Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Tüütu pinin muutus aina valjemaks ja valjemaks. Mu esimene automaatne liigutus oli tekk üle pea tõmmata, kuid see ei vaigistanud mu telefoni, mis eemal nii nõmedalt kilises ja kõlises. Nüüd ma kahetsesin, et ma enda vastu karm olin olnud ja telefoni endast nii kaugele jätsin, et ma selle vaigistamiseks sooja teki alt välja pugema pidanuks.
Veel ühe minuti veetsin ma teki all, sellega oma kõrvu kattes, lootes ja end lohutades, et kui see on äratus, ei saa see igavesti heliseda. Ühel hetkel see peab katkema automaatselt.
Kui aga minu ajaarvestamise järgi oli möödunud oma pool minutit, viskas mul tõsiselt üle. Tõmbasin teki tihedalt enda ümber, ise mõeldes, miks ma seda olukorda varem nii lahendanud ei olnud, ja tatsusin need kaks sammukest voodist eemale. Võtsin telefoni, vajutasin nupule ja siis saabus vaikus. Imehea vaikus. Hõõrusin käeseljaga mõlemaid silmi ja vaatasin tuimalt telefoniekraani.
Tegemist polnudki äratusega. Lexie oli mulle helistanud. Ja mina magasin sisse.
„Ai pagan,“ oli uni mu silmist kadunud ja ma viskasin teki voodile. Valisin Lexie numbri, tõstsin telefoni kõrva juurde ja tormasin omale riideid selga otsima.
„Lex,“ laususin kiirelt, kui kuulsin teda kõnele vastamas.
„Ülitore, et sa mu kõneaega kokku hoiad.“
„Ja-jaa...“
„Aga miks sa mu kõnele kohe ei vastanud?“
„Ma magasin sisse. Arvasin, et äratus ja vajutasin kinni,“ seletasin, ühe käega lühikesi pükse jalga tirides.
Lexie naeris mu üle terve helirea ulatuses. „Oh sind küll.“
„Oh mind küll jah,“ ägisesin sõbrannale vastu ja viskasin end voodile pikali, et pükste jalgatirimise kõige raskema osaga hakkama saada.
„Misasja sa seal teed?“ uuris Lexie naerdes. „Võiks arvata, et Will jäi sinu juurde ööseks...“
„Lexie!“
„Mida?“ uuris ta naeruse häälega.
„Ma proovin pükse jalga saada. Mitte ei... Mida iganes. Tõsiselt.“
„Okei, ma tean, et sa oled seal üksi. Aga okei siis. Lasen sul riietuda.“
„Ei-ei, oota nüüd!“ katkestasin oma tegevuse ja puhkasin kätt. „Miks sa helistasid?“
„No ma mõtlesin, et mis kell me kokku saame. Ja kuskohas.“
„Mida sa teha tahad?“
„Ideaalis naudiks ilusat rannailma. Peomaja juures.“
„Seal on palju rahvast ja me ei saaks..,“ nurisesin Lexie plaanile vastu. Enne, kui ma lõpetada suutsin, segas ta mulle vahele.
„Peomaja on päeval kinni. Ja sellisel ajal liigub seal minimaalselt rahvast. Palun, Summer. Lähme sinna. Kui seal juhtub olema rahvast ja me ei saa rahulikult seal olla, lähme mujale. Ma luban.“
Võitlesin pealekippuva haigutusega. „Olgu siis. Mis kell?“
„Ma ootan sind 45 minuti pärast teie teeotsas, sobib?“
„Ee, ikka jah.“
„Olgu, Summer. Varsti näeb!“
„Varsti näeb,“ kordasin Lexie sõnu ja jätsin telefoni enda kõrvale voodile. Ajasin end püsti, et normaalselt edasi riietuda ning seadsin sammud kööki.
Mul oli kõht tühi, kuid kõik asjad, mis külmkapis olid, olid sellised, mida ma lihtsalt ei tahtnud. Lükkasin külmkapiukse kinni ja liikusin jalgu lohistades lauani, mille keskel ilutses suur puuviljavaagen. Võtsin sealt paar banaani ning ühe pirni ja tatsusin oma tuppa tagasi, et rahus mõned asjad kokku panna. Kuna ma täielikus päevitamistujus polnud, ei kavatsenud ma ka riideid vahetama hakata. Needsamad lühikesed püksid ja mingi kergem särk. Sellest piisab.
