Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

22. Ärevus

Avasin võpatades silmad ning ärkasin oma reaalsuses. Mu keha oli valus. Valu kiirgas ka neist kohtadest, kust ma arvasin alati, et sellist valu ei saa tulla. Mul oli meeletu janu, meeletu nälg... Ja ma olin ikka endiselt siin. Kinni.

Sellised kirevad ja liiga tõetruud unenäod tegid mulle haiget. Eriti sellises olukorras. Ma unistasin minema pääsemisest, ma unistasin, et pääsen ja Joshua saaks karistada, ma... Silmitsesin enda ümber kõrguvaid vanu lagunenuid seinu ja tundsin, kuidas nutuklomp mu kurgus aina kasvas ja kasvas. Ma tahtsin karjuda, ma tahtsin neid seinu peksta ja ennast ka. Loll Summer, sa oled nii loll, sa oled ise süüdi. Kes sul käskis tulega mängida? Vaata, kuidas sa kõrvetada oled saanud ja nüüd põled kuskil, kust keegi sind ei oska otsidagi.

Ruum oli hämar. Mul polnud aimugi, mis päev oli, rääkimata veel kellaajast. Vahel kui ma üritasin mõelda, kaua ma olen siin olnud, jõudsin järeldusele, et ilmselt oli see üleeile, kui Joshua mu rannast kaasa viis. Kindlasti aeg ju venis. Natuke aega tundus juba terve igavikuna ning mulle tundus, et ma olin seal majavaremetes mitu igavikku kinni nööritud olnud. Juba sellest, kui Joshua viimati siin oli, oli möödas vist terve päev... Teatud mõttes ma ootasin teda nii väga enda juurde. Ma lootsin, et kui ta tuleb, saan ma kasvõi lonksu midagi juua ja võib-olla heal juhul ka midagi pisut süüa, sest et...  Sest et mida?  Ma ei teadnud enam mitte midagi. Ma isegi ei mäletanud, mida ta tegi viimane kord kui siin oli. Kust alates oli kõik vaid uni? See üksindus ja vangistus siin ajab mu hulluks. On seda juba teinud...

Tundsin külmi pisaraid põskedele langemas ja hammustasin oma kuivanud huulde. Ma ei tahtnud oma energianatukest nutmise peale kulutada, kuid see raev mu seest soovis välja pääseda.
Tahtsin oma pere juurde, tahtsin Kenti näha ja kallistada, Chadi... ma igatsesin teda nii väga, et see igatsus tegi mulle haiget. Kus ta on? Kas ta teab?

Mu mõtted ründasid mind igast suunast. Need olid negatiivsed ja positiivsed, kõhklusi täis. Kõik mu silme ees muutus virr-varriks ja kaotasin kontrolli. Puhkesin nutma ja hakkasin kogu oma viha ja valu lihtsalt välja röökima. Esialgu pääses mu huulilt välja vaid kähe kraaksatus, mis mind ehmatas, kuid mida rohkem ma üritasin ja mida otsustavamalt vihale ohjad üle andsin, seda paremaks kõik muutus. Mu karje mõjus kui valuvaigisti. Ja mu karje... Ühel hetkel ma jäin lihtalt vait, kui taipasin, et mu karje kajas mulle vastu. Keegi vastas mulle. Keegi kuulis mind...

Ma ei julgenud esialgu rohkem häält üldse teha. Ma ei uskunud, et keegi mind kuulis, kuid ma olin nii õnnelik. Samas ka hirmul, kas see vastanud hääl mind ikka üles leiab. Mu järgmised karjed olid liiga nutused, et väga kaugele kajada, kuid mu nime hüüdev hääl jõudis aina lähemale.

Ja ühel hetkel täitus see kohutav ruum mu ümber häältega ning keegi põlvitas mu kõrvale ning üritas mind kallistada, kuid ma rabelesin ja üritasin esialgu teda endast eemale lüüa. Ma olin hirmul. Mu vabadus tundus olevat liiga lähedal ja ma kartsin, et mu mõistus mängib minuga järjekordset õelat mängu.
"Summer,'' sosistas keegi ja silitas mu pead, hoidis mind oma tugevate käte vahel ning kui mu käed said vabaks, haarasin temast kinni nagu ma upuks. Ja ma uppusingi, pisaratesse, valusse... Rahusse.

