Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Jaa, eelmises osas juba mainisin, aga mitte kunagi varem pole see välja tulnudki, et tal on vend.

Ei saada kuhugi

Ja ikka panen üles. Lõpuni välja vist... Vaatab seda asja.

Ma arvan, et nende aastate jooksul, mil sa meid oma juttudega lõbustanud oled, oleme me õppinud, et sa ei lase asjadel lihtsat viisi minna  Ehk siis on oodata, et 'Chad' läheb vangi ja Summer ootab teda teab kui palju aastaid. 
Summer on ehk ülikooli juba ära lõpetanud, ja vb on tal Chadi perega head suhted ja on nende juurde tööle saanud?  Hmm.. 
Igatahes, midagi suurt sa meile nüüd siia veel viskad  
Ehk siis jään põnevusega ootama. Ja loodame, et sa seekord seda ühte osa KAKS kuud enda arvutis ei hoia! 

No tegelikult ongi nii, et Chad läheb kinni. Ja siis Summer on omadega täielikus ummikus ja nii edasi... Lõpuks leiab uue ja saab Chadist üle ja saab lapse isegi uue tüübiga aga Chad on ikka ta südames ja siis kunagi kohtuvad ja räägivad kõigest :)

Magamine on nõrkadele! Kuna mul magamisega hetkel pahad lood, otsustasin, et olen täna öösel üleval. Hakkasin siis Tobey'st ja NP-st mõtlema ja jõudsin järeldusele, et teen nii...

PS: Kui kuskil sõnastus/lause ehitus off, siis unise Autsi süü


29. Lõppvaatus

Kusjuures esialgsed plaanid selle osaga olid veidi teistsugused aga siis äkki käis klõps ja juhtus nii... Loodan, et meeldib. Ärge pikka viha pidage


30. Liigne

Kent ohkas sügavalt. Hüppasin püsti ja kallistasin teda tugevalt ning kõik pinge voolas minust välja. Nutsin ja naersin läbisegi ega osanud midagi muud teha.
''Kõik on möödas, läbi. Lõpuks ometi!" pomises Kent, hääles kergendus.
Ta hoidis mu ümbert endiselt tugevalt kinni ja mul oli tunne, et ma pean paluma tal end näpistada, et veenduda, et see pole ettekujutus. Kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Kõik halb on minevik, möödunud. Nüüd on aeg vaid meile kahele.
"Noh, lõpetame äkki? Kujutan ette, et sa tahad teda näha?"
Tõmbusin vennast eemale. „Muidugi, ma... ma vahetan riided ära ja siis lähme... Kus ta on üldse?“
„Lachlan saatis mulle aadressi sõnumiga. Nende pere üüris mõneks ajaks linna servas mingi maja, kus nad kõik peatuvad...“
Tardusin hetkeks. Nad kõik. „Kas ma saame siis üldse sinna..?“
„Kindlasti. Lachlan on ju seal, Chad...“
Pelgasin veidi Chadi ema ja isa, kuid lootsin, et ehk head uudised muudavad meie lähemalt tutvumise sujuvamaks.
Kent vaatas, kuidas ma oma riidekapi juures seisin ja köhatas: „Tee siis ruttu, eks? Ma otsin ka midagi viisakamat selga.“
Viskasin kapist kitsad teksad ja valge siidipluusi voodile ning tõmbasin riided seljast, et need asendada minu meelest küllaltki esinduslikega. Tõmbasin paar korda kammiga läbi juuste ja olin endaga rahul. Ma nägin enda meelest välja lihtne aga elegantne, loodetavasti lastakse uksest sisse. Ohates tõmbasin riidepuult musta tagi ja väljusin toast.