Õngitsesin kapist tavalise riidekoti välja ja toppisin sellesse päevituskreemi, banaanid ja ka pisikese veepudeli. Igaks juhuks võtsin rätiku ka ja surusin selle teiste asjade kõrvale. Seejärel istusin voodile ja pistsin pirni nahka.
Siis helistasin Lexiele.
„Jälle sina,“ vastas ta naerdes.
„Mina jah... Tead, ma olen tegelikult valmis. Mul on asjad koos. Saame äkki seal maja juures siis kokku? Sa ei pea siis siia ka tulema.“
„Okei,“ venitas Lexie vastu. „Ma pidin just tulema hakkma.“
„Hästi, varsti näeme,“ lõpetasin kõne ja peitsin telefoni padja alla. Ma ei tahtnud seda kaasa võtta, kuna ma kartsin seda maha unustada või lihtsalt kaotada.
Sättisin koti õlale, plätud jalga ja astusin toast välja. Pidin äärepealt emale otsa jooksma, kuid sain õnneks pidama.
„Summer, kuhu minek?“
„Niisama... Lexiega randa.“
„Olgu,“ noogutas ema ja mulle tundus nagu ta sooviks veel midagi öelda.
„Okei, ma lähen..,“ keerasin end minekule, kuid peatusin mõne sammu pärast. „Muide, kus Kent on?“
„Nad teevad isaga tööd. Maja ümbrust on pisut koristada vaja...“
Noogutasin ja pöördusin uuesti minekule. Hüüdsin emale üle õla ’’Tsau’’ ja astusin õue mõnusa sooja tuule kätte.
Mulle tundus täna see tee peomajani palju lühem kui eile õhtul. Võib-olla oli selle ’’pikkuses’’ süüdi Will, kes mu olemise pisut ebamugavaks tegi. Täna jõudsin ma üksi kuidagi eriti ruttu kohale.
Nägin Lexiet eemal seismas ja mind ootamas. Ta nägi suviselt elegantne välja- juuksed suure suvekübara alla peidus, meeletu suured päikeseprillid silmi katmas ja seljas punane õhuline kleidilaadne pluus.
„Vuhuu,“ hüüdis ta mulle ja lähemale jõudes märkasin maas rullis tema rätikut.
„Kaua olid juba siin?
„Just jõudsin,“ vastas Lexie. Liikusime kõrvuti mööda peomaja mere poole. „Just jõudsin jah. Ajastus on meil kahepeale küll super! Ma poleks viitsinud siin puude varjus kaua olla. Ma lihtsalt jumaldan seda päikest. Ja täiega lahe, et mitte ühtegi pilve taevas pole...“
Pomisesin sõbranna jutuvadina peale midagi ebamäärast.
Natukese aja pärast lebas Lexie mu kõrval rätikul, seljasolnud pluus padjaks pea all ja tulipunased bikiinid seljas ilutsemas.
„Päris pilkupüüdvad,“ märkisin ja tirisin oma särgi üle pea, et kõht päikest saaks. Lühikesed püksid jätsin jalga. Kui need oleks olnud põlvedeni pikad, oleksin need ära võtnud aga need olid tõesti väga lühikesed.
„Ma tean,“ itsistas Lexie ja sättis oma suure uhke kübara niimoodi pähe, et see juukseid päikse eest kaitseks.
„Aa, seda sa kavatsedki? Pilke püüda?“ hakaksin naerma ja otsustasin end vabaks lasta. Sirutasin jalad välja ja sättisin end samuti mugavalt pikali. „Need võrkpallipoisid on siiski pisut liiga kaugel, et meid siin märgata. Pealegi, kõrkjad varjavad meid pisut.“
Lexie ajas end istukile. „Tõsiselt räägid?“
„Jep.“
Lexie ajas end püsti, ühe käega kübarat peas hoides ja liikus oma asjadega rohkem vee poole, alale, mis eemal võrkpalli mängivate tüüpidega ühele liinile jäi.
