Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

20. Hääbuv

Ärkasin ehmatusega. Olin üllatunud, et olin üldse suutnud magama jääda. Üritasin kuidagimoodi aru saada, mis kell võib olla, kuid arvestades jahedat õhku ja pragudest paistvat taevast, tundus olevat päikesetõusu aeg. Sulgesin ohates silmad ja toetasin pea, mis magades vasakule vajunud oli, vastu tala ning mõtlesin kõigi nende peale, kes minu pärast ilmselt juba muretsesid.
Nad teavad, et Chad on mõnda aega kuskil ära ja ma ei saa olla ka temaga. Kindlasti üritas Lexie mulle helistada, kuid ta koju jõudis kuid kuna ta mind kätte ei saanud, ei oska ta nagunii midagi kahtlustada veel. Kui just ema-isa või Kent talle ei helista ega uuri minu kohta.
Niisutasin keelega huuli ja silmitsesin siin poolikut veepudelit ja saiakest, mis Joshua minu juurde jätnud oli.
Mu viimane eine oli olnud üks suur õun, enne kui Lexiega sammud ranna poole seadsime. Enne seda nosisin ema tehtud sooja hommikusööki, kuid ka seda mitte palju. Polnud ime, et mu kõht sellise korina saatel süüa nõudis.
Kuna ma sain oma käsi vähemalt liigutadagi, otsustasin maksu mis maksab veepudel ja saiake endale  
lähemale saada. Ma teadsin juba ette, et see saab olema raske, kuid samas kindlasti mitte ka võimatu. Joshua ei pannud veepudelit ja saiakotikest minust nüüd nii kaugele ka.
Üritasin tala najal kükitades üht jalga kõrvale viies veepudelit ja saiakest enda poole tõugata. Sirutasin jalga nii kuidas vähegi suutsin, kuid kannatamatuse tõttu koksasin veepudeli pikali. Puhkasin pisut ja proovisin uuesti siis samat liigutust korrata. Saiakese sain endale juba päris lähedale, kuid veepudel veeres minust eemale, jäädes seisma seal, kus Joshua süües istunud oli.
"Kurat," surusin läbi hammaste ja ajasin end uuesti istukile tagasi, proovides nüüd igasuguste mooduste abil saiakest kätte saada, kuid kui see juba enam-vähem mul peos oli, kuulsin õues mootorimürinat.
Ainuke mõte, mis siis mu peas oli, oli see, et kas tõesti Joshua on juba nii vara siin?
Mingi naiivne osa minust lootis, et ta sai aru, kui idiootne minu selline kinnihoidmine oli ning tuli nüüd mind lahti päästma, et ma varahommikuks koju ilmuda saaks, kuid teine, see targem osa oli teisel arvamusel.
Joshua võis ju mõista, mida ta teeb, kuid sellepärast ta oligi juba siin. Ta peab olema ettevaatlik. Ilmselt kuulus tema plaani ka enda näitamine küla vahel, et tema peale võimalikult vähe kahtlustusi langeks.
Kuulsin liikumist juba lähemal. Minuti pärast ilmus mu vaatevälja pisut räsitud väljanägemisega Joshua, kelle tühi pilk tabas ära, millega ma vahepeal tegelenud olin. Raske polnud seda ka mitte märgata.
Sõnagi lausumata korjas ta veepudeli eemalt põrandalt üles ning seejärel kükitas minu juurde, korjates ka saiakese maast.
Ta murdis sellest killu ning tõstis siis selle mu suu juurde.
Ta ootas hetke ning mühatas siis.
"Ei taha?"
Vaatasin temast mööda.
"Ei taha?" kordas Joshua pisut karmimalt, mille peale ma lõpuks alandlikult oma suu avasin. Ta pistis
saiatüki mulle suhu ning ma hakkasin seda aeglaselt mäluma, tema läbitungiv pilk minul. Esimesele tükile järgnes teine, kolmas, neljas. Enne kui Joshua viiendat tükki murdma hakkas, võtsin kogu oma julguse kokku, et teda paluda.
"Joshua, palun lase mul minna..."
Ta raputas pead: "Ei, Summer, võib-olla kui sul veab, päästab sind siit keegi teine, kuigi see tõenäosus on väike, kuid mina see inimene pole."
