aga iga kord sain ma ka aru, et ta jätab midagi rääkimata. Üks osa minust kinnitas, et see Lisanna on Mati tüdruk, kellest poiss ei taha või julge mulle rääkida. Teine osa ei suutnud seda aga uskuda. Niisiis ei pidanud ma enam sellele vastu ja otsustasin Matile järgneda. Ma teadsin umbes, kust maalt ta minu kohalolu tajub, nii et ma oskasin kindlasse kaugusse hoida.
Hommik möödus täiesti normaalselt. Me sõime oma väikse perega (jah, ma nimetan neid juba oma pereks) hommikust ja hakkasime peale seda omi tegevusi tegema. Reku sai mingite sõbrannadega kokku, Kati läks tööle ning mina väitsin, et lähen paariks tunniks jalutama, oma vanat kooli vaatama. Kui aus olla, ei läheks ma sinna kunagi tagasi.
Niisiis järgnesin ma hoopis Matile, kes ütles, et saab paari sõbraga kokku. Ma tahtsin teda küll uskuda, aga kuna ta oli väitnud, et kõigil tema sõpradel on tegemist, ei olnud see tahtmine piisaval tugev. Ja nagu ma arvanud olingi – parandus, pool minust arvanud oli – kohtus ta pargis ühe tüdrukuga. Ma teadsin kohe, kellega tegu. See lihtsalt pidi Lisanna olema. Muud võimalust polnud. Tüdruk oli tõesti Mati-vanune, nii et võib olla nad olidki klassikaaslased. (Mul on häbi tunnistada, aga ma vist alguses isegi ei uskunud seda.) Tal olid pikad-pikad tumepruunid juuksed ning ta oli üsna pikka kasvu. Tal tundus olevat üsna armas ja särav naeratus ning ta nägi üldse hea välja. Kadedaksajavalt hea. Kortsutasin kulmu.
Kuna ma olin kuulmiskaugusest väljas, ei teadnud ma täpselt, millest jutt käis. Nad vestlesid ilmekalt, kõneldes lisaks häälele ka kehakeelega. Mitte nii, nagu kumbki neist oleks kurt olnud, vaid nii, nagu oleksid nad oma vestlusesse tõsiselt süvenenud. See ei meeldinud mulle üldse. Kuigi, mõne aja pärast hakkas mulle tunduma, et nad vaidlesid. Ma ei kuulnud küll kõrgendatud hääli, aga seda väljendas nende kehakeel. Liigutused läksid aina järsemaks ning muutusid arusaadavamateks. Mati kopsis endale sõrmega oimukohale ja see on minuteada ainult üheselt mõistetav viibe. Naeratasin võidukalt. Tundus, et oli ka võimalus, et nad tõesti ongi ainult klassikaaslased. Oi, kuidas see mõte mulle meeldis. Seest läks kõik kuidagi soojaks kohe.
Aga ma rõõmustasin taaskord liiga vara. Kuidas see asi mul alati nii valesti läks? Nimelt järgmisel hetkel astus tüdruk – Lisanna – Mati juurde ja suudles teda pikalt. See kaotas küll igasuguse tahte vaadata. Ma ei kavatsenudki jõllitada, kuidas nad seal üksteist ära süüa üritavad. Pöörasin selja ning jooksin nii kiiresti, kui võimalik minema. Hale, ma tean.
Ma ei tahtnud koju minna. Kohe üldse ei tahtnud. Väljavaade näha Matit koju tulemas, nägu naerul ja mõtted Lisanna ümber keerlemas, ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Niisiis lasin oma jalgadel vabalt edasi minna, vaatamatagi õieti, kuhu lähen. Ma tegelesin pingsalt oma pea tühjana hoidmisega. Aga ikka keerlesid seal justkui kellegi teise parastavad sõnad:
“Ma ju ütlesin, et sellest ei tule midagi välja! Kuidas sa saidki loota? Sa oled nii hale. Matil on oma elu ja sina sinna ei kuulu. Sul polegi elu. Hale!”
Kui ma olin varem arvanud teadvat, mida tähendab tunne nutta, siis ma eksisin. Sel hetkel tundsin ma lausa füüsilist valu, mida ma muidu kunagi ei tundud. Justkui rebiks keegi mu südame rindkerest välja, olles kindlalt otsustanud, et ma ei vääri seda. Nagu ma oleks alles nüüd surnud – nii piinarikkalt kui võimalik.
Enesele märkamatult olin jõudnud surnuaeda, enda haua juurde. Ma ei olnud seal peale matuseid käinud. Ning ka matuste ajal hoidsin ma eemale, tahtmata vanemate ja sõprade pisaraid näha. Õigemini tahtmata enda hauda näha.