Sõit kulges kiirelt. Bancroftide üüritud maja asus väga ilusas ja vaikses kohas. Imestasin, et keegi püsivalt sellises kohas ei ela. Maja oli suur ja uhke ning tekitas küsimuse, miks keegi seda mõneks päevaks üldse üürima peaks soovida, kui linnas leidub kindlasti ka väga luksuslikke kortereid, mis nendesugustele snoobidele sobima peaks.
„Järv ja bassein? Kujutan ette, et aias on mõned purskkaevud ka,“ pistis Kent sarkastiliselt.
„Miks ma kuulen su hääles vaid kadedust?“
Kent vaid naeris mulle vastuseks ja peatas auto ilusa maja ees, kus meie auto paraja kontrasti tekitas. Kent kõndis uhketele autodele ringid peale ning järgnes mulle siis ukse juurde. Vajutasin uksekella ja jäin ootama. Vajutasin uuesti ning mõnekümne sekundi pärast tõmmati uks lahti ja mu ees seisis musta ja valgesse riietatud noor naine, kes mind küsivalt vaatama jäi.
„Tere,“ lausus ta. „Kellest ma teatada võin?’’
Muidugi. Selge, kes ta oli.
„Ee, mina olen Summer. Tulin Chadi juurde... Kas nad on siin?“
Naise pilk rändas minult Kentile ja ta viipas meid sisse. „Nad on elutoas, siit otse, siis paremale...“
„Olgu, aitäh.“
Lükkasin kingad jalast ja panin oma tagi riidepuule ja imetlesin seda suurt halli. Aeglaselt liikudes võtsin suuna elutoa poole, kust kostuvad hääled aina valjemaks muutusid. Mu kõrvu kostus vaikne muusika, mis segunes vist telerist kostuvate häältega ning helisev naer, mida kuulsin, võttis natukene mu ärevust maha.
Astusin ümber nurga ja seisingi Bancroftide ees, tekitades veidra vaikuse.
„Tere,“ tõin kiirelt kuuldavale ja otsisin pilguga Chadi, kuid leidsin vaid tema venna, kes laialt naeratas ja klaasi mu suunas tõstis. „Hei sina, lõpuks!’’
„Ah, sina oledki Summer?“
Noogutasin ja Chadi vanemad külvasid mind oma tähelepanuga üle. Võib-olla oli asi nende lõbusas tujus, kuid nad ei tundunudki nii hirmsad, kui ma selle hetkeni kartnud olin. Nad küsisid minult mu õpingute kohta, mu elu, mu vaadete ja muu kohta ning ma tundsin, kui vale oli see olnud, kuidas ma end selle hetkeni üles olin kütnud. Jäin nendega lobisema ja mu ootusärevus kasvas. Tahtsin juba Chadi näha, nii väga...
„Ta on ilmselt üleval, puhkab. Raske päev ju selja taga,“ seletas Chadi isa ja tõusis, et oma tühjaks joodud viskiklaasi uus törts midagi kanget valada.
Chadi ema tõusis ja silus oma seelikut. „Mina vajan üht kanget kohvi...“
Jäin üksi suurele diivanile istuma ja vaatasin kuidas mu vend Lachlaniga midagi hoogsalt seletas. Otsustasin neid mitte segada ja tõusin püsti, et oma teine pool üles leida. Kujutasin ete kui läbi ta sellest päevast on.
Liikusin rahulikult läbi uhke maja. Kui nad juba ainuüksi üürivad sellist maja, et mõnda aega peatuda, siis milline veel nende päris kodu on?
Jõudsin võimsa tumedast puidust ehitatud trepini ja läksin üles. Soovisin et oleksin taibanud küsida Chadi toa asukohta, kuid ehk pole selles midagi halba, kui piilun ukse vahelt võõrasse tuppa sisse.
Kuulsin kaikuvat naeru ja oletasin, et see kajas alumisest korruselt. Vaatasin enda ees laiuvat koridori ja neid mitmeid uksi ja märkasin, et üks kaugem oli pisut irvakil. Kõndisin selle juurde ja üritasin ukse vahelt midagi näha. Kuulsin hääli, kuid nüüd tundusid need tulevat juba siitsamast ruumist.
Kuulsin jutumõminat ja taas vaikset naeru, mis tekitas minus uudishimu, kuid samas tundus ka ebaviisakas liiga kauaks uurima jääda. Võib-olla need hääled tulevad telekast.. või midagi? Lükkasin ust veidi rohkem lahti, kartes, et see toob kuuldavale mind paljastava kriuksu, kuid õnneks ei. Astusin sammukese edasi ja kummardusin ettepoole ning kõik, mis siis kuuldavale suutsin tuua oli vali ’’Aaah!’’. Tagurdasin vastu ukse kõrval olevat kummutit, kus peal ilutsev uhke vaas värisema lõi ja sarnaselt mu südamele kildudeks purunes, kui valusalt põrandat tabas.
Chad lükkas tema süles istuva Natalie endalt maha ja kiirustas minu juurde. Vaatasin temast mööda, silme ees endiselt pilt sellest, kuidas vaid püksikute väel Natalie Chadi süles istus, jalad ümber tema keha, keha Chadi palja rinna vastas ja kuidas nad suudlesid... Ja Chad isegi ei võidelnud talle vastu. Ta käed olid ümber tema... Tema.
Kummut tabas mind teravalt kuid valu polnud pooltki seda, mida põhjustas see vaatepilt.
„Summer...“
„Ei. Ei, ära tule,“ sisistasin läbi hammaste, mu pilk liikus viivuks Chadile, siis taas sellele tüdrukule voodis, kes oli nüüd juba särgi selga tõmmanud ja käeseljaga oma laialiaetud huulevärvi taltsutada püüdis.
„Kallis,“ Chadi käsi puudutas sekundiks mind ja ma lõin selle kiirelt endast eemale.
„SA EI PUUDUTA MIND!“ röökisin nii valjult, et Natalie võpatas. Chad vist samuti.
Ta üritas uuesti, kuid mu pilgus oli vist midagi, mis sundis teda taganema.
„Ee... Ma parem lähen,“ pistis Natalie muretult ja korjas oma asjad kokku. Seisin tardunult selg vastu kummutit, Chad minust umbes meetri kaugusel, pilk ainiti minul. Hingasin sügavalt sisse-välja, mu raske hingamine kajas seintelt vastu. „Tsau, Chase, lähen. Oli tore. Palju õnne.“
Natalie riivas kergelt mind ja ma tõmbusin automaatselt veelgi rohkem pingule. Olin nii lähedal sellele, et talle oma vihas kallale torman.
Chad astus minust mööda ja lükkas Natalie järelt ukse kinni. Ta toetas käed uksele ja jäi nii seisma, pea langetatud, pilk põrandal.
„Anna mulle andeks, ta lihtsalt tuli siia kui ma... ja...“
„Nägin jah, et teil oli su vabanemise tähistamine käsil,“ laususin selgelt ja mürgiselt. Imestasin, et ma ei nutnud. Ma olin selleks vist liiga šokeeritud. „Vabandust, et segasin.“
„Summer, palun,“ anus Chad ja pööras uksele selja. Ta hakkas mulle taas lähenema.
„KORISTA OMA KÄED ÄRA!“ röökisin ja keerasin otsa ringi, nii et Chad jäi keset tuba ja mina liikusin ukse juurde.
Chad avas oma suu, kuid täpselt sel hetkel avasnes mu selja taga uks ja ma kuulsin Chadi ema häält.
„Kullake, miks Nattie nii ruttu lahkus?“ Proua Bancroft astus tuppa ja vaatas küsivalt Chadi ja seejärel mind, näol meeldiv naeratus. „Aa, su sõbranna on ikka veel siin... Ma ee... Jahm.“ Uks sulgus ja ma raputasin õrnalt pead. Tundsin kuidas mu silmad täitusid pisaratega. „Ah, et sõbranna?“
Chad raputas vaikses eituses pead.
„Sõbranna. Ma olen KÕIGEST sõbranna? Ma arvasin, et nad teavad. Kas su vend ka valetas mulle NAGU SINA? Olin sulle kogu see aeg mingi asendus?“
„Ei, Summer, sa oled kõik mulle. Ma tahan ainult sind, sind, sind.“
„Kui sa vaid mind tahad, kuidas asjad siin toas siin teil kahel nii kaugele läksid? Kas sa poleks pidanud teda KOHE ära saatma, kui ta siia tuli, ah?“
Chad neelatas.
„Aga kui ma oleks kõigest viisteist minutit hiljem tulnud? Mida ma siis veel oleks näinud?“
Chad ei vaadanud mind. Ta vaatas minust mööda ja korraks hakkas mul nii kahju. Endast. Vaatasin seda inimest enda ees ja mõistsin, et ma ei tunne teda. Ma ei tunne teda mitte üldse ja kuidas ma sellist usaldada saan? Algusest saadik on vaid valed olnud.
„Värdjas,“ surusin läbi kokkusurutud hammaste, pilk ainiti temal. Chad, Chase, kes iganes ta ka on. Ma nägin ta haledat pilku, kuid pigem näis nagu tal oleks olnud kahju, et ta Nataliega mulle vahele jäi.
„KÕIK! Mina lähen ka ja võtta teadmiseks, et see on läbi! See oli nagunii läbinisti vale, nii et pole sulle suur kaotus! Kao mu elust!“
Pöörasin talle selja, avasin ukse ja virutasin selle pauguga kinni, tormasin alla, Chadi ees väike edumaa. Jõudsin elutuppa, et Kent kutsuda, et me minema saaks hakata, kuid poole tee peal põrkasin temaga kokku.
"Lähme palun!"
„Mis..,“ jõudis Kent vaid kuuldavale tuua.
„Summer, kallis, palun,“ kuulsin Chadi valu täis häält, enne kui Kent minu ja Chadi vahele seisma jäi.
„Mida sa tegid talle, ah? Mida sa mu õele tegid...“ Kent aimas, mis juhtus.
Chad üritas midagi selgitada, kuid enne kui ta oma suu avas, tabas Kenti rusikas tema nägu nii hirmuäratavalt kõlava laksuga, et isegi mina võpatasin. Aga mul ei olnud kahju. Chad kaotas tasakaalu ja lendas pikali, Kent järgnemas, et veel mõned obadused anda.
„Kallis, Lachlan... Visake nad välja! Jumal hoidku, visake need matsid välja!“ nõudis Chadi ema kiljudes.
Tagurdasin majast välja, jooksin autosse ja taipasin, et jätsin tagi sisse. Aga mul oli ükskõik. Kent järgnes ja lõi autole hääled sisse. Chad oli samuti välja jõudnud, kuid seisis abitult paigal, teades, et tal polnud mõtet joosta. Mitte miski ei suuda seda enam paremaks teha. Kent surus gaasipedaali põhja ja uhke häärber jäi meist õnneks aina kaugemale. Aga selle valu eest ei põgene.

Sa ju tead, et ma alati loen, kui sa ütled, et uus osa on, aga ma pole vist siia saidile nii paarsada aastat sisse loginud, et lausa imelik oli vaadata, kuidas mu 15 aastast siin pildi all 19 järsku saanud on.

