Ära hõiska enne õhtut! (15. osa, lõpetatud.)

Ahh. See lõpp oli niii hea. XD Muud ma ei oskagi eriti öelda. Ma ootasin alguses seda, et Lisanna räägib selle oma sõbrannaga (paned tähele, need sõnad lähevad riimi XD) Matist, aga seda ei juhtunud. Igatahes uut ootan nüüd.

Khm. Kui see on imelik või nõme või igav või midaiganes osa, siis süüdistage Inest. Sessuhtes, et tema sundis mind seda kirjutama, samal ajal kui TEMA läks MAGAMA! Thh! Aga noh, midagi ma kokku soperdasin. Ja ma tean, et.. Jah, ma parem ei lõpeta lauset.
Ootan ikka veel kommentaare ja kriitikat kaa. (:
Tänud lugemise eest.

Üheksa.

Ma olin nii kaua kodunt ära, kui julgesin. Ausalt. Aga kui südaöö oli juba möödas, jõudis mulle kohale, et teist korda ära kaduda oleks väga nõme. Niisiis võtsin südame rindu ja sättisin jalad kodu poole teele. Väga vaevarikas töö, kui te minu arvamust küsite. Millegipärast ei tahtnud nad mind üldse sinna viia. Ma lausa peaaegu kuulsin, kuidas nad palusid: “Ei, Liisu, ainult mitte sinna. Palun!” Naeruväärne, ma tean. Võib-olla ma hakkasin hulluks minema. Noh, et alguses jõudsin ma otsusele, et jumal või kurat saadab mulle neid lollusi siia ning teiseks hakkasin ma oma jalgade rääkimist kuulma. Neil pole ju suidki! See oli juba peaaegu et haletsusväärne. Huvitav, kui ma oleksin Matile kohe uksest sisse astudes seda maininud, kas ta oleks mu lambist rahule jätnud? Nääh, vist mitte.
Igatahes jõudsin ma kella ühe paiku maja juurde. Kõik tuled olid kustutatud – tänu jumalale -, nii et ma astusin rahulikult sisse, teades, et olen selleks hetkeks küsimustest pääsenud. Kõmpisin rahulolevalt enda tuppa ja astusin läbi ukse. Ma tean, et ma olen nüüdseks juba suuteline ust avama, aga.. läbi tulla on poole lõbusam.
Niisiis oleksin ma kindlasti rabanduse saanud, kui ma ei oleks juba surnud olnud. Noh, et... Seal ma olin, täiesti rahuloleva näoga oma toas, veendunud, et kõik magavad, ja järsku vaatavad kellegi säravad pruunid silmad mulle otsa! Ma astusin tubli kolm sammu tagasi, enne kui aru sain, et see on Mati. Mu hingamine pidi tõsiselt seiskuma. Mitte, et sellest oleks midagi halba juhtunud..
“Läks sul alles kaua aega,” märkis ta veidike pinevama hääletooniga kui muidu. Hammustasin huulde ja taganesin nüüd juba teadlikult, lootes, et poiss ei pane seda tähele. Ootasin õiget hetke, et joosta.
“Ei lähe sa kuhugi, Liisu. Tule istu siia.”
Pagan. Ma tõesti lootsin. Aga egas siis midagi. Kõndisin oma majakaaslase juurde ja potsatasin maha istuma, vaadates arutlevalt akent ning mõeldes, kas ma suudaksin seal välja hüpata.
“Niisiis. Oli sul täna lõbus?”
Ta hääl oli ikka veel selline.. selline.. täiskasvanulik. Noh, et nagu ma oleks mingi väike laps, kes oli midagi valesti teinud. See oli täiega ebaaus. Sessuhtes, et ta ei ole must ju nüüd nii palju vanem! Otsustasin täiskasvanuliku lähenemise kasuks. Või noh, võib-olla pigem lapseliku. Noh, et ma kavatsesin ju ikkagi juhtunust mitte rääkida. Aga täiskasvanulikku hääletooni kasutasin ma küll. Ma ei saanud ju endast hädapätaka muljet jätta.
“Khm.. Jah.”
Olgu, see ei olnud üldse täiskasvanulik toon. See oli.. hale. Muud pole öelda. Hääl värises kohutavalt ja murdus lõpus. ÜHE sõna jooksul! Kuidas see üldse võimalik on? Ma peaksin vist kusagile rekorditeraamatusse minema.
“Tegid midagi huvitavat?”
“Mm.. Ei.”
“Kindel?”
Lubasin endale hetke mõtlemisaega. Kui ma vastaksin ei, oleks ta ilmselgelt väga võidurõõmus ja arvaks, et on mind hirmutanud ning suudab selle taktikaga ka järgmine kord õige vastuse kätte saada. Kui ma aga vastaksin jah, tooksin endale võib-olla liiga suure pahanduse kaela. Teisalt, mida ta saaks teha? Ma olen ju siiski kõigest vaim. Äkki vaimud ongi natuke ebastabiilse mõtlemisega? Mine sa tea! Ma olen igaljuhul kindel, et Mati seda ei tea. Ma mõtlen, et ta pole ju kunagi vaim olnud! Võib-olla eelmises elus, aga see ei loe. Ta ei mäleta sellest midagi. Ma arvan.
“Jah.”
Olgu, mu hääl ei kõlanud küll üldse kindlalt. Kuidas saab mingi inimese hääl teda üldse niimoodi alt vedada? Õigemini, kuidas saab minu hääl mind niimoodi alt vedada? Ma oleksin tahtnud seda lüüa. Aga see oli sama võimatu kui mind lüüa. Naeratasin võidukalt, sest mulle jõudis kohale, et Mati ei saa mulle mingit füüsilist kahju teha. Samas.. vaimne kahju on poole hullem. Kurat.