Ma kartsin liialt rahuneda, sest olin hirmul, et kui silmad sulen, kaob kõik ja ma ärkan taas vangistuses. Ma hoidsin Chadist kramblikult kinni, silmadega registreerides kaht teist juuresolijat. Isa ja Kent. Isa hõõrus kätega oma nägu, marssis edasi-tagasi ja urgitses siis teksaste taskust telefoni välja, et ilmselt emale helistada.
"Viime su koju," sosistas Chad ja kangutas mu käed endast viivuks lahti. Ta surus taskunoa oma saapasse ja haaras mind siis sülle. Rahulolevalt toetasin oma pea vastu tema õlga, käed tema kaela ümber. Tema juures olin kaitstud, sest tema oligi minu kodu.

***

Ma olin söönud, ma olin kõigile rääkinud, mis ja kuidas juhtus ning lisaks kõigele võtnud ka rahustit, mida ema mulle soovitas, et ma suudaks oma ärevusele vaatamata normaalselt funktsioneerida. Kuigi olukord oli halb, ei kutsutud politseid, et ma oleks saanud Joshua vastu süüdistuse esitada või arsti, kes mind läbi oleks vaadanud. Ma lihtsalt ei tahtnud asja nii suureks ajada või siis kartsin pigem Joshua kättemaksu. Ma olin tema kättemaksu juba kogenud. Mida kõike ta veel võiks mulle teha..?

Istusin vannitoas vanniäärel ja ootasin, millal vann veega täitub. Selle aja jooksul kontrollisin mitu korda kas vannitoa uks on ikka lukus. Olin ärev, kuid teadsin, et ma ei vabane sellest nii pea.

Üritasin seda hetke võtta puhtalt iseendale. Teadvustada endale, et on reede hilisöö, et ma olin ära ''kõigest'' neli päeva, et ma tagasi olen ja et vaatamata mu sinikatele ja valutavale kehale, oli minuga kõik korras.

Ligunesin vannis umbes pool tundi, seejärel pesin juuksed ära ja sättisin enda ümber suure rätiku, et kuivada. Föönitasin juuksed kuivaks ning seejärel tõmbasin jalga lühikesed püksid ja tõmbasin selga roosa maika. Need polnud just sobilikud riided, milles magama minna, kuid need olid esimesed asjad, mis mulle kapist kätte sattusid.
Panin oma mustad riided pesukorvi ja rätiku kuivama. Vaatasin end tükk aega vannitoapeeglist ja üritasin näha selle petlikult julge näoilme taha. Üritasin sisendada endale, et ma olen kodus, siin ei saa midagi halba juhtuda, kuid kahtlused jäid. Hirm jäi. Aga ma pean lihtsalt sellele kõigele vastu seisma.

Ohates väljusin vannitoast ja kõndisin aeglaselt oma tuppa. See oli hubaselt valgustatud ning aken oli lahti. Seisatasin viivuks ning öise jaheda tuuleiili meelevallas olevat kardinat jälgides, astusin kiired sammud selleni, et see kõrvale lükata ja aken sulgeda. Tuba oli piisavalt mõnus, et aken ei pidanud lahti olema. Samal hetkel, kui akna sulgesin ja pöördusin, oli mu toa lävel seismas Chad ja mind jälgimas.
"Külm?" küsis ta vaikselt. Ta hääl oli nii pehme. See tuletas mulle meelde, kui väga mulle meeldis teda kuulata.
Raputasin pead. ''Ei, mitte seda.''

Vaatasin teda lihtsalt ja mu peas oli mõtete virr-varr. Tundsin jälle seda valusat klompi oma kurgus ja mu silmadesse ilmusid taas pisarad. Mul hakkas külm ning pinge murdis mind maha.
"Mul on nii halb," nuuksatasin ja libistasin käed üle oma juuste, enne kui oma voodile istuma maandusin. "Mul on nii halb kõige pärast, mida ma sel suvel üldse teinud olen. Ja mis kõige hullem, ma ei saa enam arugi, miks ma seda kõike tegin. Milleks?" Mu hääl murdus mitmeid kordi. "Ja sa oled siin, sa päästsid mind sealt... Issand jumal, ma lihtsalt olen nii halb olnud... Ma pole sind üldse väärt, ma pole sind ära teeninud, ma olen sulle vaid haiget teinud aga ikka oled sa siin ja... hoiad mind.''
Chad kükitas mu voodi kõrval ja tema üks käsi puhkas mu põlvel, teine hoidis mu kätt ja silitas lohutavalt mu sõrmenukke.
"Mida kõike ma sulle teinud olen..."
Chad tõstis oma käe, et mu pisaraid pühkida: "Ja mida kõike mina sulle teinud olen?"
"Ei, sa..," kogelesin. Kuidas ta aru ei saa, et ainult mina olen halb olnud ja talle haiget teinud? Seegi kord oli minu lollus selles süüdi, mis minuga juhtus.
"Mina poleks tohtinud sind üldsegi üksi jätta. Ma poleks tohtinud minna ja jätta sind siia üksi temaga..."
"Sa pidid... Oh, anna mulle andeks..."
Chad vaatas mind ja raputas nõrgalt pead. Ta huulil oli vaevumärgatav naeratus, kuid ta pilk oli kuidagi nii kurb. Ta silitas mu põske ja tuli mu lähedale, et mind kergelt suudelda.
"Kui Kent mulle helistas ja teatas, siis ma... korraks kartsin juba kõige hullemat. Ja ma jätsin kõik ning tulin siia. Hakkasime otsima sind ja ma aimasin peaaegu, et kohe, et just temal on sinu kadumisega midagi pistmist.'' Olin nii tänulik, et ta Joshua nime valju välja ei öelnud. ''Ma ei leidnud teda kohe, kuid kui leidsin, siis oli mul natuke tegemist, et teda rääkima saada," lausus Chad lihtsalt. Ta muigas ja me mõlema pilk libises tema marraskil nukkidele. "Eks mu viha ja mure sinu pärast tegid head koostööd, ta sai korralikult, et sa teaks.''

