Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Järgnenud päevad möödusid kiirelt. Ma olin küll pisut ärevil, kuid viimaks sain endast võitu ja suutsin unustada kõik probleemid, mis vahepeal mulle hetkegi rahu ei andnud.
Ma polnud Joshuat juba mitu päeva näinud ning vähemalt seegi oli hea.
Chad oli meil juba mitmendat päeva, olime pea kogu aeg koos, kuigi vahel läks ta kuhugi paariks tunniks. Vahel võtsid nad midagi Kentiga koos ette ning tundus, et kõik ongi nii nagu olema peab. Hea ja tavaline...
Chad libistas oma sõrmed läbi mu juuste mis hobusesabasse kinnitatud olid. Toetasin pea tema rinnale ja sulgesin silmad.
Juulikuu viimase nädala ilmad oli eriliselt kuumad ning niidetud muru oli krõpsuvalt kuiv. Sellegipoolest oli niimoodi mõnus uneleda.
"Ma pean sulle midagi rääkima," alustas Chad vaikselt.
Avasin silmad ja ohkasin mõttes.
Ma sain juba hommikul aru, et tal oli midagi hingel aga ma lootsin, et ma lihtsalt kujutan seda ette. See, kuidas ta seda mulle tunnistas, tõi taas esile sarnase ärevuse, mida põhjustas Joshua.
Chad libistas käe uuesti läbi mu juuste ja ma ootasin, et ta jätkaks, pilk kuivanud murul, millel polnud terakestki rohelust enam säilinud.
"Ma kuulan," ütlesin, et innustada teda rääkima. Ma pidin lausa hulluks minema. Ajasin end püsti ja vaatasin Chadi jumekat nägu. Päike oli tema naha suve jooksul väga ilusaks teinud. Ta lamas, silmad ikka veel suletud.
Müksasin teda õrnalt ribidesse.
"Noh?"
"Noh-noh," kordas ta ja naeris vaikselt. Kuigi ma ei jaksanud oodata ja ma olin kannatust kaotamas, mida ta mulle küll räägib, ei saanud ma veel pahaseks.
Chad avas silmad, pilgutas neid paar korda kiirelt ja ajas endki siis istukile. Ta vaatas mind ning tõstis siis käe, et sellega mu näokülge puudutada.
"Su juuksed on nii pikad," nentis ta ja muigas.
"Ole nüüd," torisesin Chadile vastu. "Seda pididki mulle ütlema?"
"Lihtsalt pisike kõrvalepõige, ära pahanda." Chad naeratas, silmades vallatu säde.
"Nii et midagi ikkagi tuleb?"
Chad noogutas ning igasugune märk heast tujust hääbus tema näolt.
"Ma pean minema," lausus ta liiga tõsisel häälel, et ma esialgu arvasin, et ta lihtsalt teeb mulle halba nalja. Ta teab, mida ma sellest arvaks...
"Nii?"
"Summer," ohkas Chad.
"Sa pead minema? Kuhu? Miks?" Ma sain aru, mida ta mulle ütles ja naljast oli asi kaugel, kuid mu aju oli kuuldut eitamas.
"Eemale."
"Tore lugu küll, Chad," pomisesin nutuselt ja tegin peaga tõrjuva liigutuse, et ta ei puudutaks mind.
"Rahune."
"Rahune? Miks sa pead minema? Üleüldse... Kui kauaks? Kõik on hästi tähendab, et sa võid minna?" vuristasin küsimused talle ette ja ootasin kiiret vastust. "Kui sa lähed, siis tulen mina kaasa."
"Ee, ei, sa ei saa tulla."
"Mismõttes ei saa?" küsisin pahuralt.
Chad vaatas mind pilguga, mis justkui tähendanuks, et küsimustel peaks nüüd lõpp olema.
Ma ei mõistnud, kuidas ta ei saa aru, kui jaburalt see kõik kõlab.
