Ära hõiska enne õhtut! (15. osa, lõpetatud.)

Igatahes, ma võtsin kusagilt sellise fakti, et Liisu oli aasta aega vaim olnud ja sellest tuli siis ka see pikk kommentaar. Aga sellegipoolest pole tunne, et kaks kuud pole veel möödas.
Kuule, ega Liisu Matit ära ei tapa, eks? Ma siin mõtlen erinevaid variante välja, mida ta ette võtab.

Üle pika aja. Aga koolis on tõesti raske. (:
Kommentaare & kriitikat.

Kolmeteistkümnes.

Ma vaatasin tükk aega Matit ning naeratasin iseenesest. Poiss vastas mu naeratusele. Ma tean, et ta ei saanud minu näoilmet näha, aga ju oli see midagi automaatset. Refleks või mida iganes. Igatahes oli see ülimalt nunnu.
Lasin oma fantaasial omasoodu lennata ja nautisin õnnelik olemist. Ilma suure pingutuseta ma seda viimasel ajal teha ei suutnud, nii et ma ei tundnud sel hetkel mingit süüd. Ma ei pidanudki tundma, tegelikult. Ma tean, et Käroli tahtis, et ma õnnelikult edasi eksisteeriksin.
“Liisu?!” kõlas äkitselt Mati ärevil hüüatus. Ma tõstsin ehmunult pilgu ja vaatasin poisi poole. Ta ei vaadanud mind nii nagu tavaliselt. Selle asemel oli tema näol hirmunud poisikese ilme ning ta jõllitas minu peast kaks korda kõrgemale, kus mu pealagi oleks püsti seistes asunud.
“Jaa? Mis lahti?” vastasin, üritades kõiki oma hirme hääles vaigistada. Mis oli juhtunud? Ma vaatasin ju ainult korraks kõrvale, midagi hullu ei saanud toimuda.. Kontrollisin igaks juhuks veel ümbrust. Ei, mitte midagi kahtlast.
“Sa oled veel siin?”
“Muidugi olen!” Iga Mati küsimus ajas mind aina rohkem segadusse. Mis tal viga oli? Tema hääletoon ei meeldinud mulle absoluutselt ja see kruvis minus üles aina enam pinget. Poiss astus kindlasti umbkaudu edasi, peatudes puust liiga kaugel, et mind kuidagigi puudutada. Kui ta seda teha saanud oleks, ma mõtlen.
“Aga ma ei tunne sind!” vastas ta sosinal. Minu silmad läksid suureks. See ei olnud võimalik! Kuidas sai Mati oma andest lihtsalt järsult ilma jääda? Ja ta ju kuulis mind ikka veel.
Äkitselt hingas nooruk pahinal välja.
“Sa oled tagasi,” ütles ta juba kindlamalt, üritades varjata minu eest oma kahtlust. Aga ma kuulsin seda siiski. Ta oli arvanud, et ma kaon samamoodi, nagu Käroli. Et ma olen ühel hetkel olemas ja järgmisel enam mitte.
“Ma olen koguaeg siin olnud,” meenutsin talle vaikselt, kuid ei suutnud sellesse mõeldud nalja luua. Poiss noogutas, nagu ta ei paneks mu sõnu tähelegi. Ohkasin ja tõusin püsti. Igasugune tuju taevast vaadata oli möödas ning ma otsustasin majja tagasi minna.
“Kuhu sa lähed?” kostus mulle järgi Mati küsimus. Ma seisatasin korra, saatsin talle ühe pilgu ning raputasin pead.
“Tuppa.”
Talle enam ühtki pilku heitmata sisenesin uksest ja jooksin enda tuppa, vaevumata taas ust avama. Keegi ei pööranud mulle tähelepanu ning ma olin selle eest tänulik. Ma jooksin oma voodini, hüppasin sellele ja..
... kukkusin läbi. Põrandal lamades turtsatasin pahaselt. Kui halvaks sai asi veel minna? Otsustasin, et ei viitsi sealt alt välja roomata. Lihtsalt püsti tõusta ma ei julgenud. Pärast jään veel voodisse kinni või muud säärast.
Ma pidin endale vastumeelselt tunnistama, et ka mina olin kadumist kartnud. Kui Mati ütles, et ta mind enam ei tunne, siis oli esimene võimalus mu ajus kohe olemas: ma liigun lõpuks ometi edasi. Kuigi võiks arvata, et see valmistas mulle ülimalt heameelt, tundsin hoopis, kuidas seest kõik külmaks läks ja hääl karjus peas: “Ma ei saa veel minna!”. See oht oli nii lähedal olnud, et ma oleksin Matile peaaegu kõigest hoolimata oma tunded avaldanud. Tänu jumalale, et ta mind enne tajuma hakkas. Mine sa tea, mis muidu oleks juhtunud..
Tegelikult oli juhtunu täiesti ebaloogiline. Kuidas oli võimalik, et Mati ei tundnud mind hetkeks? Kas ta hajutas enda tähelepanu lihtsalt või oli see mingisugune asi, mida ma olin siin viibides õppinud? Äkki asi oligi selles, et ma olin siin veedetud kuudega õppinud, kuidas ennast varjata. See võis täiesti loogiline lahendus olla.
Ohkasin ja sulgesin silmad. Ma teadsin, et magamisest ei tule midagi välja, aga ma ei suutnud enam lihtsalt mõelda. Kõik tundus kuidagi nii hägune ja segadusseajav, et ma teadsin, et ei suuda kõiges sel hetkel selgust luua.
Järgmine asi, mida ma tundsin, oli päikese soe kiirgus mu jalgadel. Imelik, ma polnud seda juba väga kaua aega tundund. Tõusin mõtlematult püsti ja lõin pea vastu voodit ära. Ma olin unustanud, et leban ikka veel voodi all ning ilmselgelt oli mu enesevalitsus paranenud.
