Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Joshua vedas mind hooletult enda järgi, olles silmnähtavalt häiritud mu aeglasest tempost. Liikusime läbi kõrkjate ning kuna üks mu plätu oli randa maha jäänud, oli kõndimine äärmiselt valus. Joshua pigistas mu rannet, tõmbas mind järsult ning jäi siis seisma, kui jõudsime kõrkjatest välja. Seisis õhku ahmides tema kõrval, üritades eirata tema haardest põhjustatud kõrvetavat valu.
Ma arvasin, et see vahejuhtum saab kiire lõpu. Et Joshua saab, mida ta tahab, kuid iga pikk minut, mis täis tiksus, kinnitas mulle, et seekord ei kavatse Joshua millegi lihtsaga leppida. Märkasin eemal vankrit lükkavat noort naist ja pidin juba karjuma hakkama, kui tulid meelde Joshua rannas öeldud ähvardused.
"Ole vait ja käitu korralikult," sisistas Joshua ning viskas mu rätiku ja koti endale õlale. Kujutan ette, et kui eemal kõndiv naine meid ka märkas, jäi talle mulje meist kui paarist.
Üritasin Joshua mõtteid tabada. Mida ta seekord kavatseb? Samal ajal üritasin välja mõelda, kuidas ja millal mul kõige parem põgeneda oleks. Ilmselt oleks selleks hetk, kui Joshua laseb mu käe ümbert kinni, kuid ühe jalatsiga minust põgenejat ei ole. Kui riskin ja Joshua mind siiski kinni püüab, teen olukorra Chadile veelgi hullemaks. Või kas teen? Ta läks ära. Ta on eemal. Joshua ei tea seda. Veel vähem teavad tema kambajõmmid, kuskohast Chadi otsida. Või kui Chad puutumatuks jääb, võivad nad hoopis Kenti ette võtta.
Neelatasin tugevalt ja järgnesin sunnitult Joshuale. Liikusime mööda jalgteed läbi metsa, mis viis parklani.
Märkasin juba puude vahelt Joshua autot- tumedate akendega dziip. Joshua veendus, et parklas ei oleks pealtnägijaid ja tõmbas mind kiirelt endaga kaasa, avas masina uksed, avas tagumise luugi ja lükkas mind autosse, visates mulle mu rätiku ja koti. Rabasin koti enda juurde ja justkui neetult sel hetkel kuulsime mõlemad rõõmsat helinat.
Vaatasin Joshuat. Ta seisis mu ees, käed luugil, et see kinni lüüa, silmad ainiti minul, justkui oleks ta tardunud.
Lootsin juba kogu hingest, et ta taipab, et on seekord tõsiselt liiale minemas ja laseb mul viimasel hetkel minna, kuid ta oli ju Joshua. Lahkus ja Joshua ei kõlba kokku, ma teadsin seda. Ma lihtsalt lootsin, et äkki juhtub mingi ime...
"Kurat!" surus ta tigedalt ja rabas koti mu käte vahelt.
Ta soris selles, visates mulle mu riided, kuni viimaks leidis mu heliseva telefoni pisikesest kotisahtlist. Ta eemaldas tagumise kaane, seejärel aku, tõmmates SIM-kaardi selle pesast ning viskas selle siis rohu sisse parkla äärde. Tuimalt pani Joshua aku ja tagumise kaane telefonile tagasi ning viskas selle siis mulle tagasi, saateks sarkastiline ''Palun''. Joshua lõi luugi kinni, sammus ümber auto ja istus rooli taha.
"Sa ole seal taga tubli tüdruk, Summer. Sa ju ei taha, et teistel sinu pärast kehvasti läheks, ega ju?"
Piilusin üle tagumise istme ning mu pilk kohtus Joshua omaga, kes minuga tahavaatepeegli abil silmsidet hoidis.
Ta oli viimaks ometi päikseprillid silmade eest ära võtnud, kuid oma rõõmuks ma siniseks löödud silma kahjuks ei näinud.
Vajusin istme varju tagasi kus auto tumedate klaaside tõttu ümbritses mind hämarus.