“Nii et sa ei taha mulle midagi rääkida?”
“Hmm. Tegelikult tahan.”
Mati kergitas ootavalt kulme. Ma hammustasin huulde.
“Noh, et.. Sa ikka tead, et sul on praegu tuduaeg?”
Naeratasin sõbralikult, kuigi ta seda ei näinud. Aga ma arvasin, et ehk ta tunneb seda ja annab alla ja lähebki magama. Olgu, vähetõenäoline.
“Midagi veel?”
“Mm.. Ei.”
Mati oli natuke aega vait. Üsna hirmutavalt vait, kui aus olla. Noh, et.. Arvestades meie üliväikest vanusevahet ei tohiks ta mind väga hirmutada. Eksole? Aga ta nägi tõesti välja nagu mingi... politseinik või keegi. Noh, et TÕESTI!
“Olgu, lõpetame selle lollimängimise. Miks sa Lisanna juures olid?”
Otsustasin siiski lolli mängida.
“Lisanna? Millise Lisanna?”
“Sa tead väga hästi. See Lisanna, keda sa täna raamatukokku jälitasid.”
“Oled sa kindel, et see olin mina? Ma mõtlen, et.. Mina ei jälita Lisannasid. Ei, kohe kindlasti mitte! Kui ta oleks olnud Tuuli või.. või.. Karmen, siis küll, aga Lisannasid mina ei jälita. Ausalt.”
Tema kulmukergitusest piisas.
“Noh, okei. Ma vist natuke mäletan jah.. Selline pikemat kasvu ja tumedate juustega? Ahjaa, taevasinised silmad kaa. Üliarmsad, kui minu käest küsida.”
“Jah, ma olen päris kindel, et see on see Lisanna.”
“Noh.. ee.. Me juhtusime pargis täiesti juhuslikult – ma vannun sulle, et see oli juhuslik! – kokku ning otsustasime.. ee.. hängida. Jah, hängida! Koos nagu.”
“Lisanna otsustas sinuga koos hängida?”
“Ei noh, nagu.. mina otsustasin pigem. Kujutad sa ette, et see tüdruk otsustaks vaimuga koos hängida?” küsisin sunnitud naeruturtsatusega. Ta sai kindlasti aru, kui närvis ma tegelikult olin. HALE! Mina, muidugi. “See oleks küll koomiline vaatepilt,” lisasin magedalt.
“Nii et sa ei ütle mulle, miks sa tegelikult seal olid?”
“Mm.. Ei?”
Mati ohkas pead raputades ja tõusis. TÕUSIS! Ma olin täiesti kindel, et on siiski mingi moodus, kuidas ta saab mulle peksa anda. AUSALT! Selline suur ja armas ja karmipilguline ja täiskasvanulik ja vaimuteadlik inimene suudab kindlasti mingi mooduse leida. Nii et on täiesti arusaadav, et ma taganesin vastu seina. Tegelikult isegi seina sisse. Kui aus olla, ma mõtlen. Aga seda pole vaja kellelegi mainida.
“Ma lähen magama.”
Oota.. MIDA?!?!
Jõllitasin teda täiesti üllatunud näoga paar sekundit. Täpselt nii kaua, kui tal läks aega ukseni jõudma. Kui ta selle avas – sest tema ei saa läbi ukse käia, HAA! – ärkasin ma taas ellu. Noh, niiöelda ärkasin. Tegelikult olin ikka veel surnud.
“Magama? Mismõttes?” küsisin ma vaiksemal häälel. Sest, olgem nüüd ausad, kõik selle maja elanikud võisid mind kuulda ning ma ei tahtnud kedagi karjumisega üles ajada.
“Mul on uni,” selgitas Mati, nagu oleks see maailma kõige loogilisem põhjus. Mida ta kahtlemata oli, lihtsalt.. see oli väga vale ajastus.
“Nii et sa ei tahagi teada, mida ma Lisannaga seal tegin?”
“Muidugi tahan, aga ma ei hakka sind sundima. Noh, et ma loodan, et sa ei teinud talle halba või midagi. Või tegid?”
“Muidugi mitte.”
“Noh, siis pole mul vaja midagi teada. Head ööd.”
Ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, oli ta ukse kinni pannud ning kadunud. HALLO! Kuhu jäi minu karistus, minu peale karjumine ja sõnad “Sa oled HALE! Ma poleks seda sinust kunagi oodanud! Kao mu kodust ära!”? Olgu, tegelikult see vist nii hull tegu ei olnud, noh, arvestades, et ma ei teinud tegelikult midagi. Noh, et.. Ma ei ole ju võimeline teda lööma.. veel.
Igaljuhul olin ma kindel, et ta piinab mind nii kaua, kui saab täpse vastuse kätte. Aga ei.. Selgub, et ta on ikka see sama vaikne, tark ja usaldav poiss, kelleks ma teda koguaeg pidanud olen. Aga et selline asi teda ka endast välja ei vii? Noh, et, ma arvan, et oma tüdruksõbrast peaks ikka veidike rohkem hoolima. Samas, kui ta mind tõesti usaldab, siis.. Siis ta ei usu, et ma talle midagi halba teeksin. Või siis ta teab, et ma ei ole selleks võimeline (veel!).
Vaatasin hämmeldunult kinnist ust.
Viie minuti pärast ronisin voodisse ja toetusin vastu seina.
Mati oli ikka maailma kõige armsam (ja ihaldusväärsem) kutt.

