Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

26. Kildudeks


Pöörasin end uniselt voodis selili ja avasin aeglaselt silmad. Mõmisesin vaikselt omaette ja pettusin, kui avastasin, et olen voodis üksinda. Jälle. Viimase nelja hommiku jooksul oli Chad minuga koos ärganud vaid sel hommikul, mis meie esimesele tõsiselt koosveedetud ööle järgnes. Kaks eelmist ja nüüd see hommik olin ärganud üksinda... Ja kuigi ma tol hommikul ütlesin, kui väga mulle meeldiks iga hommik nii ärgata, eiras ta mu soovi ja jättis mind ikkagi üksinda voodisse. Ta isegi ei valvanud mu und enam. Samas vist polnud enam suurt põhjust ka, et seda teha. Lisaks ta väitis, et saab hakkama palju vähemate unetundidega kui mina. No ju siis... Kokkuvõttes ma ei heitnud talle seda ette. Ma sain aru küll, et tema loogika seisnes selles, et ma puhkan nii paremini välja, kuid mul polnud enam midagi mille jaoks välja puhata. Ta ju ei segaks mind, kui ta siinsamas minuga oleks...

Ajasin end voodist välja ja tõmbasin topi, milles magasin üle pea ning asendasin selle musta rinnahoidja ja lohvaka musta-valge triibulise pluusiga. Tõmbasin jalga helesinised teksad ning arvasin, et peaksin ilmale vastavalt riides olema küll. Erinevalt eelmistest päevadest, oli taevas helehallide pilvedega kaetud. Väga soe ei tundunud ka olevat, kuid mida enamat augustikuust tahta? Suvi ka ei jõua enam, kui juuni ja juuli üle keskmise kuumad olid.

Kammisin oma helepruunid juuksed üle pea ja kinnitasin need lohakasse krunni ja heitsin kiire kuid kriitilise pilgu oma peegelpildile. Nägin oma üllatuseks väga hea välja. Oletasin, et oma osa selles oli just nimelt Chadis. Et ta siiani minuga koos oli olnud. Et ta korraski kuhugi ära kadunud polnud ja mind õnnelikuna hoidis.

Kui me just koos polnud, olid nad Kentiga midagi tegemas. Nad isegi käisid koos väljas, linnas. Isa oli väga rahulik, ema oli neutraalne, kuid sisimas olin isegi tänulik, et ta oma arvamust asjadest välja polnud öelnud. Vähemalt ta lubas Chadil meiega koos lõuna- või õhtusöögilauas istuda ega teinud tema suunas kahtlaseid märkuseid.

Suvi oli siiani olnud sündmusterohke, traagiline, kuid lõpuks tundus, et on aeg sellest veel viimast võtta.

Tegin kiirelt voodi korda ja astusin toast välja, et Chad üles otsida.

Nagu arvata võis, istusid nad Kentiga köögis, sõid ja lobisesid. Pigem vaidlesid isegi. Nad olid sõiduvees. Naerdes liikusin Chadi juurde, kes raputas vait jäänud Kenti suunas kindlalt pead ja sirutas oma käe minu suunas. Kiirendasin oma sammu ning istusin Chadi kõrvale.
„Tere hommikut, kuidas magasid?“ küsis ta pehmelt. Nägin kuidas Kent leebunud Chadi peale silmi pööritas ja sõrmega suhu osutas nagu me ajaks tal südame pahaks.
„Halvasti,“ vastasin tõsiselt.
Chad jäi mind kahjutundega vaatama.
„Jälle jätsid üksinda mind,“ kostsin selgituseks, mille peale Chad vabandavalt naeratas.
„Ma oleks tagasi sinu juurde tulnud aga su vend siin...“
„Jaa, mina olen paha muidugi,“ venitas Kent valju ja hakkas naerma. Ta võttis ajalehe ja hakkas seda lehitsema.
Chad silitas mu sõrmenukke.
„Mille üle te siin nii kirglikult vaidlesite?“
„Autod ja sport, ei midagi põnevat sinu jaoks...“
„Ah nii,“ kergitasin kulme ja ei suutnud blokeerida mõtet, et kuidas Chad teab selliste asjade üle üldse vaielda. Mitte, et ta rumal oleks olnud, kuid... Aga eks mehed teavad neid asju. Nii et miks Chad vähem peaks teadma kui Kent? Ma ei teadnud ei midagi muud, kui vaid seda, et ma ilmselt alahindan teda...

Olime mõnda aega tasa. Kent luges ajalehte, mina kerisin oma jalad enda alla toolile ja toetasin pea Chadi õlale ja Chad murdis saiakesest tükke.
„Mis me teeme täna?“
„Ma ei tea,“ laususin sosinal. „Jääme tuppa?“ pakkusin pead tõstes vandeseltslikult. Chad pööras pilgu mulle, nägu naerul.
„Ah, et sellised plaanid või?“ Ta nägi mind läbi. Hetkega.
„Ma oletan, et täna hakkab sadama, nii et jah..?“
Manasin näole süütu naeratuse ja Chad kehitas õlgu. See polnud ei eitus ega ka jaa.
„Meil on täna meestekas,“ lausus lõpuks Kent teiselt poolt lauda. Ta viskas ajalehe kõrvale ja ringutas. „Otsin piletid linna kossule. Saad öösel tagasi ta.“
Mu suu paotus imestusest: „Ah? Koss? Ee, sina ja... sina? Jälle? Aga mina?“
Kent muigas: „Meestekas, ütlesin ju.“
„Mh. Teil iga päev oma meestekas...“
„Lubad mul ikka minna?“ nöökis Chad mind kõrvalt ja ma surusin oma küüned pisut tugevamalt tema kätte, mis minu oma hoidis. „Ai, Summer. Küüned.“ Ta oli tõsine, kuid hoidis oma naeru tagasi.

Olin pisut rahulolematu, kuid tegelikult polnud mul selle vastu midagi, et nad koos omi asju ajasid ning mind oma käikudesse ei kaasanud. Mul oli tegelikult lihtsalt nii hea meel, et nad hästi läbi said. See tähendas mulle palju ja eks ma andsin endale aru, et omal moel olid asjad kindlasti head just tänu mu vennale.

Ja koss. See tegelikult polnud kunagi mulle palju huvi pakkunud. Võisin seda niisama vaadata, kuid maksta ulme hinda pileti eest tundus mulle pisut... totter. Samas ei saa kunagi vaadatud koolimänge ja professionaalset mängu võrreldagi.

Kuulasin pooleldi, kuidas nad arutasid, mis kell minna ja millal umbes tagasi jõuavad ning tegin peas omasid plaane- helistada Lexie’le? Võiks ju kokku saada ja siluda väheke suhteid? Willi ja Evaniga ei tahtnud ma eriti tegemist teha. Otsustasin, et helistan Lexie’le hiljem.

Kent tõusis ja valas omale kruusitäie kohvi ning hakkas siis aegamisi laualt asju külmkappi viima. Näppasin omale enne veel paar singiviilu. Mul ei olnud suurt söögiisu, kuid tundsin, et midagi võiks siiski näksida.

Lobisesime ja viskasime niisama nalja ning aeg justkui venis nagu kumm. Süüdistasin selles seda veidrat suvepäeva- kõik oli hall ja roheline ja ülimalt vaikne. Tuult polnud, ükski oks ega leht ei liikunud. See mõjus veidralt. Võib-olla isegi ettekuulutavalt..?

Olin end püsti ajanud ja tõmbasin lapiga üle köögilaua, kui kuulsin nõrka, vaikset koputust. Viskasin lapi kraanikaussi ja esialgu ei pööranudki koputusele suurt tähelepanu. Alles siis kui koputati pisut tugevamalt ja lõpuks ka uksekella lasti, reageeris Kent ja sammus esikusse ust avama.

Õnnelikult istusin Chadile sülle, põimisin oma käed tema kaela ümber ja lasin tal end suudelda.
„Tulete õhtul kohe peale mängu tagasi, eks? Ma ootan. Väga. Sa tead ju,“ lugesin talle sõnad peale. „Selge?“
Chad naeratas mu huulte vastas.
„Selge,“ sõnas ta ja surus kiire musi mu põsele ja liikus nendega mu kaelale ning tegi mulle kõdi, mille peale ma puiklema hakkasin kuid naerda kihistasin.
„Ja võõraid tüdrukuid ei vaata!“ hoiatasin tõsiselt.
„Kossu vaatan su vennaga.“
„Jah, seda, ainult seda võid,“ lubasin ning libistasin käe läbi Chadi tumedate tihedate juuste.