Sõit ei kujunenud pikaks, küll aga jubedaks. Joshua sõitis enamus sõiduajast korraliku kattega teel, kuni lõpuks aeglustas ja keeras auklikule teele. Natuke aega hiljem muutus tee taas tasasemaks ja auto liikus sujuvamalt, kuid endiselt aeglaselt. Oletasin, et ükskõik kuhu Joshua mind ka ei plaaninud tuua, olime me kohal. Kui Joshua auto peatas, sain oma kahtlustele ka kinnituse.
Ta tõmbas mind autost välja ja koht, kuhu me saabunud olime, ületas mu ootused. Heas mõttes. Arvasin, et koht, kuhu Joshua mind toob, on palju jubedam kui see, kus ma nüüd olin.
Vaatasin pisikesel lagendikul olevat piklikku maja, mille rookatus oli poolenisti sisse vajunud. Teine pool seisis veel uhkelt püsti. Joshua tõmbas mind läbi pika heina endaga kaasa maja poole.
Otsisin majale lähendes sissepääsu, mis jäi heina varju. Kui Joshua ka seda viimaks märkas, tiris ta mind enda ette ja surus mu pea alla, et ma majja esimesena läheks.
Maja seinad ja põrand olid hallid, kaetud tolmu, rämpsuga ja mädanevate laudadega. Sügistormid ei olnud halastanud sellele vanale tühjale, kummalisel kombel pisut tuttavale majale. Aga eks kõik vanad majad on ühesugused- räämas, koledad ja hirmutavad.
Joshua viis mind seina äärde ja käskis mul käed selja taha viia. Ta tõmbas taskust jämeda nööri ja viis selle ümber tugeva tala, seejärel sidus Joshua mu käed kinni. Tänu temapoolsele valearvestamisele, sain vähemalt oma käsi liigutada. Kumbagi nii umbes kümmekond sentimeetrit kus suunas ise tahtsin. See polnud midagi, mis aidanuks mul mingit moodi oma põgenemist kergemaks teha, kuid vähemalt ma sain end liigutada. Ja kui kõik oli nii halvasti, suutsin selleski vähemalt raasukest head näha.
Joshua oli muutunud minuga väga kidakeelseks. Ei mingit väljakutsuvat tooni, ei ühtegi märkust. Olin sõidu ajal särgi ja lühikesed püksid selga pannud, kuid minu õnneks ei teinud Joshua sellest enam väljagi.
SIM-kaardita telefoni lükkasin lühikeste pükste tagumisse taskusse.
"Kavatsedki püsti seista?"
Neelatasin ja vaatasin Joshuat, mõttes teda igasuguste sõnadega kirudes.
"Tibuke..," hakkas ta kudrutama ja tuli mulle lähemale. "No miks nii tõre nüüd?"
Miks, kordasin mõttes ja üritasin rahu säilitada. Mu hingamine kiirenes, kui ta mulle liiga lähedale tuli. Ta libistas oma käe läbi mu juuste, lükkas need teisele õlale ja surus oma näo mu kaela lähedale. Tundsin tema huuli oma naha vastas.
"Summer," ohkas ta kuidagi raskelt. Ta käsi liikus mu õlalt allapoole, üle mu kõhu reiteni. Tundsin, kuidas viha ja vastikustunne Joshua vastu kasvas ning järgmisel hetkel ma ei suutnud enam olla. Üritasin teda oma kehaga endast eemale tõugata.
"Kullake," libises alguses pehmelt üle tema huulte, kuid siis toimus Joshuas taas mingi muutus ja ta kaotas enesevalitsuse. ''Raisk, kuradi neetud plika!" röökis ta ja tuiskas kiirelt majast välja.
Kui ta mu vaateväljast kadus, hakkasin üle kogu keha kohutavalt värisema. Ma tahtsin nutta, kuid ma ei tahtnud, et Joshua seda näeks. Ma ei teadnud veel, kas Joshua kavatses lahkuda ja mind sinna jätta või tuleb ta kohe millegipärast tagasi.
Kuulsin autoust ning kuna sellele ei järgnenud mootorimürinat, teadsin, et Joshua tuleb veel tagasi. Ja ma ei eksinud.
Nägin tema käes pooleliitrist veepudelit ja väiksest kilekotti, milles kaks saiakest. Esialgu arvasin, et ta tõi need mulle, kuid kui ta istus vastasseina äärde ja asus sööma, ei osanud ma enam midagi arvata. Vajusin aeglaselt mööda tala põrandale istuma ja üritasin eirata mõtteid, mis puudutasid mu lähitulevikku.