Hahaha. Ma ei saa. See oli lihtsalt liiiga hea ja liiiga naljakas. Ausõna. Ma naersin nagu hull.

Ja mulle meeldis see lause. "Mul on uni," selgitas Mati. See tekitas minus Unemati tunde. Alguses ma lugesin lihtsalt "Mul on uni." Mati... tegi vist midagi. Igatahes hästi äge asi siin.

Rohkem ma ei oska midagi öelda. Aga ikkagi mulle meeldib Mati nimi. Unemati, unemati, unemati. XD

Ma tõesti loodan, et see on normaalne osa. Ma tõin natuke uusi asju sisse, aga ma ei ole kindel, et ma suutsin seda väga hästi välja tuua. Neid emotsioone jne. Aga ma tõesti ei suuda hetkel midagi sügavmõttelisemat välja kirjutada. Sorri. (:
Kommentaare, palun.
Haha, ma avastasin, et ma olin pool juttu olevikus kirjutanud kogemata. Loll mina.

Kümnes.

Kuigi ma kartsin terve öö, et Mati otsustab magades ümber ja võtab Lisanna-teema hommikul ikkagi ette ning et ma ei suuda talle siis enam põiklevalt vastata ja räägin kõik ära – ning näitan seeläbi, milline idioot ma olen – ei puudutanud nooruk seda teemat poole sõnagagi. Ta ei näidanud isegi kuidagi välja, et oli midagi sellist üldse näinud! Selle asemel, et mind vihaselt jõllitada, astus ta kööki – varem kui normaalsed inimesed, aga see oli tavaline – ja tervitas nii oma ema kui ka mind rõõmsa naeratusega.
“Niisiis. Mis me täna ette võtame?” küsis ta minu poole pöördudes, enne poolt pakki piima alla kallates. Käega üle oma (võrgutavate) huulte tõmmanud, saatis ta minu poole ühe kohutavalt armsa kulmukergituse, nii et ma lihtsalt ei saanud midagi eitavat vastata. (Nii palju siis minu teooriast, et ma hoian temast võimalikult palju eemale..)
“Ma mõtlesin õue minna,” vastasin vaikselt, jõllitades poissi suurte silmadega, olles taaskord õnnelik, et Mati mind ei näinud.
“Sobib.” Poiss haigutas laialt, sasis korraks oma pruune juukseid ja pöördus siis kannapealt ringi. “Ma lähen võtan raamatu.”
Jälgisin, kuidas ta lahkus ning ohkasin siis vaikselt. Loodetavasti piisavalt vaikselt, et Kati ei kuuleks, sest ma ei tahtnud, et ta aru saaks, kui lootusetult armunud ma olin... tema poega.
Vähem kui kahe minuti pärast oli Mati tagasi ja naeratas mulle, nii et ma unustasin taas, et ta mind ei näe. Järgnesin talle automaatselt, unustades sootuks Katile head aega hüüda. Peagi olime väljas põõsaste vahel ning nooruk laotas teki maha, istus sinna peale, pani muusika käima ja naeratas mulle.
“Miks sa nii vara iga päev üles tõused?” küsisin lõpuks, potsatades linale istuma. Naeratus ilmus vägisi mu näole, kui ma kuulsin, mis lugu iPodist hetkel tuli. Feel, Robbie Williams. See lugu oli mulle alati meeldinud.
“Sinuga on targem hommikul väljas käia,” vastas ta naerdes. “Sul on ju mingi värk selle päikesega. Nii et ma olen otsustanud oma aega kasulikult jagada: hommikul sinuga, päeval sõpradega ja õhtul magama.”
Pilgutasin hämmastunult silmi. Tahtsin küsida, millal ta Lisannaga koos on, kuid ei julgenud. Ta oli alles minu jälitamisteema rahule jätnud ning ma üritasin kõigest jõust selle meeldetuletamist vältida. Mis muidugi meenutas mulle, et ma ei tohiks üldse Matiga koos olla. Noh, jah, sellest ei tulnud ilmselgelt midagi välja.
“Mis raamatut sa loed?” küsisin selle asemel, pöörates pilgu ühele suurele köitele, mida ma varem näinud polnud.
“The Magician’s Apprentice.”
Naeratasin rahulolevalt. Tegu oli ühe minu lemmikkirjaniku teosega. Ohkasin hetkeks, meenutades, kui väga ma raamatutest puudust tundsin ning arutledes, kas ma saaksin äkki neid ikka lugeda. Kõvasti keskendudes oleksin ma ju võimeline lehte pöörama!
“Mida sa teed?” küsis Mati äkitselt veidral toonil. Ma kortsutasin kulmu ja pöörasin tähelepanu taas poisile. Ta ei vaadanud enam mind, vaid hoopis enda selja taha.
“Mismõttes? Ma istun ikka veel siin. Mõtlesin lihtsalt, kuidas ma raamatuid igatsen,” sõnasin vaikselt, silmitsedes nooruki veidrat käitumist üllatunult.
“Sa oled nagu kahes kohas korraga!” hüüatas poiss äkitselt. “Ainult, et.. ei ole. Noh, ma tunnen, et keegi on seal, ausalt, aga see ei ole nagu sina. See on kuidagi teistmoodi. Kuidas sa seda teed?”
“Mina ei tee midagi! Kus seal üldse?”
“Seal puude vahel.”
Pöörasin pilgu Mati osutatud suunas ning mu silmad läksid suureks. Oh my gosh, oleks olnud vist õige öelda. Tõusin aeglaselt püsti ja hakkasin sinna poole liikuma, panemata Mati tagasikutsumist tähele.
Jõudsin puude juurde üsna kiirelt, nagu tavaliselt, ning jõllitasin üht väikest tüdrukut. Köhatasin vaikselt, et tähelepanu endale saada. Plika tõstis oma blondi pea ja vaatas mind väga kurbade siniste silmadega. Kükitasin vaikselt.
“Mis viga?” küsisin sosinal, jõllitades teda ebaviisakalt.
“Emme on kadunud,” vastas tüdruk nutuselt. Muidugi ei olnud pisaratest märkigi, aga ma teadsin juba omast kogemusest, kuidas nutmine tundub.
“Kuss,” sõnasin ning kallistasin tüdrukut, mõistes üllatudes, et suudan teda katsuda nii, nagu me oleksime inimesed. Järelikult toimis see teiste vamiudega niimoodi. “Kuidas su nimi on?”