Igatahes, sa tead, et see on imeline ja sa tead, et ma ootan alati uut. Neetult põnev, lugesin praegu uuesti läbi jälle

Oo, nii tubli Oh oleks mul aega kirjutada kaaaaa Aga eks siis on aega rohkem järele mõelda kuidas kõik edasi läheb :)

Oh issand, kuidas ma seda juttu igatsenud olen. See lugu ja "Habras" on nii südamelähedaseks saanud nende aastate jooksul.
Olid esimene inimene, kes tegelikult aitas mu kirjutamisoskust arendada, taandridadest jutumärkide kasutamiseni. Siiani mõtlen sellele ja olen tänulik!
Võib-olla on seda siia imelik kirjutada, aga tahtsin Sind tänada, Audrey, nõuannete ja loomingu eest. Tõsiselt, aitäh! Tuult tiibadesse kõiges, mida ette võtad!

Smileeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee*
Oi, kui kaua ma pole sind siin kohanud! Nii hea meel, et tee siia üles leidsid, arvasin, et unustasid NP juba.
Mul on vaid hea meel, kui olen saanud eeskujuks olla :)

PS: Ja loodan, et NP siiani meeldis

Muidugi meeldib! Kusjuures just istub see realistlikum lahendus Summeri ja Chadi suhtes. Mõnikord inimesed pole need, kes nad tunduvat olevat, lõpuni välja. Vahel ei tunne neid isegi ära, kui maski eest võtavad. Selline mõte tekkis lugedes. Kuigi igatsen natuke vana ja müstilist Kaitsja-Chadi, siis kohtuskäik ja puänt viskasid hea vindi loole.
Ootan juba, mis edasi saab, ja loodan, et sa ei lõpeta kirjutamist nii pea! Jõudu! 😉

Haa, ma loodan, et on veidi realistlikum. Eks Chadis see kaitsev pool pole veel kuhugi kadunud. Ta eks lihtsalt viskas vembu ja jama kui palju Ma ei tea veel päris täpselt kuidas kutt end puhtaks Summeri silmis peseb aga ehk tal õnnestub ikka... Ma tahaks loota, et Chadi tegelik backround oli piisav, et kõik mõistaks, miks ta oma hea elu jättis ja sattus kunagi Summeriga kokku jne.
Mul varsti hakkab puhkus, ehk siis aega Summeri ja Chadiga veidi rohkem tegeleda, nii et hoia silma peal :)

Tore, et Chadi Chadiks jääb. Hakkasin peaaegu muutusega leppima. Tema taust on kindlasti piisavalt selge. Mul on vähemalt see ettekujutus, et ta lämbus oma perekonnas. Liiga palju ootusi, liiga võlts keskkond, võib-olla sellepärast oli ta rahul hulkumise ja valenimega. Tahtis elu enda järgi elada. Igal juhul ma veel mõtlen selle üle.
Huvitav, kuidas Chadil on nüüd plaanis käituda. Hoian igal juhul silma peal! :)

Nojah, et talle ei meeldinud oma peres see võltslikkus jne. Tahtis eemale... Elada normaalsemat elu. Eks ma selle osaga kaevasin endale pisikese augu ka aga mõtted juba liiguvad :) Küll Chad Summeri tagasi endale saab.

Magamine on nõrkadele Mul oli tükk aega juba selles suhtes selgus majas, et ma lahendad selle asja nii, nagu siin osas on. Loodan, et väga vigu sisse ei tulnud. Värskelt kirjutatud osa ja silmad nüüd juba vajuvad küll kinni. Leian, et olen nüüd hea une välja teeninud. Loodan, et meeldib! :)

Ja Autsil on puhkus, jee.


31. Natalie

Natalie on mõistlik. Liiga palju on neid teoseid, kus tutvustatakse tegelasi "pahelistena", näitamata inimeste mitmekülgsust. Hea, et sa nii ei teinud.
Chad on nagu eksinud kutsikas. Meenutab seda lugu Hachikō'st, kes ootas aastaid pärast peremehe surma rongijaamas.
Mulle nii meeldivad su dialoogid ja tekstivool. Täitsa lõpp. Väljamõeldud otsekõne loomulikuks tegemine ja sellesse info sisestamine on keeruline. Lisaks veel, et see sobituks tegelaskujuga...
Elan Chadile ja Summerile nüüd jälle kaasa!

Mõnusat puhkust!

Võib-olla ma ütlen seda alati, võib-olla mitte, aga palun anna lõpuks ometi raamat välja.

Armastan su stiili ja nagu eelnevalt mainiti, ka sinu oskust dialooge nii tõepäraseks muuta. See on tõesti tõeline anne.

See osa oli muidu lühike küll, aga parem kui mitte midagi, eks. Ja ma loodan, et see oli nüüd väike lüke selle poole, et järgmises osas saame Chadi näha, sest ma igatseeeeen teda.

Ja mõnusat puhkust ka minu poolt! Mina see aasta andsin suvel töötamisega üldse alla ja naudin veel viimast vaba aega enne ülikooli

Smile: Kui ma eelmist osa kirjutasin, tekkis mul ikka paras ''auk'' selles mõttes, et kuidas ma Summeri ja Chadi tagasi kokku saaksin. Ja siis mõtlesin, et Summerile mõjuks ehk väga hästi see, kui Natalie temaga räägib. Ja nagu te lugesite, vist mõjus. Ma loodan, et teil on Chadist ikka kahju ka
Ja mind paneb imestama, et mu dialooge ja teksti voolavust kiidetakse, sest mulle endale tunduvad tegelaste dialoogid kohati nii kohmakad. Ja siis veel tegelasega sobivus? Kõlab keeruliselt aga mul on hea meel, kui ma olen selle saavutanud ja teile meeldib.
Head suve(puhkust?) sullegi ja aitäh, et lugesid!

Cilen: Oi, ma ei tea, millal see raamat veel tuleks Vahel mõtlen, et kui ma ei avalda midagi, on oma lastele või vennalastele midagi lugeda anda Kui kõik plaanide järgi läheb, siis järgmises osas on Chad Summeri juures ja musidkallidpaid ja ehk see järgmine osa valmib ka sel nädalal... :)
Oo, palju õnne kooli lõpu puhul. Muidugi puhka see suvi, sa oled selle ära teeninud, sest ülikooli ajal pole suved enam need, mis nad olid keska ajal jne... Minul olid vahel praktikad näiteks suvel. Kuhu sa siis edasi lähed õppima? Mis eriala?

Niimoodi siis :) Kirjutasin laupäeva öö vastu pühapäeva osa tegelikult valmis aga siis seda igaks juhuks lugedes vaatasin, et pean ikka natuke täiustama. Veidi siis jaurasin. Loodan, et meeldib. Ma ise päris 100% rahul pole

Chad saadab kõigile õhumusi. Summer rohkemat endast anda ei luba


32. Üks

Väga lühike osa, Audrey!!!! Ma ei jõudnud õieti nautimagi hakata, kui juba läbi sai. Aga selle väikese puuduse täitis tõsiasi, et lõpuks ometi oli Chad tagasi.