Nüüd aga vajusin rohuplatsi ette ja jõllitasin vappudes kivi, kus mu nimi, sünnipäev ja surma kuupäev seisid. See oli kohutav viga. Ma oleksingi pidanud surema ning edasi minema, mitte siia maale piinlema jääma. Mida ma olin nii valesti teinud, et teenisin ära selle saatanlikult kahepalgelise oleluse siin maa peal? Vastust ei tulnud kusagilt.
Ma laskusin külili murule ja haarasin kätega ümber põlvede, peites oma näo jalgade vahele. Mitte keegi ei leidnud mind siit ning ma võisingi siia olelema jääda, eksisteerides maailmas ainult vahepeal, kui valusad mõtted mul millelegi tähelepanu lasid pöörata. Just seda ma kavatsesingi teha. Just täpselt seda.
Ma pidasin vastu kolm päeva ning siis sai süütunne minust võitu. Ma hakkasin vaikselt mõtlema oma uuele perele ja sellele, kui palju nad võisid muretseda. Ma ei olnud nii kauaks ilma ütlemata ära jäänud ning nad otsisid mind kindlasti. Mis siis, et ma olin kõigest vaim. See tegi nende otsimise vaid keerulisemaks.
Niisiis otsustasin ma tagasi minna. Ma lihtsalt pidin ennast kokku võtma ja teesklema, et midagi pole juhtunud. Kati ja Regiina pärast. Matile keeldusin ma mõtlemast.
Ma kõndisin enneolematu aeglusega tagasi koju. Seisatasin veel ukse ees ja mõtlesin pingsalt, kas ma ikka tahan tagasi minna. Äkki oleks targem nad maha jätta ning kaduda. Äkki oleks?
Aga ma teadsin, et ei suudaks seda teha. Ma armastasin neid kõiki selleks liiga palju. Nad olid siiski mu oma perekond.
Ma astusin sügavalt hingates läbi ukse. Ja seal nad kõik olidki. Seljaga minu poole. Kati istus laua taga, pea vastu lauda langetatud, Regiina istus tema kõrval ning kallistas teda kõvasti. Mati oli teistest eemal ja toetus vastu seina, jõllitades aknast välja. Tema oli ka esimene, kes mind märkas. Kindlasti tänu tema tajumisvõimele.
“Liisu!” hõikas ta valjult, astudes paar sammu minu poole. Ma pöörasin pea ära ja vaatasin kaht inimest laua taga, tahtmata Mati nägu näha. Regiina oli samuti juba püsti ning jooksis minu juurde.
“Oh, Liisu! Kus sa olid? Me arvasime, et sa läksid ära,” sõnas ta minu ees peatudes ja mind kallistades. Ma naeratasin tahtmatult ning paitasin tema punast pead. Kuigi see oli ikka veel imelik, et ta sai mind puudutada, kui tahtis, ei pööranud ma sellele tähelepanu.
“Liisu? Oled sa tõesti siin? Oh, ma nii muretsesin,” sõnas Kati laua tagant püsti tõustes. Ma saatsin naisele ühe kurva pilgu ja ohkasin.
“Anna andeks, Kati, ma ei tahtnud. Ma ei mõelnud selge peaga. Ma vist vajasin lihtsalt väikest puhkust. Aga nüüd on kõik korras,” vastasin ma, naeratades lause lõpus särades. Kõik oli tõesti korras. Seejärel puudutas mu pilk Matit ja mulle meenus taas, miks kõik korras olla ei saanud. Pingutasin kõvasti, et naeratus mu näole jääks, kuid sain sellega siiski hakkama.
“Pole midagi, me saame muidugi aru. Peaasi, et nüüd kõik hästi on.” Kati naeratas ja silus enda soengut. Tekkis ebamugav vaikus.
“Noh.. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis ma lähen enda tuppa,” sõnasin kerge kahtlusega. Regiina lasi mu lahti ja naeratas.
“Muidugi. Varsti saab söök valmis, siis näeme,” lausus ta naeratades ja laua taha istudes. Ma noogutasin ning läksin trepist üles, heitmata Matile ühtki pilku. See oli küll raske, aga.. Mul õnnestus ennast taas valitseda.
Ma astusin läbi enda toa ukse ja vajusin seina äärde istuma. Ma lasin oma peal kätele kukkuda ning surusin silmad tugevasti kinni, üritades seda ängistust endast eemale hoida. Mati nägemine äratas kõik tunded jälle ellu. Ma ei olnud enne seda pargis käiku isegi teadnud, kui väga Mati mulle meeldis. Ja parki minek oli mul kindlasti üks lollimaid otsuseid.
Ohkasin vaikselt, tänades jumalat, et mul oli oma tuba, kus ma sain kõigi teiste eest varjuda. Tänu jumalale. Kui mul ei oleks ka kohta, kuhu ennast peita, kui ma ei suuda teiste ees head nägu teha, siis.. Ma ei peaks lihtsalt vastu.