"Ma ei lähe kauaks, kullake," sosistas Chad. Ta suudles mind laubale ja palus mul rõõmsam olla, sest varsti on ta minu juures tagasi. "Aga see on vajalik."

Ta peaks varsti tagasi olema, mõtlesin. Keerasin end rannarätikul küljele ja vaatasin Lexie't, kes klapid kõrvas ja nokamüts näol päikese käes magama oli jäänud. Sellest, kui me juttu ajasime oli juba kaua aega möödas ning kuna ta ka oma pead vaikselt muusika rütmis ei liigutanud, olin enam kui kindel, et ta magas. Imestasin, et ta nii valju kõrva karjuva muusikaga üldse magada päikese käes suutis.
See päev oli minu plaan. Lepituskatse poistega, mis ikkagi lõpuks vett vedama läks. Will ja Evan olid küll liigutatud, et ma nende jaoks taas aega leian, kuid palava päikese käes olemine polnud neile sugugi nii ahvatlev kui Evani pool külma õlut kulistada ja vanu jalgpallimatše vaadata ning neile häälekalt kaasa elada.
„Le..,“ avasin suu, et sõbranna äratada, enne kui ta korralikku päikesepõletuse saab, kuid siis tundsin, et midagi on korrast ära. Ma langetasin väljasirutatud käe, millega ma plaanisin Lexie’t pisut raputada, et ta ärkaks ning keerasin end siis aeglaselt, peaaegu ettevaatlikult selili, kartes pead pöörata.
„Ta magab.“
Seda häält kuuldes unustas mu süda hetkeks tuksumise ning ma neelatasin tugevalt. Pigistasin silmad tugevalt kinni, paaniliselt soovides, et Lexie silmad avaks ja mul natukenegi paremad võimalused oleks.
„Jah, ma tean.“
„Miks siis teda üldse äratada?“
Pidin juba Joshuale vastama, kuid siis mõtlesin ümber. Keerasin end teda vaatama. Kuidas ta üleüldse suutis siia niimoodi tulla, et ma isegi ei kuulnud? Kas ma olin hetkeks magama jäänud?
Joshua piilus mind oma läikivate päikeseprillide tumedate klaaside tagant ja irvitas laialt. Kui ma poleks teda tundnud, oleksin tõsimeeli uskunud, et ta flirdib minuga. Aga flirtimisest oli hetkel asi samal kaugel, kui kuu maast.
Ta oli mind kinni püüdnud. Ja me mõlemad teadsime seda.
Mu pilk liikus tema laubale, kus oli pikk diagonaalne haav, mis jooksis paremast kulmust juustepiirini. Millegipärast kahtlustasin, et tumedad klaasid peidavad sinist silma, kuid niipea, kuni ta neid eest ei võta, ei saa ma selleski kindel olla. Arvestades milline mölakas ta on, olin kindel, et mina ja Chad pole ainukesed, kes talle virutada soovivad.
„Long time no see, eks ole, tibuke? Igatsesid mind?“
„Unista edasi,“ surusin läbi hammaste.
„Miks nii kuri, Summer?“
Kogu see olukord oli mulle liiga ebamugav. Mul olid seljas vaid kollased bikiinid, Joshual vaid Hawaii shortsid. Soovisi oma keha Joshua eest varjata. Kuigi ma ei näinud tema silmi, aimasin, millise pilguga ta mind tumedat klaaside tagant põrnitseb. Ahne, omandihimuline, salakavalust täis pilk, mida ma palju kordi varemgi olin näinud tähendas vaid probleeme.
Rätikusse ma end peita ei saanud, kuna Joshua kasutas hetke ära ja istus mu jalgade juurde, et ma ei saaks rätikut kätte.
Üritasin kotist riided võtta, kuid Joshua haaras koti mu käest ja vangutas pead, nagu ma oleks
pahandust teinud.