Jäime mõlemad tasakesi kuulama, mis toimub. Tõstsin pea, kui kuulsin lisaks Kenti häälele ka isa madalat häält ja ema kiiret jutuvadinat. Nad olid ilmselt elutoas ja reageerisid Kentiga samal ajal.

„Huvitav..,“ pomisesin ja kippusin nihelema Chadi süles. „Lähme,“ ajasin end hetke pärast püsti ja liikusime käsikäes esiku suunas. Kohale jõudes oleksime peaaegu et Kentiga kokku jooksnud. Ta oli ilmselgelt segaduses ja kergelt närviline. „Eh, just pidingi tulema teid kutsuma?“ Ta vaatas kord mind, kord Chadi, kes pikalt teda vastu jõllitas.
Astusime kiirelt edasi Kenti järel.
„Mis siin toim..,“ suutsin verandale jõudes öelda. Lause lõpetasin vist ainult oma peas, kui jälgisin kolme tähtsat härrasmeest, kes meist umbes kolme meetri kaugusel seisid ja huviga mind ning Chadi vaatasid.

Registreerisin eemal politseiauto ning lõin oma peas seoseid. Eks neil ole endiselt küsimusi ja asju vaja selgeks saada, et asjadele punkt panna. Mõõtsin neid pilguga- kaks meest kandsid tumesiniseid riideid ja see üks, kes rääkis kandis ülikonda. Aga ma ei saanud midagi parata, et mu süda kiiremini peksma hakkas. Ja seda puhtalt ärevusest.

Pigistasin Chadi kätt, kuid see, mida ta vastu tegi, ei läinud üldse kokku sellega, mida mina oodanud olin. Ta libistas pöidlaga kiirelt edasi tagasi mu käeseljal ja lasi siis sellest lahti. Üritasin ühendust taastada, kuid ta keeldus sellest, tõugates mu käe enda omast eemale.

See kõik toimus mõnekümne sekundi jooksul, kuid see tundus kui igavik.

Ülikonnas mees vahetas tähendusrikka pilgu paremal seisva mehega ning köhatas. „Chase Ryker Bancroft?“
„AH?“ tõin valju, peaaegu naerdes, kuuldavale. Misasja nad veel tahavad siit? Chase... misasi? See on absurd... Nad võivad kohe otsa ümber keerata ja minema sõita... Raputasin segadusse sattunult pead ja vaatasin Kenti, kes suurte silmadega vaatas minust mööda ja oli ilmselgelt millestki... šhokeeritud.

Pöörasin end vaatama ja muu suu vajus lahti. Ma polnud ainuke, ka ema ja isa olid kui kohale naelutatult tardunud ja me kõik vaatasime Chadi, kes nõtkelt lühikesed sammud ette astus.
„See olen vist mina,“ lausus ta kui muuseas. Ja ta hääl, see kõlas veidralt... Kui loobunud inimese hääl.
„Mi... MIDA..?“ See peaaegu kriiskav hääl kuulus mulle, kuid ma ei mäletanud, et ma oleks midagi üldse öelda suutnud.
„Kas te äkki selgitaks, mis, kurat, toimub!?“ röögatas Kent järsku mu kõrvalt ning astus sammu ettepoole, mille peale ülikonnas mees käe tõstis andes talle märku seismajäämiseks.
„Vahistage ta, mida te oodate?“ surus ta läbi hammaste ja heitis kiire pilgu kummagile mehele oma selja taga.
„Mida te õige lubate endale, mida te..,“ kogeles isa vihast keedes, kartes ilmselt, et Kenti ähvardas vahistamine.
„MIDA TE TAHATE SIIT?“ lõugasin ja üritasin Chadi tagasi meie juude tõmmata. Ülikonnas mees tundus ärrituvat ning nõksatas peaga Kenti suunas, mille peale Kent masinlikult mu käest võttis ja mind kinni hoidma jäi.
„Mul oli kogu aeg õigus, kogu aeg, kogu see aeg, et ta on probleem..,“ kordas ema kui mantrat ja polnud enam sugugi nii endast väljas kui mina või Kent. Ta kadus meie juurest ära, majja.

Ma ei suutnud enam korralikult mõelda.

Ma ei saanud aru, mis toimub ja keegi ei kippunud ka selgitama. Chad astus ette aga... Aga mis?
„Chad, MIDA SA TEED?“ kisasin täielikult kontrolli kaotades. Kent mu kõrvalt tõi kuuldavale paar roppust ning nõudis meestelt juba mitmendat korda selgitusi.
„Mida te ootate? Michaels, Copper, tehke oma tööd!“ käratas ülikonnas mees.

Justkui unes vaatasin ma kuidas politseivormis mehed Chadi ümber keerasid ja metallikõlksatuse saatel ta käed raudu panid. Chadi näol oli põlgav, kibe naeratusevari, kui ta oma pilgu meie vahele jääval maal hoidis ja mu kisa pealegi seda enam isegi ei tõstnud. Justkui ma polekski karjunud... Või siis karjusin ainult enda sees..?

„Chase Ryker Bancroft, olete arreteeritud...“

Sõnad jõudsid minuni kui läbi une. Mis Chase? Ta nimi on Chad! Ma olin kui halvatud, kui ülikonnas mees ülbelt mind vaatas ja oma teksti meile ette kandis. Nagu mõnes krimisarjas. Õigused ja muu selline... Kallaletung, raske pöördumatu kehavigastuse tekitamine, mis lõppes surmaga, uurimisest kõrvalehoidumine, tingimisi karistuse rikkumine... MIDA KURADIT?

„Tundub, et olete siin korralikult valetanud, härra Bancroft. Selle eest me teid muidugi eraldi karistada ei saa...“
Kas mulle ainult tundus või ta oligi endaga nii ülimalt rahul? Chad rabeles korra politseinike haardes, kuid neil jäi asi kontrolli alla. Aga ma tean, et ta on ju tugevam kui nemad. Miks ta ei võitle? Võitle, võitle, võitle...

„Isa, tee midagi ometi!!!“ karjusin nii kuidas suutsin. Mu hääl murdus. Isa vaatas abitul ilmel mind, vaatas seda ülikonnas meest ja suutis vaid küsida, kuhu nad ta viivad. Oli ilmselge, et midagi ei saanud enam teha.

Ma ei pannud tähelegi, millal Kent mind oma haardesse oli tõmmanud ja mind kuidagi pinnal üritas hoida, samal ajal kui ma pimedasse sügavikku uppumas olin...
„Ma olen kindel, et teil äkki avaneb võimalus kuulda detaile,“ pakkus ülbik meie ees ja heitis mürgise pilgu Chadile.
„Viige ta autosse, härrased,“ lausus ta monotoonselt ja kiirelt, enne veel midagi mu isale lausudes, hakkas samuti auto poole kõndima.

Vaatasin kuidas politseinikud Chadi autosse vedasid ning Chad... ta ei osutanudki erilist vastupanu. Miks sa ei võitle, Chad? See oli ahastamapanev. Ma tundsin, kuidas ma katki lähen. Ma kuulsin seda.

„CHAD!“ karjusin talle järgi, kuid ta ei reageerinud. Miks ta ei vasta? Miks ta ei vaata mu poolegi..? „CHAD!“ Vaata mind. Vaata mind... Palun, kallis, vaata mind..?
Miks ta ei kuula mind? Minutid tagasi ta kuulas mind... Kõigest minutid tagasi olime vaid meie kaks ja muul polnud tähtsust... Ja nüüd?
„Chad!“

Ma üritasin karjuda, kuid kõik, mis kuuldavale tuli, oli nutust kähe hääl, mis isegi vaikselt kuuldavale pääsedes murdus. Rabelesin oma venna käte vahel, kui Chad autosse suruti ning ma kaotasin ta silmist.
„Lase... mul...“

Ma ei tea, mida ma teinud oleksin, kui ma oleksin tema tugevast haardest vabaks murdnud. Oleksin neile järgi jooksnud? Rabelesin ja lõin Kenti käte ja küünarnukkidega, nii et lõpuks tuli ka isa mind kinni hoidma.

Läbi pisarate vaatasin, kuidas mehed autosse istusid ja ümber pöörates minema sõitsid. Kui auto kadus, kaotasin end täielikult. Isa korrutas midagi mu näo ees, ilmselt üritades mind rahustada ning mu käed muutusid nõrgaks. Ma ainult nutsin ja ulgusin, mu silmades oli ainult vesi ja ma ei näinud midagi. Mul oli nii valus, see oli piin... Langesin paaniliselt nuttes sinnasamasse maha, mu venna käed mu ümber, pehmendades mu kukkumist. Langesin kild-killu haaval koost ning kartsin, et see ei lõpe iial. Olin kaotanud ta teist korda.

