Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Selline pisut rahulikum osa... But hey, üsna uskumatu et ''nii ruttu'' juba uus osa, eks ole

Igatahes minu oli väga pingeline öö. Hakkasin kuskil kolme paiku lugema ja seejärel kirjutama ning kõik läks hästi, kuni selle hetkeni, kui ekraanil kõik asjad kinni lõid ja arvuti hakkas mingeid uuendusi installima Selleks ajaks oli kell vist umbes pool viis, kui ma pikali halasin, et kurat, kõik on metsas, ma ei suuda seda kõike uuesti kirjutada... Seda on varem ka juhtunud ja üldiselt ma olen enda meelest siis isegi paremini kirjutanud, kui uuesti olen sunnistud seda tegema.

Aga kui mul läpakas toibus ja Wordi uuesti lahti lõin siis oli tõeline kergendus näha, et autosave päästis mu öö Ja ma sain rahus jätkata sealt, kus pooleli jäi :) Magama sain alles kuskil 6.30 paiku

See osa on siis ka pikem, kui mõned eelnevad osad. Kui eelmine osa oli vist 3-4 lk, siis see on koguni peaaegu et 8 lehekülge pikk. Sõnu umbes 2250. Vot nii.

Ma ootasin õudusunenägusid, kuid olin üllatunud, kui varavalges silmi avades sain vaid kinnitus faktile, et magasin imehästi. Tõin kuuldavale rahuloleva mõmina ja hõõrusin aeglaselt silmi.

Olin magama jäänud vasakul küljel, ärgates olin kõhuli, parem põsk vastu pehmet suurt patja, mida ilmselt enamus ööst oma haardes hoidnud olin. Padja asemel oleksin soovinud oma käte vahel hoopis kedagi teist hoida, kuid see keegi oli eelistanud veeta oma öö tugitoolis, minust paari sammu kaugusel.

Keerasin end istuli ja kuigi ma teadsin, et Chad lubas terve öö minu juures olla, tundus millegi pärast ikka uskumatuna ta endiselt tugitoolis istumas leida. Magamas. Ja veel sellises asendis, et ma kujutasin ette, kui valus ta kael olla võib. Ta üks jalg oli väljasirutatud, teine kindlalt paigal. Peaaegu et samamoodi, kuidas ta õhtul sinna istuma oli jäänud. Chadi käed olid risti rinnal ja pusa kapuuts varjas tema rahulikku magavat nägu, mis oli vajunud vasakule poole. Naeratasin ja sättisin end patjade najale istuma. Millal mul veel avaneb nii hea võimalus sellist imelist vaatepilti hommikul nautida? Ta on peaaegu et alati pärast mind magama jäänud ja juba enne mind ärganud... Me oleme tegelikult nii vähe sedasi koos olnud, ta on vaid paar korda siin minu juures, minu toas öö veetnud, kuid mitte kunagi pole me kaugemale liikunud. Me polnud nii kaugele jõudnud, kuid sisimas tundsin, et ma olen selleks nii valmis. Ilmselt olin jõudnud arusaamisele, et Chad ongi see õige mu jaoks. Aga et Chad asjadele hoogu ei tahtnud anda, pani mind kõvasti kahtlema ja eneselt küsimusi küsima. Ega ma oma võimalusi maha pole mänginud..?

Chad oli magades veelgi kenam, nii rahulik samas jõuline, enesekindel isegi nii... Ihaldatav? Ei, see pole õige sõna, sest ta on ju minu oma? Ta oli lihtsalt kõik... Salapärane aga nii perfektne.

Üritasin tõrjuda peast kõik kahtlustavad mõtted ja keskenduda vaid sellele hetkele, sest meil on nii palju kaotatud hetki. Minul on nii palju kaotatud hetki, millest ühe võitsin just tagasi...

Mul polnud lõpuks aimugi, mis kell olla võis. Majas tundus endiselt vaikne olevat, liikumist polnud, päike tundus alles üsna madalal olevat, seega arvasin, et seitse ehk ikka. Kõik oli nii rahulik.

Chad liigutas end veidi ning ma jäin teda ootusärevalt silmitsema. Ta liigutas pisut pead ja üritas end pisut kohendada, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Mul oli äärmiselt kahju, et ta oma öö ebamugavas tugitoolis veetma pidi. Ma kujutasin ette kui väsinud ta tegelikult võis olla, kuigi ta ei näidanud seda välja. Oletasin, et ilmselt ma magasin nii sügavat und ja keha taastus pingest ruttu ning seepärast olingi kõige varajasem.