„Kas ma saaks oma koti tagasi, palun?“
„Mis sa teed sellega?“
„Paneks end riidesse,“ vastasin ja sirutasin käe ootavalt oma koti poole. „Mu riided on seal sees.“
„Mmm,“ venitas Joshua ja vaatas mind. „No veel parem. Mul pole selle vastu midagi, kui sa nii vähe asju kannad. Pealegi sul hakkaks rohkematega palav. Ma tahan, et sul vaid hea oleks, Summer,“ lausus Joshua.
Üritasin eirata tema sõnu ning soovisin kogu hingest, et Lexie ärkaks. Lausa irooniline oli, et Lexie magas minust paarkümne sentimeetri kaugusel rätikul, muusika kõrvus nii valju üürgamas, et vaevalt ta ärkvelgi olles oleks kuulnud mind kellegagi vestlemas.
Tundus, et Joshuale see meeldis, et me niivõttes kahekesi olime. Ta oli mulle läbi lillede selgeks teinud, et on parem kui ma Lexiet ei ärataks. Parem ma ei tahtnud mõelda milleks.
„Anna mu kott,“ muutusin konkreetsemaks.
„Kuhu võlusõna jäi?“ Joshua irvitas ja keerutas kotisangad ümber oma parema randme. See nullis mul igasuguse võimaluse kott kiirelt tagasi haarata.
„Palun,“ turtsatasin lohakalt, mainimata jättes, et ma olin enne teda juba palunud. Või oli see lihtsalt vale sõna.
Joshua naeris ja ajas end püsti. Kasutasin hetke ning krabasin liivalt rätiku, et see seelikuna puusade ümber siduda.
Ma soovisin, et Lexie ärkaks ja Joshua meie juurest kaoks. Aga temaga liival vastamisi seistes, teadsin, et see ei juhtu veel niipea.
„Muideks,“ venitas ta, kotti keerutades. „Kus su ihukaitsja on? Lasi sind üksinda randa?“
„Mis see sinu asi on, kus Chad on.“
„No ma oletan, et keegi ikka valvab sind. Tead ju küll...“
Neelatasin. Seisin Lexie’st juba mitme sammu kaugusel. Palun ärka, soovisin kogu hingest. Võib-olla see ei päästa mind, kuid siis vähemalt ei tunduks see olukord ka nii lootusetu, kui praegu.
Joshua liikus mulle nagu jahisaagile lähemale.
„Rumal kutt, et laseb sul üksinda rannas niimoodi... Mina ei laseks. Sest et sa ju tead, mis ilusate tüdrukutega tehakse?“
Kuigi ma vihkasin Joshuat kogu hingest, ei suutnud ma sel hetkel end liigutada. Olin hirmust halvatud.
Kuna ma olin temaga mänginud, ta ikkagi lolliks teinud, teadsin, et Joshua sugune tüüp, ei lepi nii lihtsalt kaotusega. Ma pean oma tegude eest vastutama. Ükskõik kuidas. Peaasi, et ma oma õppetunni saaksin. Tundus, et see aeg oligi nüüd käes.
Joshua naeratas. Ta tõstis oma vasaku käe ja viis selle mu lõua alla. Seejärel libistas ta käe aeglaselt allapoole, mu dekoltee suunas. Mida allapoole ta liikus, seda rohkem viha ma endas tundsin. Enne kui ta liiga alla liikuda jõudis, käis mu käsi ning ma lõin Joshuat. Ta koristas oma käe minult. Hõõrus tõsisel moel oma põske ja muigas siis õelalt.
„Kas sa tead, mida sa just tegid, kullake?“
Ma ei mõistnud, miks ma lihtsalt jooksma ei hakanud. Miks ma jäin tema ette seisma? Ma oleks võinudki koti Joshua kätte jätta, kuid viimasel hetkel meenus mulle mu mobiiltelefon, mis kotis ühes pisikeses lukuga sahtlis peidus oli. Aga seegi poleks mind kohale sundinud jääma. Miks siis ometi? Kas ma tõesti uskusin, et ma suudan selle jama täiesti üksi lõpetada?
Põrnitsesime üksteist sõnakestki lausumata, mis sest et Joshua endiselt varjas oma silmi päikeseprillidega.
