Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Ma ei mõistnud, miks ta ikka veel mind kinni hoidis. Mu pea hakkas juba valutama, kuna pinge oli lihtsalt meeletu. Tundus, justkui mu pea võiks kohe-kohe lõhkeda. Proovisin häält teha, kuid kõik, mis kuuldavale tuli, oli vaid naeruväärne mõmin. Rabelesin veel paar korda, nagu võrkusattunud lind, kelle eluvaim on otsakorral ja kes loodab, et ehk nüüd läheb õnneks ning vabadus ongi käes...
Aga ei.
Chad hoidis mind endiselt kindlalt oma tugevas haardes. Miks, sellest ma aru ei saanud. Mõtlesin, kuidas ta ise selle peale ei tule, et see teeb asja vaid hullemaks? Ta keeras niigi paraja supi enda jaoks kokku, kui lasi teistel mulle valetada, et ta on surnud. Ta oleks saanud minust lahkuda ka teistmoodi. Milleks valida see kõige kohutavam? Ükski vabandus ei keeruta teda sellest jamast välja.
Ja see mõte tema valetamisest täitis terve mu keha meeletu vihaga. Mida kõike ta mulle veel siis valetada võis?
Suunasin kogu oma viha allapoole ja kõverdasin siis paremat jalga nii, et ma Chadile jalge vahele virutada sain. Ta lasi mind oiatades lahti ja ma peaaegu jooksin toa teise otsa ja keerasin end siis vihurina ringi, et temaga silmitsi seista.
Chad seisis minu poole küljega ning hoidis oma tähtsast kohast kinni, nägu katmas valugrimass. Ma rõõmustasin. Löök oli kukkunud välja üsna hästi. Paras talle. Las kannatab. See valu pole veeranditki sellest, mida mina tundma pidin.
Mu suul oli võidutsev naeratus, kuid sügaval sisimas soovisin joosta tema juurde, heita oma käed ümber tema kaela ja lihtsalt... hoida teda enda vastas, et ta enam iial minu kõrvalt ei lahkuks. Aga oleks see vaid nii lihtne.
Muidugi oleks, mõtlesin. Lihtsalt unusta. Ta on siin. Saada Joshua pikalt. Anna õnnele uus võimalus. Seekord läheks kõik ehk palju paremini...
Raputasin pead ja maandusin pilvepiirilt kahe jalaga maa peale. Neelatasin ja hakkasin kergelt vabisema, kui Chad end sirgu ajas ja end mind vaatama pöördus.
Mu hingamine kiirenes, kui mu silmad uurisid igat detaili... Ta oli muutunud. Mitte palju aga natuke. Täpselt nii palju, kui see kahe aastaga võimalik oli. Hetke pärast kohtusid meie pilgud. Mu keha justkui täitus elektriga, kui mõtlesin, millal ma viimati nendesse vaadanud olin. Siis pidi kõik veel korda saama aga ei saanud. Edasi tulid vaid valed, valed, valed.
Chadi silmad olid ilmekamad kui tol suvel. Tema tumepruun juuksepahmakas oli lohakalt sassis ja see tekitas kiusatuse käe neist läbi libistada. Ta tundus pisut kogukam, kui varem. Mulle tundus, et tema õlad olid kuidagi eriti laiad. Chad oli nii mehelik, kui üks temavanune noormees üldse olla saanuks. Tundus nagu oleks meie pisike vanusevahe mingi nipiga hoopis mitmekordistunud.
Aga ta oli nii kena. Nii sarmikas... Nii võluv... Ja täielik idioot, et mulle nii tegi.
Avasin suu, et talle midagi näkku karjuda, kuid ma ei suutnud mõelda välja midagi, mis talle sama palju haiget teinuks.
Jobu? Idioot? Lollpea?
Ei, nendest jääks väheks. Mu sõnavaras pole selliseid sõnu, mille abil sellele poisile, või nüüd juba rohkem noormehele, sest poiss on tema kohta pisut kohatu öelda, haiget teha.