"Kui sina see pole, saad sa karistada... See on kuritegu!" laususin nii veenvalt kui vähegi suutsin. "Kui sa lased mul minna, ei juhtu ju sinuga midagi... Ma sain oma õppetunni kätte, Joshua. Palun, lase mind siit lahti..."
"Õppetunni!?" ärritus Joshua. ''Mis kuradi õppetunnist sa räägid? Sa pole veel midagi saanud..." Ta tõukas mind käega nii tugevalt, et ma lõin pea vastu tala. Krigistasin silmad kinni ja surusin hambad kokku, valu mu kuklas oli meeletu.
Ta tõstis veepudeli oma suu juurde ja võttis sealt lonksu. Seejärel vaatas ta, kuidas ma oma pilku pudelil hoidsin.
"Tahad ka?"
Noogutasin, kuna ei tahtnud ega julgenud enam sõnakestki öelda.
"Võta siis," irvitas Joshua kuratlikult, valades kogu vee pudelist minu peale. Kui pudel tühjaks sai, viskas ta selle eemale. "Näed päris kuum välja, kullake," lausus ta pilkavalt ja kükitas taas, et mu nägu enda poole pöörata. Ta silitas vasaku käega mu põske ja lõuajoont, liikudes siis kaelale. Ta huuled olid mu kõrva vastas ning ma tundsin, et ta lõhnas õlle ja suitsu järele.
Joshua käsi liikus mu kaela ümber. Alguses silitas ta seda õrnalt, kuid siis pani ta käe mu kaelale nii nagu tahaks hakata mind ära kägistama. "Küll ära kannatad," sosistas ta pilkavalt, viidates mu läbimärjale olekule.
Vesi pudelis oli öö jooksul jääkülmaks muutunud ning varahommikune jahe õhk polnud sugugi hea. Isegi kui päev tuleb palav, pole mul sellest kuumusest maja varjus jahedas viibides kasu.
Joshual oli tõepoolest ükskõik, mis saab... Ja mina olin olnud nii rumal. See kõik oli minu süü.
Ta tõusis ja kõndis mu ees edasi-tagasi. Mu peas oli nii palju erinevaid küsimusi, mida ma oleks küsida
tahtnud, kuid suu lahti tegemine rääkimiseks enam arvesse ei tulnud. Välja arvatud muidugi juhul, kui ta minult midagi pärib. Ma tundsin hirmu, mida ta mulle veel teha võib, kui ma valel ajal suud paotan.

Kui Joshua tol päeval mind üksi jättis, sidus ta enne lahkumist mu käed veelgi tugevamalt kinni. Uus ja kare köis tegi mu kätele ja nahale haiget. Kui nüüd end liigutada soovisin, pidin seda ettevaatlikult
tegema, et mitte iseendale liiga teha. Olin leidnud endale enam-vähem sobiva asendi ning üritasin sellega läbi ajada.
Ma polnud tilkagi vett saanud, söögist rääkimata. Mu ajataju oli sassis, kuid mulle tundus, et nägin
Joshuat viimati üle-eelmisel päeval. Oletasin, et ta hakkab minu juures käima iga päev ja õhtu, kuid
kahjuks või õnneks ma eksisin. Korra isegi mõtlesin, et äkki on Joshua kinni peetud kui peamine
kahtlusalune mu kadumises ja nüüd politsei pinnib temalt minu asukohta välja.
Ma imestasin, et ma suutsin mingi ime läbi rahulik olla. Jah, ma nutsin, kui mõtted mind enda võimusesse haarasid aga enamasti üritasin pisaraid tagasi hoida. Ma pidin vastu pidama ja tugev olema. Ainult nii ma tulen sellest välja.
Kui kaks eelmist päeva pidasin veel kuidagi vastu, oli see kolmas päev juba liialt piinarikas. Mul oli halb olla, tundsin kui nõrgaks olen muutunud ja mul oli peaaegu kogu aeg külm. Sellegipoolest magasin kuidagi seal tala küljes, aidates aja kiiremale kulgemisele, mu lõpu või pääsemise poole, kaasa.

Lõpuks kui Joshua taas end ilmutas, tundus ta kuidagi rahulikum, kuid ma võisin ka valesti aru saada. Imestasin, kui ta tuli mu juurde ja andis mulle juua ning hiljem pool peotäit pähkleid mulle sisse söötis. Kuigi ma olin võtnud teatava hoiaku temaga suhtlemise suhtes, poetasin vaikselt üle huulte paar tänusõna, kui ta mu eine veel ühe veelonksuga lõpetas.
