Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Ärkasin võpatades tugeva prõmmimise peale üles. Keegi tagus nagu segane mu toa uksele ja segas mul magada. Pistsin vaikselt sisisedes pea teki alt välja ja soovisin, et ükskõik, kes mu rahu häirib, teeks seda siis vähemalt väga mõjuva põhjusega...
„Jah?“ proovisin võimalikult kurjalt hüüda, kuid kuuldavale tuli vaid hale unine pomin.
Uks vajus lahti ja Kent vahtis mind, lai irve suul.
„Mida?“ ohkasin ja surusin pea patja.
„Kell on pool üks päeval ja sa magad?“
„Ei või?“
„Unekott. Muidugi võib aga sulle tuli külaline.“
Ajasin pea püsti, kuid enne, kui ma sain üldse küsida, kes mu juurde tuli, oli Kent kadunud. Uks oli irvakil ja ma olin sunnitud end püsti ajama. Tatsasin kiirelt kapi juurde, tõmbasin pika plussi magamisriietele peale, kohendasin kätega juukseid ja hõõrusin nägu.
Peaasi, et see külaline poleks Chad, oli sel hetkel mu ainus mõte. See oleks lihtsalt liiga veider... Ja väga-väga vale.
Seejärel sammusin kööki, kus nägin Lexiet, kes mind nähes tõmbus kuidagi pingesse. Ta silitas sõrmedega meie söögilaua äärt ja ma avasin ohates külmkapi. Vajasin külma mahla. Võtsin kapist ühe klaasi ning keerasin end siis Lexie poole, mahlapakk käes: „Tahad ka?“
Lexie raputas sõnatult pead.
„Okei, ise tead,“ pomisesin omaette ja kirusin mõttes oma liiga unist häält. Valasin klaasi poolest saadik mahla täis ja kulistasin selle korraga alla. Joogi jahedus pani mind pisut köhima.
„Mis sind siia tõi?“ uurisin ja valasin endale uue portsu. Seekord terve klaasitäie. Vastust oodates libises mu pilk Lexiest mööda, õue. Ilm oli ülimalt kole ja tuuline. Tundus nagu oleks sügis, mitte suvi. Ja mina, loll, ronisin sellise ilmaga õue. Mille nimel? Kelle nimel..?
„Kuulujutud.“
„Kuulujutud?“
Lexie noogutas ja tema suutmatus mulle silma vaadata ajas mind närvi.
„Nii, äärmiselt põnev, räägid mulle ka?“
Lexie silmad ekslesid köögis ringi ja ma ootasin huviga, millal ta suu lahti teeb ja räägib. Ilmselgelt puudutab asi mind ja võib-olla ka Joshuat. Muidu mu ainuke sõbranna siin ei oleks.
„Kuule, sa tulid siia minuga rääkima. Palun tee siis seda. Võib-olla on mul kiire...“
Tema üks suunurk kerkis ja tema nägu ehtis korraga pisut õel naeratusevine. Ta vaatas mind ja hoidis minuga silmsidet ja muutus kõigest mõne sekundiga hoopis teistsuguseks Lexieks. See polnud see tüdruk. Mitte see Lexie...
„Sul on kiire kuhu? Joshua juurde?“ Sõnad kõlasid ootamatult mürgistena.
Mu suu vajus pisut paokile kuid ma kogusin ennast ruttu. Tõstsin pisut pead ja hoidsin silmsidet.
„Ja siis?“ küsisin, kergitades üleolevalt üht kulmu.
„Kas sa oled idioot, Summer? Kas sa oled nii kiirelt unustanud, mida ta sulle tegi?“
„Ta ei teinud mulle mitte midagi. See on minevik. Ta on muutunud..,“ seletasin vurinal. Asetasin käed vaheliti ja ootasin Lexie vastuväidet.
„Joshua pole hea!“
„Aga ta pole halb ka,“ turtsusin vastuseks. „Ja palun võta vaiksemaks, sa ei pea siin lõugama.“
Lexie silmad olid täis sädemeid. Ta avas suu, kuid ei suutnud korraga midagi öelda. Ta vaid noogutas aeglaselt ja mühatas.
„Neelasid keele alla?“ soovisin ma alustatu lõpule viia. Kui ta tuli siia tüli norima, siis selle ta ka saab.
