Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Lebasin voodil, pea alaspidi. Mu pea valutas juba, kuid ma harjusin selle rõhuva tundega. Olin keti üles korjanud ja selle endale kaela ümber pannud. Silitasin sõrmedega selle ripatsit ja mõtlesin kõigele, mis kunagi juhtunud oli, lootes, et viha mu sees vaid kasvaks, sest ma kartsin, et ma ei saa enda kokku hoidmisega hakkama. Kui ma näen teda, langeb kogu hoolikalt ehitatud fassaad pihuks ja põrmuks. Aga ma ei tohi lasta sel juhtuda.
Miks ta ütles mulle selliseid asju, kui ta tegelikult neid ei mõelnud? Ta ei olnud aus. Kui ta oleks olnud, poleks ta mulle nii teinud...
Tõstsin oma pea voodile ja avasin silmad. Hoidsin pilku lael ja kuulasin tulle tugevat vilinat. Aeg-ajalt kuulsin aknaklaasil kerget toksimist, mis tähendas, et ilm oli tormisemaks muutumas.
Sadas ja õhus oli elektrit.
Pärast seda, mis hommikul juhtus, oli mul lausa ebamugav oma kodus olla. Mu ainuke kindel peidukoht oli mu oma tuba, kuid ma ei saanud enda eest ikkagi põgeneda.
Neetud Chad, mõtlesin ja surusin silmad kinni.
Võtsin ketist kinni ja surusin hambad tugevalt kokku, kui keti kiire liigutuse saatel oma kaelast rebisin. Mul oli valus, kuid mul hakkas hea, kui kett suvalisest kohast katki läks. Tundus, nagu oleksin ma ka temale haiget saanud teha.
Ajasin ennast istukile ja poetasin keti öökapile, äratuskella taha peitu. Hõõrusin pisut tulitavat nahka ja olin enda peale pisut tige, et raiskasin nii mitu tundi mõtetult ära.
Tõusin ja surusin käed lühikeste pükste taskustesse, üritades selgusele jõuda, mida teha. Mul polnud mingit isu istuda kodus, kus kõik mind tigeda näoga passivad aga samas ei taha ma tormi käes ka olla.
Otsisin oma telefoni üles ja otsisin telefoniraamatust Lexie numbri välja, et talle helistada. Istusin voodi äärele ja kuulasin kutsuvat tooni, lootes, et Lex vähemalt mulle vastata viitsiks. Ja õnneks kuulsingi ma tema häält, mis ei kõlanud ei rõõmsalt ega ka väsinult. See oli midagi vahepealset ja ma aimasin juba ette, et ükskõik, millega ma nüüd lagedale ka ei tuleks, ei ole ta sellega nõus.
„Hei,“ poetasin talle vastuseks ja lootsin, et ta räägiks minuga. Lihtsalt räägiks. See, et mina küsimusi küsin ja tema neile paari sõnaga vastab, pole see, mida mina tahaks...
„Viitsiksid minuga..,“ olid sõnad, mis ma telefoni öelda sain, enne kui Lexie köhatades mind katkestas.
„Vabandust, Summer, aga ei. Mul pole eriti hea olla ja ilm on ka jube ja...“ Ta ei lõpetanud oma lauset.
„Olgu siis,“ andsin alla. Mul pole mõtet hakata manguma, kui ta ilmselgelt ei taha minuga aega veeta.
„Ma loodan, et sul hakkab peagi parem,“ ütlesin ja pidasin hetkeks vaikust, oodates et mu sõber midagigi vastaks. Kui ma sekundite möödudes sain aru, et mu lootmine on täiesti asjatu, pomisesin telefoni ’’tsau’’ ning katkestasin kõne.
Will ja Evan ei tule ka jutuks. Mul pole nendega midagi teha. Ma ei viitsiks nendega aega surnuks lüüa. Eriti Williga. Need kohmakad pilgud ja liigutused lihtsalt sunnivad mind temast eemale põgenema, kuna ta ei saa aru, et see hakkab mulle lihtsalt nii vastu.
See, mis kunagi oli, on minevik, mis iial ei kordu.
