Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Kuigi ma lootsin, et peale meie äraleppimist kõik korras on, tabas mind reaalsus igal õhtul, kui ma Chadist lahkusin ja koju pidin minema. Kogu jama Joshuaga polnud kaugeltki läbi ning mõttest, et ma pean selle lõpetama, ajas mind lausa iiveldama. See kõik painas mind igal õhtul, kui päike loojus ja sellega justkui teada oleks andnud, et on aeg koju minna. Vähemalt ma ei pidanud enam midagi oma pere eest varjama. Isa ja ema teadsid, et Chad on tagasi ning ma temaga taas kohtun. Isal polnud selle vastu enam midagi ja kuigi ta kippus mulle tingimusi esitama, lõi ta neile käega, kui mu üllatunud nägu vaatas. Emal oli olukorraga raskem leppida, kuid lõpuks sai ta aru, et tema vastuolek ei muuda enam midagi. Vaid kõik teised... Neil polnud aimugi, mis toimub.
Chad põimis oma sõrmed minu omadega ja suudles mind lühidalt põsele. "Sa pead koju minema," lausus ta vaikselt mulle kõrva.
Sulgesin silmad ja surusin end rohkem vastu teda. "Ei, reede on, ma võin kauem väljas olla," vastasin ja naeratasin, mis sest, et mu selja taga istudes ta seda ei näinud.
"Reede saab varsti nagunii otsa."
"Ära," naersin ja ajasin end ohates püsti. "Ma lihtsalt vihkan seda hetke kõige rohkem."
"Mina samuti."
Vaatasin, kuidas Chad lõkke kustutas ja pleedi, millel istusime, kokku rullis ning minu helesinisesse riidest kotti surus. Võtsin koti ning kallistasin teda. Minul oli aeg koju minna, temal aeg minna sinna, kuhu iganes ta plaanis minna.
"Vara alles, ma kavatsen sind koju saata."
Astusin sammukese tagasi ja jäin teda vaatama. "Kas sa mõtled seda tõsiselt?"
Kõik õhtud siiani, olidki lõppenud nii. Siinsamas. Ei mingit koduukseni saatmist.
"Ma mõtlen sinu suhtes kõike tõsiselt," ütles Chad ja naeratas mulle kavalalt. Ma teadsin, et ma ei veena teda tema plaanides ümber.
"No siis me hiilime või?" naljatlesin.
"Ei. Ei kavatsegi hiilida." Ta võttis mu käest ja tõmbas mind endaga kaasa.
Jalutasime mõnda aega rannaliival ning ma mõtlesin kaua, mis tee Chad valib. Mind aga üllatas, kui ma nägin peomaja. Kas tõesti kavatseb Chad selle juurest läbi jalutada ja riskida? Isegi mina polnud siiani ükski õhtu mööda sellist marsruuti koju kõndinud. Minu nägemine ei oleks midagi erilist aga kui keegi Chadi näeb, on paras jama.
Ja lõpuks ma sundisin end maha rahunema- ühel päeval saavad kõik teada, et Chad on siiski elus. Ja ega sellest polekski ju midagi hullu? Ainult inimeste suhtumine on see, mis mind pisut kohutab. Õnneks oli mu pere poolt kõik korras.
Olime juba peomajast mööda jõudnud, kui ma märkasin tee ääres tuttavat autot seismas. Jäin kivistunult seisma, kui taipasin, et juhtus kõikvõimalikest variantidest see kõige halvem. Joshua. See oli Joshua auto. Ja kindlasti pole ta ka üksi...
"Chad..."
Ta pigistas mu kätt. "Rahu. Ma ei lase tal sulle midagi teha."
"Ma ei muretsegi enda pärast," surusin läbi hammaste ja oiatasin, kui Joshua autost väljus. Hämming tema näos oli kaugele näha.
"Ohhoo, Summer kullatükike!"
Tõmbasin abitult Chadi, et minema põgeneda, kuid mu jõud ei käinud temast üle. Järelikult ma pean sellega, mis tuleb ja juhtuma hakkab, silmitsi seisma.
"Ja, kurat, näen ma vaime?" võttis Joshua sigareti huulte vahelt kui meie poole sammus.