Palusin mõtteis, et Chad teeks ise otsa lahti. Tema peakski alustama. Miks ta seda siis juba ei tee? Ta lihtsalt vaatas mind, silmis... tühjus. Tühjus. Ma ei näinud seal seda sädet, mida ma enda meelest arvasin kunagi nägevat. See oli kadunud. Chadi pilk, mis minule suunatud oli, oli täiesti ilmetu. Tema huuled olid liikumatult koos ja ei tõotanud vaikust murda.
„Kavatsedki nüüd seal seista ja lihtsalt vaikida? Kui sul jätkus jultumust tagasi siia tulla, ootaks ma pisut viisakamat küllatulekut, mitte et sa käitud nagu mingi neetud murdvaras,“ pahisesin järsku üle huulte.
Chad manas näole süüdlasliku ilme.
Kontrollisin enda ümber olevat rätikut, et see ikka kindlalt mu ümber püsiks. „Neelasid keele alla?“
„Ei,“ mühatas Chad. Ta surus käed oam tumedate pükste tagumistesse taskutesse.
Tema riided olid puhtad ja ilusad. Need olid segadusse ajavad. Kuskohast ta need veel saanud oli? Oma kodust?
„Siis... jumal küll... räägi midagi!“ tõstsin järsult häält. Kui viimased sõnad endast välja sain, puhkesin nutma. Ma olin vihane ja ma olin solvunud, et see kõik nii toimus. Tagatipuks veel enda peale kohutavalt tige, et Chadi ees üleüldse nutma hakkasin...
Tema selline üllatus ei lasknud minul seda olukorda kontrollida. Kuigi ta seda vist ise ei aimanud, oli jäme ots tema käes. Kui ta teeb kõike nii nagu ma kogu hingest soovin, et ta ei teeks, kaotan ma iseenda ja murdun. Ma ei tohi murduda. Muidu olen ma kõige rohkem iseennast piinanud. Milleks siis kogu see mängimine Joshuaga?
Ma ei tohi lõpetada alles alustatut.
Ta astus mulle sammukese lähemale. „Mida ma räägin? Mul ei ole midagi öelda.“ Ta vangutas pead ja ma ei mõistnud, mida ta öelduga silmas peab. Kas ta on mind ja Joshuat koos näinud? Kas ta on näinud, kui me... „Mitte midagi, mis mu tegu õigustaks. Mul oli probleeme jalaga segada ja kõik, mida ma tahtsin oli sind nendest säästa. Kaitsta sind... Ma tegin lahkumise selle valega vaid endale lihtsamaks. Aga kogu see aeg,“ ta astus jälle sammukese mulle lähemale, „soovisin, et poleks seda teinud. Ma... Ma ei oska kuidagi enda tegu õigustada.“
„Milleks sa seda üldse tegemagi peaks? Kui sa loodad minult andestust saada, siis seda sa ei saa. Ma olen oma eluga edasi liikunud... Ma olen õnnelik. Ma unustasin sinu, sest et sa valetasid ju mulle.“
„Õnnelik?“ küsis Chad, hääles veider kaja.
„Jah,“ kordasin jonnakalt. Hoidsin kätega enda ümbert kinni, et pisutki mugavamalt tunda. Olukord oli kõigest hoolimata üpriski pikantne- Chad ilmale vastavalt riides, mina aluspesus, rätik ümber ja meie vaheline ohtlik särin. Tuha all väheselt hõõguv kirg. Kuigi näha on vaid erinevates varjundites halli, piisab vaid, kui seda pisut segada, et pilti ka teine värv ilmuks...
„Sul on selleks täielik õigus, Summer. Ma mõistan sind.“
Mu suu vist paotus pisut. Ma lootsin pisut teistsugust reaktsiooni, kuid ju ma siis pean andma Chadile põhjust oma suhtumist asjasse muuta. On mis on, Joshuat ta minu kõrval ei tahaks näha.