Väga imeline osa seekord, head kirjeldused jne, aga ma oleks tahtnud veel rohkem Chadi ja Summeri kohta lugeda. Detailsemalt. U know

Ohoo! Sulle meeldib ikka narrida nende kahega. 😊 Summeri ja Chadi intiimsuse kirjeldamine tundub sul nii loomulikult tulevat. Või on need kaks üksteisega nii loomulikud.
Huvitav, mis edasi saab, kui kõik nüüd justkui laabuma hakkab ...
Eks me näe. Nobedaid näppe! 😉

Cilen: Minu meelest pikkuse poolest oli isegi tiba rohkem, kui keskmiselt olnud on Ma oleks tahtnud veel ägedamalt kirjutada seda osa ja ma ise ikkagi päris rahul pole. Aga viimasel ajal on kõikide juttudega sama asi, et kirjutan, kuid miski pole päris nii nagu võiks olla. Liiga kriitiline vist enda suhtes

Smile*: Eks ju onju Sexy bastard Chad teab, et Summer on relvitu tema vastupandamatu sarmi suhtes, siis hea narritada Ma ise tunnen ka parematel hetkedel, et mul on Summeri ja Chadiga hoopis teine side aga no eks mind on ka siin jutus päris palju... Võib-olla siis seetõttu on ka nende kahe suhe loomulikum.
By the way, korra pidasin plaani seda ka viimaseks osaks jätta, millele järgnenuks pikk epiloog aga nüüd ei teagi, vist kirjutan paar osa veel... Vaatab :)

See osa on mul arvutis seisnud nii umbes kaks nädalat (ärge lööge mind ), kuid ma ei tahtnud seda üles esialgu üldse panna, sest tundus, et seda võiks kuidagi... laiendada. Laiendus piirdus siis sõnade lisamisega/asendamisega. Ülioluline Ja ausalt öeldes ma olen veits jännis selle osa pealkirjaga. Ma teen seda alati siis, kui osa on kirjas ja sisu järgi tuleb alati mingi omadusõna/nimisõna, mis kuidagi haakub või annab vihje. Ja seekord on lihtsalt tühjus. Mu variandid olid näiteks: Kahekesi, Koos, Rahu, Vaikus, Ideaalne ja kummalisel põhjusel ka Veatu. Aga ükski ei sobi noh Esiteks nad pole KAHEKESI koos siin osas, ja Kent murrab Chadi maha, nii et mis kuradima rahust ja vaikusest ka juttu olla saab, seetõttu pole ka see hommik ideaalne või veatu. Nii et here it goes- esimene pealkirjatu osa NP ajaloos vist

Loodan, et meeldib.

Parental warning/heat warning: Chad teeb palja torsoga hommikusööki looking sexy as F (Lucky Summer, poor us...) Ja seda pole mõtet liiga detailselt kirjeldada, I know


33.