27. Tõde

Istusin üksinda koridori rittasätitud toolidel. Vormiriietes mehed ja naised askeldasid ringi ning ma lugesin juba ei teagi mitmendat korda kokku, kui palju erinevaid teateid on suurele tahvlile kinnitatud. Kui see ära tüütas lugesin knopkasid. Või pidasin arvestust, mitu kõnet valves olevale politseinikule on juba tehtud selle aja jooksul mis ma seal istun ja oodanud olen.

Kent tõi mind linna. Olin end eelmisel õhtul magama nutnud ja kuna segadus oli liiga suur, ei teadnud ma kas olla vihane või mures. Kuna ma armastasin olin loomulikult mures. Ja segaduses...

Ma pidin saama vastuseid. Nende järele ma olingi tulnud. Chadile lubati külastusi, kuid järelvaade oli rangelt kohustuslik. Lisaks oli neil siin veel mingi kindel kord, et külastusaeg on külastusajal. Mitte varem ega hiljem. Seega pidin ma istuma ja ootama.

Külastama lubati ainult üks inimene ning kuigi Kent kahtles, kas ma soovin seda teha, olin asjas kindel. Mu vend jäi autosse istuma ja suitsetama. Tal olid närvid täiesti läbi. Juba siia sõites, tõmbas ta sõidu ajal mitu suitsu ning kui kuskil foori taga seisime, tõi kuuldavale terve rea roppuseid. Veidral kombel sain ma sellest pisut jõudu. Ka talle oli kõik see, mis juhtus, halvaks üllatuseks. Ta ei osanud mulle ega isale midagi selgitada ning ka tema ootas vastuseid. Sama palju kui mina. Sellest polnud Chad talle kunagi rääkinud, kuigi ma olin vahepeal üsna kindel, et Kent tunneb Chadi minust paremini. Hingasin sügavalt sisse, seejärel välja- miks ta oleks pidanud meile, veel enam mulle valetama? Äkki ongi kõik lihtsalt mingi segadus? Ma loodan, et oleks lihtsalt mingi selgitus mis ja miks, kuid... Kuid... Ta tunnistas, et ta on... Kuidas see pikk nimi oligi mida härra Ülbik ette luges..?

„Preili Windmill? Bancrofti juurde?“

Jah just, täpselt... Bancroft.

Võpatasin end pulksirgelt istuma, kui surmtõsise moega mees minu juures peatus ja peaaegu, et mu näo ette kummardus mu kõnetamiseks. Noogutasin ärevalt ja kerisin pöidlaid oma süles.
„Tulge mu järel, juhatan teid külastusruumi...’’

Tõusin ja kiirustasin selle tüsedapoolsema keskealise politseiniku järel mööda koridori ühte ruumi, kus oli veel kaks lauda ja mõned toolid.

„Võtke istet, vahialune tuuakse hetke pärast siia,“ lausus ta ja kõndis ise ruumi ühte nurka. Ilmselt oligi ta seesama järelvalvaja.

Ta sõnad panid mind värisema. Värin liikus edasi-tagasi mööda mu selgroogu ega pannud mind ende just kõige mugavamalt või kindlamalt tundma. Aga kuidas sellises kohas saakski? Siin oli kõle ja raske olla. Seinad olid mustad ja plaadid, mis poolest saadik neid katsid, pragunenud ning mõnest olid vaid killud järele jäänud. Sarnasus oli märgatav...

Ohkasin raskelt. Tõstsin pilgu et kaugemale vaadata. Märkasin kaugele ulatuvas koridoris kedagi lähenemas ja tema kõrval oli Chad. Minu Chad...
„Vabandust, kui kaua aega mul on?“
„Ma arvan, et piisavalt,“ kohmas politseinik mulle nurgast vastu ja keskendus taas mingi punkti vaatamisele. Kuigi ma lootsin vastuseks saada kindlat hulga minuteid, tundus mulle selline umbkaudne vastus isegi parem. Kui ta on vahialune, siis terve külastusaeg ehk? Tunne ka sellistes pisiasjadest rõõmu, Summer... Üritasin end pisut rahustada, sest politseinik koos Chadiga jõudis aina lähemale ja lähemale ning kindlasti polnud Chadi soov praegusel hetkel taas mu hüsteeriat kuulata, veel vähem näha... Ta seletab kõik ära- et see kõik on segadus ja varsti on kõik korras. Lihtne.

Chad nägi väga räsitud välja. Pärast kõike toimunud on see loomulik... Ta oli justkui energiast tühjaks imetud, kui politseinik ta ruumi lükkas. Chad polnud veel pilku tõstnud ning ma hakkasin mõtlema, kas talle üldse teatati, kes tema juurde tuli. Ta ju tahaks mind näha? Miks ta siis nii... tuim on?

Ta riided, milles ta siia toodud oli, olid kadunud ning need olid asendatud khakivärvi pükste ja särgiga. Issand, ta on ju vahialune, mitte vang! Miks niimoodi? Need pole ju üks ja sama...
„Palun,“ surus Chadi saatnud politseinik robotlikult ja jättis Chadi sinna seisma, ise tagasi pöördudes.

Hüppasin kiirelt toolilt püsti ja tormasin Chadi poole, et teda kallistada ja vaid endale hoida. Hetkekski... Järelvaataja pistis lõugama, et ei mingit sellist kontakti, kuid kui mu nõrk nuuksatus selles kohutavas ruumis talle vastu kajas, jäi ta vait.

Mu käed olid ümber Chadi ja ma surusin end tema vastu. Hoidsin temast nii tugevalt kinni, et mu sõrmed ja küüned hakkasid valutama ja mu kurgus nööris meeletult.

Chadile oli eluvaim sisse tulnud ning ta hoidis mind sama tugevalt. Ta tuimus oli kadunud ja kui ta kaheldes mu suule kiire suudluse surus ja järelvaataja selle peale tähendusrikkalt köhatas, pöörasime mõlemad teda vaatama, enne kui üksteist esimest korda selle kohutava ööpäeva jooksul vaadata saime.

Mu süda jättis löögi vahele, kui ma märkasin Chadi silmades pisaraid. Ma teadsin, et ta näeb neid minu silmades nagunii, kuid et mina neid tema silmis nägema pean... See oli talumatu ja nii valus.

„Chad, Chad..,“ sosistasin korrutades ja tema käed püsisid mu näokülgedel, silmad ainiti mind vaatamas nagu ei usuks, et ma päriselt tema ees seisan.
„Ma ei... saa aru... mis toimub... Mis... Chad...“ Ma värisesin üle keha ja rahunemine tundus kaugel olevat.
„Shh, Summer, shhh,“ sosistas ta ja kallistas mind veelgi tugevamalt, tugevad käed mu piha ümber. „Ma räägin sulle, aga sa pead rahunema...“
„Mhmm,“ lubasin tormakalt ja peitsin oma näo vastu ta kaela. Ahmisin sisse tema lõhna. See kohutav koht polnud selle vastu veel saanud. Ma tahan terve selle aja, mis antud on, nii olla. Järelvalvaja köhatas, justkui oleks lugenud mu mõtteid.

Chad lükkas mu ilmselgelt oma tahte vastaselt minust eemale ja pühkis siis käeseljaga silmi. Naeratasin talle kurvalt ja tegin seda ise. Libistasin oma sõrmed üle ta põskede, kergelt karenevale lõuale ning lasin oma kätel hetkeks tema rinnal puhata.
Vaatasin teda ja mõistsin, et nüüd on käes see istumise aeg- mina ühel, Chad teiselpool lauda ja üks üleliigne hing kuulamas seda kõike...

Järelvaataja keerutas silmi ja üritas jätta muljet nagu oleks lagi äärmiselt põnev. Chad vaatas viivuks teda, võttis mu käe, pigistas seda ja vaatas siis seda meest, kes meid valvama pidi.
„Kuule, vabandust, aga kas sa pead täpselt siin juures passima?“
Mu suu paotus pisut, kui ma pöördusin samuti seda politseinikku vaatama, kes kiivalt meid vahtis ja õlgu kehitas. „Ma pean jälgima.“
„Ja kuulatama?“
„Otseselt mitte, mingi privaatsus on veel teie õigus aga ma pean veenduma, et preili teie kätte keelatuid asju ei too.“
„Okei, selge,“ noogutas Chad enesekindlalt. „Ma võin garanteerida, et tegemist on täiesti korraliku neiuga, kes ei teeks midagi sellist.“ Chad lõi hetkeks minuga silmsideme ning naeratas mulle julgustavalt.
Ta oli sellisena nii imeline. Sellisena oli mul raske uskuda, mis juhtunud oli ja kus me üldse nüüd oleme...
„Seega... kui mul on veel see õige, kas ma võiksin preiliga rääkida nii, et teid ruumis ei viibiks? Uksel on ju nii suur aken, saate sealt jälgida, et preili mulle midagi keelatut ei toonud,“ sõnas Chad oma veenmisoskuseid kasutades ja rõhutas eriliselt sõna ’preili’.
Ja meie mõlema rõõmuks ning minu üllatuseks järelvaataja noogutas, pomises midagi omaette ja lahkus ruumist, jäädes ukseaknast meid jälgima.