"Ei," vastasin enne kui Chad suu lahti jõudis teha.
Joshua surus sigareti huulte vahele ja irvitas. Ta mõõtis Chadi pealaest jalatallani ja muigas üleolevalt: "Tere tulemast elavate sekka, metsamees."
"Ole vait, värdjas!" tõstsin järsku häält ja olin tema ja Chadi vahel.
"Kallikene, sina rahune maha," naeris Joshua ja viskas sigareti maha. Ta kustutas selle jalaga.
"Sina ei ütle mulle, mida ma teen..," sisistasin vihaselt ja tundsin, kuidas Chad mu käest lahti lasi, kuid vaid selleks et mu ümbert kinni võtta. Ta tahtis mind kaitsta. Nagu mina tedagi.
"Alles mõni aeg tagasi ma ütlesin, Summer. Juba ununenud?"
"Ma vaid mängisin sinuga! Arvad, et see kõik oli tõesti nii nagu see sulle tundus?"
Joshua irve hajus pisut. Ma aimasin, et sisimas oli ta pühaviha täis ja ta hoidis end tagasi, et mitte kontrolli kaotada. Kui ta seda teeb, kaotab ta jälle ja seda ta ei taha.
"Ja seda sa oledki vahepeal teinud?"
Ma hoidsin oma pilku Joshua ülbel näol, samal ajal lükkas Chad mind enda selja taha.
"Selle saasta peale oledki oma aega raisanud?" osutas Josh Chadile.
"Milleks sa mind just nimetasid?"
"Saastaks. Aga seda sa ju oledki?"
Enne kui ma silmagi pilgutada jõudsin, käis laks ja Joshua oli kummargil ning hoidis oma ninast kinni. Kui ta end sirgeks ajas olid kõik kohad verd täis.
Ja ma olin nii õnnelik, et Chad Joshuale virutas. Sest kui ta seda teinud poleks, oleksin seda ise üritanud.
"Sellisele raiskad sa aega?" hõõrus Joshua oma nina. "See värdjas ei suuda sulle mitte midagi pakkuda... Mida sa loodad?"
Ma ei vastanud Joshuale sõnakestki kuigi mul oleks nii palju öelda olnud.
Tükk aega me lihtsalt jõllitasime üksteist.
Lõpuks Joshua purustas vaikuse.
"Mõttetu on siin teiesuguste peale üldse aega raisata. Vähemalt praegu."
Joshua katsus käega oma nina ja vaatas verd, mis tema sõrmedele jäi.
"Nautige oma lühikest õnne. Kaua teil seda olema ei saa. Ma isiklikult hoolitsen selle eest."
Chad liigutas uuesti ja Joshua tõmbus meist pisut eemale. Nagu hirmunud laps, kui seisab kurja koeraga vastamisi. Ta oli ennegi Chadi rusikaid tunda saanud ja kindlasti polnud tal neist head mälestused.
Ma ei tea, miks ma seda tegin, kuid ma hoidsin Chadist kinni, et ta Joshuale kallale uuesti minna ei saaks. Mida hullema koosa Josh praegu saab, seda hirmsam mul hakkaks. Ma ei kartnud Joshuat nii palju, kui Chad minuga oli. Ma teadsin, et Chad hoolitseb minu eest aga Joshua oli valmis ükskõik milleks, kui asjad ei läinud nii nagu tema tahtis. Ja võrdsed mängureeglid polnud sugugi mitte tema teema.
„Ma ajan sind seekord reaalselt hauda, kui eelmine kord sellega teised jõud hakkama ei saanud,“ ähvardas Joshua.
„Kui sa saaks sellega hakkama, oleksin ma eelmine kord juba ehk midagi näinud. Lubad aga oma lubadusi ei täida,“ vastas Chad rahulikult ja ma vajusin veelgi suuremasse ahastusse. Chad justkui anus järjekordset sõda enda ja selle idioodi vahel. Enda, selle idioodi ja tema sõprade vahel.
„Chad, lähme juba..,“ sosistasin, lootes siit ruttu kaduda. Ma olin nii pinges ja kartsin, kuidas ma selle vestluse järgmised sekundid ja minutid välja kannatan.