„Jah, ma hoolin Joshuast,“ valetasin talle ja nautisin tema häämingut täiel rinnal. Ta taganes paar sammu.
Seejärel pöördus ja sammus ukseni, siis tuli minu juurde tagasi. „Oled sa lolliks läinud? Joshua? Summer, kas sa ei mäleta, mida see tüüp sinuga teha on üritanud?“
„Ta on muutunud. Ta pole üldse see, kes ta oli enne...“
„Su vanemad?“ küsis Chad mind katkestades.
Neelatasin nähtavalt. „Mis neist?“ küsisin vastu, kuigi ma teadsin, kuhu Chad sihib. Mida mu isa ja ema asjast arvaksid? Ja Kent..? Ma ei taha teada.
„Ma arvan, et kui su isa sellest kuuleb, siis ta kindlasti rõõmustab. Ema on ka sinu valikuga rahul. Vähemalt pole tütre kõrval mingi tundmatu kodutu tolgus. Joshua on aga jõuakas kohalik kutt,“ lausus Chad sarkastiliselt. „Ideaalne valik.“
Ma vaid lootsin, et ma suudan talle vastu seista.
„Jõukas kohalik värdjas,“ surus Chad läbi hammaste, minu ees, nüüd aga mulle väga lähedal seistes.
Seisime nõnda vastamisi tükk aega ega lausunud sõnakestki. Chad vaikis, kuid tema ilmest ja pingelisest olekust võis aru saada, kui raevukas ta tegelikult oli. Olin selle mänguga naelapea pihta tabanud ja rõõmustasin. Küll aga tähendas Chadiga kohtumine seda, et ma pean Joshuaga pisut kaugemale minema.
Oleksin jätkanud, kuid ma ei teadnud mida öelda.
Olin pettunud.
Kõiges ja iseendas.
Ma ei kujutanud temaga taaskohtumist sellisena ette.
Chad tõstis käe ja see liikus minu näo juurde. Ma keeldusin uskumast, et ta mind... Sekundite pärast libistas ta käe üle mu pisut niiskete juuste ja hoidis üht tumedat salku oma sõrmede vahel.
„Sa oled muutunud,“ sosistas ta.
Tema hääl oli pehme. Täpselt selline nagu kaua aega tagasi. Kuigi ma olin aja jooksul unustanud tema hääle, tundsin ma kõik nüansid selles jälle ära... See sosin...
„Sa ei ole see tüdruk, keda ma armastan,“ ütles ta ja lasi mu juuksesalgul õlale langeda. Kas ma kujutasin vaid ette, et ta tegi seda vastikustundega?
Mu igasugune mõtlemine katkes kui noaga lõigatult ja ma reageerisin Chadi sõnade peale endalegi ootamatult. Tõstsin käe ja lõin teda.
Chad kattis käega oma põse ja hõõrus seda, kuid tema suul mängles vaevumärgatav naeratusevine, mis mind veelgi rohkem endast välja viis. Kui ta oma käed langetas ja pisut pead vangutas, soovisin ma kogu hingest talle uuesti virutada.
Aga ta püüdis mu käe kinni, enne kui see uuesti tema põske tabada jõudis.
„Rahu, Summer.“
„Kao siit minema,“ karjusin talle nii valju näkku, kui vähegi suutsin.
„Miks sa nii närvis oled?“
Ta oli lihtsalt kohutavalt jultunud.
„Kao minema!“
„Summer...“
Võta... end... kokku...
Chadi käed hoidsid minu randmete ümbert kinni. Ta seisis mulle nii lähedal ja see lähedus oli lausa valus. Langetasin pea ja lootsin, et ma oma kisaga kedagi veel äratada ei suutnud.
„Mida sa ootad siis? Et pärast kõike, mis ma läbi pidin elama, võtan su vastu nii nagu midagi poleks juhtunud?“ Tõstsin pilgu, et Chadi silmadesse vaadata.
Võib-olla näeb ta mu silmis seda valu, mida võib ta kuulda ka mu murduvast häälest... Kuulda mu nutust.