„Noh, mis ma tegin?“ küsisin ja hetk hiljem sain aru, et oleksin pidanud oma keelt hammaste taga hoidma.
Joshua haaras vaba käega mu randme ümbert kinni ja pigistas seda. Ta tõmbas mind raputades enda poole, nii et üks sandaal mu jalast liiva sisse libises. Tundus, et kogu see viha, mis vahepealse aja jooksul, kui me kokku polnud puutunud, võttis nüüd tema keha ja mõistuse üle võimust.
Ma hakkasin kartma, et äkki ta lööb mind, kuid kui ta mu randmest kinni haaras, tundsin end veidigi paremini.
Ma ei kavatsenudki hakata vabandama.
„Ma arvan, et su prints vist jääb täna hiljaks sinu päästmisele, ilusake. Aga ongi hea, saamegi koos seda ilusat suve nautida, eks ole?“
„Lase mind lahti, Joshua, või ma...“
„Või ma, või ma..,“ kordas ta mu häält järele aimates. „Või sa teed mida, ah?“ käratas ta. „Ära parem hakkagi mind ähvardama siin, et sa siis karjud. Kui sa kasvõi ühe liiga valju piiksu teed, siis arvesta sellega, et su kallis Chadikene maksab selle eest. Ja su armas sõbrannake näeb unenägusid, nii et tundub, et seekord ei jõua keegi sulle õigeks ajaks appi. Kahju küll, Summer, aga tundub, et seekord veab hoopis minul.“
Needsin mõtteis neid päikeseprille, mis Joshua silmi varjasid. Võib-olla oleksin ma tema haardest vabaks saanud, kui oleks suutnud talle liiva näkku visata? Ja kui see oleks õnnestunud, oleksin ma Lexie poole jooksnud. Tõmmanud teda kasvõi käest, et ta silmad lahti teeks ja saaks aru, mis toimub ning kui vaja olnud, jätkanud ise jooksmist.
Aga mul polnud liivast mingit kasu ning samas ma ka kartsin, talle midagi rohkemat teha. Kui ta juba selle kõrvakiilu peale nii tigedaks sai, kartsin muude tegude tagajärgi veelgi rohkem. Aga kui ma teda jalgevahele lööks?
„Käitu korralikult. Üks loll temp sinu poolt- üks kõne ja mu poisid teevad su kalli tolgusega tutvust,“ lausus ta justkui mu mõtteid lugedes.
„Ta pole mingi..,“ protestisin tigedalt, mille peale Joshua vaid pead vangutas.
„Mul on telefon kaasas. Kas ma pean tõesti juba helistama oma meestele?“
Vaikisin. Ma ei saa mitte kuidagi Chadi hoiatadagi...
„Mis sa ütled, Summer?“ Joshua lasi mu randmest lahti ja võttis mu juustest kinni. Ta keerutas need oma käe ümber ja sikutas kergelt.
Kiunatasin.
„Ah?“
„Ei!“ surusin läbi hammaste, lootes, et Joshua mu juuste sikutamise siis lõpetab. Aga ta ei teinud seda.
„Siis käitu korralikult, kullake,“ manitses ta mind.
Hetkeks tundus mulle, et ta ei teagi, mida minuga peale hakata, kuid tundus, et pigem vaatas ta ringi, kas keegi jälgib meid.
Rand oli inimestest tühi, mis sest et olid suve kõige paremad rannailmad. Vaid eemal märkasin inimesi kalda lähedal vees ja liival. Aga nad olid liiga kaugel, et aru saada, mis siin, nii palju maad eemal toimub.
„Jäta oma sõbrannakesega hüvasti,“ ütles Joshua ja hakkas siis ettehoiatamata sammuma, mind hoolimatult järele tirides. Võisin vaid loota, et ehk paneb ta tähele minust liivale maha jäänud sandaali ja mõistab, et midagi on väga valesti... Võisin vaid loota, et saatus on minu poolel.