Olin seal istunud juba enda meelest liikumatult päris tükk aega, kui otsustasin, et võiksin minna hommikusöögiks midagi tegema ja siis see tuppa tuua, kui Chad ärkab. Kui ma aga voodist peaaegu, et juba väljas olin, ehmatasin paigale, kui kuulsin vaikset mühatust. Chad ajas end korralikult istuma ja hõõrus käega nägu ning libistas sellega kapuutsi peast.
„Tere hommikut,“ naeratas ta ja mul jättis süda löögi vahele. Ma ei mõistnud, milles asi oli aga ma lihtsalt vajusin tagasi voodisse istuma, silmad naelutatud Chadile. Tema ilusatesse, minust läbinägevatesse silmadesse oli hoopis teine asi vaadata. „Kuidas magasid?“ küsis ta püsti tõustes ja akna juurde seisma jäädes. Ta vaatas korraks välja, astus seejärel minu juurde ja kummardudes suudles mind õrnalt, peaaegu et õhkõrnalt laubale. Ma sulasin...
„Hästi,“ vastasin talle ja mu käsi tõusis, et tema kaela ümber libiseda ja teda enda lähedal hoida. Ma tahtsin veel rohkemat, kui see õrn musi mu laubal. Sirutasin end pisut Chadi poole, libistasin teisegi käe tema kaela ümber ja suudlesin teda rahulikult, et lühikest hetke nautida. Ma olin ebamugavalt voodis istumas, tema poolkummargil mu kohal. Mul oli nii kahju oma haaret lõdvendada, kuid samas ma teadsin, et neid hetki tuleb veel. Ja palju. Muust ma sel hetkel ei mõelnud.

„Kuhu sa minna tahtsid?“ küsis ta ja libistas oma käe üle mu juuste, jäädes üht tumedat salku oma sõrmede vahel keerutama.
„Hommikusööki meile tegema,“ vastasin ning jälgisin mõtlikult oma juuksesalku tema peos. Mu peas lõi tuluke põlema ja ma naeratasin endamisi.
„Mkm,“ naeratas Chad, arvates ilmselt, et minu oma oli talle mõeldud. „Sina jääd siia, ma ise. Mida sa sooviksid?“
Jäin teda pisut üllatunult vaatama, kuid ei saanud eitada, et mulle poleks meeldinud, kui koduselt ta siin end tundis. Nii võiks jäädagi...
„Kohvi, koorega ja kaks teelusikatäit suhkrut.“
Chad liikus juba ukse poole aga jäi siis seisma: „Ja veel?“
„See on kõik,“ manasin näole võimalikult armsa naeratuse.
Chad muigas kuid kissitas siis mu suunas oma silmi. „Teed sa seda sellepärast, et ma keelasin sul minna?“
„Võib-olla.“  
„Ma tahan, et sa puhkaks.“
„Aga mina tahan sulle head teha. Ja pealegi- ma olen puhanud. Suurepäraselt.“
„Sina oledki mulle hea, kuid praegu on minu kord sinu eest hoolitseda. Sa oled seda minu heaks küll ja veel teinud.“
Mühatasin ja ajasin end voodist välja. Kõndisin Chadi juurde, võtsin ta käest kinni ja tõmbasin ta endaga kaasa, saateks tema naer.
„Minu kodu, minu sõna maksab,“ laususin lõbustatult.

Jõudsin ta vaid toast välja tõmmata, kui Chadi naer lakanud oli ja ta mind sealsamas koridoris õrnalt vastu vastasseina lükkas ja suudles. See üllatas mind ja meeldis mulle nii väga, et ma isegi ei mõelnud sellest, et ema või isa võivad äkki tulla ja nad näevad meid seal nii... Chadi käed olid mu puusadel ja liikusid sealt aeglaselt ülespoole, mu roosa topi alla ja veel üles, üles, üles... Üritasin teda veelgi rohkem enda vastu tõmmata, asja veelgi kuumemaks ajada, kui järsku ta käsi oli seal, kus mul valu tunda andis. Tõmbusin Chadi huultest millimeetrikese eemale, et sosistada, et mul on sealt ribide lähedalt valus.
„Puhun õhtul peale?“ pakkus ta kavalalt, silmades, mis minu omasid vaatasid, sädemed helkimas. Mu hingamine kiirenenes ainuüksi sellest ettekujutusest, mis mu peas selle peale ilmet võttis.
Me laubad olid vastamisi, mu käed olid ta õlgadel, tema omad mu piha ümber langenud ja kõik oli lihtsalt nii hea. Ainult meie kaks, hommikuses rahus ja vaikuses. Ja maja hommikuses jaheduses. Ma olin palju õhemalt riides kui Chad aga ometi polnud mul külm. Ilmselt oli selles ’süüdi’ see, mida Chad minuga tegi.

Ta tõstis oma käe, viis selle aeglaselt mu näoküljele ja libistas sõrmedega üle mu põse, liikus mööda lõuajoont lõuani ning siis tundsin tema pöidla puudutust oma huultel. Hingasin sügavalt sisse.
„Ma armastan sind, Summer,“ sosistas ta siis. „Meeletult.“
„Mina sind ka,“ laususin nii kiirelt, et see kõlas rohkem ühe sõnana. Ta huuled liikusid mulle taas lähemale.
„Ma saan aru, et sul on ikkagi midagi muud mõtteis, kui hommikusöök, Chad,“ müksasin teda mänglevalt. „Ja sa veel said kurjaks, et ma vaid kohvi soovisin.“
„Eks lähme siis hommikusöögile,“ lausus ta kokkuvõtvalt andes mulle käega viisakalt märku, et ma ees läheks. Ma ei jõudnud veel teist sammugi astuda, kui Chad mu endale sülle kahmas, saateks mu vali kiljatus ja seejärel juba naer, mis ilmselt kõik teised üles äratada võis.

