Kadunud

Miks sa ise ei pakkunud.

Ei tea nohh

Jou.


„Marika, sa oled mu südames igavesti. Mu süda kuulub ainult sinule. Ma soovin, et oleksin tulnud teiega kaasa, siis ei oleks asi läinud nii. Puhka rahus, kallis.“
Öeldakse, et mehed ei nuta, aga kui ma hetkeks oma isa vaatasin, nägin ta pruuniks päevitunud näol pisaraid. Nähes, et ma teda silmitsen, pühkis ta need sealt kiirelt ära.
Astusin sammu ettepoole ja vaatasin heledat hauakivi, millele oli graveeritud nimi ja surmakuupäev, mulle ühe kõige kallima inimese oma. Mu ema.
„Anna mulle andeks. Kui ma saaksin selle tagasi võtta, oleksin ma ise talle ennast kätte andnud. Aeg on läinud nii kiiresti, just nagu oleksime alles eile kohvikus istunud ja kooki söönud. Valu on sama tugev, kuid ma olen õppinud sellega elama. Puhka rahus.“
Värisevate kätega võtsin jopetaskust taskurätiku, mille olin ma ennem valmis pannud, teades, et surnuajalt ära minnes ma just ei tantsi. Pühkisin ära põsel olevad pisarad ja nuuskasin nina.
„Lähme.“
Isa võttis mu värisevast käest. Mitmeid kordi tagasi vaadates jalutasime surnuaiast välja, parklasse, isa helehalli auto juurde. Sisse istudes lülitasin koheselt sisse raadio, et mõtted mujale läheks; Täpselt, nagu olin ma teinud juba viimased viis aastat.
„Kas me käime poest ka läbi?“ päris isa vaikselt, kui me kodu lähedal olevasse poe juurde jõudsime. „Ma usun, et ei ole vaja, kodus on veel kartulit ka, küll ma midagi kokku meisterdan,“ arvasin, proovides läbi väheste pisarate naeratada.
„Sul on õigus, raha on niigi vähe, pole mõtet niisama laristama minna.“
„Kodus peaks vist isegi koogimaterjali olema... Ema surmast saab siiski viis aastat ja homme on tal sünnipäev ka,“ teatasin, surudes alla uued, tekkinud pisarad.
„Hea mõte, ma tõin vist eile pannkoogijahu ka, selle Solga oma. Mäletad, kui hea koogi sa ükskord selle jahuga tegid?“
„Jep, ma naersin tükk aega seda, kuidas sa pärast kuuendat taldrikutäit ikka veel tahtsid.“
Isa hakkas naerma. „Oh, jah. Ja moosi peaks ka vist olema... Noh, kooki saad kohe kindlasti teha. Muidugi võiks minna ja ühe veini võtta, aga mis ma ikka seda üksi joon. Kas tead et vanaema tuleb homme meile?“
„Vanaema? Ausalt? Mis ajast tema linnas käib?“
Isa parkis auto maja ette ja muigas. „Tema jah, ei mina tea, pidi vist arstile minema,“ ta köhatas ja jätkas siis: „Anna andeks, aga kas sa, palun, võiksid külalistetoa vanaema jaoks ära koristada? Ma pean tunni pärast kontoris tagasi olema ja mul ei ole tõesti aega.“
„Muidugi ma teen seda. Kas sa oled õhtuks kodus?“
„Luban.“
Isa seiskas mootori ja väljus autost, mina mõni sekund hiljem. Vaikides kõndisime majani, kus isa ukse lukust lahti keeras ja minu järel sisse astus.
„Ma olen oma toas. Kui mind vaja on, siis hüüa, eks,“ teatasin jopet nagisse riputades. Isa näis sellega nõustuvat, ta ei vastanud midagi.
Kõndisin heledast trepist üles, kuni jõudsin väikesesse koridori. Pöörasin paremale ning läksin koridori lõppu, kus asus tumedast puidust suletud uks. Selle ukse taga olev tuba on olnud viisteist pikka aastat minu tuba.
Uks oli küll tume, kuid sisustus on hele ja lihtne. Midagi, millega olen ma alati rahul olnud. Paremas nurgas seisis lihtne diivanvoodi, mis peaaegu alati lahti oli. Terve vasaku seinapoole võttis enda alla suur sektsioon, millega oli nii riidekapp kui ka kirjutuslaud, teistest väikestest kappidest rääkimata.
Astusin riidekapi juurde, mis oli pealtnäha väike, kuid seest suur ja ruumikas. Mul oli palju riideid, aga ruumi jäi siiski üle.
Vahetasin oma tumesinised teksad koduste, hallide dressipükste vastu ja heleda pluusi tumeda, õlapaeltega särgi vastu.
Riided panin korralikult kappi, täpselt, nagu ema mulle õpetanud oli. Ma ei viitsinud kunagi neid kappi panna, kuid pärast ema surma asi muutus.
Lükkasin kapiukse tugevalt kinni, läksin kirjutuslaua juurde ning avasin selle kõrval oleva sahtli. Tuhnisin seal veidi, kuid otsitut ma ei leinud. Järeldasin, et olin oma rahakotti jälle kusagile vedelema jätnud ja seega väljusin toast, sulgedes hoolikalt ukse.


Mingi kahtlaselt lühike osa jälle. Tegelt on see mingi veerand ainult esimesest osast, mul on mingi üks pool wordi lehekülge veel kirjutatud, aga selle saate järgmine nädal. :)

Kirjeldused on head. Mõnus on lugeda.
Muidugi ootaks ikka pikemaid osasid, aga kui see oli ainult pool esimesest osast siis okei. Ja..mulle meeldib.

