Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Joshua lõpetas närviliselt oma viiendat suitsu. Ta polnud minuga sõnakestki vahetanud vaid kõndis lihtsalt mu vaateväljas, tossates nagu korsten. Ta oli nende päevade jooksul oma lõua habemesse lasknud ning nüüd juba tundusid ka tema juuksed tavalisest pikemad.
Peale viienda suitsu lõpetamist hakkasin ma juba oma peas korrutama numbrit kuus, kuid uut sigaretti ta enam ei süüdanud. Selle asemel tuli ta minu juurde, põlvitas, vaatas mind vaikides ja tõstis käe, et mu põske silitada. Ma ei hakanud vastu. Ja ma poleks seda nagunii tohtinud. Ma teadsin juba ette millega see lõppeks.
Ta käsi liikus mu kaelale ning kaelalt tagasi üles lõuale. Ta sõrmed silitasid mu kuivanud huuli. Ma kuulsin, kuidas ta hingamine kiirenes. Käsi liikus taas kaelale.
Ta liikus mulle lähemale ning suudles mind. Ma lihtsalt lasin tal end suudelda, endiselt suutmata ega tahtmata talle kuidagi vastu hakata. Alguses oli see suudlus pehme ja ettevaatlik. Kui ta minust eemale tõmbus ja mind vaatas, võisin vaid arvata, et ainuke asi, millega ta rahul polnud, oli see, et ma talle ei vastanud. Kui ma juba olin arvamusel, et see on nüüd kõik, suudles ta mind uuesti ja seekord juba ahnemalt. Võtsin end kokku ja paotasin talle pisut oma huuli ja proovisin midagi endast vastu anda, ükskõik kui väga ma seda tegeikult ei tahtnud teha.
Joshua üks käsi liikus mu valutava keha ümber, teise käe asukohta ma tuvastada ei osanud. Kuulsin vaid kerget kärinat ja kui ma ühel hetkel avastasin, et mu käed liiguvad rohkem kui enne, tõmbusin Joshuast eemale.
Jäin teda sõnatult vaatama. Kas ta laseb mul minna?
Midagi ütlemata ta tõusis, surus pussnoa botasesse. Nuga oli tema pikkade pükste all heas peidukohas.
„Mine,“ lausus ta lõpuks ja jättis mind üksi.
Üritasin end püsti ajada, kuid esialgne rõõm pääsemise üle kadus. Kui kaugele ma nii nõrgalt jõuan? Kuidas ma üldse kuhugi niimoodi jõuan minna? Ma olin meeletult nõrk ja ka Joshua teadis seda.
Kuradi värdjas.
„Rahulikult,“ sosistasin endale ja üritasin end kõigepealt majast välja vedada.
Kui kõrges heinas seisin, üritasin meenutada, kust kaudu ma kunagi siia Kentiga koos Chadiga kohtuma tulin. Aga ümberringi oli ainult mets ja metsarajad. Ei midagi sellist, mille järgi kindlalt teaks, et lõpetaks kuskil kodu lähedal metsas... Hakkasin liikuma paremale. Tõenäoliselt valesse suunda.
Iga samm oli nii raske ja ma kõndisin küürus. Mu kõht oli valus ja lisaks sellele ajas pingutamine mulle öhahood peale.
Olin majast juba üsna palju maad eemale saanud, kui mu kõrvadesse jõudis sae vingumine. Keegi hõikas midagi.
Mu keha täitus uue lootusega, mis andis mulle jõudu, et edasi liikuda. Ja kui hääled aina valjemaks muutusid, oli mu lootus juba laes- ma olen varsti kodus. Varsti olen kodus ja kaitstud.
Lõpuks, kui nägin juba metsamehi eemal askeldamas ja masinaid töötamas, võtsin pisut rahulikumalt. Ma ise ka ei mõistnud vahepeal, kuidas ma suutsin näljast ja vigastustest nõrkenenuna ikka veel kuidagi jalul püsida. Mu suurim soov oli lõpetada see päevi kestnud õudus ja lõpp oli kõigest paarikümne meetri kaugusel.
Liikusin aina lähemale ja lähemale, kuni ühel hetkel tundsin, et enam ei jõua. Toetusin puule ja vaatasin töömehi, kes mind veel tähele ei pannud kuni lõpuks üks vanem mees mind nägi. Ta tardus paigale ja andi mingid asjad kõrvalseisvale mehele ja jooksis minu juurde.
„Kas te..,“ alustas mees mind kohkunult vaadates.