Miks poleks võinud Chad siia jääda, kui ta juba terve öö siin oli olnud? Ma oleksin ju kunagi ikka koju tulnud. Ma ei suudaks kaua olla väljas, kuna see pole üldse minupärane.
Võib-olla sundis ema reaktsioon teda lahkuma, kuid kas ema enam tõesti ei mäleta, et ta päästis isa tol ööl kindlast surmast ja sai ise rängalt viga?
Sama suur osa minust, mis soovis Chadile iga hinna eest haiget teha, soovis ka teda näha. Olin nii kaua juba mõttes enda meelest läbi mänginud, mida ma talle ütlen, kuid ma kahtlesin, kas otsustaval hetkel ka suudan end ühes tükis hoida, et mitte murduda... Ma ei taha, et juhtuks sama, mis mu unenäos.
Sammusin akna juurde ja vaatasin välja. Puuladvad olid tugeva tuule meelevallas ning kõikusid ähvardavalt edasi-tagasi. Vihmapiisad libisesid kiirelt mööda aknaklaasi alla ja paksud pilved muutsid õhtu palju pimedamaks, kui see tavaliselt sellisel kellaajal oli.
See meenutas mulle ööd kui ta...
Jäi mulje, agu oleks Chadi võimuses ilma kontrollida. Alati, kui midagi suurt toimus, oli kehva ilm. Mühatasin ja raputasin pead- see on vaid saatus... Juhus.
Kus Chad on? On ta oma vanas peidukohas? Varjab end kusagil? On pugenud salaja kellegi valdusele, et otsida ulualust selle meeletu maru eest?
Kas ta on muutunud? Kui palju? Kas ta tunneb üldse minu vastu midagi? Ta võib mu kohta Kentilt küsida, kuid kaks aastat on pikk aeg... Me mõlemad oleme muutunud, kuid kas tema tunded on muutused üle elanud?
Kui ta üldse päriselt midagi minu vastu tundis. Kui ei, teeb see kõik kannatused põhjendamatuks. Miks ma tõin nii palju ohvreid? Mille nimel ma pidin siis kannatama?
Ma vajasin vastuseid.
Tammusin riidekapi juurde, et midagi pikemat ja soojemat selga leida. Asendasin lühikesed püksid teksadega ja tõmbasin suvise pluusi peale paksu sooja pusa. Tõmbasin sokid jalga ja surusin telefoni taskusse. Iial ei tea, mis juhtuda võib. Mul on natukenegi kindlam olla, kui ma tean, et saan iga kell abi kutsuda.
Väljusin toast ja otsisin esikukapist oma botaseid välja, kui märkasin silmanurmgast, et Kent jäi mind vaatama, ühes käes mahlaklaas, teises taldrik, millel mitu suurt võileiba.
„Kuhu sa lähed?“
„Õue,“ vastasin lühidalt ja palusin mõttes, et ta mind nüüd rahule jätaks. Sain oma jalatsid kätte ning istusin pisikesele tumbale, et need jalga ajada.
„Nojah, väga ilus ilm on pisikeseks jalutuskäiguks,“ märkis Kent ja kadus elutuppa, kuid oli kiirelt minu juures tagasi veel enne, kui ma parema jala botase paela kinni jõudsin siduda.
„Räägid mulle, mida sa tegelikult plaanid?“
Sidusin vasaku paela samuti kinni ja jäin siis venda jahedalt vaatama.
„Summer?“
„Mida?“ küsisin ilmsüütult.
„Mida, mida,“ kordas Kent ja sai mu peale pahaseks. „Oled üdse vaadanud, mis ilm õues on? Normaalsed inimesed ei lähe sellise ilmaga välja.“
Soovisin Kentile vastata, kuid väljast kostuv mürin ei lasknud mul seda teha.
„ Ja aina hullemaks läheb,“ ohkas mu vend. „Ütle, mida sa teha kavatsed?“
„Sina mind küll keelama ei tule.“
Tõusin ja proovisin väljuda, kuid välisuks oli lukus.