Ootan uut :)

Vääääääääga meeldis. Kirjeldused on jah mõnusad. Väike apsakas oli sul surnuaiaga, kirjutasid nimed surnuaja.


Ootan siis huviga uut!

Cilen - Paljud on öelnud, et mu jutt võib olla küll üksluine ja sündmustevaene, aga igav ei hakka. Ja kirjeldamine... Oeh, ma ei suuda uskuda, kuidas ma niinimetatult "seda oskan" - vaadake mu vanust, aitäh.

Nastik - Võib-olla tõesti, aga praegu jätan nii. Kui kunagi tulevikus äkki ülekirjutamiseks läheb, siis tuletan endale sind meelde...
Oleks võinud jah, ma ise ka endas pettunud, aga lihtsalt viimasel ajal nii palju erinevaid probleeme ja asju, kõik on nii segane, ma kukun järjest sügavamale auku ja kaotan hulgaliselt ideid: lihtsalt ei tule, ma kirjutan ühte lauset keskmiselt kümme minutit...
Ma ei ole mõelnud veel, mis ma selle vanaemaga teen, aga sa andsid praegu mulle mõtlemisainet. Kes teab, teengi leebe ja eaka vanaproua suureks mõrvaris. *irvitab salakavalalt*

Mezilane - aitäh! Kirjutasin või? Ma parandan pärast ära.

PS: Mulle kohutavalt meeldib kriitika, siis tean, kuidas ennast parandada ja enda kirjutised paremaks muuta. :)
PSS: Ma arvan, et iga nädal tuleb min. üks uus osa.
PSSS: Mata tasemetööl jäi kaks punkti neljast puudu, aega oli liiga vähe 13 ülesande jaoks, kaks jäid tegemata. Lihtsalt ei jõudnud, sellel aastal on üldse tasemetööd ülirasked olnud, eelmiste aastate omad on palju kergemad. Eesti keele hinnet.. (*vaatab ruttu ekooli*) veel ei tea, arvan, et neli... Inka oma siis kolmapäeval ees, see tuleb nagunii kolm.

Eelmine aasta oli meil kunst. :)
Mõõõnuuuuuus..

Meie mate õpetaja otsustas samuti tasemetöö järgmisel päeval teha, sest tollel päeval oli ta vaba päev ja ta ei tulnud kooli. Igatahes kasutasin ma hetke ja uurisin välja, mis seal tasemetöös siis on.
Sain mate nelja.

Aga see selleks jah.

Mulle meeldivad sinu kirjeldused kaa, tee kiiremini uus osa

Kunsta tasekas oli nii lebo ju , sama oli mata, esta jaaa... enem neid vist polnudki

Mul jäi eelmine aasta eesti keeles ainult 1 punkt 5'st puudu.


Amm..ee.. vale koht selle arutamiseks jah.. Vabandust

On jaa, lõpetame nüüd oma tasemetööö loba ära ja öelge, kuinõme jutt see on!!

Tasemetöö loba on ikka väga põnev loba tegelt, aga minu nõmedusmeeter näitab: -100/10
Puntid jagunevad siis nii, et 6-10 väga nõme, 3-5 nõme 1-2 natuke nõme on jahh ja alla 0 punkti on supper ebanõme

PS. ma peksin jälle segast

Eh, nunnu...

*punastab**naeratab pervo naeratust*

Mul jäi eesta tasemetööl kaks punkti viiest puudu. Jälle. Ja inka tasemetööl jääb kindlalt kaks punkti kolmest puudu... xd

Ma tegin tasekaid üldse eelmine aasta kipsiga, parem käsi ka veel noh xD

Mul oli esimest korda kips, kui teises klassis käisin. Parema käe küünarnuki juures kasvuplaat oli sodiks.
Teist korda oli kips enne neljandasse klassi minekut, suvel. Mõlemad pöidlad, see väike muna, mis meil seal pöidlal on, need munad olid katki, ühel oli täpselt pooleks ja teisel täiesti kildudeks.
Kolmandat korda oli siis, kui käisin neljandas klassis. Seekord oli mul taas parema käe kasvuplaat pooleks, eelnevat eelmisest korrast oli see vägivalla tagajärjel.
Neljandat korda olin kipsis eelmine aasta, kui käisin viiendas. Parema käe randmel see muna jällegi oli sodiks.
Mul ei ole olnud mõrasid, kõik on alati pooleks olnud.
Niiet kokku siis viis luumurdu. =)

Uhhhh... kes sind peksis? O.O

Ou mai gaad... karm :O , minul polnud praeguse ajani ühtegi luumurdu ega mõra, see vastu kruvid logisevad.

Ma olen ainult hüppeliigese(?!) välja väänanud.

Ma olen tuhat korda põrutanud, üks kord oli luumurd käel ja hüppeliigese olen ka välja väänanud.

See on väga sobiv teema arutamiseks.

Jap just... theHappiel on universaalne teema ju saab arutatud juttu, tasemetöid ja tervisehädasid Mis järgmiseks on Psühhiaatri nõustamised ???

Mezilane, eks ma koolivägivalla ohver olen jah...
Psühhiaatri... Keegi test psühholoogi juures pole käinud? Ma pean varsti minema arvatavasti. Kooli sotsiaalpedagoog sügisel käskis minna, ma pole siiani läind, nüüd ta arutab seda koguaeg.

Minul on lausa isiklik psühholoog, tervelt kaks tükki Mezilane ja Ellu ja siis nad mõlemad ka minu isiklikuelu nõustajad

Ma ei tee nalja, ausalt.