Chad kandis mind kööki nii nagu ma oleks sama raske kui sulg. Ei tundunud, et mu kandmine oleks talle suur vaev olnud. Ilmselt ta kandis mind siis ka, kui nad mu leidsid ja koju tõid..? Ta pani mind istuma tööpinnale ning pani esmalt kohvimasina oma tööd tegema. Seejärel liikus ta sujuvalt külmkapi juurde ja uuris selle sisu ning võttis sealt välja mõned asjad.
„Kokkad mulle võileibu?“
Chad noogutas. „Või soovid putru ka?“
„Sa teeksid?“ küsisin pisut üllatunult.
Ta kehitas seepeale õlgu: „Kui preili soovib? Ma soovitaksin sul rangelt süüa.“
„Sina ka,“ vastasin lühidalt ning jälgisin, kuidas ta mõned puuviljad minu juurde tööpinnale pani ja kõike ette valmistas.
Lõpuks tõmbas ta oma pusa seljast ja andis selle mulle, ilmselt, et tal pisut vabam tegutseda oleks. Panin selle endale ümber ja jälgisin Chadi toimetamist.
Varsti olid taldrikul mõned uhked võileivad, mitte tavalised leib-või-vorst ja nii edasi, puder podises veel pliidil potis ja Chad mu kõrval oli ametis puuviljade lõikumisega. Jälgisin pisut hämmeldunult, kui osavalt ta noaga tegutses ja kui ilus kõik oli, mis ta tegi.
„Sa..,“ kogelesin, üritades õigeid sõnu leida.
„Mis?“
„Nii ilus, kuidas sa...“ Ma ikka veel ei suutnud oma küsimust talle vormistada nii, et see ei kõlaks ebaviisakalt. Ma ei tahtnud hakata ilusat hommikut oma lollide küsimustega ära rikkuma.
„Ma teen nii nagu ma olen harjunud nägema, et tehakse,“ selgitas Chad ja serveeris erinevalt lõigatud puuviljad kahte väiksesse kausikesse.

Mulle tundus, et ma ei tabanud tema vastuse sisu ära, kuid oletasin, et eks ta pidas silmas ajakirjades nähtud pilte ja muidugi Internetti.

Kui tahtsin talle minna appi, et meile laud katta, käskis Chad mul veel oodata ja tegi ka siis kõike veel ise.
„Kannad mu siit lauda ka?“ uurisin, mille peale ta minu juurde tuli, võttis mu käest ning ma libistasin end tööpinnalt maha.
„Ei,“ lausus Chad mind lauani saates, lükates tooli mulle istumise alla ning kui ta ka ise istet oli võtnud asusime sööma.

Ikkagi mind hämmastas tema kombekus, maitsekus ja sel hetkel ka see, et laud oli kaetud ideaalselt, natuke liiga uhkelt ja korrapäraselt meie pere tavapärase hommikusöögilaua kohta. Ma ei tea mida ma ootasin ja arvasin... Et kui ta elas tol suvel metsas ja kes teab kus vahepeal oli, on ta terve elu mingi kodutu olnud, kes on täiesti eluvõõras? Ta oli alati veidralt... üle sellest kõigest olnud ja seepärast oli ta ikka veel mulle päras mõistatus. „Imehea,“ kiitsin Chadi, et oma kummalisi radu mööda käivaid mõtteid eirata. See hetk oli nende jaoks täiesti vale koht ja aeg.

Kui olime hommikusöögiga lõpetanud, hakkas Chad usinalt enda järelt kõike koristama. Soovisin teda aidata, kuna üha rohkem olin kindel, et varsti on ema köögis ja saaks südamerabanduse, kui näeks, mida Chad tema köögis teinud oli. Aga sama kiirelt, kui  Chad kõik korraldanud oli, oli ka see likvideeritud.

Olime ametis parasjagu väikese veesõjaga, kui kuulsime samme ja üritasime korralikult olla, kuni nägime, et tulijaks oli üliunise näoga Kent. Ta kandis ainult pikki rohelise-halli triibulisi pidžaamapükse.
„Hommik,“ lausus ta rohkem Chadile kui mulle ja tammus kohvimasina juurde. Veendunud, et kohvi oli veel, võttis ta kapist kruusi. „Sul juba nii hea olla?“
„Mhmm,“ venitasin naeratades. Chad seisis mu selja taga ja libistas käed mu ümber.
Kent noogutas. „Üldse, nii vara üleval? Mis tegite öösel?“ küsis ta juba laia irve saatel, kui esimene sõõm kuuma kohvi tal sees oli. „Magada ei oska?“
„Oskame,“ vastasime Chadiga kui ühest suust, mille peale me naerma puhkesime ja Kent ohates meie paari järelejäänud võileiba rünnates.
„Ma ei taha vist detaile teada,“ nentis ta. Ilmselgelt kujutas ta ette nüüd juba midagi muud. „Aa, kuule, see et... su see Lexie helistas aga ma lülitasin kõne enne kinni. Kui uuesti proovis, tuli mul meelde, et ta sind ju ei saa kätte enam ja ju ta seepärast helistastki siis mulle. Aga kurat, nii vara... Ma ei hakanud vastu võtma, mõtlesin, et lasen sul tagasi talle helistada.’’
„Kas ta teab, et ma olen tagasi kodus?“ küsisin. Ma ei osanud poolt valida. Samas Lexie kindlasti muretses ja no... kindlasti ei saanud ta olla ka Joshuga kambas. Ta võib vihastuda mu valikute peale aga ta ei aitaks kaasa mingile sellisele asjale... Ma tunnen teda nii palju ju küll...
„Ma ei teagi, kas keegi mainis talle. Ta oli ülimures küll, helistas mulle ja uuris ikka... Aga eks sa helista talle, muidu tüütab mind terve päeva,“ lausus Kent ja koukis oma pidžaamapükste sügavast taskust mobiili välja ning ulatas selle mulle.