“K-käroli,” nuuksus tüdruk mu vastas. Naeratasin õrnalt. Milline armas nimi. Järgmisel hetkel meenus mulle, mida tüdruk on läbi elanud ja et ma ei oska midagi teha. Lasin ta lahti ning tõusin püsti.
“Tule, Käroli. Mina olen Liisu. Lähme tuppa ja vaatame, mis edasi saab, eksole?” küsisin õrnalt, ulatades umbes kuueaastasele tüdrukule käe. Käroli noogutas, võttis käest ning me hakkasime koos minema. Kui me Matini jõudsime, vaatas ta segadusse aetult ringi. “See on Käroli,” sõnasin peaaegu sosinal. “Lähme vaatame, kas Reku on juba üleval.” Poiss sai ilmselgelt aru, mida ma mõtlesin ning noogutas.
Astusime paari minuti pärast majja ning Mati kiirustas kohe teisele korrusele. Peagi oli ta koos Regiinaga tagasi.
“Tere!” hõikas plika naeratades, kõndides meieni. “Ära nuta, Käroli, kõik saab korda.” Ma panin tähele, et ta ei pakkunud tüdrukule istet. Järelikult oleks niigi halva enesekontrolliga väikseke lihtsalt läbi tooli kukkunud. Ilmselgelt oli tegu selle vanema Regiinaga, keda ma teadsin.
“Kus e-emme on?” küsis väikseke väriseval häälel.
“Oh, emmet ei ole meiega. Aga ära muretse. Sa lähed varsti ühte väga toredasse kohta, kus on riiulitäite kaupa mänguasju ja ei pea koolis käima!” sõnas Regiina naeratades. “Kas sa mäletad, mis sinuga juhtus?”
“Me läksime emmega linna, aga siis tuli üks auto ja emme hüüdis midagi, aga edasi ma ei mäleta. Kui ma üles ärkasin, olin ma üksi tänaval. Ma hakkasin emmet otsima ja sattusin siia.”
Vaatasin tüdrukut haletsevalt. Huvitav, mis tunne oli surra nii noorelt? Ise isegi teadmata, et sa oled surnud. Arvatavasti kohutav. Kindlasti üks asju, mille üle ma olen mittekogemise pärast õnnelik.
“Kus kohas see kõik jutus?” uuris Reku edasi. Minu arust oli see liiga karm. Arvestades, et tegu oli ühe kuueaastase hiljuti surnud tüdrukuga, oleks Regiina võinud ta rahule jätta. Aga kuna ta oli taas oma olen-täiskasvanu-tujus, ei saanud ma midagi teha.
Mõne minuti pärast, kui Regiina oli enda arust piisavalt informatsiooni saanud, liikus ta Matiga eemale, andes mulle märku koos Käroliga jääda. Kortsutasin kulmu ja jälgisin nende selgasid. See ei tundunud midagi head olevat. Väike tüdruk tõmbas aga mu tähelepanu endale.
“Kas ma olen sinu kodus või, Liisu?” küsis ta vaikselt, kuid minu arust juba enesekindlamalt.
“Noh, peaaegu. Tegelikult on see nende kodu ja ma olen siin ainult külaline, aga samas elan ma siin juba terve suve,” vastan lahkelt naeratades. See oli kindlasti edasiminek, et ta sai ilma nuuksumata rääkida.
“Kas ma olen surnud või?” küsis tüdruk järgmiseks, mind täielikult ehmatades. Silmitsesin teda suurte silmadega, kuid mulle tundus, et ta on üsna arukas ja saaks mingisuguse vaistu järgi aru, kui ma valetaks.
“Jah,” vastasin seega kurvalt.
“Kas sina oled kaa?”
Noogutasin, suutmata häält välja tuua. Üks asi oli öelda kellelegi, et ta on surnud, aga hoopis teine asi oli tunnistada, et sa ise seda olid. See üks väike küsimus meenutas mulle taas, mis tunne mul alguses oli olnud. Kuidas ma ei olnud midagi aru saanud ning arvasin, et ma olen hulluks läinud. Või et keegi teeb mingit nõmedat nalja. Samas võis see väikse Käroli jaoks veel hullem olla, kuna ta ei saanud üldse aru, mis juhtus.
“Kas me jäämegi nüüd siia?”
“Ma ei tea. Ma arvan, et mitte. Regiina on mulle rääkinud, et kõik vaimud lähevad kunagi edasi ja et keegi pole nii kauaks jäänud, kui mina. Ta ei ole välja mõelnud, mis minuga toimub. Aga ma olen üsna kindel, et sina saad siit väga varsti ära.” Ma naeratasin paljulubavalt, saates ühe pilgu ikka veel eemal seisvate sõprade poole. Mati vaatas samal hetkel meie poole, kuid sundis ennast naeratama, kui mind nägi. Ohkasin ja vaatasin Kärolit.
Tüdruku nägu oli taas murelik.
“Aga kas sina tuled muga ka kaasa?” küsis ta õnnetult. Tundus, et ma olin talle omatmoodi tähtis. Kasvõi ainult vaimu-tasandil.
“Ma loodan seda,” sõnasin nii kurvalt kui ka lootusrikkalt. Oleks kurb kogu see perekond maha jätta, aga samas tundsin ma paratamatut lootust, et saan sellest kurbusest lahti. Et ma ei pea enam Matit iga päev nägema.
“Tead, mis? Lähme õue ja ma keerutan sind natuke. Ma luban, et kõik saab korda. Sinnamaani võime aga natuke nalja teha, eksole?” sõnasin endalegi ootamatult, sirutades käes taas Käroli poole.
Tüdruk vaatas mind natuke kartlike silmadega, kuid noogutas siis. Olles mulle käe ulatanud, kõndisime majast taas välja. Ma tõesti lootsin, et Regiina mõtleb välja, kuidas ta siit edasi, paremasse paika saada. Sest et ma ei tahtnud, et väike armas tüdruk peaks seda saatanlikku elu kaua kannatama. Mõistmatult oli ta mulle vaid paar minutit peale kohtumist kalliks saanud. Arvatavasti oli asi selles, et ta oli ainus minusugune, keda ma näinud olin. Ainus, kes mind tegelikult ka mõistis.