Ohkasin sügavalt ja tõmbasin patja rohkem kaissu. Surusin oma põse selle vastu ja siis natuke aega nii lamanud, sirutasin käe endast eemale... ja silitasin vaid lina. Lükkasin teki hetkeks oma näolt ja avastasin oma suureks pettumuseks, et olengi oma valgete linade vahel täiesti üksinda. Ometigi tundus see ju nii reaalne...
Tõmbasin koheva teki uuesti üle pea ja kuigi ma aimasin, et kell on juba palju, oli voodi palju mugavam koht, kus olla. Hõljusin une ja ärkveloleku piiril, teades, et ega ma nagunii enam ei uinu. Ja ega ma ei tohigi. Kui ma liiga kaua magan, hakkab mu pea valutama ja ajan oma rütmi ka paigast ära. Pöörasin end selili ja kui asetasin käe kõhule, ei üllatanud mind, et tundsin naha vastas nahka. Hakkasin juba reaalse eluga leppima, kui käe allapoole libistasin ja tundsin, et... ma olen täiesti alasti. Üritasin meenutada, millal ma alumisest poolest loobunud olin, kui andsin alla. Ju ma olin siis nii unine lihtsalt, et nüüd ärgates ei mäletanudki. Täpselt nagu parimad unenäod, mis pea kohe kui ärkad, unustad.
"SA KURADI RAISK!" kuulsin järsku kellegi karmi röögatust ja ma olin hetkega voodist püsti, süda hirmust pekslemas. Tõmbasin voodijalutsis oleva pisikese hommikumantli endale ümber ja sööstsin oma toast välja, peatudes sealsamas, kui nägin, mis toimub.
Kent oli näost punane, ta istus kaksiratsi Chadi peal, kes lamas põrandal, poolenisti vannitoas, poolenisti koridoris. Ta käsi oli ümber Chadi kaela, nagu tahaks teda kägistada, teine oli peatunud õhus, rusikas löögivalmis. Chadil olid jalas vaid teksad, Kentil dressipüksid ja hall särk, mis vihjas, et ta oli jooksmas ilmselt käinud.
"Mida SEE siit tahab?" karjus Kent, kui mind märkas. Astusin mõned sammud neile lähemale ja hakkasin naerma, kui taipasin, et ma ei näinudki und. Chad oligi päriselt minu juures.
"SUMMER!" ahastas Kent ja viibutas ähvardavalt rusikaga, kui Chad üritas vastupanu talle osutada.
"Tulin su õele külla..."
"Ta ei taha sind näha!"
"Tahtis küll."
Kent vaatas küsivalt mind, mina teda vastu totakalt lai naeratus suul. Noogutasin. Kent pööritas silmi: "Palun säästke mind räpastest detailidest, issandjumal..."
Itsitasin ja sõlmisin hommikumantli vööle veel lipsukese ka.
Kent ajas end Chadi kohalt püsti ja ulatas talle abistavalt käe: "Kurat mees, ei või siis kohe öelda... Vabandused, tõsiselt. Ma ei teadnud..."
"Pole hullu," vastas Chad lihtsalt ja võttis Kenti käe vastu. Alles siis märkasin, et Chadi põsk oli punane ja ninast immitses verd.
"Ahh," tõin kohkunult kuuldavale ja olin Chadi ees, et ta vigastused tuvastada. "Kent," sisistasin läbi hammaste.
"Sorri, ma ei teadnud ju!" õigustas end Kent ja puges meist mööda vannituppa, kust ulatas mulle niiske rätiku.
Üritasin sellega Chadi nägu puhastada, kuid tundus, et Kent oli piisavalt tugevalt talle virutanud, et nina paiste läheks. Vähemalt oli see sirge.
"Väga valus?"
"Mkm," ühmas Chad vastu. "Su vend lööb nagu plika."
Kent vahtis meid vannitoa lävelt ja turtsatas. "Issand, mida sa poputad teda. Sa tead ise ka, et ta oli seda obadust väärt." Mu venna sõnad kõlasid karmilt, kuid kui ma silmad temale lõin, nägin, et ta silmad särasid ja huuled oli naeratuseks kõverdunud.
Naeratasin talle vastu: "Ole parem kuss."
"Jaa, mida iganes..," irvitas Kent. "Minge tehke parem midagi hommikusöögiks... Ma teen siin ruttu." Vaatasime, kuidas mu vend vannitoa ukse taha kadus ja siis üksteist. Libistasin sõrmedega õrnalt üle Chadi põse, kartes et isegi selline puudutus teeb veidi valu.
"Vaeseke," sosistasin kaastundlikult.
"See pole midagi hullu, sinu kõrvakiilud on ka valusamad."
"Mh." Ma ei tabanud kohe Chadi sõnade sügavamat tähendust ära, kuid kui mulle kohale jõudis, et ta vihjas tunnetele, hakkas mul temast jälle kahju. Vähemalt ma ei lasknud varahommikul oma käsi käiku. Muidu oleksin nüüd küll süümekates piinelda saanud.
"Lähme teeme siis süüa?" vahetasin teemat.
"Lähme," mähkis Chad oma käed mu selja tagant tugevalt mu ümber ja kõndisime nii kööki, mis oli laitmatus korras. Olime majas vaid kolmekesi, sest vanemad oli läinud mu vanaema juurde ning otsustanud mõne päeva seal veeta. Ajastus oli suurepärane.
Alles köögis lasi Chad mind lahti ja ma tippisin paljajalu külmkapi juurde, et munakarp ja muu hea kraam, mis isutasm, välja tõsta.
"Sina istu, ma ise," krabas Chad asjad mu käest ja juhtis mind laua poole istuma.
"Ei, ma istun siis siin," vinnasin end töölauale, kus ma Chadi lähedal olin. Asetasin jala üle teise nii et hommikumantel libises maha ja paljastas mu reie.
"Mida sina ja su vend hommikusöögiks soovite?" hoidis Chad silmad kindlalt mu näol.
"Hmm," venitasin ja tõstsin nimetissõrme oma huultele. Viisin selle mänglevalt huultelt otse allapoole, mööda oma kaela ja siis veel edasi allapoole ja kohendasin veidi hommikumantli hõlmu. Chad murdus ja langetas viivuks silmad. Naersin kui ta silmad seejärel minu omadega kohtusid.
"Käitu korralikult," ütles Chad ja laksas plastikust pannilabidaga vastu mu kintsu. "Sa ju ei taha et ma teie hommikusöögi põhja kõrvetaksin?"
"Mkmm, härra meisterkokk."
Chad lähenes mulle vaikselt ja ma tõstsin oma käe ta lihaselisele rinnale. Ta huuled olid peaaegu minu omade vastas, kui ta käed mu piha ümber kohtusid.
"Omlett," sosistasin Chadi huulte vastas ja ta tõmbus minust eemale: "Päriselt?"
Noogutasin agaralt.
"No siis üks suur omlett," lausus Chad ja andis mulle ühe lühikese musi, enne kui munade, köögiviljade ja seente ning singiga tegelema hakkas. Kui kõik asjad olid kiirelt hakitud ja kuumal pannil särisemas, võttis Chad kapist kolm kruusi ja serveeris mulle kohvi täpselt niinagu ma seda eelistasin. Ilmselt oli Kent kohvi hakkama pannud.
Tänasin ja võtsin kuuma kohvikruusi oma pihkude vahele, võttes sellest mõnusa sõõmu kuuma jooki.
Chad segas pannil küpsevaid asju ja vispeldas mune ning puistas erinevaid maitseaineid lisaks. Vaatasin, kui osavalt ja kiirelt ta tegutses, pestes vahepeal nõud, mida tal enam vaja polnud, ära ning proovisin mitte väga totakalt naeratada. Ta oli nii kena ja mõjus nii seksikana- juuksed sassis, jalas vaid teksad, hommikusööki valmistamas. Ta valas kausist vispeldatud munad pannile, segas kogu kupatust ning tõstis siis kaane pannile peale. Ta tõstsis mõned asjad külmkappi tagasi ja jäi siis minu ette, käed kummagil pool mind tööpinnale toetumas, ootama. Mind vaatama. Võtsin sõõmu kohvi ja pakkusin siis oma kruusi talle. Ta võttis selle huultega vastu ja ma kallutasin seda piisavalt, et ta juua saaks.
Kummardusin talle lähemale ja lähemale kuni ta vastu tuli ja mind suudles. Kobades asetasin kohvikruusi enda kõrvale tööpinnale ja libistasin käed ümber Chadi, kuid siis ta katkestas mind vastu: "Omlett."
"Mh," müksasin teda kergelt ja vaatasin, kuidas ta võiduka naeratuse saatel pliidi ääres pannilt kaane tõstis ja omletti kontrollis.
"Süüa!" nõudis Kent kööki marssides. Ta võttis suuna kohvimasina poole ja valas kruusi täis. Samal ajal tõmbasin ma oma hommikumantlit oma reisi katma, kuid õnneks mu vend ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Ta loivas söögilaua poole ja hakkas oma taldrikule tomatit ja kurki viilutama.
Chad jagas omletti kolmeks sektoriks ja tõstis need taldrikutele. Olin töölaualt maha hüpanud ja otsustasin, et vahetan riided ära. Lippasin oma tuppa, viskasin hommikumantli sassis voodile ja tõmbasin roosa pesu selga, jalga lühikesed püksid ja peale kergelt läbikumav topp. Seejärel väljusin oma toast ja liikusin aeglaselt köögi poole, mõeldes, miks köögist mingit jutuvadinat ei kostu. Hiilisin lähemale, kartes, et äkki on Chadi ja Kenti vahelt siiski mingi must kass läbi jooksnud, kuid hingasin kergendunult, kui neid siiski lõpuks rääkimas kuulsin.
"... nii et jah, ma mõistan," kuulsin Chadi lausumas ja tema toon sundis mind peatuma. Ja pealt kuulama.
"Ma vannun sulle, et üks viga veel ja ma löön su niimoodi mättasse, et sa unustad kõik oma nimed..." Kõik oma nimed. Ma ei saanud sinna midagi parata, et see mind pisut naerma ajas.
"Seda ei juhtu, Kent," lubas Chad. "Ma armastan su õde, muidu ma poleks siin..."
"Parem oleks," vastas mu vend talle lühidalt. "Ma lihtsalt tunnen kohustust seda sulle öelda... Ma ei tea, mida ja kas mu isa sulle üldse nii midagi ütleks aga ma tunnen, et keegi peab ja no... ma siis ise."
"Saan aru."
"Ja et asja pehmendada siis... Mul on hea meel, et sa oled siin. Tõsiselt." Kent naeris nii et köök kajas. "Ja kurat, anna andeks, et ma nii su peale enne reageerisin. Tõesti ei osanud arvatagi, et sa... julge tüüp. Ta siin ikka kees vihast."
Chad naeris samuti ja ütles veel midagi mu vennale, kuid piisavalt vaikselt et minuni öeldu ei kostunud.
Viivitasin veel pisut ja astusin siis nurga tagant välja nagu polekski seal olnud. Märkasin, et Kent oli oma omletitükiga kiirelt ühele poole saanud ja vorpinud omale ühe võileiva, mida ta nüüd kohviga alla loputas. Chad seevastu polnud oma tükki veel puudutanudki. Ilmselt ootas ta mind. Istusin oma kohale ja asusin sööma, kuulates sekkumata oma venna ja Chadi vestlust. Mul oli nii hea meel, et nad omavahel klappisid. Mu ainuke mure oli nüüd, kuidas ema ja isa reageerivad. Isa on ilmselt leplikum aga kuidas ema suhtumine on muutunud? Seda ei saa ma enne teada, kui nad fakti ette sean.
"Nii, väga hea oli aga ma pean nüüd minema..," ajas Kent end laua tagant püsti ja viis oma nõud kraanikaussi. "Jääd siia?" küsis ta Chadilt enne köögist väljumist.
"Kui Summer mind välja ei viska, siis jah."
"See on kindlasti väga võimalik," lausus Kent sarkastiliselt.
Pööritasin silmi ja naersin nendega kaasa. Viipasin vennale hüvastijätuks ning olimegi Chadiga taas kahekesi. Niimoodi ma ei peljanud temaga kahekesi olla. Sellises olukorras mitte. Nii lihtsalt pidigi olema, kõige loomulikum asi üldse.
Torkasin kahvli kirsstomatisse ja pistsin selle suhu, pilk ainiti Chadil, kes lõpetas oma portsuga ja valas viimase sõõmu kohvi kurgust alla. Ta korjas nõud laualt kokku, et kõik ära koristada.
"Miks sa riided ära vahetasid?" küsis ta maheda häälega, kui ma ta kõrvale läksin ja tema ette oma kruusi ja taldriku panin. Võtsin rätiku, et pestud nõud kuivatada. Ta küsimus, ta vihje mõjus mulle nii üllatavalt, et ma hingasin valesti ja tõmbasin kurgu kinni. Õnneks pääsesin kerge köhimisega .
"Kõik korras?" tundis ta muret, käsi valmis mu selga patsutama.
"Ja-jaa," noogutasin ja laotasin rätiku hoopis laiali ja lasin Chadil loputatud nõud sellele kummuli asetada.
"Kindel?" uuris Chad edasi, käsi kuivatades.
"Jah, aga... voodi pole," naeratasin talle kavalalt.
Ta naeratas samuti, pilk ahne ja läbitungiv kui ta libistas käed ümber mu puusade, et mind kirglikuks suudluseks enda vastu tõmmata.
"Oh sind," pomises ta, huuled minu omi puudutades.