Joshua hirmutas mind. Ma teadsin, et see, mida ma temaga tegin oli vale, kuid nüüd oli hilja kahetseda. See vaid küttis Joshuat üles. Ta ei kannatanud kui keegi temaga mängis, teda ära kasutas. Tegelikult kasutas tema mind ära aga põhimõte jäi samaks...
„Minge muidugi,“ irvitas Joshua.
„Kao oma..,“ üritasin Joshuale karjuda, et ta juba minema läheks, kuid Chad pöördus minu poole, et mind rahustada.
„Shh, Summer, ära... Sa ei pea endast välja minema, ma ei lase tal..,“ seletas Chad rahulikult, justkui ei seisakski Joshua meist mõne meetri kaugusel. Ta hoidis mu nägu oma käte vahel ja üritas mind rahustada, kuid kui ma temast mööda vaatasin, nägin õudusega, kuidas Joshua tuli ja enne kui hoiatavalt karjuda jõudsin, kui ma üldse oleks suutnud häält teha, oli Joshua Chadi kraest kinni haaranud ja tõmbas ta minust eemale. Chad kaotas tasakaalu ja kukkus maha ning see oli ideaalne võimalus Joshuale. Ta virutas Chadile jalga kõhtu, tõmbas ta põlvili ja tagus siis rusikaga tema nägu.
Alguses olin ma hirmust halvatud, siis aga käskis mõistus vahele minna. Trügisin nuttes kilbina Chadi kaitsma, lootes, et ehk Joshua mind ei peksa.
„Kao minema!“ röökisin Joshuale üle õla, käed ümber Chadi. „Kao ära!“
„Rahu, Summer,“ kudrutas Joshua üleolevalt ja silitas mu pead. „Mida sa näed tüübis, kes sind isegi kaitsta ei suuda, ah?“
„Sa ründasid teda selja tagant..,“ sosistasin, Joshua kätt endast eemale lükates. „Nii ei ole aus...“
„Aus? Ära aja mind naerma, kullake. Elu on nii ebaõiglane, et sa ei kujuta ettegi, kui jube see kõik on.“
Ma hoidsin pisaraid tagasi. Surusin Chadi tugevamalt enda vastu, nii et mu hele särk oli lõpuks verega koos. Aga see oli kõige väiksem mure. Ma soovisin, et see inimsaast meie juurest kohe kaoks. Ma ei jaksanud enam olla.
„Olgu, Summer. Aga pea meeles, et see pole viimane kord, kui me kohtume. See jama pole veel kaugeltki veel läbi. Ja siis sa alles näed, mis juhtub, kui minuga jamada. Politseid sa parem asjasse ära sega, muidu võid talle kirsturaha koguma hakata. Nägemist, musike.“
Kuulsin, kuidas Joshua minust eemale kõndis ning lasin pisaratel voolata. Kui Joshua auto käivitas puhkesin täielikult nutma.
Chad oli teadvuse kaotanud ning mulle tundus, et varsti teen ma sama. Aitasin ta pikali, nii et tema pea jäi mu sülle ning vaatasin poisi nägu, mis oli verine ja paistes. Tema riided olid määrdunud ja jaki parem varrukas rippus vaevu-vaevu veel küljes.
Teda vaadata oli lihtsalt nii valus, nii ahastav...
Kui ma varsti end enam-vähem kokku võtta suutsin, kobasin oma pükste taskust telefoni välja ja valisin sealt Kenti numbri. Kuulasin kaua kutsuvat tooni, kuni lõpuks asendus see mu venna häälega. Rahunesin kohe.
„Kus sa oled? Kas sa ei peaks juba kodus olema?“ uuris ta enne, kui ma midagi vastata jõudsin.
„Kent, palun tule peomaja juurde. Võimalikult ruttu...“
„Mis sul juhtus?“ päris ta.
„Palun, tule,“ ütlesin vaid ning katkestasin kõne, enne kui ta midagi vastata või veel küsida oleks jõudnud.
Poetasin telefoni enda kõrvale murule ja silitasin ettevaatlikult Chadi viga saanud nägu, lootes, et ta peagi teadvusele tuleks.