„Kavatsed sinna jääda?“ hõikas ta ja sättis end uuesti rätikule pikali, kui ma alistunult tema juurde oma asjadega kobisin.
„No vot. Palju põnevam,“ lausus Lexie rahulolevalt ja sulges silmad.
Lobisesime Lexiega peaaegu kõigest, mis siin vahepeal juhtunud oli, kuni viimaks mõlemad sooja päikese käes uniseks muutusime. Lexie mu kõrval nohises vaikselt, samal ajal kui mina läbi poolune kuulsin eemal mängivate poiste hõikeid.
Lexie haigutas ja samal ajal kostus eemalt kellegi vali hüüe: „Ma toon ära!“.
Mõne hetke pärast, kui end pisut istukile ajasin ja mu silmad ereda päikese tõttu taas midagi nägema hakkasid, märkasin oma suureks õuduseks, et meie poole lennanud palli jooksis ära tooma ei keegi mu kui Joshua.
„Oh ei..,“ piiksatasin kaeblikult ja Lexie keeras pea minu poole.
„Mida on..?“
„Joshua,“ ohkasin vastuseks ja võtsin särgi, et see selga toppida, enne kui Joshua liiga lähedale jõuab. Ta võttis palli, lõi selle jalga oma sõprade juurde tagasi ning jooksis siis sörkides meie poole. Ma pidin tunnistama, et kõigest hoolimata, oma jobust iseloomust hoolimata, oli ta tegelikult üsna kena. Ta oli tugeva ja ilusa kehaehitusega, suvel veel korralikult pruun ka ja laiad surfaripüksid ja sportliku joonega päikeseprillid tegid ta päris... kenaks.
Ohkasin. See on ju Joshua. Mida ma ometi mõtlen. Raputasin pead ja sain särgi just selga, kui Joshua meie juurde jõudis.
„Tere neiud,“ astus ta paar aeglast sammu meie poole ja kükitas siis. „Mis toimub?“ küsis ta muretult ja jäi Lexiet vaatama, kes käitus nii nagu poleks teda olemaski.
„Mis sa arvad, et toimub?“ küsisin ja otsisin kotist banaani välja.
Ausalt öeldes ma imestasin, et Lexie ei kavatsenud siit kaduda. Aga ju siis otsustas ta Joshua välja kannatada. Ja mina pidin sama tegema.
„Näen, et päevitamine aga sa ei ole vastavalt riides.“
Pööritasin silmi ja murdsin banaanist tüki. Pistsin selle suhu ja mõtlesin, mida Joshuaga peale hakata.
„Aga äkki ma olen lahkumas?“ küsisin.
„Lahkumas? Minu pärast?“ Joshua manas näole laia süütu naeratuse ja potsatas mu rätikuotsale istuma.
„Ei, ma olen juba kaua päikese käes lesinud. Piisavalt kaua.“
„Summer, sa ei pea minu pärast lahkuma,“ lausus Joshua mesimagusalt. „Tegelikult ka Summer... Jää.“ Viimase sõna ajal asetas ta käe mu põlvele, mille peale ma võpatasin.
Aga ma ei tohi välja näidata, et ta mind hirmutab. Ma ei tohi... Ma pean olema julge...
„Aga kui sul on siin tüütu lesida, siis ma kutsun sind mängu?“ Joshua ajas end püsti ja kloppis püksid liivast puhtaks. Ta sirutas käe minu poole, justkui lepituseks. Justkui oleks ta lubanud ennast muuta ja see mängukutsumine oleks kui uus algus.
„Mu sõpradel poleks kenade neiude vastu midagi,“ lausus Joshua ja tema hääles polnud seda tavapärast naljatlevat tooni. See oli veidralt harjumatu.
Mul polnud aimugi, kas see oli viga või ei aga ma ulatasin Joshuale oma käe.
„Kenade neiude?“ kordas järsku Lexie ja ajas end püsti. „Kaota mitmus, jobu. Summer, sina võid nende juurde minna aga mina ei tule.“
Panin rätiku õlale ja võtsin oma koti ja jäin Lexiet vaatama.
