Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Istusin vannitoas ja lihtsalt ootasin. Olin seda juba kaua teinud, vahepeal ka ühe ajakirja läbi lugenud, kuid kellaaja järgi otsustades tundus, et võiksin veel seal natuke aega olla.
Võpatasin, kui keegi tugevalt uksele prõmmis: „Summer, kurat, mida sa teed seal?“
Kent kõlas kurjalt, kuid ma teadsin, et tegelikult ta seda polnud.
„Ee, midagi,“ hüüdsin vastu ja vaatasin seda segadust, mis ma korraldanud olin. Kraanikausis oli värvitops, pintsel, pesumasina peal juuksevärvi karp ja kasutusjuhend laiali... Oleks võinud äkki tõesti juuksurisse minna? Oleks vähemalt tulemuses kindel saanud olla ja ei peaks nüüd ise pabistades ootama, mis lõpptulemuseks on.
„Kui sa midagi ei tee, siis äkki oleksid nii lahke ja läheksid teeksid seda mitte midagit näiteks oma toas edasi? Ma tahan vetsu. Ja kohe.“
„Mul on siin seda vaja teha,“ vastasin ja turtsatasin naerma. „Mine käi õues ära?“ pakkusin lõbustatult. „Meestel käib see nii märkamatult...“
Kuulsin Kenti ukse taga naermas. „Kas ma olen sinu meelest vahepeal koeraks muutunud, et õues puudele jalga tõstmas käin?“
„Eih,“ vastasin ja silmi pööritades ajasin end püsti. Lõin segadusele käega ja klõpsasin ukse lahti, et ise mõneks ajaks vannitoast väljuda.
Kent astus vannituppa aga pöördus siis mind vaatama: „Oot, mis asja... sa... teed?“ Ta näole ilmus lai irve. Nojah, ma teadsin, et kilemütsiga ma näen naeruväärne välja. Ilu nõuab ohvreid, nagu öeldakse.
„Juukseid värvin, lollpea.“
„Miks?“
„Hakkasin oma heledaid juukseid igatsema,“ vastasin, kuid see kõlas rohkem küsimusena.
„Naiste soenguvahetus pidi olema seotud elus edasiminekuga või midagi sarnast?“ kohmas Kent ja uudistas värvipakendilt pilti,  et aimu saada, mis värvi mu juuksed
peagi olema peaks.  
„Nii nad räägivad... Eks ma siis jätan kõik, mis olnud, minevikku.“ Kehitasin õlgu aga mitte sellepärast ei otsustanud ma oma juukseid värvida. Esialgu selleks, et Chadi... üllatada, kuid nüüd tundus, et olin alateadlikult või kuidagi tõesti muutuse kasuks otsustanud hetkel, kui üks eluetapp läbi sai.
„Chad saab kreepsu, kui näeb..,“ lõkerdas Kent naerda ja ma ärritusin selle mõtte peale. See on viimane asi, mida ma tahan. Ma tahan olla tema jaoks endine... Selline nagu alguses. „Kõik ikka läheb vastu sügist tumedaks, sinna heledaks.“
„Kas sul mitte polnud tohutult suur vajadus vetsu pääseda, või mis?“
„Ja-jah,“ naeris Kent ja tõmbas ukse kinni. „Mu õde blondistub, oh my god..,“ kuulsin teda ohkamas.
„Kent, see on kõigest helepruun!“ hüüdsin.
„Blondiin,“ kostis vend vastu.
„Helepruun!“ kordasin ja kui pilk vannitoatule lülitile seisma jäi, otsustasin Kentile väikese õppetunni anda- kustutasin tule ära.
„Kuule, mida! Pane tuli põlemaaa! Ma ei näe midagi!“
„No täpselt- sa ei näe isegi värvidel vahet teha,“ laususin ja jätsin Kenti pimedasse vannituppa asjatama, olles enda üle kohutavalt uhke, et teda pisut kiusata sain.


Kogu see sehkendamine juustega oli võtnud mul nii kaua aega, et kui ma juukseid päris viimast korda loputasin, tundsin end lausa unisena, kuid une pidin õhtuks jätma. Juukseid kuivatades mõtlesin, millal Chad ometi jõuab. Kas ta on üllatunud mu värvimuutusest? Kas talle meeldib? Ei meeldi? Mida ma siis teen, kui ta pole sellega rahul? ’’Siis sa värvid tagasi tumedaks, Summer,’’ ütlesin vaikselt iseendale.