„Summer, saa aru, ta mängib sinuga. Ta tahab sind ära kasutada. Sa mängid end talle kätte ja ta saab selle, mida ta kõige rohkem tahab ja millest tookord ilma jäi. Sa oled tema jaoks vaid üks paljudest mängukannidest... Kuidas sa ei näe, kui halb ta on? Ta pole muutunud. Ta räägib kõigile, et sina ja tema...“
Katkestasin Lexiet järsult.
„Mina ja tema mida?“
„Et te eile õhtul olite koos... Et sa suudlesid teda?“
Mu seest käis kerge nõks läbi. Ah nii on lood, Joshua oli lugu pisut muutnud... Õnneks ei löönud see teadmine mind rivist välja. Ma kasutasin kerget hämmingut ära, et panna mahlapakk külmikusse tagasi ja et Lexie midagi ei märkaks.
„K-kas see on tõsi?“ küsis Lexie, hääl murdumas õudusest.
Pöördusin end teda vaatama ja naeratasin: “Jah.“
„Miks sa seda teed? Ütle, miks? Kas sind ei huvita üldse, mida meie asjast arvame? Sinu pere, mina, Evan? Will?“
„Ei huvita jah,“ kinnitasin Lexie sõnu.
Vaatasime üksteist tükk aega, mitte midagi lausumata.
„Summer,“ purustas Lexie paluvalt vaikuse. „Palun ära tee meile nii...“
„Sa palud?“ ägestusin. „Nüüd te kõik tulete mind paluma? Miks ma peaksin teid kuulama? Kas te mind kuulasite, kui ma vajasin teie toetust? Kus te kõik siis olite?“
„Millest sa räägid?“
„Sa tead väga hästi, millest ma räägin, Lexie.“
„Ei...“
Katsin näo kätega, kuid vaid hetkeks. See kõik oli mulle lihtsalt liig...
„Miks sa teed sellest tühisest asjast nii suure numbri?“ Ma käitusin hooletult aga ma teadsin, et kõik reageerivad nii nagu Lexie ja võimalik, et ka hullemini. Ma ei kujuta ettegi, mis siis saab kui mu vanemad ning Kent minust ja Joshuast kuulevad... Ja Chad?
„Te suudlesite,“ libisesid sõnad kiirelt üle Lexie huulte ja tema näost oli juba näha, kui vastik tal selle peale mõelda oli. Mina ja Joshua. Koos. Suudleme.
„Jah, me suudlesime.“ Rõhutasin nimme igat sõna. „Ja see oli väga hea,“ lisasin. Kui Joshua lisas midagi, siis teen ma seda sama ka ise.
Mulle tundus, et kui ma Lexiele veel midagi ütlen, hakkab ta nutma, seega proovisin hoida keelt hammaste taga. Kui ta tunneb vajadust edasi rääkida, las ta siis teeb seda...
„Aga kuidas Chad sellesse suhtuks?“ küsis Lexie vaevukuuldavalt.
Mu süda jättis löögi vahele. Kas ta teab midagi? Kas ta teab, et Chad on elus? Kas ta on teda näinud? Tõrjusin paanilised küsimused tahaplaanile ja proovisin Lexie sõnade suhtes külma närvi hoida. Oli, mis oli, kuid sellega tabas Lexie mu nõrka kohta. Täpselt vastu naelapead, tubli sõbranna.
„Nüüd sa tood siis tema mängu?“
„Mis sa arvad, mida ta teeks? Kas tal poleks valus? Hoolimata kõigest, mis teie vahel oli ja mis ta sinu heaks tegi, leiad sa tee selle värdja juurde... Sa ju armastasid Chadi? Mis sa arvad, mida see kõik talle tähendaks? Kas sa oled tema peale üldse mõelnud?“
„Mis õigusega sa temast räägid? Ise sa olid meie vastu. Nüüd tuled mulle ette heitma, et ma teen midagi valesti? Mis see üldse sinu asi on, mida ma teen!“
Lexie ohkas.
„Ma siiski hoolin sinust, me oleme sõbrad...“
Mühatasin ja proovisin silmi kuivadena hoida. „Me olime sõbrad,“ parandasin Lexiet. „Sa kaotasid mu sõpruse siis, kui sa keerasid end minu vastu. Me saame läbi, aga see on ka kõik. Midagi rohkemat ma sulle enam pakkuda lihtsalt ei suuda... Sa ise loobusid mu sõprusest.“
Lexie huuled värisesid ja ma nägin, kui raske tal oli pisaraid tagasi hoida. Olin samuti naelapea pihta sihtinud ja sain ka pihta. Rõõmustasin, kuid sügaval sisimas murdusin. Mulle ei meeldinud talle haiget teha, kuid sel hetkel tundus see äärmiselt vajalik. See kuulus mu kurja plaani juurde. Näidata kõigile, et minu jaoks on olemas ka palju hullemaid variante, kui see üks ja ainus õige, kellest kõik mind iga hinna eest lahutada üritasid.