Äkitselt koputas keegi mu uksele. Ma tõstsin ehmunult pilgu üles ja silmitsesin tummalt puust nelinurka, mis mind soovimatust külalisest lahutas. Ma unustasin isegi vastata, nii et peagi koputati uuesti, seekord aga nõudlikumalt. Köhatasin kiirelt ja hõikasin vaikselt loa sisse astumiseks. Uks avanes ning Mati sisenes. Ma sundisin ennast väsinult naeratama, unustades, et ta ei näe mind niikuinii.
“Hei,” sõnas poiss ust sulgedes ja minu vastu maha istudes. Ma noogutasin vastuseks, suutmata suud avada. Ma teadsin, et kui ma seda teeksin, ei saaks ma pidama. Siis hakkaksin ma teda Lisanna-asjas süüdistama. Aga ma ei tohtinud seda teha, sest Mati pidi õnnelik olema ja minuga kaasnes kõik peale õnne. Arvatavasti aimas ta, et ma ei vasta, kuna ta läks jututeemaga edasi.
“Kus sa siis olid nii kaua? Ma kartsin juba, et sa tõesti läksid ära. Kuigi, ma ei tahtnud seda uskuda,” uuris ta, saates mulle ühe väga armsa mureliku pilgu. Ma ohkasin ja avasin suu, katsetades, kas suudan enda keelt kontrollida. Suutsin.
“Ma lihtsalt jalutasin ringi. Käisin surnuaial, tead. Enda haual..” Ma lasin oma häälde meelega kurbust, vihjates sellele, et olin oma surma pärast masenduses. Tegelikult ei olnud ma seda juba pikemat aega. Mida ma ikka masetsen, kui surm viis mu kokku maailma kõige nunnuma kutiga?
“Ah,” oli kõik, mida Mati vastas. Ta silmitses mind tükk aega vaikides. Sellistel hetkedel oli tõesti raske uskuda, et ta mind tegelikult ei näe. Ta tundus mulle otse silma vaatavat ja mind täiesti reaalselt nägevat. “Lihtsalt.. Järgmine kord, kui sa lähed, ütle ette. Ma.. igatsesin sind,” lisas ta lõpuks.
Ma pöörasin pilgu ära. Seda oli minu jaoks liiga palju. See oli liiga valus.
“Olgu,” pomisesin vaevukuuldavalt. “Saaksid sa mind nüüd üksi jätta? Ma olen päris väsinud..”
“Muidugi.” Mati tõusis naeratades püsti, lehvitas mulle ja lahkus ruumist. Ma vaatasin kinni langenud ust ning ohkasin. Ta ikka pidi kõik palju hullemaks tegema.

See on vist natuke igavam osa, kui teised ja noh.. tegevusvaesem, aga mu mõte ei suutnud millegi parema peale tulla. Noh, arvatavasti tulevad nüüd järjest mõttetud osad, kuni ma olen oodanud piisavalt kaua, et see üks sündmus teha. (:
Aga Inesele ja Hannale, kes seda lugu ikka loevad.
KOMMENTAARE JA KRIITIKAT!
See on vist natuke lühem ka, kui teised. Vist. *ohkab*
Tänu jumalale, ma ei peagi teada saama, mida Inese "SIIIIIIIIIIIIIIIIS" tähendas. (:
Ilusat lugemist.

Seitse.

Ma vältisin Matit igal võimalusel ja ma teadsin, et ta teadis seda. See oli tema näos kirjas, kui ta mind vaatas. Mõte, miks ma temaga rääkida ei taha, aga ka argus seda küsida. Ta jättis mu rahule. Õnneks.
Ta üritas juba järgmisel hommikul minuga jutule saada, aga ma põgenesin. Sõna otseses mõttes põgenesin. Ma nägin, et ta tuli minu poole ja ta teadis, et ma teda nägin, aga ma pöörasin ennast ümber ning jooksin. Jooksin nii kiiresti, kui suutsin. See võib või päris kindlasti kõlabki tobedalt, aga ma ei saanud midagi muud teha. Ma ei suutnud kuulata, kuidas ta mult minu käitumise põhjust küsib ning lõpuks tunnistab, nagu poleks midagi juhtunud, et ta tõesti käib Lisannaga.
Ka Kati ja Regiina tajusid, et minuga toimub midagi. Nad lasid mul rahus olla, ega kutsunud mind alla rääkima, nagu tavaliselt. Isegi Regiina suutis oma jutuhimu taltsutada, kuigi ma kahtlustan, et see juhtus ainult Kati kindlal käsul.
