Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Joshua heitis mulle juba kes teab mitmendat korda oma pilgu. Ta sõitis kiirelt, kuid osavalt, nõnda, et ma hoidsin end tagasi, et mitte karjuma pista, et ta teed vaataks. Kartsin, et kui ta hoogu maha ei võta, lõpetame me võsas. Mu hirm oli üsna suur. Selle asemel pidin olema hoopis kartmatu ja hoolimatu ning Joshuale meelepärane.
„Mida?“ manasin näole kunstliku muige, kui taas tema pilgu raskust endal tundsin. Ma pean suutma teeselda...
Joshua naeratas ja köhatas. „Kas sa ei karda, et sul hakkab sellistes riietes külm?“
„Ei,“ vastasin kiirelt. Naeratasin möödavihisevaid puid vaadates. Kohani, kus grilliõhtu toimuma pidi polnud pikk maa. Sinna oleks olnud kerge ka jalgsi minna, kuid ilm oli selleks liiga halb. Nagu ka lühikeste pükste kandmiseks. Lootsin kogu hingest, et ma õues ära ei külmu.
Kui Joshua auto ranna sissesõidu tee ääres teiste masinate juures peatas ja me samaaegselt väljusime, sadas endiselt vihma. Õhtuks lubati küll selgemat ilma kuid niipea vihm lakata ei tõotanud. Silmapiiril värvis loojuv päike taevavõlvi oranzikas-punaseks, mistõttu jäin lootma, et vähemalt külm vihm lõppeb.
Joshua võttis pagasnikust suure riidest koti ja lõi selle kinni. Siis lukustas ta uksed ja me võtsime kõrvuti suuna randa.
„On sul külm?“
„E-ei,“ laususin õrnalt väriseva häälega.
„Kindel?“
Noogutasin.
Joshua libistas käe mu õlgade ümber ja riivas mu nahka. Ta jäi seisma. „Ma lähen võtan sulle autost pleedi.“
Ta ulatas mulle toidukoti ja jooksis auto juurde. Natukese aja pärast, tagasi minu juurde jõudes, ulatas ta mulle sooja tumedat värvi pleedi ja võttis mu käest toidukoti.
Lõkke ümber, mis randa tehtud oli, ei olnud palju rahvast. Seal oli neli poissi ja kaks tüdrukut, kellest ühes tundsin ära Claudia. Lähemale kõndides, märkas tema meid esimesena ja hüppas pingiks olevalt palgilt püsti ning jooksis meie juurde.
„Hei, Joshua, lõpuks.“
Nende sõnade saatel heitis tüdruk käed ümber minu ja kallistas mind kiirelt. „Sina ka! Nii tore, et te koos..,“ vuristas Claudia ning sõnadel ei tundunud vahet olevadki. Küll aga häiris mind see, et ta oma lauset ei lõpetanud.
„Mõtlesin, et võtan Summeri kaasa,“ seletas Joshua ja Claudia heitis talle kulmu kergitades pilgu.
„Super,“ lausus tüdruk ja naeratas laialt.
„Ma lähen viin selle ära,“ osutas Joshua toidukotile enda käes ja astus edasi lõkke juurde. Saatsin teda pilguga ning uurisin siis teist tüdrukut, kes poistele ühekordseid nõusid välja jagas.
„Kes see on?“ uurisin Claudialt, mässides end sooja pleedi sisse.
„Alexi õde, Alison. Sa pole teda vist enne kohanud. Ta on alaealine ja isa piirab tema liikumist. Mingid veidrad hirmud, et ta tütar pööratakse pahaks.“ Claudia naeris. „Nojah, eks ole ka põhjust, esimene läks suhteliselt aia taha,“ vihjas ta kihistades Alexile.
Muidugi pole, mõtlesin kui lähenesime teistele. Ma ei teadnud Joshua sõpradest mitte kedagi. Ma olin neid vahel näinud aga see oli ka kõik. Joshual oli sõpru jalaga segada.