Naeratasin. Esimest korda, üle näiliselt pika aja. Ettekujutus tappa saanud Joshuast mõjus üllatavalt hästi.

"Aitäh sulle," ütlesin vaikselt. Libistasin õrnalt sõrmedega mööda tema lõuajoont ja viivuks rändasin meie esimesse suvesse. Tunded olid samad mis siiski. Ainult meie kaks olime ajas pisut muutunud, kõik muu meie ümber oli ikka sama.
"See oli mu kohus," naeratas ta nii armsalt, et ma tundsin kuidas ma sulan. Ta oskas mind võluda. "Aga sa pead nüüd puhkama, tõsiselt.''
Mu süda hakkas puperdama. Kas ta läheb minema? Chad võttis mu käe ja suudles seda. ''Ma käin korra köögis ära ja kui ma tagasi olen, pead sina teki all olema, oleme kokku leppinud?''
Noogutasin ning saatsin teda pilguga, kui ta läks, jättes mu toaukse irvakile. Ta oleks jutkui mu mõtteid lugenud, teades, et suletud uks kui ma siin üksi olen, poleks mulle just kuigi hästi mõjunud.
Kohendasin patju ning libistasin end seejärel teki alla. Sättisin padjad mõnusalt oma selja taha, et jäin mugavalt peaaegu et istuma. Tõmbasin teki rinnuni ja jäin Chadi ootama.

Kuulsin teda mõne minuti pärast koridoris kellegiga rääkimas. Esialgu uskusin, et ilmselt Kentiga, kuid kui hääled lähemale liikusid, olin pisut üllatunud, kui kuulsin isa temaga vaikselt rääkimas.
Justkui selle tõenduseks ilmus isa nägu ukse vahelt nähtavale, et veenduda, et ma ikka olemas olen ning soovis mulle head ööd. Kui isa ukselt kadus, kuulsin kuidas ta Chadile ka head ööd soovis ja vist isegi sõnad peale luges.
Naersin vaikselt.
Lõpuks jõudis Chad tagasi minu juurde, mõlemas käes aurav kruus. Üks mulle, teine talle endale. Ta ulatas ühe neist ettevaatlikult mulle ja enda omast sõõmu võttes, läks tagasi ukse juurde ning sulges selle.
"Kas sa jääd siia?" küsisin, et kindel olla. ''Ööseks?''
Chad noogutas.
"Mu und valvama?" esitasin järgmise küsimuse.
"Sind valvama," vastas ta ja istus mu voodi vastas olevasse tugitooli. "Joo nüüd oma kakao ära ja siis jää magama, sa pead puhkama. Ma ei lähe kuhugi.''
"Sa tead, et sa võid ju..," vihjasin vaikselt sellele, et ta võiks mu kõrval magada. Chadi suurnurk kerkis naeratuseks, kuid oli näha, et ta hoidis end tagasi. Ta tõstis kruusi suule ja ma järgisin ta eeskuju seni, kuni põhi paistis. Seejärel asetasin kruusi öökapile ja sättisin end mugavalt pikali. Tõmbasin koheva teki lõuani ning sättisin end vasakule küljele nii, et sain Chadi vaadata senikaua, kuni mu silmad lahti püsisid. Ja tema vaatas mind ning see teadmine täitis mind rahuga, mis mind varsti sügavale unele suigutas.