Paari päeva pärast sai aga tüdruku kannatus otsa. Me sõime köögis vaikides varajast lõunat, kui ta äkitselt pilgu supilt tõustis.
“Nüüd aitab,” sõnas ta otsustavalt. “Me lähme randa.”
Kõik olid tema sõnavõtust niivõrd üllatunud, et ei reageerinud kuidagi. Kaasaarvatud mina. Mu mõtetest jooksis läbi mitusada küsimust: kas vaimud saavad ujuda? Kas ma peaksin rätiku kaasa võtma? Kas ma peaksin ujumisriided selga panema, või saan ma tavariietega ka hakkama? Alles hetk hiljem jõudis mulle kohale, kui mõttetud need küsimused olid. Ma ei vahetanud ju muidu ka riideid, miks ma siis ujumise jaoks oleks pidanud? Ja üleüldse, mis riided ma oleksin pidanud selga panema? Oli väheusutav, et inimeste riided mul seljas püsiksid.
“Randa? Oh, aga see on ju suurepärane mõte!” hüüatas Kati, kes reageeris meist esimesena. Arvatavasti sellepärast, et ainult tema kiitis selle mõtte heaks. Ma vaatasin kiirelt – ja automaatselt – Mati poole ning poisi ilme oli küll kõike muud, kui rõõmus.
“Emn, ma ei ole päris kindel, et mul seal midagi teha oleks. Pealegi ei mõju päike mulle hästi. Ma mõtlen, et ma ei näe siis värve peaaegu üldse,” sõnasin kahtlevalt, aimates, et Reku leiab mu vabandusele mingi vastuväite. Ta tegi seda alati.
“Oh, pole probleem! Me istume varjus, nii et päike ei paista peale. Siis pole ju mingisugust muret,” sõnas ta naeratades, nagu oleks ta sellise asja juba ammu välja mõelnud. Aga tal vist tulidki minu lausete vastuväited loomulikust andest.
“Miks me siis üldse randa läheksime, kui me varjus istume? See on ju imelik.”
“Me saame ujuma minna.”
“Mina ka?”
“Ma ei tea, ma arvan küll.” Tüdruk kortsutas kulmu. “Noh, ma eeldan, et sa saad, sest seal ei ole ju midagi, millest läbi vajuda. Sa ei peagi vee peal käima.” Ta lõpetas oma kõne itsitades ja ma teadsin, et olin vaidluse kaotanud. Minu pettumuseks ei hakanud Mati oma vastuväiteid esitama, nii et enamus oli minemise poolt. Ohkasin vaikselt.
Neljakümne minuti pärast olime lähedalasuvas rannas. Piknikulina, mis oli muide sinine, oli varjulisse nurka maha laotatud ning me istusime neljakesi selle peal, lauamäng “Eesti” meie keskel. Ainult Mati oli juba kaks kaarti saanud: sport ja varia.
“Millal algab astronoomiline kevad?” küsis Regiina kavalalt naeratades, peites kaardi vastustepoolt hoolikalt minu eest. Ma kortsutasin kulmu.
“Ee.. Kevadel?” vastasin tobedalt. Ma pidin natuke mõtlema, ma kindlasti teadsin seda.
“Natuke täpsemalt, paluks.”
“Aa.. Pööripäeval!” hõikasin võidukalt, silmitsedes särades plikat.
“Kuupäevaliselt,” nõudis ta edasi. Hammustasin huulde. Mul polnud õrna aimugi, kas see oli 20, 21 või 22.
“Kahekümne teisel märtsil?” küsisin lootusrikkalt.
“Kahekümnendal või kahekümne esimesel märtsil,” luges Regiina tähtsat nägu tehes kaardilt maha. Damn! Nii napilt mööda, aga samas juhtus mul ka alati nii.
Kati veeretas ja peatus spordi peal.
“Kas Avo Keel on võrkpalliur või käsipallur?”
“Võrkpallur,” vastas naine kindlalt. Noogutasin vaikselt, vaevumata rääkima, sest minu vastus oleks tõsiselt pahur olnud. Kati sai ilmselt Regiina näost aru, et ta oli õigesti vastanud ning haaras endale sporditemaatilise kaardi.
“Kes on künaloog?” küsis ta oma pojalt naeratades, lugedes looduse küsimust. Ka mina pidin turtsatama. Ma polnud kunagi sellist sõna kuulnud.
“Mingi.. loodusuurija?” pakkus poiss suvalt, kergitades oma tumedaid kulme.
“Koerauurija,” vastas Kati naerdes. Ka mina ja Regiina ühinesime naermisega ning mäng jäi nii mõnekski minutiks seisma.
“Millal algas Vabadussõda?” küsis Mati lõpuks oma õe käest, vappudes ikka veel hääletult naeru käes.