Lugesin Joshua suutäisi ja kuulasin tema matsutamist. Ta oli ühe saia ära söönud ning hammustas juba kolmandat ampsu teisest, kui tema silmad peatusid minul.
Ta tõusis ja sammus minu juurde ning pani veepudeli ja pooliku saiakese mu kõrvale. Teadsin, et selleks, et vähemalt vettki juua, pidin palju vaeva nägema, et pudel kätte saada. Või... Liigutasin aeglaselt oma kätt. Ei.
Ta piinab mind. Ta lihtsalt piinab mind.
"Ma ei saa ju..," laususin vaikselt.
Joshua naeris õelalt. "Ma näen, et sa ei saa."
"Pa..," alustasin, kuid Joshua õel naer summutas mu anumise.
"Nüüd mängin mina sinu ja sinu kullakalli värdjaga." Joshua kükitas minu juurde, nägu minu omast paari tolli kaugusel.
''Minuga ei mängita,'' lausus ta igat sõna rõhutades. Ta ajas end püsti. ''Nii rumal sinust, Summer. Sa meeldisid mulle, tõepoolest meeldisid. Aga vaata, kuhu kõik välja viis...''
"Sa oled hull," pressisin läbi hammaste.
"Hull? Võib-olla."
"Sa.."
"Summer, pisike. Kõik see oleks olemata, kui sa poleks olnud paha tüdruk. Pahasid tüdrukuid peab karistama... Ja seda ma ka teen."
"Joshua," laususin tema nime, kuid midagi enamat pähe ei tulnud.
Ta vaatas mind mõõtvalt.
"Ma pean minema, kullake. Jääks sulle siia meeleldi seltsiks, kuid sa pole vist heas meeleolus. Võib-olla on sul homme parem tuju... Soovitan sul mitte karjuda. Keegi ei kuuleks sind nagunii... Ümbruses pole hingelistki."
Homme? Hoidsin end tagasi, et mitte tema ees nutma puhkeda. Ta tõesti kavatsebki mind ööseks siia jätta? Kinniseotult pimedusse kes kurat teab kuhu?
"Lase mind lahti," anusin rabelema hakates, murduv hääl reetmas pisaraid, mida kogu hingest tagasi hoida püüdsin. Mõte ööst selles vanas lagunenud majas oli väljakannatamtu.
Joshua nautis mu paanikat ja hirmu.
"Palun, Joshua," nuuksusin nüüd, kui ta aeglaselt minust eemaldus.
"Head ööd ja homme näeme," pillas ta hooletult üle õla ja kadus.
Kuulasin, kuidas Joshua paari minuti pärast masinale hääled sisse lõi ja minema sõitis. Alles siis kadus mu viimanegi lootus täielikult ja hirm sai minu üle võitu. Pisarad libisesid üle mu põskede, maandudes mu särgil.
Ma üritasin end lohutada, lootes, et Lexie taipab, et midagi on valesti... Et vanemad hakkavad võimalikult vara mu asukoha pärast muretsema... Et nad üleüldse tuleksid selle peale, et kahtlustada mu kadumises Joshuat...
Ja siis mõtlesin Chadi peale. Kujutasin ette, kuidas ta reageerib, kui kuuleb, et ma olen kadunud...
Sulgesin nuuksudes silmad, kui mõtlesin, et keegi ei oska mind otsida sellisest kohast.
Elasin kogu oma viha selle õnnetu tala peal välja, mille külge kinni seotud olin, tulemuseks valutavad käed.
Pühkisin pisarad kuidagi vaevaliselt õlgadega ära ning hakkasin mõttes Chadi nime korrutama, kuni ühel hetkel meenus mulle põhjus, miks see lagunenud maja mulle nii tuttav oli tundunud- ma kohtusin siin Chadiga, kui kõik
keeruliseks muutumas oli ja just sellesamas ruumis, kaua-kaua aega tagasi, kus ma kinni nüüd olin, sain ma temalt oma esimese suudluse. Naeratasin viivuks, kui seda ööd meenutasin, pisarad silmis.
Ma pean vastu pidama, korrutasin vaikselt, kuid mida hämaramaks muutus ja mida rohkem aega möödus, seda vähem ma iseendasse uskusin.