Oh god, Auts 😄😄😄
See oli praegu osa mida ma olin neetult kaua oodanud. Lõpuks ometi saime veidikene nende kahe kvaliteetaega.
Ma nuud pole kindel, aga tundub, et lõpp lähemeb, mis? 😀 Selles suhtes et eks iga hea asi peab ukskord loppema ja see hea asi on meil siin õnneks aastaid olnud. Ma loodan et suudad ta ema Chadiga uuesti leppima panna ja et tuleks ikka armas happy ending. Eks?
Ja endiselt on su kirjutamisoskus amazing ja ma olen niiiiiii kade et sa suudad ja tahad kirjutada. Kunagi oli see mu jaoks ka tavaline, aga no viimasest korrast mil ma midagi kirja panin on ikka sajandeid moodas.
Igatahes ootan alati uut ja sorri sorri et ma nii aeglane lugeja ja kommenteerija olen!

Nii, lõpuks saan aega vastata ka. Kvaliteetaega saate veeeeeel, järgmises osas ka kindlasti
Lõpp läheneb jah aga see võib veel nats kaugele jääda, sest aeg-ajalt teeb üks kuri mõte pähe pesa. Muhaahaaaahaaaaaa *SUPEREVIL LAUGH*
Ja noh, kui väga ma Summeri ema-isa asjadesse veel segan ei teagi, nad suhteliselt harva siin eksisteerinud.

Eniveis, ma õnnelik, et sulle ikka meeldib Vähemalt on, kellele seda kirjutada Ma tahan kogu aeg kirjutada aga ma ei sunni end siis, kui pole vastavas tujus. Tööpäeviti üldse ei suuda kirjutada, sest lihtsalt ei teki seda teatud meeleolu. Ikka nädalavahetustel ja öösiti

Vot nii siis. Kell on pool neli öösel ja kes lõpetas just kirjutamise - minaaaaaa. Ma olin nii kahe vahel, mida selle osaga teha. See stoppas täitsa tükk aega ja kuna ma ei suutnud asja ära otsustada, sain nats abi (enesekindlust) teatud mõtte osas Cilenilt Jee, pühh sulle!

Kusjuures tahan ära mainida sellise asja, et tegin mingi aeg mingit astroloogiaasja, kust sain igasugu toredaid asju teada. Paljud asjad täiesti täppi. Aga teate, mis seal veel oli kirjas? Põhimõtteliselt selline jutt, et mul on mingite asjade-planeetide-tähtede seis nii, et ma saan kuulsaks siis, kui tegelen kunstiga- välja oli siis toodud et kas kirjutamine või siis mingi muu kujutav kunst Well- joonistada/maalida ma ei oska Ja veel- et kui eluajal kuulsust ei saavuta, tuleb see postuumselt... Nii et written in the stars, eks ole

Ilmselt kui üle loen, tahaksin seda osa veits kohendada/täiendada aga jätab selle mõneks muuks korraks

Auts keerab nüüd kerra nurruma

34. Juhus

Lamasin voodis, poolenisti Chadi peal, pea tema rinnal. Olin vajunud kergesse unne ning võpatades ärkasin üles. Tõstsin pea ja vaatasin Chadi, et näha kas temagi magab.
„Jäid pisut tukkuma,“ lausus ta vaikselt ja silitas mu juukseid, lükates neid mu näolt eemale. „Siin on küll väga mõnus ja ma oleks terve päev sinuga nii aga me peame end püsti ajama...“
Ajasin end istukile ja otsisin pilguga oma riideid, mis põrandal laiali olid. „Kui kaua ma magasin?“
„Umbes tund,“ mõmises Chad ja viis käed oma pea taha.
„See küll pisut pole,“ hüppasin voodist välja ja korjasin oma riided kokku.
Chad jäi veel keset voodit mõnulema ja vaatas, kuidas ma end uimaselt riidesse panin. Ta nägi sellisena mu voodis nii ahvatlev välja, et ma... Stopp, Summer.
Viskasin talle tema teksad ja istusin voodi äärele.
„Lähme teeme veel midagi.“
„Veel? Midagi?“ kergitas Chad teeseldud üllatusega kulme. „Jah, rannas oleks päris huvitav midagi teha...“
„Chad!“ venitasin naeruselt ja viskasin teki talle üle pea, kui aru sain, millele ta vihjas.
Ta naeris ka ja lükkas siis teki enda pealt, et samuti riietuma hakata.
„Ilm on ilus, ma arvan, et me võiks lihtsalt jalutama minna..,“ pakkusin välja. Eirasin seda tunnet enda sees, mis öelduga kaasnes, kuid ma teadsin, et kunagi peab seda tegema ja pealegi nüüd pole enam midagi vaja peljata.
Chad luges vist mu mõtteid, sest temagi pilk oli tõsinenud. Me mõlemad mäletasime, kuidas kunagi need jalutuskäigud toimusid, mis juhtus või keda me kohtasime. Nüüd oli ju kõik teisiti. Ajad oli muutunud, olud olid muutunud ja mis peamine- meie olime muutunud.