Ohkasin ja ronisin võimalikult aeglaselt tolmusest voodialusest välja, kissitades tuppa paistva päikese poole silmi. See tegi ikka veel silmadele haiget. Haigutasin enda üllatuseks ja hõõrusin silmi. Kui kaua aega tagasi ma viimati magasin? Kaks kuud? Kaks ja pool? Sellest oli järje pidamiseks liiga kaua möödunud.
Pead raputades väljusin toast, otsustades lõpuks ometi oma võimeid kasutada ja eelistada ukse avamist, nagu normaalsed inimesed seda tegid. Ma naeratasin, kui suutsin ukse ka enda järel sulgeda. Milline imeilus päev.
Kõmpisin trepist alla, ringutasin ja peatusin köögis. Märkasin ajalehte lugevat Matit ja pliidi juures askeldavat Katit. Saatsin mõlemale ühe naeratuse, kuigi kumbki ei pööranud mulle mingit tähelepanu. Mati võimet arvestades oli see veider. Ta tõstis alati pea, kui ma läheduses viibisin.
“Hei,” pomisesin jälle haigutades. Samal hetkel tuli Regiina trepist alla ja kõndis laua taha, potsatades ühele toolile istuma.
“Hommik,” mõmises ta väga unise näoga. Arutlesin mõttes, kui kaua ta üleval oli olnud.
Mati tõstis lõpuks ometi oma imearmsa näo ajalehelt ning jõllitas mulle üllatunult otsa. Huvitav, mis minus nii üllatavat oli? See, et ma neid tervitasin? Või et ma nii kaua oma toas viibisin? Kui järele mõelda, siis see oli tõesti imelik. Tavaliselt lahkusin ma majast juba varavalges, kuid arvatavasti oli mul öösel paljustki mõelda, nii et ma ei pannud päiksetõusu tähelegi.
“Regiina, ma olen ju öelnud sulle, et ära too oma sõbrannasid ilma luba küsimata koju,” pöördus Kati väikse plika pool. Ma kortsutasin kulmu. Kellest ta rääkis? Ma ei olnud kellegi tulemist kuulnud. Äkki nad pöördusid tagasi eile pooleli jäänud teema juurde.
“Mis sõbrannat?” küsus Reku haigutades.
Või siis ka mitte.. Äkki nägi Kati unes midagi?
“Ma ütlesin sulle, et enne külaliste kutsumist räägi oma emale ka, et nad tulevad,” kordas Kati naeratades. “Tere, mina olen Kati. Kuidas sinu nimi on?” Ta pööras ennast minu poole. Kergitasin kulme ja vaatasin enda selja taha. Seal ei olnud kedagi.
“Ee.. Kas midagi on lahti?” küsisin ennast kogudes ja saatsin Mati poole ühe küsiva pilgu. Ta jõllitas ikka veel mind. Huvitav, mis nendega juhtunud oli. Kas oli võimalik, et ruumis viibis keegi, keda mina ei näinud? Ma ei olnud varem millestki sellisest kuulnud. See tõotas tulla huvitav.
“Mul ei ole ühtegi sõbrannat külas!” hüüatas Regiina pahaselt, saates oma emale ühe juurdleva pilgu. Kati nägu nähes sain aru, kui väga ta oma tütre vaimses tervises kahtles. Ta saatis minu poole – kuidas ta üldse järsku nii täpselt teadis, kus ma olen? – ühe paljuütleva pilgu ning pöördus tütre poole.
“Ära nüüd tule rääkima, et sa ei näe seda kaunist tüdrukut,” sõnas ta silmi pööritades.
“Keda?” Reku muutus juba kannatamatuks. “Siin oleme ainult meie. Sina, mina, Mati ja Liisu. Kedagi muud pole!” Tõesti. Kas oli võimalik, et Katil olid hallutsinatsioonid?
“Liisu on alles oma toas,” sõnas naine ohates, “nii et ta ei lähe arvesse.”
“Heeiii!” Ma lihtsalt tundsin kohustust sekkuda. Mis jama see oli, et ma olin veel oma toas? “Ma olen täiesti siin!”
Kati jõllitas mind suurte silmadega. “Kas sinu nimi on ka Liisu?” küsis ta kulmu kortsutades. Vahtisin teda suurte silmadega.
“Oota.. MIDA?” See tundus nüüd küll väga ebaloogiline.
“See ongi tema,” pomises Mati nii vaikselt, et ma kartsin, et kujutasin seda ette. Tema poole vaadates mõistsin, et ta ei olnud ennast ikka veel liigutanud. Mis siis TEMA probleem veel oli?
“Oh issand!” karjus Reku nii äkitselt, et me kõik võpatasime. Isegi mina. Jõllitasin teda tigedalt ja surusin käe sinna, kus mu süda pidi olema. Süda, mis.. tuksus??
“LIISU SA OLED ELUS!!” karjus Regiina naeratades ja püsti karates. Juba järgmisel hetkel kallistas ta mind kõvemini kui kunagi varem. Raske uskuda, et ma olin enne ta kallistuste käes vaevelnud. Ma olin kindel, et sel korral murdus küll paar ribi.
“Mida?” küsis Kati silmi pilgutades ja ma jagasin tema hämmeldust. Tundus, et selle perekonnaga oli öö jooksul midagi väga, väga, väga kummalist juhtunud.
“See ongi Liisu, ema,” selgitas Mati ikka veel veidral sosinal. “Liisu on elus!”
Ma jõllitasin teda vaikides. Järgmisel hetkel ma vist kukkusin. Igatahes oli see üle pika aja väga valus.