Lasin puust lahti, astusin sammukese tema poole. „Palun... aid... ake,“ suutsin kuidagi hädiselt üle huulte kuuldavale tuua. Järgmisel hetkel muutus kõik pimedaks ja ma tajusin, kuidas kukun.



Mu ninna tungis kummaline lõhn. See oli kuidagi väga võõras, kuid samas nii tuttav. Nihutasin pisut oma pead, sattudes segadusse sellest pehmusest, mis mu pead ümbritses. Avasin silmad. Kus ma olen?
Järgmisel hetkel pistis Lexie kisama: „SUMMER! Summer! Jumal, Summer, sa ärkasid! Summer, mul on nii kahju, et ma... Oh Summer...“
Kissitasin tema suunas silmi. Kus kõik teised on? Ema, isa, Kent... Chad? Mis toimub. Mis Joshuast saanud on?
„Teised?“ küsisin ilmselt liiga vaikselt, sest Lexie ei kuulnud mu küsimust. Selle asemel ta kallistas mind ja tormas minema.
Varsti tuli ta tagasi, tema järel arst ja mu ema, kes arstist kiirelt mööda sammus ja siis mu käe enda omade vahele võttis ja hõõrus, pisaratega võidu mu nime korrutades.
„Emme, kõik on korras,“ laususin endiselt vaikselt, kuid ema, erinevalt Lexiest, kuulis mind. Ta naeratas ja puhkes siis häälekalt nutma. Teda vaadates tükkisid pisarad silma ka mul endal.
„Oh mu kullake,“ õhkas ta ja tõusis, et mu laubale musi teha.
„Ku..,“ alustasin, kuid arst ei teinud mu katsest küsida midagi välja.
„Kõik näitajad on korras... Ta taastub üsna tublilt. Proovige teda mitte liialt kurnata, puhkus aitab neiul kõige paremini terveks saada.“
„Terveks?“ küsisin vaikselt. Köhisin ja tundsin kehas valu. „Mis mul siis viga on?“
„Kerge kopsupõletik, üks roidemurd...“
Roidemurd, mõtlesin ja vaatasin palati valget lage. Nojah, Joshua virutas mulle üsna korralikult.
„Ohh,“ ema pühkis põskedelt pisaraid. „Ma lähen teatan isale ka häid uudiseid. Ta oli omadega nii läbi, et ma saatsin ta koju magama. Kent on all söömas, ma saadan ta siis siia... Ja lähen käin ka kodus ära. Ma pole juba mitu päeva maganud. Oeh... Kullakene... Nii hea, et me su tagasi saime...“
Kergitasin suunurgad ülespoole, peas tiirlemas ainult üks mõte- kus on Chad? Isa on kodus, Kent on söömas, ema on siin, Lexie on siin. Midagi on valesti, raudselt on...
Ema kallistas mind ja vabandades lahkus. Vaatasin Lexie poole, et tema näost midagi välja lugeda, kuid see oli võimatu. Ta näolt võis välja lugeda vaid rõõmu, et ma ärkasin, ei midagi muud. Võib-olla ma kujutangi endale ette, et midagi valesti on.
„Ma lähen ka koju puhkama, kui su vend nüüd tuleb... Kõht on ka tühi aga ma ei suuda all endale midagi sisse suruda...“
„Mm, okei,“ vastasin ja mõtlesin, et ma saan Kentilt ilmselt kõige rohkem vastuseid.
„Nii. Tsau, Summer, ole tubli ja saa ruttu terveks, varsti näeme jälle,“ kallistas ka Lexie mind ja lehvitas mulle veel palatiukselt, samal ajal kui Kent rahulikult teisele poole mu voodit kõndis, kus Lexie alles olnud oli. Ta keeras tooli teistpidi ja istus siis.
„Hei,“ naeratas ta mulle.
„Mhm.“
„Kuidas sul olla on?“
„Hea. Väsinud. Pisut valus.“’
„Selge.“
Lasin silmadel palatis ringi rännata ning tundsin, kuidas vend mind vaatas.
„Ma loodan, et vähemalt sina kavatsed mulle rääkida, mis toimub,“ laususin viimaks.
„Loomulikult. Seda ka, et..,“ lausus Kent ja takerdus. „Mul on nii hea meel, et mul sinusugune kange õde on,“ ta naeratus kadus ja ta oli surmtõsine.
Naeratasin.