„Põrgusse,“ sisistasin vaikselt läbi hammaste ja võtsin seinalt võtme, mida Kent mu käest ära üritas võtta, mis tal ka lõpuks õnnestus.
Hingeldades lükkasin kapuutsi peast. „Kui ma ütlen sulle, et lähen Chadi otsima, kas sa siis annad võtme tagasi?“
„Lähed?“
Noogutasin.
„Sa võid teda minna siis ka otsima, kui ilm on ilus, mitte selline.“
„Mul on ilusa ilmaga targematki teha.“
„On või? No näiteks mida?“ päris Kent kannatamatult.
„Veeta sõpradega aega...“
„Sõpradega? Ole nüüd Summer! Will nägi sind viimati sel õhtul, kui me tagasi tulime...“
„Will pole mu ainuke sõber! Ma ei tahagi temaga koos olla, kui ta selline idioot on!“ hüüdsin vastu ja imestasin, et ema või isa meid juba ammu korrale kutsuma ei olnud saabunud.
Minu õnneks ei hakanud Kent Willi kohta küsimusi esitama, kuid tema näost võis välja lugeda, et mu öeldu oli tema jaoks pisut segadusttekitav.
„Lexie,“ libises uus nimi üle Kenti huulte. „Millal te temaga viimati midagi tegite?“
„Lexie ei taha minuga midagi tehagi. Ma helistasin talle alles, ta vaid otsis vabandusi, et mulle ära öelda,“ seletasin rahulikult.
Taas kostus väljast kõuekõminat, kuid nüüd juba pisut lähedamalt.
„Ja siis sa räägid sõpradest...“
Mühatasin ja tõmbasin kiirelt võtme Kenti peost ära ning surusin selle lukuauku.
„Ma pidasin silmas oma teisi sõpru,“ laususin ja astusin verandale. „Ära põe, mul on telefon kaasas.“
Nende sõnade saatel lükkasin ukse enda järelt kinni.
Mu esialgne plaan oli palju ambitsioonikam. Nüüd aga metsas ringi tammudes oli mu plaan ka mulle endale naeruväärne. Olin liikumas aeglaselt läbi metsa, vaevu aimates, kuhupoole suur tee jääb. Vähemalt olin andnud talle mingigi võimaluse endaga kokku põrgata, kui ta ringi liikumas on. Ja siin metsas ta tavaliselt ringi liikus...
Liikusin veel paarsada meetrit edasi, kuid mets muutus liiga tihedaks ja pimedaks. Lisaks liikus äikesepilv, mis juba viimase pooleteise tunni jooksul eemal välgunooli pildunud oli, lähemale.
Oli viimane aeg see lollus lõpetada, seega pöörasin paremale, et otse edasi marssides lõpuks suurele teele välja jõuda ja võimalikult ruttu tagasi koju saada. Olin läbimärg pealaest jalatallani ja ainuke asi, mis mind hetkel tõeliselt õnnelikuks tegi, oli mõte oma toast ja tassitäiest kuumast teest.
Maantee oli kaetud veega ning taevast sadas seda aina juurde ja juurde. Tuul oli iiliti nii tugev, et mulle tundus, et see lükkab mu varsti teele pikali. Sellegipoolest tammusin edasi kodu poole ja lootsin et äikesepilv oma võimu mu pea kohal veel niipea ei demonstreeri.
Kõmpisin edasi ja hakkasin end kätega hõõruma, et pisut sooja saada. Tõmbasin kapuutsi rohkem pea ümber ja märkasin siis, kuidas autotuled mu ees laiuvat veega kaetud teed valgustasid.
Kui auto minu kõrvale seisma jäi, tegin mina sedasama. Auto oli Joshua oma. Nägin, kuidas Joshua end kaassõitja poolse ukseni küünitas ja selle lahti lükkas.
„Summer, roni sisse.“
„Eee..,“ proovisin talle vastata, kuid mu hambad plagisesid külmast.
„Lähed jalgsi? Mina nii ei arva.“
Istusin autosse ja kukkusin kohemaid vabandama, et Joshua uhkesse autosse uputuse tekitan.