----------------------------
Nii. Kaks osa tuleb kindlasti veel. XD
Tegelikult tahtsingi ma küsida, et kas ma nüüd kirjutan edasi, noh.. et kuidas nad kooli lähvad jms või ei? Äkki läheb liiga üksluiseks ja igavaks? Igatahes tuleb veel üks osa, mis toimub peale seda ja üks, mis on siis aasta pärast. *naerab*
Ja öelge palun, kas ma peaks rohkem kirjutama või ei. (A)

KUI SA EDASI EI KIRJUTA, SIIS MA... eem.. öö.. EI ILMU SU SÜNNIPÄEVALE KOHALE.

*kukub tooli pealt maha*

Ohsaissandjummel, kuidas mulle see asi meeldib. Aga mis saab Merkast ja.. ee.. Raimpsist?

Ma olen sügavalt šokis praegu. Appi.

Ja ma ikkagi armastan seda juttu ja seeon ikkagi lihtsalt KÕIGE parem.

Sõbrapäeva puhul siis üks uus osa. (: Ja minu sünnipäeva puhul.
Loodan, et meeldib. Ma küll väga ei suutnud sellega vaeva näha ja see ei ole pooltki nii hästi välja kukkunud, kui peaks, aga.. noh. Ma ei ole paremaks arvatavasti võimeline. (:

Neljateistkümnes.