Valisin Lexie numbri ja sammusin oma tuppa, et seal segamatult temaga rääkida, jättes Chadi vennaga kahekesi kööki. Kuulasin kutsuvat tooni mõned sekundid ja siis Lexie kurnatud reageeringut.
„Hei, Lex, ma olen kodus, elus ja terve, peaaegu aga küll ma paranen, täna on juba päris hea olla..,“ vuristasin kiirelt ja muretult.
„Mul on hea meel, et sinuga kõik korras on nüüd, Summer, aga...“
Miski Lexie hääletoonis muutis mind ärevaks.
„Ee... Mis toimub, Lex. Kas sinuga on kõik korras? Tahad sa mulle midagi rääkida?“ Liikusin oma voodi poole, et istuda. Hakkasin kahtlustama, et nüüd tuleb raudselt ülestunnistus, kuidas ta mängis selle olukorra rannas meelega Joshuale kätte.
„Kas sa ei tea? Kas sa netis pole... käinud? Lugenud?“ küsis Lexie püüdlikult. Ja ta nuttis. Oh issand. Mis juhtunud on?
„Ei... Mis on, Lexie? Räägi?“ käskisin teda, isegi mu kõhus juba keeras meeletust hirmust. Tundsin, et olin võib-olla isegi veidi liiga palju söönud... Mul oli raske olla ja ma hakkasin üle kogu keha õhetama. Mul hakkas palav.
„Joshua...“
Okei, ta ongi selle kõigega seotud ja nüüd süümepiinad vaevavad?
„Räägi, palun,“ anusin teda, oma häält kontrollides. Olin pea langetanud ja ootasin, seda mida kartsin. Kui ta tunnistab seda, siis see on liig. Siis on meie vahel igavesti sein.
„Joshua läks eile öösel peomajas segi, peksis seal baari puruks ja... ta tegi üledoosi...“ Lexie nuuksatas ja ma olin nende sõnade peale täielikult tuim juba. Vaatasin seina enda ees, suu ammuli. Aga oleks ma vaid aimanud, mis veel tulemas oli. Mu aju ei ühendanud seda üldse ära...
„Ja peale seda ta... Ta lihtsalt... Summer, ta sõitis end täiesti sodiks.“
Kuulsin, kuidas Lexie luristas nina nuusata ja nuttis mulle telefoni. Ma olin tardunud ja üritasin nende sõnade tähendusest aru saada.
„Me nägime, kuidas ta... Issand jumal,“ nuuksus Lexie mulle kõrva. „Summer, ta on surnud... Lihtsalt nii... See oli nii kohutav... Leidsime ta alles hommikul, midagi polnud päästa... Ta lõigati välja, auto oli metallikägar... Oh, Summer, kas sinuga on ikka kõik korras? Ma nii kartsin sinu pärast... Sum...“

Ma kuulsin Lexie sõnu, mida ta mulle kõne lõpu poole lausus, kuid need ei jõudnud mulle enam kohale. Mu peas tiirles vaid üks lause, kolm sõna... Kenti telefon libises potsatuse saatel mu sõrmede vahelt voodile. Ajasin end raskelt püsti. Liikusin täpselt nagu kuutõbine tagasi köögi poole, ajale tähtsust omamata. Kuulsin köögist hääli, hoogsat vestlust... Naeru.
Jäin seisma, näost ilmselt valge ja mu vapustus... See pidi selgemast selgemini loetav olema.
„Summer, mis on?“ päris Chad enne, kui Kent mind isegi vaatama jõudis pöörduda. Ta oli sekundiga mu kõrval.
„Joshua..,“ nuuksatasin. „Joshua on surnud,“ oli kõik, mis värisedes kuuldavale suutsin tuua.

Aeg on kummaline nähtus. Vahel liigub see nii kiirelt, vahel nii aeglaselt... Seekord liikus see eriti tormakalt ja ilmselt seetõttu polnud mulle veel miski päriselt, lõplikult kohale jõudnud. Just seepärast ei teadnud ma ka mida tunda. Esialgu olin loomulikult šhokis, kuid nüüd... Teatud mõttes oli mul isegi temast kahju. Isegi kui ta oli õel ja kuri, oli ta selgelt liiga noor ja elujõuline, et nii vara minna. Mis kõige hullem- pidasin ennast tema surmas süüdlaseks, ma olin seda kaudselt. Lihtsalt see, mida Lexie oskas mulle rääkida, andis mulle alust seda arvata. Polnud raske järeldusi teha, mille pärast Joshua tol ööl kontrolli kaotada võis... Ta nägi, et mind polnud enam majas ja kõige tõenäolisemalt hakkas ta kartma, mis edasi saab. Kartma, et ma segan asjasse politsei ja kõik läheb nii öelda suure kella külge ning tema saab oma väljateenitud karistuse.