Chad võttis mu käed oma käte vahele ja suhtles hetkeks silmad. Ta ohkas. Raskelt ja väsinult. Kui ta silmad avas, vaatasime pikkade sekundite jooksul teineteisega tõtt ja ma ootasin, et ta alustaks rääkimisega. Ükskõik millest. Kui mina pean, siis ma hakkan uuesti nutma, kuigi ma just olin suutnud end kokku võtta.

„Kõigepealt, Summer... Anna mulle andeks. Anna mulle andeks... Päriselt. Ma tean, et ma tegin sulle meeletult haiget ja... ma tean, et sul on võib-olla seda kõike raske kuulata aga... ma armastasin sind. Väga. Seda ma pole valetanud. Isegi kui kõike muud olen...“
„Ma armastan sind,“ sosistasin talle vastu.
„Ma isegi ei tea, kust alustada,“ ohkas ta.
„Algusest?“ pakkusin ja tõmbasin ninaga õhku, tuues kuuldavale kerge lörina. Vabastasin ühe käe hetkeks tema omade vahelt ja võtsin pluusitaskust salvrätiku.
„Noh.., jah.“
„Kõike oled valetanud?“ küsisin sõnu ritta pannes, olles ettevaatlik ja väga kahtlev. Kõike valetada? Ei vaevalt. Muidugi mitte ju.
„Üsnagi,“ vastas Chad vastupidiselt mu ootustele. Kinnitades oma esialgseid sõnu. Enne kui ma kuidagi reageeridagi jõudsin ta jätkas. „Ma sellepärast saatsingi selle tüübi välja, et kui ma sulle kõike räägin, pole mul vaja, et mingi suvaline ment neid asju ka veel teab. Lihtsalt ettevaatusabinõu, või nii...“
Neelatasin, et võidelda klombiga oma kurgus. Hammustasin huulde ja jäin meie käsi vaatama.
„Kuidas sul on?“ küsis Chad. Ta mure mu pärast oli tema hääles selgelt kuuldav.
Tõstsin pilgu: „Valus, raske... Ja ma ei saa ikka veel millestki aru...“
„Kent on sulle toeks vähemalt,“ pistis Chad kiirelt. „Ja kuidas tal?“
„Samuti segaduses. Ta väidab, et ta ei teadnud sellest midagi...“
„Ta ei teadnudki.“
„Räägid mulle?“ küsisin, silmad tema omadesse puurimas. Ma ei teadnud kas ma tahan teada, kuid nii on ainuke võimalus asjadesse selgust tuua.
„Sa oled tõde väärt...“

Chad ohkas ja vaatas kuidas ma oma nina nuuskasin. Mul oli pisut ebamugav, kuna tundsin järelvalvaja silmi oma kuklal, kuid palju kergem oli keskenduda Chadile mu ees.

„Niisiis. Algusest. Kõigepealt- mu nimi pole tegelikult Chad. Tegelikult olen tõesti Chase Ryker Bancroft. See viimane nimi ütleks teatud juhtudel sulle nii mõndagi aga ma ise pole rääkinud, nii et ei saa sind ka süüdistada...“
„Miks sulle su pärisnimi siis ei sobi?“ oskasin vaid juhmilt küsida.
„Mu isa on väga edukas tegelikult aga me ei saa juba ammu läbi nii nagu päris normaalne oleks. Oleme kakelnud rohkem kui normaalne oleks ühel kutil oma isaga konflikte omada...“
„Edukas?“
„Nojah, rikas, tead küll...“
„Ah?“
„Palju raha.“

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ja rikka mehe poeg elab... metsas? Hulgub ringi? Nojah, eks päritolu selgitab tema kombeid, teadmisi ja enesekindlust.

„Igatahes, mu isa on ühe eduka firma juhtkonnas tähtsal kohal. Mitte direktor aga raha on jalaga segada ja eks siis perekonnanimi avaldab ka mõju... Meie sõber seal klaasi taga teab hästi, kes ma olen...“ Chad noogutas uksele mu selja taga.
„Aga miks... miks sa siis siia tulid?“
„Tol kevadel oli mul isaga suur tüli. Ta soovis palju erinevaid asju, muuhulgas, et ma hakkaksin tööle. Tema alluvuses. Ma polnud nõus, sest mul olid pisut teised vaated elule. Peale seda ta otsustas, et ma ei ole enam tema poeg... Noh, eks see tegi loomulikult haiget, sest ta on ju ikkagi mu isa. Lõpuks oli ta nii tige, et ta viskas mu majast välja. Mu ema üritas küll asja päästa aga mu isa oli vägagi otsusekindel. Ja nii ma siis otsustasingi seda teha, mida ma olingi soovinud teha, kuid pidin leppima sellega, et piiridest väljaspoole minna ei saa. Nii liikusingi mööda maad... Ma tahtsin reisida. Ma arvasin, et kui ma keskendun õppimisele siis peale seda ma võin äkki reisida... Isa arvas teisiti. Kui ta poleks nii auahne, siis ta äkki isegi oleks suutnud sellega leppida... Tema soov oli, et ma hakkaks tööle. Kohe. Et kõik pasundaks sellest, et härra Bancroftil on ikka kõik täiesti perfektne... Et koos lööme jalaga uksi lahti... Isa ja poeg vallutavad maailma.“

Chad vaikis hetkeks.

„Isa meelest oli geniaalne idee võtta mult kõik ära ja lasta mind vabaks. Ta oletas, et ma rooman kahe päeva pärast ta jalge ette ja anun, et ta mind tööle vormistaks ja mulle kõik tagasi annaks... Noh, nii ei läinud.“ Ta naeratas. „Nagu sa tead...“
Mul võttis aega, et kõike seedida, kuid naeratasin talle vastu.
Ma poleks arvanudki, et sellised asjad eelnesid meie esimesele suvele. Sellest oli juba terve igavik ju möödas...
„Ilmselt see kõik oli talle ka paras üllatus, kui ma nii hästi hakkama sain. Mu ema muretses minu pärast ikka. Tema pärast ma aeg-ajalt läksin tagasi ning salaja ta aitas mind... Nime valetamine oli tegelikult ema idee. Ta kartis, et kui ma kuskil oma pärisnime välja ütlen, tuleb sellest suur skandaal ja noh, ega selle peale mu isa ju ei mõelnud, kui mind kodust välja viskas. Võtsin ema nõu kuulda ja ütlesin sulle, et mu nimi on Chad. Lihtne ja lühike, eks ole?“
„Mhm, mulle meeldis see nimi.“
Chad naeratas mu pettunud ilme peale.
„Aga... aga mis siis tegelikult tol suve lõpus juhtus, kui mulle valetati, et sa... tead küll... Sa kadusid ju päris pikaks ajaks.“
„Mu isa leebus, kujutad ette? Hakkas igatsema või midagi ning hakkas mind otsima, kui mu ema talle kogemata mainis, kus ma olen ja mis mul siin juhtunud oli. Isa otsustas, et mind on vaja siit ära koristada nii et jälgi ei jää ja inimesed mind unustaks... Et sina mind unustaks. Noh, muidugi ema ei suutnud seda ju mainimata jätta. Ma kahjuks... ei saa öelda, et neile see just väga meeltmööda oleks olnud, et mul keegi... Ja siis veel see, mida ma su isa heaks tegin... Nad ühendasid oma jõud ja viisid mu siit minema. Nad ei tahtnud, et mind midagi või keegi siin meenutama jääks... Ma tean, et nad tunduvad väga kohutavad inimesed sellise käitumisega... Nad on kaudselt sulle väga palju liiga teinud...“

Tema ema-isa pärast kogu see valu tol suvel? Kuidas niimoodi võib üldse teha?