Ma jõllitasin teisi suurte silmadega. See ei olnud võimalik. Ma olin elus? Nad tegid nalja. Tegelt ka. Sellist asja EI juhtu!
Pilgutasin silmi, raputasin pead ning köhatasin.
“Ma lähen.. ee.. korraks.. ee.. välja,” pomisesin peaaegu kuuldamatult ning tormasin ukse poole. Viimasel hetkel tõmbasin selle lahti, meenutades, et kui nende jutt on tõesti tõsi, ei saa ma enam läbi uste käia. Millegipärast ei tahtnud ma sel hetkel seda katsetada.
Lasin uksel enda järel kinni vajuda ja jooksin puu juurde, kus ma alles eelmisel päeval koos Matiga olnud olin. Mu mõtted moodustasid ühe sigrimigri ja ma ei saanud enam mitte midagi aru. Mitte miski ei tundunud loogiline. Nagu mu nina ees oleks tuumapomm plahvatanud ja ühe kõigi aegade segasema olukorra tekitanud. Kuidas see sai võimalik olla?
Äkitselt tundsin tugevat tungi silmad tõsta. Iseendale üllatuseks vaatasin järgmisel minutil Mati tumepruunidesse silmadesse. Järgnev toimus justkui unes. Ühel hetkel toetusin ma segadusse aetult vastu puud ning järgmisel olin poisi embuses ja suudlesin teda ennastunustavalt. Jessver, kui pehmed ja magusad huuled tal olid! Justkui mesi, mis pani suu sulama. Jammi!
Avasin õudusest silmad ja lükkasin ennast noorukist eemale. Taganesin vastu puud ja tõstsin Matit tagasi hoides käe. Ta pidi must eemale hoidma. See ei olnud õige.
“Mis viga?” küsis ta kergelt hingeldades ja minu poole astudes. Raputasin pead. Üsna ebakindlalt.
“Ma ei saa. Sul on Lisanna. Ma ei saa nii teha. Lihtsalt ei saa,” pomisesin samuti hingeldades, surudes ennast endiselt vastu puud.
“Mida sa ajad?” Mati nägu oli üllatunud ja ta astus veel ühe sammu minu poole. Ma sulgesin pingutusega silmad. Mu peas karjus justkui tuhat häält. Mida sa mõtled?? TEGUTSE! Ta tahab sind, ära lase võimalust käest! Kedagi ei huvita see neetud Lisanna! Vaata, lihtsalt VAATA, kui kompu ta on! JA TA TAHAB SIND!
“Sa käid Lisannaga,” selgitasin talle, nagu ta oleks väike laps. “Ma ei amele teiste tüdrukute poistega. Ükskõik, mida sa minust arvad, nii madalale ma ei lange.”
Järsku oli Mati mu vastas ja ma tundsin ta hingeõhku enda näol. Mu silmad läksid mu enese tahtmata lahti. Ma teadsin, et olen lõksus, ega pääse minema. Tagant hoidis mind vangis puu ja Mati oli oma käed minu pea kõrvale asetanud.
“Ma...” sõnas ta sosinal ja ma tundsin, et mu silme-ees hakkas keerlema. “Ei..” Ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ta astus mulle veel ühe sammu lähemale. “Käi..” Tema kohalolu oli niii tuntav. “Lisannaga.” Tema huuled vallutasid mu suu ning ma ei suutnud enam vastu pidada. Haarasin ta ümbert kinni ja kaotasin mõistuse. Keda see kuradi Lisanna üldse kottiski?