Lexie sõnade järgi oli Joshua peomajja saabudes täielikult endast väljas. Ta hakkas jooma ning varsti oli kuskilt lauale jõudnud kokaiin, mis kadus pea sama kiirelt kui oli kõigi vaatevälja ilmunud. Joshua olevat vihaselt täiesti seosetut juttu rääkinud ning lõpuks kui peomaja omanik üritas teda välja visata ägestus ta veelgi enam ja peksis tooliga baari segi.

Ma polnud nende vahepealsete päevade jooksul peomaja lähedusse isegi mõelnud minna. Jutud liikusid, et peomaja omanik oli sunnitud selle lõplikult sulgema, vastasel juhul oleks politsei teda karistanud liigagi suure rahatrahviga. Maja olevat endiselt nii segamini nagu see Joshuast jäi- katkiseid pudeleid ja klaasikilde täis, alkoholist läbiimbunud põrand, ümberpekstud lauad-toolid... Ma kartsin just seda näha. Ma ei tea miks. Et see teeb asja veelgi reaalsemaks? Kinnitab seda kõike? Ilmselt jah.

Tolle õhtu edasised sündmused olid justkui mõnest katastroofifilmist. Peale seda, kui Joshua oli alla andnud, oli ta vaatamata sõprade takistamisele roninud oma autosse ja sellele hääled sisse löönud ning kiirust ületades minema kihutanud. Paljud üritasid talle oma autodega järgneda, et ta kinni püüda ja rooli tagant ära saada, sest alkohol ja kokaiin oli ilmselgelt liiga ohtlik kooslus, et keegi Joshua sõpradest oleks suutnud rahulikuks jääda ning mitte tema pärast muretseda... Kuid ta sõbrad ei suutnud teda päästa. Peale pikka ringisõitmist leiti tema auto, täielikuks metallikägaraks moondunud auto linna lähedalt. Ilmselt oli ta kaotanud alkoholi- ja narkojoobe koosmõjul auto üle kontrolli ja mitmekordselt lubatud sõidukiirust ületades, peatas ta vaid kahe sõidusuuna vaheline betoonsein...

Kui sõbrad sündmuskohale jõudsid, siis auto olevat suitsenud natuke, kuid vaatepilt oli olnud nii kohutav, et oli koheselt selge, et päästa polnud enam mitte midagi. Kaugelt oli kuulda vaid sireene, meeletu pauk oli äratanud ümbruses elavad inimesed nende ööunest ning keegi neist oli ka abi kutsunud. Ka kiirabi tuli, kuid neil ei olnud seal midagi muud teha, kui registreerida Joshua surm. Ta suri kokkupõrkehetkel...  

Aeg lõppes tema jaoks, kuid meie jaoks eksisteerib see ikka. Tema surmast oli möödunud juba nädal.

Hingasin sügavalt sisse ning seejärel välja. Avasin silmad ja vaatasin kõiki neid musta riietatud inimesi enda ümber. Oli kuulda summutatuid nuukseid, kui matusetalitaja pidas oma kõnet, oli näha, kui paljudele inimestele ta midagi oli tähendanud. Ja mina tundsin end seal kui sissetungija. Õnneks mul oli Kent kaasas, ta istus mu kõrval, nägu tõsine, keskendunud.

Keerutasin oma sõrmede vahel üksikut valget roosi. Sellegi olin soetanud selleks puhuks vaid viisakusest, sest oleks olnud veider tühjalt tulla. Mis sest, et meie suhted polnud just kuigi head, asi oli pigem põhimõttes. Viimane lugupidamine, eks ole?

Silusin oma musta kleidi äärt ja uurisin omaste reas istuvaid inimesi. Joshua isa tundsin ma ära, tema kõrval olev naine oli elegantne, kuid kindlasti poja surma tõttu oma särast enamuse kaotanud. Nad ei hoidnud üksteise käsi, ega ka rääkinud omavahel... Olid teineteise kõrval, kuid sama hästi kui polekski ühist poega kaotanud. Mulle meenus, mida Joshua kunagi oma ema kohta ütles ja ma lihtsalt mõtlesin endamisi, kui sassis suhted tegelikult seal majas võisid olla... Keegi ju ei räägi sellistest asjadest. Keegi ei taha öelda, et tegelikult on kõik halb. Joshua käitumine peegeldas tegelikult suuresti seda, mis toimus. Kõik oli vaid materiaalne. Raha, laiav eluviis, alkohol, autod, pidu ning sõbrad. See, mis toimus koduseinte vahel oli lõpuks teisejärguline. Aga võib-olla kui sa oled täiskasvanud, siis sind enam ei kõigutagi see, mis kodus toimub? Oled liialt hõivatud oma enda elu elamisega, et vanemad ei tule meeldegi? Kas Joshua puhul oligi äkki nii? Ema oli ära, isa oli ära, kõik omavahelised suhted hääbusid?