Lukutasin välisukse ja surusin võtme oma pükste lukuga taskusse, kus see kõige kindlamalt hoiustatud on. Chad võttis mu käe ja põimis oma sõrmed minu omadega ja ma naeratasin. Millal me viimati nii üldse kuskil jalutasime?
„Lähme siis,“ lausus Chad.
„Lähme,“ kordasin, hääl otsusekindel.
Kõndisime tükk aega vaikuses, kumbki ei lausunud sõnakestki, kuid aeg-ajalt kohtusid me pilgud, justkui et veenduda, et oleme päriselt ka siin hetkes ja üksteisel olemas. Naeratasin talle ja lõin silmad meie ümber lokkavale loodusele. Olime ilusasse metsaserva jõudnud ning kõndisime mööda looklevat metsateed aina edasi. Oli täiesti tuulevaikne, päike säras kõrgel taevas ning paitas kuumalt mu nahka. Mu ninna jõudis küpsete metsmarjade hõng.
„Ma ei teagi, kuhu see tee viib,“ purustasin vaikuse.
„Meie võimalus see välja uurida.“
Tee hakkas mäkke tõusma ning kui olime üles jõudnud, käis mu seest läbi jõnksatus. Tardusin paigale, Chad astus edasi nii et tõmbas mind endaga kaasa. Tegin paar jooksvat sammu, kui Chad aru sai, et midagi oli viltu ja pöördus.
„See on... surnuaed ju.“
„Mis siis?“
„Ma ei... Eee.“
Ebameeldiv tunne haaras mind täielikult endasse ja ma ei suutnud sõnu õigesti ritta panna. Meil oli hea olla, miks me just siia pidime sattuma?
„See on see surnuaed, kus tema on,“ pomisesin, pilk Chadist mööda vaatamas.
„Summer, ta ju...“
„...on surnud, ma tean.“
„Jah, seda ka aga ma ei mõelnud päris täpselt nii.“
Tõin kuuldavale rahulolematu mühatuse ja tundsin, kuidas mu mõnus enesetunne kadus. Ma ei saanud midagi parata, et Joshuast mõtlemine tekitas minus sellise tunde. Hea see polnud.
„Võib-olla on lihtsalt aeg sellest siis üle saada?“ lausus Chad ja püüdis mu pilgu kinni. Tajusin ta toonis küsimust ja veel midagi, mida ma täpselt tõlgendada ei suutnud. Ta oleks nagu natukene pahuraks muutunud, kuid ta ei näidanud seda välja. Vaid miski tema hääletoonis oli teisiti.
Ma ei vastanud midagi, võtsin Chadi randme ümbert kinni ja juhtisin ta Joshua haua juurde. Ma peaaegu, et ei leidnudki seda üles. Esimese tiiruga möödusin sellest, kuid teise tiiru ajal tundus üks räämas hauaplats olevat just see õige.
Ma ei suutnud seda uskuda. Vaatasin enda ette ja mul hakkas lihtsalt kurb. Mitte selle pärast, et ma oleksin hakanud Joshuat igatsema või et mul oleks temast kahju olnud... Muidugi ma oleks kõigest hoolimata soovinud, et ta oleks elus, sest ta oli liiga noor, et surra, kuid mind hämmastas see, et tema haud oli täiesti lohakile jäetud. Ometi oli tal ju nii palju sõpru? Ta isa..? Nagu oleks kõigil temast ükskõik olnud. Liivane haud oli kuivanud lehti ja oksi täis, nende alt pressisid läbi mõned umbrohutuutsakud. Joshi hauaplaat oli tolmune, nimi ja daatumid olid vaevu loetavad.
Mu silmad rändasid otsivalt ringi, kuni märkasin lähedal põõsasse peidetud pisikest reha. Ma ei oleks pidanud seda tegema, kuid tundus kuidagi vale jätta see ka tegemata. Võtsin reha ja asusin haualt prahti kokku riisuma, saateks Chadi midagiütlev pilk. Ta kükitas, tõmbas mõned umbrohud välja ja tõusis taas, pilk minust eemale suunatud.
Kuna see pilk erines tema tavalisest, pöördusin minagi vaatama, millele Chadi tähelepanu koondus.
Meie poole sammus noormees, jalas lühikesed püksid, seljas tavaline kirjadega helesinine särk, juuksed sassis, näol ilmselge segadus ja üllatus, et ta kedagi siit eest üldse leida võib. Tema käes oli üksainus kalmuküünal.
„Tere,“ lausus ta meie juures seisma jäädes. Tal oli vist sama ebamugav kui minul.
Vaatasin teda ja ei saanud aru, miks ta nii tuttav mulle on.
Jah, loomulikult. Me ju vestlesime temaga kui Joshua matused läbi olid saanud.
„Da-daniel?“ küsisin siiski kahtlevalt.
„Mina ise,“ venitas noormees ja kükitas hauaplaadi juurde. Ta koukis oma taskust tulemasina välja, et küünal süüdata. „Ausalt öeldes olen ma väga üllatunud, et kõigist võimalikest inimestest, kes siia tulla võiks, näen ma siin sind.“
„Loodetavasti mitte negatiivne?“
„Ei, muidugi mitte.“
Daniel pühkis käega tolmu Joshua hauaplaadilt ja nüüd nägi kõik hoopis viisakam välja. Chad astus minu juurde ja võttis mu käest reha, et see viia sinna, kust ma selle võtnud olin.
„Oled siin varem ka käinud?“
Daniel raputas eitavalt pead. „Lasin sel kõigel lihtsalt olla... Tead küll... Aga sa ise?“
„Ma sattusin siia täitsa kogemata ja esimest korda pärast matuseid. Siin pole vist keegi eriti käinud... Sellest on kahju.“
„Noh tead, omavahel öeldes ma ei imesta selle üle üldse.“
Ma polnud päris kindel, kas ma taipasin, mida Daniel sellega päriselt öelda tahtis, kuid otsustasin selle sinnapaika jätta. Tahtsin uurida, millega ta vahepeal tegelenud on aga Chad jõudis minu juurde tagasi ja võttis mu käest kinni. Märkasin Danieli uudishimulikku pilku, millega ta Chadi puuris.
„Ee, Daniel, tema on Chad... Chase,“ otsustasin Chadi tema õige nimega Danielile tutvustada.
„Ah sina oledki see...“
Daniel sirutas viisakaks tervituseks käe välja ja kui nad kätt surusid, nägin, kuidas Daniel korraks nagu tardus ja ta suu tõmbus ühtlaseks kriipsuks, enne kui ta pahvatas ’’Kuule ma tean sind!’’
Seisin nende vahel, silmad korraks Danielil, seejärel Chadil. Ma ei saanud mitte millestki aru. Mis toimus? Mida Daniel ometi räägib? Kuidas ta saab Chadi teada?
„Ban...croft? Kurat, BANCROFT!“ rõkkas Daniel ja vabastas käe, et Chadiga nukid kokku lüüa.
Pilgutasin kiirelt oma silmi ja taganesin sammu. Kuidas Daniel teab Chadi perekonnanime?
Chadi hoiak oli ka veelgi vabamaks muutunud ja ta lobises kiirelt midagi Danielile vastu aga ma ei kuulnud midagi. Mul oli veider näha sellist kummalist läbisaamist Chadi ja Joshua sõbra vahel. Mis toimus?
Seisin ja nihelesin Chadi kõrval, kuid nad olid ennastunustavalt jutusoonele saanud ning Chad oli mu käest ka lahti lasknud.
Pomisesin talle, et kõnnin natuke ringi, mille peale Chad täiesti automaatselt ’’Mhm’’ tegi ja jätkas siis Danieliga vestlust. Tiirutasin uute ja vanade haudade vahel ja jälgisin neid eemalt, kuni viimaks nad uuesti kätt surusid ja Daniel mulle viibates selja pööras. Lonkisin aeglasel sammul Chadile vastu.
Ta tuli mu juurde kallistas mind kergelt ja vabandas, et mind ootama jättis.
„Kas sa seletaksid mulle, mis asja ma just nägin?“
Chad muigas. „Arvestades su ilmet, millega sa meid vaatasid, tundub, et ilma selgitusteta ma ei pääse... Teeme seda kodus, eks?“
Kissitasin talle silmi.
„Okei.“