Me istusime puu vastas. Õigemini Mati istus. Minu pea oli tema süles ja ma lamasin maas. Nooruk silus mu juukseid ning tema näol püsis ikka veel see üliarmas naeratus. Mõelda vaid, NAD EI KÄINUDKI LISANNAGA!
“Kust sa üldse selle peale tulid, et ma Lisaga käin?” küsis Mati naerdes, pöörates oma imelised silmad minu poole. Läksin näost punaseks ja vaatasin taevasse. Mudisin Mati üht kätt enda peos ning vaikisin üsna pikka aega.
“Ma ei teagi. See tundus lihtsalt ebaloogiline, et sul pole tüdrukut. Jaa.. Ma nägin teid suudlemas. Nii et, minu arust oli see küllaltki täpne arvamus. Üleüldse, MIKS te siis suudlesite?” Vaatasin taas Matit ja minu kulmud kerkisid. Ma olin enne selle seiga unustanud.
“Ahh, sa nägid seda,” pomises nooruk rusutult. “Noh, ee, me käisime kunagi. Ja Lisa ei tahtnud kuidagi aru saada, et meie vahel on kõik läbi. Aga ära muretse, ma tegin selle talle juba natuke aega tagasi selgeks.” Ta naeratas, vaatas mulle silma ja suudles mu laupa. Täitsa lõpp, kui armas ta oli!
“Ma tean, et see võib imelikult kõlada, aga.. ma teadsin kohe alguses, et ma ei saa ilma sinuta elada. Sa olid lihtsalt nii ideaalne! Sa said aru, kui väga ma Karinit igatsesin ning sa olid humoorikas ja lõbus ja.. Kõike, mida ma vajasin,” sosistas ta mu kõrva, silitades mu juukseid ikka veel hajameelselt.
“Sa ei kujuta ette, kui kiiresti mina sinusse ära armusin,” naersin ma valjult. “Paar päeva pärast siia jõudmist ei suutnud ma muust mõeldagi!” Mulle meenusid minu mured ja.. Raimps. Neelatasin, kuid sundisin ennast edasi naeratama. Kuidas ma sain ta küll unustada? Selle armsa ja lohaka poisi, kelle järgi ma kunagi nii hull olin. Oli raske uskuda, et tema armastamisest ei olnudki nii palju möödas. Tegelikult ainult umbes kolm kuud. Kolm kuud tagasi suudlesin teda viimast korda ja olin veendunud, et armstan teda elu lõpuni, et me abiellume ja saame kolm last. Kui veider.
“Kas kõik on korras?” takistas Mati hääl mu mõtisklust. Ma võpatasin ja fokusseerisin pilgu. Ma olin juba unustanud, kus ma olin. Noogutasin ja naeratasin.
“Kõik on kõige paremas korras,” sosistasin.
Meie vahele tekkis vaikus. Mina üritasin kõigest väest takistada Raimondist mõtlemist ja Mati tegeles endaga. Huvitav, millest ta küll mõtles?
“Millest sa mõtled?” küsisin kavalalt naeratades ning tõmmates käega üle ta armsa põse.
“Sinust,” vastas ta ausalt. “Mul on tunne, nagu ma tunneksin sind terve elu. Nagu ma oleksin sind koguaeg armastanud. Nagu ma oleks loodud koos sinuga olema. Kuigi ma nägin sind tehniliselt esimest korda alles täna, on mul tunne, nagu oleksin ma juba enne sündi teadnud, et sa oled olemas ja näed ideaalne välja. Me oleme lihtsalt kokku loodud ja sa ei kujuta ettegi, kui väga ma sind armastan.”
Ma hakkasin nutma. Ma hakkasin sõna otseses mõttes nutma. Ma ei tea, mis mul hakkas. Lihtsalt.. keegi polnud mulle kunagi midagi nii ilusat öelnud. Kuidas oleks saanudki? Raimond ei tednud nii palju armastusest ja enne teda ei olnudki mul kedagi. Hale, aga tõsi. Ma jõllitasin tükk aega pisarate voolates Matit ning suudlesin teda siis jõuliselt, lükates ennast tema sülest istukile ja tõugates ta taas vastu puud.
Mu elu oleks justkui sel hetkel alles alanud. Kui ma üritasin mõelda, kuidas ma enne elada sain, ei tulnud see mulle meelde. Kui ma üritasin aru saada, mida ma enne hapnikuna tarvitasin, ei saanud ma sellest aru. Mati oli kõik. Mati oli minu elu ja minu hapnik. Absoluutselt kõik.
Kuigi Mati tundus alguses mu reageeringust üllatunud olevat, sai ta sellest üle. Ta asetas oma pehmed, soojad käed mu põskedele ning tõmbas mind endale lähemale. Tundus, nagu ta oleks täpselt teadnud, mida ma vajan. Võib-olla oli tal tõesti õigus ja me olime kokku loodud. Ma lihtsalt mõistsin tema liigutustest, mida ta mõtles ja mida ta tahtis. See tundus nii lihtne. Nii loogiline.
Tõmbusin temast lõpuks ometi eemale, kui tundsin, et ei saa enam ilma tõelise hapnikuta hakkama. See tundus küll väga tühine põhjus, kuid ma ei suutnud enam sellele vajadusele vastu punnida. Mati naeratas mulle ning tõmbas mu oma embusesse. Lasin oma peal ta õlale vajuda. Kui hea oli seal lihtsalt istuda ja tema lõhna nuusutada. Ta lõhnas lillede järgi. Ma tean, et selline lõhn tundub poisi juures imelik, aga talle sobis see. Ideaalselt, loomulikult.
“Tead?” sosistasin naeratades pärast viieminutilist vaikust. “Ma armastan sind ka.”
Kuigi tegelikult ei olnud vaja seda öelda. Ma teadsin, et ta teadis seda. Ta teadis seda juba sellest esimesest suudlusest saati. Mis siis, et ma väitsin, et ei tohi seda teha. Ta teadis, et ma tahan ja ta teadis, et ma ei suuda kaua vastu panna. Arvatavasti oleks ta mind lihtsalt natuke aega mõjutanud ning ma oleks sulanud. Kui hea, et tegelikult ei olnudki mingit põhjust, miks ma ei võinud sulada. Naeratasin.
“Kuule,” sõnas Mati mind äkitselt endast eemale tõugates ja mulle silma vaadates. “Mis sa arvad, kas Peter oleks kõik need õpilased ellu jätnud, kui Josie oleks teda armastanud?” küsis ta nii tõsiselt, et ma jäin teda silmad pärani jõllitama. Lõpuks mõistsin, mida ta mõtles. Naeratasin ja naaldusin taas Mati poole. Suudlesin teda õrnalt.
“Jah, ma arvan küll. Kui sa minu arvamust teada tahad, siis oli Josie lollakas, et ta Peterit ei armastanud. Peter oli kõige armsam kutt maailmas. Miks, kurat, ta küll selle Matti järgi hull oli? Ahjaa, võim ja austus. Ühed kõige kurjemad asjad,” vastasin naeratades. Seejärel kortsutasin kulmu ning saatsin Matile ühe kaaluva pilgu. “Sa ikka oled oma koolis populaarne, eksole? Sest ma ei kavatse sinna tulles mingi hädapätaka tüdruksõber olla.”
Me mõlemad hakkasime naerma ning Mati lükkas mu oma sülest maha. Ma rullusin pikali murule ja lasin kõikidel oma hirmudel kaduda. Tähtsad olime ainult mina ja tema. Mina ja Mati. Muu siin maailmas ei olnud oluline.