“Kahekümnekaheksandal novembril aastal tuhat üheksasada kaheksateist,” vastas väike tüdruk kindlalt. Vaatasin teda üllatunult. Mina poleks sellist asja küll mäletanud ja me nagu just kordasime seda ajaloos. Pealegi väitis ta ise alati, et talle ei meeldi õppida. Kehitasin õlgu ja kinnitasin endale, et Regiina oligi veider laps. Veeretasin täringut. Kuus. Tõstsin oma punase nupu üles ja jäi mõttesse. Kultuur või varia?
“Hei, vabandage!” kostis äkitselt hääl ning me vaatasime kõik võpatades nooruki poole, kes eiteakust oli ilmunud. “Ega te ei ole üht väikest tüdrukut näinud? Viie-aastast, heledate juustega.”
“Ei. Kas ta on kadunud?” küsis Kati, silmitsedes murelikult poissi. Nooruk noogutas ja langetas juhuslikult pilgu mängulauale. Tema silmad läksid õudusest suureks, nii et ma pöörasin ka oma pilgu sinna. Ma hoidsin ikka veel nuppu õhus. Ma taipasin välgukiiruselt, milline vaatepilt talle avanes. Langetasin kiirelt nupu mängulauale, üritades mitte mingisugust häält kuuldavale tuua. Seejärel pöörasin pilgu taas poisile, proovides aru saada, miks ta nii tuttav tundus.
Poiss raputas pead. Köhides taganes ta paar sammu.
“Jah, ee, kui te teda näete, öelge, et ta läheks selle kollase kabiini juurde seal,” sõnas ta ebamääraselt selja taha osutades. Seejärel pööras ta meile selja ning pistis jooksu, nagu oleks ta väike hirmunud laps. See oli vist tõesti hirmutav vaatepilt.
“Liisu! Miks sa nuppu maha ei pannud?” küsis Regiina pahaselt, jõllitades mind väga süüdistavate silmadega. Hammustasin piinlikust tundes huulde. Aga ma olin selle tõesti unustanud.
“Sorri, tõesti. Ta oli lihtsalt.. mu klassikaaslase vend või vähemalt väga tema venna moodi,” vastasin, saates pilgu nüüdseks juba kaugele jõudnud seljale. Seda ütlesin ma küll automaatselt, aga kui ma nüüd järgi mõtlesin, siis oligi see tõde. Muidugi olin ma teda näinud, kui ma Andrese sünnipäeval käisin. Indrek või Inno või mingi selline nimi oli kindlalt õige. Kortsutasin kulmu.
“Tõsiselt?” uuris Mati, vaadates samuti sinna poole. Ilmselt tärkas temas huvi inimeste vastu, kes minu klassis käisid. Ma noogutasin tasakaalukalt, tahtmata enam sellel teemal peatuda. Ma ei tahtnud anda Matile ettekäänet minuga rääkimiseks. Ma olin suutnud juba jutuajamisi temaga nii kaua vältida, ega tahtnud nüüd alla anda.
“Aga ma valin kultuuri,” sõnasin kindlalt, andes Regiinale märku küsimus ette lugeda. Kõik kolm vaatasid mind natuke aega vaikides, nagu oleks nad unustanud, kuidas elada või midagi muud. Irooniline, ma tean.
Lõpuks väristas Regiina ennast kiirelt ning köhatas.
“Khm, jah, kohe. Millise teose järgi on tehtnud film “Indrek”?”

Kui me õhtul koju jõudsime, läksin koheselt enda tuppa. Minu silme-ees keerlesid klassikaaslaste pildid. Ma ei olnud nende peale juba nii kaua mõelnud. Mati oli kogu mu “elu” enda näpu ümber keeranud, nii et mul läks isegi meelest sõpru taga igatseda. Nüüd aga meenusid mitmed koosviibimised. Üks oli kindlasti Andrese sünnipäev, mis oli kõigest paar nädalat enne minu surma toimunud. Siis klassiõhtud, minu oma sünnipäevad, suusareisid ja muud ekskursioonid ning mida kõike veel. Mulle meenusid justkui sunniviisiliselt klassikaaslaste näod, sünnipäevad ja muud informatsioonikillud, mida ma kunagi teada olin saanud. Tundsin taaskord tahtmist nutta, sest peale seda, kui klassikaaslaste nägudemeri lõppes Leiki ja Karini näoga, jätkus see Raimpsi, Merka, ema ja isa omaga.
Vajusin taaskord vastu seina ja surusin näo kätesse, olles valmis kannatama taaskord seda füüsilist nutmist, mis nii väga haiget tegi. Ma teadsin, et see kestab terve öö, nii et surusin hambad kätte, et mitte karjuda. Ainult väga väike osa minu ajust mõtles selle peale, kuidas ma ennast ise katsuda sain, kui ma vaid tühipaljas kummitus olin.