Üle pika aja uus osa siis. Natuke masendav. Või noh, jah. Mulle ei meeldi see osa väga. Ahjaa, sorri, et üht fakti viiendast osast muutsin. Kuupäeva ;d
Jaaa.. Jah. Kommentaare ootaks ikka veel. (:

Üheteistkümnes.

Käroli üllatuslikust saabumisest oli möödas täpselt neli päeva. Me olime kahekesi õues, nagu tavaliselt. Sel korral lamasime linal ning vahtisime taevas lendavaid linde. Me olime juba vähemalt pool tundi vaikinud ja omi mõtteid mõelnud. Ma küll ei kujutanud ette, millised mõtted Käroli pead vallutasid, aga see ei olnudki tähtis.
“Tead, Liisu,” sõnas väike tüdruk äkitselt, pöörates oma pea minu poole ning naeratades. Ma vastasin ta naeratusele automaatselt, jõllitades tema hele-helesiniseid silmi mingi imeliku lummusega. “Ma arvan, et ma ärkan varsti jälle ellu.”
“Kuidas nii?” küsisin üllatunult. Selline võimalus ei olnud mulle isegi mitte pähe tulnud. Arvatavasti selle pärast, et nii Mati kui ka Regiina korrutasid alatasa, et kõik on edasi läinud. Justkui valmistades mind ette, et kord pean ma nendega hüvasti jätma..
“Noh, vaata. See on nagu Okasroosikese muinasjutt. Sa ju tead seda ometi, eks?”
Ma noogutasin vastuseks, silmitsedes ikka veel huvitunult tüdrukut. Nüüd ma siis teadsin, kus kohas ta mõtted täpselt ekslesid.
“Seal on ka nii, et printsess jäi sajaks aastaks magama, kuni tuli prints ja äratas ta üles. Äkki ma olen ka lihtsalt magama jäänud, aga kuna lihtsalt elu maha magada oleks nõme, siis ma saan vaimuna ringi käia. Võib-olla ma magan kümme aastat, siis emme ja issi on ühe poisi leidnud, kes on nõus mulle musi tegema ja siis ma ärkan ellu. Kas sa ei arva nii?”
“Täitsa võimalik. Kui sa sellest niimoodi räägid, siis on see täitsa tõenäoline. Tegelikult olen ma päris kindel, et niimoodi juhtubki,” vastasin vaikselt. Muidugi ei uskunud ma seda tegelikult. Aga kuidagi julm oleks olnud Käroli unistused ühe lühikese lausega purustada. Parem oli lasta tal oma muinasjutumaal elada. Ta vist kuulis mu hääles mingit kurbusnooti, sest järgnevalt sõnas ta lohutavalt: “Ära muretse, Liisu. Ma olen kindel, et sinu juurde tuleb ka prints, kes sind suudleb. Tegelikult võiksid sa seda Matile öelda ja ta võiks seda sinu jaoks teha. Ma mõtlen, et mis sõber ta on, kui ta ei aita sind jälle ellu äratada?”
Ma tundsin, kuidas mu põsed kuumama hakkasid. Või noh, oleksid hakanud, kui ma poleks vaim olnud. Kogusin ennast paar sekundit, pöörates pilgu mõtlikkust teeseldes taas taevasse, ning vastasin siis: “Jah, võib-olla tõesti. Ma küsin seda talt kindlapeale.”
Käroli noogutas rahulolevalt ja pöördus samuti taevasse vaatama. Meie vahel sigines taas vaikus.
“Liiiisuuuu! Käroliiii!”
Me võpatasime mõlemad ja vaatasime maja poole. Uksest vaatas välja Regiina naerul nägu, kuid ta oli peaaegu kohe taas kadunud. Vahetasime Käroliga ühe kiire pilgu ning tõusime siis püsti. Polnud mõtet Rekut ootama jätta.
Nii kui me majja sisse astusime, hakkasid Kati, Mati ja Regiina laulma. Sünnipäevalaulu muidugi. Seisatasin kohkunult ja minu pilk rändas kalendrisse, mis nende selja taga seinal rippus. Kakskümmend kaheksa juuli. MIDA?
“Palju õnne sünnipäevaks, Liisu!” karjus Reku naerdes ja minuni joostes. Ta viskas oma käed mulle ümber ning kallistas mind nii, nagu ma oleksin taas elus. Jõllitasin teda üllatunult. Ma olin oma sünnipäeva täiesti ära unustanud. Samas on see ka vist loogiline, arvestades, et ma olen ju ikkagi juba surnud. Ei tea, kas ma siis sain nüüd aasta vanemaks või ei saanud?
“Oh, sul on sünnipäev? Ma ei teadnudki! Minu sünnipäev on ikka talvel,” sõnas Käroli naerdes ja mind samuti kallistades. Ma vaid noogutasin tummalt. Mati ja Kati ei tulnud mind tervitama, vaid soovisid lihtsalt palju õnne. Ega ma ei saanud neile seda pahaks panna – nad oleks niikuinii must ainult läbi läinud.
“Näed, Liisu. Me mõtlesime, et kingime sulle oma perepildi. Siis sa saad selle enda tuppa panna ja meid igal hetkel vaadata. Ööläbi, kui tahad,” lausus Kati üht pildiraamis fotot lauale asetades. Ma kõndisin selle juurde ning uurisin pilti. Tundus, et see oli üsna hiljutine. Võib-olla eelmine suvi.
“Aitäh,” sõnasin naeratades. See oli tõesti kallis kink. Muidugi ei maininud ma oma tegelikke mõtteid. Et see on täiesti ebavajalik kink. Niikuinii lahkun ma siit millalgi ja surnutemaailma ei saa ma ilmselgelt midagi kaasa võtta.
“Meil on tort kaa!” hõiskas Regiina naerdes ja üht tooli laua tagant ära tõmmates. Sinna potsatades andis ta meile märku sama teha. Ka mina naeratasin. Lõpuks ometi midagi superhea lõhnaga!
Pärast sööki tõmbas Mati mu tähelepanu endale. Ta nõksatas peaga trepi poole ning kadus sellest üles. Kahtlesin hetkeks, kuid ei suutnud vastu panna. Mida poiss tahtis mulle öelda, nii et ei saanud seda teiste ees teha?
Järgnesin talle ja märkasin, et minu toa uks on avatud. Sisenesin ning uks sulgus mu järel.
“Hei,” sõnas Mati vaikselt. Ja mulle tundus, et ka veidike häbelikult. Hämmastav, ma polnud teda kunagi mingit muud moodi, kui julgena näinud.
“Hei,” vastasin samuti vaikselt. See olukord tekitas minus nii värisema panevat uudishimu kui ka kanget tahtmist ära joosta.
“Ma mõtlesin sulle eraldi kingi teha. Näed, see on seal laua peal. Ma tean, et sa ei saa seda kaela panna ja nii edasi, aga see saab vähemalt siin samas laua peal olla.” Ta naeratas mulle ning tema enesekindlus näis taastuvat. Ma vaatasin huvitunult enda kirjutuslaua poole. Heitsin ühe kiire pilgu veel Matile ja kiirustasin siis temast mööda.
Laual lebas üks hõbedane kaelakee. Arvatavasti kõige ilusam, mida ma iial olin näinud. Peal oli suur kiri: Best friends forever. Jõllitasin seda silmi pilgutamata.
“Ma arvasin, et see võiks sulle meeldida. Karin oli selliste asjade järgi hull. Ta kinkis pidevalt kõigile oma sõbrannadele neid. Ma mõtlesin, et see võiks ka sulle sobida. Sest, tead, sa tõesti oled mu.. khm.. parim sõbranna.”
Tundsin, kuidas mu põsed tulitama hakkasid. See, et need punaseks ei läinud, ei tähendanud, et ma seda tunda ei võinud. Võib-olla ma tõesti kujutasin kõike seda ette, aga nii see oli. Pöörasin ennast ümber ja tundsin taaskord tahtmist nutta.
“Oh, Mati, see on suurepärane!” hõikasin, üritades kõigest väest nuukseid tagasi hoida. Ma arvan, et ma ei petnud teda ära, aga esinesin siiski piisavalt hästi. Ta naeratas mulle arusaajalt ning noogutas. Seisime seal natuke aega vaikides. Seejärel kõndis Mati ukseni ja lehvitas mulle, lahkudes toast. Nii kui uks langes, vajusin maha istuma ja surusin näo vastu käsi. Kui see üldse võimalik oli, tahtsin elus olla rohkem kui kunagi varem.