*väriseb*

mul pole sõnu. lihtsalt ei ole. aga sa ei saa veel ära lõpetada, sa pead tegema nii nagu sa oma selle jutu (no, tead küll, mirjami juttu) lõpu tegid. Ainult, et natuke varem. Noh, mingi paar kuud võinii peale seda hetke, mis seal just oli. Siis kui nad uuesti koolis käivad.

Aaaga, siis pole ju kooli. Ja nii ei tohi. Tee aata ja mõned kuud peale.

Väääga hea. Ausõna.

Ma ei tea, võibolla on asi minus, aga.. asi muutus kuidagi väga järsku.
Ebaloogiliselt ruttu.
Aga muidu on hea. :) Intrigeeriv. :)

Viimane osa siis. (: See on selline.. lõpetus pigem.
Ma loodan, et see meeldib teile ja et te kommenteerite pikalt ja laialt.
Suur tänu kõigile, kes on vähemalt ühe osa läbi lugenud. (:

Viieteistkümnes.

Kõndisin naerdes mööda koridori, Mati käsi minu pihku surutud ning Heidi ja Kristjan meie kõrval kõndimas. Oli minu surma-aastapäev. Kuigi minu jaoks oli surnud kõigest vana Liisu ja ma olin nagu uus inimene. Minu nimi ei olnud enam isegi Liisu, vaid Liisbet. Muidugi kutsusid kõik mind ikka veel mu vana nime järgi.
Ma käisin Matiga samas koolis, mis oli mingisugune väike külakool. Kui aus olla, siis oli see isegi mõnes mõttes parem kui suur kool, kus vana Liisu oli käinud. Kuidagi hulga kodusem ja mõnusam. Seal ei olnud võimalustki, et mingi tapmine võiks toimuda. Pealegi olid kõik omavahel sõbrad ja erimeelsusi tuli väga harva ette.
“Niisiis, mis me täna ette võtame?” küsis Heidi naerdes, saates mulle ühe lõbustatud pilgu. Tema blondid juuksed olid kahte kohevasse patsi pandud ning sinisetriibuline tukk varjas ta laupa. Millegipärast tundus ta sellise välimusega väga ideaalne olevat. Ma naeratasin talle, kuid pöördusin kindlalt Mati poole.
“Ma kardan, et meil on Matiga tänaseks juba plaanid tehtud,” sõnasin täiesti tavalise hääletooniga. Selle järgi võis lihtsalt jääda mulje, et me plaanitsesime ühe mõnusalt hubase õhtu koos veeta. Tegelikult tahtsime aga surnuaiale minna.
“Thh, mismõttes?!” hõikas Heidi pettunult. “Ma tahtsin just seda uut filmi vaatama minna kinno! See on täiega ebaaus, et te korraldate mingisuguse megaarmsa kohtingu just selleks ajaks, kui mul on plaanid tehtud. Nagu, totaalsed ülbikud olete.”
Saatsin Kristjanile – Heidi tumedapäisele poiss-sõbrale – tähendusrikka pilgu ning nooruk naeratas mulle vastu.
“Heidi, kallis,” sosistas ta mitte kuigi vaikselt ja vedas oma pöidlaga mööda tüdruku põske. “Ma mõtlesin, et me võiks ka täna õhtul midagi.. erilist teha.” Poisi rohelistesse silmadesse ilmus lõbus säde ja ta silmitses rahulikult Heidit, kes oli seisma jäänud.
“Tavai, vägagi super,” pomises neiu silmi pilgutades ning laialt naeratades. “Tundub, Liisu, et mul polegi täna sinu jaoks aega.”
Turtsatasin noogutades. Kui tüüpiline see Heidist oli. Alati jäi lõpuks Heidi otsustada, kas me saame kokku või ei. Aga ega ma ei kurtnud, nii oligi elu natuke lõbusam.
“Olgu, me näeme teid homme. Ja ma ootan pikka seletust sinu tänasest õhtust,” sõnasin muiates oma parimale sõbrannale ning pilgutasin talle silma. Tüdruk naeris kõva häälega ja noogutas innustatult.
“Ära sa mitte loodagi, et sa sellest ilma jääd,” sosistas ta itsitades, samal ajal, kui Kristjan manas näole valuliku ilme. Kuna ka Kristjan oli siin koolis alles esimest aastat, siis klappisime me eriti hästi. Ma hakkasin temaga kohe alguses suhtlema ning nii me lõpetasimegi neljase kambana. Oli muidugi ka teisi – näiteks Mati teised sõbrad -, aga enamjaolt liikusime me neljakesi ringi.
Me lehvitasime üksteisele ning Kristjan ja Heidi lahkusid meie ees koolist. Ma toetusin vastu koolimaja seina ning ohkasin.
“Niisiis.. surnuaeda?” küsisin natuke nurkasurutult. Ma kartsin, et põrkun seal ema või isaga kokku ning et nad tunnevad mind ära. Tegelikult ei saanud see küll võimalik olla, sest me pidime vaid kaugelt vaatama, aga siiski.
Mati noogutas ja haaras mu ümbert kinni, justkui tajudes minu emotsioonide tõsisust. Ma ohkasin vaikselt, surusin ennast vastu teda ning lasin ennast edasi juhtida. Surnuaeda oli pikk tee ja ma tahtsin selle tee jooksul ennast kokku võtta.