Peeglist vaatas mulle vastu ilusate helepruunide juustega tüdruk. Naeratasin oma peegelpildile. Tumedad juuksed muutsid mu näo kuidagi liiga heledaks, helepruun oli päris hea. Võib-olla ühel päeval muudan veelgi heledamaks. Samasuguseks nagu ma olin meie esimesel suvel..?
Oma toas vahetasin riided ja otsustasin väikese minikleidi kasuks, mis ilusti ümber keha oli. Kammisin juuksed kohevaks ja lasin neil vabalt oma õlgadele langeda. Igaks juhuks värvisin ripsmeid ja jaurasin jumestuskreemiga samuti, et enda meelest viimase peal välja näha. Peale seda jäi üle vaid oodata.
Mul oli isegi naljakas tõdeda, et iga kord viimasel ajal, kui ma Chadi siia enda juurde ootasin, ei teadnud ma iialgi, kus teda oodata. Kas ukse või akna taga. Kuigi ta polnud enam mingi saladus ja mina ning tema polnud enam saladus, oli üsna loogiline, et ta tuleb välisukse taha, koputab, uks avatakse ning ta kutsutakse sisse. Kui ema sattus seda tegema, siis ta rääkis Chadiga ainult nii palju kui vajalik oli. Vähemalt oli areng seegi.
Kui aus olla, meeldis mulle, kui Chad tuli minu juurde akna kaudu. Nii ei teadnud keegi, et ta oli minu juures ja see tegi iga korra, teatud määral põnevaks. See oli nii romantiline, justkui mõnes filmis...
Ma oletasin, et kui Chad tuleb, tuleb ta alles hilja õhtul. Umbes siis kui päike loojumas on. Viimasel ajal oli ta alati pimedaks siia jõudnud ning ma eeldasin, et ka see õhtu ei saa olema erand.

„Ou, tibi, kes sa oled ja kus mu õde on?“ hüüdis Kent irvitades, kui ma kööki sammusin ja külmkapist midagi süüa otsima hakkasin. Kuna midagi isuäratavat ei leidnud, otsustasin mikrokas lihtsalt kuumi juustusaiu teha. Ladusin saiaviiludele juustu ja sinki ning pistsin taldriku umbes minutiks ahju.
„Kas te lähete täna välja, et sa end üles lõid?“
„Ei,“ raputasin pead ja jälgisin mikrokas keerlevat taldrikut. „Lihtsalt panin kleidi selga.“
„Ja-jaa, vean kihla, et kui Chad sind nii näeb, siis ta jookseb karjudes minema.“
Mikrokas hakkas piiksuma ning ma võtsin oma taldriku välja. Kent pätsas mu selja tagant möödudes ühe juustusaia ning hävitas selle kahe suure ampsuga.
Üritasin teda jalaga tagumikku lüüa, kuid ei saanud talle pihta. Kent lihtsalt naeris lõbustatult ja sammus siis tagasi oma kohale, kus ta oli istunud, söönud ja mingit ajakirja sirvinud.
Valasin klaasi mahla ja sõin oma saiad sealsamas püstijalu ära, seejärel pidasin plaani natuke aega telekat vaadata aga kuna ema ja isa olid süvenenud mingi jutusaate vaatamisse, tulin elutoast tulema ja läksin sama targalt kööki tagasi.
„Ma ka ei tea, millal ta tuleb,“ ütles Kent mu ilmet nähes. „Katsu olla, sa oled nagu armunäljas pubekas. Mine laki varbaküüsi või midagi.“
„Ma pole iial varbaküüsi lakkinud,“ torisesin vennale vastu ja valasin omale uue klaasitäie mahla. Paha mõte, mõtlesin. Arvestades seda, mis mul plaanis oli.
Varsti kuulsime tugevat lühikest koputust ning jäime Kentiga üksteist jõllitama.
„Noh, mida sa passid nüüd?“ kergitas ta üllatunult kulme, kuid ma ei suutnud kohapealt liikudagi. Äkki on see hoopis Lexie, mitte Chad? Samas kas Lexie tuleks sellisel kellaajal? Ma kartsin pettuda, seetõttu ka ust avada...