Väljusin oma toast paari tunni pärast. Teised jutustasid köögis ning nende ees seisid kaardid. Muigasin laialt ja istusin samuti. Märkasin, et Käroli seisis laua kõrval. See pani mind meenutama mu enda esimesi päevi. Ma olin ikka kohutav kobakäpp olnud..
“Hei, Liisu, tahad ka mängida?” küsis väike tüdruk naeratades, heites minu poole ühe indu täis pilgu.
“Oh, ikka. Mida te mängite?”
“Hiina turakat,” vastas Mati mu küsimusele. Naeratasin. Mingis vanuses olin ma seda mängu koguaeg mänginud. Kas siis koolis sõbrannadega, peale kooli külas või kodus vanematega. Ma lihtsalt mangusin nii kaua, kuni kõik said aru, et ainus viis mind vaikima sundimiseks on mängida.
Mina alustasin ning käisin oma kolme lauale. Regiina asetas sinna peale kohe kaks viit, millele lisandusid Mati kuued. Kati korjas üles. Naersime kõik natuke aega ja ma alustasin uuesti.
Peale umbes viitteist minutit pöörasin tähelepanu korraks Kärolile. Ta jälgis meid tähelepanelikult, väike armas naeratus näol. Ta oli enne öelnud, et ei oska ise kaarte mängida, kuid talle meeldib inimesi vaadata. Sain tema näoilmest aru, et see oli tõsi. Jälgisin teda paar sekundit vaikides ning tahtsin just pead kõrvale pöörata, kui see juhtus. Ta läks paari kraadi võrra heledamaks. Peatasin ehmunult käed, mis tahtsid poissi paki peale asetada. Regiina jälgis mind esmalt pahaselt ning siis tähelepanelikult. Ta pööras pea samuti Käroli poole ja tõi kuuldavale mingi vandesõnadest koosneva rea.
“Mis toimub?” küsis Kati vaikselt, vaadates tungivalt Regiinat. Järgmisel hetkel ahmis Mati õhku. Pöörasin kiiruga tähelepanu talle. Poisi näol oli valu väljendav grimass. Ma tahtsin teda kallistada ja sosistada, et kõik on korras, aga teadsin, et pole selleks võimeline. Selle asemel vaatasin taas Kärolit, meenutades, mis kogu selle segaduse põhjustas. Kuid tüdrukut ei olnud enam. Minu silmad läksid õudu täis ja ma vaatasin kordamööda Regiinat ning Matit. Ühe näol oli kurb kindlameelsus, samas kui teise oma peegeldas ikka veel seda hingetut valu.
“Mis toimub? Kus Käroli on?” küsisin lõpuks. Tundus, et möödunud oli mitu tundi, samas kui vaikus kestis arvatavasti vaid paar sekundit. Minu pilk peatus Regiinal, kes tundus asja paremini jagavat. Tüdruk jõllitas veel ühe hetke oma venna silmadesse ning pöördus siis minu poole.
“Ma arvan, et Käroli suri just.”
“Mismõttes? Ta ju oli juba surnud!” vaidlesin vastu.
“Ei, Liisu. Ta suri nüüd päriselt. Ta läks edasi,” sosistas Mati nõrgalt, püüdes oma imearmsate silmadega mu pilgu kinni. Tundsin, kuidas mu keha äkitselt ilmunud nuuksetest võppuma hakkas.

Ma tõesti ei suuda pikalt kommenteerida, aga mu arvamused on tõusnud veel paremaks kui need enne olid.

Hmm, ma nüüd tõesti üritan rohkem kirjutada.
Igatahes, ma arvan, et see oli otseselt perfektne.
Ja Käroli oli ka hästi armas.. Ma vahepeal kahtlustasin, et äkki on Käroli koomas või midagi sellist ja sellepärast ta ongi seal ja tunneb, et ta on veel elus.
Aga see, et ta on juba tervelt aasta aega vaimuna ringi käinud... see on kuidagi ebatõenäoline ja ei tundu üldse nii tegelikult. Ja siis oleks Käroli esimene vaim selle aja jooksul, kes veel Reku (oli ju see nimi, eks? (: ) juurde ilmunud oli. Igatahes, ma olen siiamaani aru saanud, et nende juurest on räigelt palju vaime läbi käinud (miks ma viimasel ajal nii palju sõna 'räige' kasutan :S) ja siis aasta jooksul tuleb lisaks Liisule ainult üks vaim... Igatahes, kuidagi raske on uskuda, et sellest on terve aasta möödas.
Ja sellegipoolest, minu arust on see peaaegu ideaalne, sest ükski asi ei saa olla täiesti ideaalne.