Ma tean, et ma tahtsin ka kommenteerida, aga ma ei mäleta, mis ma öelda tahtsin, nii et ma ütlen, et see on lihtsalt ülimalt äge asjandus, mille sa siia kokku oled keeranud.

Lugesin. Meeldis. Rohkem ei oska ma midagi öelda. :)

Noh, uus osa siis. Kui aus olla, siis see osa isegi meeldib mulle.. Täitsa palju, lausa.
Aga ma hoiatan kõiki ette, et see on kuidagi jumala- ja kuradikeskne. Ahjaa, aegadega võib ka mingi jama olla. Aga selle jutuga on mul alati aegadega jama ning ma lihtsalt ei suuda kuidagi paremini seda lahendada. Kui kellegi arust peaks miski minevikus siiski olema, andke teada! (: Ma tõesti üritasin, ausalt.
Kommentaare ja kriitikalt kõigilt, kes loevad.
Tänud.

Kaheksa.

Ma jälgisin aknast, kuidas Mati majast eemaldus. Tema sõbrad olid lõpuks ometi tagasi tulnud ning ta lausa jooksis nendega kokku saama. Naeratasin vaikselt, silmitsedes poisi kepsutamist. Ma olin nendele kolmele poisile tõsiselt tänulik. Esiteks selle pärast, et nad mind Matist päästsid ja teiseks selle pärast, et nad poisi tuju nii heaks tegid – viimastel päevadel oli ta kui vana masendus ise.
Pöördusin ohates akna juures ära ja väljusin toast. Ma olin selleks päevaks plaani välja mõelnud – ma pidin hilise õhtutunnini pargis istuma ning oma mõtetes ja tunnetes selgusele jõudma. Kõlab vaimustavalt või mis?
“Ma tulen siis.. hiljem,” sõnasin köögis askeldavale Katile kergelt väriseva häälega. Ma ei olnud nimelt päris kindel, et ma parki minna tahtsin. Arvestades veel asjaolu, et just see oli koht, kus.. Olgu, ma lõpetan selle mõtte parem pargis. Kati tõstis pea, naeratas ja noogutas, pöördudes seejärel tagasi nõude juurde. Ohkasin ja väljusin majast, nagu Mati vaid mõned minutid tagasi oli teinud.
Surusin käed taskusse ning asusin enda ees teel olevaid kive taguma. Või noh, seda ei saa ilmselgelt tagumiseks nimetada, sest kivid jäid täiesti paigale ja mu jalg lendas neist läbi. Sellest järeldasin, et mu mõtted olid keskendumiseks liiga laiali. Hetkeks kerkis mu mõtetesse arutlus teemal, kui laiali mu mõtted olema peaksid selle jaoks, et ma läbi asfaldi olematusse kukuks. See oleks võib-olla isegi proovimist väärt. Aga sel hetkel oli mul targematki teha.
Jõudsin parki, mis oli tänu varajasele hommikutunnile üsna tühi. Ärge küsige minu käest, miks kogu mu perekond üleval oli. Välja arvatud Regiina, kes ikka veel oma suures voodis magas. Istusin puu ette maha, tahtmata pingile ette jääda, kui keegi peaks sinna oma tagumikku toetama, ning lasin peal kätele vajuda.
Millest siis oma tunnete ja mõtete lahti harutamist alustada? Sellest, mis tunne oli mul Matit nähes? Mis tunde minus Lisanna tekitas? Mis tunne oli olla surnud? Mis tunde tekitasid mõtted Raimpsist ja Merkast? Millise tunde mälestused vanematest ja klassikaaslastest? Oh, see nimekiri jätkuks veel väga-väga pikalt, kui ma viitsiksin kõik peast läbi lasta. Kuskilt aga pidi alustama.
Mati. Mati, Mati, Mati. Mati. Oh, kurat küll, see on täiesti mõttetu tegevus. Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, mida ma täpselt tema vastu tunnen. Ma armastan teda, kui raske see ikka on? Ah, aga ometi on seal nii palju muud. Ma usaldan teda täielikult, ma arvan, et ta on vaieldamatult üks targemaid inimesi maailmas – vähemalt enda vanuseastmes -, ma vihkan teda, sest ta muudab minu siinviibimise põrguks. Aga kõige rohkem ma vist siiski armastan teda. Vahepeal on mul tunne, et ma mõtlen lihtsalt välja, et ta olemas on. Äkki ma olen lihtsalt magama jäänud ja ärkan mingil hetkel üles, avastades, et mingit Matit ei olegi? Või siis äkki olen ma surnud ja paradiis kujutabki endast katkematut unenägu, kus ma saan nautida sellise inimesega suhtlemist, samas teda kunagi omandamata, sest ma tegin elus vigu. Võib-olla on see mingi jumala või kuradi või kelle iganes viis ennast lõbustada. No, kurat küll, kust mina seda teadma peaksin? Ainus, mida ma kindlalt tean, on see, et ma olen näiliselt kummitus ja Mati on näiliselt täie tervise juures olev inimene. Ja isegi seda ei tea ma päris kindlalt.