„Lex, ise sa ju...“
„Ma ei teadnud, et tema siin oma sõbrakestega on,“ sisistas Lexie pahuralt läbi hammaste ja korjas kiirelt oma asju kokku.
„Lexie,“ anusin teda.
Joshua oli minu meelest tõesti sõbralik, kuid nüüd kees Lexie üle. Üleüldse ei saanud ma aru, miks ta nii käitus. Minul oli Joshuaga palju rohkem negatiivseid kokkupuuteid kui Lexiel, Evanil ja Willil kokku.
„Ei, Summer. Ma ei tule,“ lausus Lexie enesekindlalt ja ajas endale pluusi selga. „Hiljem näeme.“
„Lex!“ hüüdsin talle uuesti järgi ja astusin sammukese talle järgi, kuid siis tundsin, et Joshua haaras mu randme ümbert kinni.
„Las ta läheb, Summer. Sa ei pea selle pärast lõbust ilma jääma.“
Ja ma läksingi Joshuaga kaasa. Ma olin üllatunud, et ma seda tegin. Panin oma asjad mänguplatsi kõrvale ja läksin tiimi, kus Joshua oli. Mängisin Joshua ja tema sõpradega veidi vähem kui tund, kuni viimaks tundsin, et peaksin koju minema. See ei ole tegelikult hea, et ma siin nendega aega veedan... Aga Joshua käitus minuga normaalselt. Ja tema sõbrad tundusid samuti normaalsed. Tundus nagu oleks nende mölaklikkus tingitud sissekaanitud alkoholist, sest idioodid olid nad vaid purjus olles. Ma mõtlesin pea kogu aeg, mis ma nendega võrkpalli mängisin, kas Joshua oli eile siis nii täis, et unustas ära, mis eelmisel õhtul juhtus... Või ta lihtsalt sai aru, milles asja point oli. Sisimas ma uskusin tõepoolest, et ka Joshua ja tema sõbrad oleks normaalsed ja tõsiseltvõetavad poisid, kui nad nii idiootselt ei käituks. Kui nad nii ülbed poleks ja teistega rohkem arvestaksid...
„Haa, meie võitsime!“ hüüdis keegi meie tiimist ja ma ärkasin oma mõtetest. Olin justkui unes palli teisele poole võrku löönud. Teised lõid käsi kokku ja naersid.
„Tubli,“ patsustas keegi mulle õlale ja kui ma pöördusin nägin Joshuat ja veel üht poissi tema kõrval.
„Päris ässalt mängisid,“ kiitis ka see teine, mulle võõras tüüp ning ma naeratasin talle.
„Tänan.“ Vaatasin, kuidas kamp liivale istus ja keegi kuskilt õlled välja võlunud oli. Lükkasid juuksed üle pea ja teadsin, et nüüd on tõesti õige aeg lahkuda, enne kui nad taas sellises seisus on kus nad parajate mölakatena käituvad.
„Ma pean nüüd minema,“ ütlesin Joshuale.
„Selge, ma just mõtlesin, et pakuks midagi juua.“
„Õlut?“
Joshua noogutas.
„Ma ei joo õlut.“
„Jätan meelde.“
Ta naeratas ja ma sattusin temast ikka täielikku segadusse... Kuidas ta täna nii teistsugune on? Ta oleks nagu ümbervahetatud. Nagu hoopis teine Joshua.
„Olgu, ma lähen siis... Tsau.“ Tahtsin end selle viimase sõna pärast lüüa. Tsau? Nagu oleks ta mulle mingi suur sõber? Ta ei ole seda. Aga kui ta kogu aeg selline oleks, siis võib-olla. Võib-olla kunagi tulevikus...
Võib-olla siis aga mitte veel.
„Tsau,“ noogutas ta mulle vastu ja ma seadsin end minekule. Kui heitsin vargsi pilgu üle õla, nägin Joshuat sõprade poole kõndides samuti mulle pilku heitmas. Keerasin pea ära ja lisasin sammudesse kiirust, et võimalikult ruttu koju jõuda.

Mitu tundi hiljem koju saabudes, tegid isa ja Kent endiselt maja ümbrust korda. Käisin nende juures ja vaatasin, kuidas neil läheb. Loomulikult olid nad väsinud ja mõlemad unistasid külmast joogist ning ma lubasin neile seda tuua, kui midagi köögist leian. Ema oli kuhugi läinud, seega olime kolmekesi kodus.