„Okei-okei, ma lähen,“ venitas Kent laisalt ja tatsas esikusse.
Natukese aja pärast kuulsin madalat jutuvadinat ja naermist ning hääled muutusid valjemaks. Kui ma selgelt neid kuulsin, valasin viimase sõõmu mahla kurgust alla ja silusin igaks juhuks juukseid ja jäin sõrmedega tööpinda trummeldades ootama Chadi reageeringut sellele, milline ma välja nägin. Aga ma võisin kihla vedada, et Kent valgustas teda juba selle koha pealt...
Lõpuks ilmus Chad nähtavale. Mu süda jättis ühe löögi vahele ja üritas seda siis kuidagi korvates tormiliselt edasi kapata. Ta nägi nii kena välja... Puhas, võluv, sarmikas. Mu pilk peatus ta riietel, mis olid kahtlaselt... liiga korras, kuid ma ei vaevunud selle peale üldse mõtlema, kuidas see võimalik oli. Esimesel suvel sellist asja polnud. Kuidas nüüd? Need ei saanud olla ka Kenti riided, kuna Kent oli Chadist tunduvalt kiitsakam.
Chad naeratas mulle, tuli mu selja taha, libistas käed mu piha ümber ja suudles mind tervituseks kaelale. Juuksed jäid küll natukene ette aga hiljem minu toas kindlasti mitte...
„Tere õhtust, ilusake,“ sosistas ta. „Kent ütles, et värvisid oma juuksed punaseks aga mul hea meel näha, et otsustasid parema värvi kasuks.“ Ta naeris.
„Mh!“ turtsatasin ja kissitasin Kenti suunas silmi. „Ta kiusab mind, kogu aeg,“ kurtsin Chadile, mille peale mõlemad naersid.
„Sina mind ka,“ nentis Kent.
„Sina alustad iga kord.“
Kent eiras mind ja viis oma kasutatud nõud kraanikaussi. Ma ei pannud tähelegi hetke, mil ta köögist kadus ja me Chadiga kahekesi olime jäänud.
„Tahad midagi süüa?“ küsisin vaikselt Chadilt. Toetasin oma pea tema vastu ning sulgesin silmad. Issand, ta lõhnas ka nii hästi. Ma üritasin mitte mõelda, kuidas see võimalik on, vaid hoopis nautida meie koosolemist. See on kõige olulisem...
„Ei,“ vastas ta lühidalt.
„Oled söönud?“
„Jah.“
Ta libistas oma käed pisut allapoole ning aeglaselt, mööda mu keha, taas üles. Mul oli nii hea, kuid ma oleks tahtnud ümber pöörata. Ta silmadesse vaadata... Põimisin oma sõrmed tema omadega.
„Ma ootasin sind nii väga.’’
„Kuidas sul olla on?“ küsis Chad vaikselt. Esialgu ma ei taibanud, kuskohast selline küsimus järsku tuli, mõne sekundi pärast taipasin, et ta küsis seda seepärast, et vahepeal oli toimunud nii mõndagi... Loomulikult ta tundis huvi, kuidas ma peale teatud sündmusi end tunnen.
„Sinuga koos on väga hea.“
„Tore kuulda.“
„Kõik on rahulik, ma ei karda enam,“ laususin ja haigutasin poolteeseldult, et me edasi minu tuppa liiguks. Seal saame segamatult koos olla.

Mu tuba oli üsna pime, kuid mitte nii pime, et midagi näinud ei oleks. Ma ei lülitanud tuld põlema, vaid jäin korra keset tuba kohmetunult seisma. Olin sisenedes kohe toa seestpoolt lukku keeranud.
Vaatasin, kuidas Chad oma pusa üle pea tõmbas ning selle tugitooli viskas. Seejärel astus ta akna juurde, et see natuke lahti teha. Toas oli õhk tõesti natuke liiga soe.