„Ee... jah.., eks vastupidi ka...“
Chad naeratas kurvalt. „Ma tean, et see on kõik korraga keeruline aga ma loodan, et sa lõpuks ikkagi mõistad.’’
„Eks ma üritan.“
„Niisiis. Kõik oli päris okei. Isa oli päris okei minuga aga ma igatsesin sind. Mõtlesin, et mida sa teed, kuidas sul läheb... Seetõttu ma hakkasin ka Kentiga taas kontakti otsima, et olla kursis, mida sina teed. Seletasin talle oma vanemateasja ära ja ta mõistis, lubas saladust hoida. Kusjuures haiglas ta isegi kohtus mu vanematega...“
Okei, see on midagi uut Kenti suunas...
„Aga ega seegi kohtumine väga... tore polnud. Kent üritas meid sinuga kaitsta aga mu isal oli täiesti suva. Noh, elu läks vaikselt edasi... Aeg-ajalt võtsin Kentiga salaja ühendust... Rääkisime. Hoidsin sul silma peal...“

Naeratasin Chadile. Ma ei suutnud kogu asja juures eirata seda head mõnusat tunnet, kui mulle kohale jõudis, et tegelikult Chad oli kogu see aeg minust ikkagi huvitatud ja ta kaugelgi olles hoidis end kõigega kursis... Kogu tragöödia kõrval oli see nii... südantsoojendavalt armas.

Ta tõstis oma käe, et mu põske silitada. „Ma tõepoolest piinlesin ise kogu selle vahepealse aja samamoodi... Ma läksin firmasse tööle, olin isale musterpoeg, teda imetleti selle eest, et minust nii tubli mehe on kasvatanud, kuigi fakt oli, et ta oli mind täielikult rahaga ja asjadega ära ostnud. Ütles mulle isegi, et üks vale liigutus ja ma jään kõigest ilma. Ja kuigi vahel oli mul tõesti kõigest villand, hoidis mind miski ka endiselt paigas. Mõtlesin küll erinevaid plaane, kuidas sulle kõike selgitada, kuidas sind enda juurde tuua... Alustada otsast ja nii, et mu vanemad teaksid aga... meeleheitlikumatel aegadel ma leppisin paratamatuga. Mul olid meeles need tüübid siin ja vahel ma arvasingi, et nii on parem...“ Chad ohkas.

„Aga... mis juhtus, et sa siin... olema pead?“
Chad vaatas mind kaalutlevalt nagu hinnates, kas ma olen ikka vastuvõtlik sellele mis tuleb, kas ma ikka pean vastu.
„Noh tead, ma armastan oma ema väga. Mõned pojad on oma isaga nagu parimad sõbrad... Mina mitte. Seevastu ma pean, pidasin oma emast väga lugu. Enam mitte.“
„Miks?“ pärisin hämmastunult.
„Kõik oli hästi... Mul isaga, tööl, elus... Ühel päeval aga, eelmise aasta lõpus, läksime isaga taas raginal tülli. Ikka päris tõsiselt. Ta lõi mind... Ja mina lõin vastu...“

Mulle meenusid härra Ülbiku öeldud sõnad- raske kehavigastus, mis lõppes surmaga. Ta isa? Chad... Issand jumal...

„Mina lõin nii karmilt, et ta käis tükk aega ringi, pool nägu paistes ja sinine aga mida sa tahad siis pojalt, kelle ta ise poksitrenni pani? Eks ma pean teadma kuhu lüüa ju...“ Chad naeris.
Ah poksitrenn? Noh, see seletab ka nii mõndagi... Kui Joshua kunagi kohmas niisama, siis Chad tõesti teadis alati kuhu ja millal lüüa.
„Kasulik see poksitrenn,“ märkisin ma häält rahulikuks sundides.
Chad vaatas mind. „Paned puslet kokku?“
Turtsatasin naerma, kuid vakatasin, taibates kui kohatu ja vale see oli praegu, kui me viibime sellises ruumis ja tulevik täiesti selgusetu on.
„Vabandust, jah... Mõtlesin, et sa oskasid alati hästi kakelda, kui vaja oli.“
Chad noogutas. „Eks mul oli hea põhjus ka...“

Ma teadsin, et ta pidas mind silmas. Ohkasin raskelt. Ta ei tee mu olemist üldse kergemaks, kui ta nii minuga räägib... Ja veel minevikuvormis! Miks ometi..? Nii lihtsalt ei tohi alla anda.

„Ta andis mulle lihtsalt sellise... kõrvakiilu moodi asja aga kuna ma sattusin sellest juba veelgi rohkem raevu, ei olnud mul just kuigi keeruline teda tugevamalt lüüa... Lõpuks üks turvamees ja üks isa hea töökaaslne lahutasid meid ära, enne kui asi kontrolli alt väljunud oleks. Isa jäi oma kabinetti aga mina tormasin töölt ära, koju. Olin endiselt maruvihane ja kui majja jõudsin, tajusin, et midagi on pisut viltu. Mu ema polnud kuskil näha... Läksin siin vaikselt üles ja ma...’’ Chad sulges viivuks silmad ja pigistas sõrmedega ninajuurt. „Ja ma kuulsin neid, saad aru? Terve ülemine korrus kajas.’’
„Neid?“
„Ema oma armukesega,“ lausus Chad vastikustundega. „Nad olid mu vanemate voodis, see värdjas keppis teda mu ema ja isa magamistoas. Meie oma kodus. Võid isegi ette kujutada, mida ma tundsin... Ma lihtsalt seisin seal ukselävel, vaatasin kuidas see värdjas oli mu ema peal ja ägises mõnust...“ Chad raputas pead nagu endiselt uskumata, mida ta näinud oli. „Mul läks mõnikümmend sekundit aega, et end liikuma sundida... Ausalt öeldes kahetsen siiani, et läksin koju. Ma oleks võinud ükskõik kuhu minna. Sööma, hotelli ööbima, sõpradega kokku saama... Ükskõik mida muud. Aga kuidas ma oleks tulnud selle peale, et mu ema kohtub oma armukesega meie omas kodus?“
„Ja mis edasi sai?“
„Ma olin endiselt täiesti läbi endaga seetõttu mis isaga kontoris oli juhtunud ja koju tulles siis see... Ma olin endiselt maruvihane ja ma lihtsalt... Tormasin nende juurde ja tõmbasin selle värdja voodist välja ja hakkasin klohmima. Suht huupi aga kogu oma vihaga. Ta üritas omale pükse jalga tõmmata aga ma lihtsalt... valasin kogu oma viha tema peale välja. Ilmselt oleks ka lihtsalt nende ehmatamisest piisanud... Ma mäletan, kuidas ema voodis paaniliselt nuuksus ja omale õhukese hommikumantli ümber mässis ja üritas mind oma armukesest eemale ajada aga ma lihtsalt... tõukasin ema ka eemale. Ma olin meeletult pettunud. Ja mingil hetkel... Kui ma seda värdjat lõin, kaotas ta tasakaalu, libises ja lõi oma pea ära. Nii tõsiselt, peas oli verine sügav haav ja löök tabas ka sellist kohta, et sealt ei saanud midagi head väga välja tulla.
Ema muidugi karjus mu peale ja helistas kiirabisse... Ja see mis edasi hakkas toimuma oli hullumeelne... Selle värdja abikaasa andis asjale ametliku käigu. Ema polnud nõus tunnistama, mis tegelikult oli. Minu väide tema oma vastu... Sain süüdistuse kallaletungis. Aga keegi ei tea põhjust. Kui värdjal mingi muu terviserike veel välja lõi, muutus ta olukord üsna lootusetuks ja noh... ta langes koomasse ning üsna hiljuti ka suri. See aga muutis minu olukorra palju keerulisemaks... Mul pole aimugi, kas mu ema on valmis tõtt rääkima kui kohus tuleb. Kui ta tunnistaks siis see võiks mind päästa.“
„Kohus? Millal?“
„Kolme päeva pärast.“
„Me tuleme ka...“
„Summer, sa ei pea... See oleks sulle raske.“
„Ilma on veel raskem, ma saan sulle niimoodigi toeks ju olla siis...“

Chad libistas käe läbi juuste.

„Isa olevat palganud mulle väga hea advokaadi, mille üle ma imestan. Ilmselt selle mõttega, et nime puhtaks pesta. Ema lihtsalt vaikib, kardab, et kui see pomm lõhkeb, siis on ta ilus elu läbi. Isa aga... Mnjah. Igatahes enne kui olukord liiga halvaks läks otsustasin ma kõik jälle jätta ja puhkuse ettekäändel kaduda. Seegi polnud just kõige targem otsus arvestades olusid, kuid ma... pidin sinu juurde saama. Ja siis... Siis mind ootas uus üllatus...“ Ta vaatas mind ja naeratas kurvalt.

Ma teadsin, millele ta vihjas. Minule ja Joshuale. Kogu sellele tsirkusele, mis ma korraldasin.