„Kas ta oli ainus?“ küsisin sosistades Kentilt, kes esialgu ei mõistnud, mida ma üldse temalt küsisin.
„Ah?“
„Et kas ta oli neil ainus laps?“
„Jap,“ vastas Kent lihtsalt ja hoidis end sirgelt. Ta ei pööranud pead minu poole.

Mõnes mõttes oli mul väga kahju, et Joshua oli neil ainus. Ma ei osanud ette kujutadagi seda valu, mis tema vanemad võisid tunda. Matused toimusid kinnise kirstuga, sest nagu Lexie oli öelnud, oli Joshua tundmatuseni moondunud. Ka oma poja surnukeha mittenägemine oli valus omaette...
Kui tal oleks olnud vend või õde, siis... Võib-olla oleks siis ka Joshua olnud pisut teistsugusem? Vaatasin neid ja olin üsna kindel, et see kurb sündmus on selle mehe ja naise nüüd juba igaveseks lahutanud. Mõlemal oli enne seda juba oma elu, nüüd saavad nad vabalt seda jätkata.

Kui matusetseremoonia läbi oli saanud, tundsin end väga rahulikult. Jäime veel Kentiga istuma, kui ülejäänud rahvas  sagima hakkas. Nägin paljusid Joshua sõpru, kes veel Joshua isaga rääkimas käisid. Mõned neist märkasid ka mind, kuid peale kiiva pilgu heitmise ei juhtunud muud midagi. Vähemalt senikaua, kuni Kent andis mulle märku, et tõuseme ja lahkume. Ma tõusin, pöördusin ja võpatasin, kui pääsesin äärepealt Danieliga kokku põrkamisest.
„Hei,“ lausus ta viisakalt ja vaatas korraks Kenti. Võisin vaid oletada, mida Daniel arvas või kelleks teda pidas.
„Ee, tere,“ pomisesin talle kohmakalt vastu. ’’Mu vend Kent... Nad said Joshuaga kunagi läbi... Isegi...’’ Sain ise ka aru, et lõpetasin oma lause liiga tobedalt. Selline märkus oli ebavajalik ja praegusel juhul väga ebaviisakas. Lõin käega ja jäin ootavalt Joshua üht parimat sõpra vaatama.
„Daniel,“ tutvustas ta end mu vennale. Seejärel pöördus ta minu poole. „Kas ma võin sinuga rääkida? Omavahel.“
Pomisesin omaette midagi ebamäärast ja jäin siis Kenti vaatama. „Tahad, et ma läheks eemale?“ küsis ta, hääles kindlus. Võisin kihla vedada, et Chad oli tal käskinud mulle turvamehe eest siin olla.
Viisin pilgu tagasi Danielile.
„Lihtsalt räägime, nagu sõbrad. Ma ei tee sulle midagi ju..,“ seletas ta vabandavalt.
„No okei,“ lubasin lõpuks ja heitnud kiire pilgu vennale, kõndisin koos Danieliga Joshua haua poole, et oma roos tema juurde panna.
Daniel vaatas, kuidas ma roosi teise lillede vahele asetasin ja ohkas.
„Ma pean vabandama kõigepealt sinu ees,“ lausus ta kõigepealt, mind totaalselt üllatades.
„Miks?“
„Ma tean, mis ta tegi sulle ja kui ma sellest kuulsin, siis ma sain aru, et ta on oma mõistuse kaotanud. Miks teha sulle midagi sellist..?“ Mul oli raske uskuda, et Daniel räägib minuga nii aga ometi ta seisis mu kõrval, käed tumedate teksade taskus ja näol piinatud ilme.
„Ma ütlesin talle korduvalt, et see on vale. Esialgu ta lausa uhkustas sellega, et hirmutab sind, kuid siis hakkas ta mulle rääkima oma plaanidest ja... Noh, ma hakkasin kartma, mida kõike ta võib korda saata. Tol ööl ma ei taibanud kohe, miks ta oli nii ärritunud, kuid ma kartsin juba kõige hullemat Käskisin Alexil tal silma peal hoida ja kihutasin ise sinna majja, mida ta oli mulle kirjeldanud. Ma tõepoolest arvasin, et leian eest su laiba, mitte katkised nöörijupid. Hetkeks ma isegi rõõmustasin, et sa oled ilmselt päästetud, kuid siis mõistsin, et asjad pole sellega ju Joshua jaoks läbi... Kui ma tagasi peomajja jõudsin oli see segipaisatud ja mitte kedagi ei lastud enam sisse...“

Kas ta kavatseb mulle kõik uuesti rääkida? Veelgi rohkem detaile ette sööta, et mul oleks veelgi halvem? Samas ma ei mõistnud, miks mul halb oli... Tegelikult oli Joshua oma tegudega asjad nii kaugele ajanud. Aga... Ma poleks tohtinud temaga mängida. See oli mu ainuke süü selles asjas ning see jääb mind igaveseks painama.