Olgu, oleks vist aeg edasi liikuda mõne teise teema juurde. Ohkasin pead raputades ning tõstsin selle kätelt, toetudes vastu puud ja jõllitades sinist taevast üleval. Millegipärast olin ma kindel, et selle Lisanna silmad on just seda värvi sinised. Ma meenutasin umbes tüdruku figuuri ning kujutasin ette, et ta vaataks oma häguse näoga mulle otsa. Jah, kindlasti sellised helesinised silmad.
Mida ma siis selle tüdruku vastu tundsin? Lasin hetkeks endas möllavatel tunnetel võimu võtta, kuid sulgesin need peaaegu kohe. Viha, täiesti kindlalt viha. Ja mida muud ma pidingi tundma, arvestades, et ta röövis mu unistuste mehe? Tegelikult ei olnud viha ainus. Lisaks möllasid minu sees sellele nimele mõeldes kadedus, kurbus ja lootus. Kadedus muidugi selle pärast, et ta Mati endale sai, kurbus selle pärast, et ma Matit endale ei saa ja lootus.. Selle pärast, et ma loodan, et ta saab Matiga väga õnnelikuks. Kuigi tegelikult loodan ma vist siiski, et Mati saab temaga õnnelikuks. Jah, kindlasti seda pidi.
Lasin pilgul alla langeda ja vaatasin otse enda ette.
Ning äkitselt lõõmasid need neli tunnet minus ereda leegiga põlema. Lisandus veel viieski – tahtmine tundma õppida. Sest see sama tüdruk, Lisanna, istus minust mõnekümne meetri kaugusel, vadistades kiirelt ühe sõbrannaga. Ilmselgelt oli ka tema see imelik, kes vähe magada armastas. Või siis läks ta korraliku lapsena kell üheksa magama. Kui nüüd järgi mõelda, siis on see teine variant isegi loogilisem. Tema puhul, ma mõtlen.
Ma tõusin peaaegu mõtlematult ning jalutasin tüdrukute juurde. Ilmselgelt teadis mu mõistus, et läheduses pole ühtki inimest, kes minu kohalolu märkaks, nii et ma tundsin ennast turvaliselt. Peatusin Lisanna kõrval ning jäin tähelepanelikult nende vestlust kuulama, lämmatades endast kõik tunded, mis välja tahtsid pääseda. Mul polnud niikuinii mõtet talle kõrvakiilu anda, ta poleks seda absoluutselt tundnud. Sest ma olin ilmselgelt täiesti endast väljas.
Lisanna tumepruunid juuksed olid sel korral kahte punupatsi punutud ja tema nägu oli ilmselgelt meigist puhas. Järjekordne pettumus. Kes, kurat, see tibi oli, et ta teadis täpselt, kuidas poistele muljet avaldada? Õigemini poistele, kes olid sellised nagu Mati. See lihtsalt ajas vihale! Ma pidin taaskord sisse-välja hingama, et mitte plahvatada.
“Viitsid sa siis kinno minna või, Lisa?” küsis teine tüdruk kannatamatult. Ma pöörasin hetkeks tähelepanu talle ning märkasin päiksekollaseid lühikesi juukseid. Poole silmapaistvam, kuid mitte kaunim, tüdruk kui Lisanna.
“Ma ei tea. Ma ju alles käisin. Emps ei luba raudselt,” vastas Mati tüdruk kahtlevalt. Ta lükkas oma tuka silme-eest ära ning vaatas oma sõbrannat. Nägin hetkeks ta silmi ja taipasin, et mul oli õigus olnud. Need olid tõesti helesinised.
“Kamoon, sul on ju oma raha! Sa ei pea kõike ema käest küsima. Vana sa oledki?” Sõbranna nägu oli väga võidukaks muutunud. Ma ei saa aru, kuidas Lisanna kedagi sellist üldse kannatas. Merka, Leiki, Karin ega mitte keegi mu sõpradest ei hakanud kunagi niimoodi välja pressima.
“Susanna, ma tean väga hästi, kui vana ma olen. Asi ei ole selles. Ma lihtsalt ei taha väga. Pealegi pean ma täna raamatukogus käima ja.. tead küll. Mul ei ole tõesti täna aega. Võib-olla homme. Või ülehomme.”