„Ega mul kõige parem just olla polnud. Ma teadsin, et sina teadsid, et minuga on tegelikult kõik korras ja mingi naiivne osa minust lootis, et sa ikkagi ootad mind. Kannatamatult. Aga tol õhtul kui ma teil olin ja ootasin ning sind ei tulnud ega tulnud... sain ma jälle nii kuradi vihaseks. Aga ma ei tahtnud veel alla anda... Kui me omavahel asjad korda saime unustasin ma selle, mis mul kodus toimus. Kuni ühe päevani, mil Lachlan mulle sõnumi saatis ja mind koju kutsus...’’
„Lachlan?“ küsisin kahtlevalt nime korrates.
„Mhm, mu vend. Ta on minust kuus aastat vanem, 32-aastane...“
„Oot, mida? Sa oled tegelikult vanem, kui väitsid end olevat?“
Chad hammustas huulde: „Vabandust.“
Turtsatasin valju: ’’Kas su sünnipäev on ikka 26. aprill?’’
„Jah, kevadel sain 26-aastaseks,“ tunnistas ta ohates.

Tõmbasin oma käed tema omadest ära ja katsin oma näo, et pisut rahuneda. Ma olin kogu aeg arvanud, et ta on minuvanune. Meil oli umbes aasta ja mõned kuud vanusevahet... Aga et ta tegelikult tunduvalt vanem on... Et meil on lausa kuus aastat vanusevahet? Ta ei näinud üldse nii vana välja. Seda oli raske uskuda aga eks tema kena nägu võis kergelt ükskõik keda eksitada.

„Ja sul on vend..,“ kordasin imetlusväärselt.
„Jah, ta oli ka ainuke, kellele ma sinust rääkisin.“
See üllatas mind pisut.
„Aga su ema ja isa..?“
„Nad ei taha midagi sellest teada. Nad teavad, et keegi kuskil aga nende käitumine tol suvel rääkis nende enda eest, mida nad arvasid... Pole meie klassist...“
„Kas nad on endiselt koos?“ pärisin, eirates viimaseid sõnu.
„Jah, kuigi terve suhe see just pole... Isa ei tea, mis tegelikult juhtus. Isa vist arvab, et ma peksin varga pooleldi hauda...“ Ta naeris. „Vähemalt sa tead nüüd...“

Noogutasin õrnalt.

„Chase... Ryker... Bancroft..,“ sosistasin. „Kahekümne... kuue aastane. Mida ma veel teadma peaks, enne kui koju lähen ja su nime Google'isse sisse löön?“ üritasin lõbusat ilmet näole manada.
„Ma olen kõik rääkinud, et seletada oma tausta. Kuskohast tulen ja mille eest jooksin ja mis juhtus, et ma siin... riigihotellis olema pean. Ma... eriti kohtupäeva ei oota. Mul pole lihtsalt usku sellesse, et mu ema julgeks tunnistada, mis juhtus. Aga see päästaks mind. Isa olevat saanud arsti tunnistama, et see terviserike, mis sellel värdjal oli, polnud peksmise tõttu ilmnenud... Nii, et... ma valmistan end ette ka selleks, et pean selle kohaga ära harjuma...’’
„Ei...“
Chad naeratas mulle.
Võpatasin, kui kuulsin uksele tugevat prõmmimist.
„Viis minutit veel! Hakake lõpetama!“ kisas valvur ning ma vaatasin Chadi, paanika silmades. Ma pean temaga hüvasti jätma? Ma ei suuda...
Chad oli palju rahulikum. Rabasin tema kätest kinni ja pigistasin neid. Abitu tunne mu sees paisus ja paisus, kuni ma puhkesin taas nutma.
„Ma ei suuda minna... ja jätta sind siia...“
Chad tõusis ja tuli minu juurde, et mind püsti tõmmata. Oma tugevasse sooja embusesse. Surusin oma käed tema selga, oma näo tema rinnale ja lihtsalt nutsin, täiesti paaniliselt. Ma kartsin seda hetke, kui ma temast uuesti lahti laskma pean. Millal ma uuesti saan talle nii lähedal olla?
„Ma armastan sind... Nii väga...“
Chad silitas mu selga ja hoidis mind oma kaisus. Ta surus mu juustesse suudluse ning ma tõstsin oma pea, et teda suudelda. Ma värisesin nutmisest, kui ta huuled õrnalt minu omadel olid.
„Summer,“ sosistas ta.
„ÜKS MINUT!“ kõlas järsku karm hääl Chadi selja tagant. See oli ilmselt seesama mees, kes Chadi minu juurde saatnud oli. Nüüd oli ta teda minu juurest ära viima tulnud.
„Ei,“ kiunatasin ja pisarad mu silmis muutsid kõik häguseks. Ka tema...
„Shh-shh, Summer... Rahune, rahune... Kallis,“ üritas Chad mind veel kiirelt lohutada.

Ta käed libisesid mööda mu keha. Ta surus mu kaelale ja põsele lühikesi suudluseid ja ma soovisin kogu hingest, et aeg seisma jääks... Et me saaks põgeneda siit. Kaugele kust keegi meid ei oskaks otsida. Aga et saaks vaid sellest õudusunenäost eemale...

„Luban sulle, kõik saab korda. Me saame koos olla. Kui me mõlemad tahame seda, siis saamegi, eks? Usu mind... Varsti.“
Noogutasin läbi pisarate ja kergitasin end et teda suudelda. Veel ja veel ja veel. Et mulle see tunne meelde jääks. Et ma suudaks seda ette kujutada kui...
„Ma arma..,“ sosistas Chad, kuid politseiniku vali käratus sundis teda vait jääma.

Ja järsku, liigagi järsku tõmmati Chad minust eemale. Ta sulges silmad ja seisis, käed selja taga, kui politseinik metallikõlksatuse saatel need kinni pani. Kas selle pärast, et olime reegleid rikkunud?
Sõnatult keeras politseinik Chadi mineku suunas ning nende ruumist väljumise taustaks jäid minu valjud nuuksed.

Vajusin uuesti toolile istuma, käte värisedes üritasin nina nuusata ja pisaraid kontrolli alla saada, kui vaatasin Chadi kaugusesse jalutavat kuju. Valvur sisenes ja saatis mu sõnagi lausumata välja ja varsti leidsin end koridorist, kus olin külastusaja algust oodanud. Nüüd ootas seal mind mu vend, Kent.
„Ma kardan,“ oli kõik, mis ma kuuldavale suutsin tuua, enne kui ta oli toolilt püsti hüpanud ja mind kiirelt kallistas ja sellest kohutavast majast välja juhtis.
"Kõik saab korda," sosistas ta.
Ma aimasin, et miski ei saa enam korda.

Sel öösel nägin ma und. Seisin oma toas, akna juures ja vaatasin kaugusesse. Päike oli loojumas ja kõik oranžiks värvinud. Mulle meeldis see... Ühel hetkel vaatas kaugusest mind minu Chad, ta naeratas mulle pehmelt, kuid kui ta hakkas minu poole tulema, oli ta järsku justkui ühes suures puuris kinni. Ma soovisin joosta talle appi, kui ma olin justkui tardunud oma kohale. Vaatasin oma jalgu ning kui uuesti pilgu tõstsin, vaatasin tõtt üleni verise ja kohutavalt moondunud Joshuaga, kes naeris minu üle nagu maniakk.

Ärkasin karjudes.

Enda meelest olin ma kui inimvare. Need mõned päevad olid mulle mõjunud laastavalt ning ma tundsin, kuidas kõik toimuv minust energiat aeglaselt ja piinarikkalt välja imes. Istusin oma toas põrandal, selg vastu voodiäärt ja silmad naelatud peeglisse, kust vaatas mulle vastu tuhmunud välimusega tüdruk. Mina ise.
Ukse kiiksumine tõi mind kuskilt kaugusest tagasi mu tuppa ning kui ma ukse vahel venna poolmurelikku nägu nägin, tabas reaalsus mind uuesti. Kas tõesti? Ma ei taha...
"Sa peaksid..," soovitas Kent ettevaatlikult. Ta viipas voodile mu selja taga, kus mu väljavalitud riided hunnikus lebasid.
"Ja-jah," mühatasin hooletult ning ajasin end püsti. Tõmbasin rätiku peast ja vastumeelselt riided endale lähemale. Vaatasin üle õla Kenti: ''Lubaksid..?''
Ta noogutas kohmakalt ja tagurdas end toast välja.
Tõmbasin musta poolpika seeliku, mis kohtusse minekuks piisavalt viisakas oli, pihani ning libistasin üle pea lihtsa valge ja väikse pluusi. Enda meelest nägin välja piisavalt okei, samuti ei pakkunud ma millegi osas üle, nii et ehk kohtuuksest lastakse sisse. Kuivatasin juuksed fööniga kiirelt ära ning seadsin need lihtsasse hobusesabasse. Käib küll. Mul polnud mingit motivatsiooni end rohkem sättida. See tundus nii kohatu, just see põhjus miks... Oleks võimalik, läheks ma sinna kohale kõige kodusemates riietes üldse.
Peagi asusime kolmekesi teele... Nagu ma arvasin, polnud emal plaaniski mind kohtusse toetama tulla. Ta oli kogu selle asja suhtes neutraalne, kuid kibedusega hinges pidin ma tunnistama, et kui ema sai teada, millisest perekonnast Chad tegelikult pärit oli, leidis ta et ma pole sugugi kehva partii teinud. See tekitas minus kahetisi tundeid. Üks osa minust rõõmustas, et mu ema käitus minuga taas emalikult, teine osa minust oli endiselt seisukohal, et ma ei saa teda usaldada, talle oma ja meie asju rääkida... Vähemalt olid Kent ja mu isa minu poolt.