Liikusin vaikselt Chadi poole ning kui ta pöördus, sirutasin oma käed ta kaela ümber, et teda suudelda. Tundsin, et see mõjus talle üllatusena ja mulle meeldis see. Chad vastas mulle kirglikult ja isegi karmilt. Ta käed olid ümber mu peenikese piha ning ta surus mind tugevalt enda vastu ja ma tundsin, kuidas ma olen varsti lausa nii hingetu, et ma pean ta endast eemale lükkama, et hingata saaksin.
Justkui mu mõtteid lugedes, peatus Chad momendiks, kallutas pead teisele poole ja jätkas veelgi tormakamalt meie suudlust. Tundsin, kuidas ta käed üle mu puusade tagumikule liikusid, seda kergelt pigistasid ning seejärel liikusid tema käed taas mu külgedele. Mu keha läbistas värin, kui tundsin, kuidas Chad mu kleiti ülespoole rullima hakkas. Hakkasin kõige toimuva ees juba hirmu tundma, kuid samas üritasin end rahustada mõttega, et ma olen seda juba ammu tahtnud ju. Ma tahan ainult teda, tema on see õige, temaga on seda õige teha...
Mu käed libisesid Chadi kaela ümbert allapoole, tema rinnale ning kohmakalt üritasin ma teda tema t-särgist vabastada. Chad naeris vaikselt ja aitas mind natuke.
„Sa oled nii närvis, oled ikka kindel, et...?“
Noogutasin ja viskasin ta käest särgi rabades selle pusa kõrvale tugitooli. Värisevate kätega asusin tema vööd lahti tegema, kuid Chad surus taas oma huuled minu omadele ja ma ei suutnud oma käte tegevust kontrollida. Mu käed jäid tema kergelt lihaselisele kõhule, samal ajal kui tema omad silitasid mu keha ja rullisid mu kleiti aina ülespoole.
Teadvustasin endale, et kaugel pole see hetk, kui ma seisan tema ees, jalas vaid mustad pitspüksikud- nii alasti pole ma tema ees veel olnud... Ja ta oli ikka veel oma teksastes.
Tundsin, kuidas Chadi keel minu omaga kohtus ja ma olin oma paanikas täielikult pead kaotamas. Mis siis saab, kui ta kleidi mu seljast ära võtab ja aluspüksid ka ja... Appi, kuidas see üldse käib!? Ja ma veel arvasin, et mina võtan täna õhtul ohjad üle ja olen äärmiselt seksikas girlfriend. Vale, vale, vale... Ma olin täielik paanikaosakond ja iga hetk minestamas, sest Chad lihtsalt võttis mind hingetuks ja üllatas mind totaalselt. Või kas ta sai äkki aru, mis mul plaanis oli? Või oli tal sama plaan minuga? Ma ei suutnud eriti selgelt mõeldagi, rääkimata oma keha kontrollimisest.  
Chad langetas oma käed ja ma kuulsin vööpandla kõlksatust. Tundsin, kuidas ta oma vöö avas ja lõpuks teksad allapoole lükkas ning neil maha langeda lasi. Ta käed leidsid taas oma koha mu kehal, kui ta pükstest välja astus ja mind õrnalt voodi poole lükkas.
Tõstsin oma käed, kui Chad mu kleiti üle rindade lükkama hakkas nii et ta saaks selle üle mu pea seljast ära tõmmata. Kleit langes meie kõrvale põrandale. Olime mõlemad aluspükstes- mina oma pitspüksikutes, Chad bokserites. Tundsin teda oma alakõhu vastas ja kas hirmust või ootusärevusest eelseisva ees, hakkasin üle keha kergelt värisema.
Chad lükkas mind õrnalt voodile pikali ning ma aitasin end küünarnukkide abil voodi keskele. Toetasin pea patjadele ja jäin vaatama, kuidas Chad minu juurde tuli. Üritasin sügavalt sisse-välja hingata ja normaalselt rütmi säilitada, kuid märgates, et Chad vabanes veel oma viimasest riideesemest ja seegi lõpuks põrandal hommikut ootama jäi, tegi mu süda paar saltot ning hingamine oli muutunud katkendlikuks.
Mu rind tõusis ja langes kiirelt ja kuigi ruum oli väga hämar, tundsin ma, kuidas Chadi pilk ainiti minul püsis. Mu silmad otsisid tema omasid, peaaegu nagu abipaluvalt. Juhendusi ootavalt...