Surnuaial oli vaikne ja olenemata mu kartustest ei olnud seal ainsatki hinge. Või noh, hingede kohta ei osanud ma öelda, aga inimesi ma vähemasti ei näinud.
Me kõndisime aeglaselt tuttava haua juurde ning peatusime hetkeks selle ees. Mu põskedel pärlendasid pisarad. Kuigi ma olin saanud juba pool aastat jälle nutta, lõi see minus siiski sellise kergendustunde, et ma ei osanud seda kirjeldada.
“Tere, Liisu,” sosistasin vaikselt ja kükitasin halli hauakivi ette. Sinna olid kirjutatud tavalised asjad: nimi, sünnipäev ja surma kuupäev. Uskumatu, et see Liisu oli nii noorelt surnud. “Ma loodan, et sa oled nüüd paremas paigas. Sest mina vähemalt olen,” lisasin naeratades ning oma käega mööda hauapealset mulda tõmmates. Ma naeratasin veel korra kramplikult ja lasin siis Matil ennast püsti aidata ning minema talutada. Mul ei olnud siin muud midagi teha.
Me kõndisime bussipeatusesse ja jäime taksot ootama. Kuigi ma olin Matile selgitanud, et meil oleks bussiga odavam, keeldus ta sellest ettepanekust. Ta väitis, et ma olen oma surma-aastapäeval takso ära teeninud. Mati ei paistnud mõistvat, et see ei olnud tegelikult minu aastapäev.
Takso saabus peagi ning me istusime auto tagaistmele. Mati ütles aadressi ja me hakkasime vaikselt liikuma, hoides kiirust kusagil seitsmekümne juures. Ma toetasin pea nooruki õlale ning lasin silmadel kinni langeda. Ma ei tahtnud enam nutta, vaid meenutasin kunagisi sündmusi, mis selle surnud Liisuga olid juhtnud. Kuigi kõik tundus kuidagi hägune, mäletasin ma mingeid hetki siiski.
“... suur õnnetus. Hukkus kolm inimest, kaks noort ja üks täiskasvanu. Alkoholiprobleeme ei ole tuvastatud ning kahtlustatakse, et juht kaotas korraks masina üle kontrolli. Merilini ja Raimondit jäid leinama ema Merike ning isa Mait. Laurist jäi maha tema ema Katariina. Tunneme nende vanematele kaotuse pärast kaasa ja..”
Ma jõllitasin suurte silmadega raadiot, mis oli eelneva jutu just esile toonud. Väike must asjanud, kus põlesid oranžid tuled. Pisarad minu silmis olid taaskord voolama hakanud. Ma raputasin pead, mõistmata õieti, mida ma teen.
“Peatage auto,” sõnasin rahulikult. Mati saatis minu poole mureliku pilgu ning kuigi autojuht vaatas mind peeglist väga tüdinenult, otsustas ta mu nägu nähes mu soovi täita. Takso peatus, ma virutasin ukse lahti ning kakerdasin välja. Rohelisele murule vajudes oksendasin kogu oma selle päeva söögi enda ette. Seejärel said nuuksed minust võitu ja ma kukkusin sinna samasse kõrvale vappudes maha.
“Kuss-kuss,” sosistas Mati minu kõrvale jõudes ja minust kõvasti kinni haarates. Aga ta ei saanud aru. Ta ei teadnud, kes need olid, kelle surma just raadiost kuulutati. Ma olin talle küll oma endisest elust rääkinud, aga ma olin kindel, et ta ei mäletanud nende nimesid nii täpselt. Ning ma ei pannud seda talle üldse pahaks.
Ma surusin enda näo vastu poisi õlga ja lasin nuuksetel enda üldse võimust võtta. Ma teadsin täpselt, mis oli juhtunud. Nad olid sõitnud Värskast siia, et minu hauda külastada, kuid millegipärast olid nad avarii teinud ja.. ja surnud.