„Summer..,“
„Ma vajasin sind siis nii väga aga mida sina tegid? Mind lihtsalt maha. Sa ise ei tundnudki teda ja sa... lihtsalt... ühinesid kõigi teiste arvamusega.“
„Ma,“ alustas Lexie, kuid ma ei soovinud enam midagi kuulda. Vähemalt niipea mitte.
Langetasin hetkeks pilgu, lootes, et ma suudan oma jõuvarud koondada ning tõstsin siis pea.
„Mine.“
Lexie turtsatas nutuselt: „Mida?“
„Kuulsid küll. Mine ära.“
„Summer,..“
Ta kõhkles, tema silmad olid nii paluvad. Ja ta ei suutnud uskuda, mida kuulma pidi.
„Kas sa ei saanud aru?“ küsisin, sõnu oma huultega raskelt voolides. Soovisin, et ta juba läheks ja ma oma emotsioonid välja elada saaks.
„Sum...“
„Kao siit minema!“ tõstsin korraga häält, mille peale Lexie võpatas ja nuuksuma hakkas.
Ta vaatas mind veel viimast korda kuidagi eriti paluvalt ning pühkis käeseljaga põskedelt pisaraid. Tema suu vajus pisut paokile, justkui sooviks ta veel midagi öelda, veel mind kuidagi kahe jalga maa peale tirida, kuid ta teadis, et ma ei kuula teda. Ta noogutas leplikult ja sammus köögist välja. Kuulasin tema sammude sahinat ja mu huuled värisesid. Mu kurku tekkis raske klomp ja ma hoidsin end tagasi, et mitte teda tagasi kutsuda ja vabandust paluda, Aga kui ma välisukse avanemist ja kinnilangemist kuulsin, ei suutnud ma end tagasi hoida. Ma puhkesin kohutavalt nutma ja olin enda peale tige. Miks ma endale niimoodi haiget pean tegema?
Laksasin mõlema käega tööpinnale enda selja taga ja pühkisin vihahoos tühja mahlaklaasi põrandale, kus see kildudeks purunes.
Täpselt nagu mu südagi kaks aastat tagasi selle suve lõpus...
Võtsin tüki majapidamispaberit ja kuivatasin oma silmad ära, misjärel kuulsin köögiukse poolt samme.
Seisin oma kohal ja ootasin, kes tuleb.
Kent astus kööki ja vaatas mind, seejärel klaasikilde, mis meie vahele jäid.
„Mis juhtus?“
Mühatasin.
„Ma kuulsin su kisamist ka,“ selgitas Kent.
Kükitasin sõnakestki lausumatta kilde üles korjama. Õnneks olid killud normaalse suurusega. Kui põrand neist puhas oli, viskasin killud prügikasti.
„Summer?“
Vaatasin prügikasti ja mõtlesin. Mu süda oli justkui see klaas, mis purustati ning mille ma nüüd ise prügikasti viskasin. Joshua oli kui prügikast, kes tarbetud killud enda pihku võttis, kuid ta ei teadnud, et tema pole iial see, kes killud puslena kokku paneb. Ma vajasin selleks kedagi, kes teadis, kuidas ta terviku lõhkus. Ainult see inimene saab ka killud omavahel kõige paremini sobitada.
„Summer?“
Kent oli mu kõrvale tulnud. Tundsin tema kätt oma õlal.
„Ma läksin Lexiega tülli.“
„Ma tean,“ kordas Kent ja hõõrus mu õlga. „Ma kuulsin.“
Neelatasin: „Aga kui palju sa kuulsid?“
„Seda, et sa karjusid talle, et ta minema läheks.“
Hingasin kergendatult. Väga hea, mõtlesin. Varem või hiljem saab Kent teada, mis toimub ja varsti ka vanemad. Seda ma tahangi aga ma ei taha, et kõik liiga kiirelt toimuks. Kõik on alles liiga algfaasis.
Natuke veel ja alles siis võib kuulujutt kulutulena levima hakata.