Naughty: No ma kirjutades ikka ja jälle tunnen, et Summeri ja Chadi lugu on kuidagi nii teistsugune lugu... Kirjutamise suhtes, nende iseloomude suhtes, see et ma panen end Summerisse... Ma ei tea, ma ei saa aru sellest 'fenomenist', mis mind ennast ja teid selle loo külge niimoodi seob. Tõesti, müstika ma ütlen Aga mulle meeldib, et teile meeldib. Ma kunagi alguses ei arvanud ega unistanudki, et see lugu nii suureks kasvab aga see on seda teinud ja just tänu teile, kes te seda loete... Ja ma olen selle eest nii-nii tänulik, ausalt. See tänu on kõige suurem põhjus, miks see lugu lõpu saab. Teie, mu lugejad, olete selle tänutäheks oma tähelepanu eest ära teeninud :) Uuh, emotions-emotions...

Nii. Mis puudutab Joshuat, siis mul on mitu erinevat versiooni, mis temast saab. Ma ei oska üldse välja nuputada, milline variant neist kõige parem oleks. Aga noh, kui aus olla, siis planeeritavast lõpust on ka mingi... 4-5 erinevat versiooni Raske elu mul.

Summeri isa pole tegelikult väga pehmeke. Ta lihtsalt on mõistnud, et ta ei saa midagi teha, et Summer ja Chad üksteisest lahus oleks. Aga noh, Summeri ema ikka ei salli Chadi.
PS: vakka kindlasti jääma ei pea- mulle meeldib teiega sellest loost rääkida :)



Smile: Minu meelest oli nii armas jätta Chad tema und valvama. Kuidagi teatud mõttes erilisemgi, kui see, kui ta oleks Summeri kõrvale voodisse roninud.

Hahahaha, tead, ma ise ka ei mõista kuidas ma ta selliseks olen suutnud teha Peaasi, et ta meeldib teile. Meeldib ju, eks..? Tahaks endale ka sellist? Ma olen üritanud temast maalida sellise enesekindla noormehe, kelle päritolu-minevik on segane, kuid kes on tugev, enesekindel ja väga hooliv ning kaitsev. Ma loodan, et ta on sellise mulje teile jätnud.

Tead, see tunne on sul mõnes mõttes isegi õige. Seda tunnet ma tunnen tihti siis, kui ma seda lugu loen ja üritan Chadist ise ka aru saada. Vahel tekib nagu küsimus või selline positiivne tõrge, et ''Noh, come on, dude!''

Eks Chad ole jah enamjaolt selline müstiline olevus mul Ma ikka kahtlen vahel, kas ma paljastan tema saladuse või ei. Üks lõpuversioon, kui see osutuks mul valituks, oleks vist küll paras plot twist ning paneks teid edasi nuputama, mis värk oli/on Aga eks näeb. Eks mina kirjutan lihtsalt ja lasen loo kulgemisel ise endale sobiva lõpu valida...

Chadi välimusest nii palju, et see jutu reklaampilt (või kuidas seda nimetadagi), seal on Summer ja see tüüp küljega ongi Joshua ning nende vahel ongi tegelikult Chad Miks ta sama palju/hästi näha pole? Sest et kuna me kõik oleme erinevad ja meil on meeste ja nende välimuse suhtes ka erinev maitse, siis ma olen andnud teie ettekujutlusvõimele vaba voli Chad just enda maitsele vastavaks mõelda, just detailide suhtes. Mina annan lihtsalt põhiasjad edasi ja teie kujutlusvõime teeb ülejäänu... Põhimõtteliselt oleks see nagu ma annaks teile ette mustvalge lehe, mille teie ära värvite...

Mm jah, nagu juba öeldud, siis eks Joshua nats ata ikka ilmselt saab. Kaua võib, eks ole

Naughty: Noh, kui ma vaid teaks, milline versioon neist teid kõige rohkem pöördesse ajab. Summer ja Chad peavad kokku jääma ja ellu ka, jah? Ja Joshua peab oma karistuse saama? See on põhiline nõue?

Smile: Haha, respekt kohe tõusis, jah? No loomulikult on meie Chadikene viisakas noormees Ja noh, algusest saadik olen arvestanud sellega, et kui mina kujutan Chadi mingisugusena ette, siis teile ei pruugi ta üldse äkki meeldida. Ja selle pärast ka see varjamine. Summer on aga täpselt selline seal pildil nagu mu peas ta kogu aeg olnud on. Siin, teises osas, on tal juuksed tumedad. VEEL. Aga see muutub Ja Joshua on mul ka peas alati paigas olnud Aga aitäh sulle, et sulle meeldib ja sa loed ja truult ootasid


Fun fact: ma ei tea kuidas teistel, kuid minul on oma kõige armsamatel juttudele või juttude paaridele pühendatud Spotify's lausa playlistid, mida ma kuulan, kui kirjutan. Näiteks viimasel ajal on mul Summeri ja Chadi puhul kujunenud lemmikuks Matthew Perryman Jones'i ''Looking For You Again''. Just saying, mis muusikat ma kuulan, kui kirjutan. Nothing else...