„Ilmselt selle pärast ta kaotaski kontrolli kõige üle... Enda, auto ja oma mõtete üle, kuna teadis, et ta ei pääse seekord karistusest...“
Saatsin pilguga viimaseid inimesi, kes oma autode poole liikusid ja vaatasin seejärel Danieli poole.
„Ma ei pöördunud politseisse. Ma isegi ei käinud arsti juures, mind viidi koju ja ma üritasin seal kõigest toibuda,“ selgitasin.
Daniel oli ilmselgelt üllatunud.
„Võib-olla ma olin omal moel seda ka väärt.“
„Ei, mida sa ajad?“
„Ma ju mängisin temaga,“ laususin nagu see olnuks ilmselge.
„Ja mida sa arvad, et ta sinuga tegi? Kas ta ei teinud kokkuvõttes sulle rohkem liiga, kui sina talle? Jah, ta oli mu väga hea sõber, kuid ma pole tegelikult mingi idioot, Summer. See, et ma ta kõrval seisin ja talle takka noogutasin, ei tähenda, et ma poleks aru saanud mis õige, mis vale ning mis põhjendatud ja mis mitte.“
Üritasin mälestusi blokeerida ja keskendusin oma kingakontsa maasse surumisse.
„Ja ma ütlen seda sulle, et enamus asju, mida Joshua tegi, olid tegelikult täiesti põhjendamatud. Ilmselt ta sai mingi teatud rahulolu sellest, kui sai oma võimu näidata. See tüüp, noh, see sinu sõber...“
„Jah, ma tean, keda sa silmas pead,“ noogutasin, kuid ei öelnud talle tema nime ette.
„Joshuale lihtsalt ei meeldinud ta. Aga sina...“ Daniel vaikis.

See vaikus meie vahel muutus pikaks ja omandas sellele eelnenud kahe sõnaga tähenduse. Aga mina..?

„Sa meeldisid Joshuale juba ammu,“ kinnitas Daniel mulle, justkui oleks välja lugenud, mida ma küsida tahtsin. „Aga kättesaamatu ja kauge nagu sa olid, otsustas ta sind lihtsalt patsist sikutada ja kiusata enda lõbuks. Tulemuseks sinu tähelepanu.“

See pole mingi õigustus ju nendeks tegudeks, mis ta mulle ja Chadile teinud on, mõtlesin omaette.

„Nii et võib-olla oli ta ka mingil moel armukade?“ seletas Daniel. „Tal pole endal kunagi head suhet olnud. Üheöösuhted, paar nädalat mõnega koos.., see mis tol suvel räägiti oli vaid puhas külaklatš... Ja lõpuks ka siis kodused suhted. Täpsemalt siis nende puudumine...“
Armukade? Joshua? Tol suvel? Teatud mõttes tundus see loogiline, samas ikkagi väga uskumatu, kuid kuna seda rääkis Joshua sõber, kaldusin seda kõike uskuma ja seoseid looma...
„Kui sa temaga aega veetsid, või mängisid temaga nagu sa ise eelistad öelda... Tead, ta oli kummalisel kombel nii õnnelik.“
Mida? Seda oli küll veider kuulda.
„Ma ei oska seda seletada aga omal haigel,“ Daniel naeris hetkeks, ’’ ja veidral moel ta hoolis sinust väga. Kahjuks ma ei oska tema tempe kuidagi välja vabandada, aga nii see oli... Võib-olla tol õhtul ta mõistis, et on liiale läinud ja seepärast kõik juhtuski.“
Mõtlesin sellele, mida Lexie mulle rääkinud oli ja vaatasin surnuaial ringi. Rahvas oli enamalt jaolt juba kadunud. Meist paarikümne meetri kaugusel seisis Kent ja ootas.
„Tegelikult ta ei olnud üdini halb inimene, ta oli lihtsalt väheke omadega sassis,“ ohkas Daniel. „Ma loodan, et sa mõistad, mida ma öelda tahtsin?“
Noogutasin, kuid ausalt öeldes ei saanud mitte mõhkugi aru.
„Ju temaga pidi lihtsalt minema nii... Eks ta oli teatud mõttes oma tegude ohver. Sina pole milleski süüdi. Sa elasid oma elu...“
„Jah,“ pomisesin.

Seisime seal Joshua haua juures tükk aega. Minul olid oma mõtted, Danielil omad. Aeg tundus jälle tegevat seda, mida ta kõige paremini oskas- venis. Sekundid olid kui minutid ja minut kui üks pikk-pikk tund.