„Mis teil juhtus?“ küsis Kent ja ma ei osanud talle mitte kuidagi vastata. „Kas te tülitsesite Chadi pärast?“
„Chadi? Ei, mitte tema pärast,“ valetasin vennale. Miks ma peaks tunnistama, et ma meie kahe koosolemist endiselt kaitsen? See on minevik... „Lihtsalt Lexie arvas, et ta tuleb jagab mulle pisut juhtnööre, kuidas ma oma elu elama peaks. Aga ta vist unustas, et ma oskan seda ideaalselt. Ta võiks ise oma juhtnööre jälgida...“
Kent pööritas silmi: „Oh teid naisi. Ma arvasin, et teil oli siin ikka üks huvitav catfight mõne tüübi pärast aga ei.“
Manasin näole naeratuse. Kuidagiviisi. Raskustega. Aga sain hakkama.
„Hiljem näeme,“ lõpetasin vestluse ja sammusin köögist minema, joonelt oma tuppa. Heitsin voodisse pikali ja vahtisin lakke, kui kuulsin tüütut pininat. Sekund hiljem taipasin, et seda häält teeb mu telefon. Ekraanil vilkus tundmatu number. Olin alati olnud pisut skeptiline võõraste numbrite suhtes, kuid nüüd veel eriti. Chad ja Kent on omavahel ühenduses seega võib helistajaks vabalt Chad olla. Aga kas ta helistaks? Ta eelistaks minuga näost-näkku kohtuda ja rääkida. Kõne oleks liiga lihtne lahendus. Aga olgu pealegi, proovisin end kokku võtta.
Võtsin kõne vastu ja tõstsin mobiili kõrva äärde. Kellegi hääl lausus mu nime.
„Jah,“ kostsin vastuseks. „Kes on?“
„Kuidas sa mind ära ei tunne?“
Heitsin voodile lamama ja pigistasin silmad kinni. Kes see on? Kes see küll on? See hääl on nii tuttav aga see ei ole õnneks Chad. Kes siis?
„Joshua olen,“ sain oma mõtetele vastuse. Avasin silmad ja pööritasin neid. Joshua. Mis nipiga ta mu numbri kätte on saanud? Otsustasin asjast mitte suurt numbrit teha ja end vabaks lasta. Kõik on super. Ta on mul justku ümber väikse sõrme keeratud ja ta isegi ei mänginud minuga. Ta tundus hoopis teistsugusena kui üle-eelmisel suvel. Mulle tundus, et asjad liiguvad selles suunas, kus ma tahan, et need liiguksid. Ma olin hetkel veel asjade kulgemisega päris rahul. Pisut endapoolset suunamist ja varsti on kõik nii nagu olema peab.
„Oo, hei,“ proovisin meelitatud olla. Ausalt öeldes olingi. Aga sellest, et mul polnud aimugi kuidas ta mu numbri saanud oli. „Mis toimub?“
„Mõtlesin sinu peale,“ lausus ta mesimagusal häälel. Seejärel kuulsin tema naeru.
„Kui palju?“
„Palju,“ vastas Joshua kiiresti. „Tegelikult ei helistanud ma selle pärast. Kas sul on õhtuks
plaane?“
Naeratasin. See kõlab nagu...
„Ei.“
„Väga tore.“
„Soovid mind kuhugi kutsuda?“
„Nojah, grillipeole. Randa.“
„Sellise ilmaga?“ Ilm oli endiselt kole.
„Õhtuks pidi selgeks minema. Pealegi meil on igav.“
„Teil?“ küsisin.
„Nojah, Aga ega kõik ei tuleks. Vaid mõned...“
Okei, see siiski ei kõla nagu kohting. Ja ma võiks tegelikult keelduda tema kutsest. Eitav vastus võib talle kasuks tulla.
„Oled siis nõus tulema?“ palus Joshua.
„Mis kell?“
„Me veel ise ka ei tea aga ma helistaksin sulle, kui ma su peale võtaks. Salvesta mu number ära.“
„Okei,“ pomisesin vastuseks.
„Nägemist,“ lausus Joshua rahuolevalt ja ma tegin seda, mis ta mul teha käskis. Salvestasin tema numbri ja trükkisin telefoniraamatuse kiirelt tema nime. Seejärel asetasin telefoni öökapile ning sättisin end voodile tagasi.
Proovisin mõelda oma vestlusele või pigem vaidlusele Lexiega, kuid ma ei suutnud oma mõtteid millelegi koondada. Omamoodi oli see isegi hea- ma olen siis hiljem kindlasti julgem, tunnen end vabamalt. Ehk saab sellest õhtust üks mu tuleviku olulisemaid verstaposte?