Noh, nüüd tuli uus osa igatahes ruttu. *naerab* Mis omakorda tähendab, et järgmist ei tule nii pea. (: Kuna homsest kujuneb ilus ja mõnus õppimispäev ning peale seda saabub taas koolinädal, pole mul aega.
Aga pühendus kõigile, kes kasvõi ühegi osa on läbi lugenud.
Kommentaare, kriitikat ja kõike mida pähe tuleb. (:
Tänud lugemise eest.

Kaheteistkümnes.

Terve päev oli Käroli kadumisest möödunud ning me istusime taas neljakesi köögis. Ma jõllitasin nukralt oma laual lebavaid käsivarsi, ega öelnud midagi. Me olime sinna juba pool tundi tagasi kogunenud, tahtes jõuda otsusele, miks Käroli kadus. Kuid me ei olnud kuhugi jõudnud. Selgus nimelt, et mitte keegi meist ei olnud ikka veel valmis suud avama. Ja kuidas võiski midagi sellist loota? Kuigi Käroli oli meiega kõigest neli päeva, tõi ta oma printsessimaailmaga meie päevadesse rõõmu ning oli meile kõigile kui väike õde. Raputasin pead.
“Kas sul on tavaliselt ka nii valus?” küsisin lõpuks vaevukuuldavalt. Ma tõstsin natuke pead, nii et sain enda vastas istuvale Matile silma vaadata. Tema suured pruunid silmad olid täis leina, kui ta raputas. “Mis sa arva, miks asi sel korral erinev oli?”
“Võib-olla selle pärast, et ta oli mulle tähtis. Teistega ei teki tavaliselt sellist emotsionaalset sidet,” pomises ta vastuseks. Ma sain ta häälest aru, et ta oli Käroli pärast nutnud. Mõned ehk arvasid, et nutmine on poisi juures nõrkusemärk, minule valmistas see aga heameelt. See näitas, et ta tõesti hoolis.
“Ma ei saa ikka aru, miks ta siin oli,” sõnas Regiina lõpuks, raputades mõtetest väljudes pead. Jõllitasin teda suurte silmadega.
“Mida sa öelda tahad?” küsisin järsemalt, kui olin tahtnud. Kui Regiina tahtis praegu väitma hakata, et meil oleks ilma Kärolita parem olnud, siis..
“Tavaliselt on vaimud nii kaua vaimud, kuni ma aitan neil oma probleemid lahendada. Käroli ei rääkinud mulle ühestki murest ning ma ei jõudnud ka ise ühtki leida. See tähendab, et ta kadus sama äkitselt kui ta ilmus. Ilma mingisuguse loogilise selgituseta. Ja ma tean, et vaimude puhul ei peagi kõik loogiline olema, aga... Saad aru, nende kadumine on alati peale probleemi lahendamist. Alati.”
Ma vaatasin tüdrukut, kes mu kaks kuud tagasi päästnud oli. Kes oli mulle selgitanud, miks ja mis oli juhtunud. Ta oli kuidagi nii veidralt muutunud. Sel päeval, kui me kohtusime, oli ta üks kõige energilisem ja rõõmsameelsem laps, keda ma teadsin. Nüüdseks oli ta muutunud kõige täiskasvanulikumaks lapseks, nii et ta ajas mulle üsna tihti hirmu peale.
“Kas ei ole olnud kedagi, kes oleks lihtsalt läinud? Äkki sa lahendasid probleemi ise seda tähele panemata?” küsisin vaikselt, üritades mitte märgata valu tüdruku silmades. Ma tean, et ta kartis Käroli pärast samamoodi nagu mina.
Ma olin terve öö ette kujutanud, mis Käroliga juhtunud oli. Ma teadsin, et asjad ei käi tavaliselt niimoodi, mis tähendas, et mu kujutlusvõime hakkas iseenesest tööle. Mu alateadvus tõi esile pilte, kus mingid kurjad vaimud olid Käroli röövinud, pilte, kus keegi oli väikse tüdruku keha pistodaga läbistanud ning seeläbi ta kusagile põrgusse saatnud. Üks pilt oli jubedam kui teine ja ma ei tahtnud neile üldse mõelda.
“Ei. Ma ei saa teha midagi ise seda märkamata. Ma ei teinudki midagi. Ma isegi ei üritanud midagi teha,” sosistas Regiina. Nüüd voolasid ta põski mööda pisarad alla. Ma tundsin kerget kadedustorget – ma tahtsin ise nii väga nutta, et oleksin võinud selle võime saamise pärast kellegi tappa. Ja nüüd ta nuttis lihtsalt siin minu ees.. Aga see ei olnud tähtis. Ma teadsin, mida ta tundis. “Üleüldse on kõik väga imelik. Alates sellest ajast, kui ma su leidsin. Mitte keegi pole siia nii kauaks jäänud. Kaks kuud on tõsiselt pikk aeg, Liisu. Pluss veel see, et selle aja jooksul ei ole ühtegi teist vaimu tulnud. Peale Käroli ja tema kadus peale nelja päeva ootamatult. Nii, et Mati tundis seda ning nii, et ma ei olnud probleemi lahendanud. See on algusest peale ebaloogiline,” jätkas tüdruk oma punast pead raputades ja pilku lauale viies. Ma hammustasin huulde. Tal oli õigus ja ma polnud selle peale varem mõelnudki. Nii et see kõik võis minu süü olla.. Minu pärast ei saanud Regiina täielikult Kärolile keskenduda ning see võiski esile tuua sellise kadumise.. Ma olen koletis!
“See ei ole sinu süü,” sosistas Mati justkui mu mõtteid aimates. Ma vaatasin jälle tema lohutavatesse silmadesse, lastes neil ennast mõjutada. Hetkel ei olnud aeg ennast süüdistada. Me pidime jõudma otsusele, mida edasi teha.
“Ma arvan, et me peaksime leidma põhjuse, miks ma siin olen,” sõnasin lõpuks kindlameelselt, vaadates kordamööda kõigile kolmele otsa. Ma märkasin Mati silmis ilmselget piina, kuid ignoreerisin seda nii hästi kui suutsin. Sa oled tõesti mu parim sõber. Jah, ilmselgelt tunneks ta must puudust, aga...