„Pole hullu. Räägi, mis sa siin tegid? Ja veel pealegi sellise jubeda ilmaga? Sul on siit koju paar kilomeetrit ju.“
„Ma tean, ma lihtsalt... Jalutasin.“
„Sellise ilmaga?“
„Jah,“ vastasin lühidalt ja kurnatult, jälgides kuidas Joshua kütte sisse lülitas. Ta ei esitanud enam ühtegi küsimus, ta ei rääkinud midagi... Ta lasi mul rahulikult kuivada ja üles sulada ning kogu see aeg, mis me vaikselt istusime, proovisin ma keskenduda muusikale, mis ülivaikselt mängis. Ma ei suutnud end ära kiruda, et ma olin hetke ajendil nii loll olnud ja tormi kätte välja tulnud, teades, et võimalus Chadiga kokku põrgata on peaaegu olematu. Ja mida ma talle siis öelnud olekski? Et ta on jobu ja hoolimatu, et mulle nii tegi?
„Olemegi kohal,“ lausus Joshua ja peatas auto meie maja sõidutee alguses. „Ma arvan, et mul ei tasu vist sind majani viia.“ Ta naeris kergelt. „Kõik on kodus vist, jah?“
„Jep,“ noogutasin vastuseks.
Lükkasin ukse lahti, et läbi tormi maja poole joosta, kuid Joshua nihkus kiirelt minu poole ning surus mu suule õhkõrnalt lühikese suudluse. Tundsin tema kätt oma lõua all ja see muutis mu kuidagi nõrgaks. Mu käsi vajus hetkeks ukselingilt ära, kui ma olin pehmelt öeldes segadusest sellest, mida Joshua tegi. Ma ei osanud arvatagi, et ta sellist hetke ära kasutab. Samas ei olnud ma tema peale pahane. Ta oli seda juba ammu teha tahtnud ja see polnud ju midagi kohutavat. Lühike ja kerge. Isegi liiga lühike Joshua kohta. Ma arvasin, et ta on suudeldes agressiivsem aga mitte nii... õrn. Võib-olla tõesti mul oli mingil määral tema üle võimu ja see oli põhjus, miks ma pidin olukorraga rahul olema. Kas just seda polnud ma tahtnud saavutada?
„Head ööd, Summer,“ tõmbus Joshua minust eemale ja ma naeratasin talle vastu. Lükkasin ukse lahti ja astusin välja tormi kätte ning vaatasin, kuidas Joshua autole uuesti hääled sisse lõi ja pimedusse kadus.
Ma oleksin võinud joosta majani, kuid selle tuulega oli seda raske teha. Seepärast proovisin kiirelt kõndida, hoides pilgu majal. Vähemalt ma sain pisut mõelda, mis just toimunud oli.
Olin juba peaaegu verandal, kui vihm pisut hõredamaks muutus. Eemal silmapiiril nägin, kuidas taevas sähvis, kuid mürinat polnud enam ammu kuulda olnud. Astusin pimedale verandale ja jäin siis seisma. Kogu mu keha oli pinges. Oletasin, et see on tingitud sellest, et ma Joshua autos juba pisut kuivasin ja soojenesin ning olin taas külma kätte tulnud, kuid mu sisetunne tahtis mulle hoopis midagi muud öelda...
Tunne, mis mind valdas oli selline, mis on siis, kui sa tead, et keegi jälgib sind.
Astusin veel mõned sammud, mis mind välisuksest lahutasid ning pöörasin end siis aeglaselt ringi. Ma tõepoolest tundsin, kuidas keegi mind jälgis...
Lasin pilgul ringi rännata, ühtegi varju või kuju kuskil märkamata. Samal ajal, kui mu tähelepanu röövis järsk sähvatus eemal metsa kohal, tundus mulle, et seal samas metsapiiril toimus mingi liikumine.
Samal hetkel kui ma tema pimedat varju märkasin, sundisin ma ennast pöörduma ja majja peituma, et ta ei teaks, et ma teda nägin. Või tema varju.
Ta oli tõepoolest tagasi.
Ja alles nüüd sain ma aru, kui valus mul tegelikult oli.