„Ma kaotasin juba lootuse,“ lausus vend, hääl murdumas. „Arvasin, et ma ei näe sind enam iial sellisena...“
Neelatasin tema viimase sõna peale, aru saades, mida ta sellega silmas pidas.
„Mul on nii hea meel, et sa tagasi oled,“ kinnitas Kent ja hakkas naerma, kui oli sunnitud pisaraid pühkima. Aga ma tegin ise sedasama.
Kuid ikkagi ei ühtegi sõna Chadist ega Joshuast.
„Kaua ma ära olin?“
„Üheksa päeva.“
Mul oli seda kuuldes tunne nagu ma oleks just ämbritäie külma vett näkku saanud. Üheksa? Kogusin end natuke aega.
„Üks metsatööline tõi su haiglasse. Ütles, et sa olid metsas ringi kõndinud ja abi palunud, kuid siis kukkusid kokku.“
Pilgutasin silmi. Vist oli nii...
„Aga enne seda?“
Jäin Kenti lollil pilgul jõllitama. Kas nad ei tea veel? Kas see polnud siis ilmselge, et Joshua tegi seda mulle?
Pistsin kisama: „See oli Josh! Seda kõike tegi Josh. Tema võttis mu rannalt kaasa ja viis mu sinna... See oli Joshua!“
Muutusin nii hüsteeriliseks, et Kent ajas end kiirelt püsti, et mind kinni hoida, et ma tilgutit endalt küljest ei rebiks.
„Shh, shh,“ proovis ta mind rahustada. „Joshua raiub kui rauda, et tema pole midagi teinud ning eitab, et tal sinuga mingeid kokkupuuteidki viimasel ajal olnud on...“
Hingasin üleskrutitult kiirelt sisse-välja ja kuulasin Kenti juttu.
„Kui me saime su kadunuks kuulutada, läksime politseisse. Meil tekkis kahtlus, et Joshua võib asja taga olla... Lexie jutt tollest õhtust kui te rannas olite, süvendas meie kahtlustusi... Muidugi oleks olnud võimalik, et keegi hoopis võõras on teo taga. Ausalt öeldes selline tunne tekkis küll, kui politsei Joshua kodust ees leidis. Nad küsitlesid teda ja esialgu politsei ei kahtlustanud teda, kuid lõpuks siiski Joshua maja otsisti läbi. Aga ka siis ei saanud nad midagi. Ma jälitasin ka teda vahepeal, kuid ei midagi kahtlast...“ Kent mõtles viivu. „Mingi aeg võttis meiega ühendust üks naine, kes tol päeval jalutades olevat enda meelest näinud üht noormeest ja tüdrukut. Kirjeldus vastas täpselt sulle ja Joshuale. Edastasime selle politseile ja kuna otseselt siiski midagi kindlat see veel polnud, tegid politseinikud uue läbiotsimise. Ja siis juba leiti Joshua autost juuksekarvu. Tehti test ja need osutusid sinu omadeks... Ma seda täpselt ei tea, kuidas ja mis selle testiga oli täpselt, kui peamine on see, et see tõendas Joshua süüd...“
„Ja edasi?“
„Igatahes sinu üheksandal kadumise päeval, kui politsei otsustas Joshua kinni pidada, tegi ta raske avarii...“
„Kas ta on...“
„Ta on elus.“
Ma ei teadnud, kas rõõmustada või kurvastada.
„Raisal vedas,“ torises Kent ja hõõrus käsi. „Mõned haavad-mõrad, kõik. Või noh, midagi oli veel, kuna ta käis samal õhtul veel operatsioonil aga mind eriti ei koti see, mille pärast... Ta on ka siin haiglas... Mõned palatid sinust eemal...“
Kui mulle Kenti viimased sõnad kohale jõudsid, tundsin, kuidas kõik mu sees keerama hakkas.
„Politsei on teda ikka küsitlemas käinud. Mis tuletabki mulle meelde, et nad tahavad sinuga ka rääkida. Ainult sinu tunnistus ongi puudu, et Joshua tulevik otsustatud saaks.“
Noogutasin.
„Ilmselt nad lasevad sul paar päeva kosuda ja tulevad siis sind küsitlema... Kui sa just ise selleks varem soovi ei avalda.“
„Pigem ma ootaks jah pisut,“ laususin ning jäin tasa, küsiv pilk Kentil. Kuidas ta ei mõista juba, mis mind kõigest kõige rohkem hetkel painab..?
Miks mitte keegi mulle Chadi kohta midagi ei räägi?