Kõndisime kodu poole mööda randa. Kuigi midagi halba ei olnud ju tegelikult juhtunud, oli mu esialgne hea tuju hääbunud ning mu peas keerlesid teooriad selle kohta, kuidas Daniel Chadiga tuttav võib olla. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, ei jõudnud ma oma teooriatega kuigi kaugele. Chad hoidis tugevalt mu käest kinni ja libistas pöidlaga üle mu käeselja. Me oleks võinud oma teed pikemakski kõndida, kuid mu uudishimu sai minust võitu ning ma juhtisin meid teele, mida mööda kiiremini koju tagasi saaks. Ma ei teadnud, kas Chad sai sellest aru, kuid ta oli mu kõrval vaikne ja mõtlik. Mida lähemale me majale jõudsime, seda vähem me rääkisime.
Esikust, kus Chad oma ketsiga kobistama jäi, sammusin ma otse edasi oma tuppa. Ajasin plätud jalast ja istusin voodile.
Chad tuli alles paari minuti pärast. Mühatasin, kui ta astus tuppa, käes mu venna läpakas.
„Sa oleksid nagu kuri,“ lausus Chad ja ronis mu kõrvale istuma. Ta avas läpaka kaane ja hakkas midagi trükkima.
„Pidime ju rääkima.“
„Jaa, kohe räägimegi.“
„Enne lisad oma uue parima sõbra Facebooki sõbralisti?“
„Jah, Summer, ma mõistan sa oled pahane, et jäid mu tähelepanuta kümneks minutiks. Katsu nüüd suur tüdruk olla,“ lausus ta nägu naerul.
Müksasin teda mänglevalt ribidesse piisavalt tugevalt, et läpakas ta põlvedelt tekile libises.
„Tahan sulle lihtsalt midagi näidata... Nii.“
„Mees metsast tuleb päris hästi 21. sajandi imevidinatega toime..,“ itsitasin ta kõrval. Chad vaatas mind kurja pilguga. Neelatasin. „Sorri, sorri... Vabandust. Nii. Mis?“
Nõjatusin Chadi õlale ja vaatasin pilte, mida ta ekraanil klõpsis.
„Vaata, see olen mina,“ lausus Chad uhkelt.
Nihkusin ekraanile lähemale, et pildilt, millele digitaalsetes numbrites oli märgitud kuupäevaks 2003-02-10, nii umbes 11-12 aastast Chadi vaadata. Tumedad sassis juuksed, ümmargune nägu, ilusad silmad, pikk...
„Hmm, kena, sa oled täitsa enda moodi.“
Kõikidest nendest poistest, kes sel pildil oli, paistis ta kuidagi eriti silma. Mis sest, et nad kõik kandsid ühesuguseid riideid.
„Käisin päris mitu aastat võistluskunstide trennis.“ Nojah, see seletas neid valgeid ürpe. Ja seda, et Chad lüüa oskas. Tugevalt. „Daniel käis ka,“ jätkas Chad ja liigutas hiire poisile, kes seisis viimases reas. Ma ei märganud sarnasust Danieliga, kuid ju Chad teadis paremini. „Ma täitsa üllatusin, et mu nimi talle meelde tuli, kuigi sellest on nii palju aastaid möödas. Ja see siin... arva ära kes...“
Chad nihutas hiire poisile Danieli kõrval. Poiss oli jässakas, jonnaka näoga, heledad juuksed siilikaks pügatud.
„Eeee,“ tõin vaid kuuldavale ning ei osanud kuidagi mõistatust lahendada.
„Kas sa tõesti ei taipa?“
Vaatasin pilti, vaatasin Chadi ja raputasin eitavalt pead.
„See on Joshua.“
„Ah? Josh..? Päriselt?“
Ahmisin seda pilti endasse ega vaevunud asjades veel seoseid looma. Chad keris pilte edasi.
„Kõik need korrad, kui ma temaga siin kokku sattusin, ei mõelnud ma sekunditki, et ma võib-olla tean teda. Ta oli liiga erinev sellest, kellena ma teda mäletama oleks pidanud. Umbes 14 aastat hiljem sa ei vaata ju inimesi selle pilguga, et äkki ma tean teda. Äkki ma olin temaga kuskil koos...“
„Täiesti uskumatu,“ sosistasin vaikselt, pilk ainiti fotodel, mida Chad mulle näitas. „Aga mis sa arvad, kas... Josh tundis su ära?“
„Ma arvan, et see võis täitsa võimalik olla, Daniel ei osanud selles osas seisukohta võtta, kuid kui mõelda sellele, mis toimus, siis pigem jah.“
„Aga ta oleks võinud ja saanud seda ju ära kasutada su enda vastu, et ta teadis su tegelikku tausta.“
„Võib-olla ta eeldas, et sa tead ka. Ülejäänutel poleks sellest sooja ega külma olnud, mis mu nimi tegelikult on.“
„Kuidas te siis läbi saite?“
„Ei saanudki,“ lausus Chad ning keris pilte edasi. Meie ees avanes pilt sellest, kuidas Chad uhkelt poodiumi teise koha astmel seistes karikat oma pea kohal hoidis. Eemal taustal põrnitses teda altkulmu ei keegi muu kui Joshua. „Sain koolidevahelises oma vanusegrupis teise koha... Me kaklesime ikka päris tihti. Ma ei teagi, mis need põhjused toona olid, kuid eks sellises eas poisikesed kaklevad päris tühiste asjade tõttu. Koos käisime vaid trennis, kuid sellegipoolest oli aega, et mingeid tühiseid asju selgeks klaarida.“
„Tundub nagu ta oleks kade olnud.“
„Võib-olla tõesti. Ma olin trennis pühendunud, sain treeneriga hästi läbi, kuna ta oli mu isa sõber...“
„Vahel piisab ka sellest,“ laususin vaikselt, pilk noorel Joshual. „Äkki ta tundis, et sa oled palju soositum ning sa jäid teda lihtsalt häirima ja sellest kõik need teie kaklemised? Noorele vihasele poisile piisab ka sellest, ma arvan. Lisaks kui tal juba siis olid mingid kodused pinged...“
„Nojah, eks sa ilmselt tead,“ vastas Chad jahedalt, mõtted juba ilmselgelt lähemal minevikus.
Mu süda puperdas ja keha läbis valusööst. Miks ta ometi nii pidi praegu ütlema... Tõmbusin temast eemale. „Sa ju tead, et see polnud päris. Ma olen ju andeks palunud.“
„Jah, vabandust.“
Olime mõlemad vait ja vaatasime pilte. Kui kuskil pildil oli Chad ise või Joshua või Daniel, näitas ta neid mulle ja rääkis, kus üks või teine pilt oli tehtud, mis ürituse raames, millised olid tulemused ja nii edasi.
„Äkki ta tundis tõesti mind juba alguses ära ja oli sellepärast sinuga selline, kuna leidis, et saab minuga jälle mõõtu võtta..,“ arutles Chad. „Võib-olla ma tema jaoks polnud nii palju muutunud?“
„Minu meelest oli ta ammu enne sinu tulekut selline lipitsev, samas oli see üsna temalik käitumine kõigi tüdrukutega. Minuga ka veel seetõttu, et nad said kunagi Kentiga isegi läbi ja ma olin ta sõbra väike õde.“
„Aga kui mina tulin ja ta minu käest peksa sai, muutus kõik hullemaks. Mõni ei suuda lapsepõlvetraumadest nii lihtsalt minna lasta. Võib-olla ta kasutas sind lihtsalt selleks ära, et mulle tagasi teha.“
„Või oli kade, et ma sinust huvitusin, selle asemel, et temast huvituda.“
„Ka võimalik.“
Chad jõudis piltidega lõpuni ja sulges ristist akna. Ta lõi läpaka kaane kinni ja tõstis selle oma sülest põrandale.
„Maailm on ikka nii väike,“ pomisesin endiselt kõike seedides. Tegelikku tõde teadis vaid Joshua ning tõe oli ta endaga hauda kaasa võtnud. Meile jäi üle vaid oletada.