Mike Goldwin (uus versioon) (LÕPETATUD ja KUSTUTATUD!)

Noormees hukkus vägivaldselt rajul aastavahetuse peol.
Mike Goldwin, äsja 21aastaseks saanud noor mees, arvas koos oma sõpradega, et tema poissmehekorter on paslik paik vana aasta ärasaatmiseks. Kahjuks ei osatud aga arvata, et algselt neljast inimesest koosnev seltskond küündib paari tunni pärast kahekümneni. Nimelt olid peost teada saanud ka mõned teised seltskonnad ning niimoodi väike korter aegamööda täituski.
Mike ei lasknud end võõrastest häirida, olles juba sõprade sõnul paar tundi enne ametliku koosviibimise algusest kergelt viinane olnud.
Sellegipoolest kerkinud tüli põhjust ei ole veel suudetud tuvastada, kuid tekkinud sõneluses läksid käiku noad ning asi lõppes inetult – noormehe kõri lõigati noaga läbi. Üks Mike´i sõpradest üritas küll politseisse helistada, kuid kõril hoitud nuga ja hoiatuseks tehtud sisselõige randmesse peatasid ta. Nii või teisiti oli peo võõrustaja jaoks juba liiga hilja.
Kõne politseisse tegid aga naabrid, kes äkitselt tõusnud lärmi ja hõigete pärast murelikuks muutununa koridorri vaatasid ning kahte verist meest lahkumas nägid.
„Sündmuspaik oli jube ning suurem osa tunnistajaid kadunud. Oleme vahi alla võtnud esialgsed kahtlusalused, kelle peol viibimise kohta on ka tõendeid,“ kommenteeris toimunut politsei Põhja prefektuuri esindaja.
„Esimene aastavahetus perest eemal ja kohe...“ ei suuda noormehe ema juhtunut siiani uskuda. Ema kõrval seisvalt tüdrukult, Mike´i õelt, saan ma teada, et noormees õppis Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ning talle meeldis koguda pileteid. Noormehe isa kätte saada ei õnnestunud.
Peol olnud inimesed on vastutusele võetud ning algatatud kriminaalasi.

Kaari vaatas klaasistunud pilguga ajaleheartiklit enda ees ning ohkas, silmades kipitamas veel vaid mõningad üksikud pisarad. Ta polnud iial enne tundnud, et pisaraid enam pole tulemas. Vaid üks lõputu nuuksumine ja vappumine, end oma mõtetega piinamine.

Tüdruku ema asetas ta ette kausi aurava pudruga ning võttis ajalehe enda kätte, silmitsedes hetke artikli kõrval ilutsevat fotot. Pilt Mike´i majast ning temast endast. Ohates voltis ta ajalehe kokku järsemini kui tavaliselt ning viskas selle hooletult laua teise otsa.

„Söö nüüd. Meil läheb kiireks,“ soovitas naine oma tütre vastu istudes ning oma pudrule moosi pannes. Kaari ohkas ning sukeldus oma mõttemaailmast pudru sisse, käed ja suu automaatselt liikumas. Nagu Mike´il oleks enam vahet, kas nad jõuavad mälestusteenistusele õigeaegselt või mitte. Isegi tema keha polnud enam alles; vaid üks väike urnike tuhka.

„Kas isa tuleb ka?“ küsis Kaari vaikselt, hääl vaevu valjem sosinast. Ta ema raputas pead. „Ei saanud töölt tulema.“

Kaari vaikis.