„Oo, Summer,“ kuulsin lõbusat häält ja märkasin Danieli, kes peast kapuutsi ära lükkas ja mind lõbusalt kättpidi tervitas. Tema teises käes oli suures plastmasstopsis mingi jook, mis minu tervitamise ajal hoogsalt üle ääre loksus. „Küll on tore, et Joshua oma tüdruku meie sekka tõi...“
Jäin Danieli vaatama, kulmud kipras. Oma tüdruku? Ma pole tema... tüdruk. Meie vaheline suhtlus ei annaks alust veel selleks. Üks kiire suudlus ei tähenda veel seda, et me kaks koos oleme. Mu pilk libises automaatselt Joshuale, kes keeldus talle pakutud joogist ja valas läbipaistvasse topsi mahla. Tänasin taevast selle eest. Vähemalt on mul lootus siit terve nahaga koju pääseda. Ükskõik, mis kell siis ka poleks.
„Lähme istume,“ tõmbas Claudia mind randmest endaga kaasa.
Kui kohale jõudsime, olid poisid saanud esimese portsu liha grillitud ning jagasid selle kõigi vahel võrdselt. Üks poistest jättis toidu puutumata ning kükitas ja nokitses millegi kallal. Surusin viimast lihatükki esialgsest seitsmest vägisi alla, kui see poiss tõusis ja tähelepanu nõudis.
„Rannapidu alaku,“ tõstis ta käed ja meie kõigi kõrvu jõudis tümpsuv muusika, mida saatis kerge sahin. „Täiesti retro värk, kassetid ja puha,“ säras noormees õnnest, et oli vana maki tööle saanud.
„Loodetavasti ei saa patareid niipea tühjaks,“ ohkas Alison elevalt ja viskas on tühja papptaldriku lõkkesse. Ta hüppas püsti ja tiris poisi, kes siiani vaikinud oli, endaga kaasa ja mõlemad hakkasid meist eemal tantsima. Jälgisin neid mõtlikult ja voltisin enda taldriku samuti kokku. Claudia oli minu kõrvalt ühel hetkel lihtsalt kadunud.
Vaatasin mõtteisse vajunult leeke, mis ahnelt puid limpsasid ja tõmbasin pleedi endale rohkem ümber. Vihm oli tasapisi hõredamaks jäänud, kuni see märkamatult hoopis lakanud oli.
„Liha saab varsti veel,“ tõi Joshua hääl mind kiirelt kahe jalga maa peale. Naeratasin, kuid siis meenus mulle, mida Daniel mind tervitades mulle öelnud oli. See häiris mind. Häiris mind kohutavalt. Ma tundsin korraga, et mitte mina ei juhi asjade käiku, vaid et Joshua käes on ikkagi see jäme ots.
Samas kui Joshua midagi sellist väidab, peab ta minus või siis meis, nii kindel olema.
„Ma ei taha rohkem.“
„Tõesti?“
„Jah, seitse suurt tükki liha. Täiesti piisav.“
Joshua vaatas mind umbusklikult.
„Olgu...“ Ta ei pööranud pilku. Vaid vaatas mind nii, et see mind tegelikult kohutavalt närvi ajas.
„Kas midagi on viltu?“
„Eh, ei,“ mühatasin vastuseks ja märkasin, kuidas poolkuu pilvede vahelt nähtavale ilmus. Kui nii edasi läheb, tõotab päev lõpuks ometi suvele kohane tulla.
„Kindel?“
Avasin suu, et vastata Joshuale eitavalt, kuid kui ta oma käed sirutas ja pleedi mu ümber sättima hakkas, tahtsin vastuseid.