*
Kohus Chadi üle pidi hakkama täpselt kell üks. Minu nõudmisel olime me hakanud kodust liikuma väga varakult, niisiis olimegi esimestena kohal. Käisin laias koridoris edasi-tagasi, vaatasin kuidas numbrid suurel kellal muutusid ning järjest lähemale saabus see hetk, kui ma võin näha Chadi vanemaid, tema venda... Võib-olla ka tema sõpru..? Ja muidugi Chadi ennast. Ma kartsin mõelda, kui raskeks see kõik mulle muutub. Kuidas ma suudan seal istuda ja püsida rahulikult kohal paigal?
Suur uks koridori lõpus tõmmati lahti ning sisse marssisid ülikondades eri vanuses mehed, mõned naised. Mul polnud aimugi kes need olla võisid. Need, kes asja üle otsuse langetavad? Või Chadi perekonna sõbrad? Kas nende hulgas on tema vanemad?
Kent ja isa vaatasid ootavalt mind ning kui kõik sisenejad olid minust möödunud ja kohtusaali kadunud, kõndisin nende juurde tagasi.
Peagi avati taas uks ning sisse astus kuus inimest. Jäin neid uurima, eirates isa jutustamist sellest, mida ta toimuvastr arvab. Sisenejad sammusid parajal sammul meie poole, mis sai vaid tähendada, et nemadki on samale 'üritusele' tulnud. Uhke välimusega mees ja naine jutustasid kahe mehega ning nende kannul käivad minust paar aastat vanem neiu ja noor mees vaikisid. Kui ma uurisin kaht jutustajat ja püüdsin korduvalt nende vestlusest Chadi nime kinni, olin enam kui veendunud, et tegemist oli Chadi perega. Ja need kaks tähtsa välimusega meest olid ilmselt nende palgatud advokaadid. Vaatasin seda noort meest huviga ning avastasin temas Chadiga sarnaseid jooni. Ta oli kena, sarmikas, kuid vähem võluva pilguga, kui tema väikevend. Lisaks oli ta Chadiga võrreldes, kes oli heas füüsilises vormis, ikka täiesti kiitsakas. Kui teised kohtusaali sisenesid jäi ta välja ja tabas endal minu pilgu. Ta pöördus naise poole, kes ta paremal käel oli ja seletas midagi, naine noogutas ja lasi end kohtusaali saata, seejärel pööras mees taas oma silmad minule.
"Kas te..?" kokutasin vennale ja isale, kuid Chadi vend oli juba meie juures ja ilma neid tutvustada jõudmata, kadus Kent koos isaga eemale.
Mees sirutas oma käe mulle välja: "Summer?"
Mind rabas, et ta mu nime ikka teadis või see tal meeles oli. Manasin näole midagi naeratuselaadset. "Lachlan vist?''
"Mina ise," venitas mees naeratades ja see sulatas jää. "Tundub, et mu vend on minust sulle rääkinud."
"Tundub, et minust sulle ka."
Lachlan naeris. "Väga... Ja ma ei ütle seda vaid selleks, et viisakas olla." Ta vaatas mind ja tõsines: ''Natuke on aega, kas sa äkki sooviksid minuga teed või kohvi juua? Saaksime pisut rääkida veel?''
Heitsin pilgu üle õla venna ja isa poole. "Ee, jah, miks ka mitte?"