Cilen, tsauu, lõpuks jõudsid lugema! Mul nii hea meel kohe
Oh teate, ma ise tunnen ka (vahel), et siin on kuidagi igal sõnal mingi eesmärk. Kuskil teises jutus pole iga sõna või iga lause nii ülimalt oluline, kui siin. Ma ei tea, see on nii veider tegelikult mis selle jutuga toimub. Ma eile lugesin NP1-te ja selle alguseosad on lihtsalt nii kahtlased. Ka hiljem oli palju asju, mille peale ma nina kirtsutasin ja mõtlesin, et miks nii kirjutasin. Ja siis mõtlesin, et NP2 on nagu... esimese NP ümberkirjutamine- need osad on palju enesekindlamad ja tegelased on palju rohkem sellised, kellena ma neid üritasin näidata NP1s. Just Chadi puhul oli mul kunagi kindel raamistik paika pandud ja vahel ma kaldusin sellest nii palju kõrvale... Aga siin on Chad täpselt selline nagu ta mulle meeldib. Aga eks mina olen vanem, kogenenum ja eks see lööb ilmselt mu kirjutamises ka välja. Ja selles, milliste inimestena mu tegelased mõjuvad.
Ma alustasin seda juttu vist kas... aastal 2008, kevadel/suvel või sügisel? MA OLIN SIIS 16! Praegu 23 (ja pool). See on täiesti meeletu aeg ju, kammoon. Muidugi ma ei kirjutanud kogu see aeg, kuid võtab silmade eest ikka kirjuks, kui hakata meenutama, mis kogu selle aja jooksul juhtunud on mu oma elus: põhikooli lõpetamine, keskkooli astumine, mu keskkooli silmarõõm, tema järele õhkamine, otsustamine mida ja kuhu edasi õppima minna, keskkooli lõpureis, kus ma..., keskkooli lõpetamine, ülikooli sisseastumised, Tallinna kolimine, uued inimesed, iseseisvus, ülikooli lõpetamine- need kõik on muutnud mind päääris palju, ma olen palju kogenud, palju sattunud kokku erinevate inimestega ja see kõik kuidagi on mõjutanud mu kirjutamist ka. Mu elus toimunud muudatused on kindlasti mingit mõju selle jutu kirjutamisele avaldanud... Kuid see on ikkagi paras müstika, kuidas see mõjub teile, mulle... Kuidas see rahustab... Käsi südamel, mul pole vist tõesti ükski jutt nii 'oma laps' kui see. Võib-olla tõesti see mõjub siis kuidagi, et ma ennast nii palju Summerisse panen? Ma ei tea, ei teaaaaa. Keeruline on selle üle isegi arutleda. Puhas segasepeksmine, muud ei midagi eks.
Need tunded... Võib-olla ma panengi siia kõige rohkem tundeid sisse. Nendest kordadest, kui mu oma tunded on vastuseta jäänud, sest ma oskan siin seda kõige rohkem välja kirjutada? NP on ikkagi lugu sellest ajast, kui ma väga palju inspiratsiooni oma elust võtsin/võtan :)
Ma ei mõista su küsimust kusjuures Et kui pikk see NP2 tuleb?
Ja raamatu suhtes nii palju, et ei, ma ei avaldaks oma raamatut oma nime all. Mul pole nii esinduslik nimi, mis raamatukaanele sobiks Palju lahedam on jääda saladuseks ja kui kuskil inimestega kokku satun, siis keegi ei vaata, et ''Psh, see on see tšikk, kes selle raamatu kirjutas''. Millal raamat tuleb? Ma ei tea. Võib-olla mitte kunagi. Jätan oma lood äkki igaveseks sahtlisse, teatud võlu ka sellel või proovin siis kui miski valmis mul kunagi saab...
Aga jah, tunnistan, et ma pole kunagi lõpuni rahul Summeri ja Chadi looga olnud. Alati saaks paaaaalju paremini ja südantlõhestavamalt


Smile: Tore, et meeldib see lugu Kuulan hiljem su soovituse ka ära. Kusjuures alati pole küll mu osade lõpus pingelangust olnud. Siin oli, sest siin oli vajalik selline armas lõpukene.