„Ma mõtlesin tegelikult Danieli sõnade üle järele...“
„Jaah,“ venitas Joshua. Ta toetas oma parema käe põlvele ja vasak käsi jäi minu ümber. „Mis Dan siis rääkis?“
„Ta ütles, et ma olen sinu tüdruk,“ vuristasin kiirelt, jäädes Joshua nägu vaatama. Ootasin millegi pärast, et ta vajuks näost ära või midagi sellist, aga ta vaid naeratas.
„No sa võiks olla, Summer. Sa ju tead, et meeldid mulle... Ma...“ Ta tõmbas mind õrnalt enda vastu ja kallutas pisut pead, et mind suudelda.
Mu silmad liikusid Joshuast mööda. Vaatasin, kuidas lained mühisedes kaldale libisesid, enne kui Joshua silmadesse vaatasin.
„Summer, kas sa..,“ alustas Joshua ääri-veeri, kuid ma ei lasknud tal lõpetada. Ma teadsin, mida ta küsida tahab. Ja ma teadsin, et ta tahab mind.
Kõik oli hakanud minema nii, nagu ma soovisin.
Otsustasin talle anda selle, mida ta kõige rohkem tahtis. Positiivse vastuse. Libistasin oma käed tema kaela ümber ja sulgesin silmad, kui mu huuled tema omad üles olid leidnud. Liibusin tema vastu ning lasin pleedil enda ümbert maha kukkuda. Kuulsin, kuidas keegi poistest meie petlikult kirgliku suudluse peale selja taga tunnustavalt vilistas.
Aeglustasin pisut tempot ja tõmbusin Joshuast eemale, et sügavalt hinge tõmmata. Hammustasin huulde ja Joshua surus mu suule viimase, lühikese suudluse, millele ma vastasin ilma vastikust tundmata. Oleksin end selle pärast lüüa tahtnud.
Libistasin käe läbi tema juuste ja suudlesin teda pisut liiga tormakalt vastu. Tundsin, kuidas tema käsi mu särgi alla liikus. Sel hetkel tõmbusin temast lõplikult eemale.
„Ai-ai, noored, võtke tuba. Rand on ikkagi avalik koht,“ oli Alex end minu kõrvale istuma sättinud ja asetas oma käed mu õlgadele. Tõmbusin kohe pingule ning esimene mõte, kuidas tema käed õlgadelt minema saada, oli pleed enda ümber võtta.
„Haihtu ära, Alex,“ ohkas Joshua.
Kui temaga lõpuks kahekesi palgile istuma jäime, andis Joshua mulle selgelt mõista, et tal poleks selle vastu midagi. Mu keha läbistas ebameeldiv surin, kuid ma pingutasin kogu hingest, et manada näole lai õnnelik naeratus. Et valetada talle sõnakestki lausumata. Mõte temaga koosolemisest oli mulle praegusel hetkel veel vastik. Kui ma seda teen, peaksin täielik idioot olema või siis tõepoolest hoolimatu. Või vihane terve maailma peale.
Tõmbasin suure sõõmu õhku oma kopsudesse ja puudutasin Joshua nägu. Ta oli kui sulavaha mu käes, millega võisin teha pea kõike, mida soovisin.
„Ma ei tahaks seda öelda aga...“
„Sul on aeg minna?“
Noogutasin ja libistasin oma käe Joshua näolt tema rinnale. Ta ohkas.
„Viin su siis koju või..?“
„Või..?“ venitasin teda korrates.
„Või läheme minu poole?“
Ma kaotasin hetkeks kõnevõime. Kuigi öö koos veetmine oli käegakatsutav, mõjus tema ettevaatlik ettepanek mulle ikkagi kui ämbritäis jääkülma vett selga.
„Ma tahaksin koju,“ laususin vabandavalt ja Joshua naeratas, kuigi ma aimasin, kui pettunud ta tegelikult olla võis. Need suudlused kütsid teda ja tema kõrgeid lootusid aina rohkem ja rohkem üles.