“Nad on surnud,” nuuksusin lõpuks häälekalt.
“Kes on surnud?” küsis Mati vaikselt. Nägite, ma ju ütlesin, et ta ei mäletanud enam.
“Merka ja Raimps. Need olid nemad. Nendest räägiti praegu raadios. Nad tulid mind vaatama, aga.. surid. Mis sa arvad, kas jumal või keegi karistab mind niimoodi? Noh, et mina sain ellu jääda, aga nemad pidid surema? Sest kui jah, siis peab olema võimalus, kuidas ma saaksin seda muuta. Nemad peavad elama ja mina surema. Mati, kas sa saad aru? Ma pean olema SURNUD! Ma ei tohiks elada. Ma ei tohiks oma haual käia. Ma peaksgi päriselt surnud olema.”
“Shh,” sosistas nooruk mind kõigutades ning ma arvasin hetkeks pettumusega, et ta ei teinud mu sõnadest isegi mitte välja. “See ei ole sinu süü. Sa ei saanud midagi muuta. Kui sina oleksid surnud olnud, oleksid nemad ikkagi sind vaatama tulnud ja selle autoõnnetuse korraldanud. Sina ei ole süüdi.”
“Siis ma oleksin pidanud neile ütlema, et ma olen elus!” karjusin vastu. Ma ei tahtnud Mati peale karjuda, aga ma ei suutnud ennast talitseda. MERKA JA RAIMPS OLID SURNUD! Ja öelgu Mati mida tahes, see oli minu süü.
“Siis oleksid nad enne šokki surnud,” sosistas poiss mind endiselt kõigutades. Mida ta endast üldse arvas? Kas ta arvas, et see oli mingi nõme nali? Ma hakkasin teda täiesti alateadlikult peksma ning, mis kõige hullem, ta isegi ei üritanud mind peatada.
Umbes viie minuti pärast sai mul jaks otsa ja ma vajusin ta sülle, nuuksudes ikka veel. Ma märkasin silmanurgast, et taksojuht vahtis meid üsna ärevilt, kuid ei teinud temast rohkem välja.
“Mati, kuidas nad saavad surnud olla?” sosistasin pisarate voolates. Mu nägu oli läbimärg, meik laiali läinud ja juuksed kleepusid näo külge. Ma nägin arvatavasti välja nagu koletis, aga see ei lugenud. Sel hetkel ei lugenud mitte miski.
Seekord ei vastanud nooruk mulle midagi. Ta vaid silitas mu pead ja pomises mingeid lohutavaid häälitsusi nagu ma oleks väike laps. Aga see ei häirinud mind sugugi. Vastupidi, ennast väikseks lapseks mõeldes hakkas kuidagi kergem. Võib-olla tulenes see sellest, et lapsed ei tajunud surma ega valu ning suutsid sellest kuidagi alateadlikult üle olla.
Vähehaaval jäid mu nuuksed vaiksemaks, kuni need kadusid üldse. Lõpuks võttis Mati mu sülle ning viis taksosse. Ma nägin vist, kuidas ta saatis juhile ühe pahase pilgu ja käskis edasi sõita. Mina aga vaatasin ainult aknast välja, meist mööda vuhava surnuaia poole.
Paari päeva pärast pidid sinna lisanduma ka Merka ja Raimpsi hauad. Huvitav, kas nende vanemad panevad nad minu haua lähedale? Ma lootsin seda nii väga. Tundus, et niimoodi oleksime me jälle koos.

--------

Ma tean, et ma olen paha, et ma selle niimoodi lõpetasin. Aga.. see lõpp oli mul teise asjana välja mõeldud ja ma ei saanud sellest enam taganeda. Ma tean, et see lõpp võis natukene poolikuks jääda, aga ma ei kavatse seda edasi kirjutada. See lihtsalt peabki niimoodi jääma. Võib-olla kirjutan ma kunagi Regiina elust, aga ma ei ole veel täiesti kindel.
Aga veelkord.. aitäh.