„Sa olid minu jaoks peaaegu kõik need kaks aastat surnud... Surnud, Chad. Ma ei usu, et sa seda tüdrukut kunagi armastasid, keda sa väidad end praegugi armastavat. Kui sa armastasid seda tüdrukut, miks sa siis talle nii julmalt haiget tegid?“
Viimaseid sõnu lausudes murdus mu hääl lubamatult palju.
„Sa ei saa mitte kunagi teada, mida ma tundsin. Kõik varises kokku, mu hing põles, mu süda valutas. Maailmas pole olemas selliseid sõnu, millega ma oma valu sulle selgeks teha saaks.“
„Summer, mul on nii kahju, et ma...“
„Et sa mida?“ katkestasin teda järsult. „Et sa üleüldse mu ellu ilmusid? Et me sel ööl üldse kokku põrkasime? Millest sul kahju on? Et kõigist kohtadest, kuhu sa minna võinuks, tulid sa just siia?“
Chad lihtsalt... kuulas mind. Ei mingit vastupanu, ei mingit katset end õigustada. Trumbid olid nüüd minu käes kuid oli juba hilja. Ma ei tundud enam asjast rõõmu. Mul oli valus. Ja ma soovisin, et Chadil oleks samuti.
„Ja nüüd sul jätkub jultumust tulla tagasi... Palud vabandust? Kuidas sa üldse tuled selle peale, et ma peaks sulle andeks andma? Üleüldse, kuidas sa siia tulid? Ükskõik kuskohast sa ka tulid... Mida sa seal kokku valetasid? Mida teised seal valetama pidid? Kas sul oli seal üldse keegi, kes sinu eest valetaks...?“
„Sa ju armastad mind,“ ütles Chad, kuid sõnad kõlasid küsimusena.
Väga hea, ta oli lõpuks ometi hakanud minus kahtlema.
„Ei,“ raputasin eitavalt pead ja vaatasin Chadile sügavale silmadesse, et teda uskuma panna. „Ma ei armasta sind enam. Kõik käskisid mul eluga edasi minna. Mitte hoida kinni sellest, mida või keda enam olemas pole. Loomulikult ma tegin seda. Ma ei armasta sind.“
Mulle tundus, et kui üks meist kohe midagi ei ütle, et vaikust lõpetada, on mu südame miljoniks killuks purunemine lausa kuuldav.
Seda oli meeletult raske teha. Ma soovisin talle öelda hoopis vastupidiseid asju. Aga kui ta nüüd peale seda sõnavalangut lahkubki jäädavalt? Siis lendab kõik vastu taevast ja ma võin kõiges vaid iseennast süüdistada.
„Valetaja,“ ohkas Chad ja puudutas õrnalt sõrmedega mu lõuga. „Ma ju näen, et sa armastad mind...“
Lasin tal aeglaselt lähemale liikuda, kuni lõpuks tõukasin ta eemale.
„Valesti näed,“ nähvasin ja osutasin tigedalt käega ukse poole. „Palun kao siit võimalikult ruttu.“
Chad turtsatas: „Ma ei tulnud uksest.“
„Kao minema, kohe,“ viipasin ma teisel katsel akna suunas ja Chad naeratas.
„Nii juba läheb.“
„Roni välja,“ surusin läbi hammaste ja jälgisin, kuidas Chad end mu toast välja nihverdas.
Tema selline hoolimatu käitumine oli liig mis liig. Ma ootasin draamat, tõelist valu... Aga nii nagu ma tahtsin, et see juhtuks, ei juhtunud.
Kui Chad kadunud oli, tundus uskumatuna, et ta oli siin üldse olnud. Sulgesin akna ja tirisin kardinad ette. Vaatasin toas ringi ja mõistsin tõeliselt alles nüüd, kuidas mu enda sepitsetud plaan peagi veelgi valusamalt mu enese vastu töötama hakkab.
Aga seda juhul, kui Chad siit ei lahku.