Lachlan tellis endale latte, mina jäin oma klassikalise kohvi juurde. Lisasin koort ja poetasin suure kruusi sisse kuus pruuni suhkru tükikest. Kõhklesin veidi, kuid lisasin lõpuks ka seitsmenda, lootuses, et suur suhkrukogus ehk rahustab mind kuidagi.
"Magusasõber?" uuris Lachlan ning tõstis oma lattetassi suule.
"Ei, lihtsalt väga närvis..."
"Minu pärast?"
"Eh," venitasin umbmääraselt ja tundsin end abitult. On, mis on, ma ei tunne ju teda tegelikult. Aga oi, kuidas ma soovisin temaga rääkida, nii et meie vahel poleks mingeid seinu, millest üle ei saa. "Pigem selle pärast, mis varsti toimuma hakkab..."
Lachlan tõsines taas märgatavalt. Ta võttis sõõmu oma lattest ja jäi siis lauaplaati trummeldama. Segasin ikka suhkrut, mis tegelikult juba sulanud oli ja ei suutnud otsustada, kas ma soovin kuulda asjadest tõest või ilustatud versiooni.
"Noh, meil on ühed parimad advokaadid..."
"Chad, tähendab... Chase... Ta ütles, et ta kahtleb, mis siin toimuma hakkab... Just selles mõttes, et kuidas teie isa tema eest seisab..."
"Isa tahab teda kaitsta ja tal ongi parim kaitse, Sum. Isa on teadlik sellest, mis tol päeval toimus ja ta on mu venna poolt. Ära muretse üleliia."
See, et ta mulle lihtsalt Sum ütles, oli kuidagi nii hea ja kodune. Tundus, et ta suhtus minusse hästi.
"Aga ma ikkagi kardan... Ta ju ei tahtnud midagi halba, ta ju lihtsalt... Ta ei tapnud seda meest. Ta pole süüdi."
Lachlan noogutas. "Ma olen sinuga nõus, Summer. Eks asjade kokkulangevus on halb, kuid ma arvan, et meie advokaadid on oma tööd hästi teinud ja kaitsevad mu venda edukalt. Eks vandekohus otsustab..."
"Oh issand," toetasin pea kätele ja sulgesin silmad. Mu sees võttis võimust täielik tunnete virr-varr. Meeletu ärevus, meeletu pinge, mis pani pea ja kogu keha valutama... Mul oli tunne, et ma varisen ühel hetkel selle tohutu koorma all kokku.
"Sa tõesti armastad teda."
"Jah, loomulikult,'' vastasin talle viivituseta.
"Ma ei küsinud seda," muigas Lachlan mulle, kui ma oma segaduses pilgu tõstsin. "Lihtsalt tunnistasin fakti. Seda on näha."
Võtsin sõõmu oma kohvist ja vaatasin enda ees istuvat meest. Vendade sarnasus oli tegelikult ikka väga suur. See vaid tekitas minus vastupandamatu soovi Chadi näha... Küll aga kuskil mujal kui siin...
"Sa oled hoopis teistsugune. Chase on rääkinud mulle sinust ja mulje sinust jäi hea. Ma tõepoolest ootasin sinuga kohtumist, et näha, kas sa oled ikka päris. Need eelmised... uuh." Lachlan raputas naerdes pead. "Nad armastasid tema nime rohkem kui teda ennast. Omavahel öeldes mulle tundus, et niikaua kuni Chase oli oma eluoluga rahul, oli ta ka nendega rahul... Siis ta ei osanud muud tahta. Aga kui tal käis see krõps ja ta soovis ära minna, näha päris elu, muutus kõik. Ja eks ta soovis sellest ajast alates leida enda kõrvale kedagi, kes hooliks temast tema enda pärast, kuid ta ei arvanud iial, et leiab kellegi nii ja veel kellegi sinusuguse... Ja sina ei teadnud tegelikult siiani, kes ta on. Mul on hea meel, et sina tema kõrval oled. Et sa temast siiralt hoolid."
Mu süda põksus tormakalt, kui ma Lachlani kuulasin. Chadilt polnud ma kunagi seda kuulnud aga see huvitas mind nii väga. Samas kellele ei meeldiks midagi sellist kuulda?
"Tookord kui ta sulle valetama pidi ja koju tagasi tuli..."
"Ta rääkis mulle sellest," pistsin kiirelt. Küll aga mitte sellest, kuidas ta hakkama sai.
"Ma nägin, kui katki ta oli. Tal oli väga valus sind jätta. Ta suurim soov oli sind enda juurde tagasi saada, kuid ta kartis kogu aeg, et sa oled oma eluga edasi läinud ja unustad ta varem või hiljem." See, kuidas ta seda ütles, andis mõista, et Chad oli talle mu tempudest rääkinud.
"Ma ei... Tähendab, ma ei läinud, ma lihtsalt..." Ei, seda on ikkagi valus kuulda.
"No pole hullu, arusaadav, et sa said haiget. Et sa sellist asja taluma pidid ja mille nimel..? Vähemalt sa armastad mu venda ja ma olen sulle selle eest väga tänulik. Sa oled talle nii hästi mõjunud ja ma toetan teid igati. Kui see lõpeb hästi, siis ma arvan, et küll mu vanemad ka sinuga tutvudes aru saavad, kui hea sa talle oled." Lachlan lõpetas oma lattega. "Arvestades kõike nad peavad sinuga leppima, kuna Chase ei kavatsegi sul enam minna lasta," naeris ta.
"Ah nii," naeratasin talle tagasihoidlikult vastu. Seda oli hea kuulda, kui hirm selle ees, mis varsti toimuma hakkamas oli, kasvas meeletu kiirusega. Igasugused naljaviskamised ei mõjunud niimoodi mulle mitte üldse.
Põimisin oma käed ümber oma kohvikruusi ja neelatasin. Mu kõhus keeras.
"Ma kardan väga," tunnistasin Lachlanile vaikselt. "Mida ma teeme, kui ta jääb süüdi?"
"Me ei tohi nii mõelda," vastas ta kiirelt.
"Aga see võimalus on hetkel sama suur, kui see, et ta pääseb..."
"No siis me kaebame edasi ja kaitseme teda veelgi paremini. Me ei anna alla... Mu vanemad klaarisid ka peale seda omavahelised asjad ära ja me tahame selle selja taha jätta."
"See tundub nii keeruline..."
"Eks see ongi."
„Millal sa teda viimati nägid?“
„Eile,“ vastas Lachlan. „Ta oli omadega nii läbi. Just enne oli isa koos advokaatidega tema juures pikalt olnud ja lõpuks kui ma soovisin teda näha, ei tahtnud nad mind esialgu lastagi venna juurde. Lõpuks ikkagi tehti erand.“
„Millest te rääkisite?“
Lachlan mõõtis mind pilguga ja tundus nagu ta valiks, mida ning kuidas öelda. „Ta pole just kõige positiivsemalt selle kõige suhtes häälestatud. Ma arvan, et ta võib-olla valmistab end ette kõige halvemaks tulemuseks. Viisin talle eile mõned asjad ka, et ta end korda saaks teha, kuid ta keeldus neid kasutamast. Kipun arvama, et ta ei muutnud vahepeal oma otsust...“
„Millegipärast ta ütles mulle, et ma ei pea täna siia tulema, kui ma tema juures käisin.“
Lachlan ohkas. „Täpselt selle pärast.“
„Aga ma olen siin, ma ei saa ju muudmoodi...“
„Võib-olla talle kulubki ära sinu nägemine täna. Saab äkki motivatsiooni... Ehk mul õnnestub pausi ajal temaga rääkida, saan talle pisut sõnu peale lugeda.“
„Ära ole temaga liiga karm,’’ palusin Lachlani.
„Muidugi mitte.“
Kui mu mõtted triivisid kaugemasse tulevikku, kujutasin seda viimastel päevadel alati ette koos Chadiga. On jäänud vaid see õudus, rohkem takistusi ei oleks. Me saaks rahus koos olla... Korrata lõputult neid päevi ja öid, mis me oleme koos veetnud ja teha tasa kõik need, mis me oleme pidanud lahus veetma. Seepärast oli tulevik ilma Chadita midagi, mida ma ei suutnud ette kujutadagi.
"Lachlan?"
Võõras hääl tõi mind mu mõtetest reaalsusesse tagasi. Nägin ruumi kaugemas otsas seismas seda noort naist, kelle kõrval Lachlan varem jalutanud oli. Naine saatis meie poole vabandava naeratuse ja tuli lähemale.
Lachlan tõusis: "Saangi teid tutvustada... Summer, tema on minu kihlatu Sophia. Sophia, tema on Summer, kes mu venna,’’ Lachlan mõtles viivuks. ’’...südame röövis."
"Väga meeldiv," naeratas Sophia mulle soojalt. "Ma tulin teid kutsuma, peame minema... On aeg."
Mu keha läbistas värin ja mu silmadesse trügisid pisarad.
"Oh, kullakene," sosistas Sophia vaikselt ja sirutas oma käed mu ümber, et mind lohutada. Mind hämmastas tema lahkus ja soojus, kuid just tugi oligi see, mida ma vajasin. Lachlan kallistas meid mõlemat. "Summer, sa pead tugev olema nüüd, eks? Ükskõik, mis... Ma tean, et see on raske aga katsu kohtusaalis rahulik olla. Tal on nii veelgi raskem, kui sind nii peab nägema."
Hingasin sügavalt sisse-välja ja kuivatasin silmad salvrätikusse, mille laualt võtnud olin. Kolmekesi seadsime sammud kohtusaali poole, kus nüüdseks rahvast juba palju rohkem oli. Lachlan ja Sophia läksid koos saali, et Bancroftide juurde istuda. Märkasin, et Chadi vanemate seljatagused kohad olid kõik kinni. Tähendas, et sinnapoole me istuma ei saa minna... Peame kuhugi mujale minema.
"Noh, lähme?" ilmus Kent mu selja taha ja tõmbas mu endaga kaasa. Istusime keskele, kust vähemalt mulle tundus, näen ma Chadi hästi. Vähemalt senikaua kuni keegi mu ette ei istu. Isa istus mu kõrvale ja võttis mu käe oma suurte pihkude vahele ning pigistas seda. "Rahu," sosistas ta, mu ärevat ringirändavat pilku nähes. Noogutasin ja otsisin Lachlani, kes oma isa kõrval istus. Chadi ema istus uhkelt, pea püsti ja ootas, samal ajal kui ta abikaasa veel midagi advokaatidega arutas.
Ja siis, täiesti järsult, toodi sisse Chad. Mulle tundus, et mu süda lakkas tuksumast. Ahmisin vaid teda sisse, mu pilk naelutatud talle, kui ta silmad otsisid teisest saali otsast minu nägu.
"Ma olen siin," pomisesin, kujutades vaid ette, mida ta tunneb mõeldes miks mind ei ole. Kuigi ta oli öelnud, et ma ei pea tulema, oli mu kohus tulla ja olla talle toeks. „Ma olen siin,“ sosistasin, soovides, et Chad mind juba ometi märkaks. Ta viidi istuma ning kogu see aeg ma jälgisin teda. Möödas olid vaid mõned päevad, kuid ta oli nii teistsugune. Kergelt habetunud, tõsine, loid ja justkui kaks korda vanem kui ta tegelikult oli. Ta langetas pea ja samal ajal istus täpselt minu ette üks mees, kes mind Chadi eest varjas. Kent pakkus kiirelt kohtade vahetamist, millega ma koheselt nõus olin, kuid isegi selle vahetuse jooksul polnud Chad mind märganud. Ta tundus justkui kuskil mujal olevat. Ta jälgis õhku enda ees ja mina palusin mõtteis mitmeid kordi, et ta pea tõstaks ja minu poole vaataks. Ehk tõesti mõjuks talle teadmine, et ma olen kohal, just hästi?
Täpselt sel hetkel, kui teadvustati, et kohus hakkab ja kohtunik sisenes, tõin ma järsult kuuldavale saalis hästi kajava aevastuse. Ja sellest piisas, et Chad tabas ära, et ma olen kohal. Ta suu kaardus pisut ning mulle tundus, et mingi osa temasse kogunenud pingest kadus. Ta otsis silmadega minu pilku ning kui me lõpuks teineteist niimoodi leidnud olime, suutsin veidi rahuneda. Üritasin talle huultega sõnu voolida, peas tiirlemas küsimus, kas mina samuti ei saaks Chadiga vaheajal rääkida? Samas aimasin, et see võimalus oli vaid tema perekonnale ja seegi oli hästi saadud.
Kohtupidamine ei erinenud eriti sellest, mida ma olin näinud uudistes või filmides. Kuna ma olin Chadi looga kursis, ei tulnud asjas minu jaoks uusi keerdkäike välja. Kõik oli ikka nii nagu Chad mulle meie viimasel kohtumisel rääkinud oli, kuid ma värisesin seal istudes ja süüdistajaid kuulates nagu haavaleht. Iga uus nüanss selles loos võis kõigele kriipsu peale tõmmata ja see tõenäosus oli hirmuäratavalt suur...