Kõverdasin põlvedest oma jalgu, kui Chad mu peale tuli. Ta käed silitasid mu keha, tema niisked huuled otsisid minu omasid ning avastasid mu keha ka mujalt... Vaatasin lage, hingasin täiesti kaootiliselt ega suutnud end lõdvaks lasta, kuigi üritasin oma paanikat maha suruda. Tema käsi rändas alla mu püksikutesse ja ma tõin kuuldavale midagi kiunatuselaadset. Chadi käsi peatus ning ta huuled liikusid mu kõrva juurde.
„Kas sa kardad?“ sosistas ta.
„Pigem nagu... ei tea kuidas... olla..,“ vastasin vaevukuuldavalt, õigeid sõnu otsides.
„Kas sa pole enne..?“
Raputasin õrnalt pead. Millegipärast ma olin alati arvanud, et ta teab seda. Või vähemalt aimab. Või siis... jah. Eks tal võis olla ka omajagu alust teistmoodi arvata...
„Kavatsesin end hoida...“ Tahtsin lisada, et tema jaoks, kuid tundus, et Chad mõistis seda ütlematagi. Ta naeratas viivuks. Justkui tänulikult või tunnustavalt.
„Kas sa oled..,“ küsisin, häbenedes oma uudishimu, kuid samas leidsin, et mul oli õigus teada, kui ma juba olin otsustanud end talle anda.
Chad mühatas, kuid ei vastanud konkreetselt ei või jah. Mis tema enesekindlat käitumist puudutas, siis sellest sain aru, et ma kohe kindlasti pole tema esimene vallutus. Aga ma tahaks olla vähemalt tema viimane...
„Sshhh, lase end vabaks,“ sosistas Chad ja jätkas suudlusega.
Ta vasak käsi hoidis mu nägu, parem käsi lükkas püksikuid mööda mu reisi allapoole, kuni ma kergitasin oma jalgu, et ta need ära võtta saaks.
Ja hetk hiljem oli Chad tagasi mu peal, veelgi rohkem vastu mind kui varem. Värisesin üle kogu keha, kuid tema suudlusele vastates tundsin ka meeletut iha, mis kogu mu hirmu tahaplaanile jätmas oli. Mu peas tiirles palju küsimusi, kuid neile polnud enam mingit lootustki vastuseid saada. Võisin vaid tunda ja tajuda.
Libistasin oma käed tema kaela ümber, kõverdasin jalgu natuke rohkem kui enne ning avasin end talle rohkemgi veel. Surusin oma keha tema oma vastu ja nautisin Chadi tugevate käte puudutust, õrnu silitusi, meie enneolematut lähedust. Mu selg kaardus veidi, kui tundsin alakehas kerget valusööstu, mis kestis vaid lühikese hetke. Mu hääl värises, kui ma tema huulte vastas õrna ohke kuuldavale tõin. Chad liigutas end alguses kergelt ning meie uus suudlus mõjus mulle kui valuvaigisti, muutes selle kõik, mis ta tegi, nii heaks...
Kui ta tempot tõstis, katkestasin suudluse ning ahmisin õhku, tundes all kehas mõnusat survet. Chadi huuled liikusid ahnelt mu kaelalt allapoole ning siis jälle tagasi üles. Ta võttis mu käed, me sõrmed olid vaheliti põimitud, kui ta neid meist eemal hoidis, mu voodipeatsis olevatesse patjadesse surus. Lükkasin oma keha Chadile vastu, kui ta aeglustas oma liikumist. Tahtsin oma käsi tema juustesse peita, neid sasida, kuid ta hoidis minu käsi enda omadega endiselt tugevalt kinni. Ta keel leidis kirglikus suudluses taas minu oma. Olin nii piiri peal, et ei suutnud end enam korralikuks vastusuudlusekski kokku võtta. Lasin tal kõike juhtida ning nautisin teda ja seda meeletut erutust, mis kogu mu keha oma võimusesse oli haaranud. Mu hingamine aina kiirenes ja kiirenes, süda peksles ning pinge mu alakõhus aina kasvas ja kasvas. Chad liikus taas tugevalt ning ma tundsin pisaraid silmis, kui mu sisse kogunenud pinge ootamatult vallandus ja ma seejärel end kogu oma hingega talle andsin.