„Aga asume siis teele,“ ajas Joshua end püsti ja ulatas mulle viisakalt käe. Võtsin sellest kinni ja tõusin. Viipasin vaba käega Claudiale ning seejärel kõndsime Joshuaga käsikäes tema auto poole. Kui tema uhkesse tõlda jõudsime, hakkas ta kohe nuppudega mässama, et meil pisutki soojem oleks.

„Maja on pime,“ ütles Joshua. „Kõik juba magavad?’’
„No kell on,“ heitsin pilgu armatuuril säravale kellale, „pool üks. Seega jah.“
„Seega ma viin su ukseni,“ naeris Joshua ja keeras järsult meie sissesõiduteele. Mida lähedamal me majale olime, seda vaiksemalt Joshua sõitis.
Maja ees hüppasin kohe autost välja ja soovisin talle head ööd. Kolmas suudlus või lihtne musi, oleks mu taluvuse piiri juba ületanud. Seepärast otsustasin kiirelt liigutada ja minekut teha. Õnneks nägin, et ega ka Joshua ei oodanud rohkem midagi enamat. Ilmselgelt oli ta rannas juhtunuga rahul.
Lõin ukse kinni ja lippasin verandale. Vaatasin, kuidas Joshua autoga tagurdas ja kohalt minema võttis.
Hiilisin majja ja võtsin jalatsid ära. Seejärel klõpsasin esikutule põlema. Vaatasin peeglisse, kuid sealt vastu vaatav tüdruk nägi välja kui narts. Kustutasin tule ja läksin oma tuppa. Mul oli kindel plaan minna pesema, et oma enesetunnet parandada. Ma olin must ja ma tundsin end mustalt. Võtsin juukseharja ja kummutisahtlist puhta aluspesu ning kadusin vannituppa.
Olin sooja vee all umbes veerand tundi. Lasin veel enda ümber vaikselt veel pladiseda, kui selle kinni keerasin ja end kirjusse rätikusse mässisin.
Kuivatasin rätikuga juukseid, seejärel tõmbasin pesu selga. Panin kirju rätiku kuivama ning mähkisin enda ümber roosa rätiku. Kammisin juukseid nii kaua, kuni need enam nii märjad ei tundunud ja veendusin, et rätik on mu ümber kindlalt kinni. Silusin peegli ees juuksed õlgadele ja väljusin vannitoast. Hiilisin oma tuppa, kus oli kuidagi palju jahedam kui enne. Lükkasin ukse tagantkätt vaikselt kinni ja märkasin, et aken oli pisut irvakil. Enne ma seda tähele ei pannud.
Ohates võtsin suuna akna poole, kuid miski sundis mind sammu aeglustama. Olin astumas sammukest edasi, kui kellegi tugev käsi haaras minu ümbert kinni ja teine kattis mu suu.
Mu hingamine oli kiirenenud ja süda lausa kihutas sees. Ma olin nii hirmunud, kuid ma ei saanud teha midagi. Võtsin kinni hoidja käest, mis mu suud kattis, kinni, lootes, et suudan oma küüntega talle piisavalt haiget teha, need talle nahka suruda. Üritasin mõmiseda läbi tema käe, pisarad veeresid üle mu põskede ja ma proovisin rabeleda. Proovisin pääseda... Proovisin aknapeegeldusest aru saada, kes mu selja taga on, kuid mu üritamine oli asjatu. Nägin vaid, et see keegi oli riietatud tumedatesse rõivastesse. Ta hoidis oma kätt mu suul nii tugevalt, et ma ei suutnud suud millimeetritki liigutada. Teine käsi pigistas mu pihta. Lootsin, et rätik mu rabelemise välja kannatab ja mu ümber edasi püsib.Tegin uue katse mõmiseda, kuid see polnud sugugi valjem kui eelmine üritus.
„Shhh, ma ei teeks sulle ju halba,“ sosistas ta mulle vaikselt kõrva ja ma tardusin, kui mõistsin, kes mu selja taga on.