„Daniel,“ pöördusin teda vaatama. „Aitäh sulle,“ laususin. Ma tean, et oleksin võinud avaldada talle ka kaastunnet sõbra kaotuse pärast, kuid mida nende sõnade lausumine muutnud oleks? Tühjad sõnad, lihtsalt viisakus.
Daniel naeratas. „Kas ma võin sind kallistada?“ küsis ta küsimuse, mis mind täielikult hämmastas. Ükskõik kui veider see sel hetkel ka ei tundunud, lasin ma tal seda teha ja kallistasin teda isegi vastu.
„Ma pean minema, teised ootavad aga... Luba mulle, et sa ei mõtle enam selle peale, et sina oled selles kuidagi süüdi, eks?“
Noogutasin: „Teised ütlevad ka nii.“
„No näed, järelikult meil on õigus. Aga... ükskõik, mis olnud on- ma loodan, et sa ei pea vimma või midagi... Võid mind pidada oma sõbraks. Ma tean, et ma ei pruugi olla just kõige usaldusväärsem aga ikkagi...“
Manasin näole viisaka naeratuse.
„No jah,“ Daniel valmistus minema, kuid kohmitses veel mu ees. „Ma siis... jah. Lähen. Edu sulle, Summer.“
„Aitäh, sulle ka.“

Ta viipas mulle hüvastijätuks ja sörkis siis aeglaselt parkla poole,  ka Kentist möödudes. Nad noogutasid teineteisele. Seejärel jäi Kent mind vaatama. Pöörasin talle selja ning jäin enda ees kõrguvat valgete lillede kuhja vaatama. Mu aju tõrkus ikka veel uskumast, et selle lillekuhja ja mulla ning liiva all lamab Joshua. Mu peas oli ta ikka selline, nagu ma olin harjunud teda nägema- elus. Mõtlesin isegi korra, miks teda ei tuhastatud, kui ta olevat olnud nii... tükkideks?

Ja kuigi ma sain aru, et minu kohalviibimine oli võib-olla teatud mõttes veider, tundus see peale vestlust Danieliga igati okei. Kus iganes Joshua ka pole, võib-olla ta on rahul, et ma siin olen ja viimast ausust avaldan? Kõigest hoolimata. Üleüldse- surnute viimane soov olevat, et me elaks oma elu täiel rinnal, eks? Ma kavatsen seda kindlasti teha.

„Ma ei osanud arvata kordagi, et asjad nii võivad lõppeda, Joshua,“ sosistasin vaikselt. Ma võisin mõelda neid asju, mida talle veel öelda tahtsin, kuid kuidagi palju parem oli neid välja öelda. Nagu siis jõuaks need talle kohale. „Ilmselt sina ka mitte, eks?“
Piilusin üle õla Kenti poole. Ta liikus mulle aeglaselt lähemale. See tähendas, et mu kõne jääb paratamatut lühikeseks. Mõtlesin veel mida öelda, kuid kõik tundus liialt pikk, et siin omaette sosistada. Seepärast otsustasin kiire ja kõige asjakohasema lõpu kasuks.
„Puhka rahus, Joshua,“ laususin rahulikult ja pöördusin siis vennale vastu kõndima. Oli aeg see etapp selja taha jätta.

„Koju nüüd?“ küsis Kent autot käivitades. Olime jäänud viimasteks, kes surnuaialt lahkusid.
„Kuhu siis veel,“ vastasin turvavööd kinnitades ja tõmbasin juuksed krunnist lahti. Tumedad juuksed langesid mu paremale õlale. Kuigi see nädalavahetus polnud just kõige ilusamalt alanud olin ma õhtu pärast elevil.

Terve see nädal oli möödunud veidralt. See venis ja venis ning tekitas negatiivseid emotsioone, ega lasknud üldse vabalt olla. Mu õlgades oli pinge, mu sees oli vastik ärevuse tunne, kuid nüüd, kui kõik paha ja ebameeldiv oli selja taha jäämas, tuli endine eluvaim mu sisse tagasi. Mina ju elan ja kavatsen oma elu igat minutit nautida!

Just seetõttu hakkasingi nüüd õhtut kannatamatult ootama. Kuigi mul ei olnud midagi Chadiga kokku lepitud, uskusin ja lootsin, et ta kindlasti tuleb õhtu poole minu juurde. Mu huulil oli naeratus ja kui ma mõtlesin, et me saame nüüd segamatult koos olla, et keegi ei saa meid enam segada, tuli mul meelde mu ema. Lootusetu juhtum... Aga vähemalt isa oli asjadest aru saanud ja ema peab lihtsalt olukorraga leppima hakkama, kui tahab mind õnnelikuna näha.

Ümisesin raadiost tulevale laulule kaasa ja vaatasin, kuidas majadest ja puudest möödusime. Augustikuu päike säras soojalt keset helesinist üksikute pilvedega kaetud taevast. Vaikselt mängiv autoraadio ja kõik muu mu ümber täitis mind lõpuks mõnusa rahuloluga, et mu ootusärevus õhtu suhtes vajus isegi mõneks ajaks kuhugi tahaplaanile.

Olime linnast peagi väljumas, kui ma end oma istmel sirgelt istuma hüppasin ja Kentil peatuse palusin teha.
„M-miks?“ päris ta, täites umbes pooleteise minuti pärast mu äkilise soovi.
„Mul tuli üks ülihea mõte! Ülihea,“ päästsin turvavöö lahti, vennale kavalalt silma pilgutades. Võtsin oma jalgade juurest oma pisikese koti ja väljusin autost. „Mul ei lähe kaua, oota siin, eks?“ hüüdsin Kentile üle õla, ise enda ees kõrguva hoone sissepääsu poole lipates.