Susanna, hah! Sellise nimega inimesest ei saakski paremat loota. Aga oota, mis Lisanna ütleski? Et ta peab raamatukokku minema? Raamatukokku?? Oh, ei ole võimalik! Kas selline inimene on siia maailma minu kiusteks loodud või? See ei ole normaalne, et üks nii Mati-tüüpi tüdruk samas linnas eksisteerib. See on reeglite vastane! Mis ajast võib mängus sohki teha? Saatsin pilgu taevasse, kus oletatavalt Jumal istuma pidi. Kui tobe.
Susanna vaatas pettunult sõbrannat. “Ma ei saa üldse aru, mida sa seal raamatukogus teed. Seal on ju kõigest raamatud!” vastas ta juba natuke pahaselt.
“Noh, selles asi ongi. Raamatud, ma mõtlen. Mulle nad meeldivad, nagu sa väga hästi tead. Aga, kuule, ma peangi minema. Ma olen kindel, et me räägime veel õhtul, eksole?”
“Mhm, eks jah.”
“Olgu, tsau.” Lisanna naeratas sõbralikult, justkui polekski ta oma sõbrannat just pahandanud, ning kõndis oma ideaalsel kõnnakul minema. Ma muidugi järgnesin talle. Ilmselgelt ei tulnud oma mõtete ja tunnete korrastamisest midagi välja. Noh, aga oli ka ju veel järgmisi päevi.
Kõndisime parasjagu raamatukogu poole, kui üks hõige meid peatas. Keegi karjus Lisanna nime. Järgmine hull sõber, niikuinii. Pööritasin silmi ja seisatasin.
Siis aga märkasin, et tüdruku kõrval seisi hoopis Mati. Mati! Ja ta saatis mulle väga kiirelt ühe pilgu, nii et ei olnud võimalustki, et ta mu sealoleku kahe silma vahele oli jätnud! Oh, jumal! Kui hulluks võis päev veel minna?
“Tsau, Mati!” sõnas Lisanna särades. Äkitselt oli kogu tema tüdimus ja väsimus ja kõik muu, mis Susannaga rääkides temast välja paistnud oli, kadunud. Kissitasin tüdruku poole silmi, kuid pöördusin siiski kohe Mati poole tagasi. Ma ei saanud lubada korrakski kõrvale vaatamist, sest muul juhul võis poiss minesatea mida ette võtta.
“Hei, Lisa! Mis sa siin teed?” küsis nooruk, üritades oma ärevust varjata. Ilmselgelt oli Lisanna piisavalt loll selle õnge minekuks. Samas võis ta olla ka piisavalt tark ja poisile ruumi anda. Kurat! (Või jumal?)
“Raamatukogu ootab, tead.” Lisanna naeratas särades. Mis rumal komme see oli teda Lisa’ks kutsuda? Me elame siiski veel Eestis, kui keegi seda tähele pole pannud. (Samas, kui see on tõesti jumala versioon paradiisist, siis võib siinne elu ka kurat teab kus toimuda.)
Mati noogutas. “Olgu, ma siis ei hoia sind kaua kinni. Ma lihtsalt tahtsin küsida, et miks sa nii vara siin oled. Aga kui raamatukogu, siis raamatukogu.”
“Jah, ma jõudsin otsusele, et hiljem on mul palju muud teha ning kui ma siin juba olen, siis miks mitte. Aga.. kohtume siis mõni teine kord?”
“Jah, ikka. Tsau.”
“Tsau!”
Mõlemad naeratasin üksteisele ja Lisanna hakkas edasi kõndima. Nii kui tüdruk oli Matile selja pööranud, vaatas poiss kohe minu poole.
“Mida sa siin teed?” küsis ta sosinal. Ma vaatasin kiiruga Lisannale järgi. Üks võimalus oli jooksu pista, kuid sellisel juhul jõuaks Mati mulle üsna pea järgi. Teine võimalus oli sinna jääda ja poisile ausalt vastata. Kolmas võimalus oli Lisannale järgneda, sest klassiõel kannul käimine jäi Mati jaoks ära.
Pöörasin kannapealt ringi ning kiirustasin Lisannale järgi. Ma teadsin, milline küsitlemine mind kodus ootas. Oh, kurat!
Kuidas sellise hea plaaniga päev nii halvaks pöördus? Ma kardan, et olen enda esimesele arutlusele vastuse leidnud. Mu elu ei ole tõesti mingi elu, vaid jumala, kuradi või kellegi teise arusaam lõbust.

Lugesin, taaskord.
Liked that, a lot.
Osa oli meeldivalt pikk ja meeldivalt sisukas. ^^
Mulle meeldib see idee kohutavalt ja samas ei oska ma mittemidagi oodata, mis nüüd saada võiks, niiet, üllata mind uue osa näol.