“Jah, ma arvan, et sul on õigus. Mida kauemaks sa siia jääda, seda segasemaks asjad muutuvad. Ma arvan, et me peaksime kõik võimalused jälle läbi võtma,” vastas Regiina, surudes oma mure tahaplaanile ning muutudes taas selleks asjalikuks täiskasvanuks, kellena ma teda tundsin. “Kas on mingisugune võimalus, et sul jäi kellelegi tähtsale midagi ütlemata?”
“Ei. Ma ei tea küll midagi, mida ma pidin ütlema. Ma sain enne surma öeldud, et ma armastan Merkat ja R-raimpsi,” vastasin. Ma vältisin alateadlikult Mati poole vaatamist. Mul oli kuidagi piinlik Raimondi nime poisi ees mainida. Ma taipasin kohkumusega, et polnud üldse muretsenud, kuidas neil läheb või mida nad teevad. Hammustasin huulde, kuid sundisin ennast keskenduma.
“Aga su vanemad? Sa ei maininud neid. Äkki sa peaksid neile mõista andma, et sa neid armastad?”
“Ma ei usu. Nad teavad, kui väga ma neid armastan. Mul oli kombeks seda neile iga natukese aja tagant öelda,” pihtisin häbelikult. See võis kõlada tobedalt, aga ma tõesti ütlesin seda igal hetkel. Magama minnes, kooli kiirustades, telefonis rääkides.. Igal pool.
“Kas on võimalik, et nad tahavad sinu surma pärast lahutada ja sa peaksid neile näitama, et see ei ole vajalik?”
“Kindlasti mitte. Nad armastavad üksteist liiga palju. Pealegi on nad lahutuse-vastased.”
“Ma ei saa aru, kuidas te selle põhjuse praegu peaksite leidma. Kui see on kaks kuud varjul olnud, siis ei selgu see ka praegu,” pomises Mati veidike tüdinenult. “Ma olen kindel, et asi laabub nii, kuidas see peab. Meil jääb üle lihtsalt oodata.”
Ma vaatasin tänulikult poisi poole. Ega ma ei tahtnud ise ka minna. Tegelikult olingi ma juba suud avamas, et temaga nõustuda, kui Regiina rääkima hakkas. Muutus tema hääles oli lausa hämmastav.
“Mati. Saa juba ükskord aru, et see asi ei käi nii, nagu meie tahame! Liisu peab minema! Ta ei saa igaveseks siia jääda. Pealegi mõjutab see teiste vaimude elu, nagu me just äsja teada saime. See ei saa niimoodi jätkuda. Liisu siin viibimine takistab mul enda tööd tegemast ja see on halb. Palju vaimud ja inimesed võivad selle pärast kannatada. Nii et parem oleks, kui me leiame põhjuse, mis Liisut siin kinni hoiab.”
Silmitsesin tüdrukut rabatult. Ma ei olnud kunagi arvanud, et ta midagi sellist võib öelda. Tundsin taaskord tahtmist nuuksuda. Regiina kõne oli mulle tõsiselt mõjunud. Ja mitte heas mõttes. Ma tahtsin küll teisi vaime aidata ning asja talle endale lihtsamaks teha, aga.. Kas ta minu peale ei mõelnud? Ma tahtsin elada. Kasvõi ainult vaimuna.
Tüdruk pöördus justkui mu tundeid aimates (või Mati nägu nähes. Ma vaatasin korra tema poole ning tal oli selline tõsiselt vihane ilme peas.) minu poole ja tema silmad muutusid leebeks. Kuidas on üldse võimalik, et ühe kaheteistaastase silmad leebeks muutuvad? Kaheteistaastase tüdruku silmad peaksid koguaeg leebed olema!
“Oh, anna andeks, Liisu. Ma ei mõelnud seda nii. Muidugi ma tahan, et sa siin oleksid ja sa tead, et me kõik armastame sind ja et sa oled meie pereliige, aga.. Sa ju nägid, mis juhtus. Ja ma olen tõesti üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et Käroliga läks nii sellepärast, et sina oled siin.”
Ma noogutasin aeglaselt. Ma sain tema mõttest täiesti selgelt aru. Tõesti. Lihtsalt ma teadsin, et mu hääl ei suuda varjata pettumust, mis mus valitses. See, et mu mõistus sai Regiina jutust aru, ei tähendanud kohe, et mu süda sai. Ohkasin ja tõusin laua tagant.
“Ma arvan, et me võiks teha väikse pausi. Mulle kuluks üks puhkus ära,” pomisesin sunnitult naeratades. Ma tean, et seda naeratust võis ainult Regiina näha, aga ma pingutasin siiski. Ümber pöördudes lasin naeratusel vajuda ja jalutasin välja.
Ma teadsin, et Regiinal oli õigus. Mina olin põhjus, miks Käroli äkitselt kadus ning miks ühtki vaimu enne teda välja polnud ilmunud. See pani mind ainult mõistatama, miks Käroli ilmus. Äkki ta pidi mulle mingist asjast märku andma. Äkitselt valdas mind hirm. Mis siis, kui ta näitas mulle, mis minuga juhtub? Kuidas ma kaon ja mida see Matile tähendab.. Ei, Käroli ei teeks midagi sellist..
Samas, ega see ei olekski olnud Käroli plaan. Arvatavasti oli see keegi ülem jõud, või mis iganes. Ohkasin ja sundisin ennast rahunema. See ei olnud oluline. Ma teadsin, et pean kaduma ning fantaseerimine, et see tähendaks Matile midagi muud kui ühest vestluskaaslasest ilma jäämist, oli mõttetu.
Istusin omaette vaikides ja kõigest aimu saada üritades seal üsna pikka aega. Mul ei tekkinud tahtmist tuppa tagasi minna. Tundus, nagu oleks toas olev seisev õhk mingi piinakambri tunnus.
Lõpuks pilku tõstes nägin uksepiidale toetuvat Matit.
Ja järsku, ma ei tea kust, teadsin ma vastust Regiina suurele küsimusele. Asi oli tegelikult väga lihtne. Ainus asi, mis mind siin kinni hoida sai, oli Mati.