Joshua ei lausunud sõnagi. Ta istus minust eemale ja võttis pusataskust suitsupaki ja välgumihkli. Ta süütas sigareti, tõmbas selle vaikides poole peale ja köhatas siis.
"Nad otsivad sind."
Need sõnad mõjusid mulle elustavalt.
"Küll aga mitte see, kes sinu pärast kõige rohkem muretsema peaks... Kuhu sa oma kodutu panid?"
Vähemalt on Chadiga kõik korras, mõtlesin vaid. "Kuhu ta läks, Summer?" kordas Joshua oma küsimust.
"Ma ei tea," vastasin.
"Kuidas sa ei tea?"
"Ta ei öelnud mulle," laususin, lootes, et Joshua selle teema jätab. Ilmselt fakt, et Chad sündmustest eemal oli, heidutas teda. Üks asi on see, mida mina läbi elan, hoopis teine aga see, mida Chad tunneks... Aga kuna Chad oli eemal, oli Joshual tunduvalr vähem huvitavam.
"Sellepärast me ei leidnudki teda..," lausus ta rohkem iseendale, kui mulle.
Mu mõte kiilus kinni- kas Joshua saatis oma ''mehed'', nagu ta oma sõpru nimetab, Chadile jahti pidama? Mida ta veel sellega saavutada oleks üritanud? Chadile ilmselt piisaks ka teadmisest, et minuga juhtus midagi. Võib-olla ongi teadmatus hea, kes teab mis hullusteks ta siis valmis on?
Joshua süütas uue sigareti.
"Nad isegi ei kahtlusta mind," nentis ta hetke pärast rahulolevalt. "Politsei. Jobukari. Aga mul hea alibi ka olemas. Ma... olin oma sõpradega. Ja nad kõik saavad seda kinnitada. Sõna sõna vastu..."
Blokeerisin Joshua hääle oma peast ning mu mõtted liikusid tagasi päeva, kui Joshua mu rannas kinni võttis. Kui ta mind endaga kaasa haaras, jäi minust liivale maha üks plätu. Ma lootsin, et kui Lexie tookord ärkas ja nägi, et mind ei olnud, nägi ta vähemalt seda liivas. Ma ei jätaks niisama üht plätut liiva sisse...
"Miks sa siin käid?" küsisin järsku Joshua käest, lootes, et ta ei ärritu ega torma mulle kallale. Minu imestuseks tundus mu küsimus talle pisut veidrana, kuid siis nägin, kuidas temas käis mingi klõps ja ta mind täiesti süüdimatu pilguga vaatas.
"Ma hoian sind elus, Summer. Usu mind, ükskõik, kui väga sa mulle ka ei meeldiks, kuigi sa meeldid mulle väga, on mul ausalt öeldes täiesti savi, kas sa elad oma närust elu või mitte. Kui sa sured, oleksin mina praeguses olukorras mõrvar, või mis sina arvad? Aga ei kullake, ma ei taha seda olla, sest ma olen ju ikkagi hea poiss," seletas ta minu poole sammudes.
Tajusin, kuidas ta agressiivsemaks muutus.
"Hea poiss seni, kuni keegi mulle sitta keerab! Nagu sina, Summer. Sa oled kindlasti mõelnud, mis sa valesti tegid, eks? Mõtlesid välja?"
Talusin vaikides tema karjumist kuni hetkeni, mil tema kannatus katkes ja ta täiesti hullunult jalaga mu kõhtu virutas, sest ma ei vastanud.
Röökisin põrguvalusid taludes midagi ebamäärast vastuseks ning oletasin, et sellest Joshuale piisas. Ta seisis mõned minutid justkui kainenenult minu kössi tõmmatud keha kõrval, jälgides mu värisemist ja kuulates mu nuttu ning kadus siis mingil ajal majast, jättes mind sinna järjekordseks pikaks ööks.
Ma ei kartnud seal üksinda olla. Kui Joshua oli minu juures, oli hirm tohutult suurem. Üksinda olles ootasin ma vaid selle kõige lõpplahendust ja mul oli ükskõik, kuidas see minu jaoks lõpeb. Peaasi, et võimalikult kiirelt.