„Summr?“ hüüdis Kent ja taris kive ühte hunnikusse. Isa tegeles pisut eemal vana aia lammutamisega.
„Jah?“ pöördusin seisma jäädes.
„Viitsid mulle minu toast puhta särgi tuua? Kui ma sellega siin ühele poole jõuan, saan selle siis kohe selga toppida...“
„Okei,“ hüüdsin vastu ja lippasin maja poole.
Maja oli mõnusalt jahe. Ausalt öeldes polekski tahtnud uuesti õue minna, kuid kuna ma pidin neile midagi juua viima ja Kentile särgi.
Võtsin kapist suure kannu ja valasin sinna pisut siirupit ja vajaliku koguse külma vett. Võtsin sügavkülmast mõned jääkuubikud ja lõikasin paar viilu sidrunit ka joogi sisse. Valasin klaasi poolest saadik jooki täis ja kulistasin selle ühe sõõmuga alla. Olin tulemusega rahul ja nüüd oli vaja see vaid nende juurde viia. Enne, kui ma majast väljuma hakkasin, tuli mul meelde venna palve talle särk viia. Panin kannu ja klaasi verandapiirdele ja kiirustasin Kenti tuppa.
Sorisin tema kummutisahtlites, kui mu kõrvadesse kostus vaikne vibreeriv hääl. Särki leidmata hakkasin millegipärast hoopis Kenti telefoni otsima, sest oletasin, et see pole vennal väljas kaasas. Just siis kui mobiili kirjutuslaual valitsevast segadusest leidsin, lõppes ka vibreering. Panin telefoni kummutile, mille sahtlites hetkel tuhnimist jätkasin. Sain just alt teise sahtli lahti tõmmata, kus särgid asusidki, kui telefon kummutil taas tugevalt vibreerima hakkas.
Võtsin telefoni enda kätte ja teadsin, et ma ei jõuaks iial Kenti juurde sellega joosta. Haarasin sahtlist esimese kättejuhtuva särgi, kõmpisin verandale, et klaas ja kann võtta ning astusin verandalt maha. Kuna ma ei saanud kannu tõttu ka kiirustada, otsustasin kõne vastu võtta. Võib-olla on see oluline ja ma saan niikaua helistajaga rääkida, kuni Kentini jõuan? Tegemist oli pealegi salastatud numbriga...
Jäin seisma ja vajutasin kõnele vastamise nupule.
„Jaa,“ vastasin.
„Kent, mina siin,“ kuulsin helistajat samal ajal ütlemas ja siis kuulsin vaid vaikust. Ma lausa kuulsin, kuidas veri mu kehas kohises, sest see hääl...
Ma vaatasin Kenti, kes eemal hoogsalt tööd rabas teha ja näis nii hooletult muretu... Ja ma ei saanud korraga mitte milleski enam aru. Vaikus telefonis asendus katkendlike toonidega. Vaikus minus aga asendus meeletu tormiga. Ma ei suutnud seda uskuda... Ma ei saanud valesti kuulda... See oli hääl, mis kuulus vaid temale... See oli ilus ja mahe ning sellist häält ei saanud kellegil teisel olla... See hääl on mu mälestustesse talletunud.
Aga kuidas see võimalik on, et ma tema häält kuulsin? Ta on ju surnud.
Ma jäin seisma ja kordasin kuuldut mõttes läbi.
Aga ma ei kuulnud valesti. See oli tema.
Kui see oli tema, on see vandenõu...
Ja kui Kent oli sellest kogu aeg teadlik...
Ta läks valega kaasa. Ta teadis kuidas ma piinlesin, ta nägi mu valu, mu kannatusi, mu igatsust, kui ta oleks selle saanud nii kergelt olematuks teha.
Hingasin sügavalt sisse, pühkisin pisarad silmist ja proovisin rasket klompi kurgust kaotada. Ma pean Kentilt vastuseid saama, enne kui mu aastate jooksul aina suuremaks paisunud südamevalu mind lõplikult hävitab.